TOSKAANA KEVAD - NELJAS PÄEV

NELJAS PÄEV - 13. aprill 2026

Tänagi olin vapralt valmis jooksma minekuks! Ärkasin taas natukene enne kaheksat. Jooksuriided selga ja valmis ma olin! Lähenesin täna asjale natukene teisiti: võtsin omale eesmärgiks joosta nii kaua ülesmäge (eile läksin kergema vastupanu teed ja keerasin suhteliselt ruttu teele, mis vaikselt langes kuni Poppini ja siis alles algas meie oma tee järsk tõus) kui vähegi jaksan ja siis alles hakkan alla tagasi tulema. Jooksin, ikkagi pidin paar korda ka jalutama, hinnanguliselt kuskil kaks ja pool kilomeetrit. Tänasel jooksurajal olid kaks mahajäetud maja tee ääres. Millegipärast on sellised tühjaks jäänud hooned minu jaoks alati väga kutsuvad. Siiski vaid imetlesin neid eemalt ja ei hakanud rohkem avastama. Kui arvasin, et nüüd aitab üles jooksmisest küll ning võib hakata tagasi jooksma, hakkasin tegema selliseid väikeseid sutsakaid. Jooksin natukene aega mäest alla ja siis jälle üles. Tavaliselt panin endale mingi eesmärgi, et näiteks selle postini. Tegelikkuses jooksin alati isegi kaugemale üles, siis natukene jälle alla ja siis taas üles. Selliselt, pean ütlema, oli jooksmine äärmiselt nauditav.

Mingil hetkel kella vaadates sain aru, et igal juhul nüüd aitab edasi-tagasi jooksmisest ja ma pean tagasi minema. Sest tänaseks oli meil plaan! Ruttu jooksuriided seljast ja kargasin basseini, kus oli juba ette teada, et mind ootab kohutavalt külm vesi. Nooremad sugulased olid juba mitu päeva ujumas käinud ning nemadki pidid ikka enne julgust koguma. Rääkimata siis minust! Aga tegelikkus suutis mind ikka üllatada - see vesi oli veel külmem, kui ma oskasin ette kujutada! Seda kiiremini jooksin sooja dušši alla, kus aga selgus, et seda nii ihaldatud sooja vette ei olegi!!! Kui nii, siis nii. Panin riidesse ja läksin kööki. Tegin seal omletti neile, kes olid juba ärganud. Siis pakkisime asjad kiiresti kokku, sest täna ootas meid La Verna klooster.

Teel saime nautida jälle imelisi vaateid. Sõitu alustades käisime meie auto seltskonnaga Poppi all-linnast läbi (uuem linnaosa, mis paikneb kaarjalt ümber kõrgendikul asuva vanalinna), kust ostsime kohvi tee peale kaasa. Vahetult enne kloostrisse jõudmist jäi teele veel jäätisekohvik. Mina muidugi eriline jäätisesõber ei ole. Kloostri juurde jõudes osutus meie jaoks keeruliseks auto parkimine või õigemini parkimise eest tasumine. Sest ootamatult oli siin tasuline parkla. Aga me ei olnud ainukesed, kes nende automaatidega jutule ei saanud: ka kohalikud itaallased võitlesid nendega. Aga lõpuks saime siiski kõik autod nõuetekohaselt pargitud. Meil oli tore plaan kloostri juurde matkata. Kirjade järgi olevat valida lausa erineva pikkusega radasid. Aga õiget teeotsa meie üles ei leidnud ning seega jõudsime juba 10 minutiga kloostri hallide paekivimüüride vahele! La Verna klooster paikneb 1283 meetri kõrgusel Monte Penna mäel ning on tuntud eelkõige tänu Assisi püha Franciscusele, kes olevat saanud just siin mäel omale stigmad.

Stigmad on siis Jeesuse ristile naelutamise haavad. Mõned aastad enne oma surma paastus Franciscus 40 päeva just siinse kloostri lähedal koopas, mille jooksul olevatki saanud oma kehale Jeesuse Kristuse ristilöömise haavad. Noorena oli Franciscus aga väga kaugel hardast pühendumusest usule. Enne 25ndat eluaastat elas ta naudisklevat ja muretut elu. Tema ema soovis, et poeg oleks heasüdamlik, kes aitab alati vaeseid. Isa soovis aga, et pojast sirguks rikas kaupmees või edukas sõjamees. Franciscus alustaski sõjamehe karjääri. Kuid pärast aastast vangistust ning haigestumist uuele sõjakäigule minnes tundis ta hoopis Jumala kutset, kes palus tal pöörduda tagasi. Franciscus läkski palverännakule Rooma. Aitas haigeid ja viletsaid, isegi pidalitõbiseid, ning sai Jumalalt mitmeid ilmutusi. Ühes käskis Jumal tal ehitada kiriku, mida Franciscus ka tegi kasutades selleks ka oma isa raha. Ilmselt ta ema rõõmustas selle üle. Mitte aga isa. 

Isale ei meeldinud sugugi pojaga toimunud muutus ning ta käskis Franciscusel anda tagasi kõik temalt saadu. Franciscus kiskus seljast ka riided ning kuulutas, et nüüdsest peale on tal vaid üks isa ja see on see, kes elab taevas! La Verna klooster on piirkonna (ning loomulikult frantsisklaste!) üks tähtsamaid ning täiesti õigustatult. 1215. aastal kohtus Francescus Verna rikka maaomaniku krahv Orlandoga, kes oli kohtumisest ning püha mehe ideedest nii vaimustunud ja lummatud, et kinkis La Verna talle ja tema järgijatele. La Vernast sai paik, kus pühad mehed veetsid pikki perioode eraldatuses. Rajati mõned väikesed kongid ning pisikene Santa Maria degli Angela kirik. Otsustava tõuke suurema kiriku ja kloostri rajamiseks aga andiski juba mainitud sündmus, kui Franciscus sai 14. septembril 1224. aastal, pärast 40 päeva kestnud paastumist ja palvetamist endale stigmad. Paavst Aleksander IV võttis paiga kohe paavstliku kaitse alla ning 1260. aastal ehitati ja pühitseti kirik. Paar aastat hiljem ehitati koopa lähedale, kus Franciscus oli paastunud enne stigmade saamist, Stigmata kabel. 

Loomulikult on kõik kloostri ehitised imekaunid, väga hästi hooldatud ja sobivad siia looduse keskele imeliselt! Käisime läbi kõik ruumid, kuhu lubati minna. Ronisime ka koopasse, kus Franciscus paastus. Kõrgel mäel asuvast kloostrist avanesid imelised vaated ümbruskonnale. Aga meil oli olnud ikkagi soov matkata ning seega tegime vähemalt ümber kloostri väikese tiiru. La Verna metsa on hooldanud ja kaitsenud samuti frantsisklased, püüdes säilitada harmooniat inimese ja looduse vahel. Tegemist on kuuse-pöögimetsaga, kus leidub puid mille kõrgus ulatub 50 meetrini ja läbimõõt on kuni 180 sentimeetrit. Mets paistab silma erakordse liigirikkusega - siin elavad näiteks mitut liiki hirvesid, metskitsed, metssead, hundid.

Kusjuures hirvesid (kuigi ega ma tegelikult ei tea - need võisid vabalt olla ka kitsed!) õnnestus meil ka näha! Jalutasid rahulikult meist välja tegemata natukene eemal. Mingil hetkel, õnneks olime siis juba väikeselt matka tagasi ning uuesti kloostri hoonete juures, hakkas vihma tibutama. Kui autode juurde tagasi jõudsime, sadas juba päris korralikult. Siin on enamus aega olnud roolis Karl ning seda vägagi nautinud. Siinsed kurvilised mägised teed on täpselt tema soovi mööda. Katariinale aga, ei need teed, ega Karli sõidustiil nendel sugugi ei meeldi. Enne meie praegusesse koju tagasi minekut käisime tankimas ning poes. Ikka imestan jätkuvalt neid odavaid hindasid siin: näiteks suur kotitäis värsket spinatit maksis vaid 1,3 eurot!!! Bensiin oli samuti odavam. Villasse tagasi jõudes oli parajasti vaba aega paar, et tundi lugeda. 

Aeg sai otsa täpselt kell pool kaheksa, kui jõudis kohale meie tänane õhtusöök! Olime tellinud koka, kes valmistas meile seda päris ehtsat toskaana sööki. Kõik tehti meie eest ära: kaeti fantastiliselt ilus laud, paluti meid lauda ja hakati meile ette kandma igasuguseid hõrgutisi. Eks meiegi olime valmistunud ja sättinud - endid kenasti riidesse pannud! Alustasime külmadest suupistetest. Juba ainuüksi erinevaid juustusorte oli umbes kaheksa. Kogu õhtusöök koosnes väga erinevatest roogadest - kana, sealiha ja loomaliha, pasta ning midagi oli veel, mis meeldegi ei jäänud. Ja siis veel magustoit, mis oli kogu selle meeletu pidusöögi kulminatsioon - tiramisu! Võib vabalt olla, et nii head tiramisut pole ma mitte kunagi varem söönud! Ainukene miinus kogu selle asja juures oli see, et sööki oli liiga palju ja me lihtsalt ei jaksanud ühel hetkel enam süüa! Aga kõik, mis oli meile valmistatud, jäeti ka meile, mistõttu näiteks seda imemaitsvat tiramisut saime terve järgmise päeva veel nautida. Lõpuks olime pärast sellist suur söömist nii väsinud, et vajusime igaüks oma tuppa ja voodisse. Isegi lugeda ma enam ei jaksanud. Raha kulutasin täna järgmiselt: hommikul 1,5 eurot kohvile, 5 eurot kloostris küünaldele, poes 20 eurot ning õhtusöögile 45 eurot. Seega kokku 71,5 eurot.

TOSKAANA KEVAD - KOLMAS PÄEV

KOLMAS PÄEV - 12. aprill 2026

Ärkasin hommikul natukene enne kella kaheksat. Kodus asju pakkides oli mul üks väike salaplaan - pakkisin kaasa oma jooksutossud ja -riided lootusega, et need leiavad Toskaanas ka kasutust. See lootus iseenesest aga ei täitu: seega ajasin ennast üles, panin riidesse ja läksin jooksma. Õues oli mõnusalt vaikne, kõik oli mähkunud kergesse uttu, mis tegi vaate ümbruskonnale mõnusalt müstiliseks. Asi, millele ma ei mõelnud, oli aga asjaolu, et Itaalia on mägine. Ma olen kodus ju jooksmas käinud küll. Aga ikka tasast maad pidi. Täna oli mul esimese paarisaja meetriga mäest üles joostes toss väljas. Jalutasin siis natukene ja siis jälle jooksin. Kohutavalt raske oli, aga alla ka ei andnud! Jõudsin välja meie väikese teega paralleelsele teele, mis kulges lihtsalt paarsada meetrit kõrgemal. Lisaks veel imelisematele vaadetele võrreldes meie villaga, kulges nüüd tee ka päris mitu kilomeetrit suhteliselt tasaselt või isegi väikese langusega ning jõudis välja Poppi linnakese juurde. Sealt keerasin tagasi juba tuttavale teele.

Ja taas rühkisin järsust mäest üles. Eile õhtul siit autoga sõites ja ka hiljem jalutades, ei tundunud see sugugi nii hull tõus olevat... kuid, no vot, nüüd joostes olin täitsa hädas. Enda õigustuseks võin vaid öelda, et kodus jooksmas käies on mul täiesti tasane maa ja tegelikult ei ole ma seda viimased paar aastat üldse teinudki...  Aga, vähemalt olin ma teinud nüüd uuesti algust sellega. Tagasi jõudes käisin dušši all. Pesemast tulles oli juba natukene rahvast ringi liikumas: meie seltskond hakkas ärkama. Meie majas asus suur söögisaal, mis kujuneski justkui kogunemispaigaks ja meie olemiste südameks. Kõik ärkajad sõid omas tempos hommikust. Täna ei olnud meil ühtegi suuremat plaani peale puhkamise ja nautimise. Hommikupooliku veetiski üks osa seltskonnast, kaasaarvatud mina, raamatuga basseini ääres. Paar usinamat ja tublimat käisid poes. Nooremad leidsid erinevaid mänge, millega meelt lahutada. Aprilli keskpaigas Toskaanas veel väga palav ei ole - just selline mõnus eestlasele harjumuspärane ehk lihtsalt soe. Täna oli ilm aga imeilus ja sai lausa päevitada.

Lõunaks valmistasime meeletult suure kausitäie puuviljasalatit. Pärast sööki tuli Eliisabet minu juurde jutuga, et võiks midagi teha ja kuskile minna. Aga loomulikult kallis laps, mis saab minul selle vastu olla! Ütlesin, et otsi koht välja ja sõidame! Eliisabet valis välja suhteliselt läheduses asuva Bibbiena väikelinna ning lõpuks kogunes kokku lausa 8 inimest, kes soovisid minna uut linna avastama. Läksimegi siis kahe autoga. Tee sinna kulges väga maalilisi külasid pidi ning mitmeid viinamarjaistandusi jäi teele. Bibbiena väikelinna on mainitud kusjuures juba Dante ja Ariosto teostes. Linn pakub rohkelt suhteliselt vähe tuntud kunsti- ja kultuuriväärtusi. Alates keskajast kuni tänaseni on koondunud siia ka hulk ajaloolisi mälestisi: mitmeid imelisi paleesid, kirikuid, teater jne. Juba 19. sajandi keskel rajatud Dovizi teatrihoonest jalutasime mööda. Ning Via Dovizi tänaval asub San Lorenzo kirik, mille kõrval paikneb 15. sajandil rajatud samanimeline klooster. Kloostri hoovi saime korraks ka sisse piiluda - uks ilusasse sisehoovi oli kutsuvalt avatud. Nelinurkne hoov on ääristatud sammaskäiguga, mille seintel uhkeldavad värvilised freskod.

Lõpuks otsisime kohta, kus saaks süüa head pitsat. Aga just seda me ei leidnud! Otsimise käigus sattusime küll näiteks imelisse aeda, aga pitsat seal ei pakutud. Tarlati väljakul (linna peaväljak) asuva kellatorni hoones oli tore väike kohvik ning istusimegi sinna lõpuks. Pitsat siin küll ei saanud ja üldse mitte süüa. Oli pakkuda ainult erinevaid snäkke ja jooke. Üks noormees oleks küll soovinud midagi toekamat süüa, aga kinnitas, et peab vastu ja saab hakkama ka sellega, mida siin pakutakse. Natukene vara soovisime me süüa - enamus restorane avatakse ilmselt alles õhtul. Ja väga suurt ja toekat sööki me ka jälle ei tahtnud, sest tänase õhtusöögi pidimekõik koos ise tegema. Siin hilisel pärastlõunal istudes saime ka kogeda, mida tähendab see eriline Toskaana valgus, millest nii palju räägitud ja kirjutatud! Kogu meie ümbrus, väljak, seda ääristavad majad ja ka inimesed olid justkui üle kullatud pärastlõunases madalas päikeses.

Samal väljakul asub ka vaateplatvorm, kust saime nautida vaateid Bibbienat ümbritsevale maastikule. Aga siis pidime hakkama Poppisse tagasi liikuma. Sest meie villas olid usinad sealolijad kütnud soojaks võimsa pitsaahju. Taigen oli juba valmis ja kerkima pandud. Valmistasime ette hulga erinevaid pitsakatteid - krevette, sinki, hakkliha, erinevaid juuste jne-jne. Aga midagi ilusat ja uhket sellest meie pitsateost välja ei tulnud! Ei osanud me seda pitsat sinna labida peale panna - meil lagunes kogu see ilu just sellel hetkel laiali, kui pidi osava ja kiire liigutusega võtma laualt pitsa labidale ja sama sujuvalt ning kiiresti selle ahju viskama. Meil läks ahju tavaliselt mingi käkk. Katsetasime, mis me katsetasime, aga ega paremaks asi ei läinud. Ettenägelikult oli meil ostetud ka mõned pakid filotaigent. Seegi läks kasutusse. Siiski läksime kergema vastupanuteed ja kasutasime selle jaoks praeahju. Pärast mitmeid ebaõnnestumisi pitsataignaga läksime siingi lõpuks üle kindlamale viisile ehk samuti sellele praeahjule. Aga vaatamata mõningasele ebaõnnestumisele said kõik (loodetavasti!) kõhu täis ning maitselt ei olnud meie pitsadel häda mitte midagi. Pealegi oli kogu see ettevõtmine üks äraütlemata naljakas ja lõbus tegevus. Ja üleüldse jõudsime lõpuks järeldusele, et süüdi selles ebaõnnestumises oli ainult see, et meil puudus manna! Kui oleks olnud jahu asemel manna pitsapõhja alla panemiseks, ei oleks kogu see kupatus üldse mitte jäänud laua külge niiviisi kinni.

Õhtu möödus juttu rääkides ja head veini nautides (kus siis veel, kui mitte Toskaanas) ning homseks päevaks plaane tehes ootamatult kiiresti ja märkamatult oligi kätte jõudnud peaaegu öö. Raha kulutasin täna 7 eurot kokteilile Bibbienas ning umbes 30 eurot ühissöökidele ehk siis 37 eurot.

TOSKAANA KEVAD - ESIMENE JA TEINE PÄEV

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 10.-11. aprill 2026 

Toskaanasse sattumisel kevadisel koolivaheajal olid süüdi meie suure ja laiendatud pere kaks armsat liiget, kes olid otsustanud eelmisel suvel abielluda! Ja kuna ülejäänud ei suutnud hästi välja mõelda, mida noorpaarile kinkida, siis käiski keegi lõpuks välja mõtte, et sõidaks äkki kõik koos kevadel koolivaheajal Toskaanasse!? Ja no kingituseks oleks siis see osa, et peakangelased saavadki reisi kingituseks ehk tasuta. Minu puhul tähendas see aga veel seda, et pidin ütlema ära täpselt samale ajale varem planeeritud reisi Alžeeriasse. Natukene pidin sellega vaeva nägema, aga lõpuks õnnestus ikkagi asjad ümber sättida. Ja nii saigi meid lõpuks kokku täpselt 20 toredat reisiselli. Elamiseks üürisime pisikese Poppi linna lähedal imekena villa ja edasi oligi vaid vaja sinna kohale jõuda. Ning selleks suutsime me kogu seltskonna peale ka päris mitmeid teid valida. Mina Katariina, Karl ja Eliisabet valisime vaieldamatult kõige pikema tee: lendasime me nimelt Firenze asemel, mis ju asubki Toskaanas, hoopis Milanosse, et sealt siis autoga edasi seigelda. Ülejäänud seltskond lendas Firenzesse kolmel või isegi neljal erineval viisil, ajal ja marsruudil.

Malpensa lennujaama, mis tegelikult peaaegu ei asugi Milaanos, jõudsime umbes kella üheteistkümne ajal hommikul. Lennujaamast saime teha Teslaga hirmkalli sõidu (7 kilomeetrit ja 40 eurot!) meie autorendifirma kontorisse, mis asus täiesti pärapõrgus keset mingit tööstusmaastikku. Natukene selline tunne nagu oleksime sattunud kuskile Lasnamäe garaažibokside vahele. Katariina ja Eliisabet jäid koos meie asjadega välja ootama. Karliga läksime sisse. Alustuseks ootasime järjekorras pikalt ja siis selgus, et otse loomulikult on meil selle autorendiga jälle mingi jama!!! Karl oli broneerinud auto minu nimele, sest nii sai vältida noore autojuhi lisamaksu. Kuid oli broneeringu kinnitanud oma krediitkaardiga. No ja loomulikult osutus selline pisiasi meid teenindava tädi jaoks ületamatuks probleemiks. Me ei saanud muidugi põhjapoolsest kultuuriruumist tulnutena absoluutselt aru, et milles üldse probleem on!? Et tee siis palun broneering ringi! Aga ka seda ei pidavat saama. Uurisin, et kas saame lihtsalt teha siis kiiresti uue broneeringu netis? Ei saa. Liiga lühike aeg.

Mida me siis saame teha: millised on võimalikud lahendused probleemile? Mingil hetkel hakkas tädi äärmiselt kõrgendatud häälel seletama meile, et me peame maha rahunema. Alguses ma isegi ei saanud aru, et ta meiega räägib - ainukene, kes kogu selles ruumis tundus olevat ärritunud, oli tema ise. No ja lahenduseks pakkus meile uue auto 750 euro eest!!! Meie varasema broneeringu maksumus oleks olnud vaid 233 eurot!!! Natukene küll mõtlesime, aga auto oli meil vaja kätte saada ja ega meil midagi üle ei jäänud... või no vähemalt nii me seal leti taga tol hetkel arvasime! Tegelikult oleks pidanud korraks aja maha võtma ja kasvõi uurima erinevaid variante mõnest muust autorendist: neid oli siin läheduses mitu tükki. Ainukene hea asi kogu selle jama juures oli see, et saime suurema auto. Meie algne variant oli see kõige pisem, aga see-eest väga-väga itaaliapärane - Fiat 500. Kuigi hiljem ringi sõites seda nähes, siis meie kohver (olime ostnud kamba peale äraantava pagasi spetsiaalselt juurde) ei oleks sellesse autosse küll mahtunud mitte kuskile mujale kui mõne reisija sülle! Ning lisaks oli tädi teinud meie uuele autole selle meeletu raha eest ka nii kõva kindlustuse, et autot polnud vaja isegi üle vaadata enne meie kätte andmist. Ilmselt oleks piisanud ka sellest, kui tagastanud oleksime vaid võtme...

Aega läks pikalt, mõru maik jäi suhu... Saan aru, kui oleks küsitud rohkem paarsada eurot... Aga no 500 eurot on ikka ilmselgelt ebainimlik!!! Pidime sellega leppima, kuigi üldse poleks tahtnud! Asjad lõpuks autosse pakitud, võtsime suuna meie tänase ööbimise koha poole Levizzano Rangonesse. Teel tegime kaks poepeatust - alustuseks ostsime tee peale midagi söögiks ja teisel korral ostsime õhtuks näksimist ja hommikusöögi. Toit ja vein on võrreldes Eestiga ikka palju odavam! Umbes pool tundi enne meie sihtkohta saabumist ilmusid meie ette meeletult võluvad maastikud. Eliisabet tegi vahepeal akna lahti ja imestas milline imeline õhk siin on! Kella seitsme ajal jõudsime ööbimise kohta, milleks olin spetsiaalselt valinud kõige pisema külakese, mille oskasin kohalikke olusid teadmata leida. Hotell paiknes pisikesel väljakul vana lossi kõrval. Hotelli hoonegi oli nii tunde järgi öeldes oma paarsada aastat vana. Kõrvaltänavas asus pisikene kohalik restoran, mis avati kell kaheksa õhtul. Selleni jäänud ajaga saimegi asjad tuppa tassitud, voodid jagatud jne.

Ja kell kaheksa seadsimegi sammud restorani poole. Ausalt öelda tundus meile isegi ootamatu luksusena avastada sellises pisikeses kohas restroran: olime arvestanud poest ostetud söögiga. Aga eks peavad ka kohalikud saama aeg-ajalt väljas söömas käia. Ja meie imestuseks oli restoran rahvast täis! Kõik enamuses kohalikud. Pluss siis meie. Teenindus oli äärmiselt meeldiv, viisakas, samas soojalt sõbralik ja vahetu. Tellisime, ühe erandina, veisefilee, mis maitses lausa suurepäraselt ja pudeli veini! Hästi kummaline meie jaoks oli see, et esimeste suutäitega nagu ei saanudki veel aru liha headusest - see justkui muutus iga suutäiega järjest maitsvamaks. Selle asja võlu ilmselt seisneski lihtsuses: mulle tundus, et peale vähese soola, ei olnud lisatud lihale mitte ühtegi muud maitseainet.  Kõht täis, jalutasime ümber nurga oma tänaõhtusesse koju tagasi. Üsna pea läksime magama, et hommikul taas jätkata reisi meie lõpliku sihtkoha poole.

Hommikul läksime hommikusöögiks ostetud asjadega esimesele korrusele sööma. Köök oli väga kummaline, aga meil läks kõigil hiiglama kaua aega, et mõista, milles asi. Selles köögis ei olnud kraanikaussi ega üldse veekraanigi! Mulle on seni kuidagi tundunud, et ükskõik mis staadiumis üldse võiks mõelda köögi ehitamise peale, siis kõige olulisem asi selle juures üleüldse on kraanikauss. Aga veekeedukannu (milleks see, kui vett pole ette nähtud!?) sain täita tualettruumis olevast pisikesest kraanist. Tee sai igal juhul keedetud. Sõime kõhud täis, tassisime asjad autosse ning siis jalutasime natukene veel ringi - käisime surnuaias ja ronisime ka mäe otsa lossi hoovile. Ja edasi juba suund Poppi linnakese poole, kus ootas meid meie villa. Imelist maastikku ja vaateid olime saanud nautida juba eile siia linnakese lähistele jõudes. Täna see kõik jätkus. Veelgi suuremas mastaabis!

Kuna me hommikul kohvi ei joonud, siis soovisime teha seda tee peal. Kuid mitte niisama suvalises kohas vaid mõnes vanas pisikeses itaaliapärases linnakeses. Ja täpselt selline koht meile tee peale jäigi ja Google Mapsi abil leidis Eliisabet siit ka kohviku. Ja tõesti, see asus Castelvetro di Modena vanalinnas kiriku esisel väljakul! Kohv oli eht itaalialikult kange, hõrk ning maitsev! Viimastel aastatel on olukord kujunenud täiesti vastupidiseks: kui varasemalt võisid Euroopa riikidest ka Eestis julgelt kohvikus kohvi ja kooki tellida, kartmata šokeerivat arvet, siis nüüd võib seda teha pigem Eestist kaugemal. Nii ka Itaalias: meie arve nelja inimese peale, sisaldades 3 capuccinot, kakaod ja kooki, oli 8 eurot. Kohe kohviku kõrval oli pisikene väljak, mille ääres kirik, kus parajasti käis teenistus. Samas olid kiriku uksed pärani lahti, väljakul mängisid ja kilkasid lapsed, rääkisid inimesed... Ja kõik toimis!

Jalutasime selles linnakeses natukene veel ringi. Kindluse juures ja kellatorni väljakul. Peagi pidime siiski hakkama edasi sõitma. Meil oli veel pikk tee ees. Sõitsime läbi Vingola, kus oli uhke kindlus. Imeline maastik ning külad olid pärast Castelletot, kus avastasime täiesti ootamatult uhke juugendkiriku. Edasi tulid Tiola oma uhke kiriku ja kloostriga, Palazzino, Savigno, Grizzana Morandi. Viimases tegime lõunapausi. Tegemist oli meie jaoks harjumatu ja ebatavalise kohaga: suures kortermajade rajoonis, kus parasjagu oli üles seatud meeletult suur lõbustuspark. Aga panini, mida mina sõin, oli uskumatult hea! Meie lõplik sihtkoht oli pisikene Poppi linnakene, mille külje all asuski meie villa. Pärast lõunat vahetasime ka autojuhti - Karli asemel asusin rooli mina. Viimasel ajal on meie autoreisid minu jaoks äärmiselt mõnusalt kulgenud kuna ma ei ole enam ammu ainukene autojuht peres. Tund aega jäi veel sõita!

Mõne hetke pidime otsima õiget väravat, millest sisse sõita ja siis olimegi kohal. Finišeerisime teise seltskonnana. Jagasime ära toad.  Hiljem, kui kõik olid kohale jõudnud, tegime selles küll mõningaid korrektuure. Ma pean ütlema, et meie villa oli oodatust isegi uhkem ja mõnusam. Peamaja oli olnud algselt vana talumaja, mis nüüd renoveeritud. Selle kõrval asus uus maja, kus asus suur pika lauaga söögisaal, köök, kaks magamistuba ja vannituba. Sinna majja asusimegi meie - Katariina ja Eliisabet küll vahetasid hiljem oma toa teise majja. Ja Karlil oli koht poiste toas. Ja no kõige vapustavam oli muidugi vaade ümbritsevale maastikule. See vist oligi nüüd see tõeline Toskaana oma maaliliste vaadetega! Majadele lisaks oli meie kasutada ja nautida veel imeilus ja tõesti väga suur aed, bassein, lehtla, pesumaja jne. Kui olime oma asjad tubadesse ära viinud ja esimese valduste inspekteerimise ära teinud, oli paras hetk teha seda, mida olime tulnudki siia tegema ehk vedeleda klaasi proseccoga basseini ääres.

Õige pea läks aga kõht tühjaks ning otsustasime minna Poppisse sööma. Meie juurest oli sinna jalutada kuskil 15-20 minutit. Võtsime kaasa veel paar toredat poissi ja võtsime suuna kindlusetornile. Meil läks küll natukene kauem aega kui 20 minutit, sest teel olles tuli teha kauneid fotosid eespool paistvast Poppi linnapanoraamist, uudistada igasugu putukaid ja mutukaid ja ka näiteks erinevates jooksudistantsides mõõtu võtta. Poppi vanalinn asub põhimõtteliselt mäe otsas. Meiegi ronisime ühte väga pikka treppi pidi, et jõuda sinna üles. Jalutasime läbi vanalinna, esimesena tegime peatuse ühe kiriki juures. Aga jalutasime ikka edasi kõige kõrgemasse kohta ehk kindluse hoovile. Seal asuski meie restoran! Inimesi oli vähe, aga söök oli hea. Kui olime magustoiduga lõpetanud jõudis meieni teade, et päevakangelased jõuavad umbes poole tunni pärast villasse. Maksime arve ja jalutasime tagasi.

Jõudsime tagasi kenasti enne pruutpaari, et võtta nad vastu rõdule kaetud suupistelaua ja vahuveiniga. Muljed erinevate seltskondade kohalejõudmisest, sekeldustest ning elamustest vahetatud, avastasime, et südaöösel on Poppi Chiesa dei Santi Marco e Lorenzo kirikus, kus meie olime just varem käinud, lihavõttepühade öömissa. 1284. aastal ehitatud kirik on restaureeritud 18. sajandil. Ja loomulikult pidime me sinna minema! Jalutasime siis täna juba teist korda üles linna. Kirikus oli väga palju rahvast, inimesed olid kõik küünaldega, mis lühikese teenistuse järel kirikus sees põlema süüdati. Põlevate küünaldega liiguti protsessioonina kirikust välja ja ringiga ümber kiriku. Pärast seda peeti kiriku sissepääsu ees veel pikem missa. Aru me sellest muidugi kahjuks ei saanud. Ja päris lõppu ka ära ei oodanud. Kell oli ka piisavalt palju ja uni tundus juba äärmiselt ahvatlev. 

Jalutasime tagasi nüüd juba kottpimedas. Villasse jõudes tuli kiirelt ja vaikselt pesus käia ning magama minna, sest need, kes missal ei käinud, magasid juba. Reisi kaks esimest päeva olid möödunud väga kiirelt, tormakalt ja äärmiselt meeleolukalt! Aga nüüd olime oma villasse kohale jõudnud ja edasisi päevi saime võtta pisut rahulikumalt. Loomulikult oli meil ka nendeks päevadeks palju plaane, aga siis vaid päevased väljasõidud. Raha kulutasin esimesel päeval järgmiselt: Tallinna lennujaamas hommikusöök 7 eurot, autorent 750, teel olles poes 30, õhtusöök 27 eurot. Ja teisel päeval järgmiselt: lõunasöök 6,5 eurot ja õhtusöök 19 eurot. Kahe esimese päeva peale kokku 839,5. Minu pesakond on aastatega suureks kasvanud ja juba iseseisvunud, mis tähendab seda, et enam ei ole kõik kulud ainult minu kanda. Tavaliselt maksame kordamööda ning peame siis omavahel arvestust, mis küll aeg-ajalt täiesti sassi kipub minema! Siia panen kirja oma kulutused. Mõned üldisemad asjad (Toskaana puhul nt autorent) olen pannud siiski täissummana, et oleks ülevaatlikum.

SÜGISENE LJUBLJANA - KOLMAS PÄEV

KOLMAS PÄEV - 17. november 2025

Üleval olin enne kella helisemist. Keegi kirjutas mulle. Olin unustanud telefoni panna hääletu peale. Kella helisemiseni ei olnud ka enam kaua aega ja seega ärkasin juba üles. Panin riidesse ja asjad enam-vähem kokku algavaks päevaks. Siis läksin sööma. Täna ootas mind Sloveenia kõige kuulsama arhitekti ning peaaegu et rahvuskangelase  Jože Plećniku majamuuseum. Olin eile igaks juhuks broneerinud sinna aja kohe avamise hetkeks ehk kella kümneks. Et vältida taas olukorda, kus on küll tore ja huvitav muuseum, aga mina ei saa sinna minna, kuna pole piletit ette ostetud. Broneerisin endale giidiga ekskursiooni. Peent seenevihma sabistas taas. Ka eile hommikul oli sadanud, kuid vihm jäi päris ruttu järele ja edasi oli olnud ilm väga ilus. Asusin teele ning minu suureks ja meeldivaks üllatuseks juhendas Google mind täpselt samasse kanti, kuhu olin eile meeldivalt teelt eksinud. Sain veel korra imetleda neid kauneid aedu.

Muuseum asus kiriku kõrval, milleni olingi eile jalutanud. Siis ma veel muidugi ei teadnud, et siin ongi ka Plećniku maja. Olin natukene varem kohal ja pidin ootama muuseumi avamist. Minu tuuriga pidi liituma veel üks perekond, kes aga jäi hiljaks. Giid oli mures selle pärast, et mina pidin ootama. Seega alustas ta juba. Kuna teised külalised oli sloveenlased, siis pidi giid rääkima alguses inglise keeles ja siis sloveenia kees, vabandas selle eest taas minu ees ja arvas, et siis sellel ajal, kui tema räägib sloveenia keeles, saan mina ringi käia ja näiteks pildistada. Seda pidi igal pool tohtima teha. Aga kui hilinejad kohale jõudsid, siis pakkusid nad ise välja, et võib rääkida ainult inglise keeles kuna nende lapsed peaksidki harjutama inglise keelt. Ja kui nad mõnest asjast aru ei saa, küll nad siis ise tõlgivad neile.

Jože Plećnik oli arhitekt, kellel oli ääretult suur mõju Viini, Praha ja Ljubljana moodsale arhitektuurile: kõikides nendes linnades on ta elanud ja töötanud. Ljubljanas hinnatakse teda Kolmiksilla, Rahvusraamatukogu (just selle, mida külastasin eile õhtul), Ljubljanica jõe kaldapealsete ning ka üldisemalt paljude kalmistute, parkide ja väljakute projekteerimise eest. Plećniku arhitektuurilist mõju Ljubljanale on võrreldud Gaudi mõjuga Barcelonale! Jože Plećnik sündis puusepa peresse. Alguses käis poeg isa jälgedes õppides puusepa tööd. Teismelisena saadeti ta kutsekooli, kust andeka joonistajana suunati tehnikakooli edasi, leideski nii tee arhitektuurini. Aastatel 1900-1910 töötas Plećnik Viinis. 1911 kolis ta Prahasse. Pärast 1921. aastal arhitektuurikooli avamist Ljubljanas pöördus ta siia tagasi ning ostis kaks kõrvutiasetsevat maja, et kogu tema perekond - vanemad ja õed-vennad võiks elada ühes majas. Plećnik ei abiellunud kunagi: millalgi olevat üks naissõber palunud tal endaga abielluda, mille peale arhitekt olevat kirjutanud vastu, et on juba abielus oma arhitektuuriga.

Lisaks juba kahele olemasolevale majale projekteeris Plećnik krundile veel ühe elumaja, mis on võib-olla parim ja omanäoliseim näide tema arhitektuurist. Maja on planeeritud ümmargusena ja ühendatud varasemate hoonetega. Plećnikul olid omad veidrused kodu loomisel. Näiteks disainis ta endale kööki võimalikult ebamugava tooli, et mitte jääda hommikuti liiga kauaks kohvi nautima ja liiga lühikese voodi, et mitte liiga kaua magada. Ning raamatukapid olid tal lukustatud ja võtme andis ta tihti oma koduabilise kätte (keelates tol seda talle tagasi anda!), et mitte kulutada lugemise peale aega, mil saaks hoopis tööd teha. Samuti kavandas ta majja eeskoja, kus paluti oodata tüütutel ja ebameeldivatel külalistel. Päikeselises Ljubljanas on sellel klaasist katus ja seinad, mis tegid pikemaajalise ruumis viibimise äärmiselt ebamugavaks. Lisaks pidid külalised ootama kitsal ja kõval puupingil istudes.

Uue maja valmides elas arhitekt paar kuud ühe katuse all oma noorema tugengist vennaga: kooselu lõppes kuna Jože ei kannatanud välja noorema venna ohtraid lärmakaid ja tihti hilisöiseid külalisi. Nii üürikeseks jäigi plaan tuua ühe katuse alla kogu perekond! Olin täiesti vaimustuses giidiga ekskursioonist: see oli nii hästi tehtud ja põnev! Ning lisaks selgus veel, et ainult giidiga saabki näha Jože Plećniku enda elumaja siseruume. Ilma saab tutvuda vaid suure aiaga majade ümber, muuseumiga, mis paikneb kahes algselt ostetud majas ning siis veel neljandas, mille Plećnik omandas veelgi hiljem. Ja seda nimelt põhjusel, et hoiduda taas lärmakatest naabritest ning nautida rahu ja vaikust. Olles giiidiga tuuri lõpetanud, tutvusin natukene veel muuseumiosaga. Seejärel suundusin edasi järgmise muuseumisaare juurde, mis hõlmab endas veel portsu rahvuslikke muuseume. Mitte, et neist eile poleks piisanud...

Alustasin Slovenian Museum of Natural History´ist, mis on tegelikult samas majas National Museum of Sloveniaga, milles ma oma arust juba eile käisin hoopis teises kohas! Aga ilmselt ongi kuidagi seotud need omavahel... Ausalt öelda, ei saanud ma aru, kus lõppes üks muuseum ja algas teine! Eksponeeritud oli dinosauruseid, avastusreise, kivimeid ja mineraale, samas ajaloolisi raidkive, maale, juveele jne-jne. Aga selle hoone kõige kuulsam vaatamisväärsus on siiski neandertallaste flööt. 1995. aastal leiti Sloveenia ühest koopast 11 sentimeetri pikkune luutükikene, millesse olid uuristatud kummalised augud. Pikalt mõeldi eseme otstarbe üle kuni lõpuks defineeriti see flöödina. Praeguseks on tehtud järgi flöödi mudel, millel mängituna oli ka salvestatud üks lugu, mis siis kõlaski selle muistise juures. Oli päris ilus - järelikult saab mängida küll ja juba inimeste eellased oskasid hinnata muusikat ning valmistada selle jaoks pille.

Edasi suundusin Museum of Modern Art´i, mille eest olin eile juba maksnud Metelkova muuseumis, kuidagi olid need seotud omavahel. Vot, siin oli nüüd väga hea maja plaan! Käisin saalid läbi - oli päris häid ja toredaid asju. Ringi peale teinud olin väärt väikest pausi. Kuna siinsamas muuseumis oli väga armas kohvik, tegingi väikese peatuse. Tellisin kohvi ja juustukoogi. Ja istusin ning lugesin ligi poolteist tundi, kuigi minu jaoks oli see koht jube lärmakas. Pean ütlema, et kohvikus oli kordades rohkem rahvast kui kunstisaalides!  Siingi kuluks vist ära kõrvatropid! Ja siis jäi mul veel ainult üks muuseum ehk Sloveenia Rahvusgalerii. Tee peale jäi enne aga Vene kirik, kiikasin sinnagi korraks sisse. Kirik oli seest kaetud üleni värviliste freskodega. Päris armas pisikene kirik. Kui lõpuks Rahvusgaleriisse jõudsin pidin aga jälle maadlema segaste viitade ja arusaamatu süsteemiga.

Lohutuseks võisin vaid kogeda, et ma polnud ainus: suur osa neist vähestest külastajatest, kes siin peale minu olid, käisid sarnaselt mulle ringi segaduses näoga, proovisid avada erinevaid uksi ning avastada peidetuid nurgataguseid. Maja plaan oli siin küll saadaval. Vaid sloveeniakeelne! Osad uksed tuli avada ise, osad oli lukus, osad küll avanesid, aga ukse avamist takistas mingi eksponaat. Ehk segadust kui palju ja kõige lõpuks selgus, et üks osa muuseumist oli hoopiski suletud! Kokkuvõttes oli aga Rahvusgalerii päris hea! Tänaseks aga muuseumidest mulle piisas ja hakkasin vanalinna poole tagasi jalutama. Ljubljana ooperimaja jäi teele - päris ilus hoone. Proovisin rihtida oma marsruudi välja otse Kolme sillani, mis mulle endalegi üllatuseks õnnestus väga täpselt. Kohe selle kuulsa (Plećniku kavandatud!) silla vastas Prešereni väljakul (France Prešeren oli 19. sajandil elanud suurim rahvuspoeet Sloveenias) on imeilus roosa kirik, millest olin juba mitu õhtut mööda käinud ja mida tahtsin nüüd ka seestpoolt imetleda. Eelmistel päevadel oli kirik olnud suletud.

Tegemist on Maarja kuulutamise frantsiskaani kirikuga. Ehitatud frantsisklaste poolt aastatel 1646-1660. Seda imelist lõheroosat barokkstiilis kirikut on peetud Ljubljana sümboliks juba sajandeid ning on isegi arvatud, et see hoone domineerib nii Prešereni väljakul kui kogu linnas nagu igavene päikeseloojang. Kiriku freskod on pärit 19. sajandist ning peaaltarit peetakse kogu Sloveenia kaunimaks. Kui mina kirikusse sisenesin loeti seal parasjagu palveid. Avatud oli pihitool, kus käidi päris palju. Toolil oli selline äge tulede süsteem, et kui hõivatud, siis põles punane tuli ja kui parasjagu vaba, siis roheline. Kusjuures inimesed seisid järjekorras! Olin alguses natukene segaduses kuna ei saanudki aru, et kas on tegemist teenistusega või et mis siin siis tegelikult toimub!? Osad istusid, osad jalutasid ringi. Mõtlesin, et istun siis kah veidi. Ning siis algas äkki alles päris jumalateenistus.

Tegemist ei olnud mingi konkreetse pühaga, lihtsalt pühapäevaõhtune vesper, kirik oli aga puupüsti rahvast täis ja järjest tuli inimesi juurde. Suures osas noored inimesed. Sõpruskondade kaupa. Teenistuse ülesehitus oli enam-vähem tuttav. Sloveenia keelest ma muidugi ei taipa mitte sõnagi. Jutluse osast sain aru kolmest järjestikust sõnast: fašism, kommunism, sotsialism. Ilmselt kolm otseteed põrgusse. Kirikust välja astudes oli õues juba täitsa pime ning kõik poed suletud. Isegi see pisikene toidupoekene, kus olin eelmised õhtud käinud. Mis tähendas ootamatult fakti, et ma ei saanud süüa osta endale hotelli kaasa. Pidin minema välja sööma. Vaatamata novembri keskpaigale, istuti enamuses kohtades õues, mis aga mulle mitte mingil juhul ei sobinud. Suhteliselt hotelli lähedal oli lõpuks kena kohakene, kus oli ka siseruumides piisavalt laudu. Tellisin kaheksajalapasta. Maitses jumalikult! Hotelli jõudsin väljas söömise tõttu täna hiljem võrreldes eelmiste päevadega. Käisin pesemas. Kirjutasin ja lugesin. Olin tänase päevaga väga rahul!

Hommikul ootas mind aga ees juba lahkumine sellest armsast linnakesest! Raha kulutasin täna Plećniku majamuuseumile 8 eurot, teistele muuseumidele kokku 10 eurot, kohvikus 9 eurot, Rahvusgaleriis 14 eurot ja õhtusöögile 20 eurot. Kokku kulus täna 61 eurot. Kolme päeva peale kokku olen kulutanud siin umbes 150 eurot. Lennukipiletite eest maksin 120 eurot ja hotelli eest 220 eurot. Kõik kulud kokku 490 eurot. Kindlasti oleks saanud odavamalt. Näiteks täiesti normaalse hotelli oleks saanud ka umbes 100 euro eest. Kuid mulle meeldis just see! Ning olin öömajaga tõesti äärmiselt rahul! Tavaliselt on ikka nii, et pildid on fantastilised, aga tegelikkus ikka nukker. Kuid sellel korral oli hoopis vastupidi: minu armas tuba ületas kõvasti mu ootused! Ja Ljubljana on tohutult armas linn - pisikene, väga puhas, meeletult sõbralikud ja toredad inimesed. Esimest korda elus olin reisil ka täiesti üksinda. Ja see päris meeldis mulle!

SÜGISENE LJUBLJANA - TEINE PÄEV

TEINE PÄEV - 16. november 2025

Hommikusöögi osas oli eile mulle helistanud hotelli omanik ning andnud juhtnöörid: pidin minema kõrvaltänavale pisikesse hotelli. Sättisin ennast poole üheksaks sööma. Koht oli tõesti pisikene ja kena vaatega tillukesse sisehoovi, kus suvisel perioodil oleks kindlasti mõnus hommikuskohvi nautida. Aga praegune aastaaeg seda siiski ei võimaldanud. Söögi valik oli päris rikkalik - lisaks tavalisele võileiva-singi-juustu-müslile jne, sai vastavalt erisoovidele tellida pannkooke ja mune. Rootsi lauas pakutav kohv muidugi eriti juua ei kõlvanud. Aga sain ebameeldiva olukorra lahendatud sellega, et ostsin korraliku masinakohvi eraldi juurde. Kui hommikusöögi nautimise lõpetasin, läksin oma hotelli korraks tagasi. Või õigemini see nagu päris tavaline hotell ei olegi, pigem selline pisikeste stuudiokorteritega maja. Pakkisin päevaks vajalikud asjad kaasa ja hakkasingi liikuma!

Olin tänase ja homse päeva suhteliselt täpselt endale ära planeerinud! Olin aga unustanud kontrollida seda, kas need muuseumid, mida plaanisin külastada homme ehk pühapäeval, on ka avatud. Vastasel juhul oleksin saanud mingeid plaane veel muuta ja käia nt mõnes sellises, mis pühapäeval suletud, ära täna. Aga kõik sobis suurepäraselt minu plaaniga! Täna pidin alustama oma päeva Ljubljana kindluse külastamisega.  Ilm oli hommikul selline kergelt vihmane, soe, ainult tibutas õrnalt. Seda oli aga tõesti nii vähe, et see isegi ei häirinud, pigem tekitas sellise hea värske tunde. Jalutasin kindluse poole, mul oli rahulikult aega ja sain mõnusalt lonkida ja ümbrust uudistada. Ja siis tõmbas mind üks imeline tänav täiesti valesse suunda! Aga lasin sellel juhtuda ja sattusin sellisesse 20. sajandi algusaja jõukamasse elurajooni - meeletult suurte aedadega 3-4korruselised korralikud kivist kortermajad.

Aiad uppusid rohelusse ning paistsid silma parajalt nostalgilise metsikusega. Samas olid rajatud korralikud peenrad. Kasvatati kõike alates petersellist kuni kapsani. Üks äärmiselt stiilne vanadaam parasjagu korjaski neid kapsapäid kokku. Imetlesin aedu. Üle nende kõrgus Ljubljana kindlus, mis mind ootas. Olin lummatud! Ning loomulikult on sellel imelisel tänaval nimigi - Krakovski tänav! Aga lõpuks pidin ikkagi liikuma edasi, sest soovisin ju vaadata ära kõik need kohad, mis olin tänaseks plaaninud. Selle väikese uitamisega avastasin aga, et mulle meeldib marsruudist kõrvale eksida isegi juhul, kui olen selle ise paika pannud! Plaane tehes olin võtnud kuulda Sloveenia reisiraamatu soovitusi ning kavatsesin liikuda mööda pisikesi tänavaid, mida just reisijuhis oli äärmiselt ilusateks nimetatud. Läksin üle jõe. Siis Rožna tänav, Gornji, Mestni tänav. Olid tõesti kaunid!

Mitmes kohas olin märkinud ära imeilusad purskkaevud. Ei näinud ma aga ühtegi. Lõpuks üritasin lausa kaardi järgi leida, et peab ju olema just sellel väljakul. Lõpuks taipasin, et need ilmetud koonusekujulised kastid ongi purskkaevud - nad on talveks lihtsalt seisma pandud ja kinni kaetud. Mestni tänavat pidi jõudsin Raekojani. Barokkfassaadiga hoonet selle ees paikneva Robba purskkaevuga, mis ei olnud õnneks küll kinni kaetud, aga ei töötanud ikkagi, peetakse Ljubljana vanalinna südameks. Hoones eksponeeritakse aeg-ajalt erinevaid näitusi. Raekojast mõne sammu kaugusel asub Püha Nikolause kirik. Aga sinna veel sisse piiluda ei saanud. Avatakse külastajatele tunni aja pärast. Läksin siis ikkagi edasi, et sõita funikolööriga mäe otsas asuvasse Ljubljana kindlusesse. See oli ka kogu Ljubljana ainus suhteliselt kallis asi: kindluse pilet koos tõstukiga oli 19 eurot ning kahjuks polnud see koht seda hinda väärt. Kindluse tornist avanes all laiuvale linnale siiski suurepärane vaade!

Minu hinnangul tegi koha igavaks see, et oli üritatud kuidagi rääkida ära kogu Sloveenia ajalugu, tehtud oli seda aga eklektiliselt a la natukene siit kohast ja natukene sealt, natukene sellest ajastust ja natukene teisest. Selle asemel, et keskenduda selgelt ja arusaadavalt just kindluse enda ajaloole. Seda oli tehtud siiski kindluse ajaloost rääkivas filmis, mis oli tõesti äge! Ja päriselt sadas vihma ning maa värises! Kindluse kohal oli inimasustus juba 12. sajandil eKr. Siin oli ka roomlaste tugipunkt. Algne kindlus ehitati arvatavalt 11. sajandil. Praegune ilme saadi renoveerimise käigus 15. sajandil. Lossi põhiline eesmärk oli kaitsta piirkonda, eriti selle isandaid, Osmanite sissetungi ning talupoegade ülestõusude eest. 19. sajandi algusest on olnud kindluses vangla, tulekahjude avastamise valvetorn. 1905. aastal ostis kindluse Ljubljana linnavalitsus juba kindla eesmärgiga rajadagi siia muuseum. Mingil põhjusel jäi aga muuseum ikkagi rajamata, selle asemel otsustati sinna viia elama linna vaesed pered ning seda kuni 1963. aastani. Alles siis alustati ettevalmistusi kindluse hoonete renoveerimiseks. No ja, praeguseks on seda juba tehtud uuesti. Lisaks ilusale vaatele tornist ja huvitavale filmile, meeldisid mulle veel vangikongid ning kabel. Aga kuidagi liiga palju oli ka sellist tühja, kasutamata ruumi.

Tulin mäe otsast alla ning läksin tagasi Püha Nikolaose kiriku juurde. Kohalikud nimetavad kirikut lihtsalt Ljubljana katedraaliks. Algselt oli tegemist aga hoopis gooti kirikuga. 18. sajandi alguses asendati see barokkstiilis hoonega. Katedraal on oma rohelise kupli ja kaksiktornidega kergesti äratuntav maamärk ning pealinna sümbol. Läksin sisse. Katoliku kirikute puhul meeldib mulle väga see, et nendes on alati vähemalt mõni inimene. Siis peale minu. Kes süütab küünalt, kes istub niisama mõtiskledes, kes tõesti palvetab. Sageli on tegemist ka suhteliselt noorte inimestega. Tegin kirikule ringi peale. Nagu ikka, on tegemist väga ilusa katedraaliga. Samas on Püha Nikolause kirik siiski suhteliselt tagasihoidlik - kulla ega karraga pole kuskil üle pakutud. Mul oligi hea hetk teha pisikene paus: istusin samuti korraks.

Kirikust tulles uudistasin Ljubljana turgu. Kõige aktuaalsemaks müügiartikliks oli hurmaa: ning need nägid välja asboluutselt vastupandamatud. Mul oli aga veel pikk päev ees ja kaasas tassida neid kogu see aeg poleks olnud väga mugav. Jalutasin turul ringi, korraks mõtlesin, et äkki leian ka mõne toreda kohviku, kus hetkeks jalgu puhata ja üks hea kohv juua - aga ei sattunud sellist minu teele! Seega ootas mind Sloveenia Rahvusmuuseum. Natukene ekslesin, et leida õige teeots: telefon ei suutnud kuidagi koguda ennast ega seda kätte näidata. Lõpuks jõudsin siiski kohale. Ning siit algas ka minu segadus Ljubljana muuseumitega: äkki tekkis neid minu jaoks liiga palju ja liiga sarnaste nimedega! Ise arvasin pärast, et mind ajas segadusse see, et peaaegu kõikide muuseumite nimesse oli sisse pikitud sõna "rahvuslik" ning äkki saigi neid rahvuslikke muuseume minu jaoks lihtsalt liiga palju.

Ja võib-olla, tulenevalt nendest äravahetamiseni sarnastest nimedest, on see segadus teistelgi kaasa arvatud neil, kes nende kohta informatsiooni jagavad. Ehk tegelikult jõudsin ma alustuseks välja Sloveenia Rahvuslikku Etnograafia muuseumi. Mille kõrval asus eraldi hoonena Sloveenia Rahvusmuuseum. Mõlemad muuseumid olid üpris eklektilise ja kummalise väljapanekuga! Eksponeeritud oli esemeid üle kogu maailma, paljude puhul jäi segaseks nende seotus Sloveeniaga. Etnograafiamuuseum oli selles osas siiski palju parem: seal oli ikka midagi vaadata ja see vaadatav oli ka üpris arusaadavalt ja loogiliselt eksponeeritud. Väljapanek hõlmas siis Sloveenia alade inimasustust selle algusaegadest peale. Ning veel kolmaski muuseum paiknes siinse pisikese väljaku ääres - MSUM ehk Museum of Contemporary Art Metelkova. Kuid siingi polnud nagu eriti midagi vaadata.

Vaatamata laupäevasele päevale tundus mulle, et ma olen ainukene inimene, kes on võtnud vaevaks nende muuseumide vastu üldse huvi tunda! Mõnest neist ei saanud alguses isegi aru, et kas on üldse avatud või ei... Täiesti omanäoline koht asus aga kohe nende kolme muuseumi kõrval: ülevoolava grafitiga kaetud hoonetest moodustus suletud sisehoov, mis tundus samuti olevat täielikult välja surnud. Sealt läbi jalutades märkasin siiski mõningaid kummalisi kogusid hääletult ja vargsi ringi hiilimas - jättis esmapilgul mulle mulje kui kodutute redutamise paigast. Jalutasin hoovist läbi. Minu tee viis nüüd Zale surnuaiale. Zale on põhimõtteliselt sama mis Pere Lachaise Pariisis ehk siis linna kuulsaim surnuaed. Neid kahte on tihtipeale omavahel võrreldud. Vanalinnast asub Zale päris kaugel, aga see andiski mulle hea võimaluse liikuda natukene kaugemale linnasüdamest ning tutvuda erinevate paikadega Ljubljanas.

Surnuaia poole jalutades sõin ära eile õhtust alles jäänud juustupiruka, sest minu kohviku otsingud olid lootusetult viljatud. Pirukas maitses tühja kõhu peale aga loomulikult imehea! Ilm oli päikeseline. Ning jalutamine tegelikult nauditav. Umbes poole tunni pärast olin kohal. Minu üllatuseks oli surnuaias, võrreldes äsja külastatud muuseumidega, ikka äärmiselt palju rahvast! Ning seda elavate näol. Inimesed korrastasid oma lähedaste hauaplatse - need olid kõik tõesti viimase peal hästi hooldatud. Oli ka niisama jalutajaid. Eranditult kõikidel haudadel olid elavad lilled. Kõige tavalisemalt meeletult suured krüsanteemipotid. Tuul oli muidugi palju potte ümber lükanud. Alguses tõstsin neid ikka püsti, aga lõpuks sain aru, et ma ei jõua seda teha kõikidega. Jätsin lilled rahule.

Zales on eraldi koht ka II maailmasõja võitlustes surma saanud sloveenlastele. Sõjahauad on alati teiste surnuaia osadega võrreldes väga korrapärased - tavaliselt paiknevad sirgetes ridades täpselt ühte mõõtu ja tegu ristid. Muu surnuaia osa on aga suhteliselt vabas kujunemises. Võrdluses Pariisi kuulsaima surnuaiaga jääb Zale muidugi alla, kuid ühes asjas sai Ljubljana oma küll minu käest rohkem punkte: siin olid istumiseks pingid erinevalt Pere Lachaise´st. Ja kuna mul on alati raamat kotis kaasas, siis valisingi ilusaima vaatega pingi välja ja lugesin pool tunnikest. Surnuaiad on mulle lapsest saati meeldinud. Võib-olla sellepärast, et nendes on alati vaikus. Mulle pole kunagi meeldinud lärm, kuid kahjuks on seda alati kordades rohkem kui rahu. Mind ei ole surnuaiad ka mitte kunagi hirmutanud. Pigem on meile ohtlikud ning hirmu tekitavad mõnikord siiski elavad mitte surnud.

Poole nelja ajal hakkasin kesklinna poole tagasi jalutama. Mis mind Ljubljana puhul veel meeldivalt hämmastas oli see, et siin ei muutunud linn vanalinnast ja ka kesklinnast kaugemale liikudes äkki kohutavalt koledaks. Kogu see üleminek ühest keskkonnast teise oli kuidagi sujuv ja märkamatu. Kõik sobitus omavahel kokku, oli harmooniline ja maitsekas. Minu jaoks oli see suhteliselt ootamatu! Tagasi minnes läksin uuesti läbi juba varem kohatud underground hoovi... nüüd oli siin aga totaalne muutumine toimunud: varem jumalast hüljatuna tundunud paik oli äkki ellu ärganud. Tundus, et igast hämarast nurgatagusest oli ilmunud äkki välja igasuguseid sulelisi ja karvaseid. Iga varem suletud luugi taga oli hakanud tööle baar. Hiljem, juba hotellis olles, sai uudishimu minust võitu ning uurisin, millega võiks tegemist olla. Ja selgus, et mulle esmapilgul kodutute elupaigana tundunud koht on tegelikult ljubljanalaste seas väga populaarne alternatiivse muusika keskus!

Rihtisin end tagasi jõudma Draakoni sillale ning täpselt selle ilusa silla otsa ma ka välja jõudsin. Draakoni sild on rajatud 1900. aastal ning on üks Ljubljana armastatumaid ning ilusamaid sildasid. Nagu nimigi ütleb paiknevad sillal majesteetlikud ja uhked draakonid. Ilm oli endiselt väga mõnusalt soe. Mõtlesin, et nüüd oleks küll aeg istuda siin jõekaldal mõnes kohvikus ning kasvõi klaasikene veini juua. Aga nagu ikka minu puhul, ei suuda ma sugugi otsustada, milline neist järjest paiknevatest kohtadest oleks see kõige parem. Lõpuks olin juba linnasüdames ehk Kolmiksilla juures väljas ja siis avastasin, et lärm on liiga suur ja see mulle ju ometi ei meeldi. No aga laupäeva õhtu ikkagi ja täiesti arusaadav. Uitasin siis niisama linna peal ringi. Kuni mulle tuli (õnneks!) ootamatult meelde, et tahtsin ju raamatukokku minna õhtul veel! Nüüd hakkas äkki kiire - jooksin korraks läbi juba eilsest tuttavaks saanud gurmeepoest ja täiendasin õhtusöögi varusid mozzarella ja jogurtiga. Poe ees toimus midagi käsitööõllede festivali laadset.

Eile olin käinud seal kõrval ühes turistipoes, kus oli müüdud pisikesi mustikalikööripudeleid. Olin mõelnud, et täna võiks sealt prooviks ühe pisikese pudelikese osta, aga see pood oli juba suletud. Kihutasin raamatukokku. Kui tahtsin piletit osta laiutas turvamees käsi ja ütles, et piletit pole küll vaja... minge aga vaadake. Ljubljana rahvusraamatukogu hoone on projekteeritud Sloveenia kõige kuulsama geniaalse arhitekti Jože Plećniku poolt ning valmis 1941. aastal. Hoone on äärmiselt imposantne ja muljetavaldav oma massiivsete marmorist sammaste ning suhteliselt süngete toonide poolest. Aga see kõik muutub valguse käes, mis siledalt marmorilt säravalt vastu peegeldab. Hoone, kui Jože Plećniku pärand, on 2021. aastast UNESCO nimekirjas. Peamine lugemissaal oli tõesti fantastiline! Hetkel olin selles ainukene elav hing. Parasjagu oli raamatukogus viimast päeva üleval ka näitus Plećnikust. Kes tegelikult polnudki ainult arhitekt - neid asju millega Plećnik tegeles oli ikka päris palju.

Näitusesaalis oli peale minu siiski veel kaks meesterahvast. Tutvusin Plećniku pärandiga. Tõsisemalt ootab see mind eest muidugi homme tema majamuuseumis, kuhu olingi broneerinud giidiga tuuri. Raamatukogust minu hotellini oli teadupärast jalutada umbes 5 minutit ja seega olin õige varsti oma praeguses kodus. Kell oli siiski juba kuus läbi ja õues täitsa pime. Käisin dušši all, kirjutasin, sõin. Natukene tegin tööd. Ma pean ütlema, et mulle väga sobib selline kombineeritud variant puhkusest ja teistsugusest töökeskkonnast. Päevad saab ringi uidata ning õhtuti ja ka hommikul tööd teha. Raha kulutasin täna kindluse külastuse peale 19 eurot, kirikukülastus 3 eurot, kõik muuseumid kokku maksid 26 eurot ja poes kulutasin 2 eurot. Kokku seega täpselt 50 eurot!