KUNGSLEDENI MATKARADA - SEITSMES PÄEV

SEITSMES PÄEV - 5. august 2026

Täna ärkasime kell 6.00. No tegelikult olime sunnitud seda tegema: eile võttis meil hommikune toimetamine aega kaks tundi ning pidime edaspidi arvestama sellega. Täna palju pikem päev ees ootamas ning seega pidimegi veel varem ärkama. Karl on meile korraliku sõjaväelise distsipliini paika pannud. Väga külm oli õues! Öösel ei saanud keegi eriti hästi ka magada - kõigil oli olnud külm! Peale minu: minul oli lihtsalt kitsas ja ebamugav, aga külm tõesti ei olnud. Toppisin ennast riidesse, kuigi oli tunne, et olin vahetult enne kella helisemist alles uinunud. Tegime Karliga söögi. Tüdrukud mässasid jälle telgiga. Pakkisime asjad. Karl oli eile õhtul juba öelnud, et telgivaiad pean andma täna tema kotti! Tõsi, see küll kõige raskem osa telgist, aga no küll ma oleks jaksanud neid edasi ka tassida, aga Karl oli väga veendunud ja nii need tema kotti läksidki. Kusjuures kõvasti kergemaks muutus kott - uskumatult rasked need vaiad ikka!

Oli ikka jube külm! Läksime keskuse juurde jälle üle nende nelja silla. Seal käisime tualetis ja teele! Aga üsna varsti tuli päike välja ja läks mõnusalt soojaks. Kilomeetrid läksid täna väga kiiresti: justkui märkamatult möödusid neist esimesed kümme kilomeetrit. Täna oleme oma senisel teel kohanud päris palju koertega matkajaid. Nii perekondi kui üksikuid inimesi. Koerad on alati väga rõõmsad ja aktiivsed olnud. Millest mina teen küll järelduse, et need koerad naudivad matkamist peremehega võrdsel määral. Umbes kolm kilomeetrit enne Singit, mis oli meie tänast marsruuti arvestades umbes poole tee peal, näitas silt, et Kebnekaise Fjällstationi ehk mäelaagrini on 15 kilomeetrit. Kui meil oleks kindel plaan vallutada ka Rootsi kõrgeim mäetipp Kebnekaise, siis oleks meil olnud nüüd siit ära keerates umbes 4-5 kilomeetrit lühem tee ning me oleks seda ka teinud.

Aga viie päeva sisse nii või teisiti Kebnekaise kahjuks hästi ei mahu. Meie võimalus läks vett vedama juba esimese päevaga kui eksisime valele rajale. Mul oli plaan, et käime esimesel päeval umbes 5 kilomeetrit rohkem ja mõnelt järgnevalt pigistame äkki veel mõne lisaks, et lühendada just tänase päeva teekonda. See oleks andnud võimaluse Kebnekaisele jõuda. Jaa, polnud probleemi käia 5 kilomeetrit esimesel päeval rohkem: sellega saime suurepäraselt hakkama! Aga me käisime seda ju täiesti vales suunas. Täna saime nüüd reaalselt aru, et Kebnekaisele minek pole lihtsalt võimalik! Ikkagi oleks meil selle jaoks vaja juurde ühte lisapäeva. Olime plaaninud oma marsruudi nende matkajate info järgi, kes olid ise teinud raja viie päevaga läbi. Lugesin erinevaid blogisid ning nõuandeid. Neid oli seinast seina: oli neid, kes selle idee kui tegelikkuses hullumeelse lõpptulemusena maha laitsid. Aga oli ka neid, kellel läks natukene paremini ja seetõttu leidsid, et täiesti tehtav. Aga jah, Kebnekaise ei mahtunud viie päeva sisse kahjuks eriti kellelgi. Ning seetõttu läksime edasi pikemat rada pidi, mis viis meid edasi läbi Singi.

Olime pannud oma plaani paika päevade kaupa. Esimene päev Abiskost Abiskojauresse 14 kilomeetrit. Abiskojaurest Alesjauresse 21 kilomeetrit. Alesjaurest Sälkasse 25 kilomeetrit, Sälkast Singisse Kebnekaise lähedale 27 kilomeetrit umbes. Ja Kebnekaisest Nikkaluoktasse 19 kilomeetrit! Kui teha matk seitsme päevaga, siis oleks jagatud meie kolmas ja neljas ehk kaks kõige pikemat päeva kaheks päevaks. Senini olime kenasti meile eeskujuks olnud graafikus püsinud. Aga mitte selles ajakavas, mille olime ise endile eesmärgiks seadnud - liikuda esimestel päevadel kaugemale.Ega ilm polnud seda ka kuidagi soosinud. Täna oli meil ilmaga ikka äärmiselt vedanud! Vot selliselt ongi mägedes matkamine tavaliselt minu kujutlustes - sest õnneks on seni alati kingitud mulle suhteliselt head ilma mägedes käimise ajaks.

Singisse jõudes tegime lõunapeatuse. Täna tegime siis korraliku lõuna kõigile ehk keetsime kiirnuudleid. Maitses päris hästi. No ja pärast lõunat läks ilm alles ilusaks! Lausa palav hakkas! Umbes tund aega ronisime mäest üles selleks, et jõuda järgmisesse orgu. Juba eemalt paistsid kaugel eemal orupõhjas asuvad imelised järved. Kogu meie tee mäkke olime näinud eespool lendamas edasi-tagasi mingeid suuri pakke vedavat helikopterit. Kui jõudsime mäetippu nägime ka põhjust: väga suur ja uhke telklaager oli mäeküljele püsti pandud. Eemalt ühte eriti ilusat järve nähes läks Karl pika sammu ja kiire tempoga meil eest ära. Suundus otse järve poole ja natukese aja pärast nägime teda juba ujumas. Kuna tema meid ei näinud ootamas ning arvas, et me veel kaugel, siis nautis ta pikalt ujumist. 

Lõpuks meid märgates andis märku edasi minna. Kuna olime saanud ka lausa paarkümmend minutit mõnusa päikese käes lesida, siis läksime hea meelega edasi. Karl jõudis meile varsti järele: on ikka uskumatu jõud! Siis tegime peatuse. Jalad oli päris väsinud ja paistes, palav oli... nagu ikka pole inimene kunagi rahul... Peatuse jooksul avastasime, et oleme jõudnud tagasi interneti levialasse. Aeglane, aga oli siiski olemas. Sellest olime eemal olnud esimese matkapäeva lõunast alates. Imehea ja rahulik oli olla! Aga samas saime nüüd vaadata täpsemalt kaarti. Meie plaanide järgi oleks me võinud suhteliselt kohe laagrisse jääda. See ahvatles väga - veel oli toredaid päikeselisi järvekaldaid! Aga otsustasime, põhiliselt Karli õhutusel, käia siiski ära ka mingi osa homsest teest. Plaanisime minna edasi veel 5 kilomeetrit.

Tegelikkuses käisime siiski 3,8. Leidsime jõe kaldal imeilusa koha telkimiseks. Aga kui meie lõpuks suutsime laagrikoha välja valida, läks päike muidugi kohe mäe taha peitu, aga hiljem tuli ta sealt uuesti välja. Sest eriti ta siin ei loojugi praegusel ajal - polaarpäev! Öö läbi on tegelikult valge olnud. Panime telgi püsti, tegime süüa ja keetsime teed. Täna saime nüüd lõpuks nautida seda mõnusat õhtut pärast väsitavat päeva. Meie parim telkimise koht - kilomeetrite kauguses meie ümber mitte ühtegi inimest  - vaid imelised vaated! Kella seitsmest istusime juba telgis, sõime küpsiseid ja jõime teed väikese Vana Tallinaga imetledes ümbritsevaid mäetippe - mis võiks veel parem olla!? Enne magama jäämist jõudsime pikalt veel jutustada. Tänane päev oma päikesepaiste ja soojusega oli olnud eelmiste päevadega võrreldes ikka täiesti teistsugune. Homme ootas meid ees viimane matkapäev. Meil oli ees väga palju kilomeetreid mida kõndida. Samas pidime olema hiljemalt 16.30 Nikkaluoktas. 16.50 läheb sealt buss Kirunasse ning kui sellest maha jääme, siis tuleb üks päev oodata järgmist.

Täna käisime maha aga 20 kilomeetrit. 

KUNGSLEDENI MATKARADA - KUUES PÄEV

KUUES PÄEV - 4. august 2026

Kuna eile hommikul olime ärganud väga hilja, siis võttis Karl nüüd ohjad enda kätte ja teatas, et nii see küll kuskile ei kõlba ja pani meile eile õhtul hommikuks äratuse kella poole kaheksaks. Täna on meil ka päris pikk maa ees ootamas - 25 kilomeetrit. Plaanisime kell 9.00 saada liikuma. Täna hommikul saime uskumatu vedamise osalisteks ehk vihma ei sadanud: hommikused toimetused möödusid täiesti vihmavabalt! Saime pakkida kokku kuiva telgi. Hommikusöök koosnes meil nagu ikka pudrust maasikamoosiga ning vastavalt soovile kohvist või teest. Karl ja mina ehk siis köögitoimkond eelistab kohvi ning telgi meeskond, õigemini naiskond, on teejoojad. Aga liikuma ei saanud me ikkagi enne kui ükskord pool kümme. Mis tähendab, et kogu ärkamise, riietumise, söögitegemise ja asjade pakkimise protseduur võtab meil hommikul aega ei rohkem ega vähem kui kaks tundi. Sellega peame siis arvestama.

Täna oli meil erakordselt tore matkapäev eelmistega võrreldes, sest päris arvestatava osa päevast saime matkata vihmata. Isegi päike näitas ennast veidikene. Ja kuidagi, kas tänu päikesele või oligi see nii, olid tänased vaated veel eriti imeliselt kaunid!!! Teekond oli muidugi pikk ning üritasime püsida tempos. Et õhtul ka mitte väga hilja peale jääda. Need pikad päevateekonnad tulid tegelikult sellest, et meil oli kamba peale ühise aja leidmine keset suve keeruline ja aega nappis. Mistõttu olime olukorras, kus pidime tegema seitsmepäevase matkaraja viie päevaga. See on igati tehtav, palju matkajaid on teinud seda enne meid ja saavad tegema ka pärast. Lihtsalt vahe on selles, et kui teed viie päevaga, siis ongi selline sportmatk, millega meie just hetkel maadleme. Pikema ajaga saad rohkem naudiskleda. Aga samas, kui vaadata neid eelmisi matkapäevi, kus ainult lakkamatu vihm, tahadki võib-olla just kiiremini edasi saada ja teedki peatused võimalikult lühikesed.

Täna ja ka tegelikult eelmistel päevadel, oleme kohanud palju üksikuid matkajaid. Ma ikka imetlen neid, kes tõesti matkale tuleku viitsivad üksi ette võtta. Kogu selles vihmas ja raskuses taluda seda veel üksi! Viimases ööbimiskohas oli meie kõrval veel kaks telki - kummaski üksik matkaja. Samas saan ikka aru, et tegelikult on selles palju väga toredat ja head. Kasvõi aeg iseenda mõtete mõtlemiseks ning mingite küsimuste analüüsimiseks. Igapäevases kiires elus kipub just selle jaoks jääma alati liiga vähe aega. Muudkui astud ja astud... see on selline hea monotoonne tegevus, mis jätab palju vaba aega ja võimalusi ajule töötamiseks. Ning hea võimalus leida uusi tuttavaid-sõpru. Kui oled üksi, siis ikka suhtled rohkem teiste matkaseltskondadega võrreldes sellega, kui juba ise seltskonnaga tulles. Omas toredas ja tuntud seltskonnas tavaliselt hoidutaksegi rohkem omaette.

Tee tundus täna võimatult pikk! Ja väsitav. Kotid olid ka just täna kuidagi raskemad kui varasemalt. Kuigi tegelikult polnud need eriti rasked midagi - meil ju lühikene matk. Ainult viis päeva! Rasked on need tõesti kui 2-3 nädalane matk ja peab nii söögi kui ka telgi kaasa tassima. Ilmselt olime siis meie täna lihtsalt viletsamad. Välja arvatud muidugi Karl: tema käis kord ees ja kord taga uurides aeg-ajalt kas me ikka jaksame. Aga no matkal on ju teada, et ega mingit teist varianti ei ole! Minu üks kand oli ikka katki hõõrutud, aga plaasterdasin hommikul veel teibiga kõvasti kinni selle koha ja käia on täiesti normaalne. Eriti tunda ei anna. Tavaliselt alles õhtupoole, kui pikk päev juba selja taga. Lõunaks keetsime täna ka kuuma teed juustu ja küpsiste juurde. Ning pidasime maha pika arutelu teemal, miks meil polnud plaanis korralikku sooja lõunasööki keeta!? Menüü tegime mina ja Katariina, ka poes asju ostmas käisime meie. Ei tulnud üldse selle pealegi, et võiks olla kuidagi teisiti.

Aga mõistsime, et Karl sellise kesise toitmisega meil lõpuni välja ei vea. Õnneks olime suure varuga võtnud kaasa kiirnuudleid. Üheks korraks olid need menüüs õhtusöögiks ja üks kord igaks juhuks varuna ettenägematuteks olukordadeks kaasas. See "igaks juhuks" ning "ettenägematu olukord" oligi meil nüüd käes ja läkski käiku lõunasöökideks.  Põhiliselt Karlile, aga oli ka liitujaid. Õhtuks oli plaanis jõuda Sälkasesse. Aga see tee sinna tundus ikka nii pikk ja vaevarikas! Ning kui hommikupoole oli olnud kohati päris ilus ilm ning olime isegi päikest näinud, siis õhtupoole oli jälle lakkamatu vihmasadu. Olime kõik, peale Karli, ilmselt väsinud ja natukene tüdinud sellest lõputust vihmast. Jalad valutasid. Olin talvel kindlalt plaaninud osta endale suveks uued matkasaapad! Aga no, ikka mõtlesin, et vast kestavad veel selle ühe matka, kuigi saapad on peaaegu sama vanad kui Eliisabet. Ja eks nüüd see andis tunda jalgades.

Kui lõpuks Sälgas olime tundus olukord päris trööstitu: lakkamatu vihm, valutavad ja väsinud jalad, märjad riided ja lõputu niiskus. Ees ootas aga veel telgi üles panemine, söögi tegemine jne. Seda oleme siiski kogenud, et kõik need asjad on mõistlik laagrisse jõudes viivitamatult ära teha, sest hiljem läheb veel hullemaks. Nii ka nüüd: panime telgi kõik koos üles. Käed oli külmunud ja kanged. Üks asi, mille kaasavõtmisele ma tõesti mõelda ei osanud, on kindad. Kõigile käisin küll peale ja kontrollisin, et kas on pakitud kaasa müts ja sall. Mütsi puhul selgus, et kellelgi polnudki võtta kodust sobivat mütsi. Said siis kõik minu varudest selle. No ja siis oli mul igal öösel telgis kolm roosat peanuppu! Ise ka imestasin, et kuidas on mulle sattunud kolm erkroosat mütsi!? Aga telgi saime püsti. Loopisime magamise tarvikud kiiresti sisse. Katariina ja Eliisabet jäid voodeid tegema. Karl puges ka telki sooja korraks.

Täna olime pannud oma telgi samuti nö tasuta laagriplatsile. Siin oli see enne ametlikku hoonetekompleksi. Jõgi jäi piiriks vahele. Läksin tualetti, päris tüütult pidi selleks ületama neli silda, kõik üle hargnevate jõeharude. Tagasiteel võtsin jõest kaasa õhtusöögi valmistamiseks vee. Karl puges ka telgist välja mind abistama. Täna oli õhtusöögiks kartulipuder. Isegi võid oli meil veel alles sinna sisse panemiseks. See söök on lihtne valmistada - pakkide sisu tuleb vaid keeva vee sisse valada. Keeruline on ainult veekogust arvestada. Täna paningi sellega mööda ehk puder jäi natukene liiga vedel. Aga maitset see halvemaks ei teinud ning söök maitses lausa suurepäraselt. Tühi kõht pidi ikka kõikse parem kokk olema! Söömiseks pugesime ka meie Karliga telki. Õues oli läinud väga külmaks. Sõime, pärast sööki tegime veel teed halvaa juurde. Saame priimust kasutada ka telgi ääre all. Ei pidanud keegi enam päris väljas passima sellepärast. Enne magamaminekut riideid vahetades, soe pesu ja soojad sokid selga ning käimise riided kokkukeeratult pea alla padjaks, jäin vaatama oma varbaid: kuidagi väga kummaline nägi välja minu ühe jala teine varvas. Küünevalli ääres oli kummaline lillakas joon.

Valus ei olnud samas, ainult natukene hell. Tean küll, et varbaküünte mahatulek matka käigus on suhteliselt tavaline nähtus. Minuga pole seda lihtsalt varem mitte kunagi juhtunud. Ilmselt seetõttu ma ei saanudki aru kohe alguses millega tegemist. Ja ka see, et kuidagi on minusse juurdunud teadmine, et selline asi on kohutavalt valus ning piinarikas - aga mina ei tundud eriti midagi. Teisel jalal oli sama asi, aga väga kergelt ning tunda polnud midagi. Aga mõnikord on parem olukorda eirata: võtsin jälle elupäästva teibi ning teipisin mõlemad varbad küüne koha pealt kõvasti ja mitmekordselt kinni. Et äkki juhtub nii, et kui ma nüüd rohkem seda ei näe, siis justkui polegi midagi juhtunud. Etteruttavalt võin öelda, et see toimis! Käimist juhtunu mul segama ei hakanud ja teipi enne matka lõppu igaks juhuks lahti ei võtnud. Uni tuli õige kiiresti. Käinud olime täna 25 kilomeetrit.

KUNGSLEDENI MATKARADA - VIIES PÄEV

VIIES PÄEV - 3. august 2026

Ärkasime umbes pool üheksa. Matka olukorras on see totaalne sissemagamine! Eliisabetil oli öösel palju ebameeldivaid seiklusi olnud. Alustuseks selgus, et tema madrats oli õhust tühjaks läinud. Ja kuna tal oli selline mitte paksust materjalist vaid rohkem nagu kile moodi madrats, siis õhu puudumisel selle sees, oli ta kohe külma maapinna vastas. Puhus madratsi täis ja läks WCsse. Keegi meist seda minekut ei kuulnud ega pannud tähele. Küll aga tagasitulekut. Ärkasin selle peale, et keegi üritas meie telki tungida. Ja kuna ma polnud kuulnud, et keegi meist oleks välja läinud, siis ehmatasin päris kõvasti. Aga kui ukse vahelt ilmus tuttav peanupp, panin pea tagasi padjale (kokkukägardatud riided siis) ja magasin edasi. Karliga aga nii lihtsalt ei läinud. Tema arvas samuti, et keegi võõras tungib meie elamisse. Ning kogenud kaitseväelasena ei hakanud ta ootama ega juurdlema kellega tegu vaid tegutses viivitamatult karates püsti, et meid loomulikult kaitsta ootamatu ja ohtliku vaenlase eest. Selle peale ehmatas muidugi omakorda Eliisabet!

No ja nii me siis kõik ehmatasime seal korda mööda välja arvatud Katariina; kes polnud samuti kuulnud Eliisabeti lahkumist, küll sarnaselt teistelegi tagasitulekut - aga ei olnud viitsinud isegi silmi lahti teha! Sest no olgem ausad, kes see võõras ikka meie telki tahaks tulla!!? Kõik peale Eliisabeti said nüüd uuesti rahulikult magama jääda. Eliisabeti madrats läks aga jälle tühjaks. Olles seda juba mitu korda täis puhunud, sai ta lõplikult aru, et see madrats on katki ja selles ei seisagi õhk sees ega hakkagi seda mitte kunagi tegema! Vaatamata tema ponnistustele. No siis oli muidugi kehv taipamise hetk... külm, kõva, unine ja magada ei saa. Ning lisaks kõigele magavad ülejäänud kolm mõnusat ja õiglast und. See tema trööstitu olukord tundus talle endale nii haletsusväärne, et lausa nutt tuli peale. Mis iseenesest oli jälle hea, sest selle peale ärkas Karl uuesti üles ja kutsus väikese õekese enda madratsi peale magama. Kuidagi said nad seal kahekesi ühe madratsi peal selle ööga siiski hakkama. 

Öised seiklused ja kaeblemise nende üle ära kuulanud, läksin hommikusööki tegema. Matkajaid oli päris palju juba liikvel. Suur osa oli ka juba edasi liikunud - meie olime lihtsalt nii hilised. Katariina ja Eliisabet jäid telki kokku panema, mis oli nüüd vastikult märg (pool ööd oli vihma sadanud) ja must - telk asus mändide all ning kõik need märjad männiokkad olid meie telgi külge kleepunud. Märg telk on aga raske! Meil pole eriti korralikku alumiiniumvaiadega (väga kerged!) matkatelki, mis oleks ka seljas kerge tassida. Seepärast olime jaganud telgi neljaks erinevaks osaks: telgikate, telk ise, suured vaiad ja väikesed vaiad. Minu käes olid suured vaiad. Eliisabetil väikesed. Nende kaal muidugi märjaks saades ei muutu erinevalt kangast osadest. Katariina ja Karl said enda kätte telgi sisu ning katte. 

Hommikusöögiks oli kaerahelbepuder maasikamoosiga. Moosi olime võtnud eile siitsamast köögist maha jäetud toiduainetekastist. Oma kodust kaasavõetud moosi olime kaotanud kuskile ära (paar kuud hiljem tuli see välja Kristi ja Ove juurest: olime selle sinna unustanud!). Kõhud täis söödud koristasime natukene kööki. Siin on sellised vesi õues/solk toas tüüpi köögid. Ehk ei ole vett ega kanalisatsiooni. Vesi tuuakse otse jõest õue peale veetud vooliku kaudu. Karl tõi vett ja viis välja solgiämbri, mina pesin nõud. Pakkisime kotid kokku ja tuligi hakata liikuma. Jätkuvalt saime kõvasti vihma päeva jooksul. Aga vaated hakkasid muutuma järjest ilusamaks: mets ja puud kadusid ära ning avarust tuli aina juurde. Mäed meenutasid üha enam mägesid! Vihmajoped püsisid täna stabiilselt seljas. Tuul oli ka kõvem eilsega võrreldes. Eliisabet sai täna endale jopele peale veel Ove käest laenatud vihmakeebi.

Päris palju on siin rajal vaja ületada jõgesid. Suurematest lähevad üle rippsillad. Sellised kolisevad ja kõikuvad, aga loomulikult igati turvalised. Aga on ka lihtsalt koolmekohtasid, millest tuleb niisama üle suuremate kivide minna. No ja vot täna juhtus ühe jõe juures selline asi, et Katariina kukkus kogu täiega sisse! Meie Eliisabetiga läksime ees, siis hakkas Katariina üle tulema ja Karl ootas siis meie üle minekut. Katariina jäi aga midagi vaatama, kaotas tasakaalu ning siis juba raske kott tegi kõik ülejäänu ehk tõmbaski ta vette pikali. Ning Karl sai selle kõik kenasti filmilindile jäädvustatud! Igaks juhuks pean siiski mainima, et see viimane tuli täiesti juhuslikult - ta ei teinud seda meelega. Karl ootas kuni saab meie järel hakata üle jõe tulema ja pani samal ajal oma GoPro kaamerat tööle. Ja sai tööle selle just täpselt sellel hetkel kui asi põnevaks läks. Aga kui Karl aru sai, mis toimus, aitas ta Katariina muidugi kohe püsti.

Tegime nüüd väikese peatuse, et õnnetuse tagajärgi likvideerida. Kuid Katariina ei olnudki huvitatud riiete vahetamisest: väitis hoopis, et siis need jäävadki märjaks. Mis iseenesest on täiesti tõsi - üks laps on vähemalt mõne kuuldud matkatarkuse ka meelde jätnud. Seljas kuivavad märjad riided tõesti kõige paremini. Seal juures peab muidugi meelest pidama, et samas on oht ka külmetuda. Näiteks kui liiga kauaks seisma jääda. Katariina valas vaid saabastest suurema vee välja, väänas sokid ja püksisääred kuivemaks  ja marssisime nüüd veelgi vapramalt edasi. Õnneks oli tõesti paar tundi vihmavaba. Ja Katariina matkapüksid olid tegelikult natukene rohkem kui tunniga peaaegu täiesti kuivad. Saabastega küll nii hästi ei läinud - need said päris kuivaks alles matka lõpuks. Lõunapeatus oli täna ka päris kiire, sest vihm ei teinud olemist sugugi mugavaks. Sõime oma vorsti, pähklid ja šokolaadid kiiresti ära ja vantsisime edasi.

See lõputu vihm hakkas natukene juba tüütama, aga ega teha polnud loomulikult mitte midagi. Õnneks olid minu riided igati vihmakindlad. Olin ostnud eesootavale matkale mõeldes kevadel just uue matkajope, mis osutus nüüd siinsetes karmides tingimustes igati heaks. Pärast lõunat ootas meid ka väike mäkke ronimine. Nimelt tuli meil ületada üks pisikene kuru. Enne seda leidsid Karl ja Eliisabet päris suure lumehange. Loomulikult oli vaja selle otsa ronida ja natukene lumesõda mängida. Mina jalutasin vaikselt edasi. Lastel pole probleemi mulle järele jõudmisega. Kurul oli väike hütt, seal kõrval WC. Ja mõned inimesed. Täna suudame erinevaid nägusid juba rajal eristada. On tekkinud seltskonnad, kes liiguvad meiega enam-vähem samas tempos ja kelledest mitmeid kordi päeva jooksul möödume või mööduvad nemad meist.

Täna pidi meie teekond olema kõvasti pikem eilsega võrreldes. Eile käisime aga asjata umbes 5 kilomeetrit veel lisaks, mistõttu see vahe lõppkokkuvõttes nii suureks ei osutunudki. Täna oli aga meie päris õige marsruut 22 kilomeetrit. Pikalt jalutasime mööda järve kallast, kust iseenesest oleks saanud mõned kilomeetrid lõigata kasutades paati. Paadisilla juures oli lipuvarras, milles rippuva valge lipu pidi heiskama, et teisel pool järve viibiv paadimees näeks, et on huvilisi paadisõitjad. Meie paadiga siiski ei plaaninud sõita, see oli ka päris kallis, sest tahtsime raja siiski päris ise läbi teha. Aga tänase päeva kõige suurema vihmasaju ajaks saime varjuda paadisilla kõrval oleva ootepaviljoni katuse alla. Paat pidi minema kell viis ning huvilisi siiski kogunes päris mitmeid. Aga me ei olnud ainukesed, kes oma jalgu kasutasid lõpuni välja. Üks isa oma kolme pojaga marssis samuti vapralt edasi. 

Kui suurem vihm möödas oli ning tekkis pisikene auk vihmasajus liikusime kohe edasi. Rada läks mööda järve kallast, kord lähemalt, kord kaugemalt, aga alles umbes tunni aja pärast nägime paati, mis sõitis ootajatele järele. Neil tuli seal külmetades ikka päris kaua oodata. Järve äärt mööda jalutamine oli aga väga kaunis - mingil hetkel jalutasime täiesti vee äärt mööda rannakividel. Alesjaure hüttide juures plaanisime ööbida. Viimane osa teest oli juba päris väsitav. Kui päeval olime kohati isegi natukene päikest näinud, siis õhtupoolikul oli vihm aina tugevamaks läinud. Käisime majade juurest läbi, et veenduda: nendes ööbimine on endiselt väga kallis. Nõnda jalutasime edasi, ronisime järskudest kaljudest alla jõe äärde, sealt üle silla ning esimese sileda platsini jõekäänakul. Seal oli paar telki juba ees, ühe naisterahva käest saime info, et siin pool jõge võib tasuta telkida ning üle jõe majade juures võib käia ka tualetis.

Karl pani priimuse üles, otsisime välja õhtusöögi asjad. Menüü oli meil kenasti kirja pandud päevade ja söögikordade kaupa. Igaüks pidi teadma ise ainult seda, mis asjad tema kotis on. Aga vihm oli jäänud üle natukene enne seda kui laagrisse jõudsime!!! Tüdrukud said kuivas telgi üles panna. See on juba asi, mille üle õnnelik olla. Tegime süüa, tüdrukud tegid telki magamisasemed valmis. Eliisabeti katkise madratsi asemel pidime sättima nüüd alles jäänud kolm madratsit põiki üle telgi. Katkise panime jalgade otsa. Parem ikka kui mitte midagi! Kõht täis, pesime hambad, pidime ronima korra veel üle silla ja mäest üles, et WCs käia. Sealt tulles pugesimegi telki ära, natukene saime jutustada, aga siis sättisime magama. Eliisabet saab täna öösel loodetavasti paremini magada. Eile öösel olid külmetanud kõik peale minu. Mul oli seljas villane meriinopesu. Uue magamiskoti ostsin paar päeva enne matka. Küll mitte talvise. Mugavus +9 kraadi. Aga eile öösel oli mul pigem palav, igal juhul kindlasti mitte külm. Eks näis, kuidas nüüd!

Käisime täna maha 22 kilomeetrit!

KUNGSLEDENI MATKARADA - NELJAS PÄEV

NELJAS PÄEV - 2. august 2026

Äratus kell 8.00. Tegime köögis kiired kohvid, haarasime kaasa õhtul valmis tehtud võileivad. Kusjuures võileivamaterjali valikus oli ka meie poolt palavalt armastatud lapi leib. Peale meie oli siin veel üks perekond ööbimas. Rääkisime köögis natukene juttu: nemadki olid minemas Kungsledeni rajale matkama. Täna panime siis kohe päris matkariided selga, saapad jalga ja pakkisime lõplikult matkaasjad seljakotti. Muud asjad jäävad autosse. Tassisime kotid autosse ning asusime teele Kiruna rongijaama. Kohale jõudes avastasime, et parklas võib auto parkida tasuta 7 päeva. See sobis meile ideaalselt! Vinnasime kotid selga ja jalutasime perroonile. Jaa, no nüüd oli tõesti nii, et järgmised viis päeva tassime me kogu oma elamist ja vara seljas. Rong tuli õige varsti. Matkajaid oli terve perroon täis. 

Läksime rongi, istusime maha, piletid ostsime juba rongis, aga siiski internetist. Kusjuures oli ka piletikontroll. Tema käest sai muidugi ka pileteid osta. Mina sõin ära ühe oma võileibadest. Teised olid enda omad osaliselt juba varem ära söönud. Sõitsime umbes 40 minutit Abisko Turistiko peatusesse. See siis pidi olema lähemal matkaraja algusele võrreldes lihtsalt Abisko peatusega. Enamus reisijaid tuli meiega koos rongilt maha. Rong iseenesest sõitis veel pikalt edasi - Stockholmi ja Narviku vahel sõitis see rong. Alati, kui päris täpselt ei tea, kuidas asjad käivad, saab jälgida masside liikumist. Ja mass suundus rongilt maha tulles bussipeatusesse. Nii meiegi. Ilmselt peeti matkajaid natukene laiskadeks, et nad ei suuda enne päris matka natukene, no nii paar kilomeetrit, veel jala käia. Igal juhul viis see buss, mida nüüd ka meie ootasime, Abisko matkakeskusesse, kust siis algasidki need päris matkarajad. Sättisime veel kotte. Korra jäin mõtlema, et peaks keskusest võtma raja kaardi. Aga no, lapsed arvasid, et ei viitsi!

Leidsime Kungsledeni raja alguse väga kergelt: oli vaevutud lausa uhke väravalaadne moodustis selle tähistamiseks ehitada. Ilm oli pilves. Hakkasime astuma. Inimesi liikumas oli, samas tundus kuidagi vähe. Vihma hakkas sadama, siis jäi järele. Oli palav. Nii jamasime nende riietega kohe teekonna alguses ikka mitmeid kordi. Matka esimesed sammud on ju tavaliselt kerged ja lihtsalt - nii astusime meiegi päris kiiresti ja eriti süvenemata sellesse, et kuhu. Olime paar kilomeetrit käinud, kui hakkasin siiski kahtlema, et kas oleme ikka õigel teel: ükski silt ei näidanud meie tänase päeva eesmärgi ehk Abiskojauri poole. Aga ikkagi läksime veel jupp maad edasi. Mingil hetkel tegime siiski peatuse ning Karl pani tööle oma matkaäpi, mis näitabki just matkaradasid.

See siis näitas, et me liigume küll õiges suunas, aga mitte õiget rada pidi. Nüüd oleks kulunud ära kaart, millest loobusime. Päris raja alguses oli paar kaarti maas vedelenud - isegi neid me polnud taibanud üles korjata! Iseenesest oleks saanud liikuda ka lihtsalt mööda loodust eesmärgi suunas, aga kuna võõrast maastikku ju ei tunne, tundus turvalisem olevat minna siiski mööda ettenähtud teed. Seda enam, et vahele jäi jõgi, mille ületamine selleks mitte ette nähtud kohas ei pruugi õnnestuda. Seega keerasime tagasi. Parem nüüd kui hiljem! Vihma hakkas uuesti, seekord päris kõvasti, sadama. Aga nüüd olime vähemalt õigel rajal. Ronisime kõrgel jõe kohal. Imelised vaated ning ka vihm jäi õige pea järele. Nüüd õnnestus meil isegi ülejäänud päev enam-vähem vihmata matkata. Päris mõnus oli! Ühe astangu äärel kõndides kuulsin mingit rabistamist põõsas ning korraga tõusis sealt õudse laperdamise saatel õhku mingi kanalaadne lind. Täpsemat nime me kahjuks talle anda ei osanud.

Mitu korda päeva jooksul saime väikese vihmasabina. Tuli vihmajope jälle selga toppida ja kui vihma ei sadanud hakkas kohe hirmus palav. Nii me siis sahmisime pidevalt nende riietega - selga ja siis jälle seljast ära. Lõuna ajal tegime natukene pikema peatuse. Üks kand tundus mul natukene hell. Võtsin jala lahti: oligi tekkinud juba väike vill. Õnneks ei olnud veel katki läinud. Otsisin kotist välja teibirulli ning teipisin kanna kõvasti kinni. Teise jalaga tundus kõik korras olevat. Ka Katariinal saabas hõõrus kuskilt, mistõttu tegi ta sama protseduuri läbi. Edasi minnes kuskilt rohkem ei hõõrunud ja oli täitsa hea käia, aga mida lähemale tänase päeva lõpule hakkasime jõudma, seda väsinumad olid jalad. Viimane teelõik Abiskojaurini tundus eriti pikk. Kohale jõudsime siiski päris vara - umbes kella viie ajal ning just siis hakkas uuesti kõvasti vihma sadama. Selgus, et kuna hetkel oleme Abisko looduskaitseala territooriumil, siis siin suvalises kohas telkida ei tohi. Keskuses maksis telkimine aga 30 eurot inimese kohta! See tundus küll meeletult kallis. Variant oleks olnud minna veel edasi (looduspark pidi paari kilomeetri pärast ära lõppema), aga meie seltskonnale selle idee mahamüümine ei oleks mul ilmselgelt õnnestunud. Ehk meil ei olnudki tegelikult muud valikut, kui jääda siia. Maksma minnes selgus, et alla 26aastased (kõik siis peale minu!!!) saavad siiski ainult 24 euroga hakkama. Vihmasadu läks järjest tugevamaks. Ei olnud just kõige parem hetk telgi püstitamiseks. Läksimegi alustuseks hoopis kööki süüa tegema. Kui vihm natukene vähemaks jäi läksid Katariina ja Eliisabet telki üles panema.

Õige pea hakkas aga taas sadama ning telgi püstitamine paduvihmaga meeldiv ülesanne ei olnud. Mina ja Karl tegime süüa. Meie esimesest autoreisist Põhja-Jäämere äärde aastaid tagasi (lapsed olid siis ikka päris väikesed) on meil need rollid olnud selliselt jaotunud ja kuidagi on see püsinud tänase päevani välja. Aga õhtusöögiks oli täna koorene lõhepasta! Kõlab täitsa nagu kolmetärni restoran. Ja ega ilmselt maitse ei jäänud ka alla. Lõhe tuli muidugi konservist. Koore olime eile Kirunast kaasa ostnud. Telk sai siiski üles täpselt õigel ajal, et Katariina ja Eliisabet jõudsid tagasi samal hetkel söögi valmimisega. Vihmas telgi püstitamine oli neile päris suur väljakutse olnud, eriti suhtlemise ja koostöö osa selle juures. Aga täis kõht teeb kõik asjad paremaks! Söök oli imehea! Ja saime süüa soojas ning kuivas ruumis mugavalt laua taga. Pärast sööki läksid lapsed sauna: jaa, siin oli lausa selline suurepärane asi olemas. Mina siiski ei tahtnud pärast märja peaga telki magama minna ja loobusin sellest mõnust. Kirjutasin ja lugesin hoopis köögis.

Saun oli olnud aga megahea: kuum saun, kust sai külma jõkke kohe hüpata! Lapsed olid väga rahul. Pesime hambad ja käisime veel WCs. Mina jäin oma kohmitsemisega viimaseks, koristasin köögis veel meie söögiasju ning seega asutasin ennast telkimisplatsi juurde minema teistest hiljem. Lapsed olid aga jõudnud juba hakata muretsema, et kas ma ikka leian telgi üles, kas ma üldse tean, mis värvi telk meil on jne-jne!? Poole tee peal tuligi Eliisabet mulle vastu veendumaks, et ma ikka ka õige telgini jõuan. Põhjust muretsemiseks võib-olla isegi oli, sest meie telk tegelikult asuski kõvasti kaugemal sellest kohast, mis meile alguses ette näidati. Ronisime kõik telki, sättisime ennast magamiskottidesse, vestlesime veel natukene ja siis jäimegi magama. Või noh, vähemalt üritasime: eks telgis magamisel on mitmeid häirivaid elemente. Käisime täna maha õiget rada 14 kilomeetrit ning ekslesime veel 5 kilomeetrit. Raha kulutasin rongipiletitele 10 eurot ja ööbimisele  30 eurot, kokku siis 40 eurot.

KUNGSLEDENI MATKARADA ROOTSIS - KOLMAS PÄEV

KOLMAS PÄEV - 1. august 2026

Olime pannud kella helisema kella kaheksaks. Magamistoast väljudes lõi ninna pannkoogilõhn! Ove oli ärganud poole öö ajal ehmatusega üles, et kallitele külalistele (meile siis!) polegi vahvleid küpsetatud siin oldud päevade jooksul! Pannkoogid, mida Kristi siis meie ärgates juba köögis küpsetas, oli aseaine vahvlitele. Toppisime viimased asjad kottidesse ning suundusime alla sööma. Loomulikult olid pannkoogid suurepärased! Kõhud täis, tassisime oma hunniku kotte autosse, jätsime hüvasti ja start! Olime plaaninud hakata sõitma kell üheksa. Ja no läks päris hästi, hilinesime vaid 11 minutiga. Me polnud siiamaani suutnud panna paika lõplikku plaani meie matka logistikas: et kuhu jätame auto!? Kas matka alguspunkti või lõpppunkti ja kuidas siis nende vahel liigume? Otsustasimegi selle panna lõplikult paika nüüd tänase päeva jooksul, mil olime umbes 800 kilomeetri jagu sunnitud autos paigal püsima. Aga tänane päev tervitas meid hommikust peale päikesepaiste ja selge taevaga. Oleks see ka eile nii olnud!!!

Võtsime suuna põhja! Nagu öeldud, sõita oli meil palju. Karl oli enamus aega roolis, mina üritasin mõelda välja parimat logistilist plaani meie matka alguse ja lõpu jaoks. Mõtlesin mis ma mõtlesin ja uurisime kamba peale kõiki transpordivahendeid, mis sõidavad Abisko, Kiruna ja Nikkaluotko vahel, aga kokkvõttes jõudsin järeldusele, et peame ikkagi jätma auto Kirunasse, sõitma rongiga Abiskosse matka alguspunkti ning pärast matka sõitma Nikkaluotkost bussiga Kirunasse tagasi. Rong läks homme hommikul. Mis tähendas, et meil oli öömaja vaja täna ööseks. Leidsin Booking´ust 74 euro eest majakese neljale. Kusjuures sisaldas kirjade järgi isegi hommikusööki! Mõeldud-tehtud! Broneerisin ära ja seega oli meie plaan nüüd lõpuks paigas.

Nüüd andsime oma teejuhile juba täpsed instruktsioonid ööbimiskohta jõudmiseks. Tee peal tegime paar tualetipeatust ning lõuna MacDonaldsis. Pärast Karli sõitis Eliisabet, siis mina. Kuigi meie ööbimise koht oli enne Kirunat, sõitsime ikkagi linna, et käia poes. Kõige muu vajaliku kõrval ostsin õhtusöögi juurde magustoiduks šokolaadisaiakesi. No ja kui Rootsis, siis peab ikka sööma ka lihapalle! Täna õhtusöögiks oligi siis tatar lihapallidega. Lisandiks veel juurde hapukoor ja või. Natukene pidime otsima, et õigesse kohta kohale jõuda. Selgus, et tegemist on kelgukoerte kasvandusega. Kus neljakohalisi majakesi ka lihtsalt välja üüritakse. Väga armas koht! Majad oli kõik Lapimaal kasvavate marjade nimetustega - meie oma oli Mustikas. Ja maja ukse kõrval oli väike infotahvel, kuhu oli kriidiga kirjutatud minu nimi. Äärmiselt armas, samas väike ja mitte väga palju aega nõudev ning kena žest, mis tegi tuju kohe väga heaks. Ja veel see, et minu nimi oli kirjutatud täiesti õigesti!!! Seda juba tihti ei juhtu. Majakene oli väga armas ja lihtne, aga kõik oluline oli olemas - narivoodid, laud, neli tooli, prügikast ja riidenagid. Voodites oli madratsid ning isegi magamiskotid ning veel väga uhked. Vaude omad. Lisaks iga magamiskoti juurde värskelt pestud ja puhas puuvillane sisemine kott.

Tassisime asjad tuppa, otsisime üles köögi, tutvusime meie hommikusöögi valikuga, mis osutus oodatust kordades paremaks. Süüa hakkasime tegema siiski priimusel oma maja ees laual. Lihapallid siis, juurde tatar. Traditsioonilise õhtuse tee asemel keetsin kakaod: köögis oli olemas kohe päris kakao! Šokolaadi saiade juurde maitses see imehästi. Hommikul pidime päris vara tõusma, et kohvi keeta ja õigeks ajaks rongile jõuda. Võileivad tegime köögis pakutavast kraamist juba ette valmis ja panime külmkappi. Viimased tualetis käimised veel ja siis sättisimegi magama. Enne magama jäämist avastasime veel, et olime alguses rongiaega kuidagi valesti vaadanud: algse 8.25 asemel läks see tegelikult hoopis 9.51. Ei saa just öelda, et ma oleks rõõmustanud selle üle. See tähendas, et ka matkarajale jõuame poolteist tundi hiljem. Aga no, nii on!

Raha kulutasin täna lõunasöögile 11 eurot, poes 20 eurot, ööbimisele 74 eurot ja bensiinile 50 eurot. Kokku siis 155 eurot. Kusjuures: bensiin on siin palju odavam Eestiga võrreldes.

KUNGSLEDENI MATKARADA ROOTSIS - ESIMENE JA TEINE PÄEV

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 30. ja 31. juuli 2026

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest ehk ühest talvisest päevast, mil sattusime Karliga vestlema matkamise teemal. Karl arvas, et tema sooviks nüüd samuti hakata matkamas käima. Esimese kohana, mis pähe tuli, soovitasin talle Kungsledeni matkarada Rootsis, ütlesin, et ma isegi olen mõelnud millalgi sinna minna. Pole veel lihtsalt jõudnud. Kindlasti on sõpru, kellega koos ta saaks sinna minna... Karl aga arvas, et no selge, siis me lähemegi suvel sinna kõik koos! No mõeldud tehtud: ei lase mina endale kaks korda öelda, kui minu lapsed soovivad minuga reisile, eriti veel matkale, minna!!! Mingil ajal hiljem rääkisin ka Katariina ja Eliisabetiga - neilegi meeldis see plaan. Juba hakati mõtlema varustuse peale. Kevadel täpsustasime veel kuupäevad, pidime varuma mõned päevad juurde, sest head sõbrad Örnsköldsvikis ootasid meid ka külla, kui juba oleme Rootsis seiklemas. Kuupäevad saime paika, ostsin ära laevapiletid marsruudile Tallinn-Stockholm. 

Varustus sai üle vaadatud, juurde ostetud või kokku laenatud. Menüü tehtud ning söögid ostetud. 29. juuli õhtul sõitsime oma täispakitud autoga sadamasse laevale ning 30. juuli hommikul Stockholmis sealt jälle maha. Meil oli sõita selle keerulise nimega kohta (Örnsköldsviki nimest on kohalikud elanikud teinud lühema versiooni ning kutsuvad linna lihtsalt Ö-vikiks) umbes 500 kilomeetrit. Sõitmist alustas Karl. Plaanisime, et kui meil sõit edeneb hästi kiiresti (st et pole vaja liialt palju peatuseid teha), siis me jõuame veel täna nimetatud linnakeses asuvasse Fjällraveni tehase poodi. Aga no päris nii ei läinud, sest ikka pidime söömas käima ja tuli neid peatuseid teha. Viimase osa teest olin mina roolis. Sõbrad Kristi ja Ove ootasid juba kannatamatult. Ja lõpuks me jõudsime kohale! Külalislahkelt ootas meid soe söök ja lahke pererahvas. Tassisime asjad autost tuppa. Ning lõpuks sai auto kitsikusest vabadusse ka meie vaikne ja vähenõudlik kaasreisija Liivi Kuldrenet, kes ihkas edaspidises elus katsetada natukene kargemat kliimat. Peale sööki sõitsime mere äärde. Örnsköldsvik teadupärast asub mere ääres. Kuigi vesi väga soe ei olnud käisime siiski ujumas. Sellel suvel oli see minu jaoks esimene kord üleüldse seda teha! Siinne piirkond tundus meile väga rahulik ja vaikne. Inimesed toimetavad vaikselt oma tegemisi. Ühelt poolt muidugi on see seotud ilmselt ka sellega, et väljas on suur suvi.

Ujumast tulles rääkis meie rootslasest võõrustaja Ove meile ühest kummalisest, 90ndatel Eestist tehtud, mitte just meid kõige paremas valguses näitavast, filmist. "Torsk pa Tallinn" räägib Rootsi poissmeestest, kes saabuvad Eestisse endale naist otsima. Otsima oleks siiski totaalselt vale sõna: tegelikult valima. Filmis mängib uskumatult palju häid eesti näitlejad eesotsas Merle Palmistega. Aga sisu on nii erakordselt halb, et see on nagu natukene juba isegi hea! Igal juhul otsustasime meie, et seda filmi peame me nägema ja nii tegimegi spontaanse filmiõhtu. Saan aru, miks Eestis sellest filmist eriti midagi ei teata: ega see meid just väga positiivses valguses ei näita! Pärast filmi läksime suht kohe magama, olime pikast päevast väsinud ning hommikul ootas meid ees Fjällraveni outlet.

Ärgates alustasime esmalt siiski mõnusalt pika hommikusöögiga. Pood avati kell kümme, olime umbes pool üksteist kohal. Juba siis oli rahvast väga palju! Kuna siin asub ka Fjällraveni tehas, siis on igati loomulik, et kõige tuntum soodusmüük toimub just siin. Karl soovis endale uut seljakotti, mina tahtsin matkapükse ja fliisi. Karl sai koti, mina fliisi. Pükse küll ei saanud (tahtsin mustasid, aga minu numbrit ei olnud), aga selle eest sain väga head (eriti hinna poolest!) veekindlad kotid. 3-7 eurot tükk, vastavalt suurusele. Katariina ja Eliisabet ostsid ka nipet-näpet. Hommiku läbi oli sadanud vihma ning see jätkus endiselt. Enne kojuminekut käisime kiiresti läbi toidupoest. Tegime lõunasöögi ning sõime - Rootsimaale kohaselt ikka lihapalle kartulitega. Siis oli meil plaanis minna väga ägedasse taevakohvikusse - sõita tõstukiga kõrgele mäe otsa ning nautida vaateid sealses kohvikus, aga vihm tahtis vägisi meie suurejoonelised plaanid ära rikkuda.

Kuid üritasime siiski! Sõitsime tõstuki juurde, et lõplikult veenduda, me ei saa täna sinna: tõstuk oli lausa seisma pandud!!! Siis pakkusid Kristi ja Ove kohe kiiresti mitut muud alternatiivi - käisime kohalikes pisikestes brändipoodides (nt puukingapoes) ning kohvikus hoopis piirkonna looduskeskuses. Kohv joodud, jagunesime kaheks seltskonnaks: mina, Kristi ja Ove läksime Ö-viki kesklinnaga tutvuma ning Katariina, Karl ja Eliisabet võtsid minu auto ning käisid tankimas. Mingi aja pärast saime kodus kokku, pakkisime kokku piknikukorvi, külmad õlled ning sõitsime mere äärde kogukonna sauna. Tõesti, siin on mere ääres suur saun, mida võivad kõik kasutada - tuleb ainult ise soojaks kütta. Kusjuures: üldjuhul on isegi küttepuud olemas! Ove küll igaks juhuks vahetas naabrimehega korvitäie puid eesti šokolaadi vastu. Käisime saunas, ujumas. Ilmgi oli õhtuks läinud suurepäraseks.

Saunas käidud ja ujutud, kolisime oma asjadega sauna kõrval asuva grilli juurde. Olime võtnud kaasa grillvorste, lapi leiba ning sinepit ja ketšupit - kõigest sellest saime kokku suurepärase õhtusöögi. Loodus meie ümber oli võrratu - lahesopis vaikne meri, sulnis taevas ja loojuv päike. Istusime seal grilli ümber päris kaua. Lõpuks pidime siiski oma asjad kokku korjama ja hakkama koju minema. Meil tuli enne magamaminekut pakkida veel kokku kõik oma matkaasjad ehk pakkida kokku seljakotid. Kui sellega ühele poole saime, vaatasime eilsele filmile vastukaaluks, filmi eestlaste vägitegudest Rootsis: filmi nimeks siis "Sangarid". Meie seltskond küll ei jaksanud filmi väga pikalt vaadata ja läksime varem ära magama. Homme ootas meid taas ees terve päev autosõitu. Meie praegusest asukohast matka alguspunkti on ligi 800 kilomeetrit sõita. Ning eeldatavalt oli meil viimane õhtu enne matka magada mugavalt pehmes voodis.

Raha kulutasin täna poes 25 eurot (meie pere lemmikkohv maksab Rootsis 7 eurot pakk ja Eestis 15 eurot: seega kohvi ostame me Rootsist!), kohvikus 6 eurot, bensiin 60 eurot. Kokku 91 eurot.

KEVAD TOSKAANAS - KAHEKSAS PÄEV

KAHEKSAS PÄEV - 17. aprill 2026

Ärkasin täna hommikul kella poole kaheksa ajal. Mõtlesin, et enne jooksma minekut teen ära meie öisele tagasilennule check-ini. Pusisin ja pusisin seal, aga millegipärast ei saanud ma seda teha. Väga kummaline tundus mulle. Ei olnud isegi sellist kohta, kus saaks seda teha. Ja siis jäi mu pilk korra uuesti peatuma lennukuupäevale ja kellaajale ning lõpuks tabas mind kergemat sorti šokk: meie lennuk lahkus just Milaanost Tallinna poole!!! Jooksma minemine ei tulnud enam mõttessegi. Läksin Katariina ja Eliisabeti tuppa. Mõlemad olid juba üleval, Katariina dušši all. Rääkisin Eliisabetile selle päris halva uudise ära. Halva selles mõttes, et meil tuli leida nüüd koju saamiseks mingi muu viis, mis eelkõige tähendas uusi väljaminekuid uute lennukipiletite näol. Ning nende ootamatute väljaminekutega olime ju oma reisi ka alustanud.

Eliisabet reageeris väga asjalikult ning hakkas kohe otsima uusi pileteid. Lendama pidime Milaanost, sest auto pidime ikkagi sinna tagasi viima. Varsti tuli Katariina pesemast ning kuulis samuti uudist. Asus Eliisabetile appi. Läksin Karli otsima. Tema küll veel peaaegu magas. Aga reageeris samuti väga rahulikult. Vahepeal oli Eliisabet leidnud variandi, kus lennuk väljus isegi varem kui meie arvatav lend oleks väljunud. Meie oma peas pidime minema lennukile homme varahommikul kella seitsme ajal (tegelikult siis ikkagi täna hommikul), aga nüüd uus lend väljuks kella kahe ajal öösel Vilniusesse ning sealt teise lennuga edasi Tallinna. Meie õige lend läks otse Tallinnasse, kuid kokkuvõttes kohalejõudmise aeg väga ei erinenud. Otsustasime kiiresti, et ostame need piletid ära! Lisaks pidime võtma ju ka veel ühe äraantava pagasi, sest olime ju tulles ostnud selle kamba peale. Piletite ostmisega tuli aga järgmine probleem: selgus, et meil oli internet siin väga kehv ning kuidagi ei õnnestunud selle protsessiga lõpule jõuda.

Vahetasime asukohta mitu korda. Vahepeal pakkisime kiirkorras asju. Hingasime kõik kergendatult, kui Eliisabetil lõpuks õnnestus saada kinnitus õnnestunud piletiostu kohta. Ega enne hoidsimegi kõik hinge kinni... Kogu ülejäänud seltskond, kes aga ärgates sai info meie järjekordse reisiäparduse kohta, elas meile kogu hingest kaasa. Sest kui esialgse plaani järgi pidime me hakkama sõitma Milaano poole kuskil kella kolme-nelja ajal pärastlõunal, siis nüüd pidime startima hiljemalt kell 11.00. Aga pole halba heata: poleks me ärasõidupäeva segamini ajanud, oleksime jäänud ilma eilsest matkast! Kiire hommikusöök, väike paanika asju pakkides. Loodetavasti sai ikka kõik kaasa. Aga me olime esimesed lahkujad ehk siis viimased saavad maha unustatud asjad meile järele tuua hiljem. Aga enne, kui me saime lahkuda, tuli meil teha ära perepilt. Eile õhtul olimegi leppinud kokku, et me koguneme fotosessiooniks täpselt kell 11.00. Siis me ju ei teadnud veel, et peame ootamatult tekkinud kiiruga lahkuma mitmeid tunde varem...

Nüüd olid meie asjad pakitud ja autos ja ootasime pereliikmete kogunemist. Osasid pidi veel äratama ja natukene tagant utsima. Aga lõpuks olime me kõik rivistunud meie villa meeletult uhke visteeria ehk hiina sinivihma ette trepile. Pildistamiseks panime minu kaamera automaatse võtte peale ja proovisime siis kõik hästi kenad, vähemalt hetkeks, välja näha. Ei tea, kas see ka õnnestus, aga fotod saime tehtud ja kogu seltskond oli pildile püütud! Meie jätsime aga südamlikult hüvasti, et kohtuda jälle Eestis ning hakkasime Milaano poole sõitma. Teel tegime ühe söögipeatuse, paar tualetipeatust ja nii me õhtuks Milaanosse jõudsimegi. Andsime auto üle. Mina ei tahtnud isegi sinna kontorisse enam sisse astuda. Karl ja Eliisabet toimetasid. Parajasti oli ukse ees üks väikebuss. Selgus, et ta sõidabki lennujaama ning meie nelja inimese peale saime 15 euroga lennujaama. 

Check-in oli Eliisabetil kohe hommikul ära tehtud. Nüüd pidime vaid kohvri ära andma ja saime turvakontrolli minna. Ja ega siis ei olnudki rohkem midagi: lennukile, Vilniuses ümberistumine ja umbes kella kaheksa ajal hommikul olimegi Tallinnas. Boldi autoga (kusjuures väga mugav: lennujaamas on neil oma parkla kohe!) sõitsime auto juurde, autoga tõime hoiukodust ära oma kassikese ja siis koju magama. Viimase päeva rahakulutamine läks päris suureks: lennukipiletid 218 eurot ning lõunasöök 13 eurot, sõit lennujaama 15, lennujaamas õhtusöök 7 eurot ning kokku siis 253 eurot. Kogu reisi rahakulutuse summa ei näita väga täpselt ühe inimese kulusid, sest mingi kulud kandsin ainult mina, kui maksingi mõned asjad laste eest ka. Aga laias laastus kulus reisi peale kokku mul umbes 1050 eurot. Kui nüüd neile päevadele tagasi vaadata, siis mitte ühelgi reisil pole ma rahaliselt nii kõvasti hävinud kui nüüd! Ja puhtalt oma lolluse pärast!!!

Aga loomulikult oli sellele vastukaaluks hulga rohkem positiivseid ja toredaid emotsioone, vaimustust ning ka vaikset rahulolu. Mulle väga meeldis, et suutsin ennast kätte võtta ja tõesti käia hommikuti jooksmas! Mulle meeldis tohutult Siena! Järjekordne lemmiklinn minu nimistus. Ja seltskond! Bravissimo!