Wednesday, February 26, 2020

INDONEESIA - KÜMNES PÄEV!

KÜMNES PÄEV - 24.12.2019!

Täna oli meil plaanis käia vaatamas hommikupoole Lempuyangi templit ja pärastlõunal pakkida asjad ning liikuda edasi Sidemeni. Kell kaheksa sõime hommikust. Siis rollerite selga ja start. Meie hotelli juurest oli väga hea vaade Agungi mäele. Sõitsime suunaga mäe poole ja saime imetleda mitmeid vaateid sellele. Eile olime suhteliselt lähedal Lempuyangi templile, kuid siis oli meil niigi palju külastamist ootavaid objekte. Ja kuna see tempel asub nendest Amedile kõige lähemal, siis jätsime selle tänaseks. Lempuyangi tempel on üks Bali kuuest kõige pühamast templist. Hinduismis on tavaks ehitada templid mitte just kõige lihtsamalt ligipääsetavatesse kohtadesse. Ei erine Lempuyangi tempelgi, mis paikneb kõrgel samanimelisel mäel.

Lempuyangi mägi on üks pühamaid looduslikke paiku Balil. Terve mägi jaotub kolmeks osaks: mäe alumine osa vastab jumal Brahmale, mäe keskosa jumal Vishnule, mäetipp aga jumal Śivale. Kõige püham punkt ongi mäe tipp, kus asub Lempuyangi tempel. Omad templid on ehitatud ka mäe keskele ja jalamile. Hinduismile on väga omane jagada kõiki asju kolmeks - püha mägi on jagatud kolmeks ja samuti on omakorda kolmeks osaks jagatud templid koosnedes välimisest, keskmisest ja sisemisest pühamust. Kõige püham on sisemine pühamu. Mis Indoneesia templite puhul erineb mujal Aasias (erinevalt Taist näiteks, kus on kõik templid avatud kõigile) nähtutest, on see, et siin ei lubata üldjuhul paljudesse templitesse välismaalasi. Osade templite välimisse pühamusse võivad siiski turistid minna. Keskmisesse ja sisemisse osasse lubatakse üldjuhul ainult palvetajaid ja mõnes isegi ainult hinduistidest palvetajaid.

Kui keegi on ise käinud Balil või tuttavad, siis ilmselt on kõik saanud imetleda ja imestada imelist fotot, mis tehtud just Lempuyangi templis. Fotol on siis basseini kõrval kuulsad "Bali väravad" Agungi vulkaani taustal, millede vahel poseerib turist ja kõik see omakorda vastu kumamas peegelsiledas vees. Selliseid fotosid ei tasu eriti uskuda! Lempuyangis on väravate ees mitte bassein vaid keraamilistest plaatidest ilmetu põrand ja 3-4 tundi võltside fotode järjekorras seisvate turistide hordid. Templisse sisenedes on kohe ametnikud, kes jagavad järjekorra numbreid. Võtad numbri, siis lihtsalt ootad üüratu arvu tunde ja kui tuleb sinu kord, tormad sinna igatsetud väravate vahele. Fotograaf lisab oma fotokale ühe väikese basseini ja veepinda imiteeriva vidina ja karjub iga viie sekundi järel "next position"!!! Kõik ikka nende Instagrami fotode pärast.

Meie tegime mõned fotod templi teisest osast, kuhu sisse me küll ei pääsenud, aga eemalt imetleda saime ometi. Poseerijate vahetumise hetkel suutsime teha inimesteta fotod ka templi väravatest. Pole midagi öelda - vaade on tõesti ilus! Aga miks peab sinna juurde veel mingi pettuse välja mõtlema, ei oska mina öelda. Templile tiir peale tehtud, pidime natukene kurvalt tõdema, et see nii üleskiidetud ja kuulus tempel, oli meile küll väikeseks pettumuseks. Üles mäkke sõites selge ja päikesepaisteline olnud ilm oli nüüd muutunud vaikselt pilviseks. Sõidu alustamise hetkel hakkas vihma sadama. Aga jõudsime taas ilusasti vihma eest ära. Saime vaid väikese jahutava sabina.

Amedi tagasi jõudes käisime lõunat söömas ja olime varasemalt plaanitud kella poole kahe asemel hotellis tagasi juba kell kaksteist. Proovisime meie autojuhile sõnumi saata, et ta tuleks võimalusel natukene varem. Ega ta palju varem ei jõudnud kui pool tunnikest. Istusime autosse ja hakkasime sõitma Sidemeni poole. Olime ühes pisikeses turistidele teenuseid pakkuvas kontoris eile Eveliniga leppinud kokku sõidu 250 000 ruupia peale. Sõidutama tuli meid ilmselt naisterahva enda abikaasa. Selle koha pealt pole siin midagi erinevat muust Aasiast - tegelemisesse turistidega on haaratud kogu suguvõsa.

Olles umbes kümme minutit saanud sõita pidas meid keegi rolleril vastu sõitnud käega vehkiv naisterahvas kinni. Auto peatudes, tuli ta auto juurde ja saime aru, et tegemist eilse naisterahvaga. Väga uurival pilgus takseeris ta auto sisemust. Lõpuks küsis, et mitu meid on? Nagu ei näeks hästi! Kui ütlesime, et kolm, sai meesterahvas äkki äärmiselt tigedaks. Öeldes, et kaks pidi ju olema ja me olevat valetanud. Väitsime vastu, et see sama naisterahvas, ei küsinud meie käest üldse inimeste arvu. Mees otsis välja kviitungi. Selle peale oli tõesti kirjutatud kaks inimest, aga sellele meie polnud pööranud tähelepanu. Naisterahvas oli targu kõvasti tagasihoidlikum. Seda rohkem kriiskas ja pröökas meesterahvas.

Kuni selleni välja, et tema edasi ei sõida! Oleme oma erinevatel reisidel üritanud jääda kindlaks sellele, et provokatsioonile ja väljapressimisele meie ei allu. Palusime ennast sellisel juhul sõidutada Amedi tagasi ja tagastada bensiinirahaks makstud ettemaks. Kiirelt lendas meie 100 000 ruupiat tagapingile. Sama bravuurikalt hakkas meesterahvas liiklusohtlikku olukorda tekitades autot ringi keerama. Poole peal mõtles aga ringi ja suunas nina ikkagi Sidemeni poole. Kehitasime õlgu ja arvasime, et eks siis vaatame, mis saab. Suures ülekohtus ja solvumises ei pidanud autojuht tükk aega muidugi võimalikuks meiega sõnagi vahetada. Lõpuks pobises moka otsast, et kuhu me siis Sidemenis minna soovime?

Simmo näitas kaardi pealt välja valitud hotelli aadressi. See loomulikult põhjustas uue solvumise hoo autojuhis, polegi varem kohanud nii õrnatundelist juhti!, arvates, et see polegi Sidemenis vaid linnast väljas. Jah, vastas Simmo rahulikult, aga meie linnakesele lähenemise suunda arvestades just paremas asukohas ehk siis enne linna. See argument muidugi ei mõjunud! Ühesõnaga oli meil terve tee autos nagu üks podisev katel või tuldpurskav lohe. Hakates hotellile lähenema suutis ta veel praalida, et mitukümmend kilomeetrit ta peab veel meid vedama? Sellise idiootsuse ja mölaklikkuse peale sai isegi Simmo vihaseks ning käratas vastu, et mis mitmekümnest kilomeetrist ta räägib, hotellini on 600 meetrit!? Iga natukese aja tagant oli kusjuures Simmo talle öelnud kaugust sihtpunktist ja juhatas teed!

Aga no lõpuks me kohale jõudsime! Kobisime autost välja tigeda autojuhi sajatuste saatel. Vägisi tekkis tahtmine vastata samaga ja sellise suhtumise ja teeninduse eest üldse ta ilma rahata jätta. Aga no me saime siiski liigutud punktist A punkti B. Seda enam, et nüüd olime me jõudnud tõelisse paradiisi!!! Need inimesed, kes meid hotelli väravas vastu võtsid, olid hoopis teist masti. Ja kui me veel jõudsime oma hotelli sisehoovi ja nägime vaadet hoovipoole, olime me müüdud! Ja järjest paremaks läks - tubadesse sisse piiludes ei tahtnud me neist enam lahkuda. Tõsi, tegemist oli äärmiselt kalli hotelliga meie skaalas: üks tuba oli koos hommikusöökidega 13 eurot öö. Aga see koht võlus mu hetkega niiviisi ära, et mul ei tulnud isegi pähe hakata kauplema toa või hommikusöögi hinna üle.

Toas olid kahes küljes maast laeni ilusate kardinatega kaetud aknad, veeautomaat, tualettlaud, imelise vaatega möbleeritud terrass, meeletult suur uhke vannituba jne-jne. Ja see kõik nägi väga ilus ja maitsekas välja, mis Aasias on haruldane odavama hinnaklassi puhul. Lisaks pakuti meile tervitusjooke, milleks valisime kohvi Eveliniga ja Simmo tee. Joogid serveeriti terrassile. Jõime kohvi, nautisime soojust ja unustamatut vaadet. Siin kliimas on küll enamus aega liiga palav, aga pigem palav kui külm. Seetõttu ma vist naudingi alati neid soojamaareise. Ja külmetan kõik talved Eestis kohutavalt! Pigem siis tõesti 40 kraadine kuumus - selles ma tunnen ennast vähemalt hästi.

Võtsime nüüd kohe pikalt aega - lausa terve tunni, et nautida oma hotelli hüvesid ja siis leppisime kokku minna jalutama fantastiliste riisipõldude vahele, mis meie terrassi ees laiusid imeliste mägede taustal. Olin võtnud kaasa isegi ühe ilusa kleidi. Meie äraoleku aja sisse jäid ju ikkagi jõulupühad ja vana-aastaõhtu. Nüüd, jõululaupäeva pärastlõunal, tundus vägagi sobilik kleit selga panna. Astusime põhimõtteliselt hotelli terrassilt alla riisipõldude vahele. Indoneesias on nende vahel kenad rohtunud rajad, milledel tohib käia. Nii ei riku vilja ära! Teerajalt kõrvale ei tohiks muidugi astuda.

Põldude vahelt voolas väike kanal läbi. Kohalike jaoks on endiselt lähim veekogu selleks kohaks, kus iseennast ja pesu pesta. Nii oli tänagi kanali ääres palju paljaid kohalikke lapsi ja naisi, kellel parasjagu käes pesupäev. Meie olime algul natukene arglikud, et kuidas me siis sealt nende vahelt läbi jalutame, aga kohalikud ise ei teinud sellest mingit probleemi. Olid väga sõbralikud ja rõõmsameelsed. Siis ei lasknud ka meie ennast nendest häirida. Üks väga armas kohalik tüdruk, kellel endal oli parasjagu śampoon silma valgumas, tegi meiega juttu. Küsis, kust me tuleme, mis meie nimed on jne. Rääkisime temaga veidi juttu. Saime teada, et tema nimi on Marta. Haruldane nimi siinse lapse kohta. Ja väga ilus! Imetlesime riisipõlde, kohalikku maastikku ja neid rahulikke külaelu toimetusi. Saime imekauneid pilte. Kui õhtu hakul hotelli tagasi jalutasime kaeti meile üsna varsti pidulik jõululaud terrassile. Olime tellinud söögid enne välja minekut ära. Kuna interneti kaudu oli meil juba teada, et siin hotellis pidi pakutama maailma kõige paremaid kevadrulle, siis üheks osaks olid loomulikult just need. Ja need olid tõesti maailma parimad! Tellisime neid kohe juurde ja etteruttavalt ütlen, et kõik järgmised õhtud (olime juba otsustanud, et plaanitud kahe öö asemel oleme siin vähemalt kolm!) sõin just neid. Söögid olid siin jälle odavad!

Pärast õhtusööki nautisime veel terrassil seda mõnusat soojust, ööhääli ja sähvivaid välke. Järgmisteks õhtuteks sai meie üheks tegevuseks äikese imetlemine vastasolevatel mäetippudel. Igavesti vägevaid vaatemänge saime näha! Kohati lõi nii tihedalt ja nii mitmes kohas korraga välku, et õues oli pea sama valge kui päeval. Oma tuppa minnes ei raatsinud isegi magama minna - tuba oli nii tore ja ilus! Seega lugesin veel päris pikalt. Raha kulus täna mul 10 000 templisse annetuseks, 15 000 joogivesi, 360 000 hotell ja roller Amedis, lõunasöök 45 000, transport Sidemeni 84 000, pidulik jõulu õhtusöök 81 000 ruupiat. Kokku 595 000 ruupiat.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

Saturday, February 22, 2020

INDONEESIA - ÜHEKSAS PÄEV!

ÜHEKSAS PÄEV - 23.12.2019!

Hommikul võtsime juba tuttavad rollerid ning alustasime sõitu Tirta Gangga templi poole. Teele jäid imelised vaated riisipõldudele, milledest mõnede juures tegime väikese peatuse pildistamiseks ning drooni lennutamiseks. Balil on juba tunduvalt rohkem rahvast võrreldes meie seni külastatud saartega. Nii kohalikke kui turistidest rääkimata! See annab eelkõige tunda liikluses. Täna sõitsime ikka väga suure liiklusega teel, mis lookles suhteliselt järsult ja kurviliselt üles mäkke. Vaatamata enda veel veidi haprale olekule rolleri roolis sain aru, et tegelikult on see nii lahe ning ma naudin seda täiega!!! Ja just ise sõitmist! Igal juhul on mugavam ja kindlam, vähemalt minu jaoks, istuda ise roolis ning kontrollida iga olukorda ise. Kuigi jah, minu esimese päeva katsetused selles vallas, ei toeta eriti lõplikku tõdemust.

Kui saabusime Tirta Gangga templi juurde jõudis meienigi teadmine, et Balil on ikka väga palju turiste erinevalt nendest Indoneesia saartest, kus olime seni aega veetnud. Autosid oli meeletult, rääkimata rolleritest, juba templi väravate taga. Parkimiskorraldajad tegutsesid. Minu rolleri jaoks polnudki enam kohta: abivalmis meesterahvas parkis minu sõiduriista ise ära mingi lagunenud maja varemetesse ja tõestas, et rolleriga saab ka trepist üles sõita. Tirta Gangga puhul ei ole algselt ega otseselt tegemist üleüldse templiga. Siin asub küll kompleksi ühes osas Patirthani tempel, kuid algselt on ehitis olnud hoopis Karangasemi (kunagine siinne pisikene kuningriik) kuninglik palee. Oma nime on palee saanud hinduismi püha jõe Gangese järgi. Hektari suurune kompleks ehitati 1946. aastal. Kahjuks hävines see peaaegu täielikult 1963. aastal Agungi vulkaani purske tagajärjel. Praeguseks on kompleks taastatud. Tirta Gangga põhineb uskumusel, et Gangese jõgi ja selle vesi on püha. Tirta Gangga on nagu väikene koopia või mudel Gangesest. Vesi on hinduistidele püha. Lisaks juurde kõik vee kasulikud omadused: selleta ei oleks põllumajandust, majandustegevust ega mitte ka puhkust.

Patirthani tempel illustreerib ilmekalt Tirta Gangga olulisust balilaste pühapaigana (püha vee kohana!) ja traditsioonilise palverännaku sihtkohana. Enne kui kompleksi territooriumile sisse saime pakkus meile juba meeletu hulk tänavakaubitsejaid müüa kalatoitu. Selle liimile me muidugi ei läinud kujutades ette neid ülesöödetud kalu basseinides. Aga ilmaski poleks meie ettekujutusvõime suutnud silme ette maalida nii hullu pilti: vaesed kuldkalakesed olid söödetud suuremaks kui parimas suurused forellid! Suures ahnuses ronisid nad, suud laiemalt lahti kui nende ülepaisutatud vöökoht, lausa basseinist välja, et aga suuremat suutäit saada. Võigas tundus see vaatepilt!

Tirta Gangga on üks populaarsemaid vaatamisväärsuseid Bali saarel. Seega on siin alati väga palju inimesi. Ning see suur rahvahulk tungles ja kügeles ning seisis järjekorras ainult ühe basseini ääres. Seal, kus on basseinis kivist astetega kena käigurada ning selle keskel kaunis koht pildistamiseks. Ja just nimelt selle ilusa pildistamise koha pärast seisavad inimesed tund aega järjekorras! Et Instagrami pilte saada. Enamus Hiina, Korea ja Jaapani turistid, kenad kleidid seljas, täiuslik pidulik meik näos! Sellises kuumuses ja seista nii veel tund aega (mõnikord ka mitu tundi!) järjekorras lõõskava päikese käes. Ausalt öelda - mina ei mõista seda!

Meie ei kavatsenud sellise totrusega tegeleda! Lähenesime teerajale teiselt poolt basseini. Kuna parasjagu oli ülejäänud rahval käsil eriti pikk fotosessioon põhikohas, saime meie oma vähenõudlikkuses rahulikult teha pildid ära ja jäi aega veel ülegi. Järjekord ja ka meie, hakkasime liikuma alles siis, kui korealaste pikk sessioon (kümnetes erinevates asendites poseerimine, mis ilmselt oli pika harjutamise peale sisse treenitud) neist taga pool olijates juba väga valjuhäälset protesti tekitas. Jalutasime edasi järgmiste basseinide juurde ja avastasime, et populaarsest pildistamise kohast kaugemale pole rahvast eriti jagunudki! Käisime läbi kogu Tirta Gangga kompleksi ja kohtasime veel vaid mõnda üksikut turisti.

Ühelt poolt oli see tore - saime rahulikult ja uhkes üksinduses imetleda Tirta Gangga basseinide ja aedade ilu. Kuid teiselt poolt oli natukene kurb, kuna näitas ilmekalt, et turisti tegelikult ei huvita tihtipeale ei need kohad kuhu nad satuvad ega kohalikud inimesed. Rääkimata nende kultuurist ja elu-olust. Meie sõitsime aga edasi järgmise vaatamisväärsuse, Taman Ujungi, juurde, mis on samuti kunagine palee. Parkisime rollerid ära ja otsisime kõrge taraga piiratud kompleksi sissepääsu. Esimesest väravast, mille leidsime, oleks saanud niisama sisse jalutada. Aga me tahtsime ikka pileti ka osta! Seega pidime pika tee ümber aia teisele poole tagasi jalutama. Taman Ujung koosneb kolmest suurest basseinist, milledest ühe keskel asub peahoone Gili Bale. Paleekompleks on ehitatud kunagise Karangasemi kuningriigi kuninga poolt aastatel 1902-1921. Arhitektideks olid hollandlane Den Hentz ja hiinlane Loto Ang. Ka Taman Ujungi palee hävines peaaegu täielikult 1963. aasta Agungi vulkaanipurskes. Nagu sellest oleks veel vähe sai kompleks kahjustada ka 1975. aastal määvärinas.

Kuninglik perekond kasutas paleed päevasel ajal külaliste võõrustamiseks, lõbustus- ja puhkekohana. Praeguseks on kogu kompleks väga ilusasti restaureeritud, taastatud on kõik lillepeenrad, kogu pargiosa, jalgteed ja tiigid. Balilaste jaoks on Taman Ujung populaarne ajaveetmis- ning piknikukoht. Piknikust üle jäänud prügi jääb kahjuks muidugi samasse kohta maha. Õnneks selliseid kohtasid koristatakse väga korralikult. Kõige ilusam ja ülevaatlikum on Taman Ujung kõrgest trepist üles ronides väikese paviljoni juurest vaadatuna, kust kogu kompleks on kui peo peal. Paiknedes mere kaldal, on koht lausa suurepäraste oskuste ja maitsekusega, kujundatud sujuvalt üle minema mereäärsest piirkonnast imeliseks pargi, paleede ja tiikide alaks.

Tänane ilm tundus kuidagi eriti kuum. Päike kõrvetas halastamatult. Istusime hetkeks puu alla enne edasi minekut. Siis jalutasime mööda silda Gili Bale paleesse sisse. Praegusel ajal olid erinevate ruumide seintel eksponeeritud fotod kunagisest kuningast, tema naistest ja lastest. Fotode järgi oli lapsi umbes paarkümmend ja naisi vähemalt kolm. Hoonet kasutati ainult päevasel ajal, mistõttu mingit erilist sisustust seal ei ole. Maja asub keset tiiki. Hoonest viivad kahele poole kaldale imeilusad valged sillad. Indoneesia kiiskava päikese käes on heledaid hooneid mingil ajal silmal lausa valus vaadata - need peegeldavad päikest väga eredalt tagasi.

Peamise paleehoone ees seisis meeletult suur kuivanud palmiokstest ja rohust ehitatud Bali mütoloogiliste olendite kuju. Sellised kujud ehitatakse Nyepi päevaks. Nimetatud päev on kõige suurem püha Bali saarel ning algab juba eelmise päeva õhtul just selliste kujude põletamisega, et peletada saarelt eemale halb energia ja pahad vaimud. Nyepi ehk vaikuse päeval on kõigil (ka turistidel!) rangelt keelatud kodust lahkuda. Suletud on isegi lennujaam. Pole soovitatav kasutada elektrit. Pigem tegeletakse endasse süüvimise, paastumise ja mediteerimisega. Kõik need ranged keelud kestavad 24 tundi.

Taman Ujungist tagasi alla ookeani äärde sõites avanes meile ühel teekäänakul imeline vaade Agungi vulkaanile. Mäe otsas möllas kõva torm. Ega mäge ennast näha ei olnudki - ainult potisinised pilved ja neist alla kallav vihm. Meie sõitsime edasi aga Virgin Beach´ile, kus endiselt säras kõrvetav päike. Fantastiliselt hea ja jääkülma mangosmuuti ostmise eest saime loa lesida rannatoolides päikesevarjude all! Käisime ujumas. Pärast leidsin oma ujumisriiete seest vähemalt kilo liiva! Lained on ookeanis nii tugevad, et suudavad liiva ja peenemad kivikesed peksta ükskõik kui kitsaste riiete vahelt sisse. Samas, hea, kui riided üldse selga jäävad! Ja WC-s sai riided liivast ja kividest jälle puhtaks loputada.

Rannast tulles olin vähemalt mina kohutavalt näljane. Kell polnud küll veel väga palju, kuid me olime juba meeletult pika tiiru maha sõitnud. Peaaegu 100 kilomeetrit rolleriga, mis minusuguse algaja jaoks, on päris väsitav. Ja täna sõitsime juba meeletult suure liiklusega linnades. Kõik need ristmikud, ringteed ja valgusfoorid jne. Tagasi tulekul valisime küll natukene väiksema tee. Linnas kohtasime liiga palju politseinikke. Indoneesias ei tohi rolleriga ilma vastava kategooria lubadeta sõita. No tegelikult ei tohi kuskil, aga Bali on üks väheseid kohti, kus politsei seda ka reaalselt kontrollib ja loa puudumisel trahvi teeb. On olnud juhuseid, kus rolleri rentimisel peab juba loa ette näitama. Etteruttavalt märgin, et õnneks polnudki meil vaja politseiga kokku puutuda rolleriga sõitmise pärast.

Lõunat sõime Amedis kohvikus "Meeting Point". Väga lahe ja mõnus koht, orienteeritudki turistidele, aga tundsime seal ennast väga mõnusalt. Ning söök oli super hea! Tõsi, kõvasti kallim, kui meile harjumuspäraseks saanud. Aga see oligi ette teada, et Balil on hinnad kõrgemad, just siinse kõrge turistide arvu tõttu. Kõht täis, sõitsime hotelli, käisime pesemas. Simmo hakkas tööle ja meie Eveliniga tegime Amedi ümbruses mõnusa paaritunnise jalutuskäigu. Oma pika tiiruga ekslesime kohalike põldude vahel, leidsime jälle ühe toreda templi, sattusime välja mere äärde ning jalutasime kohalike rikkurite elurajoonis. Istusime rannas natukene aega. Kohalikud olid tulnud ujuma. Osa seltskonnast tuli just poest, olles ostnud mingit sööki. Lahkelt ja väga loomulikul viisil pakuti seda meilegi. Tänasime viisakalt ja loobusime siiski - nende seltskond oli niigi suur. Ja aina imestasin, et kuidas kohalikke küll üle-üldse ei häiri kogu see prügi ja mustus maas! Siinne rand oli suhteliselt räpane. Sodi oli ka vees. Kiletükke, plastnõusid, vatitikke jne-jne. Ja kahjuks olin enam kui veendunud, et meilegi lahkelt pakutud söögi pakendid, leiavad oma koha samuti rannaliival. Mind igal juhul absoluutselt see vesi ega rand ujuma ei kutsunud. Samas kohalikud sulistasid mõnuga.

Leppisime kokku ka transpordi homme lõunaks, et sõita edasi meie järgmisesse peatuskohta - Sidemen´i. Lõpuks jalutasime hotelli tagasi, kus saime enne õhtusööki korraks veel hinge tõmmata. Õhtust läksime sööma samasse kohta, kus lõunatasime. Koht jättis meile lihtsalt nii hea mulje lõuna ajal! Kuid kahjuks nüüd õhtusöögi koha pealt, saime pettumuse osaliseks, sest söögid olid kehvemad, portsjonid väiksemad jne. Ei tundunudki enam nii fantastiline see koht. Raha kulus täna minul parkimine 2000, Tirta Gangga pilet 40 000, mango mahl 25 000, pilet ja parkimine rannas 10 000, Taman Ujud 50 000, lõunasöök 85 000, rollerirent 50 000, bensiin 10 000 ja õhtusöök 85 000. Kokku 357 000 ruupiat.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

Monday, February 17, 2020

INDONEESIA - KAHEKSAS PÄEV!

KAHEKSAS PÄEV - 22.12.2019!

Pärast magamata ööd ja meeletult rasket matka magasin täna öösel kui lapsuke. Kella kaheksaks olin välja puhanud. Sõime oma hotelli katusel viimase hommikusöögi Lombokil. Täna ootas meid ees sõit Balile. Lombok on oma suuruselt võrdne Bali saarega. Kauem me aga siin aega veeta ei plaaninud. Rinjani mäe otsast oli pool saart meil nagunii peo peal. Mis oli isegi hämmastav! Rinjani mägi on peaaegu keset saart, natukene lähemal põhjarannikule ning sealt mäe otsast avanes imeline vaade kauguses sinetavale ookeanile. Peab ütlema, et tegemist tõesti kõrge mäega, kui silm nii kaugele ulatub. Lombokil on ka palju kenasid randasid, kuid meie oleme lihtsalt äärmiselt kehvad ranna-inimesed. Rannas vedelemine ei tule meil kohe üldse välja! Seega otsustasime piirduda Lomboki saarel vaid kolme päevaga. Kell 9.00 oli meie autojuht kohal ja valmis meid peale võtma. Olen siin olnud isegi natukene hämmeldunud indoneeslaste uskumatu täpsuse suhtes kellaaegadest kinni pidamisel. See tavaliselt pole Aasias levinud voorus.

Tassisime oma seljakotid autosse, maksime hotellile veel viimased rahad ja istusime autosse. Sõit Bangsali kestis umbes kaks tundi. Selle ajaga saime imetleda saare erinevaid vaateid ja maastikku. Tulles sadas mäletatavasti paduvihma! Kui Rinjani mäe juures olime olnud suhteliselt metsases ja lopsakas alas, siis ranniku poole läks maastik järjest kuivemaks ja loodus kasinamaks. Umbes poole teeni Bangsali olid teeääred ääristatud riisipõldudega. Tasapidi asendusid need kuiva ja viljatu maastikuga. Puudeks vaid mõned üksikud palmid ning põõsad. Prügimäed olid peidetud palmilehtedest punutud tarade taha. Lombokil oli turiste mõnusalt vähe. Meie jaoks oli see muidugi hea - mida vähem turiste, seda rõõmsamad meie! Kuid nagu igal asjal on oma head ja halvad küljed, siis halvaks saab lugeda selle, et kuna turiste vähe, siis kohalikud pole väga pingutanud saare puhtuse nimel. Nagu Penidal meid aidanud autojuhtki ütles, siis kohalikele prügi kokku korjamise ainukese argumendina, mõjub rõhumine turistidele. Alles siis, kui hakkab ähvardama oht, et turistid enam ei tule, viitsitakse prügi kokku korjata ja silma alt ära peita.

Senarus olime imestanud juba esimesel päeval Eveliniga jalutamas käies nii paljude katkiste majade üle. Majad olid katkised, osad lausa varisenud, mõnedest alles vaid kivihunnikud. Imestasime, et miks nende majad nii lagunenud on? Kuni saime teada, et 2018. aastal oli siin päris tugev maavärin, mis lõhkuski suure osa linnakesest. Tugev maavärin peletas eemale ka mäkke ronivad turistid ning nagu varem mainisin on Rinjani vulkaani päris tipp siiani suletud. Ja meie giid käis meiega eile esimest korda pärast maavärinat kraatril. Tema sõnul on alles sügisest hakanud turistid tagasi tulema siia piirkonda.

Bangsalis jõudsime kenasti 11.00 väljuvale paadile. Erinevalt Lombokile saabumisest läks nüüd meie sõit küll otse Bali saarele ja võttis aega kõigest 1,5 tundi. Meie esimene sihtpunkt Balil oli Amed. Sadamas võtsid meid juba vastu teistsugused kohalikud. Üksteise võidu ja järjekindlalt üritati meile pakkuda küll hotelle, küll vaatamisväärsusi, küll transporti jne. Olime, nagu ikka, vaadanud suhteliselt sadama lähedusse valmis ühe võimaliku hotelli. Jalutasime sinna, et see üle vaadata. Hotell oli isegi täiesti normaalne. Kuid jäime mõtlema, et koht pole siiski parim. Sadam oli pisikesest Amed´i linnakesest kõvasti eemal ja seega peaks me iga liigutuse pärast, mis soovime teha, rentima rollerid.

Loobusime sellest hotellist! Nüüd otsisime küll takso - üks neist samadest taksojuhtidest, kes sadamas oli alguses kole tüütu olnud, viis meid viis kilomeetrit edasi, Amedi südamesse. Lõpuks sobis meile imelise vaatega (riisipõllud!) hotell vahetult Amed´i keskusest teisele poole. Hotelli pidaja oli tore naisterahvas, kes pidi olema küll hotelli omanik, aga allahindlust mulle käis ikka kooskõlastamas abikaasaga. Hotell oli täitsa tore. Minu tuba sellel korral II korrusel. Seega ka vaade parem. Täna valisin ilma konditsioneerita toa selle odavama hinna tõttu. Hinnavahe oli siiski väga väike. Viisime asjad tuppa, imetlesime natukene rõdult avanevaid vaateid ja siis uurisime hotelli omanikult veidi ümberkaudsete vaatamisväärsuste kohta.

Läksime lõunat sööma. Olime otsustanud, et me täna rollereid ei rendi, vaid puhkame eilsest raskest päevast. Kuid tegelikult polnud meil häda midagi! Isegi lihased ei andnud üllatavalt tunda pärast sellist üliinimlikku pingutust. Lõunasöögi ajal otsustasimegi aga juba sujuvalt ringi. Kuna täna pühapäev ja Simmo tööst vaba, siis arvasime ikkagi, et meil on mõistlik tänane päev ära kasutada. Kõht täis, jalutasime hotelli tagasi ja saime sealt rollerid. Suundusime Bangli külakesse. Tundsin ennast rolleri seljas aina kindlamalt. Mul oli ka ausalt öeldes sõita suhteliselt lihtne, sest sõitsin Simmo ja Evelini järel. Ei pidanud seega keskenduma ise eriti sellele kuhu sõita. Lihtsalt järgida eessõitvat rollerit. Siin vasakpoolses liikluses on selliselt harjuda kõige parem. Ma polnud ju kunagi varem sellises situatsioonis ise roolis olnud!

Bangli küla on pisikene autentne külakene Amed´ist mitte väga kaugel. Sõitsime kõrvalist teed mööda sinna tunnikese. Tõesti, mitte ühtegi välismaalast peale meie, seal liikumas ei olnud. Külast läbi sõites jõudsime ühe imelise suhteliselt mahajäetuna tunduva templi juurde. Teerajakene templi sissepääsu juurde ja trepid olid küll rohtunud, kuid templi uks, mis suletud roostes tabalukuga, kiiskas ja säras endiselt. Justkui oleks äsja maalitud! Ajal, mil meie imetlesime templit, olid roomanud templi taguselt mäenõlvalt alla sünged hallid vihmapilved. Natukese aja pärast hakkas tibutama. Tegime ruttu veel viimased fotod natukene hüljatuna seisvast pühamust, istusime rollerite selga ja sõitsime külla tagasi. Saime kohalike lahkel kutsel suurema saju eest varju keset küla asuvas templihoovis. Üldiselt ei lase kohalikud ennast vihmast häirida, kui just väga meeletut paduvihma ei saja. Ja ega selleks polegi põhjust - siinne vihm on soe ja pigem meeldiv jahutus muidu meeletus leitsakus.

Vihm õnneks kaua ei kestnud ja saime õige pea jätkata uudistamist. Jalutasime külale tiiru peale, imetlesime ilusaid ja kitsaid tänavaid, templeid, sõbralikke kohalikke. Templeid on neil siin Indoneesias tõesti palju - iga natukenegi pikema tänava peale mitu tükki ja siis on kohalikel igas vähegi suuremas majapidamises hoovi peal lisaks veel oma perekonnapühamu. Tundub, et suurem osa templeid leiab väga vähe kasutust väljaspool suuri pühi. See võib muidugi petlik mulje olla. Ning kohalikud on siin samuti äärmiselt sõbralikud - iga vastutulev inimene, vaatamata vanusele, uurib, kust me tuleme ja kuhu läheme? Huvitav tundus meile just nende uudishimu selles osas, et kust me tuleme Indoneesia mõttes? Milliselt saarelt ja millisele saarele edasi suundume? See huvitas neid palju rohkem võrreldes meie päritoluga. Päris pisikesed lapsed on ainult natukene arakesed veel. Poevad suuremate selja taha peitu ja piiluvad sealt naeratades. Ja lapsed, nagu igal pool maailmas, on siin imearmsad. Vaatavad sulle imestunult otsa oma suurte sõstrasilmadega. Ja indoneeslased räägivad inglise keelt suhteliselt hästi!

Mingil hetkel jäi meile silma silt, mis puhtas inglise keeles juhatas viie imelise allika juurde. Läheduses oleva tütarlapse käest uurisime nende kohta - pidid tõesti olema allikad ja väga ilusad. Suundusime Eveliniga neid otsima. Simmo jäi meid ootama. Saime jalutada pisikest jalgrada pidi külast välja. Paar korda läks rada kaheks. Ühtegi suunavat silti rohkem polnud. Valisime suvaliselt teid. Sellele vaatamata kuskile välja me ei jõudnud. Ei ühtegi allikat! Ainult natukene ehmatanud, kohmetud ja üllatunud kohalikud, kes ilmselt polnud harjunud oma põlluvaheteedel välismaalasi kohtama. Jalutasime nüüd rollerite juurde tagasi.

Vihm oli üle läinud ja ilm jälle endiselt päikeseline ja imeilus. Järgmine peatus oli meil Lipah´i rand. Eks me läksime sinna ikkagi lootuses, et äkki saame ujumagi minna. Kuid rand oli jälle kivine. Väga suuri laineid küll ei olnud, aga kivine ja suhteliselt must. Ühesõnaga: ei kutsunud ujuma. Aga istuda niisama mere ääres ja kuulata vaikset lainete loksumist oli ometigi imehea. Piki ookeaniäärt oli sadu kohalikke bambusest värvilisi paate. Need meenutavad oma kujult kanuud, millel on mõlemal pool ääres paadi stabiilsemaks muutmiseks nö jalased, mis toetuvad veele ja takistavad nõnda paati ümber minemast.

Merel ulpisid väga väikeses paadikeses kaks kohalikku kalameest, kes usinasti õngedega tööd tegid. Paat tundus nende ümber aga ilmselgelt liiga väike. Kogu aeg tundus, et hetk veel ja nad vajuvad vaikselt koos paadiga vee alla. Natukene naljakas oli neid vaadata! Kui vaikusest ja niisama istumisest küll sai, hakkasime rollerite juurde tagasi jalutama. Ranna ääres oli kohalik väike vabaõhutöökoda, kus kohalikud paate siis ehitasid, parandasid ning sättisid. Hetkel tundus see küll rohkem kohalike vanameeste kogunemise ja puskari joomise kohana. Paar meesterahvast oli ikka kõvasti liialdanud kohaliku kange napsuga.

Sõitsime Amed´i poole tagasi. Teele jäi meile vaade Bali kõige kõrgemale vulkaanile (peaaegu kogu Indoneesia on vulkaaniline) Mount Agungile - 3142 meetrit. Agung on Bali sümbol. Balilased usuvad, et Agungi mägi on universumi kesktelje püha Meru mäe täpne koopia. Bali tähtsaim tempel Pura Besakih näiteks asub Agungi jalamil ja kõik Bali templid on ehitatud suunaga mäe poole. Kohalikud üritavad ka magada pea Agungi suunas. Tegemist on tegevvulkaaniga, mis on olnud viimastelgi aastatel väga aktiivne. Ülevalt kraatri servalt võib selge ilmaga imetleda lausa Lombokil olevat Rinjani mäge. Ning eemalt vaadeldes tundub Agungi mägi täiuslikult koonusjas. Tegime väikesel lagedal ja kõrgemal künkal asuval teekäänakul pildistamise peatuse. Sealt avanev vaade oli tõesti võimas! Eriti loojumist alustava päikese taustal.

Hakkas hämarduma. Sõitsime nüüd edasi õhtust sööma ja sealt juba hotelli. Õhtusöök polnud just kõige parem. Oleme ära hellitatud siin! Selle eest saime aga imeliselt head värskelt pressitud draakonivilja mahla. Peaaegu iga söögikorra juurde oleme tellinud siin värsket mahla või smuutit. Need on tõeliselt head ja hinnad ei anna Eesti omadega isegi võrrelda mitte. Indoneesia kasuks siis. Raha kulutasin täna 125 000 viimase öö majutus Senarus, 100 000 autosõit Bangsali sadamasse, laevapilet Balile 375 00, takso hotelli 17 000, lõuna 30 000, bensiin 10 000, õhtusöök 67 000 ja pudel vett 6000 ruupiat. Kokku 730 000 ruupiat. Toas vaatasin natukene järgmiste päevade plaane, kirjutasin ja lugesin.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

Monday, February 10, 2020

INDONEESIA - SEITSMES PÄEV!

SEITSMES PÄEV - 21.12.2019!

00.00 helises äratuskell! Matkariided selga, saapad jalga ja koperdasime pimedas tänava äärde. Matkajuht tuli meile autoga järele. Saime paar kilomeetrit kergema vaevaga. Auto viis meid sõidutee lõppu - sealt Rinjani looduspargi väravasse oli veel päris mitu kilomeetrit. Saime puuduvad pealambid, igaüks kaheliitrise veepudeli ja hakkasime astuma. Lisaveepudeleid tassis õnneks giid ise. Oli kottpime. Poleks kuidagi suutnud ette kujutada säärast teekonda pealambita. Lambiga oli siiski täiesti normaalne. Ööseks olid roninud teele rusika suurused teod! No mitte minu rusika - ikka kõvasti suuremad. Ja tuhatjalgsed olid samuti tuhat korda suuremad Eesti omadest! Alguses saime astuda mööda laia ja mugavat betoonist valatud rada. Esimese hingetõmbe- ja joogipeatuse tegime looduspargi väravas. Paar unetut koera tuli meid uudistama.

Oeh, öösel on siin džunglis mõnus - jahe ja päike ei kõrveta nii halastamatult. Alustasime matka umbes 300 meetri kõrguselt ning tempo oli hea. Looduspargi territooriumil muutus rada looklevaks ja mäkke ronivaks jalgrajaks. Täna päeval (või juba eile!) polnud vihma sadanud ehk viimane vihm tuli siin üle-eile, seega oli meil jälle tohutult vedanud ja saime astuda mööda kuiva rada. Ausalt öelda ei tahaks ronida vihmasajus üles mööda siinset mullarada. Kuigi allatulek oleks sel juhul veel hullem! Rinjani vulkaani tipp on 3726 meetrit kõrge, mis teeb temast kõrguselt teise mäetipu Indoneesias. Päris tippu ei saa aga minna pärast 2018. aasta maavärinat. Giid oligi pärast maavärinat esimest korda mäkke minemas täna. Pikaks ajaks kadusid ära kõik turistid.

Meie eesmärk oli seega madalamal asuv kraatri serv (2641 m), kust avaneb imeline vaade (vähemalt kirjade järgi!) kraatri põhjas olevale Segara Anak´i järvele, milles pidavat olema samasugune hele-hele sinine vesi kui ookeanis, ja Rinjani tipule. Segara Anak asub 2000 meetrit üle merepinna, on 200 meetrit sügav ning selles asuvad kuumaveeallikad. Samuti on kraater ning sellesse tekkinud järv kantud UNESCO loodusobjektide nimistusse. Alguses natukene hirmutas mõte teha tavapärane kahepäevane matk ära ühega, aga tegelikult oli väga mõnus astuda. Umbes iga tunni aja tagant tegime väikese peatuse. Igas peatuses pakkus giid meile turgutuseks midagi - esimeses sõime õuna, teises banaani ja kolmandas küpsiseid. Väga pikalt aga puhata ei tahtnudki, sest iga tõusumeetriga läks aina külmemaks. Õige varsti jõudsime nii kõrgele, et käia oli küll mõnus õhukeste pikkade matkapükste ja pikkade varrukatega pluusiga, kuid seisma jäädes panin kiiresti fliisi peale, sest vaatamata jahedusele tilkusid riided higist ja märgade riietega tuule käes seista pole just meeldiv.

Meie giid oli väga tore tagasihoidlik noormees. Vestluse käigus selgus, et polegi giid, hoopis kandja. Aga kuna on palju kordi Rinjanile roninud, siis usaldatakse talle aeg-ajalt väikeseid seltskondasid. Meie kolmene grupp ilmselt sobis selleks ja meiega lihtsam ka - polnud vaja ööbimist. Ja millegipärast eelistaski meie teejuht kandja tööd. Tema sõnul on giidid kõik mugavad ja laisad! Eks ta tõsi kipub olema - nad lasevad kogu töö kandjatel ära teha! Aga raha saavad rohkem. Kella viie ajal, kui tegime viimase pikema peatuse enne tippu, hakkas valgeks minema. Samas olime nüüd juba nii kõrgel, et temperatuur oli kõigest 8 kraadi. Liikuma hakates pakkisime pealambid kotti. Fliisi jätsin selga.

Nagu ikka mägedes, tundus nüüd meie sihtmärk juba nii-nii lähedal olevat, kuid ometigi kulus päris kraatri servale jõudmiseks umbes kaks tundi. Ikka oli järgmise künka taga veel üks küngas ja siis veel üks... Rada oli väga järsuks läinud. Kui lõpuks astusin kell seitse need viimased sammud ja sain vaadata üle kraatri serva avanevat vaadet, võttis ikka täiesti hingetuks! Nii vaimustavat vaatepilti ei näe just iga inimene oma elus ja mitte väga tihti! Aitäh!!! Olles hetke hinge tõmmanud ronisime natukene kõrgemale, kust pidi avanema veel kaunim vaade. Eks ta tõsi oli! Kui saime esimese vaimustuse välja elatud pakkus giid meile hommikusöögi. Olime tõesti kohutavalt näljased. Kalorite hulk, mille olime kulutanud selja taha jäänud 8 kilomeetri ja rohkem kui 2300 tõusumeetriga, oli kindlasti korralik. Tõus oli võtnud meil kuus tundi. Olime tublid - plaanitud oli 6-7 tundi.

Hommikusöögiks praetud riis munaga. Maitses imehästi! Ja igaühele purk külma coca-colat! On minugi elus olnud nüüd hetk, kus coca-cola tundus maailma parima joogina. Sellel ajal, kui meie sõime, peletas giid kaikaga ahve eemale. Vastasel juhul oleksime oma kõhutäiest ilma jäänud. Ahvidel siin sellisel kõrgusel mingit looduslikku sööki pole, toituvad sellest, mis turistidelt saavad. Tavatingimustes elavad nad tükk maad allpool, kus kasvab mets ning nad saavad toituda erinevatest seemnetest ja taimedest. Kergelt saadud kõhutäied on suurel hulgal loomi meelitanud täiesti sobimatutesse tingimustesse.

Pugisime kõhud riisi täis. Imetlesime ja pildistasime veel fantastilisi vaateid. Istusime kraatri serval ja nautisime. Kokku veetsime üleval umbes poolteist tundi. Pool üheksa hakkasime alla tulema. Iga sammuga aina imestasime, et kas me tõesti tulime öösel kottpimedas siit sellist teed pidi üles? Ja kuidas sellega nii kergelt hakkama saime? Tõesti, pean tunnistama, et ülesminek käis suhteliselt kergelt ja kiirelt. Olin valmistunud suuremaks ja raskemaks pingutuseks. Aga no ega kahelda ei saanud: üleval ju ära käisime! Tavaliselt tehakse siin kahepäevane matk. Esimese päevaga ronitakse üles ja kraatri servale pannakse telgid. Hommikul ärgatakse vahetult enne päikesetõusu, kella kuue ajal, et imetleda Rinjani tipu tagant tõusvat päikest.

Kui meesterahvas, kellelt nö matka ostsime, meile plaani paika pani, ütles ta ülesminekuks kuluvat 6-7 tundi ja allatulekuks 8. Olime hämmeldunud ja küsisime üle, arvates, et ta eksis arvestusega. Aga ta jäi endale kindlaks, et me jõuame alla kella kolme-nelja ajal, sest allatulek on kõvasti hullem ja aeganõudvam. Me siiski polnud tol hetkel sellega absoluutselt nõus tuginedes oma senistele matkakogemustele! Kuid nüüd alla marssides mööda seda järsku, libedat ja ohtlikku rada pidi, hakkasime järjest enam nõustuma kohalike olude asjatundjaga. Eksinud olime meie, kes me olime, olles uhked oma kogemustele erinevates maailma mägedes, suhtunud natukene üleolevalt kohalike kogemustesse. Endiselt olime siiski veendunud, et allaminek võib võtta kõige rohkem sama aja, mis tõus. Mitte rohkem. Etteruttavalt: selles osas oligi meil õigus! Vaikselt hakkasid pilved ühte mäekülge pidi kogunema. Lõunaks on Rinjani mäetipp enamasti kaetud juba pilvedega. Seetõttu peabki kraatril käima hommikul. Õhtupoolikul oleks küll päikese asukoha tõttu ilusamad vaated ja paremad fotod, aga selget õhtut on siin harva.

Nüüd saime aga kõvasti vatti! Pean ütlema, et Rinjani mäest allatulek, on olnud üks raskemaid matku minu elus. Rada oli järsk ja seda mitte laugelt, vaid kogu aeg pidi astuma alla umbes põlvekõrgustest või kõrgematest astangutest, ronima puujuurte ja liaanide vahel ja siis veel olema ülimalt ettevaatlik, sest mullapinnane rada oli väiksemagi niiskuse tõttu väga libe. Ja iga vaevalise sammu juures olime õnnelikud, et vihma ei sadanud! Umbes poolel teel alla, hakkasid meile vastu liikuma üles minevad matkajad. Koos kandjate, laudade, toolide ja muu selle juurde kuuluvaga. Ühel puhkehetkel sattusime samasse kohta mitmekümne matkajaga. Kogu seda kisa ja kära oli meie jaoks liig palju! Veel üks asi, mille eest õnnelik olla, et saime keset ööd, mis sest, et kottpimedas (hiljem mõtlesime, et oli isegi hea, et me üles minnes hästi ei näinud, milline rada oli!), uhkes üksinduses matkata. Meie ülesminekul oli öises vaikuses ainukene heli tsikaatide lärmamine! Ja see oli tõesti kõrvulukustav! Alguses ei saanudki aru, mis lärm see on, kõlas nagu sireen. Pikalt seda kuulates hakkasin eristama erinevaid hääli. Alustas üks. Ilmselt kõige tähelepanelikum ohu märgiks. Ohuks siis meie. Sellele järgnes hetke pärast kõigi meeletu kisa paari minuti jooksul, siis kõlas jälle teistest üle ühe märguanne (oht möödus!), mille järel lakkas tasapisi kogu lärm. Selleks, et hetke pärast uuesti alata.

Allaminek tundus lõputu! Aina imestasin ja imestasin - mulle tundus täiesti võimatu, et me sama pikalt üles ronisime. Esimest korda elus kogesin, et allatulek võib olla tõesti raskem võrreldes mäkke ronimisega! Lõpuks kell üks jõudsime jalgu lohistades alla. Olime tulnud siiski tunduvalt kiiremini kui 8 tundi - allatulek võttis 4,5 tundi meil! Samm oli meil aga ikka väga töntsiks jäänud. Rinjani pargi väravate juures on pisikene vabaõhumuuseum. Mul oli natukene ennatlik plaan, et pärast matka käin sealt läbi. Hetkel poleks meist aga keegi eriti rõõmustanud mitte ühegi lisasammu üle. Tegin sealt vaid mõned kiired pildid. Arveldasime viimased summad giidiga ja ronisime autokasti, mis viis meid hotelli. Edasi leppisime ainult kokku, et kohtume õhtul, kui kõht läheb tühjaks. Täitus pikk unistus soojast veest ja seebist ja pehmest voodist.

Voodisse minnes jäin korraks küll magama, aga pikka ja sügavat und, milles nii kindel olin, ei tulnudki. Vähkresin voodis üht ja teist pidi. Lõpuks loobusin. Lugesin mõned tunnid ja pesin riideid. Kella kuue ajal läksime õhtust sööma üle tee restorani. Kui olime sööma asunud tuli meiega rääkima üks Hollandi naisterahvas. Ta olla küla pealt kuulnud, et plaanime homme sõita Bangsali sadamasse tagasi ja soovis meiega jagada autot. Meile oli lahkelt pakkunud ennast autojuhiks hotellipidaja sõber, kellega saime kenasti kaubale sobiva hinna suhtes. Meil polnud sõidu jagamise vastu midagi, kuid meile ei sobinud naise kellaaeg - ta soovis hommikul kell kuus sõitma hakata. Meie olime siiski enda arvates teeninud välja hommiku äratuskellata. Ütlesime, et kõige varem liigume kell üheksa. Hollandlanna pidi andma teada, kui soovib meiega ühineda.

Hotelli tagasi jõudes leppisimegi kokku, et lahkume Senarust hommikul kell üheksa. Meie autojuht oli tulnud meile tutvustama ennast kenasti. Raha kulus täna vähe, sest enamuse päevast vantsisime džunglis või üritasime magada hotellis. Aga midagi ikka: 25 00 pealamp, 50 000 õhtusöök ja 33 000 ruupiat jootraha teejuhile. Kokku 108 000 ruupiat. Meie giid oli päris tubli! Seda enam, et tema tegi kogu matka läbi varbavahe plätudes! Kui selle üle imestasime, siis põhjenduseks tõi ta fakti, et saapad kuluvad pidevalt mäel käies väga kiiresti läbi ja on kallid. Plätud seega suur kokkuhoid. Nüüd, päris õhtul, pärast vahele jäänud ööd ja kokku 10,5 tunnist rasket matkamist, magasin mina hommikuni nagu kott. 

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !