Tuesday, January 17, 2017

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KUUETEISTKÜMNES PÄEV - 20.10.2016.a.

Hommikune äratus jälle varavalges: kell 7:00 väljus juba meie buss Katmandusse. Aga hommikust sõime ilusas lehtlas hotelli kõrval. Tellisin taaskord omleti. Minu kannad on pärast ühte saabastest vaba päeva, paranenud isegi selle ühe päevaga silmanähtavalt. Öösel peale kasvanud õrn uus nahk püsis seal kuni õhtuni, erinevalt saabastes käidud päevadest, kui vaatamata uhkele plaasterdusele, oli iga ööga kasvanud nahk tunniga katki hõõrutud ja jalad verised jälle. Eilseks jätkus mulle veel üks tavaline plaaster igaks juhuks peale panemiseks. Et mustus sisse ei läheks, kuskile vastu ei läheks otse haav jne. Loomulikult suutsin ma eilsel bussisõidul toksida väga valusasti istme all mingite torude vastu paar korda oma kandu. Seega plaaster oli abiks. Tänaseks olid ammendunud aga kõik minu plaastrite tagavarad. Ei hakanud ka Marika käest laenama juurde. Arvasin, et asi juba nii palju korras, et kannatab ka päris lahti jätta jalad. Lootsin ainult, et keegi mulle kanna peale ei astu. Käimist muidugi ette näha tänaseks väga ei ole. Aga ega ei saa ükski hommik alata ilma mingi hädata! Kui üks probleem lõpeb, on tavaliselt uus juba ees ootamas. Nii ka minuga! Järgmise halva üllatuse osaliseks sain peeglisse vaadates. Nimelt ilutses mul huule peal kena priske ohatis. Ja eile õhtul olin just Marikale kiitnud, et esimene suur matk minu elu jooksul, kus ma pole kogu matkamise aja jooksul omandanud enda tavapärast välimust matkal ehk siis saanud ohatist. Nii, et ära hõiska enne õhtut!

Bussijaama sõitsime taksoga. Umbes kakskümmend minutit. Meie buss osutus suureks ja mugavaks ning päris korralikuks moodsaks reisibussiks. Pakkisime seljakotid bussi alla pakiruumi ja saime oma kohad kätte. Väljumist ootavaid busse oli väga palju. Iga maa suudab üllatada mind ikka mõne asjaga! Kõik need kümned väljuvad bussid erinevatesse Nepaali linnadesse, asusid teele täpselt ühel ja samal kellaajal. Kujutage siis nüüd ette seda ummikut ja segadust bussijaama väikese värava juures, kui kõik bussid soovisid ühe korraga sealt võimalikult kiiresti läbi mahtuda. Meie olime ühtede viimaste seas. Pärast meid jäi bussijaam suhteliselt tühjaks.

Tänane bussisõit tõotas aga eilsega võrreldes tulla palju meeldivam ja nauditavam. Sõidu alguses jagati kõigile reisijatele kätte pudel vett. Olles sõitnud vaevalt paar tunnikest tehti hommikusöögi peatus. Olime hommikust aga juba söönud täitsa korralikult. Seega meie grupist päris sööma keegi ei hakanud. Mina ostsin ühe kohvi. Osad ostsid jäätist. Restorani terrassilt avanes aga imeline vaade all orus laiuvatele riisipõldudele. Nepaalis on 16 000 kilomeetrit maanteid ja 60 kilomeetrit raudteed. Viimase kahe päeva jooksul saime meiegi kõvasti tuttavamaks nende maanteedega. Kuigi esmapilgul tundub linnades rahvaarv meeletu võrreldes maal elavate inimeste arvuga, on tegelikkuses asi siiski vastupidine: 83% riigi elanikest elab maapiirkondades ja vaid 17% linnades. 

Jätkates sõitu sain kõvasti lugeda, magada, pildistada ja niisama ringi vahtida. Aega ju oli! Lõuna ajal tegime jälle peatuse ühes kohalikus söögikohas. Ka nüüd mina ei söönud. Natukene liiga palju on kogu seda söömist olnud. Tavaliselt on matk just selline askeetlik asi. Nepaalis aga söögi üle nuriseda ei saa. Seega dieeti pidama pole mõtet siia tulla.  Süüa antakse palju ja hästi. Jalutasin siis lihtsalt natukene tee ääres ringi. Aga nüüd oli juba kohutav palavus õues. Ikka otsisin rohkem varjulisi kohtasid. Katmandule lähemale jõudes muutus liiklus järjest hullemaks. Jõudes linna piirini istusime kaks tundi ummikutes. Bussijaama jõudes olime ikka päris tüdinenud ja läbi omadega. Taksoga sõitsime hotelli juurde. Peatusime nüüd samas hotellis, kust oma reisi ka alustasime peaaegu kaks nädalat tagasi. Viisime oma kotid ja muu kolu tuppa ära, istusime korraks ja hetke pärast läksime Marikaga linna peale.

Täna oli meil veel plaanis vaadata Katmandu vanalinna koos Durbari väljakuga. Väljakule sisenedes hüüdis mingi meesterahvas meile midagi. Mina ei pannud loomulikult esialgu seda üldse tähele. Olin tollest putkast juba möödas. Marika jalutas mulle järele. Lõpuks saime kahe peale aru, et ta soovis vist meie käest väljaku külastamise eest tasu saada. Kuidagi imelik tundus maksta linna tänaval jalutamise eest. Kuna meesterahvas ei olnud oma nõudmises ka kuigi järjekindel, siis jalutasime lihtsalt edasi. Hiljem selgus, et tegemist oli päris suure summaga kohalikus mõistes ehk 1000,0 ruupiaga, mille oleksime pidanud pelgalt väljakul jalutamise eest tasuma.

Katmandu nimi pärineb sanskriti sõnadest "kaasth mandap". Esimene sõna tähendab puitu, teine ilusat katet või vaipa. Linn oli vanasti täis puitehitisi ja -templeid, nii et  maapind tundus olevat puiduga kaetud. Legendi järgi asutas linna kuningas Gun Kamdev aastal 723. Ent arheoloogiliste uuringute põhjal on tuvastatud, et linn oli asustatud juba 9. sajandil e.m.a. Alates 1979. aastast kuulub Katmandu vanalinn UNESCO maailmapärandi nimistusse. Alates 18. sajandist elab Katmandus Durbari väljakul hinduistlik puhtuse ja süütuse jumalanna Kumari, kes kehastub alaealises puhtas ja süütus tütarlapses. Täisealiseks saades valitakse Kumari ringi ehk tuleb uus Kumari. Käisime meiegi tiiru Kumari palees ära. Kahjuks hakati seda külalistele just sulgema. Seega saime ainult põgusa pilgu paleele peale visata.
2015. aasta aprillikuus oli Katmandus väga tugev maavärin. Kannatada sai kogu linn. Purustused on siiani näha. Enamus sajandivanuseid puitmaju on hetkel veel palkidega toestatud. Paljud majad seisavadki püsti tänu ainult neile palkidele. Päris kokku kukkunud hoonete rusud on siiski ära koristatud. Vähemalt Durbari väljakult. Väga kõvasti on saanud kannatada ka vana kuningapalee. Hetkel seisab tõesti üpris õnnetus olukorras. Kuid riigil restaureemiseks raha ei ole. Nii ootavad paremaid aegu väga paljud ajalooliselt väärtuslikud hooned Nepaali iidses pealinnas. Mul oli tõsiselt kahju, et ei õnnestunud näha Katmandu vanalinna ja Durbari väljakut, oma endisaegses hiilguses. Keset seda kaunist platsi asub ehete turg. Seda soovitan kindlasti vaatama minna! Ning midagi sealt mälestuseks kaasa osta. Ehted on väga ilusad, väga omased Nepaalile ning väga odavad. Mina ostsin endale Katmandust ka ühe kaelakee lisaks tee pealt kaasa ostetule. Veel jäi mulle silma üks vahva lauamäng. Tegelikult just ilus. Mulle meeldis selle puidust kokkupandav mängulaud ja metallist mängunupud. Lõvid ja kitsed. Vaatasin ja vaatasin seda. Kohe tuli lahke müüja ja pakkus seda mulle 1000,0 ruupia eest. Ei suutnud siiski otsustada - seega ei ostnud. Oleme veel hommegi siin, siis saan veel mõelda. Ostsin aga ühe naisterahva käest lastele kingituseks mõned kaelakotid.

Kuna oli juba päris pimedaks läinud, siis jalutasime tagasi poodide piirkonda. Marika soovis osta Eestisse kaasa kashmiirist kampsuneid ja õlasalle. Käisime päris mitu poodi läbi, enne kui leidsime sellise, kus olid olemas täpselt Marika soovile vastavad kampsunid. Väga ilusad olid kõik need asjad. Ja pehmed. Sobivad asjad Marikal ostetud, käisime läbi ka toidupoest. Sealt ostsime koju kaasa jakijuustu ja teed. Nüüd olime juba päris suurte kottidega koormatud. Viisime oma kraami hotelli ära. Ning kogunesime fuajeesse, et õhtusöögile minna. Täna  olime valinud grillrestorani "Steak House´i". Kus pidi head liha saama. Ja ma pean ütlema, et poolküpse veisefilee, mida sõin, oli täiesti fantastiline! Kohta soovitas Tiit, kes siin palju kordi käinud matkajuhina, meie ilmselt poleks küll selle peale tulnud ise.

Kümne ajal läksime meie Marikaga hotelli magama. Katmandu on väga saastatud linn. Just oma tolmu tõttu. Enamik linlasi käivad ringi maskidega. Tänav, kus meie hotell asus, tundus mulle olevat üks tolmusemaid. Absoluutselt pidevalt hõljub tänavate kohal raskesti ringi läbipaistev tolmukiht. Tänavaid küll koristatakse öösiti, kuid veetakse ära vaid prügi. Selle peale, et see tolm kokku korjata ei tule ilmselt keegi. Kohalikud on harjunud ning kindlasti ei mõtlegi selle peale, et äkki saaks seda probleemi veidikene vähendada. Samas ei olnud see nüüd ka nii hull, et me oleks mõelnud maskide soetamise peale. Meie viibime siin siiski vaid mõned päevad erinevalt kohalikest endist. Ja paari päeva taguse liiva- ja tolmutormiga ei saa seda võrreldagi! Aga dušši alt tulemise puhas tunne kadus mitte tundide vaid minutitega!

Minu kulutused olid täna söögile 1065,0 ruupiat. Katmandus on palju restorane ja kohvikuid, mis mõeldudki esmalt turistidele. Sellest tulenevad ka nende tunduvalt kallimad hinnad. Vahe ainult kohalikele mõeldud söögikohtade ja turisti kohtade hindade vahel on suur. Ehetele ja kingitustele kulus kokku 1500,0 ruupiat. Mõned kingid tuleb homme veel osta. 

Friday, January 13, 2017

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

VIIETEISTKÜMNES PÄEV - 19.10.2016.a.

Täna hommikul ei pidanud enam putru sööma. Tellisin omletti hoopis. Ka jalgu ei pidanud plaasterdama rohkem. Saapad olin juba õhtul kotti ära pakkinud. Jalga sain jätta palju sõbralikumad sandaalid. Ehk siis nüüd ometi saavad mu vaesed kannad hakata paranema ja kasvatama lõplikult peale uue naha. Ei pidanud ka mõõtma veres hapniku sisaldust ega pulssi. Raske osa läbi ja nüüd edasi ainult lust ja lillepidu! Kell 7:00 pidi buss väljuma. Ärkasime natukene peale kella viit. Kuueks oli tellitud meile hommikusöök. Loota aga, et buss see kell Pokharasse ka väljub, oleks olnud muidugi võrdne füüsikaseaduste totaalse eiramisega. Siiski, kõigele sellele meile teadaolevale vaatamata, olime kaks minutit enne seitset bussipeatuses, mis asus meie ööbimiskohast ainult paariminutilise jalutuskäigu kaugusel. Ning tõesti-tõesti, astudes õue tabas meid eilse tormiga võrreldes, täielik tuulevaikus. See tundus isegi natukene harjumatu ja hirmutav. Suured seljakotid pakkisime bussi katusele. Olime päeva jooksul vaja minevad asjad pakkinud väikestesse seljakottidesse, mille nüüd ka bussi kaasa võtsime. Saime Marikaga kõige paremad kohad bussis! Esimese pingi, kus saime vabalt oma jalgu sirutada. Meie ja bussijuhi istme vahel oli laialt ruumi kottide hoidmiseks ja ka jalgade tarbeks. Jomsomist välja saamine võttis aga kõvasti aega. Inimesi tuli järjest peale. Pakke võeti peale igal nurgal juurde. Katusel asuv ruum oli ilmselt lõputu!

Ning nagu ikka lõunamaades on signaal mootorsõiduki juhi kõige vajalikum tööriist. Ka Nepaalis ringi sõites ei kujuta ette, et sõidukil võiks nii oluline osa, kui signaal, puududa. See on vajalik ka selleks, et jalakäijad ja muud teel liikuvad isikud, saaksid õigel ajal kraavi hüpata ja näiteks bussi mööda lasta. Keegi ei pahanda selle peale. Teel kiiremini liikuja lastakse võimalusel alati sõbralikult mööda. Alati tuleb aga üllatusi ette! Mingil hetkel liikusid sörkides meie ees mitukümmend trenni tegevat sõdurit. Ja minu suureks imestuseks, ei tormanud bussijuht üldsegi mitte signaalitama. Hoopis sõitis väga rahulikult ja kannatlikult jooksvate sõdurite järel päris mitu kilomeetrit. Kuni viimased keerasid teisele teele. Austus? Hirm?

Seisus on Nepaalis üldse väga tähtis. Kuigi alates 1963-ndast aastast pärinev tsiviilkoodeks keelab igasuguse ja iga inimese diskrimineerimise, diskrimineerib kastisüsteem võimude sekkumatuse tõttu ligi 70% kogu riigi elanikkonnast. Seega võib ainult kahetsusega nentida, et riigis kehtib ikka veel kastisüsteem. Ka linna ja maaelanike heaolu vahel on suur vahe. Politseinike ja teiste ametnike suure korruptsiooni tõttu puudub elanikel riigi vastu usaldus ning raskustes olles ei küsi nad ka abi.
Tee, mida mööda sõitsime, tundus kohati olevat aga täiesti olematu. Kõlkusime tihti kuskil kuristiku kohal, kus all mühas ja tormas mägijõgi. Õnneks olime meie Marikaga enamus aega mitte-kuristiku poolsel küljel. Vaid vastupidi. Bussiuks oli üleni aga klaasist. Kuna istusime ukse vastas põhimõtteliselt, siis sealt oli ikka vilksamisi kogu aeg näha, et all pool valitses nii mõnigi kord tühjus. Inimene harjub siiski kõigega. Ja õige varsti magasin mina pool sõitu mõnuga maha. Üritasin küll ärkvel püsida, et midagi põnevat nähes, suuta kohe õigel ajal fotoaparaat haarata. Kuid päris tihti ei tulnud see välja. Uni on ikka magus! Ei seganud mind ka see meeletu raputamine. Kui tagapool istujad olid osad ikka näost valged ja üks kohalik, pea aknast väljas, oli sunnitud hüvasti jätma oma hommikusöögiga, siis mina magasin ikka mõnuga. Lõunasöögi peatuse tegime pisikeses kohalikus külarestoranis. Meie grupp sõi loomulikult nuudlisuppi. Küüslaugu ja tomatiga.

Istekohad saime tualeti kõrvale. Sealt tulev aroom söögiisule just väga turgutavalt ei mõjunud. Kuid kõhu suutsime siiski täis süüa. Edasi sõites, nüüd juba täis kõhuga, haaras mind enda võimusesse veel suurem ja sügavam uni. Seda enam, et olime jõudnud välja nüüd teele, mida võis teatud mööndustega nimetada juba tõesti autoteeks. Siiani olime sõitnud buldooseriga natukene siledamaks lükatud mäekülge pidi. Selline väike kannatuste rada see bussisõit siin kohalikes oludes muidugi on. Buss raputab väga kõvasti. See on ka loomulik arvestades teeolusid. Sõidetakse tõesti üle selliste inimese pea suuruste kivide. Teed on kitsad, kurvilised ja ohtlikud. Bussijuhtide jaoks on suur väljakutse suuta kaks bussi kitsal teel üksteisest möödagi manööverdada. Nii mõnigi kord oli tegemist millimeetritega. Ja vahel pole seda paari millimeetritki.

Kuid see teebki reisimise huvitavaks: just tutvumine nende päris kohalike oludega. Puuduvad igasugused liiklust reguleerivad märgid (ainuke reguleerija on signaal). Kogu tee jooksul Pokharasse kohtasime me vist ainult ühte liiklusmärki. Ning seegi oli hoiatuseks teel liikuvate lehmade eest! Aga vaated olid imelised! Nüüd liikusime teistpidi: tasapidi hakkasid tee äärsetesse orgudesse ilmuma uuesti maalilised riisipõllud. Palav hakkas. Päike kõrvetas bussist väljudes juba päris kõvasti. Pokharasse jõudsime umbes pool kaheksa õhtul. Väikese meelitamise peale tõi buss meid hotelli ette ära. Vastasel juhul oleksime bussijaamast veel 20 minutit taksoga pidanud sõitma hotellini. Nüüd saime kiiremini ja mugavamalt. Tänud vastutulelikule bussijuhile! Muuseas, meie bussijuht oli tänase päeva jooksul, olnud roolis järjest 12 tundi. Tundub uskumatu! Arvestades siin mugavas Euroopas meie olusid. Nepaalis on aga nii mõnigi asi teistmoodi.

Saime ruttu oma toad kätte. Panime asjad tuppa ära ja kogunesime kohe uuesti hotelli fuajeesse, et minna õhtust sööma. Väga kaugele ei viitsinudki minna. Valisime suhteliselt hotelli vastast ühe restorani. Tegemist oli kohalikus mõistes päris kalli restoraniga. Kuid juba uksel sisenemisel lubati meile 10% soodustust ja mida kõike veel. Koht oli viisakas ja teenindus tundus meeldiv. Astusime sisse. Kohe tõsteti meile lauad ringi, et mahuksime kõik ühe laua taha ära. Peab veel mainima, et kogu õhtu jooksul olime me ainukesed kliendid selles restoranis. Olen Aasias ringi liikudes pannud tihti tähele, et nii mõneski restoranis on olnud meie grupp kogu õhtu jooksul ainukeste külastajate rollis. Kohad aga eksisteerivad ja töötavad. Olen küll püüdnud välja mõelda, kuidas nii endaga välja tulla, aga vastuseni pole jõudnud. Ilmselt on hinnad kohalikus mõistes ikka nii meeletult kallid sellistes kohtades, et piisab kui kord nädalas käib suur grupp söömas. Ja ikkagi oled mäel omadega! Aga söök oli super hea! Pärast arve tasumisel oli teenindajatel küll juba meelest läinud algsed lubadused. Ehk väideti, et pole juttu olnud 10%-lisest soodustusest. Suurte süütute silmadega otsa vaadates kinnitati meile kui ühest suust, et jutt oli 5%-ist.

Kõige agaramad vaidlejad selle arutelu juures olid muidugi need, keda tol hetkel läheduses polnudki. Nemad mäletasid kõige paremini. Kuna aga söök oli tõesti fantastiline ja meie mõistes hinnad ikkagi odavad, ei hakanud me juuksekarva lõhki ajama. Tasusime arve ja lahkusime meeldivalt täiskõhu tundega. Käisime Marikaga veel läheduses asuvast poest korra läbi. Ostsime homseks päevaks bussi kaasa puuvilja ja vett. Sest ka homne päev tuleb meil veeta bussis! Ööbisime siis täna Pokharas. Tegemist on Nepaali kuurortlinnaga, mida peetakse turistide paradiisiks. Kohalikud käivad tihti siin puhkamas. Linn asub orus imeilusa järve kaldal. Järvel saab väga romantiliselt sõita näiteks kohalike paatidega. Meie jõudsime kahjuks pimedas. Seega me eriti midagi ei näinud. Ka seda ilusat järve mitte. Ja järgmisel päeval pidime jälle väga vara juba pimedas lahkuma.

Kahjuks jäi meie poolt Pokhara linn lähemalt avastamata. Kuid näiteks Katmanduga võrreldes on tegemist kahtlemata palju puhtama, uhkema ja meeldivama linnaga. Ka uuemaga. Mina isiklikult soovitaks Nepaali sõitjatel plaanida küll ühepäevane puhkus Pokharas. Meilegi oleks meeldinud veeta üks päev siin järve ääres ja lahkuda Katmandusse päev hiljem. Raha kulus täna aga hommikusöögiks 230,0 ruupiat, lõunasöögiks 100,0 ruupiat , õhtusöögiks 1080,0 ruupiat ja poes 220,0 ruupiat. Õhtusöök oli Nepaali hindadega võrreldes kallis. Samas lõunasöök jälle tunduvalt odavam võrreldes nende summadega, milledega olime harjunud mägedes päris matka ajal.

Tuesday, January 3, 2017

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

NELJATEISTKÜMNES PÄEV - 18.10.2016.a.

Täna oli siis meie viimane matkapäev. Väga vara ei pidanud ärkama. Ees oli ootamas suhteliselt kerge päev. Vähemalt hommikul tundus meile nii! Ega me ju ette ei teadnud. Hommikusöögi osas olen leppinud, et tuleb läbi ajada hea toitva pudruta ning läinud teistega sarnaselt üle saiale ja munale. Pulss 63. Hapnik 82. Naljakas, nii madal hapnik! Ometi oleme ju nüüd juba allapoole liikumas. Aga matk tehtud edukalt ning nüüd oli ausalt öelda juba suhteliselt ükskõik neist numbritest! Plaasterdasin täna viimast hommikut ka kinni oma jalad. Kuna täna viimane käimise päev, siis pole mul loodetavasti rohkem vaja saapaid jalga panna. Ja seetõttu siis ka jalgu plaasterdada.

Ratna tahtis minna meiega mööda autoteed alla edasi. Aga sellele me protestisime küll vastu! Mööda autoteed vantsida nendel kitsastel mägiteedel autode vahel olime saanud juba küll. See ei pakuks enam mingit rahuldust. Tüütu ja igav! Ning tavaliselt ei paista autoteele ka eriti ilusaid vaateid. Aga mööda matkarada oleks ikka ilusam ja meeldivam. Ja ega Ratnal midagi üle ei jäänud! Vastu vaielda ta meile ju ei saanud ning pidigi seetõttu ohverdama oma mugavuse tülikate matkajate soovile. Õige varsti Muktinath´ist välja jõudes keerasimegi suurelt teelt kõrvale ees kõrguva sadula (sadulaks nimetatakse mägede puhul sellist sadulakujulist kohta laugel mäeahelikul) poole.

Esimese osa hommikust ronisime muidugi ootamatult jälle mäest üles. Aga see tõus oli lauge. Ja seda ilmestasid täiesti uskumatud vaated ümbritsevatele mägedele. Ma ilmselt ei eksi, kui ütlen, et need siin täna meie ees laiuvad vaated, olid kogu meie matka ühed kõige ilusamad ja maalilisemad! Imestasime ja ahhetasime ikka iga natukese aja tagant. Pildistamispause tuli tihedalt. Kuna nüüd oli olnud ka tõeline pingelangus ehk siis olime oma eesmärgi õnnelikult saavutanud kõik, saimegi võtta tänast päeva kergemalt. Aega meil oli. Seetõttu oli tänane päev super mõnus kulgemine mööda väga head matkarada. Kuid vaatamata sellele väga heale rajale suutsin kuskilt laskudes mina jälle koperdada ja kukkuda. Vist jäin imetlema järjekordselt minu ees avanenud kaunist vaadet! Midagi hullu minuga muidugi õnneks ei juhtunud. Sain natukene tolmuseks ja jalas olnud retuusidesse tuli auk. Õhtuks võib-olla ka sinine põlv olemas.

Lõunapeatuse tegime Lupra´s. Imepisikene armas külakene jõe ääres kõrgel ja järsul kaldal. Enne seda saime veel ronida üle kuivanud jõesängi üle tohutult pika rippsilla. Pilt, mis sillalt avanes, oli vapustavalt lummav! Vaatamata sellele, et peale tolmu, kruusa, kivide ja mõnede üksikute okastega põõsaste ei tabanud silm nägemusulatuses mitte midagi muud. Lõunat sõime ilmselt meie giidi tuttavas pererestoranis. Eks ikka nuudlisuppi. Päike oli jälle äärmiselt kõrvetav ja ere. Hoidusime ennast ikka varju rohkem söögi ajal.
Pärast lõunapausi ronisime alla kuivanud jõesängi. Edasi läkski meie rada sealt ja jalutasime jõesängi pidi pikalt. Alguses oli väga hea rada. Kuivanud praguline pinnas. Kevadine mudavoog ilmselt, mis nüüd ilus ja sile ja jalutamiseks justkui loodud. Aga mida edasi, seda hullemaks rada läks. Lõpuks ronisime mööda suuri kivihunnikuid. Natukene aega pärast Luprast lahkumist näitas Ratna meile kõrgel pea kohal kõrguvas kaljuseinas paari koobast. Ühes neis pidi elama praegugi veel üksik erakmunk. Külarahvas käib talle aeg-ajalt süüa-juua ja muud head-paremat viimas. Ning tema palvetab kogu küla eest. Väga nutikas tööjaotus!
Ning järjest tugevnes tuul. Tuul sai oma suure hoo sisse tuhisedes piki jõesängi ja orgu. Jõudes hargneva oruni oma rajaga keerasime vasakule. Vot, seal oli alles õige tuul! Sellise tugevusega tuult olen mina kohanud varasemalt vaid mõnel korral. Liiva, tolmu ja peent kruusa lendas suhu ja silma. Nagu tõeline tuulispask! Katsin ühe kaelasalliga näo kinni kuni päikeseprillideni. Teise tõmbasin ülevalt poolt pähe kuni prillideni. Astusime mööda autoteed. Mootorrattaid, busse ja autosid sõitis väga tihedalt. Tuulemüha oli aga nii tugev, et tagantulevaid autosid ei kuulnud isegi paari meetri kauguselt. Endast märku said nad anda ainult kõva signaaliga. See oli päris karm kogemus. Samas omamoodi huvitav. Ja hommikul kergena paistnud päevast oligi kujunenud üks pikemaid ja tüütumaid päevi. Mitte siis raskusastme tõttu. Vaid põhiliselt kaasneva tuule tõttu. Kuigi korrata vist ei tahaks. See õudne peen tolm tungis igalt poolt läbi. Silmad, suu ja kõrvad ning kõik muudki kohad olid kõike seda sodi täis. Päeva esimese poole imelisest jalutuskäigust suursuguste vaadetega oli saanud tõeline põrgu eeskoda mitte just väga hea nähtavusega liivatormis.

Nõnda jalutasime kuni Jomsom´ini. Ja siis veel läbi kogu linna. Sest meie ööbimiskoht tundus olevat teisel pool linna. See oli selline juba natukene suurema linna moodi. Eriti siinses kohalikus mõistes. Väga palju inimesi, autosid ja koeri. Lapsi muidugi ka. Politseipunktis pidime ennast jälle "üles andma". Neid punkte oli meil tee peal olnud igas vähegi suuremas külas. Kus Ratna ja Tiit meid siis kõiki ära registreerisid. Siis meil oli vaja leida üles bussifirma kontor. Kust pidime ostma ära homsed bussipiletid. Hommikuks ei julgenud ratna seda jätta, sest muidu võib juhtuda, et meie pruugigi saada bussi peale. Ja see ei sobi kohe üldse meie plaanidega. Homsest peale ei liigu me siis edasi enam jala. Vaid sõidame bussiga järgmised kaks päeva. Tagasi Katmandusse.

Hotelli pidime muidugi natukene aega otsima. Oli teine nii hästi ära peidetud. Jalutasime tükk maad mindud teed tagasi ja siis uuesti edasi. Ja siis jälle tagasi. Pärast seda väikest ekslemist leidsime ta siiski üles. Tänavalt vaadates tundus üpris õnnetuna see meie hotellikene. Aga sisse minnes jättes hoopis teise mulje. Natukene segadust tekitas muidugi meie saabumine. Tuli välja, et Ratna oli helistanud peremehele. Too olevat kinnitanud, et kõik korras ja meie toad ootavad meid. Peremehe naine aga ei olnud meie saabumisest sugugi vaimustuses ja väljendas oma pahameelt väga väljuhäälselt. Aga pärast mõningaid vaidluseid lubati meid ikkagi meile nii lahkelt lubatud tubadesse.

Ja nii uskumatu kui see oli: soe vesi!!! Kui tavaliselt oli alati Marika meist see, kes esimesena suutis pesemas ära käia, siis täna olin mina isegi enne dušši all, kui päris riidest lahti olin suutnud võtta. Vähemalt mulle tundus hiljem nii! Aga milline mõnu oli kogu tänase päeva mustus (ja ka eelnevate päevade, kus pidi läbi ajama külma veega), tolm, liiv ja kruus ning muu saast endalt sooja veega maha pesta. Seda liiva tuli muidugi veel nuusates mingitest salakäikudest ja urgastest mitu päeva hiljemgi välja. Ennast puhtaks küürinud ja natukene harinud (lõiganud küüned, kamminud juuksed jne) läksime alla restorani. Meie meeste seltskond oli seal ennast juba mõnusasti sisse seadnud. Priit tegi kõrgusrekordi ja matka lõppemise puhul õlut välja kõigile. Õlle juurde jagati ka pop-corni. See maitses kuidagi eriti hästi. Linna peale minejaid täna eriti ei olnud. Käidi üle tee poes vaid. Põhjuseks oli ikka veel see meeletu tuul. Kohalikega rääkides selgus, et selline tuul on neil siin igapäevane. Iga päev umbes kella ühest päeval muutub tuulevaikus kohutavalt tugevaks tuuleks ja tormiks. Kestab see poole ööni. Siis vaibub mõningaks ajaks. Et järgmisel päeval kell üks jälle alata otsast peale.

Aga meie veetsime lõbusa õhtu! Sõime hea õhtusöögi. Kuigi seda pidi pikalt ootama. Nautisime seltskonda. Siingi läks mingist kellast elekter ära. Selle jaoks, et valgustus töötaks, pandi tööle hotelli generaator. Aga see tekitas õige pea kohutava diisli haisu. Vahepeal tekkis tunne, et lämbumisoht on suhteliselt lähedal. Hoidsime välisust lahti. See tegi natukene paremaks. Kuigi mitte pikaks ajaks. Käisime siis hooti tänaval värsket õhku hingamas. Väga pikalt mina küll ei kannatanud. Kõigepealt oli Marika juba läinud tuppa ära. Kui mina tuppa jõudsin, siis Marika juba magas. Ja oli pesnud ära enne voodisse minekut minugi kohutavalt tolmused kaelasallid. Aitäh armas Marika! Raha kulus täna 1490,0 ruupiat. Selle sees oli ka õhtul hotellis üks õlu. Ja kõrgust olime kaotanud meeletul kiirusel - vaid 2720 meetri kõrgusel asus Jomsom.