KUNGSLEDENI MATKARADA ROOTSIS - ESIMENE JA TEINE PÄEV

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 30. ja 31. juuli 2026

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest ehk ühest talvisest päevast, mil sattusime Karliga vestlema matkamise teemal. Karl arvas, et tema sooviks nüüd samuti hakata matkamas käima. Esimese kohana, mis pähe tuli, soovitasin talle Kungsledeni matkarada Rootsis, ütlesin, et ma isegi olen mõelnud millalgi sinna minna. Pole veel lihtsalt jõudnud. Kindlasti on sõpru, kellega koos ta saaks sinna minna... Karl aga arvas, et no selge, siis me lähemegi suvel sinna kõik koos! No mõeldud tehtud: ei lase mina endale kaks korda öelda, kui minu lapsed soovivad minuga reisile, eriti veel matkale, minna!!! Mingil ajal hiljem rääkisin ka Katariina ja Eliisabetiga - neilegi meeldis see plaan. Juba hakati mõtlema varustuse peale. Kevadel täpsustasime veel kuupäevad, pidime varuma mõned päevad juurde, sest head sõbrad Örnsköldsvikis ootasid meid ka külla, kui juba oleme Rootsis seiklemas. Kuupäevad saime paika, ostsin ära laevapiletid marsruudile Tallinn-Stockholm. 

Varustus sai üle vaadatud, juurde ostetud või kokku laenatud. Menüü tehtud ning söögid ostetud. 29. juuli õhtul sõitsime oma täispakitud autoga sadamasse laevale ning 30. juuli hommikul Stockholmis sealt jälle maha. Meil oli sõita selle keerulise nimega kohta (Örnsköldsviki nimest on kohalikud elanikud teinud lühema versiooni ning kutsuvad linna lihtsalt Ö-vikiks) umbes 500 kilomeetrit. Sõitmist alustas Karl. Plaanisime, et kui meil sõit edeneb hästi kiiresti (st et pole vaja liialt palju peatuseid teha), siis me jõuame veel täna nimetatud linnakeses asuvasse Fjällraveni tehase poodi. Aga no päris nii ei läinud, sest ikka pidime söömas käima ja tuli neid peatuseid teha. Viimase osa teest olin mina roolis. Sõbrad Kristi ja Ove ootasid juba kannatamatult. Ja lõpuks me jõudsime kohale! Külalislahkelt ootas meid soe söök ja lahke pererahvas. Tassisime asjad autost tuppa. Ning lõpuks sai auto kitsikusest vabadusse ka meie vaikne ja vähenõudlik kaasreisija Liivi Kuldrenet, kes ihkas edaspidises elus katsetada natukene kargemat kliimat. Peale sööki sõitsime mere äärde. Örnsköldsvik teadupärast asub mere ääres. Kuigi vesi väga soe ei olnud käisime siiski ujumas. Sellel suvel oli see minu jaoks esimene kord üleüldse seda teha! Siinne piirkond tundus meile väga rahulik ja vaikne. Inimesed toimetavad vaikselt oma tegemisi. Ühelt poolt muidugi on see seotud ilmselt ka sellega, et väljas on suur suvi.

Ujumast tulles rääkis meie rootslasest võõrustaja Ove meile ühest kummalisest, 90ndatel Eestist tehtud, mitte just meid kõige paremas valguses näitavast, filmist. "Torsk pa Tallinn" räägib Rootsi poissmeestest, kes saabuvad Eestisse endale naist otsima. Otsima oleks siiski totaalselt vale sõna: tegelikult valima. Filmis mängib uskumatult palju häid eesti näitlejad eesotsas Merle Palmistega. Aga sisu on nii erakordselt halb, et see on nagu natukene juba isegi hea! Igal juhul otsustasime meie, et seda filmi peame me nägema ja nii tegimegi spontaanse filmiõhtu. Saan aru, miks Eestis sellest filmist eriti midagi ei teata: ega see meid just väga positiivses valguses ei näita! Pärast filmi läksime suht kohe magama, olime pikast päevast väsinud ning hommikul ootas meid ees Fjällraveni outlet.

Ärgates alustasime esmalt siiski mõnusalt pika hommikusöögiga. Pood avati kell kümme, olime umbes pool üksteist kohal. Juba siis oli rahvast väga palju! Kuna siin asub ka Fjällraveni tehas, siis on igati loomulik, et kõige tuntum soodusmüük toimub just siin. Karl soovis endale uut seljakotti, mina tahtsin matkapükse ja fliisi. Karl sai koti, mina fliisi. Pükse küll ei saanud (tahtsin mustasid, aga minu numbrit ei olnud), aga selle eest sain väga head (eriti hinna poolest!) veekindlad kotid. 3-7 eurot tükk, vastavalt suurusele. Katariina ja Eliisabet ostsid ka nipet-näpet. Hommiku läbi oli sadanud vihma ning see jätkus endiselt. Enne kojuminekut käisime kiiresti läbi toidupoest. Tegime lõunasöögi ning sõime - Rootsimaale kohaselt ikka lihapalle kartulitega. Siis oli meil plaanis minna väga ägedasse taevakohvikusse - sõita tõstukiga kõrgele mäe otsa ning nautida vaateid sealses kohvikus, aga vihm tahtis vägisi meie suurejoonelised plaanid ära rikkuda.

Kuid üritasime siiski! Sõitsime tõstuki juurde, et lõplikult veenduda, me ei saa täna sinna: tõstuk oli lausa seisma pandud!!! Siis pakkusid Kristi ja Ove kohe kiiresti mitut muud alternatiivi - käisime kohalikes pisikestes brändipoodides (nt puukingapoes) ning kohvikus hoopis piirkonna looduskeskuses. Kohv joodud, jagunesime kaheks seltskonnaks: mina, Kristi ja Ove läksime Ö-viki kesklinnaga tutvuma ning Katariina, Karl ja Eliisabet võtsid minu auto ning käisid tankimas. Mingi aja pärast saime kodus kokku, pakkisime kokku piknikukorvi, külmad õlled ning sõitsime mere äärde kogukonna sauna. Tõesti, siin on mere ääres suur saun, mida võivad kõik kasutada - tuleb ainult ise soojaks kütta. Kusjuures: üldjuhul on isegi küttepuud olemas! Ove küll igaks juhuks vahetas naabrimehega korvitäie puid eesti šokolaadi vastu. Käisime saunas, ujumas. Ilmgi oli õhtuks läinud suurepäraseks.

Saunas käidud ja ujutud, kolisime oma asjadega sauna kõrval asuva grilli juurde. Olime võtnud kaasa grillvorste, lapi leiba ning sinepit ja ketšupit - kõigest sellest saime kokku suurepärase õhtusöögi. Loodus meie ümber oli võrratu - lahesopis vaikne meri, sulnis taevas ja loojuv päike. Istusime seal grilli ümber päris kaua. Lõpuks pidime siiski oma asjad kokku korjama ja hakkama koju minema. Meil tuli enne magamaminekut pakkida veel kokku kõik oma matkaasjad ehk pakkida kokku seljakotid. Kui sellega ühele poole saime, vaatasime eilsele filmile vastukaaluks, filmi eestlaste vägitegudest Rootsis: filmi nimeks siis "Sangarid". Meie seltskond küll ei jaksanud filmi väga pikalt vaadata ja läksime varem ära magama. Homme ootas meid taas ees terve päev autosõitu. Meie praegusest asukohast matka alguspunkti on ligi 800 kilomeetrit sõita. Ning eeldatavalt oli meil viimane õhtu enne matka magada mugavalt pehmes voodis.

Raha kulutasin täna poes 25 eurot (meie pere lemmikkohv maksab Rootsis 7 eurot pakk ja Eestis 15 eurot: seega kohvi ostame me Rootsist!), kohvikus 6 eurot, bensiin 60 eurot. Kokku 91 eurot.

KEVAD TOSKAANAS - KAHEKSAS PÄEV

KAHEKSAS PÄEV - 17. aprill 2026

Ärkasin täna hommikul kella poole kaheksa ajal. Mõtlesin, et enne jooksma minekut teen ära meie öisele tagasilennule check-ini. Pusisin ja pusisin seal, aga millegipärast ei saanud ma seda teha. Väga kummaline tundus mulle. Ei olnud isegi sellist kohta, kus saaks seda teha. Ja siis jäi mu pilk korra uuesti peatuma lennukuupäevale ja kellaajale ning lõpuks tabas mind kergemat sorti šokk: meie lennuk lahkus just Milaanost Tallinna poole!!! Jooksma minemine ei tulnud enam mõttessegi. Läksin Katariina ja Eliisabeti tuppa. Mõlemad olid juba üleval, Katariina dušši all. Rääkisin Eliisabetile selle päris halva uudise ära. Halva selles mõttes, et meil tuli leida nüüd koju saamiseks mingi muu viis, mis eelkõige tähendas uusi väljaminekuid uute lennukipiletite näol. Ning nende ootamatute väljaminekutega olime ju oma reisi ka alustanud.

Eliisabet reageeris väga asjalikult ning hakkas kohe otsima uusi pileteid. Lendama pidime Milaanost, sest auto pidime ikkagi sinna tagasi viima. Varsti tuli Katariina pesemast ning kuulis samuti uudist. Asus Eliisabetile appi. Läksin Karli otsima. Tema küll veel peaaegu magas. Aga reageeris samuti väga rahulikult. Vahepeal oli Eliisabet leidnud variandi, kus lennuk väljus isegi varem kui meie arvatav lend oleks väljunud. Meie oma peas pidime minema lennukile homme varahommikul kella seitsme ajal (tegelikult siis ikkagi täna hommikul), aga nüüd uus lend väljuks kella kahe ajal öösel Vilniusesse ning sealt teise lennuga edasi Tallinna. Meie õige lend läks otse Tallinnasse, kuid kokkuvõttes kohalejõudmise aeg väga ei erinenud. Otsustasime kiiresti, et ostame need piletid ära! Lisaks pidime võtma ju ka veel ühe äraantava pagasi, sest olime ju tulles ostnud selle kamba peale. Piletite ostmisega tuli aga järgmine probleem: selgus, et meil oli internet siin väga kehv ning kuidagi ei õnnestunud selle protsessiga lõpule jõuda.

Vahetasime asukohta mitu korda. Vahepeal pakkisime kiirkorras asju. Hingasime kõik kergendatult, kui Eliisabetil lõpuks õnnestus saada kinnitus õnnestunud piletiostu kohta. Ega enne hoidsimegi kõik hinge kinni... Kogu ülejäänud seltskond, kes aga ärgates sai info meie järjekordse reisiäparduse kohta, elas meile kogu hingest kaasa. Sest kui esialgse plaani järgi pidime me hakkama sõitma Milaano poole kuskil kella kolme-nelja ajal pärastlõunal, siis nüüd pidime startima hiljemalt kell 11.00. Aga pole halba heata: poleks me ärasõidupäeva segamini ajanud, oleksime jäänud ilma eilsest matkast! Kiire hommikusöök, väike paanika asju pakkides. Loodetavasti sai ikka kõik kaasa. Aga me olime esimesed lahkujad ehk siis viimased saavad maha unustatud asjad meile järele tuua hiljem. Aga enne, kui me saime lahkuda, tuli meil teha ära perepilt. Eile õhtul olimegi leppinud kokku, et me koguneme fotosessiooniks täpselt kell 11.00. Siis me ju ei teadnud veel, et peame ootamatult tekkinud kiiruga lahkuma mitmeid tunde varem...

Nüüd olid meie asjad pakitud ja autos ja ootasime pereliikmete kogunemist. Osasid pidi veel äratama ja natukene tagant utsima. Aga lõpuks olime me kõik rivistunud meie villa meeletult uhke visteeria ehk hiina sinivihma ette trepile. Pildistamiseks panime minu kaamera automaatse võtte peale ja proovisime siis kõik hästi kenad, vähemalt hetkeks, välja näha. Ei tea, kas see ka õnnestus, aga fotod saime tehtud ja kogu seltskond oli pildile püütud! Meie jätsime aga südamlikult hüvasti, et kohtuda jälle Eestis ning hakkasime Milaano poole sõitma. Teel tegime ühe söögipeatuse, paar tualetipeatust ja nii me õhtuks Milaanosse jõudsimegi. Andsime auto üle. Mina ei tahtnud isegi sinna kontorisse enam sisse astuda. Karl ja Eliisabet toimetasid. Parajasti oli ukse ees üks väikebuss. Selgus, et ta sõidabki lennujaama ning meie nelja inimese peale saime 15 euroga lennujaama. 

Check-in oli Eliisabetil kohe hommikul ära tehtud. Nüüd pidime vaid kohvri ära andma ja saime turvakontrolli minna. Ja ega siis ei olnudki rohkem midagi: lennukile, Vilniuses ümberistumine ja umbes kella kaheksa ajal hommikul olimegi Tallinnas. Boldi autoga (kusjuures väga mugav: lennujaamas on neil oma parkla kohe!) sõitsime auto juurde, autoga tõime hoiukodust ära oma kassikese ja siis koju magama. Viimase päeva rahakulutamine läks päris suureks: lennukipiletid 218 eurot ning lõunasöök 13 eurot, sõit lennujaama 15, lennujaamas õhtusöök 7 eurot ning kokku siis 253 eurot. Kogu reisi rahakulutuse summa ei näita väga täpselt ühe inimese kulusid, sest mingi kulud kandsin ainult mina, kui maksingi mõned asjad laste eest ka. Aga laias laastus kulus reisi peale kokku mul umbes 1050 eurot. Kui nüüd neile päevadele tagasi vaadata, siis mitte ühelgi reisil pole ma rahaliselt nii kõvasti hävinud kui nüüd! Ja puhtalt oma lolluse pärast!!!

Aga loomulikult oli sellele vastukaaluks hulga rohkem positiivseid ja toredaid emotsioone, vaimustust ning ka vaikset rahulolu. Mulle väga meeldis, et suutsin ennast kätte võtta ja tõesti käia hommikuti jooksmas! Mulle meeldis tohutult Siena! Järjekordne lemmiklinn minu nimistus. Ja seltskond! Bravissimo!

KEVAD TOSKAANAS - SEITSMES PÄEV

SEITSMES PÄEV - 16. aprill 2026

Ärkasin täna kell 8.04. Jooksma. Minu armas toakaaslane oli väga põnevil ja suurim toetaja igal hommikul minu jooksuteekonnal: et kas ikka lähen ja kuidas läks jne. Täna hommikul andis ta mulle kaasa oma kella, mis kõiksugu asju mõõdab, et näha, kui palju ma siis jooksen tegelikult. Ma ise ei osanud kunagi mingeid kilomeetreid öelda, sest siin mägede vahel on seda keeruline määrata. Jooksmast tagasi tulles sain siis tõdeda, et jooksin 6,4 kilomeetrit. Ei oleks oodanudki tegelikult sellisel maastikul nii suurt numbrit! Dušš. Mõnus hommikusök. Täna oli meil suhteliselt plaanivaba päev. Pärast hommikusööki lesisime enamus aega ja seltskonnaga basseini ääres, päevitasime ja lugesime.  Vähemalt täiskasvanud. Lastel ja noortel oli mitmeid kordi aktiivsemat tegutsemist nõudvaid ettevõtmisi.

Lõunasöögi tegime ka täna kõik koos. Ja pärast sööki oli meil plaanis väike matk lähedal asuvas looduspargis. Sõitsime autodega matka alguspunkti. Natukene läks aega õige raja leidmisega - sellega, mida meie tahtsime läbida. Kuna meie matkajate vanus oli vahemikus umbes 10 kuni 80 aastat, siis oligi meie rada mitte väga pikk ja mitte väga raske. Et me kõik saaks ikka nautida ilusas metsas jalutamist. Mets, milles matkasime oli väga äge - kased ja pöögid ja kuused ja tammed enamuses. Midagi oli nagu sarnast meie metsadega (kask ja kuusk ju meilgi tavalised puud, tamm natukene haruldasem), aga samas oli ikka päris erinev. Toskaana piirkonnas asuvadki Itaalia rikkalikumad ja vanimad alles jäänud metsamassiivid. Metsade vahel peituvad tihtipeale ajaloolised pühapaigad ja kloostrid, näiteks nagu La Verna, mida me paar päeva tagasi just külastasime. 

Sest just Toskaana oma üksildaste mäetippude ning ulatuslike metsadega on pakkunud eraldust ja pelgupaika lärmaka maailma eest erakutele ja pühakutele. Tänapäeval elavad siin metssead, hirved, jänesed ning samuti on siia piirkonda naasnud hundid. Vot, need viimased olid minu jaoks ikka päris suureks üllatuseks, sest olin arvanud, et peale Eesti eriti kuskil mujal, eriti veel keset Euroopat, hunte enam eriti ei ole. Aga võta näpust! Hunte õnneks mitte, aga kitsesid õnnestus meil ka näha! Ragistasid meist natukene eespool ja ei lasknud ennast meist üldse häirida. Aga kuigi osad puud võivad olla samad Eestiga, siis on ikkagi mets väga erinev Eesti metsast. Siinne mets on ikkagi suhteliselt hõre ning selles on kerge liikuga ka väljakujunenud rajata. Sellist tihedat padrikut, millest läbitungimine võib aeg-ajalt olla päris keerukas ülesanne, Itaalias eriti ei kohta.

Toskaana on kaua aega olnud eriline koht Itaaliat külastanute südames. Põldude taustal asuvad maalilised mägikülad ja -linnad. Paljusid neist ümbritsevad veel etruskide rajatud müürid ja kõige selle juurde saledate küpresside alleed! Piirkonna kunagist jõukust näitavad kaunid paleed ja keskaegsed raekojad kinnitavad pikaaegset demokraatia ja omavalitsuse traditsiooni. Maapiirkonna viinamägede ja oliivisalude keskel asetsevad talumajad ja külad. Aga ka kindlustatud lossid ja villad, mis tuletavad teravalt meelde Toskaanat lõhestanud vägivalda ja vaenu keskajal. Üle ega ümber ei saa ka Medicitest - kuulus (või kurikuulus) perekond, kes on olnud nii Toskaana kui ka kogu Itaalia mõjuvõimsaim klann. Kogu selle suursugususe juures võib tunduda, et nii tagasihoidlik asi nagu Toskaana loodus, kahvatub.

Aga hoopiski mitte! Nautisin tänast matka metsas samavõrra Siena vanalinnaga. Meie matkarada viis meid aga mingil hetkel üksiku metsamajakese juurde. Majast kaugemalt mööda polnud võimalik minna ehk avastasime end äkki keset võõrast hoovi. Pererahvas oli õnneks õues ja väga sõbralik ning juhatas meile pärast oma valdust jälle õige teeotsa kätte. Pidime natukene minema vaid mööda teed ja siis keerama järgmise maja juurest uuesti metsa sisse. Majast mööda minnes lesis maja esises päikesepaistes hiigelpikk madu. Selline samblaroheline. Ning AI arvates oli kõige tõenäolisemalt tegemist rohe-nagunastikuga. Täiesti ohutu! Üks tund aega oli meil veel matkata ning siis olimegi, minu arust isegi ootamatult kiiresti, autode juures tagasi. Karl läks nüüd üle teise autosse, sest soovis ikkagi nii väga proovida sõita ka Fiat 500ga, millest meie ju ilma jäime.

Meie käisime tagasiteel oma autot tankimas ja poes. Seal õnnestus käia isegi kaks korda, sest hetkel kui olime juba peaaegu villas tagasi, tuli sealt telefonikõne, et grillsütt oleks vaja. Keerasime otsa ringi ja läksime uuesti poodi, sest täna oli meil tõesti plaanis grillimine ja seda ilma söeta ei tee. Kui lõpuks koju jõudsime olid suured ettevalmistused õhtuseks grillimiseks juba kõik tehtud ja meil ei jäänudki muud kui oodata liha valmimist. Grillmeister oli meil kõrgemal tasemel ja kõik, mis grilli pealt tuli, maitses fantastiliselt hea! Kõhud täis, olime päris unised kõik juba, nii et oligi magamaminek. Mina veel natukene kirjutasin ja lugesin, aga see viimane jäi küll suhteliselt ruttu soiku, sest raamat kukkus lihtsalt käest ja varsti magasin kui nott! Raha kulutasin täna 70 eurot kütusele ning 15 eurot poes ja kokku seega 85 eurot.

KEVAD TOSKAANAS - KUUES PÄEV

KUUES PÄEV - 15. aprill 2026

Ärkasin täna täitsa iseenesest natukene varem, 7.30,  ning läksin ka kohe jooksma. Jooksin nüüd aga pikemalt. Kohe jupp maad kaugemale eelmiste päevadega võrreldes ning tegin pikemalt ja rohkem ka mäest üles-alla jooksmisi. Mida kõrgemale oma jooksuteed pidi läksin seda ilusamaks muutusid vaated! Toskaana on ikka üks tõeliselt ilus ja maaliline koht siin maakera peal! Kulus ligi tund aega ja olemine oli pärast võrratult hea. Oleks ainult igapäevaselt kodus ka aega ja tahtmist igal hommikul jooksmas käia! Jooksmast tagasi jõudes oli juba järjekord dušši alla minekuks. Võtsin siis järjekorda, tegin endale oodates tassikese kohvi ja panin kokku mõned asjad. Täna oli minul ja lastel plaan sõita Sienasse! Plaanisime startida kell kümme, aga enestelegi ootamatult, olime me kõik juba pool tundi varem valmis liikuma hakkama.

Ning jah, sellesse kuulsasse linna, mis oli maailma olulisim panganduskeskus juba 13.-14. sajandil, olimegi täna teel. Karl asus rooli. Eliisabet otsis välja autole ideaalse parkimiskoha: põhimõtteliselt eskalaatori juures, mis viis meid otse mäe otsas asuvasse Siena vanalinna. Parklas just palju ruumi ei olnud, aga Karl suutis siiski meie auto parkida perfektselt - pidime kõik peale tema ainult enne autost välja tulema. Kusjuures: parklas asus ka tualett. Üldse mitte tasuline. Ja just Sienas asutatigi aastal 1472 maailma esimene pank Monte dei Paschi, mis on sellest ajast peale tegutsenud katkestusteta tänase päevani välja.  Ning lisaks pangale on Sienas ka üks maailma vanimaid ülikoole - 1240. aastal asutatud Siena ülikool. Siin on sündinud ka mitmeid keskaja ja renessanssi kunstnikke.

Sõitsime eskalaatoriga üles ja olime otse vanalinna südames, paari sammu kaugusel kuulsast Siena toomkirikust. Tegime imetledes ringi ümber kiriku. Siis suundusime teise Siena vaieldamatult olulisema vaatamisväärsuse peaväljaku ehk Piazza del Campo juurde. Muide, nimetatud väljakut peetakse kogu Itaalias kõige kaunimaks ja pärast selle oma silmaga nägemist nõustun selle arvamusega. Väljak paikneb Vana-Rooma foorumi asukohas ning suurema osa linna ajaloost on see olnud peamine turuplats. Praeguse kuju sai väljak 1293. aastast alates, kui Siena valitsev kogu, Üheksa Nõukogu, hakkas soetama maatükke eesmärgiga rajadagi suurejooneline linnaväljak. 1327-1349 rajati punastest tellistest Raekoja eest lehvikukujuliselt välja sirutuv sillutis, mille üheksa sektorit tähistavad just selle sama Üheksa Nõukogu võimu ja sümboliseerivad jumalaema rüü kaitsvaid volte.

Juba selle rajamise ajast peale on Piazza del Campo olnud Siena linnaelu keskpunkt ja süda. Siin on lisaks igapäevasele turule viidud läbi näiteks hukkamisi, härjavõitlusi ja Palio festivali. Palio festivali peetakse igal suvel kusjuures tänase päevani. Seda sadulata ratsavõistlust peetakse kogu Toskaana kõige kuulsamaks festivaliks. Täna äärestavad väljakut kohvikud, restoranid ja keskaegsed paleed. Teiste hulgast paistavad kõige rohkem silma muidugi Raekoda (1297-1342) ja 1348. aastal sellele lisatud kellatorn Torre del Mangia. Kui toomkiriku juurest tulles sain Piazza del Campole majade vahelt esimese kiire pilgu heita, tabas mind teadmine, et midagi sellist ei ole võimalik elus väga tihti kogeda!!! Piazza del Campo on täiesti ainulaadne, erakordne ning fantastiline koht kogu maailmas! Ikka põhjusega on kogu Siena linnasüda UNESCO nimistus. Ahhetasime ja imetlesime muljetavaldavat paika kogu oma igapäevases siginas-saginas. Imetledes liikusime edasi väljakut ümbritevatesse kitsastesse tänavatesse - kõik need oli ainulaadsed, erakordsed ning ometi nii toredalt sarnased. Itaaliapärased. Siin, Sienas, tundus mulle, et olin leidnud selle kõige-kõige itaalialikuma koha. Etteruttavalt saan vaid nentida, et ma polnud veel toomkirikusse jõudnudki!

Jalutasime sinna kuhu jalad viisid. Mingil hetkel hakkasid laste jalad aga aina tihemini neid erinevatesse poodidesse viima. Mõnesse astusin isegi koos nende sisse, aga kuna ma sellest väga huvitatud siiski ei olnud, leidsin, et nüüd on mul kõige õigem hetk käia ära Siena kuulsas toomkirikus. Piletisaba ei olnudki enam nii suur kui alguses kiriku juures jalutades täheldanud olime. Ometi sain ikkagi oma 15 minutit sabas seista. Pileti võtsin kõikidesse kohtadesse kuhu pakuti ehk sain loa minna loomulikult kirikusse sisse, krüpti ehk kunagisse hauakambrisse, raamatukokku, kiriku muuseumisse ja põhimõtteliselt katusele (tegelikult siiski kiriku vastas olevale sammaskäigule). Alustasin oma ringkäiku kirikust. Siena toomkiriku (1136-1382) esimesed arhitektid andsid katedraalile silmapaistvas romaani stiilis must-valge triibulise välisilme, kuid kiriku kuju on gooti stiilis ning selle stiili üks parimaid näiteid kogu Itaalias. Mis mind Siena toomkiriku puhul hämmastab on selle erinevate külgede erinev arhitektuuriline lähenemine. Hoone esifassaad on nagu traditsiooniline gooti katedraal. Kuid muud küljed ja osad on kujundatud tollase aja kohta väga omapäraselt ning moodsalt. Kui vaadata kasvõi seda must-valge triibulist lahendust.

Triibud meenutavad aga Siena asutajate, Seniuse ja Aschiuse, saabumist piirkonda mustal ja valgel hobusel. 14. sajandil kiriku ehitamise ajal plaaniti sellele lisada veel uus pikihoone, mis oleks teinud Siena toomkirikust maailma kõige suurema kiriku. Kuna aga katk vähendas 1348. aastal linna elanikkonda peaaegu poole võrra, siis sellest grandioossest plaanist loobuti. Kuid sellele vaatamata on tegemist väga suure hoonega, millesse sisenemine äratab aukartust! Ikka taban sellistest arhitektuuri meistriteostest end leides mõttelt, et kuidas ikkagi inimesed nägid vaeva iga detaili ja pisiasjaga: nikerdati nii puust kui kivist, maaliti, laoti mosaiike jne-jne. Ja tänasel päeval on enamuses ainult igavad, siledad ja tühjad pinnad.

Siena toomkiriku aareteks peetakse Pisano, Donatello ja Michelangelo skulptuure, uhket mosaiikpõrandat ning suurejoonelist freskotsüklit. Fassaadil on paljud skulptuurid asendatud koopiatega ning originaalid on pandud välja kiriku muuseumis. Raamatukogus on eksponeeritud vanad käsitsi kirjutatud (tegelikult oleks vist õigem öelda maalitud) raamatud, enamus 15. sajandist. Igaüks kui omaette kunstiteos. Imelised! Järjekordne näide inimeste visadusest, järjekindlusest ja ilumeelest. Raamatukogust liikusin edasi krüpti, selleks pidi kirikust korraks välja tulema ja sisenema uuesti teisest uksest. Siis muuseumi - omakorda kolmandast uksest. Ja muuseumist sain juba oma tänase päeva kõige suuremale elamusele lähedale: käik katedraali pooleli jäänud pikihoone müüride peale, kust avanes fantastiline vaade kirikule endale ning kogu Siena vanalinnale.

Võin täiesti julgelt kinnitada, et nii ilusat vaadet ükskõik millisele linnale ei ole ma varem näinud!!! Ja nüüd seal müürikäigus seistes ning imetledes kirikut kellatorni poolsest küljest kujutasin ette küll, milline meeletult grandioosne ehitis oleks see olnud, kui 14. sajandil hirmus katk poleks ehitamist katkestanud. Keset suurt imetlemist helistas Karl ja andis teada, et nemad valisid välja lõunasöögikoha ja ootavad mind seal. No mul natukene läks selle imetlemisega veel aega, aga õige pea hakkasin treppidest alla ronima. Restoran ei olnud kirikust kaugel: üle Piazza del Campo paari tänava kaugusel otse Logge del Papa (erinevalt andmetel ka Loggia del Papa) kõrval keset tänavat. Logge del Papa on paavst Pius II ehitatud avatud arkaad. Ehitatud paavsti suguvõsa auks.

Itaalias on suur osa restorane tänaval. Siinses kliimas on see ka täiesti arusaadav. Meiega olid liitunud lõunasöögi ajaks veel kaks toredat noort sugulast: nemad olid veetnud Sienas ka tänase öö. Kui mina kohale jõudsin, olid teised oma tellimuse juba esitanud. Tellisin kiiresti ka endale pitsa ning ühe kokteili. Natukese ootamise järel toodi pitsad lauale. Nii head pitsat ei saanud me Katariinaga isegi mitte Napolis, mis peaks olema ju pitsa sünnikoht! Söök oli imeline, koht imeilus ning ilm suurepärane: mida veel võiks tahta!? Istusime päris pikalt. Noored tahtsid pärast lõunat minna veel mõndadesse poodidesse. Mina tahtsin minna Siena Püha Katariina majja. Püha Katariina (1347-1380) on Siena kaitsepühak. Juba kaheksaaastaselt pühendas kaupmehe tütar Katariina oma elu Jumalale. Ta nägi palju nägemusi ja tal tekkisid samuti stigmad nagu Püha Franciscusel. Just Katariina oli see, kes oma kõne- ja veenmisosavusega viis paavst Gegorius XI 1376. aastal sinnamaani, et too oli nõus tooma paavstivõimu pärast 67 aastat Avingonis resideerumist tagasi Rooma. 

Katariina maja on ümbritsetud kabelite ja ristikäikudega. Nende seas on Ristilöömise kirik, kus hoitakse krutsifiksi, mille ees palvetades olevat Katariina stigmad saanud. Sealt jalutasin veel edasi avastades imelisi tänavaid ning vaateid. Tundus, et iga nurga peal on mõni pisikene kirik või klooster... või vähemalt kabel. Lõpuks tulin tagasi Piazza del Campo juurde. Valisin ühe armsa, vaatega Raekojale, kohviku, tellisin tassi kohvi ning koukisin kotist välja raamatu. Mõnus! Vot sellistel hetkedel, kus võin istuda üksinda keset suurt linnasaginat, kus iganes punktis maakeral, nautida tassikest head kohvi ja raamatut, võin tänulikult tõdeda, et elu on ikka ilus ja sellel on ääretult palju pakkuda. Oskaks ainult vastu võtta! Aga Katariina, Karl ja Eliisabet nautisid samuti ning tegid just seda, mida kuulsal väljakul peab tegema: istusid 700aastasel sillutisel ja sõid jäätist. Lisaks kogu suursugusele ajaloole on Piazza del Campo ka üpris tänapäevaselt noortele väga armastatud kokkusaamiskoht.

Kohv joodud ja jäätis söödud, hakkasime tasapisi auto juurde tagasi jalutama. Koju sõitis Eliisabet. Täitsa mõnus on olla suurte laste ema - tavaliselt leidub alati keegi, kes soovib autoga sõita! Jõudsime villasse tagasi kella poole kaheksa ajal. Kedagi kohal ei olnud. Ka meie jalutasime kohe Poppi vanalinna. Süüa me väga ei soovinud, aga mõtlesime, et ühe kokteili võiks juua mõnes mõnusas kohas. Kui ühe avatud koha leidsime, püüti meile selgitada, et nad on restoran... see tähendab, et nad pakuvad süüa... lõpuks olid siiski valmis meile need kokteilid tegema. Aga lapsed tellisid lõpuks ikkagi ka kooki - nii, et väga halvasti neil meiega vist siiski ei läinud. Kuna meie reisikaaslased olid ka Poppi vanalinnas liikumas, siis kohtusime nendegagi veel: meie restoran oli klaasist seintega, mistõttu paistsime me sealt kenasti tänavale ja osad noormehed astusid meie juurest läbi. Kaua me siiski restoranis aega ei viitnud ja õige pea jalutasime koju tagasi.

Ajasime natukene veel juttu, poisid mängisid kaarte ja siis oligi juba uni ning aeg magama minna! Raha kulutasin täna 14 eurot Siena toomkiriku külastamiseks ja 19 eurot lõunagöögile ning 8 eurot õhtul kokteilile ehk kokku 41 eurot.

KEVAD TOSKAANAS - VIIES PÄEV

VIIES PÄEV - 14. aprill 2026

Täna ärkasin täpselt 7.59. Jooksuriided olid küll täiesti märjad veel. Olin need eile basseini ujuma (kuigi ujumiseks ju seda nimetada ei saanud) minnes riputanud õue kuivama ja kloostrisse minnes need loomulikult sinna unustanud. Ning sinna vihma kätte nad siis ligunema jäidki! Tõin nad tuppa alles õhtul, kui tagasi jõudsime. Aga ega nad toas ka eriti ei kuivanud, sest meie ruumid on siin suhteliselt jahedad ja niisked. Villa omanikud nentisid, et Itaalias lülitatakse üldiselt igal pool küte aprilli alguses välja ning nii ongi. Ruumid olid tõesti jahedad ja paaril ööl oli magadeski natukene külm. Õnneks oli olemas tõesti paks ja soe tekk! Märjad riided olid natukene vastikud ainult selga panemise hetkel, kui juba jooksma sain hakata, siis polnud enam häda midagi. Olidki natukene jahutavad. Ega ma ausalt öelda ei kujutagi ette siinses kliimas suvisel ajal keset päeva jooksmist. See oleks ilmselt selge enesetapmine.

Jooksin täna sama teed pidi, mis eile. Ühe mahajäetud maja juurde jõudes ei suutnud kiusatusele vastu panna ning pidin ikka natukene lähemalt uudistama. Majal oli uks lahti. Läksin sisse. Esimesel korrusel oli suur elutuba, selles imeilus ja suur lahtine kamin, söögilaud ja toolid. Isegi vist külmkapp. Teisele korrusele läks kena puidust trepp. Aga sinna ma ei julgenud siiski tungida. Treppide tugevust ei oska mina ilmselt küll määrata, et kas kannatab mind või mitte. Minu hinnangul ikka juba aastaid (või lausa aastakümneid) tühjana seisnud maja. Aga hämmastav oli see, et elekter oli majas sees - voolumõõtja töötas endiselt. Mul on alati väga kahju neist tühjalt seisvatest majadest: keegi on kunagi armastuse ja hoolega need rajanud, elanud nendes ja nüüd on kõik elanikud lahkunud ja maja seisab tühjalt. Jättes väga kurva mulje. Mulle alati tundub, et need majad nagu ootavad ikkagi veel kedagi, kes tuleks ja nad jälle korda teeks ning elaks neis. Ehk kunagi...

Aga väga kauaks sinna nostalgiasse jääda ei saanud, sest täna ootas meid ees päris kauge käik - nimelt oli plaan külastada Modenas asuvaid Ferrari muuseume ning need asuvad meist kohe päris kaugel. Räägiti eile õhtul umbes kolmetunnisest sõidust. Mina isiklikult kaalusin eile veel tükk aega, kas ma üldse lähen, aga samas nagu ikka tahtsin ka. Mistõttu tegingi otsuse ikkagi minna alles suhteliselt hilja õhtul. Jooksmast tulles käisin kiiresti pesemas. Sooja vee olime saanud juba eile tagasi: selgus, et oli vaja boiler lihtsalt uuesti sisse lülitada. Kiire hommikusöök ja 10.00 startisime. Modenasse sõit võttis aega 2 tundi ja 45 minutit. Enne muuseumisse minemist käisime kaubanduskeskuses pitsat söömas. Kõik autod jõudsid muuseumi juurde natukene erineval ajal ning seega ka sisenesime eri aegadel. Ostsime kohe piletid ära mõlemasse muuseumi - nii oli ühe pileti hind kokkuvõttes natukene odavam.

Modenas asuv Enzo Ferrari muuseum keskendub peamiselt Ferrari sportautode margi looja Enzo Ferrari elule ja tööle. Enzo Ferrari (1898-1988) oli edukas Itaalia võidusõitja ning lisaks omanimelisele autotehasele pani ta aluse ka Scuderia Ferrari võidusõidutiimile, mis tegutseb tänase päevani. Alustasime ringkäiku vanast hoonest. See on maja, kus töötas kunagi Enzo Ferrari isa, juhtides kohalikku metallitööstust. Enzo on oma mälestustes tihti rääkinud, kuidas väikese poisina jooksis alati trepist ülest ja teisele korrusele isa kabinetti. Vana hoone kõrvale on ehitatud uus, 6000 ruutmeetrine galerii, kus paikneb muuseumi püsiekspeditsioon. Uus hoone on äärmiselt moderne ning meenutab oma kujult Ferrari esiosa. Siin on väljas mõned Ferrari kõige märkimisväärsemad autod üldse kogu maailmas. Eriti väärtuslikeks peavad asjatundjad haruldasi 1950ndate aastate mudeleid.

Üldiselt hõlmab väljapanek Ferrari, Alfa Romeo ja Maserati autosid ning videoprojektsiooni Enzo Ferrari elust. Mulle meeldisid mõned sellised päris vanad autod. Just nendest eelmise sajandi 50ndatest! Ja minu arust oli hästi lahe selle muuseumi ülesehitus - peaaegu kõik autod, mis olid välja pandud, olid kunagi kuulunud mõnele kuulsusele. Näiteks vaatasime me Madonna, Maria Callase jne autosid. Loomulikult ei saanud me minna mööda ka muuseumipoest, kust Karl ostis endale paar automudelit. Ja teine muuseum, kuhu me nüüd pidime umbes pool tundi veel sõitma, oli Ferrari Maranello muuseum. Siin oli nüüd keskendutud vormelisõidu autodele. Ja mitte ainult autodele vaid ka legendaarsetele pilootidele. Täitsa imestasin, et need kuulsamad nimed nagu Nikki Lauda ja Michael Schumacher, olid mulle isegi tuttavad.

Kokkuvõttes pean nentima, et mulle need muuseumid isegi täitsa meeldisid! Kuigi ligi viis ja pool tundi sõitu oli ilmselgelt liiast. Samas oli täna enamuse päevast vihma sadanud, mistõttu mingit muud tegevust poleks ehk nii või teisiti saanud teha. Muuseumist tulles käisime ühes pisikeses kohvikus, et enne tagasisõitu hetk puhata ja üks hea kohv juua. Tagasisõidul soovis roolis olla Eliisabet ja no ega meil kellelgi selle vastu mitte midagi ei olnud. Teel saime lisaks vihmale ka korraliku rahesaju. Ja paaris kohas mägedes kohtasime veel lausa lund! Kui me pärast seda rasket päeva (sest selgus, et pool päeva autos veeta võib olla meeletult väsitav!) oma villasse lõpuks tagasi jõudsime, ootas meid seal suurepärane õhtusöök! Need, kes muuseumisse ei tulnud, olid võtnud enda peale tänase õhtusöögi valmistamise. Sõime kõhud maitsvat sööki täis, mängisime lauamänge. Magustoiduks sõime veel jäätist maasikatega. Mina jõudsin veel natukene tööd teha ja natukene õppida. Ja magama läksime täna kõik juba veidike varem eelmiste õhtutega võrreldes. Raha kulutasin täna 5 eurot lõunasöögile, muuseumipiletid 20 eurot ning kohvikus 4 eurot. Kokku 29 eurot.

TOSKAANA KEVAD - NELJAS PÄEV

NELJAS PÄEV - 13. aprill 2026

Tänagi olin vapralt valmis jooksma minekuks! Ärkasin taas natukene enne kaheksat. Jooksuriided selga ja valmis ma olin! Lähenesin täna asjale natukene teisiti: võtsin omale eesmärgiks joosta nii kaua ülesmäge (eile läksin kergema vastupanu teed ja keerasin suhteliselt ruttu teele, mis vaikselt langes kuni Poppini ja siis alles algas meie oma tee järsk tõus) kui vähegi jaksan ja siis alles hakkan alla tagasi tulema. Jooksin, ikkagi pidin paar korda ka jalutama, hinnanguliselt kuskil kaks ja pool kilomeetrit. Tänasel jooksurajal olid kaks mahajäetud maja tee ääres. Millegipärast on sellised tühjaks jäänud hooned minu jaoks alati väga kutsuvad. Siiski vaid imetlesin neid eemalt ja ei hakanud rohkem avastama. Kui arvasin, et nüüd aitab üles jooksmisest küll ning võib hakata tagasi jooksma, hakkasin tegema selliseid väikeseid sutsakaid. Jooksin natukene aega mäest alla ja siis jälle üles. Tavaliselt panin endale mingi eesmärgi, et näiteks selle postini. Tegelikkuses jooksin alati isegi kaugemale üles, siis natukene jälle alla ja siis taas üles. Selliselt, pean ütlema, oli jooksmine äärmiselt nauditav.

Mingil hetkel kella vaadates sain aru, et igal juhul nüüd aitab edasi-tagasi jooksmisest ja ma pean tagasi minema. Sest tänaseks oli meil plaan! Ruttu jooksuriided seljast ja kargasin basseini, kus oli juba ette teada, et mind ootab kohutavalt külm vesi. Nooremad sugulased olid juba mitu päeva ujumas käinud ning nemadki pidid ikka enne julgust koguma. Rääkimata siis minust! Aga tegelikkus suutis mind ikka üllatada - see vesi oli veel külmem, kui ma oskasin ette kujutada! Seda kiiremini jooksin sooja dušši alla, kus aga selgus, et seda nii ihaldatud sooja vette ei olegi!!! Kui nii, siis nii. Panin riidesse ja läksin kööki. Tegin seal omletti neile, kes olid juba ärganud. Siis pakkisime asjad kiiresti kokku, sest täna ootas meid La Verna klooster.

Teel saime nautida jälle imelisi vaateid. Sõitu alustades käisime meie auto seltskonnaga Poppi all-linnast läbi (uuem linnaosa, mis paikneb kaarjalt ümber kõrgendikul asuva vanalinna), kust ostsime kohvi tee peale kaasa. Vahetult enne kloostrisse jõudmist jäi teele veel jäätisekohvik. Mina muidugi eriline jäätisesõber ei ole. Kloostri juurde jõudes osutus meie jaoks keeruliseks auto parkimine või õigemini parkimise eest tasumine. Sest ootamatult oli siin tasuline parkla. Aga me ei olnud ainukesed, kes nende automaatidega jutule ei saanud: ka kohalikud itaallased võitlesid nendega. Aga lõpuks saime siiski kõik autod nõuetekohaselt pargitud. Meil oli tore plaan kloostri juurde matkata. Kirjade järgi olevat valida lausa erineva pikkusega radasid. Aga õiget teeotsa meie üles ei leidnud ning seega jõudsime juba 10 minutiga kloostri hallide paekivimüüride vahele! La Verna klooster paikneb 1283 meetri kõrgusel Monte Penna mäel ning on tuntud eelkõige tänu Assisi püha Franciscusele, kes olevat saanud just siin mäel omale stigmad.

Stigmad on siis Jeesuse ristile naelutamise haavad. Mõned aastad enne oma surma paastus Franciscus 40 päeva just siinse kloostri lähedal koopas, mille jooksul olevatki saanud oma kehale Jeesuse Kristuse ristilöömise haavad. Noorena oli Franciscus aga väga kaugel hardast pühendumusest usule. Enne 25ndat eluaastat elas ta naudisklevat ja muretut elu. Tema ema soovis, et poeg oleks heasüdamlik, kes aitab alati vaeseid. Isa soovis aga, et pojast sirguks rikas kaupmees või edukas sõjamees. Franciscus alustaski sõjamehe karjääri. Kuid pärast aastast vangistust ning haigestumist uuele sõjakäigule minnes tundis ta hoopis Jumala kutset, kes palus tal pöörduda tagasi. Franciscus läkski palverännakule Rooma. Aitas haigeid ja viletsaid, isegi pidalitõbiseid, ning sai Jumalalt mitmeid ilmutusi. Ühes käskis Jumal tal ehitada kiriku, mida Franciscus ka tegi kasutades selleks ka oma isa raha. Ilmselt ta ema rõõmustas selle üle. Mitte aga isa. 

Isale ei meeldinud sugugi pojaga toimunud muutus ning ta käskis Franciscusel anda tagasi kõik temalt saadu. Franciscus kiskus seljast ka riided ning kuulutas, et nüüdsest peale on tal vaid üks isa ja see on see, kes elab taevas! La Verna klooster on piirkonna (ning loomulikult frantsisklaste!) üks tähtsamaid ning täiesti õigustatult. 1215. aastal kohtus Francescus Verna rikka maaomaniku krahv Orlandoga, kes oli kohtumisest ning püha mehe ideedest nii vaimustunud ja lummatud, et kinkis La Verna talle ja tema järgijatele. La Vernast sai paik, kus pühad mehed veetsid pikki perioode eraldatuses. Rajati mõned väikesed kongid ning pisikene Santa Maria degli Angela kirik. Otsustava tõuke suurema kiriku ja kloostri rajamiseks aga andiski juba mainitud sündmus, kui Franciscus sai 14. septembril 1224. aastal, pärast 40 päeva kestnud paastumist ja palvetamist endale stigmad. Paavst Aleksander IV võttis paiga kohe paavstliku kaitse alla ning 1260. aastal ehitati ja pühitseti kirik. Paar aastat hiljem ehitati koopa lähedale, kus Franciscus oli paastunud enne stigmade saamist, Stigmata kabel. 

Loomulikult on kõik kloostri ehitised imekaunid, väga hästi hooldatud ja sobivad siia looduse keskele imeliselt! Käisime läbi kõik ruumid, kuhu lubati minna. Ronisime ka koopasse, kus Franciscus paastus. Kõrgel mäel asuvast kloostrist avanesid imelised vaated ümbruskonnale. Aga meil oli olnud ikkagi soov matkata ning seega tegime vähemalt ümber kloostri väikese tiiru. La Verna metsa on hooldanud ja kaitsenud samuti frantsisklased, püüdes säilitada harmooniat inimese ja looduse vahel. Tegemist on kuuse-pöögimetsaga, kus leidub puid mille kõrgus ulatub 50 meetrini ja läbimõõt on kuni 180 sentimeetrit. Mets paistab silma erakordse liigirikkusega - siin elavad näiteks mitut liiki hirvesid, metskitsed, metssead, hundid.

Kusjuures hirvesid (kuigi ega ma tegelikult ei tea - need võisid vabalt olla ka kitsed!) õnnestus meil ka näha! Jalutasid rahulikult meist välja tegemata natukene eemal. Mingil hetkel, õnneks olime siis juba väikeselt matka tagasi ning uuesti kloostri hoonete juures, hakkas vihma tibutama. Kui autode juurde tagasi jõudsime, sadas juba päris korralikult. Siin on enamus aega olnud roolis Karl ning seda vägagi nautinud. Siinsed kurvilised mägised teed on täpselt tema soovi mööda. Katariinale aga, ei need teed, ega Karli sõidustiil nendel sugugi ei meeldi. Enne meie praegusesse koju tagasi minekut käisime tankimas ning poes. Ikka imestan jätkuvalt neid odavaid hindasid siin: näiteks suur kotitäis värsket spinatit maksis vaid 1,3 eurot!!! Bensiin oli samuti odavam. Villasse tagasi jõudes oli parajasti vaba aega paar, et tundi lugeda. 

Aeg sai otsa täpselt kell pool kaheksa, kui jõudis kohale meie tänane õhtusöök! Olime tellinud koka, kes valmistas meile seda päris ehtsat toskaana sööki. Kõik tehti meie eest ära: kaeti fantastiliselt ilus laud, paluti meid lauda ja hakati meile ette kandma igasuguseid hõrgutisi. Eks meiegi olime valmistunud ja sättinud - endid kenasti riidesse pannud! Alustasime külmadest suupistetest. Juba ainuüksi erinevaid juustusorte oli umbes kaheksa. Kogu õhtusöök koosnes väga erinevatest roogadest - kana, sealiha ja loomaliha, pasta ning midagi oli veel, mis meeldegi ei jäänud. Ja siis veel magustoit, mis oli kogu selle meeletu pidusöögi kulminatsioon - tiramisu! Võib vabalt olla, et nii head tiramisut pole ma mitte kunagi varem söönud! Ainukene miinus kogu selle asja juures oli see, et sööki oli liiga palju ja me lihtsalt ei jaksanud ühel hetkel enam süüa! Aga kõik, mis oli meile valmistatud, jäeti ka meile, mistõttu näiteks seda imemaitsvat tiramisut saime terve järgmise päeva veel nautida. Lõpuks olime pärast sellist suur söömist nii väsinud, et vajusime igaüks oma tuppa ja voodisse. Isegi lugeda ma enam ei jaksanud. Raha kulutasin täna järgmiselt: hommikul 1,5 eurot kohvile, 5 eurot kloostris küünaldele, bensiin 75 eurot, poes 20 eurot ning õhtusöögile 45 eurot. Seega kokku 146,5 eurot.

TOSKAANA KEVAD - KOLMAS PÄEV

KOLMAS PÄEV - 12. aprill 2026

Ärkasin hommikul natukene enne kella kaheksat. Kodus asju pakkides oli mul üks väike salaplaan - pakkisin kaasa oma jooksutossud ja -riided lootusega, et need leiavad Toskaanas ka kasutust. See lootus iseenesest aga ei täitu: seega ajasin ennast üles, panin riidesse ja läksin jooksma. Õues oli mõnusalt vaikne, kõik oli mähkunud kergesse uttu, mis tegi vaate ümbruskonnale mõnusalt müstiliseks. Asi, millele ma ei mõelnud, oli aga asjaolu, et Itaalia on mägine. Ma olen kodus ju jooksmas käinud küll. Aga ikka tasast maad pidi. Täna oli mul esimese paarisaja meetriga mäest üles joostes toss väljas. Jalutasin siis natukene ja siis jälle jooksin. Kohutavalt raske oli, aga alla ka ei andnud! Jõudsin välja meie väikese teega paralleelsele teele, mis kulges lihtsalt paarsada meetrit kõrgemal. Lisaks veel imelisematele vaadetele võrreldes meie villaga, kulges nüüd tee ka päris mitu kilomeetrit suhteliselt tasaselt või isegi väikese langusega ning jõudis välja Poppi linnakese juurde. Sealt keerasin tagasi juba tuttavale teele.

Ja taas rühkisin järsust mäest üles. Eile õhtul siit autoga sõites ja ka hiljem jalutades, ei tundunud see sugugi nii hull tõus olevat... kuid, no vot, nüüd joostes olin täitsa hädas. Enda õigustuseks võin vaid öelda, et kodus jooksmas käies on mul täiesti tasane maa ja tegelikult ei ole ma seda viimased paar aastat üldse teinudki...  Aga, vähemalt olin ma teinud nüüd uuesti algust sellega. Tagasi jõudes käisin dušši all. Pesemast tulles oli juba natukene rahvast ringi liikumas: meie seltskond hakkas ärkama. Meie majas asus suur söögisaal, mis kujuneski justkui kogunemispaigaks ja meie olemiste südameks. Kõik ärkajad sõid omas tempos hommikust. Täna ei olnud meil ühtegi suuremat plaani peale puhkamise ja nautimise. Hommikupooliku veetiski üks osa seltskonnast, kaasaarvatud mina, raamatuga basseini ääres. Paar usinamat ja tublimat käisid poes. Nooremad leidsid erinevaid mänge, millega meelt lahutada. Aprilli keskpaigas Toskaanas veel väga palav ei ole - just selline mõnus eestlasele harjumuspärane ehk lihtsalt soe. Täna oli ilm aga imeilus ja sai lausa päevitada.

Lõunaks valmistasime meeletult suure kausitäie puuviljasalatit. Pärast sööki tuli Eliisabet minu juurde jutuga, et võiks midagi teha ja kuskile minna. Aga loomulikult kallis laps, mis saab minul selle vastu olla! Ütlesin, et otsi koht välja ja sõidame! Eliisabet valis välja suhteliselt läheduses asuva Bibbiena väikelinna ning lõpuks kogunes kokku lausa 8 inimest, kes soovisid minna uut linna avastama. Läksimegi siis kahe autoga. Tee sinna kulges väga maalilisi külasid pidi ning mitmeid viinamarjaistandusi jäi teele. Bibbiena väikelinna on mainitud kusjuures juba Dante ja Ariosto teostes. Linn pakub rohkelt suhteliselt vähe tuntud kunsti- ja kultuuriväärtusi. Alates keskajast kuni tänaseni on koondunud siia ka hulk ajaloolisi mälestisi: mitmeid imelisi paleesid, kirikuid, teater jne. Juba 19. sajandi keskel rajatud Dovizi teatrihoonest jalutasime mööda. Ning Via Dovizi tänaval asub San Lorenzo kirik, mille kõrval paikneb 15. sajandil rajatud samanimeline klooster. Kloostri hoovi saime korraks ka sisse piiluda - uks ilusasse sisehoovi oli kutsuvalt avatud. Nelinurkne hoov on ääristatud sammaskäiguga, mille seintel uhkeldavad värvilised freskod.

Lõpuks otsisime kohta, kus saaks süüa head pitsat. Aga just seda me ei leidnud! Otsimise käigus sattusime küll näiteks imelisse aeda, aga pitsat seal ei pakutud. Tarlati väljakul (linna peaväljak) asuva kellatorni hoones oli tore väike kohvik ning istusimegi sinna lõpuks. Pitsat siin küll ei saanud ja üldse mitte süüa. Oli pakkuda ainult erinevaid snäkke ja jooke. Üks noormees oleks küll soovinud midagi toekamat süüa, aga kinnitas, et peab vastu ja saab hakkama ka sellega, mida siin pakutakse. Natukene vara soovisime me süüa - enamus restorane avatakse ilmselt alles õhtul. Ja väga suurt ja toekat sööki me ka jälle ei tahtnud, sest tänase õhtusöögi pidimekõik koos ise tegema. Siin hilisel pärastlõunal istudes saime ka kogeda, mida tähendab see eriline Toskaana valgus, millest nii palju räägitud ja kirjutatud! Kogu meie ümbrus, väljak, seda ääristavad majad ja ka inimesed olid justkui üle kullatud pärastlõunases madalas päikeses.

Samal väljakul asub ka vaateplatvorm, kust saime nautida vaateid Bibbienat ümbritsevale maastikule. Aga siis pidime hakkama Poppisse tagasi liikuma. Sest meie villas olid usinad sealolijad kütnud soojaks võimsa pitsaahju. Taigen oli juba valmis ja kerkima pandud. Valmistasime ette hulga erinevaid pitsakatteid - krevette, sinki, hakkliha, erinevaid juuste jne-jne. Aga midagi ilusat ja uhket sellest meie pitsateost välja ei tulnud! Ei osanud me seda pitsat sinna labida peale panna - meil lagunes kogu see ilu just sellel hetkel laiali, kui pidi osava ja kiire liigutusega võtma laualt pitsa labidale ja sama sujuvalt ning kiiresti selle ahju viskama. Meil läks ahju tavaliselt mingi käkk. Katsetasime, mis me katsetasime, aga ega paremaks asi ei läinud. Ettenägelikult oli meil ostetud ka mõned pakid filotaigent. Seegi läks kasutusse. Siiski läksime kergema vastupanuteed ja kasutasime selle jaoks praeahju. Pärast mitmeid ebaõnnestumisi pitsataignaga läksime siingi lõpuks üle kindlamale viisile ehk samuti sellele praeahjule. Aga vaatamata mõningasele ebaõnnestumisele said kõik (loodetavasti!) kõhu täis ning maitselt ei olnud meie pitsadel häda mitte midagi. Pealegi oli kogu see ettevõtmine üks äraütlemata naljakas ja lõbus tegevus. Ja üleüldse jõudsime lõpuks järeldusele, et süüdi selles ebaõnnestumises oli ainult see, et meil puudus manna! Kui oleks olnud jahu asemel manna pitsapõhja alla panemiseks, ei oleks kogu see kupatus üldse mitte jäänud laua külge niiviisi kinni.

Õhtu möödus juttu rääkides ja head veini nautides (kus siis veel, kui mitte Toskaanas) ning homseks päevaks plaane tehes ootamatult kiiresti ja märkamatult oligi kätte jõudnud peaaegu öö. Raha kulutasin täna 7 eurot kokteilile Bibbienas ning umbes 30 eurot ühissöökidele ehk siis 37 eurot.