Monday, April 20, 2015

KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLO JA IIRIMAA!

KAHEKSAS PÄEV - 20.03.2015.

Täna oli meil plaanis siis Iirimaa pealinn - Dublin. Kui muude päevade ja plaanide suhtes Iirimaal olime järginud pimesi Irena soovitusi, siis Dublini koha pealt olin ma teinud raamatu abil põhjaliku eeltöö. Seega oli meil piisavalt kohti, mida külastada, vaadata, uurida ja millest osa saada.
Täna oli mul lootus, et rongile pääs läheb kergemalt. Olime õhtul nimelt laadinud raha ilusasti rohelisele kaardile. Et saaks osta lõpuks rongipiletid 15% soodsamalt. Tähtsalt jalutasime jaamahoonesse sisse nende väravate juurde. Võtsin oma rohelise kaardi välja ja piiksutasin korra läbi. Seesam avane ja Eliisabet saigi teisele poole väravaid. Teise korraga pidin siis minagi sinna pääsema. Või siiski mitte ... nii palju kordi kui ma ka proovisin, väitis kiri alati, et ma olen juba korra sisenenud. Ilmselgelt inimene masina vastu ei saa. Sain aru, et see masin ei kavatsegi mind sealt läbi lasta. Õnneks oli luugi taga jälle tuttav meesterahvas, kelle poole sammud seadsin. Kurtsin, et minu kaart ei lase mind läbi. Lapse lasi, aga mind mitte. Meesterahvas kostis selle peale, et see polegi võimalik. Turvalisuse kaalutlustel ainult üks kord järjest. Otsustasin, et siis on mul vaja osta lapsele pilet jälle selle meesterahva käest. Tema ei saanud aga aru, et miks lapsele? Laps ju juba sees. Ikka mulle endale on vaja uut piletit. Seletasin, et laps läks juba minu kaardiga täisraha eest sisse, et ikka lapsele vaja. Meesterahvas nõustus lõpuks pika mõtlemise peale. Hakkas mulle piletit müüma. Aga väljatrükitud pilet oli ikka täispilet! Selle peale sattus meesterahvas nüüd natukene segadusse ja ütles kohe, et prindib uue pileti. Uus pilet oli õige. Kollane ja puha! Aga raha andis mulle tagasi kümme eurot vähem. Juhtisin tema tähelepanu sellele. Nüüd oli ta õnnetukene ikka juba väga pabinas. Vabandas tuhat korda ja parandas sellegi vea. Olin õnnelik, et täna on meie viimane päev sõita rongiga. Et me ei peaks vaesele jaamatöötajale kolmandat hommikut enam taolisi üleelamisi põhjustama täiesti ilma asjata.

Luski´ist läksime rongi peale ning Dublinis tulime maha. Esimese vaatamisväärsusena jäi meile silma Oscar Wilde´i monument. Korralike turistidena vaatasime selle üle, tegime ka kohustuslikud pildid. Siis tuli National Gallery. Seda pidime muidugi otsima natukene aega. Sest Dublinis tuleb päris tihti ette, et tänavanurkadel on nimi ainult ühel maja poolel. Mõistata siis, mis nurgal Sa täpselt oled! Üles leidsime otsitava maja siiski. Läksime sisse. Piletit ei pidanud ostma. Dublinis on nagu Londoniski enamus muuseume tasuta. Võtsin muuseumiplaani ja alustasime tutvust. Mulle tundus natukene aega hiljem, et alustus see ainult oligi. Sest see muuseum oli nii väike! Tükk aega ei suutnud ma uskuda, et ongi nii. Uurisin plaani üht ja teist pidi. Eliisabet oli vedanud ringid ümber kõikidele saalidele mis vaadatud. See töö temale meeldis. Kõik õige. Uurisin infoletist isegi, kas erinevatele korrustele, on äkki eraldi plaanid? Ei, ainult üks korrus ongi!

Järgmisena läksime National Museum´i. Arheoloogia muuseumi siis. Rahvusmuuseumi nime all on neil palju muuseume Dublinis. Selles muuseumis oli kõvasti kulda. Mis kuskilt leitud ja üles kaevatud ning nüüd muuseumis eksponeeritud. Mõned ehted, eriti sõrmused, olid päris kaunid. Selliseid kannaks küll! Arheoloogiamuuseumis oleks pidanud olema ka kuulsad soost leitud ja hästi säilinud laibad ning nende erinevad osad. Aga meie neid ei näinud. Oma arust käisime küll kõik saalid läbi. Või jäi siis ikka kahe silma vahele. Arheoloogiamuuseumist natukene edasi jalutada oli Natural History Museum. Jooksime ka sealt kiiresti läbi. Sadu topiseid. Muud midagi huvitavat seal ei olnud. Ilmselt oligi selle muuseumi juures kõige ilusam ja väärtuslik asi hoone ise. Dublinis on reedene päev vist õpilastel muuseumide külastamise päev. Kõik muuseumid olid täis käratsevaid ja mitte just kõige vaguramaid lapsi. Lõpuks Eliisabet arvaski, et talle enam ei meeldi need karjuvad ja ringijooksvad jõnglased. Lahkusime nendest hea meelega.

Natukene edasi jalutades jäi meile silma viit ühe majamuuseumi juurde. Otsustasime, et see võiks nüüd küll natukene huvitavam olla, võrreldes kahe viimati külastatuga. Muuseum on oma nime saanud aadressi järgi. Nimelt on selle nimi 29-nda tänava majamuuseum. Tegemist on siis 18-nda sajandi lõpu Dublini keskklassi majaga. Mis on väga autentselt ja ajastutruult restaureeritud. Ning lõpuks olime me leidnud sellest linnast ühe tõeliselt toreda, armsa, ilusa, laheda ja mõnusa muuseumi. Seal oli mida vaadata, kuulata (töötaja tegi väga toreda sissejuhatuse muuseumisse) ja meelde jätta. Pärast ringkäiku jõime seal kohvikus veel kohvi ja teed. Oma kaasavõetud lõunasöögi sõime muuseumi ees olevas pargis ära. Järgmisena oli minul soov minna Trinity College´isse. Pean ausalt ütlema, et alguses mul ei olnudki plaanis minna The Book of Kells´i vaatama. Tahtsin niisama selle ühe Dublini kuulsaima hoonetekompleksi ära vaadata. Aga juba seal olles ja järjest lähemale jõudes, olgem ausad, siiski nende kõige suuremale magnetile, ei suutnud minagi kiusatusele vastu panna. Ostsime pileti mulle ja sees me olimegi. The Book of Kells on umbes aastal 800 ladina keeles kirjutatud käsikiri Uue Testamendi neljast evangeeliumist. Raamat on illustreeritud. Igal päeval eksponeeritakse külastajatele erinevat lehekülge.

Hoone, milles raamatut hoitakse on tegelikult Trinity College´i raamatukogu. Vanim ja uhkeim, mida minul on õnnestunud külastada. Trinity raamatukogul on alates 1801 aastast olnud õigus saada kõikidest briti ja iiri kirjastuste väljaannetest tasuta eksemplar. 1850-ndatel olid raamatukogu riiulid aga juba ülekoormatud. Seega tõsteti 1860 aastal ehitise katust ning ehitati kõrgele avatud galeriile peale veel üks korrus riiuleid. Tänasel päeval on selles raamatukogu osas umbes 200 000 vanimat ja väärtuslikumat teost kogu Trinity raamatukogust. Ning tõesti - see ruum on uskumatu! Milline väärtus. Kõik need raamatud, enamus neist mitusada aastat vanad. Eliisabet küsis vaid imetledes ja ohates, et huvitav, kas mõni inimene maailmas on kõik need raamatud ka läbi lugenud. Vist mitte siiski! Mulle see koht aga meeldis hirmus väga. Muuseumipoest ostsime ka kolm postkaarti koju saatmiseks.

Olles raamatute imetlemise lõpetanud oli meie soov minna vaatama St. Patrick'u katedraali, mis pidi olema Dublini kõige uhkem kirik. Sinna oli nüüd natukene pikem tee jalutada. Aga üles ta siiski leidsime. Sisse ei hakanud minema. Kuna siis pidi pileti ostma. Mulle kuidagi ei meeldi kirikus käia raha eest. Ilmselt on see ainult minu omapära. Aga kirik on minu meelest koht, mis peaks olema kõigile ühtemoodi avatud kogu aeg. Et astud sisse, istud hetke, tõmbad korraks hinge ja siis lähed jälle ... Edasi. Meie läksime edasi järgmiste kirikute juurde. Dublinis on neid väga palju. Kokkuvõttes vaatasime üle St. Patrick'u, St. Anthony, St. Anna, Christ Church Catedrali ning veel umbes 5 kirikut, millede nimed kogu selle virr-varri juures meelde ei jäänud. Christ Church´i juurest oli omakorda kiviviske kaugusel Castle of Dublin ehk lihtsamalt öeldes kuningaloss. Sinna me oleksime võib-olla isegi tahtnud sisse vaadata, aga kell oli juba peaaegu viis ja ei saanud enam sisse. Loss oli aga selline armas, mitte väga suur. Meenutas Eliisabetile natukene Stockholmi kuningalossi. Sinna soovis tema kunagi elama jääda. Castle of Dublin kõrval asub kohe City Hall. Dublin on paljuski sarnane Londoniga. Ainult kordades väiksem ja tagasihoidlikum. Aga selle võrra ka vähem pretensioonikas.

City Hall´i juures istusime natukene aega purskkaevu kõrval ja tegime aega parajaks. Aeg parajaks tehtud jalutasime nüüd jõe poole. Ning siis üle silla teisele poole jõge. Seal ootas meid Irena. Jõgi jagab Dublini kaheks osaks. See teine pool, kus nüüd olime, on selline natukene halva maiguga. Vanast ajast jäänud arusaam kohalikel ilmselt. Kuigi seda osa linnast on viimastel aastatel kõvasti arendatud. Aga eelarvamused on visad kaduma. Isegi sel juhul kui seal "teisel pool" asub Jameson´i tehas. Hüppasime läbi ka ühest kaltsukast. Sealt ostsin endale ühe mantli, kleidi ja jaki ning Katariinale jõehobudega kleidi. Järgmine peatus oli nüüd küll selline, milleta ei tohiks keegi Dublinist lahkuda - iiri pubi. The Cobblestone. Irena arvates on see Dublini parim pubi. Pubi omanik on Tom. Väga tore ja lahke mees, kes tegi meile rõõmsalt välja kohe õlled (loomulikult Guinness!) ja Eliisabetile apelsinimahla ja snäkid. See koht oli suures osas muusikute kogunemise ja harjutamise koht.

Tom ise on väga hea rahvamuusik. Nii nad seal pubis siis mängivad rohkem oma rõõmuks kui teistele näitamiseks. Mängivad, vahetavad kogemusi, õpivad üksteiselt. Eliisabetil, kui ka väikesel viiuldajal, tekkis neid vaadates kohe küsimus, et miks nad hoiavad poognat suvalisest kohast. Mitte korralikult otsast nagu teda õpetatud. Kui ma Tomile Eliisabeti küsimuse tõlkisin, seletas ta väga ilusasti Eliisabetile, et vaata, Sina õpid klassikalist muusikat ja seal käivadki kõik asjad ilusasti ja korralikult. Aga nemad on rahvamuusikud. Ning mängivad nii kuidas juhtub ja parasjagu tore tundub. Ning kohe pakkus härrasmees Eliisabetile võimalust temaga koos mängida. Laps ehmatas selle peale muidugi ära. Julgus sai otsa. Tom pakkus veel, et nad võivad teha seda pubi tagaruumis ilma suure publikuta. Aga ikka hirm on see, mis lapsed araks teeb.

Sellele vaatamata võlus Eliisabet aga Tomi täitsa ära ja sai kaasa ka kotiga kingituse! Pubist tulles käisime läbi veel ühes kaubamajast - Macy´st. Ilmselt seda kohta teavad kõik, kes Iirimaal olles vähegi kuskile poodi sattunud. See on Eesti kallite hindadega harjunutele nagu paradiis. Kui mitte muul ajal, siis seda poodi külastades, mõtleb meist igaüks vähemalt hetke, et miks Jumala pärast, mina küll ei ela Iirimaal. Hinnad on selles poes uskumatult odavad. Ühesõnaga ostsime meiegi sealt kaasa suure kotitäie kingitusi Katariinale ja Karlile. Muidugi ostsime endale ka ikka riideid. Kõige selle juures pidime loomulikult silmas pidama oma käsipagasi piiri.

Pärast seda poodi läksime aga küll rongi peale ja sõitsime Lusk´i. Õnneks ei pidanud me enam jala minema koju. Michelangelo tuli meile jaama vastu. Käisime korraks poest läbi. Nüüd siiski ainult toidupoest. Ostsime natukene süüa ja mõned siidrid. Raha kulus täna: Eliisabeti lisapilet rongile 4,5 eurot, majamuuseumis 6 eurot, kohvikus 4,6 eurot, The Book of Kells´i muuseumis 9 eurot, kaltsukas 32 eurot, Macy´is 77 eurot ning postkaardid ja margid 4 eurot. Kõik kokku kulutasime täna 137 eurot. Kuidagi imeliselt kaunis päev oli meil täna. Imestasin ja imestasin õhtul, et kuidas me ometi jõudsime nii palju näha ja käia. Meil oli Dublinis ainult üks päev. Ja selle ühe päevaga jõudsime me kogu linna üle vaadata. Väga tublid olime!

Wednesday, April 8, 2015

KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

SEITSMES PÄEV - 19.03.2015.

Täna oli meil plaanis minna Eliisabetiga Bray´sse. See on Dublinist allpool väike maaliline linnake mere ääres. Sellest veel allpool, üks rongipeatus vahet, on Greystone. Järgmine maaliline linnake ookeani ääres. Ning nende kahe linna vahel on ilus kaljurada, millelt saab imetleda iiri ranniku imelisi vaateid. Vot, neid vaateid oligi meil plaanis minna nautima. Ning jalutada siis ühtlasi läbi ka nimetatud kaljurada just. Hommikuks sõime natukene jogurtit. Pakkisime kaasa võileivad ja veel natukene jogurtit endale lõunasöögiks. Siis jalutasime rongijaama. Sinna oli päris pikk tee. Irena oli meile eelmisel õhtul õige teeotsa kätte näidanud. Seega vähemalt teadsime kuhu minna ja umbes aega, mis selleks kulub.

Irena ja Michelangelo ise olid täna tööl. Aega oli meil piisavalt. Jõudsimegi hulk aega varem kohale. Samas võttis piletite ostmine jälle suhteliselt pikalt aega. Iirimaal on ju enam-vähem igal pool automaadid, kust tuleb pilet osta. Aga automaadist piletit ostes peab suutma valida õige tsooni, milles sa liikuda tahad. Ja see on kogu süsteemi tundmata juba keeruline. Mina seda valida ei osanud. Mul oli küll kaasas Irena antud roheline kaart, millega oleks pilet olnud 15% soodsam. Aga kaardi peale raha laadima ma sealt automaadist isegi ei hakanud, kuna piletit sealt osta ei oleks ma osanud ikkagi. Õnneks oli seinas üks luuk, mille taga just sel hetkel kui mina suhteliselt nõutu näoga piletiautomaadi kõrval seisin, liikus üks meesterahvas. Nõudsin temalt selgitust nende erinevate tsoonide kohta, et äkki ta oskab meid aidata õige valimisel. Selle peale arvas tema, et ta müüb mulle kassast ise pileti hoopis. Ilmselt tundus see talle lihtsam! Tuleb välja, et on ikkagi olemas selline asi veel, et saab rongijaamas kassast pileti osta! Edasi-tagasi pilet olemas, saime lõpuks läbi ka turvaväravatest. Sest niisama ei lasta sind kuhugi sisse.

Irena oli soovitanud sõita rongiga Bray´sse, sealt jalutada Greystone´ni ja siis sealt juba rongiga tagasi jälle. Või siis vastupidi, et kõigepealt rongiga Greystone`i ja siis jalutada Bray´sse, kus uuesti rongile. Rongiga sõita pidi olema samuti väga ilus. Rong sõidab sama teed pidi üldiselt, kus kulgeb kaljuradagi. Ehk siis samad vaated. Mina olin aga ostnud juba ära edasi-tagasi piletid Bray´sse. Rohkem ei tahtnud täna pileti ostmisega vaeva näha. Seega otsustasin, et jalutame lihtsalt poole raja peale ja siis pöörame tagasi. Raja alguse leidsime eksimatult üles. Hakkasime lihtsalt rongijaamast jalutama suunas, kus arvasin mere olevat. Ning see suund osutus õigeks. Jõudsime ookeani äärde välja umbes kümne minutiga. Seal oli väga ilus rand väga ilusate kividega. Jalutasime pikka aega ranna äärt pidi.

Mingi aja pärast algas siis ametlik Cliff Road ka. Pikkus Greystone´ini kuus kilomeetrit. Tundus päris pikk. Aga mõtlesimegi, et jalutame umbes poole peale ja siis tagasi. Väga uhkeid vaateid polnud meil ilmselt küll loota, kuna ilm oli suhteliselt pilves. Irena saatis samas sõnumi:"Ilmaga on teil roppumoodi vedanud!" Kas seda just vedamiseks saab nimetada ... Tõsi, kui Dublinist läbi sõitsime, oli väga ilus ilm. Aga paarkümmend kilomeetrit lõuna poole ja on juba täiesti teine olukord. Meie ei lasknud ennast aga sellest segada ja sammusime vapralt kaljurada mööda. Rada oli tõesti ilus, vaatamata sellele, et all pool, ookeani ääres, kus peaksid olema vapustavad vaated, oli ainult tihe ja paks udu. Ning tõesti mitte midagi ei ole näha. Jääb ainult lootus, et ilm selgineb. Vähemalt vihma ei saja. Jalutamine on ka ilma vaateta mõnus üldiselt.

Kilomeetrid läksid päris kiiresti. Raja ääres on sellised väikesed tahvlikesed, kus kirjas, et Bray´sse nii palju ja Greystone´i nii palju kilomeetreid. Kõik selge ja lihtne. Samas olin äärmiselt hämmeldunud raja kaardist. Kaart oli raja alguses ja mõnes kohas vahe peal täitsa olemas. Peal rada, siis tähistatud mingid vaatamisväärsused raja kõrval, mida võib vaadata. Puudus, aga selline asi, nagu viide sellele, kus sina parasjagu selle kaardi peal asetsed. Ehk siis punane täpp:"Asud siin!" See turistidele eksisteerimiseks ja enda asukoha määramiseks väga vajalik asi. Aga võta näpust! Mõtle ise välja, kus sa võiksid asuda, ja kus võiksid olla need uhked, vaatamist väärt asjad. Mingi aimduse saab küll neist kilomeetripostidest, mis raja ääres. Jagad oma peas kaardi peal oleva raja kilomeetriteks, siis mõtled, millisel sa oled parasjagu.

No ja siis saad teha mingid järeldused selle kohta, kust võiks tee keerata näiteks reklaamitud keskaegse kiriku juurde. Aga ega loomulikult ühegi teeotsa juures ei ole ka silti, et siit saab kiriku juurde. Alguse entusiasmist käid küll paar hargnevat teed läbi. Paratamatult kõiki ei jõua. Ja vaatamata see kirik jääbki ... ! Meie olime aga äkki ja ootamatult jõudnud Greystone´i. Pidime küll käima läbi ainult pool rajast. Viimane osa sellest oli suhteliselt igav kulgemine kahe traataia vahel, mõlemad pool äsja küntud põld. Kui me aga juba nii kiiresti ja palju olime liikunud, siis olime ühe lõunapausi ära teeninud. Keerasime ühte väikest jalgrada pidi ookeani poole. Ning jõudsimegi imeilusa kohani, kus oli isegi selge ja ookean näha. Sõime ära oma kaasavõetud võileivad ja jogurti. Mõnulesime päikese käes. Juua ei olnud me taibanud muidugi kaasa võtta. Õnneks ei surnud me janusse!

Lõuna peetud, hakkasime tagasi liikuma. Tagasi tee läks nagu arvatagi kiiremini. Meie liikumise rada oli ilusasti päikese käes, aga alla poole vaadates ei näinud ikka mitte midagi. Sealt maalt läks tiheda udu piir. Kohati võis aimata mingeid piirjooni. Ja aeg-ajalt oli kuulda, et kuskil sõitis rong. Bray´sse tagasi jõudes oli rannas väike ja armas kohvik. Ostsime sealt kaasa (kaasa esiteks seetõttu, et ei teadnud, millal läheb rong, et mitte aega raisata; ja teiseks seetõttu, et lihtsalt oli odavam) endale chai latte´d ja jalutasime raudteejaama poole tagasi.
Rongi peale minek ei läinud nüüdki väga ladusalt. Meil ei olnud rongiliinide kaarti või plaani kuskilt võtta. Seega me täpselt ei teadnud, millise rongi peale ja kuhu peame minema, sest otse rongi Lusk´i ei lähe Bray´st. Õnneks ei läinud me veel nendest juba nimetatud väravatest läbi.

Seisime mingi hetke nende taga ja vaatasime mingit rongi. Selle ees oli mulle aga täiesti arusaamatu sihtkoht. Lõpuks suutsin nii palju aru saada ja mõelda välja, et see on ju iiri keeles. Pagan, nad isegi ei räägi omavahel seda keelt, aga rongi ette on tõesti vaja ainult iiri keeles sihtkoha nimi panna!!! Mõne nime puhul annab aimata, mis see inglise keeles olla võiks. Mõne puhul ei teki aga õrna aimdust ka mitte. See konkreetne nimi rongi ees ei meenutanud mulle mitte ühtegi Dublin ümbruses olevat kohanime. Nagu hiina keel! Pean ära mainima, et pisikene Eliisabet on äärmiselt tubli ja hea reisikaaslane. Ta on nutikas, mõtleb kaasa, leides tihti peale väga hea lahenduse. Eliisabeti soovitusi tasub alati kuulata. Kahe peale oleme seni ikka kõik asjad välja mõelnud ja kõikidele küsimustele leidnud vastused. Ja ega ei saanud minna teisiti ka sellel korral. Siis tuli mulle meelde, et siin linnas ma olen kuskil näinud rongiliinide kaarti! Siis kui me saabusime siia. Jalutasime jaamast välja uuesti, sellest tükk maad eemale, kus oli peaaegu naabermaja juba. Ja sealt prügikasti tagant seinalt, Eliisabet selle tõesti üles leidiski. Pole midagi paremat kui panna kokku hea mälu ja äärmine tähelepanelikkus. Kaart aga, oli kusjuures ainult inglise keeles!

Kuidas see vaene iiri keelt mitte kõnelev turist peaks suutma viia kokku need erinevates keeltes asjad? Mõnel hetkel tundub mulle, et ma olen sattunud Kilplalasse. Ma ei ole kuskil mujal reisil olles enne sellist tunnet tundnud. Vastupidi, olen alati imetlenud enamuse riikide transpordisüsteemi lihtsust, loogilisust ja tõhusust võrreldes Eestiga. Ilmselgelt ma Iirimaa kohta seda öelda ei saa. Aga targemaks me seal prügikasti taga siiski natukene aega veetes saime. Saime teada, kuhu peame sõitma, ja kus ümber istuma. Nüüd julgesime ka nendest väravatest sisse minna. Aga seda me ikka ei teadnud, kuhu ees olev rong sõidab. Küsisin seda samuti perroonil seisvalt meesterahvalt, kellel veel jaama töötaja vest seljas, et tema ilmselgelt peab teadma. Teadis küll. Jah, see rong sobis meile. Aga millegipärast pidas ta vajalikuks meile veel mainida, et see rong kohe ei lähe välja. Et rongijuhti ei ole. Too olevat läinud tualetti. Ja rong väljub 12 minuti pärast. Ega ma ei teagi, kas see oli meile vajalik info. Siis see, et rongijuht olevat tualetti läinud. Aga tänasime teda siiski viisakalt, sest tegelikult ta teadis ju kõike ja jagas lahkelt oma teadmisi meiega. Aga rohkem meil tänases päevas rongidega sekeldusi ei olnud. Ümber saime istuda ilma nendeta. Kui Lusk´i jõudsime, otsustasime käia enne koju minekut vaatamas kohalikku vaatamisväärsust. Selleks oli jälle üks Round Tower.

Väga vana, peaaegu iidne. Hilisematel aegadel on ehitatud sinna juurde veel kolm torni, mis on omavahel ühendatud kõik. Tekkis juba väike kindluse moodi asi. Natukene veel hiljem tuli kirik ja surnuaed. Nüüdseks on tõeliselt mõnus koht sellest saanud. Kui surnuaeda saab mõnusaks pidada. Pildistasime seda ja imetlesime niisama. Siis hakkasime kodu poole orienteeruma. Teadsime, et kuskilt majade vahelt on õige kohani väga lühike tee. Leidsime ka selle õige tee üles. Kui me aga majade vahele jõudsime, avastasime tõsiasja, et need majad, tänavad ja murulapid, on kõik täpselt ühesugused. Kuna me aadressi ei teadnud, siis tundus õige maja üles leidmine paraja pähklina. Ekslesime seal natukene ringi. Ei midagi, segi hakkas minema juba ka meie tuldud tee. Otsustasime, et läheme siiski ringiga. See tee oli selge. Aga ringiga minek tähendas umbes 2 kilomeetri pikkust ringi. Kui mitte rohkem. Olime juba tagasi keeramas, kui Eliisabet ütles äkki mulle, et oota. Talle tundus, üks maja tuttav. Läks jooksis, piilus aknast sisse ja oligi õige maja! Vedas ikka. Eliisabet päästis meid täna suurest ringist. Irena oli juba kodus. Sõime ja otsustasime siis, et läheme vaatame neid torne ka pimedas. Pimedas olid nad samuti väga lahedad. Tundusid isegi võimsamad. Siis koju tagasi ja magama. Raha läks meil täna transpordi peale 15 eurot ja kohvikus 5 eurot ehk kokku siis 20 eurot.

Sunday, April 5, 2015

KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

KUUES PÄEV - 18.03.2015.

Vaatamata ohjeldamatule keerukusele saime kuidagi hommikul dušši all kõik siiski käidud. Sõime hommikust ja jõime kohvi. Pool üksteist pidime olema Clonakilty läheduses asuva väikelinna Rosscarbery kirikus. Kiriku leidsime ilusasti üles. Saadud juhised kõlasidki, et õige kirik on see, kus on nii kirikus sees kui väljas, väga palju rahvast. Jah tõesti, Iirimaal on isegi sellises pisikeses külakeses, nagu on Rosscarbery, mitu kirikut. Ja sellise väikese külakese kohta oli ikka kohutavalt palju rahvast suudetud kokku koguda. Ja see ei olnud ju sugugi ainus kirik. Mulle tundus vahepeal, et need inimesed kõik siia külla elama ei mahu. No jah, siin oli ju vähemalt neli inimest meie näol, kes tõesti ei ela siin vaid on hoopis külalised.

Tundub, et iirlased armastavad kirikus käimist. Nad olid tõeliselt kaunilt ennast riidesse pannud, lapsed olid nagu väikesed nukukesed. Uhked soengud, kleidid, kingad. Poisid ülikondades. See on nende kõikide pühapäevade täiesti loomulikult ja lahutamatu osa. Ma muidugi pean ära mainima, nii mõnigi inimene oli natukene liiale enda sättimisega läinud. Aga võib-olla, et mulle ainult tundus nii. Ning tegelikult ongi peamine, et inimene ise ennast hästi tunneb. Täna oli muidugi ka eriti tähtis päev kirikuliste jaoks ehk leer. Ilmselt siis oligi rohkem rahvast selle pärast. Ja tegelikult ei olnud ka pühapäev vaid hoopis kolmapäev. Ja meie olimegi siin selleks, et õnnitleda Mortenit leeri läbimise puhul. Eesti luterlikus kirikus käivad leeris noored täiskasvanuks saades ehk keskmiselt 18 aastaselt. Katoliiklikus kirikus tehakse see aga läbi just lapsena.

Jumalateenistus oli nagu ikka kirikus. Ainsaks erandiks see, et siin oli see kohati iiri keeles, millest meie mitte midagi aru ei saanud. Iiri keel üldiselt on selline vaikselt hääbuv keel. Võib-olla riik ja ka vanemad iirlased seda ise veel ei tunnista, aga seda keelt ei räägita enam lihtsalt. Inimesed eelistavad rääkida inglise keeles. Ja kui keel ei ole enam elav ehk keel on kasutuses igapäevaselt, siis ta ei arene enam edasi ja kaobki ära. Koolis küll õpitakse iiri keelt. Kuid ilmselgelt sellest mõnest tunnist nädalas, kui koduse keelena pered tegelikkuses iiri keelt enam ei kasuta, ei piisa panemaks lapsi rääkima vanas kohalikus keeles. Ikka on lihtsam minna üle inglise keelele. Mulle kahjuks tundub nii, et paari-kolme põlvkonna pärast ei räägi iiri keelt enam keegi. Millest on muidugi väga kahju! Aga mis teha, nii mõnigi hea asi kipub ajale jalgu jääma lõpp kokkuvõttes. 

Pärast kirikut käisime veel Erika ja Morteniga kohvikus kohvi ja kakaod ning šokolaadikooki söömas. Oli imehea kook! Väike jalutuskäik. Siis hüvastijätt väikeste sõpradega. Eliisabet sai ka Erikale üle antud oma kingituse. Käepaela, mis ta Tiina juures Oslos meisterdas. Nemad läksid siis koju. Meie edasi Iirimaad avastama. Turistidele on vaja natukene maad näidata. Ja parim, mida siin vaadata, on ikka ookean ja vanad kivid. Nõnda sõitsimegi alustuseks ookeani äärde Iirimaa rannikut imetlema. Oli ilus küll teine! Võimas, karm, külm, ohtlik, lummav ... Lihtsalt ilus ja suursugune vaatepilt. Ilmselt, kui ma ei oleks nii suur külmavares, elaksin ma ookeani ääres. No vähemalt mere. Tegelikkuses on see soov aga kahanenud tiigi peale. Aeg-ajalt aga ookeani ääres mulle ikka meeldib käia ...

Karmi ja külma ookeani äärest suundusime päikese käes soojendatud kivide juurde. Ehk siis Drombeg Stone Circle. Tuntud ka kui druiidide altar. Tegemist siis enim külastatava pronksi ajast pärineva vaatamisväärsusega Iirimaal. Nii, et päris vana. Ja võimas. Enim külastatavust ei oska küll kommenteerida, sest peale meie seltskonna, oli seal veel täpselt üks mootorrattur. Aga eks enamus turiste käib Iirimaal siiski suvel. Meie oleme sattunud siia varakevadisel ajal lihtsalt ehk täiesti väljaspool hooaega. Ajalugu muidugi on sellises kohas kõvasti. Igal sammul tunda ja näha. Jalutasime natukene aega seal kiviringi juures ning siis hakkasime sõitma Dublini poole tagasi.

Tee peale jäi meile ridamisi väikeseid armsaid linnakesi. Ühes neist, Kinsale´is, tegime pikniku enne pikka tagasisõitu. Ostsime jõeäärsest putkast mingid võileivad, mis maitsesid aga tohutult hästi. Kõht täis, meel hea, sõitsime edasi. Iirimaa on uskumatu maa oma kindluste, losside, ringtornide ja muu taolise rohkuse poolest. Ringtorn ehk Round Tower on üks Iirimaa sümboleid. Neid hakati ehitama alates aastast üheksasada, kui algasid viikingite pidevad rüüsteretked siia kanti. Näevad nad välja nagu obeliskid. Pikad ja saledad. Ehitatud siis kohalike elanike kaitseks. Vaenlase rünnaku puhul varjuti nendesse tornidesse, eemaldati redelid ning põhimõttelised olid need tornid vallutamatud. Hiljem on nendest paljudele tehtud juurdeehitisi kiriku või kloostri näol. Seetõttu kuulub üsna loomulikult nende juurde ka surnuaed nagu ikka iga kiriku juurde.

Peaaegu iga mäe ja künka otsas on mõni loss. Või siis vähemalt varemed. Sõitsime ka meie väga paljudest mööda. Esimesi nähes olime elevil nagu ikka midagi uudset nähes, aga Iirimaal oleku teise päeva lõpuks konstateerisime ainult fakti, et näe, jälle loss. Loomulikult on nad aga kõik väga ilusad. Kohalikele on nad siiski sama tavalised nagu eestimaalase jaoks meie mõisad. Igas külas mõni, mõnes isegi kaks. Ja kahjuks mõlemad, nii lossid kui mõisad, tihtipeale väga kehvas seisus, mida on äärmiselt kahju minul näiteks vaadata. Iirimaa lossid on eriti ilusad siinses päris kevades, kus päike paistab heites väga müstilist valgust igale poole. Päris kevadega aga selles mõttes, et Iirimaad nimetatakse ka igavese kevade maaks, kuna siin ongi nii pehme kliima, et puud on kogu aeg rohelised, rohi samuti, ja mingid lilled õitsevad kogu aeg. Praegu õitsesid igal pool metsa all ja ka parkides näiteks nartsissid.

Õhtuks jõudsime oma pika sõidu järel Lusk´i. See on nüüd meile järgmisteks päevadeks elamise koht. Tegemist on väikese linnaga Dublinist põhja poole natukene. Õhtusöögiks tegime kiire pasta. Eliisabet arutas söögi ajal, et tuleb suureks kasvades Iirimaale ühte ilusasse värvilisse majja (talle ilmselgelt meeldis väga Clonakilty!!!) elama. Ning Erika on siis tema naaber. Soovid, soovid, soovid!  Unistused. Ilma nendeta oleks elu igav ja hall! Aga soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest need kipuvad täide minema. Raha kulus meil kohvikus käies 26,0 eurot. Siiski ei olnud see ainult minu ja Eliisabeti arve. Iirimaa ei ole sugugi nii kallis maa. See oli kogu meie seltskonna eest. Lihtsalt oli minu kord arve tasuda. Aga hinnad mulle endiselt meeldivad siin. Kohvikuski võib rahulikult käia, kartmata, et pärast pead nõusid pesema jääma.

Friday, April 3, 2015

KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

VIIES PÄEV - 17.03.2015.

Täna oli siis see päev, kus liikusime edasi oma reisiga. Asjad olid õhtust juba pakitud. Tegime kaasa võileivad, pesime hambad puhtaks ja bussi peale. Kõigepealt bussiga Oslo Bussiterminaali ning sealt edasi siis juba lennujaama. Oslosse sõites saime millegipärast bussipiletid poole hinnaga. Kas nägime mõlemad lapse moodi välja äkki? Lennujaamabussi piletid olime tulles juba ära ostnud. Lennujaama jõudsime väga täpselt. Pagasikontrollist läbi saades, oli pardale minek juba alanud. Õnneks on tegemist väga väikese lennujaamaga ja me jõudsime õigesse väravasse täiesti õigel ajal. Saime suhteliselt kiiresti lennukisse ja üsna pea olime teel Dublini poole, kus ootasid meie järgmised võõrustajad - Irena ja Michelangelo.

Lennukis istus meie kõrval umbes 35 aastane meesterahvas. Minu hinnangul iirlane. Aga selliste arvamuste avaldustega võin ma ka täiesti mööda panna. Igal juhul oli tegemist väga uskliku inimesega, kes pidevalt palvetas poolihääli. Või kui ei palvetanud parasjagu, siis luges Piiblit. Õigus, umbes 10 minutit rääkis ka meiega juttu. Uuris, kas lendame Dublinisse esimest korda jne. Pagasit tal ei olnud. Ainult Piibel, dokumendid jaki taskus ja siis hunnik tihedalt täiskirjutatud pabereid. Mõtlesin enda pideva muretsemise peale, kas kõik asjad said ikka kaasa. Mõni inimene, erinevalt enamusest, suudab reisida, olla ja nautida elu, ka ilma asjadeta. Eks tegelikult kõik, milleta me elada ei saa, on meie enda sees. Ja see on kogu aeg kaasas, ka pideva muretsemiseta. Loodetavasti palvetas ta meie kõigi eest ja 1,5 pärast õhkutõusmist Oslos maandusime me õnnelikult Dublinis.

Lennujaamas oodati meid rõõmsalt plakatiga ja puha. Meie saabumine Iirimaale oli väga tähendusrikas. Ei ole parimat päeva selleks kui 17-nes märts. Püha Pätriku päev. Püha Pätrik on iirlaste kõige suurem ja tähtsam pühak. Iirimaa kaitsepühak. Legendi järgi käskis just Pätrik kõigil madudel Iirimaalt lahkuda. Tõsi, Iirimaal ei ole madusid. Tundub uskumatu, aga nii on. Pätrikupäev on lausa nii suur püha, et on vaba päev. Sellel päeval korraldab kõige väikseim külagi uhke paraadi ning kõik riietavad ennast rohelisse. Ja meil oli vastas rohelise plakatiga Irena. Väga armas! Nii ei ole mind keegi lennuki pealt tulles vastu võtnud. Aitäh! Ja õues oli soe! Lausa 13 kraadi.

Pakkisime ennast autosse ja sõit võis alata. Täna oli meil plaanis sõita Clonakilty'sse. Sinna sõidab umbes kaks tundi. Vahepeal käisime korra kohvikus. Kohviku juures jalutades meenutas esimese muljena Iirimaa mulle Mauritiust. Kõik muidugi imestasid selle peale. Kaasa arvatud ma ise. Aga nii ta oli! Ilmselt palmide pärast. Ning tõesti-tõesti - kogu Iirimaa kannab täna rohelist. Kas või mõne väikese aksessuaarina. Kaks tundi sõitu ja kohal me olimegi. Clonakilty on Cork'i lähedal väga armas värviliste majadega väikelinn. Irena oli meile broneerinud toad kohalikus hotellis. Registreerimise ennast sisse, saime võtmed ja suundusime siis oma tubade poole. Tuli välja, et meil oli lausa oma majakene. Köögi, elutoa, vannitoa ja kahe magamistoaga. Täitsa superluks kohe!

Kohe sain Irenalt ka juhised dušši kasutamise kohta. Sest olgem ausad: Iirimaal on juba see omamoodi väljakutse. Ning ma üldse ei räägi sellest, et neil on endiselt kogu muu maailmale täiesti arusaamatutel põhjustel kasutusel iga kraanikausi kohta kaks kraani: ühest tuleb soe ja teisest külm vesi. Kasutaja oma asi, kuidas ta need parajaks saab. Tavaliselt käib see nii, et kiiresti jääkülma vee alla näiteks käed ja siis tulikuuma jne. Dušši kasutamine on aga juba kõrgem pilotaaž. Selle tarbeks, et üldse mingi vesi kätte saada, ripub dušširuumi laes üks nöör. Umbes selline nagu tavaliselt invatualettides hädakutsungi nöörid. Ehk siis selline, mida enamus inimesi hoolega hoidub puudutamast, et mitte päästemeeskond kohale ei tormaks.

Aga mitte Iirimaal! Iirimaal tuleb just sellest nöörist tõmmata, kui tekib soov pesema minna. Siis tuleb oodata, sest Iirimaal on inimestel aega küll. Ning siis duššikabiini sisse minnes võid mõelda, et nüüd on edasi asi lihtne. Kus Sa sellega! Seal on selline keerulisemat sorti nuppude, skaalade ja muude näidikutega pult. Ja sealgi tuleb alustuseks ühte nuppu vajutada. Tundub, et iirlased armastavad igat sorti nuppe. Kui kõige sellega suudad hakkama saada, siis võidki rahulikult sooja dušši nautida. Ei tasu aga unustada, et vett soojendab elekter. Ja see elekter käib läbi selle sama puldi. Tundub ohutu? Vesi ja elekter rõõmsalt üheskoos! Aga samas on vesi Iirimaal tasuta! Iirimaal võib vesi ka kõige ebasobivamal momendil lihtsalt otsa saada. Veab kui kraanist ei tule enam sooja vett. Aga võib juhtuda ka nii, et üldse mitte mingisugustki vett ei ole. No, aga kui jälle on, siis on tasuta ikkagi.

Kauaks me muidugi ei tutvunud Iiri veemajanduse eripäraga. Läksime hoopis otsima kohta, kus saaks süüa ja tähistada ka veidike iiri suurt püha: põha Patrick´u päeva. Ning pealegi pidime me kohtuma veel kahe meie väikese sõbra - Morteni ja Erikaga. Nendega saime kokku kohaliku kaubanduskeskuse juures, kui käisime poest läbi ja ostsime endale hommikusöögi. Mulle juba meeldivad hinnad siin! Vähemalt poes. Esimesel kiirel pilgul poelettidele, ei suutnud ma tuvastada ühtegi kallimat hinda Eestiga võrreldes. Samas olid väga paljud asjad vastupidi odavamad. Aga eks kallid on siin näiteks teenused: juuksur, hambaarst ja muud sellised luksulikud asjad.

Toreda ja armsa koha leidsime väikese jalutuskäigu kauguselt. Sõime, proovisime kohalikku käsitööõlut ja rääkisime ja rääkisime. Ilmselt jätkuks meil vestlemist lõpmatuseni. Eliisabet oli rahul - tema oli jõudnud lõpuks oma eesmärgini reisi juures - kohtumiseni Erikaga. Lõpuks istusidki tüdrukud eraldi oma lauas. Ajades omi asju. Kahjuks unustas Eliisabet Erikale Tiina juures valmistatud kingituse hotelli. Aga kohtumine Erikaga oli plaanis ka järgmisel päeval, saab siis ära anda. Raha kulus esimesel õhtul Iirimaal 60,0 eurot. See siis hotelli ja õhtusöögi peale. Ja siis veel Oslos 75,0 krooni bussipiletite peale. Mulle meeldivad tegelikult ikka väga need riigid, kus on samuti käibel euro. Ei pea oma pead vaevama pideva arvestuse peale, millega kokkuvõttes ikka mööda paned. Loomulikult alati enda kahjuks!