PARIIS, PARIIS... VIIES JA KUUES PÄEV!

VIIES JA KUUES PÄEV - 29.-30. detsember 2024

Täna hommikul oli jälle rahulikult aega magada. Igaüks tegutses meist täna eraldi vastavalt oma soovile, maitsele ja tujule. Katariina plaanis nüüd täna minna Shakespeare´i raamatupoodi. Eliisabet tahtis poodides käia. Karl plaanis minna samuti raamatupoodi, aga mitte Katariinaga koos vaid sellisesse, kus müügil raamatud ainult autodest. Ja minul oli plaanis teha taas muuseumide päev - soovisin siiski minna Monet muuseumisse, kuhu esimesel päeval käik ei õnnestunud ning lisaks plaanisin külastada Rodin´i ja Victor Hugo muusemi. Proovisin hommikul osta ka pileteid ette Monet muuseumisse, aga meist ei suutnud keegi nii kiiresti reageerida, kui ettemüügi piletid müügilt kadusid. Mis tähendas, et pidin ikkagi ehku peale minema! Muuseumi kodulehel oli küll öeldud, et pileti ette ostmine ei ole vajalik. Lihtsalt soovitatav.

Natukene kõhklesin: kui peaks olema siiski suletud, siis oleks see juba teine asjatu käik ühte ja samasse muuseumi! Aga no, ma ikka nii väga tahtsin sinna minna! Läksin lähimasse metroojaama. Seal selgus kahjuks, et mina pileteid sellest osta ei saa. Seal oli vaid selline automaat, kust sai pileteid soetada selle kaardiga, mida meil ju ei olnud! Hetke mõtlikult ringi lonkides jäi mulle silma metroo sissepääsu kohal olev kiri, kus kirjas, et kaardita saab pileteid osta sama jaama teises sissepääsus, mis asus üle ristmiku. Jalutasin sinna. Sain sealt lõpuks selle nii vajaliku paberilipiku ja sõitsin rongiga vajalikku peatusesse. Ümber pidin ka istuma. Jalutasin muuseumi juurde. Jälle läbi selle sama ilusa pargi! Ukse taga oli väike järjekord. Piletiga külastajatele. Ja eraldi neile ehk siis mulle kellel piletit ei olnud. Seisin õigesse sappa. Olin esimene selles teises... õige pea tuli siiski inimesi juurde.

Uksehoidja vabandas, et kuna mul piletit ei olnud, siis pidin kahjuks ootama. Mul polnud selle vastu mitte midagi. Peaasi, et sisse saab! Aga see ootamine oli tõesti väga lühikene - juba vähem kui kümne minuti pärast palus ta mul sisse minna. Minu taga olevad inimesed pidid siiski veel ootama jääma. Täpsemalt on tegemist siis Musee Marmottan Monet´ga. 1882. aastal ostis Jules Marmottan tänapäeval muuseumiks oleva maja, mis pärast tema surma jäi tema pojale Paulile. Paul armastas sarnaselt oma isale kirglikult kunsti. Kuid erinevalt isast oli poeg ka tunnustatud ajaloo- ja kunstispetsialist, mis teeb tema kogu veel eriti väärtuslikuks. Majas olev hoolikalt valitud mööbel on näiteks pärit eelkõige Tulieries´i paleest, ühest Napoleoni residentsist ja Palazzo Reale di Poticist Napolis, mis oli sisustatud Napoleoni õele, prints Murati abikaasale Caroline´ile.

1934. aastal avati maja muuseumina. Ning kuna Claude Monet liini pidi ei olnud tema töödele pärijat, siis jäigi 1966. aastal kogu kunstniku pärand Marmottani muuseumile. Ja kuna siin asub maailma suurim Claude Monet tööde kogu, siis kajastub tema nimi muuseumi nimeski. Ja siin asub üks tema kuulsamaid maalide sarju - vesiroosid! Hiljem on mitmed teisedki kunstnikud järginud eeskuju ning jätnud oma pärandi Marmottani muuseumile. 2024. aastal on ka Marmottani muuseumi juubeliaasta - 90 aastat muuseumi asutamisest. Selle puhul oli toodud siia ka d´Orsey muuseumist Claude Monet töid. Olen pannud tähele, et ekspressionistide puhul on paljudel läbi erinevate loomeaastate sarnane läbiv joon: noorema ea tööd on sünged ja tumedates toonides, tihtipeale on need kunstnike vanemate portreed, muutudes läbi aja järjest helgemaks ning erksavärvilisemaks.

Mina läksin edasi aga järgmisesse muuseumisse: Rodin´i muuseumi! Mulle väga meeldis selle muuseumi ühe osa ülesehitus. Põhimõtteliselt oli skulptori ühe taiese kohta tehtud eraldi väljapanek, mis tutvustas töö kulgemist alates ideest kuni kuju lõpliku valmimiseni. Tegemist oli ühe kuulsaima Rodin´i töö ehk Balzaci monumendiga. Lugu oli esitatud algusest peale töö tellimisest, kuju jaoks vajalike kirjaniku riiete hankimisest, proovitööde valmimisest kuni lõpliku skulptuurini. 1891. aastal telliti Rodin´ilt Honore de Balzaci monument. Teos pidi valmima kahe aasta jooksul. Et aga Balzac oli selleks ajaks juba mitukümmend aastat surnud olnud, siis ei olnud Rodinil muidugi võimalik saada aimu ning osata edasi anda kirjaniku olemust ja välimust. Rodin uuris palju kirjanikust tehtud pilte ning külastas temaga kunagi lähedalt suhelnud inimesi, kes siis kirjeldasid teda.

Nende mälestuste põhjal saigi Rodin nt teada, et Balzac oli elu viimastel aastatel väga palju kaalus juurde võtnud ning eelistas kanda dominiiklaste mungarüü sarnast lohvakat kuube. Just sellises kuues Rodin Balzaci lõpuks kujutaski. Rodin oli fantastliline skulptor, kelle tööd panevad imestama ilmselt iga inimese, kes neid lähemalt silmitsenud. Tõetruudus ja elavus! Need iseloomustavad ilmselt kõige paremini Rodin´i töid. Tema skulptuurid tõesti elavad ja hingavad! Tundub, et vaid hetkeks on peatunud igasugune liikumine ja vaid viivu pärast jätkavad nad pooleli jäänud tegutsemist. Rodin nõudis iga töö juures endalt ainult ja ainult suurepärast ja erakordset tulemust!

Rodin oli tõeliselt vaba kunstnikuhing, keda polnud võimalik kammitseda tavamaailma raamidesse. Ta ei pidanud palju lepingutest ega kokkulepetest. Tihtipeale heitis ta nt tellimustöö kõrvale pühendades ennast jäägitult, kogu ihu ja hingega, mõnele uuele ideele, mis oli ootamatult pähe tulnud. Rodin´il ei olnud võimalik oma loomingulist talitseda - kogu see imeline kunst lihtsalt pidi tema seest välja pääsema. Kõik see muidugi ei teinud tema loometeed sugugi kergeks. Muuseumis on vaatamist nii hoones sees kui väljas. Suuremad skulptuuride grupid on eksponeeritud maja ümber imelises pargis. Muuseum asub kunagise Hotel Bironi hoones. 1905. aastal üüris Rodin oma tööde hoidmiseks hoone esimesel korrusel mitu tuba. Ruumidest sai tema ateljee. 1909. aastal, oma kuulsuse tipul, hakkas ta tööd tegema selle nimel, et Hotel Biron´ist võiks saada tema loomingu muuseum tehes ettepaneku, et kingib kogu oma pärandi Prantsuse riigile. 1916. aastal, aasta enne kunstniku surma, riik nõustuski. Vastutasuks nõustus riik ostma Hotel Bironi hoone. Ja juba 1919 avatigi siin Rodin´i muuseum.

Rodin´i muuseumist tulles olin juba päris näljane. Olin päev läbi jalgel olnud. Välja arvatud mõned hetked metroos rongis sõites. Aga olin järjekindel ning otsustav: mul seisis ees veel üks muuseumikülastus! Sõin ära kaasas olnud šokolaadi ja liikusin edasi Victor Hugo majamuuseumisse, mis oli samuti täiesti fantastiline koht ja tasuta kusjuures! Victor Hugo elas siin aastatel 1832 kuni 1848 ehk siis 16 aastat, mis on Pariisis tema pikemaajalisem elukoht. Majas on päriselt Hugole kuulunud mööbel ning isiklikud esemed. Samuti tema teostega seotud esemed - maalid, joonistused jne. Vosgeeside väljakul asuva hoone ostis muuseumi rajamiseks Prantsuse riigile üks rikas metseen. Aga nüüd oli isegi minul muuseumitest küllastus ning jalutasin kodu poole tagasi.

Tee peale jäid imearmsad väikesed poed, kuhu mõnda sisse astusin, ei ostnud aga midagi. Jõudes Bastille´i väljakule võttis mind vastu puhkpilliorkestri saatel manöövreid sooritav ratsapolitsei üksus. Jalutasin hotelli. Tegin endale kosutuseks tassi kohvi ja võileiva suurema nälja kustutamiseks. Lugesin. Tehtud sai tagasilennule check-in. Kella kaheksa ajal läksime õhtust sööma. Kaugele ei pidanudki minema: Bastille väljakult leidsime restorani "Bastille", mis kõlbas meile küll. Tellisime ka pudeli valget veini. Aga suures tellimise tuhinas unustasime täiesti täpsustamata, millist veini me soovime, et kas kuiva või magusat. Igal juhul see, mis meile toodi, oli vist halvim vein, mida olen kunagi joonud!

Aga õhtu oli tore! Suuredki lapsed on fantastiliselt toredad reisikaaslased! Pärast restorani käisime läbi veel tee peale jäävast baarist, kus jõime igaüks ühe kokteili. Kogu selle pika päeva lõppedes olime hotelli jõudes nii väsinud, et suhteliselt kiiresti nohises igaüks oma voodis. Karl, kes tahtis minna autodeteemalisse raamatupoodi lõpuks sinna ei saanudki, sest see oli ikkagi suletud. Läks lõpuks vanakraamiturule ning ostis sealt üht-teist. Katariinal õnnestus Shakespeare´i raamatupoes ära käia - oli väga meeldinud! Eliisabet käis lihtsalt poodides! Katariina läks järgmisel hommikul juba poolest ööst ära - temal oli tagasilend eraldi. Mina magasin isegi kelle üheksani. Koristasin natukene, pakkisin asju. Kui Karl ja Eliisabet ärkasid sõime hommikust.

Eliisabetiga plaanisime täna külastada Sainte Chapelle´i. Kuid sinna jõudes oli seal meeletu järjekord, mis lookles pea ümber kogu kvartali. Ei viitsinud seista seal ega isegi mitte selle lõppu üles otsida! Igal juhul nägemisulatuses see polnud. Käisime hoopis kaltsukaid mööda, mida oli siin piirkonnas meeletult palju! Eliisabet sai omale imeilusa kashmiirist džempri. Kahjuks tal pikalt sellest rõõmu polnud, sest Eestisse tagasi jõudes pani Karl selle abivalmilt pesumasinasse. Karl läks aga teisele, nüüd õnnestunud, katsele autode raamatupoodi. Kell üks saime Bastille´i väljaku ääres ühes creperie´s kokku, et veel mõned pannkoogid süüa. Hotelli jõudes panime viimased asjad kokku, viisime prügi välja ning tagastasime võtme karpi, kust selle 6 päeva eest olime võtnud. Metroosse. Ostsime piletid. Mingi aja pärast pidime ümber istuma ja sealt pidi siis saama osta eraldi piletid lennujaama.

Kui me aga sinna ümberistumise jaama jõudsime, siis sai sealt lihtsalt niisama istuda ümber teise rongi peale. Uut piletit ostmata. Tagasilennul kõik sujus ja õige pea olimegi Tallinnas. Raha kulus viimastel päevadel Monet muuseumipiletile 14 eurot, Rodin´i muuseum 14, metroosõidud minu muuseumipäeval 6, restorani õhtusöök 120, kokteilid baaris 40, pannkoogikohvikus 25 eurot ja metroopiletid lennujaama 6 eurot. Kokku 225 eurot. Kõikide päevade peale kokku kulutasime kohapeal umbes 790 eurot. Lennukipiletid olid 90 eurot inimese kohta. Ööbimine 800 eurot. Autorent 200 eurot. Kõik kokku siis umbes 2150 eurot ja see jagada nelja inimese peale teeb umbes 540 eurot. Igal ühel olid lisaks veel muidugi oma väikesed kulud, mida sellesse ühte suurde potti pole arvestatud. Aitäh parimatele reisikaaslastele unustamatu reisi eest! Aitäh, Pariis!

PARIIS, PARIIS... NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 28. detsember 2025

Äratus 6.50! Täna ootas meid Normandia rannik! Tegime kiire hommikusöögi ning hunniku võileibu teele kaasa. Siis seiklesime tund aega kuskile Pariisi äärelinna, kust saime kätte oma rendiauto. Nimelt oli Karl rentinud meile uhke Mersu, et avastada lisaks Pariisile Normandia rannikut. Ja Karl tegi seda sellepärast, et kui see ülesanne mulle jätta, siis mina ilmselt oleksin valinud mõne säästuauto! Auto üleandmine võttis jupp aega - tuli teha pildid autost ja siis läbi mingi äpi auto vastu võtta jne. Lõpuks saime kõik autos kohad sisse võtta ja sõitu alustada. Karl oli loomulikult roolis! Tema sooviks oli külastada mõnda Normandia dessandiga seotud paika. Sama huvi oli minulgi ja nii otsustasime ühel päeval Pariisist välja sõita. Võtsime esialgu suuna Le Havre´i poole. Ilm oli täna erinevalt kahest eelmisest päevast kahjuks pilves ja vihmane. Päris korraliku sajugi saime. Maastik oli kohati kadunud uttu.

Normandia on oma nime saanud aga hoopis viikingitelt! Põhjast tulnud mehed purjetasid 9. sajandil mööda Seine´i jõge ülesvoolu. Rüüstajatest saidki esiasukad, kes seadsid oma pealinna sisse Rouenis. Korra mõtlesime ka sellele, et äkki põikaks sealtki läbi, imetlemaks uhket Roueni katedraali. Aga andsime endale aru (õigemini mina olin sunnitud seda tegema!), et kõike ei jõua parima tahtmisegi juures. Läbi Normandia lookleb Seine mere poole voolates mööda iidsetest kloostripaikadest nagu Jumieges ja Fontenelle (ka need jäävad ootama järgmist külastust!) jõudes välja rannikule, mis 19. sajandi keskpaigas kujunes välja impressionistide lemmik vabaõhuateljeeks. 

Aga vaevu olime Pariisist välja saanud kui meie uhkel autol hakkas jahutusvedeliku taset näitava anduri tuli vilkuma käskides meil sõita vaid esimese remondipunktini. Karl kirjutas omanikule - too käskis probleemi eirata. Kui nii, siis nii! Tegime pisikese poe juures peatuse, ostsime apelsinimahla, banaane ja croissant´e tee peale kaasa. Meie tee kulges kohati kõrvuti Seine´iga - jõgi suubub merre le Havre´i juures. Väga ilusad vaated: põllud ja neid eraldavad madalad hekid. Kui olime ületanud silla üle Seine´i enne Le Havre´i suutsime ringi mõelda: et tegelikult me ei tahtnudki sinna minna! Otsustasime nüüd hoopis suunduda kohe rannikut mööda alla. Autos Prantsusmaa raamatut lugedes ja kaarti uurides jõudsin selgusele, et mõistlikum on suunduda Honfleur´i ja siis sealt rannikuäärt pidi järjest allapoole.

Hornfleuri peetakse Normandia kauneimaks sadamalinnaks. 19. sajandi keskpaigas oligi linn kunstnike lemmikpaik: Courbet, Sisley, Cezanne, Renoir ja Pissaro viibisid siin sageli. Meie siiski sõitsime Hornfleuri vanalinnast ja sadamast peatumata läbi. Läbisime ka Trouville-sur-Mer´i ja Houlgate´i. Deauville´s proovisime tulemusteta leida mõnda toredat kohvikut. Üks pannkoogikohvik ehk creperie küll oli, aga sinna me ei mahtunud. Millest oli muidugi äärmiselt kahju, sest tegemist tundus olevat väga armsa kohaga! Vaated maastikule olid aga endiselt imelised! Võib-olla tänane udune ja vihmane ilm tegid need veelgi ilusamaks. Sellised kohutavalt romantilised vaated!

Romantilised väikesed maamõisad. Viinamarjaistandused. Hakkasin vaikselt aru saama inimestest, kes järjest oma igasuviseid puhkuseid veedavad Prantsusmaal. Kui meile tänase halluse ja vihmaga tundusid need paigad imelised, mis siis veel keset suvist päikesepaistet olla võib... Kõvasti rohkem rahvast muidugi! Mingisuguse avatud kohviku leidsime lõpuks Cabourg´ist. See oli aga rohkem nagu saiapood, kus lihtsalt mõned lauad kiireks ampsuks. Teenindaja oli aga väga armas ja kokkuvõtteks käis meile küll. Aga meie eesmärk oligi siin hoopis muu: nimelt tutvuda mõne II maailmasõja Normandia dessandi kohaga.

Normandia dessandiks nimetatakse 6. juunil 1944. aastal USA, Kanada, Suurbritannia ja teiste liitlasriikide relvajõudude maabumist Saksamaa poolt okupeeritud Normandias. Pärast kolm aastat kestnud kavandamist alustasid 130 000 meest 6000 laeva ja dessantpargase ning 10 000 lennuki toetusel ajaloo suurimat kombineeritud dessanti. Normandia dessant oli kutsutud ellu Punaarmee toetuseks võitluses Saksamaa ja Hitleri vastu. Nõukogude Venemaa Staliniga eesotsas oli nõudnud dessandi toimumise hetkeks juba pea kolm aastat, et liitlasväed avaks Saksamaa kiiremaks alistamiseks teise rinde. Kuna poolest Prantsusmaast lõunas Norrani põhjas, oli kogu rannik Saksamaa poolt okupeeritud, oli ainukene võimalus liitlastel väed Euroopa mandrile tuua dessant otse merelt!

Liitlasvägedel õnnestus septembriks Prantsusmaa vabastada. Dessandi maabumiskohad oli jagatud viieks erinevaks lõiguks: Utah, Omaha, Gold, Juno ja Sword. Meie olime täpsemalt võtnud sihiks koha, kus maabusid Omaha väed. Normandia rannikul on ka päris mitmeid dessandile pühendatud muuseume, rääkimata lihtsalt erinevatest mälestusmärkidest, kuid sellel korral me neist ühessegi ei läinud ega vaadanud. Sõitsime Cote de Nacre´sse. Tõlkes tähendab see "pärlmutterrannik". Ning tõsi - siinsed rannad on kaetud imeliselt kollase pärlmutterjalt helkiva liivaga. Siit veel allapoole sõites algab rannikuäärne maaliline tee. Mis nii väga maaliline ei olnud II maailmasõja päevil - Normandia dessandi käigus pöörati need suurepärased rannad segi. Hitler oli lasknud püstitada kaitserajatised pea kogu okupeeritud Prantsusmaa ranniku ulatuses. Osa rannakaitsepatareidest on säilinud tänase päevani ning neid me nüüd vaatamas käisimegi.

Ilm oli täna tõesti eelmistest päevadest totaalselt erinev. Sadas vihma kohati. Oli külm ja kõle tuul. Seega me nüüd väga pikka jalutuskäiku mere ääres ei teinud. Vaatasime üle mõned patareid, jalutasime korraks mere äärde ja siis peletas tuul meid auto juurde tagasi. Vaikselt hakkas hämarduma. Läbi Baueux suundusime nüüd Pariisi poole tagasi. Rooli läks Eliisabet. Kuidagi kummalisi teid käis meil see sõit Pariisi poole ja tundus võtvat kohutava aja. Lõpuks avastas Karl, et Eliisabeti telefonis oli Waze´il peal suuremate teede vältimine. Kui Karl selle maha võttis lühenes meie sõiduaeg kohe rohkem kui tunni võrra. Enne Pariisi jõudmist käisime söömas. Burger Kingis. Pole küll minu esimene valik, aga reisil olles, eriti lastega, pole mul mõned korrad seal söömise vastu tegelikult midagi.

Eliisabet on meil küll kõige värskem autojuht, aga ometi sai just tema täna roolis olles trahvi kiiruseületamise eest! Sõitis otse mingisse kiiruskaamerasse. Ja olles keeranud autonina uuesti Pariisi poole nägime väga kummalist mootorrataste rongi - nii mootorrattad kui sõitjad oli riietatud jõuluvana kostüümidesse. Ja neid oli ikka meeletult palju! Kuna nemad liikusid peateel, siis pidime ootama rohkem kui 15 minutit kuni saime edasi sõita. Enne Pariisi sisse sõitmist vahetasid Eliisabet ja Karl uuesti kohad. Andsime auto üle ja seiklesime trammi ja metrooga jälle tagasi oma elamisse. Trammipileteid ei saanud me lõpp-peatuses, kust pidime peale minema, osta. Pidime trammi peale piletita minema. Aga õnneks olid peatuses, kus pidime maha tulema, väravad avatud. Ei pidanudki neist üle ronima!

Jõudsime ööbimiskohta tagasi umbes kell 12 öösel. Nüüd polnudki muud kui kohe magama minna! Söönud olime. Ja ega enam poleks viitsinud ega jaksanudki enam süüa tegema hakata. Päev oli olnud meie jaoks üllatavalt väsitav. Ometi me näiteks eilsega võrreldes nagu ei teinudki midagi. Järelikult väsitab niisama autos istumine palju rohkem ringi käimisega võrreldes! Kulutasime täna trammi- ja metroopiletitele 32 eurot, poes 8, kohvikus 15, Burger Kingis 48 ja bensiinile 70 eurot. Kokku kulutasime seega tänasel päeval 173 eurot.

PARIIS, PARIIS... KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 27. detsember 2024

Täna hommikul oli meil aega rahulikult ja pikalt ärgata. Ärkasin kõige varem ehk 8.30. Läksin dušši alla. Dušši alt tulles oli kohutavalt külm. Me pole saanud kuidagi oma korteri kütet toimima. Öösiti on õues siiski suhteliselt külm - mõne soojakraadi ümbruses umbes. Meie korteri üks sein on aga sellisest talveaia stiilis õhukesest metallist raamis klaasist, mis mitte mingisugust sooja ei pea.  Ka Katariina oli juba üleval ja õige varsti saabusid teiselt korruselt Karl ja Eliisabet. Sõime hommikust. Lastel oli plaanis külastada Louvre´i. Minul olid aga teised plaanid: Louvre´i olen külastanud ning enda jaoks sealt kõige olulisema ära näinud. Seega otsustasin, et sealsesse rahvamassi ma enam trügima ei lähe vaid panustan hoopis vaiksematele ja rahulikumatele kohtadele. Ning mis võiks olla veel rahulikum surnuaiast?! Poole üheteistkümne paiku suundusin Pere-Lachaise´i kalmistule!

Tegemist on Pariisi suurima surnuaiaga. Rajatud 1804. aastal just pärast seda, kui oli käimas suur aktsioon pisikeste kirikuid ümbritsevate surnuaedade likvideerimiseks, loomaks Pariisi paremat ja tervislikumat elukeskkonda. Nime on surnuaed saanud Päikesekuninga Louis XIV pihiisa jesuiidi preestri Francois de la Chaise´i järgi. Lisaks suurusele on kindlasti tegemist ka Pariisi kõige kuulsama surnuaiaga, kus on leidnud viimse puhkepaiga väga paljud oma eluajal kogu maailmas tuntud inimesed. Siia on maetud muude tuntud ja kuulsate tegelaste seas näiteks Honore de Balzac, Sarah Bernhardt, George Bizet, Frederic Chopin (süda viidi suure muusiku soovil Varssavisse), Jacques-Louis David (temal on kalmistul vastupidi jälle ainult süda, sest surnukeha ei lubatud Prantsusmaale tuua), Eugene Delacroix, Modigliani, Moliere, Jim Morrison, Edith Piaf, Camille Pissaro, Seurat, Oscar Wilde...

Ja veel väga-väga pikalt võiks seda nimekirja jätkata! Ning loomulikult üheks maailma parimaks sopraniks tituleeritud võrratu Maria Callas! Tema maiste jäänustega on aga veel täiesti omaette lugu: tuhaurn Maria Callase tuhaga varastati Pere-Lachaise kalmistu kolumbaariumist 1979. aasta kevadel. Kummalisel kombel viidi urn hiljem tagasi. Kuna Maria Callas oli avaldanud oma eluajal soovi, et tema tuhk puistataks hoopis laiali Egeuse merre, siis nõnda nüüd tehtigi. Kolumbaariumi tühja nišši katab tänasel päeval mälestusplaat. Pere-Lachaise kalmistule on maetud ka kaks eestlast - Eduard Wiiralt ja Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar.

Pere-Lachaise surnuaed on päris populaarne ka turistide hulgas. Kui suurem osa linna vaatamisväärsusi on külastatud, siis leiab nii mõnigi külaline tee just siia. Mina olen siiski alles viimastel aastatel reisidel käies avastanud enda jaoks surnuaedade võlu. Eestis on mulle meeldinud küll aeg-ajalt neid külastada. Meie hotellist oli siia jalutada vaid 20 minutit. Õues oli karge, kuid imelise valgusega päikesepaisteline ilm. Kohale jõudes mõtlesin hetke, et kuidas siis sellele päris suurele territooriumile läheneda? Väravas olid loomulikult kaardid kalmistu plaaniga. Mul oli ka telefoni alla laetud internetist leitud kaart, kus märgitud kõikide kuulsuste hauakohad peale. Mõtlesin ja mõtlesin ja mida rohkem ma mõtlesin, seda kindlamalt tunnetasin, et ma ei taha siin mingi kaardiga ringi jalutada!

Panin telefoni taskusse tagasi ja otsustasin lihtsalt jalutada sinna kuhu jalad viivad, nautida imelist ilma ning vaikust ja rahu. Ma ei lugenud isegi nimesilte hauatähistelt. Ilmselt oleksin kõige parema meelega istunud hoopis ühte kohta maha ning nautinud seda kõike liikumatult. Kuid ühtegi pinki siin kalmistul mina ei leidnud ja hauaäärele tundus sobimatu istuda. Nõnda jalutasin ikkagi ringi. Territoorium on suur. Arvan, et mul õnnestus käia sellest läbi võib-olla kõige rohkem veerand. Fotosid siiski tegin, sest kõik siin tundus mulle liiga ilus mitte jäädvustamiseks! Oli ka õige otsus tulla hommikul esimese asjana just siia, sest minuga samal ajal oli külastajaid veel suhteliselt vähe ja enamus aega jalutasin ringi uhkes üksinduses.

Tunni aja pärast pidin edasi liikuma: mind ootas Picasso Pariisi muuseum. Olin täna otsustanud harrastada ka tervislikke eluviise ning sellest tulenevalt liikuda ringi jalgsi. Picasso muuseumi juurde oli jalutada 34 minutit. Minutipealt õigel ajal olin kohal! Erinevalt laste saadetud fotodelt Louvre´ist oli siin rahvast ikka väga hõredalt! Ja mul vedas kohe eriti: hetkel oli Picasso muuseumis Jackson Pollocki maailmanäitus! Paul Jackson Pollock (1912-1956) oli Ameerika Ühendriikide action painting´u tuntuim esindaja. Action painting´ule ehk tegevusmaalile üheks alusepanijaks peetaksegi just Pollock´it. Ta kasutas oma hilisemas loominguperioodis maas lebavatele suurtele lõuenditele teoste loomiseks erinevaid värvide loopimise, pritsimise ja valamise tehnikaid.

Pariisi Picasso muuseumis on muuseumi enda sõnul maailma parim kollektsioon Picasso erinevat liiki teoseid. Kokku üle 5000 eseme. Siinne kogu on maailmas ainus, mis hõlmab kõiki suure kunstniku erinevaid kunstiliike: maalid, skulptuurid, graveeringud, illustratsioonid jne. Samuti on siin eksponeeritud kunstniku looming ja elu läbi tema enda visandite, märkmete ja fotode. Pariisi muuseumis on 297 Picasso maali, 368 skulpuuri, 1719 joonistust ja erinevat märkmikku või märkmelehte. Vaatamata sellele, et Pablo Picasso (1881-1973) nime ja töid teavad üldjuhul ka need inimesed, kes kunsti väga ei armasta, oli täna siinne muuseum suhteliselt inimtühi. Olin iseendale tänulik, et jäin kindlaks ning otsustasin täna siiski teistega koos Louvre´i mitte minna. Tegelikult pidin endale tunnistama, et eelistan kunsti nautida siiski pigem rahus ja vaikuses mitte tunglevas rahvamassis.

Muuseumis ringkäigu lõpetanud hakkasin liikuma siiski Louvre´i poole. Pidime seal saama lastega kokku, et siis ühiselt Pariisi avastamist jätkata. Olles umbes poolel teel helistaski Karl. Nemad olid oma ringkäigu ka lõpetanud ja mõtlesid, mis edasi teha. Üks plaan oli neil minna korraks teisele poole jõge - Katariina tahtis külastada Shakespeare´i raamatupoodi. Meil oli aga üks muuseum või siis kunstinäitus täna veel plaanis - Rivoli 59. Leppisime kokku, et külastame siiski enne Rivoli 59 ja siis vaatame muid plaane. Mina olin nimetatud kohast vaid 500 meetri kaugusel. Teisi oodates käisin läbi mõnest poest. Saime Rivoli 59 ees kokku, aga siis millegipärast, selle asemel, et kohe sisse astuda ja seal ära käia, arvasime, et oleks parem enne midagi natukene süüa.

Pool tundi otsisime mõnda kohvikut. Mitte ükski nagu ei sobinud hästi. Lõpuks istusime ühte lihtsalt maha. Kokkuvõttes saime üllatuslikult halva söögi, saamatu teeninduse ja inetu koha! Üksmeelselt pidime pärast nentima, et oli vale otsus ja oleks pidanud ikkagi minema kohe veel kunsti nautima! Rivoli 59 ei saa pidada ei muuseumiks ega kunstinäituseks. 20 aastat tagasi võtsid Pariisi noored kunstnikud tühjana seisva endise pangahoone üle, tehes sellest tänaseks päevaks omaette nähtuse. Otse Pariisi südamesse on ühest hoonest (Rivoli 59 on maja aadress!) tehtud linnakultuuri ja kaasaegse loomingu keskus ja leviala. Juba hoone fassaad paistab teiste Rue de Rivoli rangelt ühetaoliste fassaadide hulgas silma.

Mööda maja keerdtreppi üles ronides liigud justkui joonisfilmis! Trepikoja kogu pind on kaetud erinevate majas töötavate kunstnike poolt fantastiliste maalingutega kõikmõeldavates kunstistiilides. Hoone kuuel korrusel töötavad väga erinevaid stiile harrastavad kunstnikud. Kõik atlejeed on avatud külastamiseks! Maja külastamine on tasuta. Siiski on võimalik all fuajees maja ülalpidamiseks ning kunstnikele honorariks annetada meelepärane summa. Alustasime ringkäiku majas altpoolt ehk teiselt korruselt. Siin oli tõesti äärmiselt erinevaid loomeinimesi oma tegevusi presenteerimas. Leidus suuri monumentaalmaale, graafikat, installatsiooni, keraamikat, skulptuuri jne-jne. Aga samas oli kõige selle virr-varri sees oma koht ka minu jaoks kaheldava väärtusega käsitööl ning suvalisest prügilaadsest materjalist mõttetute esemete meisterdamisel.

Olles saanud Rivoli 59 päris korraliku ja raputava koguse elavat kunsti suundusid Katariina ja Karl selle mõjul koju. Katariinal oli vaja õppida ja Karlil oli soov võtta pokaal veini, mõnes õdusas pargis seda rüübata ja lugeda. Mina ja Eliisabet jäime veel linna peale. Käisime poodides. Päeva lõpetuseks istusime baaris ja jõime mõned kokteilid. Mingi aja pärast saabus meie juurde ka läbikülmunud Karl. Elamusi pargist oli tal palju! Kuigi pargiks seda kohta, kus ta istus, vist päriselt nimetada ei saa. Tegemist oli ilmselt mõne natukene räpase sisehooviga, kus leidus üks pink ja paar puud. Väga kummaline, vilgas ja ilmselt valgust kartev tegevus oli seal urkas käinud. Ühe matsaka ja rammusa rotiga kohtus ta seal ka - võib-olla oligi too eile õhtul vaadatud filmist "Rattaouille" tuntud peakokk.

Baarist tulles käisime korra veel toidupoest läbi. Ostsime pasta bolognese jaoks tarvilikud koostisosad ning veel paar pudelit veini. Katariina tegi meile täna õhtul söögi. Tema leivanumber! Ülejäänud õhtu sisustasime prantsuse muusika kuulamisega. Sain tutvustada lastele nende jaoks uut prantsuse lauljat Edith Piafi. Kuulasid, meeldis ning Karl lisas selle nime isegi oma kuulamisloendisse. Väga pikalt me aga täna õhtul üleval ei olnud, sest homme hommikul pidime suhteliselt vara tõusma jälle. Raha kulutasime täna minu Picasso muuseumipiletile 16 eurot, lõuna ajal kohvikus 37, Rivoli 59 annetus 10, baaris Eliisabeti ja Karliga 35, toidupoes samuti 35 ja metroopiletitele õhtul koju sõites 16 eurot. Kokku 149 eurot.

PARIIS, PARIIS... TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 26. detsember 2024

Puhkus küll, aga täna hommikuks olime pannud siiski äratuskella helisema: kell pool kümme ootas meid ees Versailles´i loss! Õhtul olime kell üheksa magama läinud: imeliselt hea uni oli pärast vahele jäänud ööd! Sõime hommikust. Eile poest ostetud koor oli osutunud küll meie harjumuste jaoks äärmiselt kummaliseks: oleks olnud nagu vahustatud juba! Selline paks. Alguses ehmatasin, et kas on magus ka, aga siiski ei olnud. Õhtuse pasta peale igal juhul sobis ja kõlbas kohvi peale ka. Selle pakist kättesaamine oli ainult natukene keeruline. Väikeste mööndustega võib siiski öelda, et piima ostmine erinevalt Hiinast, kus käisime selle jaoks poes suisa kolm korda, õnnestus esimese korraga! Jalutasime rongijaama, kust läks meie rong. Versailles on tänasel päeval pisikene linnakene Pariisi külje all. Pariisist 20 kilomeetrit. Rongiga sõita umbes 40 minutit.

Lossi piletid olid meil kenasti ette ostetud. Peale minu ei pidanud küll keegi maksma nende eest: Prantsusmaal on enamus muuseume alla 26 aastastele Euroopa Liidu kodanikele tasuta. Lossi esisel paraadplatsil oli inimesi muidugi murdu. Kõik jagati täpselt broneeritud kellaaegade järgi erinevatesse järjekordadesse. Pean ütlema, et sisse saamine ja turvakontroll läks üllatavalt kiiresti. Lossi ruumides hajus see rahvamass kuidagi ära ning ei olnud sugugi häirivat tunnet, et ma pean siin tuhande inimese seas trügima. Mis mind võib-olla kaaskülastajate puhul siiski ärritas, olid Aasia turistid, kes eirates absoluutselt kõiki tavapäraseid muuseumikülastuse reegleid ning ka hoiatussilte, toppisid oma näppe iga asja külge ja taha.

Versailles loss võlgneb oma praeguse välimuse kõige suuremalt Päikesekuningale ehk Louis XIV. Kui Louis XIV otsustas hakata ehitama senisest pisikesest jahilossist suurejoonelist ja grandioosset lossi nagu me tänapäeval Versailles´d teame, saatis ta Prantsusmaa parlamenti, vaevumata isegi ise kohale minna, oma käskjala ehituseks vajalikku rahasummat küsima. Kõik sellised suured rahaeraldused olid seaduse järgi parlamendi otsustada. Parlament saatis kuningale ettevaatliku äraütlemise põhjendades seda mitmete aastate ikalduste, riigi rahakassa kehva seisu ning rahva nälgimisega, toonitades ühtlasi, et riigi hetkeline olukord ei võimalda sellist suurejoonelist projekti läbi viia. Louis XIV loomulikult ei aktsepteerinud eitavat vastust, ratsutas ise parlamenti kohale ja teatas, et tema - see ongi riik! Parlament rohkem vastu vaielda ei julgenud. Ja nii see Versailles ime sündiski! Kahjuks on paljud hiilgused, mida tänapäevani imetleme, sündinud läbi lihtrahva vere ja pisarate.

Kuningatest ja võimsatest valitsejatest on kõige enam Versailles´iga seotud Louis XIV, Louis XV, Louis XVI ja Napoleon I. Kõige kuulsam sellest loetelust on ilmselt Prantsusmaa viimane kuningas enne revolutsiooni koos oma abikaasa Marie-Antoinette´iga. Mainitud kuulsus on tulnud kahjuks negatiivsetest asjaoludest ehk suuresti oskamatust valitsemisest johtunud tragöödiast - mõlemad kaotasid pea Prantsuse revolutsiooni käigus! Kõige kuulsam Versailles lossi ruumidest on kindlasti peeglisaal. Loomulikult on ka põhjust: lisaks kõikidele meeletutele ballidele, mis korraldatud siin eelpool nimetatud kuningate poolt kasvõi nt oma armukeste auks, on siin allkirjastatud ka I maailmasõja lõppedes 28. juunil 1919 rahuleping liitlaste ja Saksamaa vahel, mis saigi nimeks Versailles´i rahuleping. Täiesti omaette tiivas olid eksponeeritud kõik Napoleon I seotud meeletult suured monumentaalmaalid.

Lapsed said kõik ruumid loomulikult palju kiiremini läbi uuritud minuga võrreldes. Ootasid nad mind õues. Täna oli imeline ilm! Päike paistis ja sooja oli peaaegu 15 kraadi. Seetõttu oli ka pargis palju uudistajaid. Versailles park on kusjuures avatud tasuta külastamiseks kõikidele! Jalutasime pargis ringi. Kuni mulle tuli meelde, et teised lossid siin avatakse alles kell 12.30. Sinna oli veel aega ning lapsed ei viitsinud nii kaua oodata. Nemad läksid nüüd linna peale uudistama ja mina jalutasin veel pargis mõne tiiru. Versailles´i põhilossi juurde kuulub tegelikult veel kaks pisikest lossi - Grand ja Petit Trianon ehk suur ja väike Trianon. Suure Trianoni portselanpalee lasi ehitada Louis XIV, et tõmbuda eemale rangest õukonna etiketist ning alatasa ülerahvastatud, räpasest, haisvast ja kärarikkast põhilossist koos armukese markiis de Montespaniga. 

Lossi uhke portselanfassaad aga lagunes kiiresti ning napilt paarkümmend aastat hiljem lasi Louis XIV asendada selle tugevama marmorpaleega. 1688. aastal valmiski praegune, uus ja kaks korda suurem palee, mille Louis XIV avas juba koos uue favoriidi markiis de Maintenon´iga. Ka järgmised kuningad, Louis XV ja XVI, eelistasid elupaigana suurt Trianoni Versailles´i lossile nii koos seaduslike abikaasade kui armukestega. Louis XV lasi oma lemmikfavoriidile, Madame de Pompadourile, ehitada veel eraldi lossi ehk Väikese Trianoni aastatel 1762-1768. Kahjuks Madame de Pompadour suri enne lossi valmimist ning tegelikult elas seal kuninga viimane armuke Madam du Barry. Kui troonile tõusis Louis XVI kinkis ta Väikese Trianoni oma abikaasa Marie-Antoinette´ile. Kusjuures, hiljem elas siin Napoleon I teine abikaasa Marie-Louise, kes oli Marie-Antoinette´i õetütar!

Suures Trianonis ringi jalutades aina imetlesin - see loss meeldis mulle nii väga palju rohkem Versailles´i lossiga võrreldes! Parajalt väike, tagasihoidlik ning sisustuses valitsemas lihtsus ja helgus. No kui ühe prantsuse kuninga poolt ehitatud lossi puhul saab üldse tagasihoidlikkusest rääkida. Suur ja väike Trianon asuvad omaette pargiosas kuhu kuulub veel ka 1783-1786 ehitatud Marie-Antoinette´i näidisküla. Louis XVI abikaasa vaevles enamus aega igavuse käes. Mistõttu leidis omale meelelahutuse pisikese näidisküla rajamises. Erinevalt levinud müüdile, ei mänginud kuninganna koos oma õuedaamidega seal siiski lamburneiusid. Küla oli mõeldud lihtsalt jalutamiseks ja kuninganna külaliste võõrustamiseks. Ka oli see kuni Prantsuse revolutsioonini töötav talumajapidamine. Samuti oli sellel hariv roll kuninganna lastele. 

Minu lapsed olid aga vahepeal jõudnud söömaski ära käia. Hakkasin ka väljapääsu poole tagasi jalutama ning alles siis avastasin kui suur on tegelikkuses kogu Versailles´i territoorium: väravasse, kust sisenesime, tagasi jõudmine võttis mul aega peaaegu kolmveerand tundi! Ja siis veel 10 minutit rongijaamani. Tagasisõidupileteid ostes sattusime eriti aeglase automaadi peale. Tormasime küll väravatest läbi kiiruga, kuid nägime vaid rongi tagumist otsa. Järgmist pidime tund aega ootama. Perroonilt enam ära ei saanud, sest olime juba korra sisenenud. Õnneks oli ilm tõesti soe ja ilus ning üks pingikene oli ka kenasti justkui meie jaoks sinna pandud.

Pariisis tulime rongilt maha katakombide läheduses: meie tänane teine vaatamisväärsus! Kogemata tulime maha üks peatus varem ning pidime natukene jalutama. Tegelikult oli meil aega ja otsisimegi mõnda toredat kohvikut või baari, kus klaas veini juua. Tee peale jäi meile Pantheon. Jalutasime tiiru ümber selle ning proovisime saada seda suurt ehitist pildile. Pärast päikeselist päeva oli õhtueelses Pariisis nüüd imeline valgus! Varsti leidsime ka armsa pisikese pubi, kust tellisime pudeli punast veini. Pubis oli äärmiselt tore kelner. Samuti inimesed. Kui hakkasime ära tulema uuris meie käest kõrvallauas istunud pere, et mis keelt me räägime? Ütlesid, et nemad olid tükk aega mõistatanud ja perepoeg oli pakkunud lõpuks soome keelt. Olime siiralt üllatunud peaaegu täpse pakkumise üle! Enne, kui pubist lahkuda saime, vestlesime veel leti ääres istunud paari vanahärraga, kelledel oli ka meile küsimusi esitada ja komplimente jagada!

Jõudsime siiski õigeks ajaks katakombide sissepääsu juurde, kus pidime veidikene ootama. Muud ekskursiooni seal põhimõtteliselt ei olnudki, kui anti igaühele audiogiid, kust saime erinevate punktide juures kuulata selle kohta käivat infot. Väga palju inimesi korraga maa alla ei lubatud - turvalisuse kaalutlustel. Seetõttu oli seal ringi liikuda väga hea ning rahulik. Praegusel kujul on Pariisi katakombid rajatud 18. sajandi lõpus vanadesse kaevanduskäikudesse. Algas kõik sellest, et Pariisi kasvades ei jõudnud kirikute ümber koondunud pisikesed surnuaiad enam surnuid mahutada. Tol ajal tekkis Pariisis iga päev sadu laipu. Lõpuks kuhjati laibad ühishaudadesse keset tiheda asustusega linna. Kui maa sisse enam matma ei mahtunud, rajati maa peale müürid ja maeti nende vahele edasi. Kaasnes sellega loomulikult hirmus hais, kärbsed ja muud parasiidid ning haigused. Kohalikud elanikud saatsid võimudele pikalt kaebekirju, aga valitsuse poolt midagi ette ei võetud. Nagu arvata võis juhtuski lõpuks katastroof: praeguse Süütute purskkaevu juures asus toona Süütute kalmistu, mille müürid ühel päeval lihtsalt laipade surve all kokku kukkusid. Naabruses olevate majade keldrid täitusid eri lagunemisstaadiumis laipade, erinevate inimkehaosade, ligaste ja söövitavate kehamahlade ning hingematva lehaga.

Oli viimane aeg midagi ette võtta! Võimud alustasid hoolikat uurimist ning juba viie aasta pärast jõuti järeldusele, et probleem on tõesti olemas ja vajab lahendamist! Otsustati surnuaiad kesklinnast ära kolida. Kirikute juures olevaid surnuaedu hakati sulgema. Nii algaski 1786. aastal tohutu projekt laipade ja luude kesklinnast välja transportimiseks. Ammu surnute luud otsustati nüüd mahutada just nendesse Pariisi all olevatesse vanadesse kaevanduskäikudesse. 11 000 ruutkilomeetrisele alale on arvatavalt kokku koondatud 3 kuni 6 miljoni prantslase luud, mis ümbermatmise käigus laoti hoolikalt korrapärastesse riitadesse. Käikude kogupikkus on üle 300 kilomeetri ning need asuvad 20 meetri sügavusel maa all. Külastajatele on avatud sellest kõigest umbes 3,5 kilomeetri pikkune lõik.

Veetsime katakombides umbes tund aega. Päris vägev elamus! Etteruttavalt võin öelda, et Karli jaoks oli see kogu Pariisis kõige suurem ja võimsam elamus! Siis ronisime maa peale tagasi ja sõitsime metrooga koju. Karl tegi krevetipastat meile, mis maitses suurepäraselt! Söömise juurde vaatasime prantsuse klassikat ehk "Ratatouille" multikat. Sobis päris hästi Pariisi. Raha kulutasime täna rongipiletitele 32 eurot, vein baaris 27 eurot ning metrooga kojusõit võttis 8 eurot ehk kõik kokku 67 eurot.

PARIIS, PARIIS... ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 25. detsember 2024

Otsisime lastega pikalt kohta kuhu võiksime jõulude ja uue aasta vahel kõik koos reisida. Igasuguseid variante käis peast läbi lumisest Lapimaast kuni päikeselise Egiptimaani. Lõpliku otsuse tegi meie eest aga ära Airbaltic kuna pakkus kõige soodsamalt meile sobivatel päevadel lennata just Pariisi! Natukese kummalisel ajal meie lend toimus - esimese jõulupüha öösel kell pool neli pidime olema lennujaamas, aga minu kahtluste hajutamiseks teatas selle peale Eliisabet, et mis see siis nii imelik on, et ongi just tore seiklus! Selle peale ostsin lennukipiletid ära ja nii veetsimegi 25.-30. detsembri Katariina, Karli ja Eliisabetiga Pariisis. Olles jõuluõhtul pühade tähistamisega lõpule jõudnud, osa seltskonnaga käinud veel öömissal, saime lausa 2 tundi magada enne lennujaama minekut. Pariisis maandusime esimese jõulupüha hommikul kell üheksa.

Enne Pariisi jõudmist saime muidugi natukene närveerida: olles Tallinnas juba lennukis, jäin äkki mõtlema, et issand, ma vist ei teinud check-ini teisele lennule! Proovisin kiirkorras enne õhkutõusmist ära teha, kuid ei jõudnud. Katariinal oli eraldi ostetud pilet, tema oli taibanud teha mõlemad. Riias oleks me pidanud nüüd minema transiidialast välja, tegema check-ini ja siis läbima turvakontrolli uuesti ja väravasse tagasi. Seda poleks me aga jõudnud - meil oli aega vaevu 40 minutit! Siis lasime käiku plaan B ehk otsisime Airbalticu infopunkti, tegime kurva näo pähe ja palusime teha neil selle meie eest ära. Eeldasin, et meie käest küsitakse raha selle eest, sest lennujaamas lennule registreerimine on AirBalticul tasuline teenus. Aga ei! Tütarlaps tegi kõik kiiresti korda, andis meile pardakaardid ja soovis head reisi!

Lennujaamast rongijaama jõudes proovisime osta nädalaks ühistranspordikaarti. Automaadist seda osta ei saa. Seisime jupp aega järjekorras, kust seda siis peaks justkui saama. Kui järjekord liiga pikaks oli veninud ei viitsinud ametnikud enam ilmselt tegeleda sellega ja kassad suleti põhjendusega, et neil on turvalisuse probleem! Hiljem selgus, et võib-olla oligi hea, sest ilmselt ei oleks meie neid kaarte ikkagi saanud, sest  selle jaoks oli vaja dokumendifotot! Ise mõtlesin, et appikene, kui keeruliseks saab asja teha! Ostsime siis lihtsalt ühekordsed piletid Pariisi. Kõigi peale kokku läks maksma ligi 50 eurot. Ilmselt maksime ka selle eest kõvasti üle, sest tagasi saime kuus päeva hiljem sõita vaid 2 euro eest! Sõitsime metrooga alustuseks kohe triumfikaare juurde. See oli meie hotelli asukohast kõige kaugem koht, mida täna soovisime vaadata. Kuid esimese asjana oli meil vaja hommikust süüa. Valisime suhteliselt esimese kohviku, mis metroost väljudes meile silma hakkas. Hommikusöögi pakkumised on siin üldjuhul igas kohvikus ja pubis. Pakutakse nii prantsuse kui inglise hommikusööki. Prantsuse oma koosneb enamuses ainult saiast, aga äärmiselt heast saiast, inglise omal on juures omlett. Hinnad olid siis vastavalt 10 ja 15 eurot. Valisime ikka inglise hommikusöögi. Eliisabet korra küll kahtles, et äkki nad solvuvad kui me valime inglise hommikusöögi. Mina arvasin, et kindlasti mitte - me tellime ju kallima asja!

Söök oli väga hea, koht hubane ja teenindus armas. Edasi jalutasime triumfikaare juurde. Triumfikaar on püstitatud revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades hukkunute auks ning selle all on I maailmasõjas hukkunud tundmatu sõduri haud. Ehitust alustati 1806. aastal. Mälestusmärk paikneb 12 tänava ristumiskohal Charles de Gaulle´i väljakul. Iseenesest raha eest saab minna maa-alust tunnelit mööda ka kaare alla, aga täna oli see suletud. Ikkagi 25. detsember ja esimene jõulupüha. Jalutasime tunnelist siiski läbi teisele poole väljakut ühele Pariisi kõige tähtsamale tänavale ehk Avenue des Champs-Elysees´le. Tõlkes tähendab see Elüüsiumi välju. Tänav on 1,9 kilomeetrit pikk ning lõpeb teises otsas Concorde´i väljakuga. Väljapaistvamad moeloojad ja kaubamajad on nt just siia omale müügipinnad soetanud. Tänava alguses (triumfikaare poolt vaadates) on kohe Loius Vuitton´i kaubamaja. Nimetatud kaubamaja esifassaad oli kusjuures jõulude puhul äärmiselt uhkelt kaunistatud! Silma hakkas see juba teisel pool triumfikaart. Ma ei ole just väga kulla ja karra ja vilkuvate tulukeste fänn, aga see oli tõeliselt ilus ning meeldis mulle väga! Edasi soovisime (tegelikult siiski vaid mina, lastel oli selles osas suhteliselt ükskõik) minna Claude Monet muuseumisse. Samas polnud ma päris kindel, kas see avatud on. Kodulehel ei olnud muud infot kui, et avatud iga päev. 

Otsustasime siis, et läheme vaatame. See ei olnud triumfikaarest kaugel. Lastele natukene meelehärmi tegi muidugi see, et me liikusime vales suunas ehk veelgi kaugemale meie öömajast. Samas oli muuseumi ees väga armas park, mis neile meeldis. Aga muuseum oli suletud ikkagi täna. Samas, sinnapoole jalutades, olime me möödunud juba esimesest ilusast vaatest Eiffeli tornile ehk tulnud läbi Trocadero väljaku. Kusjuures paljud peavadki seda kõige paremaks kohaks, kust imetleda üle jõe avanevat vaadet tornile. Rahvast oli siin tõesti palju vaatamata pilves ilmale - torni tipp oli ikka täiesti udu sees. Jalutasime siis Eiffeli torni juurde tagasi. Nüüd läksime ikka varakult juba õigele poole jõge ehk torniga samale kaldale. Maamärgina on see tore küll - paistab kaugele. 

Naljakas, kuidas mõnikord asjad ajas muutuvad: kui Eiffeli torn püstitati Pariisi aastatel 1887-89, siis peeti seda üheks kõige koledamaks asjaks, mida tollased pariislased olid kunagi kohanud! See olevat nii ääretult kole, et  rikkuvat ära kogu linna, mõjuvat psüühiliselt halvasti, halvavat pariislaste mõtted ja teod ja üle-üldse arvati, et mitte ükski turist enam mitte kunagi Pariisi külastama ei tule. Huvitav, mis siis hetkel on turistide kõige ihaldusväärsem objekt Pariisis!? Mina käisin esimest korda Pariisis umbes 30 aastat tagasi. Ajaliselt peaaegu täpselt samal ajal ehk tookord veetsime seal vana-aastaõhtu. Rahvast oli muidugi vähem. Detsembris ja jaanuaris on torni all avatud liuväli.

Kuna ma ei saanud internetist osta ette pileteid Eiffeli torni minekuks ja kohapeal ei viitsinud me selles väga pikas järjekorras seista ja ausalt öelda sompus ilm ei tõotanud ka mitte mingisugust vaadet sealt ülevalt, siis jäi meie poolt tornis käimata. Ja no mina olen ju käinud ka! Jätkasime hoopis plaaniga jalutada Seine´i kallast mööda, samal ajal väga tähelepanelikult kõike teele jäävat imetledes, edasi meie hotelli poole. Tee peale jäi meile päris palju vaatamisväärsusi: Invaliidide kirik ja hotell, Grand Palais, Petit Palais, Orsay muuseum, Louvre. Kõik silmapaistvad ehitised, võimsa ajalooga ning arhitektuurilised meistriteosed. Louvre´i külastus ootas lapsi veel ees. Mina sellel korral ei plaaninud sinna minna - oma esimesel Pariisis viibimisel sai see tehtud. 

Üsna pea jõudsime Pont Neufi sillani, mis on Pariisi kõige vanem sild ning viis meid Ile de la Cite saarele. Käisime vaatamas Conciergerie´i hoonet. Tegemist on kunagise kunigliku paleega, mis hiljem oli kasutuses kohtumaja ja vanglana. Prantsuse revolutsiooni ajal hoiti siin kohtuprotsesside kestel enne giljotiini alla saatmist väidetavaid revolutsiooni vaenlasi. Vaieldamatult kõige kuulsamad siinsed vangid läbi aegade on olnud Louis XVI ja tema abikaasa Marie-Antoinette. 1793. aastal saadeti mõlemad giljotineerimisele just siit. Samas kompleksis asub üks Pariisi uhkemaid kirikuid Sainte-Chapelle. Kiriku ehitus algas ilmselt millalgi 1238. aastal. Koos Conciergerie´ga on Sainte-Chapelle üks varasemaid säilinud hooneid Cite saare kuniglikust paleest. Kuigi kirik sai Prantsuse revolutsiooni käigus kõvasti kannatada on just siin säilinud 13. sajandi ulatuslikuimad vitraažide kollektsioone kogu maailmas.

Ja siit veel viis minutit jalutada ning olimegi Notre-Dame ehk Jumalaema kiriku juures. Alles paar nädalat tagasi avati kirik taas pärast hiljutisest põlengust tingitud remonti äärmiselt pidulikult ja suurejooneliselt rahvale. Loomulikult oli siin nüüd meeletu rahvahulk! Notre-Dame´i puhul on tegemist ühe parima näitega prantsuse gooti arhitektuurist. Kiriku ehitamisega alustati 1163. aastal ning ehitustööd kestsid pea 200 aastat! Ehituslikust vaatest on Pariisis nii mõnigi kirik uhkem võrreldes Notre-Dame´iga. Aga selles, miks just see kirik on asboluutselt kõige kuulsam ilmselt kogu maailmas, ei saa alahinnata Victor Hugo osalust: just tema kirjutas kiriku kuulsaks ning ilmselt päästis sellega ka hävimisest! Hugo alustas romaani kirjutamist 1829. aastal, mil käis avalikkuse ees tuline arutelu, kas Jumalaema kirik senisest asukohast mujale viia või hoopis ümber ehitada. Hugo oli mõlemale plaanile vastu ja soovis kirjutada teose, mille peategelaseks olekski kirik ise. Peaaegu iga romaanis aset leidev sündmus toimub kas kirikus või on jälgitav katedraali tipust. Pärast romaani avaldamist algas Prantsusmaal (ja hiljem mujalgi Euroopas) liikumine gooti kirikute kaitseks ning nende restaureerimiseks. Arhitektuuris tekkis lausa uus stiil - uusgootika.

Meie väga suurde rahvasumma jällegi trügima ei hakanud ning imetlesime kirikut ja selle torne eemalt. Edasi jalutasime järgmisele saarele ehk Sainte-Louis´i saarele. Olles lõpuks tänaseks päevaks mõlemal saarel piisavalt ringi jalutanud tulime üle jõe Sully silla kaudu. Õige pea olime Bastille´i väljakul, kust meie ööbimiskohani vaid mõni minut jalutada. Siiski pidime enne sinna minekut käima läbi toidupoest. Meil oli vaja osta õhtusöök ja hommikusöök järgmisteks päevadeks. Õhtusöögiks plaanis Karl teha krevetipastat. Ostsime vajalikud toiduained ära ja kui juba Prantsusmaal siis ka mõned pudelid veini. Nüüd läksime küll otsejoones korterisse, mis oli siis meie koduks järgmisel viiel ööl. Natukene läks aega, isegi täpselt juhiseid järgides, õige ukse ja võtme leidmiseks. Korter oli aga üliarmas! Keset Pariisi kesklinna, sadasid aastaid vanade müüride vahel. Pisikene ja pooleldi keldrikorrusel, aga imearmas!

Karl tegi imelise õhtusöögi, jõime veini ja vaatasime nostalgia klassikat ehk "Nothing Hilli". Karl ja Eliisabet said eraldi magamistoa teisel korrusel, meie Katariinaga magasime elutoa diivanil. Magama läksime väga vara: kella üheksa ajal juba! Magamata öö andis ikka päris kõvasti tunda. Nende ööbimiskohtade valimisega on alati selline lotomäng, et kas õnnestub või mitte. Pean ütlema, et sellel korral olime saanud küll peavõidu: meie korter oli kordades parem kui eales oleksime osanud loota. Ja seda nii asukoha kui kõikide muude aspektide koha pealt vaadates. Raha kulutasime täna 47 eurot rongipiletite peale, 60 eurot hommikusöögile ja 70 eurot poes.