KUNGSLEDENI MATKARADA - KUUES PÄEV

KUUES PÄEV - 4. august 2026

Ärkasime umbes pool üheksa. Matka olukorras on see totaalne sissemagamine! Eliisabetil oli öösel palju ebameeldivaid seiklusi olnud. Alustuseks selgus, et tema madrats oli õhust tühjaks läinud. Ja kuna tal oli selline mitte paksust materjalist vaid rohkem nagu kile moodi madrats, siis õhu puudumisel selle sees, oli ta kohe külma maapinna vastas. Puhus madratsi täis ja läks WCsse. Keegi meist seda minekut ei kuulnud ega pannud tähele. Küll aga tagasitulekut. Ärkasin selle peale, et keegi üritas meie telki tungida. Ja kuna ma polnud kuulnud, et keegi meist oleks välja läinud, siis ehmatasin päris kõvasti. Aga kui ukse vahelt ilmus tuttav peanupp, panin pea tagasi padjale (kokkukägardatud riided siis) ja magasin edasi. Karliga aga nii lihtsalt ei läinud. Tema arvas samuti, et keegi võõras tungib meie elamisse. Ning kogenud kaitseväelasena ei hakanud ta ootama ega juurdlema kellega tegu vaid tegutses viivitamatult karates püsti, et meid loomulikult kaitsta ootamatu ja ohtliku vaenlase eest. Selle peale ehmatas muidugi omakorda Eliisabet!

No ja nii me siis kõik ehmatasime seal korda mööda välja arvatud Katariina; kes polnud samuti kuulnud Eliisabeti lahkumist, küll sarnaselt teistelegi tagasitulekut - aga ei olnud viitsinud isegi silmi lahti teha! Sest no olgem ausad, kes see võõras ikka meie telki tahaks tulla!!? Kõik peale Eliisabeti said nüüd uuesti rahulikult magama jääda. Eliisabeti madrats läks aga jälle tühjaks. Olles seda juba mitu korda täis puhunud, sai ta lõplikult aru, et see madrats on katki ja selles ei seisagi õhk sees ega hakkagi seda mitte kunagi tegema! Vaatamata tema ponnistustele. No siis oli muidugi kehv taipamise hetk... külm, kõva, unine ja magada ei saa. Ning lisaks kõigele magavad ülejäänud kolm mõnusat ja õiglast und. See tema trööstitu olukord tundus talle endale nii haletsusväärne, et lausa nutt tuli peale. Mis iseenesest oli jälle hea, sest selle peale ärkas Karl uuesti üles ja kutsus väikese õekese enda madratsi peale magama. Kuidagi said nad seal kahekesi ühe madratsi peal selle ööga siiski hakkama. 

Öised seiklused ja kaeblemise nende üle ära kuulanud, läksin hommikusööki tegema. Matkajaid oli päris palju juba liikvel. Suur osa oli ka juba edasi liikunud - meie olime lihtsalt nii hilised. Katariina ja Eliisabet jäid telki kokku panema, mis oli nüüd vastikult märg (pool ööd oli vihma sadanud) ja must - telk asus mändide all ning kõik need märjad männiokkad olid meie telgi külge kleepunud. Märg telk on aga raske! Meil pole eriti korralikku alumiiniumvaiadega (väga kerged!) matkatelki, mis oleks ka seljas kerge tassida. Seepärast olime jaganud telgi neljaks erinevaks osaks: telgikate, telk ise, suured vaiad ja väikesed vaiad. Minu käes olid suured vaiad. Eliisabetil väikesed. Nende kaal muidugi märjaks saades ei muutu erinevalt kangast osadest. Katariina ja Karl said enda kätte telgi sisu ning katte. 

Hommikusöögiks oli kaerahelbepuder maasikamoosiga. Moosi olime võtnud eile siitsamast köögist maha jäetud toiduainetekastist. Oma kodust kaasavõetud moosi olime kaotanud kuskile ära (paar kuud hiljem tuli see välja Kristi ja Ove juurest: olime selle sinna unustanud!). Kõhud täis söödud koristasime natukene kööki. Siin on sellised vesi õues/solk toas tüüpi köögid. Ehk ei ole vett ega kanalisatsiooni. Vesi tuuakse otse jõest õue peale veetud vooliku kaudu. Karl tõi vett ja viis välja solgiämbri, mina pesin nõud. Pakkisime kotid kokku ja tuligi hakata liikuma. Jätkuvalt saime kõvasti vihma päeva jooksul. Aga vaated hakkasid muutuma järjest ilusamaks: mets ja puud kadusid ära ning avarust tuli aina juurde. Mäed meenutasid üha enam mägesid! Vihmajoped püsisid täna stabiilselt seljas. Tuul oli ka kõvem eilsega võrreldes. Eliisabet sai täna endale jopele peale veel Ove käest laenatud vihmakeebi.

Päris palju on siin rajal vaja ületada jõgesid. Suurematest lähevad üle rippsillad. Sellised kolisevad ja kõikuvad, aga loomulikult igati turvalised. Aga on ka lihtsalt koolmekohtasid, millest tuleb niisama üle suuremate kivide minna. No ja vot täna juhtus ühe jõe juures selline asi, et Katariina kukkus kogu täiega sisse! Meie Eliisabetiga läksime ees, siis hakkas Katariina üle tulema ja Karl ootas siis meie üle minekut. Katariina jäi aga midagi vaatama, kaotas tasakaalu ning siis juba raske kott tegi kõik ülejäänu ehk tõmbaski ta vette pikali. Ning Karl sai selle kõik kenasti filmilindile jäädvustatud! Igaks juhuks pean siiski mainima, et see viimane tuli täiesti juhuslikult - ta ei teinud seda meelega. Karl ootas kuni saab meie järel hakata üle jõe tulema ja pani samal ajal oma GoPro kaamerat tööle. Ja sai tööle selle just täpselt sellel hetkel kui asi põnevaks läks. Aga kui Karl aru sai, mis toimus, aitas ta Katariina muidugi kohe püsti.

Tegime nüüd väikese peatuse, et õnnetuse tagajärgi likvideerida. Kuid Katariina ei olnudki huvitatud riiete vahetamisest: väitis hoopis, et siis need jäävadki märjaks. Mis iseenesest on täiesti tõsi - üks laps on vähemalt mõne kuuldud matkatarkuse ka meelde jätnud. Seljas kuivavad märjad riided tõesti kõige paremini. Seal juures peab muidugi meelest pidama, et samas on oht ka külmetuda. Näiteks kui liiga kauaks seisma jääda. Katariina valas vaid saabastest suurema vee välja, väänas sokid ja püksisääred kuivemaks  ja marssisime nüüd veelgi vapramalt edasi. Õnneks oli tõesti paar tundi vihmavaba. Ja Katariina matkapüksid olid tegelikult natukene rohkem kui tunniga peaaegu täiesti kuivad. Saabastega küll nii hästi ei läinud - need said päris kuivaks alles matka lõpuks. Lõunapeatus oli täna ka päris kiire, sest vihm ei teinud olemist sugugi mugavaks. Sõime oma vorsti, pähklid ja šokolaadid kiiresti ära ja vantsisime edasi.

See lõputu vihm hakkas natukene juba tüütama, aga ega teha polnud loomulikult mitte midagi. Õnneks olid minu riided igati vihmakindlad. Olin ostnud eesootavale matkale mõeldes kevadel just uue matkajope, mis osutus nüüd siinsetes karmides tingimustes igati heaks. Pärast lõunat ootas meid ka väike mäkke ronimine. Nimelt tuli meil ületada üks pisikene kuru. Enne seda leidsid Karl ja Eliisabet päris suure lumehange. Loomulikult oli vaja selle otsa ronida ja natukene lumesõda mängida. Mina jalutasin vaikselt edasi. Lastel pole probleemi mulle järele jõudmisega. Kurul oli väike hütt, seal kõrval WC. Ja mõned inimesed. Täna suudame erinevaid nägusid juba rajal eristada. On tekkinud seltskonnad, kes liiguvad meiega enam-vähem samas tempos ja kelledest mitmeid kordi päeva jooksul möödume või mööduvad nemad meist.

Täna pidi meie teekond olema kõvasti pikem eilsega võrreldes. Eile käisime aga asjata umbes 5 kilomeetrit veel lisaks, mistõttu see vahe lõppkokkuvõttes nii suureks ei osutunudki. Täna oli aga meie päris õige marsruut 22 kilomeetrit. Pikalt jalutasime mööda järve kallast, kust iseenesest oleks saanud mõned kilomeetrid lõigata kasutades paati. Paadisilla juures oli lipuvarras, milles rippuva valge lipu pidi heiskama, et teisel pool järve viibiv paadimees näeks, et on huvilisi paadisõitjad. Meie paadiga siiski ei plaaninud sõita, see oli ka päris kallis, sest tahtsime raja siiski päris ise läbi teha. Aga tänase päeva kõige suurema vihmasaju ajaks saime varjuda paadisilla kõrval oleva ootepaviljoni katuse alla. Paat pidi minema kell viis ning huvilisi siiski kogunes päris mitmeid. Aga me ei olnud ainukesed, kes oma jalgu kasutasid lõpuni välja. Üks isa oma kolme pojaga marssis samuti vapralt edasi. 

Kui suurem vihm möödas oli ning tekkis pisikene auk vihmasajus liikusime kohe edasi. Rada läks mööda järve kallast, kord lähemalt, kord kaugemalt, aga alles umbes tunni aja pärast nägime paati, mis sõitis ootajatele järele. Neil tuli seal külmetades ikka päris kaua oodata. Järve äärt mööda jalutamine oli aga väga kaunis - mingil hetkel jalutasime täiesti vee äärt mööda rannakividel. Alesjaure hüttide juures plaanisime ööbida. Viimane osa teest oli juba päris väsitav. Kui päeval olime kohati isegi natukene päikest näinud, siis õhtupoolikul oli vihm aina tugevamaks läinud. Käisime majade juurest läbi, et veenduda: nendes ööbimine on endiselt väga kallis. Nõnda jalutasime edasi, ronisime järskudest kaljudest alla jõe äärde, sealt üle silla ning esimese sileda platsini jõekäänakul. Seal oli paar telki juba ees, ühe naisterahva käest saime info, et siin pool jõge võib tasuta telkida ning üle jõe majade juures võib käia ka tualetis.

Karl pani priimuse üles, otsisime välja õhtusöögi asjad. Menüü oli meil kenasti kirja pandud päevade ja söögikordade kaupa. Igaüks pidi teadma ise ainult seda, mis asjad tema kotis on. Aga vihm oli jäänud üle natukene enne seda kui laagrisse jõudsime!!! Tüdrukud said kuivas telgi üles panna. See on juba asi, mille üle õnnelik olla. Tegime süüa, tüdrukud tegid telki magamisasemed valmis. Eliisabeti katkise madratsi asemel pidime sättima nüüd alles jäänud kolm madratsit põiki üle telgi. Katkise panime jalgade otsa. Parem ikka kui mitte midagi! Kõht täis, pesime hambad, pidime ronima korra veel üle silla ja mäest üles, et WCs käia. Sealt tulles pugesimegi telki ära, natukene saime jutustada, aga siis sättisime magama. Eliisabet saab täna öösel loodetavasti paremini magada. Eile öösel olid külmetanud kõik peale minu. Mul oli seljas villane meriinopesu. Uue magamiskoti ostsin paar päeva enne matka. Küll mitte talvise. Mugavus +9 kraadi. Aga eile öösel oli mul pigem palav, igal juhul kindlasti mitte külm. Eks näis, kuidas nüüd!

Käisime täna maha 22 kilomeetrit!

KUNGSLEDENI MATKARADA - VIIES PÄEV

VIIES PÄEV - 3. august 2026

Äratus kell 8.00. Tegime köögis kiired kohvid, haarasime kaasa õhtul valmis tehtud võileivad. Kusjuures võileivamaterjali valikus oli ka meie poolt palavalt armastatud lapi leib. Peale meie oli siin veel üks perekond ööbimas. Rääkisime köögis natukene juttu: nemadki olid minemas Kungsledeni rajale matkama. Täna panime siis kohe päris matkariided selga, saapad jalga ja pakkisime lõplikult matkaasjad seljakotti. Muud asjad jäävad autosse. Tassisime kotid autosse ning asusime teele Kiruna rongijaama. Kohale jõudes avastasime, et parklas võib auto parkida tasuta 7 päeva. See sobis meile ideaalselt! Vinnasime kotid selga ja jalutasime perroonile. Jaa, no nüüd oli tõesti nii, et järgmised viis päeva tassime me kogu oma elamist ja vara seljas. Rong tuli õige varsti. Matkajaid oli terve perroon täis. 

Läksime rongi, istusime maha, piletid ostsime juba rongis, aga siiski internetist. Kusjuures oli ka piletikontroll. Tema käest sai muidugi ka pileteid osta. Mina sõin ära ühe oma võileibadest. Teised olid enda omad osaliselt juba varem ära söönud. Sõitsime umbes 40 minutit Abisko Turistiko peatusesse. See siis pidi olema lähemal matkaraja algusele võrreldes lihtsalt Abisko peatusega. Enamus reisijaid tuli meiega koos rongilt maha. Rong iseenesest sõitis veel pikalt edasi - Stockholmi ja Narviku vahel sõitis see rong. Alati, kui päris täpselt ei tea, kuidas asjad käivad, saab jälgida masside liikumist. Ja mass suundus rongilt maha tulles bussipeatusesse. Nii meiegi. Ilmselt peeti matkajaid natukene laiskadeks, et nad ei suuda enne päris matka natukene, no nii paar kilomeetrit, veel jala käia. Igal juhul viis see buss, mida nüüd ka meie ootasime, Abisko matkakeskusesse, kust siis algasidki need päris matkarajad. Sättisime veel kotte. Korra jäin mõtlema, et peaks keskusest võtma raja kaardi. Aga no, lapsed arvasid, et ei viitsi!

Leidsime Kungsledeni raja alguse väga kergelt: oli vaevutud lausa uhke väravalaadne moodustis selle tähistamiseks ehitada. Ilm oli pilves. Hakkasime astuma. Inimesi liikumas oli, samas tundus kuidagi vähe. Vihma hakkas sadama, siis jäi järele. Oli palav. Nii jamasime nende riietega kohe teekonna alguses ikka mitmeid kordi. Matka esimesed sammud on ju tavaliselt kerged ja lihtsalt - nii astusime meiegi päris kiiresti ja eriti süvenemata sellesse, et kuhu. Olime paar kilomeetrit käinud, kui hakkasin siiski kahtlema, et kas oleme ikka õigel teel: ükski silt ei näidanud meie tänase päeva eesmärgi ehk Abiskojauri poole. Aga ikkagi läksime veel jupp maad edasi. Mingil hetkel tegime siiski peatuse ning Karl pani tööle oma matkaäpi, mis näitabki just matkaradasid.

See siis näitas, et me liigume küll õiges suunas, aga mitte õiget rada pidi. Nüüd oleks kulunud ära kaart, millest loobusime. Päris raja alguses oli paar kaarti maas vedelenud - isegi neid me polnud taibanud üles korjata! Iseenesest oleks saanud liikuda ka lihtsalt mööda loodust eesmärgi suunas, aga kuna võõrast maastikku ju ei tunne, tundus turvalisem olevat minna siiski mööda ettenähtud teed. Seda enam, et vahele jäi jõgi, mille ületamine selleks mitte ette nähtud kohas ei pruugi õnnestuda. Seega keerasime tagasi. Parem nüüd kui hiljem! Vihma hakkas uuesti, seekord päris kõvasti, sadama. Aga nüüd olime vähemalt õigel rajal. Ronisime kõrgel jõe kohal. Imelised vaated ning ka vihm jäi õige pea järele. Nüüd õnnestus meil isegi ülejäänud päev enam-vähem vihmata matkata. Päris mõnus oli! Ühe astangu äärel kõndides kuulsin mingit rabistamist põõsas ning korraga tõusis sealt õudse laperdamise saatel õhku mingi kanalaadne lind. Täpsemat nime me kahjuks talle anda ei osanud.

Mitu korda päeva jooksul saime väikese vihmasabina. Tuli vihmajope jälle selga toppida ja kui vihma ei sadanud hakkas kohe hirmus palav. Nii me siis sahmisime pidevalt nende riietega - selga ja siis jälle seljast ära. Lõuna ajal tegime natukene pikema peatuse. Üks kand tundus mul natukene hell. Võtsin jala lahti: oligi tekkinud juba väike vill. Õnneks ei olnud veel katki läinud. Otsisin kotist välja teibirulli ning teipisin kanna kõvasti kinni. Teise jalaga tundus kõik korras olevat. Ka Katariinal saabas hõõrus kuskilt, mistõttu tegi ta sama protseduuri läbi. Edasi minnes kuskilt rohkem ei hõõrunud ja oli täitsa hea käia, aga mida lähemale tänase päeva lõpule hakkasime jõudma, seda väsinumad olid jalad. Viimane teelõik Abiskojaurini tundus eriti pikk. Kohale jõudsime siiski päris vara - umbes kella viie ajal ning just siis hakkas uuesti kõvasti vihma sadama. Selgus, et kuna hetkel oleme Abisko looduskaitseala territooriumil, siis siin suvalises kohas telkida ei tohi. Keskuses maksis telkimine aga 30 eurot inimese kohta! See tundus küll meeletult kallis. Variant oleks olnud minna veel edasi (looduspark pidi paari kilomeetri pärast ära lõppema), aga meie seltskonnale selle idee mahamüümine ei oleks mul ilmselgelt õnnestunud. Ehk meil ei olnudki tegelikult muud valikut, kui jääda siia. Maksma minnes selgus, et alla 26aastased (kõik siis peale minu!!!) saavad siiski ainult 24 euroga hakkama. Vihmasadu läks järjest tugevamaks. Ei olnud just kõige parem hetk telgi püstitamiseks. Läksimegi alustuseks hoopis kööki süüa tegema. Kui vihm natukene vähemaks jäi läksid Katariina ja Eliisabet telki üles panema.

Õige pea hakkas aga taas sadama ning telgi püstitamine paduvihmaga meeldiv ülesanne ei olnud. Mina ja Karl tegime süüa. Meie esimesest autoreisist Põhja-Jäämere äärde aastaid tagasi (lapsed olid siis ikka päris väikesed) on meil need rollid olnud selliselt jaotunud ja kuidagi on see püsinud tänase päevani välja. Aga õhtusöögiks oli täna koorene lõhepasta! Kõlab täitsa nagu kolmetärni restoran. Ja ega ilmselt maitse ei jäänud ka alla. Lõhe tuli muidugi konservist. Koore olime eile Kirunast kaasa ostnud. Telk sai siiski üles täpselt õigel ajal, et Katariina ja Eliisabet jõudsid tagasi samal hetkel söögi valmimisega. Vihmas telgi püstitamine oli neile päris suur väljakutse olnud, eriti suhtlemise ja koostöö osa selle juures. Aga täis kõht teeb kõik asjad paremaks! Söök oli imehea! Ja saime süüa soojas ning kuivas ruumis mugavalt laua taga. Pärast sööki läksid lapsed sauna: jaa, siin oli lausa selline suurepärane asi olemas. Mina siiski ei tahtnud pärast märja peaga telki magama minna ja loobusin sellest mõnust. Kirjutasin ja lugesin hoopis köögis.

Saun oli olnud aga megahea: kuum saun, kust sai külma jõkke kohe hüpata! Lapsed olid väga rahul. Pesime hambad ja käisime veel WCs. Mina jäin oma kohmitsemisega viimaseks, koristasin köögis veel meie söögiasju ning seega asutasin ennast telkimisplatsi juurde minema teistest hiljem. Lapsed olid aga jõudnud juba hakata muretsema, et kas ma ikka leian telgi üles, kas ma üldse tean, mis värvi telk meil on jne-jne!? Poole tee peal tuligi Eliisabet mulle vastu veendumaks, et ma ikka ka õige telgini jõuan. Põhjust muretsemiseks võib-olla isegi oli, sest meie telk tegelikult asuski kõvasti kaugemal sellest kohast, mis meile alguses ette näidati. Ronisime kõik telki, sättisime ennast magamiskottidesse, vestlesime veel natukene ja siis jäimegi magama. Või noh, vähemalt üritasime: eks telgis magamisel on mitmeid häirivaid elemente. Käisime täna maha õiget rada 14 kilomeetrit ning ekslesime veel 5 kilomeetrit. Raha kulutasin rongipiletitele 10 eurot ja ööbimisele  30 eurot, kokku siis 40 eurot.

KUNGSLEDENI MATKARADA ROOTSIS - KOLMAS JA NELJAS PÄEV

KOLMAS JA NELJAS PÄEV - 1. ja 2. august 2026

Olime pannud kella helisema kella kaheksaks. Magamistoast väljudes lõi ninna pannkoogilõhn! Ove oli ärganud poole öö ajal ehmatusega üles, et kallitele külalistele (meile siis!) polegi vahvleid küpsetatud siin oldud päevade jooksul! Pannkoogid, mida Kristi siis meie ärgates juba köögis küpsetas, oli aseaine vahvlitele. Toppisime viimased asjad kottidesse ning suundusime alla sööma. Loomulikult olid pannkoogid suurepärased! Kõhud täis, tassisime oma hunniku kotte autosse, jätsime hüvasti ja start! Olime plaaninud hakata sõitma kell üheksa. Ja no läks päris hästi, hilinesime vaid 11 minutiga. Me polnud siiamaani suutnud panna paika lõplikku plaani meie matka logistikas: et kuhu jätame auto!? Kas matka alguspunkti või lõpppunkti ja kuidas siis nende vahel liigume? Otsustasimegi selle panna lõplikult paika nüüd tänase päeva jooksul, mil olime umbes 800 kilomeetri jagu sunnitud autos paigal püsima. Aga tänane päev tervitas meid hommikust peale päikesepaiste ja selge taevaga. Oleks see ka eile nii olnud!!!

Võtsime suuna põhja! Nagu öeldud, sõita oli meil palju. Karl oli enamus aega roolis, mina üritasin mõelda välja parimat logistilist plaani meie matka alguse ja lõpu jaoks. Mõtlesin mis ma mõtlesin ja uurisime kamba peale kõiki transpordivahendeid, mis sõidavad Abisko, Kiruna ja Nikkaluotko vahel, aga kokkvõttes jõudsin järeldusele, et peame ikkagi jätma auto Kirunasse, sõitma rongiga Abiskosse matka alguspunkti ning pärast matka sõitma Nikkaluotkost bussiga Kirunasse tagasi. Rong läks homme hommikul. Mis tähendas, et meil oli öömaja vaja täna ööseks. Leidsin Booking´ust 74 euro eest majakese neljale. Kusjuures sisaldas kirjade järgi isegi hommikusööki! Mõeldud-tehtud! Broneerisin ära ja seega oli meie plaan nüüd lõpuks paigas.

Nüüd andsime oma teejuhile juba täpsed instruktsioonid ööbimiskohta jõudmiseks. Tee peal tegime paar tualetipeatust ning lõuna MacDonaldsis. Pärast Karli sõitis Eliisabet, siis mina. Kuigi meie ööbimise koht oli enne Kirunat, sõitsime ikkagi linna, et käia poes. Kõige muu vajaliku kõrval ostsin õhtusöögi juurde magustoiduks šokolaadisaiakesi. No ja kui Rootsis, siis peab ikka sööma ka lihapalle! Täna õhtusöögiks oligi siis tatar lihapallidega. Lisandiks veel juurde hapukoor ja või. Natukene pidime otsima, et õigesse kohta kohale jõuda. Selgus, et tegemist on kelgukoerte kasvandusega. Kus neljakohalisi majakesi ka lihtsalt välja üüritakse. Väga armas koht! Majad oli kõik Lapimaal kasvavate marjade nimetustega - meie oma oli Mustikas. Ja maja ukse kõrval oli väike infotahvel, kuhu oli kriidiga kirjutatud minu nimi. Äärmiselt armas, samas väike ja mitte väga palju aega nõudev ning kena žest, mis tegi tuju kohe väga heaks. Ja veel see, et minu nimi oli kirjutatud täiesti õigesti!!! Seda juba tihti ei juhtu. Majakene oli väga armas ja lihtne, aga kõik oluline oli olemas - narivoodid, laud, neli tooli, prügikast ja riidenagid. Voodites oli madratsid ning isegi magamiskotid ning veel väga uhked. Vaude omad. Lisaks iga magamiskoti juurde värskelt pestud ja puhas puuvillane sisemine kott.

Tassisime asjad tuppa, otsisime üles köögi, tutvusime meie hommikusöögi valikuga, mis osutus oodatust kordades paremaks. Süüa hakkasime tegema siiski priimusel oma maja ees laual. Lihapallid siis, juurde tatar. Traditsioonilise õhtuse tee asemel keetsin kakaod: köögis oli olemas kohe päris kakao! Šokolaadi saiade juurde maitses see imehästi. Hommikul pidime päris vara tõusma, et kohvi keeta ja õigeks ajaks rongile jõuda. Võileivad tegime köögis pakutavast kraamist juba ette valmis ja panime külmkappi. Viimased tualetis käimised veel ja siis sättisimegi magama. Enne magama jäämist avastasime veel, et olime alguses rongiaega kuidagi valesti vaadanud: algse 8.25 asemel läks see tegelikult hoopis 9.51. Ei saa just öelda, et ma oleks rõõmustanud selle üle. See tähendas, et ka matkarajale jõuame poolteist tundi hiljem. Aga no, nii on!

Raha kulutasin täna lõunasöögile 11 eurot, poes 20 eurot, ööbimisele 74 eurot ja bensiinile 50 eurot. Kokku siis 155 eurot. Kusjuures: bensiin on siin palju odavam Eestiga võrreldes.

KUNGSLEDENI MATKARADA ROOTSIS - ESIMENE JA TEINE PÄEV

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 30. ja 31. juuli 2026

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest ehk ühest talvisest päevast, mil sattusime Karliga vestlema matkamise teemal. Karl arvas, et tema sooviks nüüd samuti hakata matkamas käima. Esimese kohana, mis pähe tuli, soovitasin talle Kungsledeni matkarada Rootsis, ütlesin, et ma isegi olen mõelnud millalgi sinna minna. Pole veel lihtsalt jõudnud. Kindlasti on sõpru, kellega koos ta saaks sinna minna... Karl aga arvas, et no selge, siis me lähemegi suvel sinna kõik koos! No mõeldud tehtud: ei lase mina endale kaks korda öelda, kui minu lapsed soovivad minuga reisile, eriti veel matkale, minna!!! Mingil ajal hiljem rääkisin ka Katariina ja Eliisabetiga - neilegi meeldis see plaan. Juba hakati mõtlema varustuse peale. Kevadel täpsustasime veel kuupäevad, pidime varuma mõned päevad juurde, sest head sõbrad Örnsköldsvikis ootasid meid ka külla, kui juba oleme Rootsis seiklemas. Kuupäevad saime paika, ostsin ära laevapiletid marsruudile Tallinn-Stockholm. 

Varustus sai üle vaadatud, juurde ostetud või kokku laenatud. Menüü tehtud ning söögid ostetud. 29. juuli õhtul sõitsime oma täispakitud autoga sadamasse laevale ning 30. juuli hommikul Stockholmis sealt jälle maha. Meil oli sõita selle keerulise nimega kohta (Örnsköldsviki nimest on kohalikud elanikud teinud lühema versiooni ning kutsuvad linna lihtsalt Ö-vikiks) umbes 500 kilomeetrit. Sõitmist alustas Karl. Plaanisime, et kui meil sõit edeneb hästi kiiresti (st et pole vaja liialt palju peatuseid teha), siis me jõuame veel täna nimetatud linnakeses asuvasse Fjällraveni tehase poodi. Aga no päris nii ei läinud, sest ikka pidime söömas käima ja tuli neid peatuseid teha. Viimase osa teest olin mina roolis. Sõbrad Kristi ja Ove ootasid juba kannatamatult. Ja lõpuks me jõudsime kohale! Külalislahkelt ootas meid soe söök ja lahke pererahvas. Tassisime asjad autost tuppa. Ning lõpuks sai auto kitsikusest vabadusse ka meie vaikne ja vähenõudlik kaasreisija Liivi Kuldrenet, kes ihkas edaspidises elus katsetada natukene kargemat kliimat. Peale sööki sõitsime mere äärde. Örnsköldsvik teadupärast asub mere ääres. Kuigi vesi väga soe ei olnud käisime siiski ujumas. Sellel suvel oli see minu jaoks esimene kord üleüldse seda teha! Siinne piirkond tundus meile väga rahulik ja vaikne. Inimesed toimetavad vaikselt oma tegemisi. Ühelt poolt muidugi on see seotud ilmselt ka sellega, et väljas on suur suvi.

Ujumast tulles rääkis meie rootslasest võõrustaja Ove meile ühest kummalisest, 90ndatel Eestist tehtud, mitte just meid kõige paremas valguses näitavast, filmist. "Torsk pa Tallinn" räägib Rootsi poissmeestest, kes saabuvad Eestisse endale naist otsima. Otsima oleks siiski totaalselt vale sõna: tegelikult valima. Filmis mängib uskumatult palju häid eesti näitlejad eesotsas Merle Palmistega. Aga sisu on nii erakordselt halb, et see on nagu natukene juba isegi hea! Igal juhul otsustasime meie, et seda filmi peame me nägema ja nii tegimegi spontaanse filmiõhtu. Saan aru, miks Eestis sellest filmist eriti midagi ei teata: ega see meid just väga positiivses valguses ei näita! Pärast filmi läksime suht kohe magama, olime pikast päevast väsinud ning hommikul ootas meid ees Fjällraveni outlet.

Ärgates alustasime esmalt siiski mõnusalt pika hommikusöögiga. Pood avati kell kümme, olime umbes pool üksteist kohal. Juba siis oli rahvast väga palju! Kuna siin asub ka Fjällraveni tehas, siis on igati loomulik, et kõige tuntum soodusmüük toimub just siin. Karl soovis endale uut seljakotti, mina tahtsin matkapükse ja fliisi. Karl sai koti, mina fliisi. Pükse küll ei saanud (tahtsin mustasid, aga minu numbrit ei olnud), aga selle eest sain väga head (eriti hinna poolest!) veekindlad kotid. 3-7 eurot tükk, vastavalt suurusele. Katariina ja Eliisabet ostsid ka nipet-näpet. Hommiku läbi oli sadanud vihma ning see jätkus endiselt. Enne kojuminekut käisime kiiresti läbi toidupoest. Tegime lõunasöögi ning sõime - Rootsimaale kohaselt ikka lihapalle kartulitega. Siis oli meil plaanis minna väga ägedasse taevakohvikusse - sõita tõstukiga kõrgele mäe otsa ning nautida vaateid sealses kohvikus, aga vihm tahtis vägisi meie suurejoonelised plaanid ära rikkuda.

Kuid üritasime siiski! Sõitsime tõstuki juurde, et lõplikult veenduda, me ei saa täna sinna: tõstuk oli lausa seisma pandud!!! Siis pakkusid Kristi ja Ove kohe kiiresti mitut muud alternatiivi - käisime kohalikes pisikestes brändipoodides (nt puukingapoes) ning kohvikus hoopis piirkonna looduskeskuses. Kohv joodud, jagunesime kaheks seltskonnaks: mina, Kristi ja Ove läksime Ö-viki kesklinnaga tutvuma ning Katariina, Karl ja Eliisabet võtsid minu auto ning käisid tankimas. Mingi aja pärast saime kodus kokku, pakkisime kokku piknikukorvi, külmad õlled ning sõitsime mere äärde kogukonna sauna. Tõesti, siin on mere ääres suur saun, mida võivad kõik kasutada - tuleb ainult ise soojaks kütta. Kusjuures: üldjuhul on isegi küttepuud olemas! Ove küll igaks juhuks vahetas naabrimehega korvitäie puid eesti šokolaadi vastu. Käisime saunas, ujumas. Ilmgi oli õhtuks läinud suurepäraseks.

Saunas käidud ja ujutud, kolisime oma asjadega sauna kõrval asuva grilli juurde. Olime võtnud kaasa grillvorste, lapi leiba ning sinepit ja ketšupit - kõigest sellest saime kokku suurepärase õhtusöögi. Loodus meie ümber oli võrratu - lahesopis vaikne meri, sulnis taevas ja loojuv päike. Istusime seal grilli ümber päris kaua. Lõpuks pidime siiski oma asjad kokku korjama ja hakkama koju minema. Meil tuli enne magamaminekut pakkida veel kokku kõik oma matkaasjad ehk pakkida kokku seljakotid. Kui sellega ühele poole saime, vaatasime eilsele filmile vastukaaluks, filmi eestlaste vägitegudest Rootsis: filmi nimeks siis "Sangarid". Meie seltskond küll ei jaksanud filmi väga pikalt vaadata ja läksime varem ära magama. Homme ootas meid taas ees terve päev autosõitu. Meie praegusest asukohast matka alguspunkti on ligi 800 kilomeetrit sõita. Ning eeldatavalt oli meil viimane õhtu enne matka magada mugavalt pehmes voodis.

Raha kulutasin täna poes 25 eurot (meie pere lemmikkohv maksab Rootsis 7 eurot pakk ja Eestis 15 eurot: seega kohvi ostame me Rootsist!), kohvikus 6 eurot, bensiin 60 eurot. Kokku 91 eurot.

KEVAD TOSKAANAS - KAHEKSAS PÄEV

KAHEKSAS PÄEV - 17. aprill 2026

Ärkasin täna hommikul kella poole kaheksa ajal. Mõtlesin, et enne jooksma minekut teen ära meie öisele tagasilennule check-ini. Pusisin ja pusisin seal, aga millegipärast ei saanud ma seda teha. Väga kummaline tundus mulle. Ei olnud isegi sellist kohta, kus saaks seda teha. Ja siis jäi mu pilk korra uuesti peatuma lennukuupäevale ja kellaajale ning lõpuks tabas mind kergemat sorti šokk: meie lennuk lahkus just Milaanost Tallinna poole!!! Jooksma minemine ei tulnud enam mõttessegi. Läksin Katariina ja Eliisabeti tuppa. Mõlemad olid juba üleval, Katariina dušši all. Rääkisin Eliisabetile selle päris halva uudise ära. Halva selles mõttes, et meil tuli leida nüüd koju saamiseks mingi muu viis, mis eelkõige tähendas uusi väljaminekuid uute lennukipiletite näol. Ning nende ootamatute väljaminekutega olime ju oma reisi ka alustanud.

Eliisabet reageeris väga asjalikult ning hakkas kohe otsima uusi pileteid. Lendama pidime Milaanost, sest auto pidime ikkagi sinna tagasi viima. Varsti tuli Katariina pesemast ning kuulis samuti uudist. Asus Eliisabetile appi. Läksin Karli otsima. Tema küll veel peaaegu magas. Aga reageeris samuti väga rahulikult. Vahepeal oli Eliisabet leidnud variandi, kus lennuk väljus isegi varem kui meie arvatav lend oleks väljunud. Meie oma peas pidime minema lennukile homme varahommikul kella seitsme ajal (tegelikult siis ikkagi täna hommikul), aga nüüd uus lend väljuks kella kahe ajal öösel Vilniusesse ning sealt teise lennuga edasi Tallinna. Meie õige lend läks otse Tallinnasse, kuid kokkuvõttes kohalejõudmise aeg väga ei erinenud. Otsustasime kiiresti, et ostame need piletid ära! Lisaks pidime võtma ju ka veel ühe äraantava pagasi, sest olime ju tulles ostnud selle kamba peale. Piletite ostmisega tuli aga järgmine probleem: selgus, et meil oli internet siin väga kehv ning kuidagi ei õnnestunud selle protsessiga lõpule jõuda.

Vahetasime asukohta mitu korda. Vahepeal pakkisime kiirkorras asju. Hingasime kõik kergendatult, kui Eliisabetil lõpuks õnnestus saada kinnitus õnnestunud piletiostu kohta. Ega enne hoidsimegi kõik hinge kinni... Kogu ülejäänud seltskond, kes aga ärgates sai info meie järjekordse reisiäparduse kohta, elas meile kogu hingest kaasa. Sest kui esialgse plaani järgi pidime me hakkama sõitma Milaano poole kuskil kella kolme-nelja ajal pärastlõunal, siis nüüd pidime startima hiljemalt kell 11.00. Aga pole halba heata: poleks me ärasõidupäeva segamini ajanud, oleksime jäänud ilma eilsest matkast! Kiire hommikusöök, väike paanika asju pakkides. Loodetavasti sai ikka kõik kaasa. Aga me olime esimesed lahkujad ehk siis viimased saavad maha unustatud asjad meile järele tuua hiljem. Aga enne, kui me saime lahkuda, tuli meil teha ära perepilt. Eile õhtul olimegi leppinud kokku, et me koguneme fotosessiooniks täpselt kell 11.00. Siis me ju ei teadnud veel, et peame ootamatult tekkinud kiiruga lahkuma mitmeid tunde varem...

Nüüd olid meie asjad pakitud ja autos ja ootasime pereliikmete kogunemist. Osasid pidi veel äratama ja natukene tagant utsima. Aga lõpuks olime me kõik rivistunud meie villa meeletult uhke visteeria ehk hiina sinivihma ette trepile. Pildistamiseks panime minu kaamera automaatse võtte peale ja proovisime siis kõik hästi kenad, vähemalt hetkeks, välja näha. Ei tea, kas see ka õnnestus, aga fotod saime tehtud ja kogu seltskond oli pildile püütud! Meie jätsime aga südamlikult hüvasti, et kohtuda jälle Eestis ning hakkasime Milaano poole sõitma. Teel tegime ühe söögipeatuse, paar tualetipeatust ja nii me õhtuks Milaanosse jõudsimegi. Andsime auto üle. Mina ei tahtnud isegi sinna kontorisse enam sisse astuda. Karl ja Eliisabet toimetasid. Parajasti oli ukse ees üks väikebuss. Selgus, et ta sõidabki lennujaama ning meie nelja inimese peale saime 15 euroga lennujaama. 

Check-in oli Eliisabetil kohe hommikul ära tehtud. Nüüd pidime vaid kohvri ära andma ja saime turvakontrolli minna. Ja ega siis ei olnudki rohkem midagi: lennukile, Vilniuses ümberistumine ja umbes kella kaheksa ajal hommikul olimegi Tallinnas. Boldi autoga (kusjuures väga mugav: lennujaamas on neil oma parkla kohe!) sõitsime auto juurde, autoga tõime hoiukodust ära oma kassikese ja siis koju magama. Viimase päeva rahakulutamine läks päris suureks: lennukipiletid 218 eurot ning lõunasöök 13 eurot, sõit lennujaama 15, lennujaamas õhtusöök 7 eurot ning kokku siis 253 eurot. Kogu reisi rahakulutuse summa ei näita väga täpselt ühe inimese kulusid, sest mingi kulud kandsin ainult mina, kui maksingi mõned asjad laste eest ka. Aga laias laastus kulus reisi peale kokku mul umbes 1050 eurot. Kui nüüd neile päevadele tagasi vaadata, siis mitte ühelgi reisil pole ma rahaliselt nii kõvasti hävinud kui nüüd! Ja puhtalt oma lolluse pärast!!!

Aga loomulikult oli sellele vastukaaluks hulga rohkem positiivseid ja toredaid emotsioone, vaimustust ning ka vaikset rahulolu. Mulle väga meeldis, et suutsin ennast kätte võtta ja tõesti käia hommikuti jooksmas! Mulle meeldis tohutult Siena! Järjekordne lemmiklinn minu nimistus. Ja seltskond! Bravissimo!

KEVAD TOSKAANAS - SEITSMES PÄEV

SEITSMES PÄEV - 16. aprill 2026

Ärkasin täna kell 8.04. Jooksma. Minu armas toakaaslane oli väga põnevil ja suurim toetaja igal hommikul minu jooksuteekonnal: et kas ikka lähen ja kuidas läks jne. Täna hommikul andis ta mulle kaasa oma kella, mis kõiksugu asju mõõdab, et näha, kui palju ma siis jooksen tegelikult. Ma ise ei osanud kunagi mingeid kilomeetreid öelda, sest siin mägede vahel on seda keeruline määrata. Jooksmast tagasi tulles sain siis tõdeda, et jooksin 6,4 kilomeetrit. Ei oleks oodanudki tegelikult sellisel maastikul nii suurt numbrit! Dušš. Mõnus hommikusök. Täna oli meil suhteliselt plaanivaba päev. Pärast hommikusööki lesisime enamus aega ja seltskonnaga basseini ääres, päevitasime ja lugesime.  Vähemalt täiskasvanud. Lastel ja noortel oli mitmeid kordi aktiivsemat tegutsemist nõudvaid ettevõtmisi.

Lõunasöögi tegime ka täna kõik koos. Ja pärast sööki oli meil plaanis väike matk lähedal asuvas looduspargis. Sõitsime autodega matka alguspunkti. Natukene läks aega õige raja leidmisega - sellega, mida meie tahtsime läbida. Kuna meie matkajate vanus oli vahemikus umbes 10 kuni 80 aastat, siis oligi meie rada mitte väga pikk ja mitte väga raske. Et me kõik saaks ikka nautida ilusas metsas jalutamist. Mets, milles matkasime oli väga äge - kased ja pöögid ja kuused ja tammed enamuses. Midagi oli nagu sarnast meie metsadega (kask ja kuusk ju meilgi tavalised puud, tamm natukene haruldasem), aga samas oli ikka päris erinev. Toskaana piirkonnas asuvadki Itaalia rikkalikumad ja vanimad alles jäänud metsamassiivid. Metsade vahel peituvad tihtipeale ajaloolised pühapaigad ja kloostrid, näiteks nagu La Verna, mida me paar päeva tagasi just külastasime. 

Sest just Toskaana oma üksildaste mäetippude ning ulatuslike metsadega on pakkunud eraldust ja pelgupaika lärmaka maailma eest erakutele ja pühakutele. Tänapäeval elavad siin metssead, hirved, jänesed ning samuti on siia piirkonda naasnud hundid. Vot, need viimased olid minu jaoks ikka päris suureks üllatuseks, sest olin arvanud, et peale Eesti eriti kuskil mujal, eriti veel keset Euroopat, hunte enam eriti ei ole. Aga võta näpust! Hunte õnneks mitte, aga kitsesid õnnestus meil ka näha! Ragistasid meist natukene eespool ja ei lasknud ennast meist üldse häirida. Aga kuigi osad puud võivad olla samad Eestiga, siis on ikkagi mets väga erinev Eesti metsast. Siinne mets on ikkagi suhteliselt hõre ning selles on kerge liikuga ka väljakujunenud rajata. Sellist tihedat padrikut, millest läbitungimine võib aeg-ajalt olla päris keerukas ülesanne, Itaalias eriti ei kohta.

Toskaana on kaua aega olnud eriline koht Itaaliat külastanute südames. Põldude taustal asuvad maalilised mägikülad ja -linnad. Paljusid neist ümbritsevad veel etruskide rajatud müürid ja kõige selle juurde saledate küpresside alleed! Piirkonna kunagist jõukust näitavad kaunid paleed ja keskaegsed raekojad kinnitavad pikaaegset demokraatia ja omavalitsuse traditsiooni. Maapiirkonna viinamägede ja oliivisalude keskel asetsevad talumajad ja külad. Aga ka kindlustatud lossid ja villad, mis tuletavad teravalt meelde Toskaanat lõhestanud vägivalda ja vaenu keskajal. Üle ega ümber ei saa ka Medicitest - kuulus (või kurikuulus) perekond, kes on olnud nii Toskaana kui ka kogu Itaalia mõjuvõimsaim klann. Kogu selle suursugususe juures võib tunduda, et nii tagasihoidlik asi nagu Toskaana loodus, kahvatub.

Aga hoopiski mitte! Nautisin tänast matka metsas samavõrra Siena vanalinnaga. Meie matkarada viis meid aga mingil hetkel üksiku metsamajakese juurde. Majast kaugemalt mööda polnud võimalik minna ehk avastasime end äkki keset võõrast hoovi. Pererahvas oli õnneks õues ja väga sõbralik ning juhatas meile pärast oma valdust jälle õige teeotsa kätte. Pidime natukene minema vaid mööda teed ja siis keerama järgmise maja juurest uuesti metsa sisse. Majast mööda minnes lesis maja esises päikesepaistes hiigelpikk madu. Selline samblaroheline. Ning AI arvates oli kõige tõenäolisemalt tegemist rohe-nagunastikuga. Täiesti ohutu! Üks tund aega oli meil veel matkata ning siis olimegi, minu arust isegi ootamatult kiiresti, autode juures tagasi. Karl läks nüüd üle teise autosse, sest soovis ikkagi nii väga proovida sõita ka Fiat 500ga, millest meie ju ilma jäime.

Meie käisime tagasiteel oma autot tankimas ja poes. Seal õnnestus käia isegi kaks korda, sest hetkel kui olime juba peaaegu villas tagasi, tuli sealt telefonikõne, et grillsütt oleks vaja. Keerasime otsa ringi ja läksime uuesti poodi, sest täna oli meil tõesti plaanis grillimine ja seda ilma söeta ei tee. Kui lõpuks koju jõudsime olid suured ettevalmistused õhtuseks grillimiseks juba kõik tehtud ja meil ei jäänudki muud kui oodata liha valmimist. Grillmeister oli meil kõrgemal tasemel ja kõik, mis grilli pealt tuli, maitses fantastiliselt hea! Kõhud täis, olime päris unised kõik juba, nii et oligi magamaminek. Mina veel natukene kirjutasin ja lugesin, aga see viimane jäi küll suhteliselt ruttu soiku, sest raamat kukkus lihtsalt käest ja varsti magasin kui nott! Raha kulutasin täna 70 eurot kütusele ning 15 eurot poes ja kokku seega 85 eurot.

KEVAD TOSKAANAS - KUUES PÄEV

KUUES PÄEV - 15. aprill 2026

Ärkasin täna täitsa iseenesest natukene varem, 7.30,  ning läksin ka kohe jooksma. Jooksin nüüd aga pikemalt. Kohe jupp maad kaugemale eelmiste päevadega võrreldes ning tegin pikemalt ja rohkem ka mäest üles-alla jooksmisi. Mida kõrgemale oma jooksuteed pidi läksin seda ilusamaks muutusid vaated! Toskaana on ikka üks tõeliselt ilus ja maaliline koht siin maakera peal! Kulus ligi tund aega ja olemine oli pärast võrratult hea. Oleks ainult igapäevaselt kodus ka aega ja tahtmist igal hommikul jooksmas käia! Jooksmast tagasi jõudes oli juba järjekord dušši alla minekuks. Võtsin siis järjekorda, tegin endale oodates tassikese kohvi ja panin kokku mõned asjad. Täna oli minul ja lastel plaan sõita Sienasse! Plaanisime startida kell kümme, aga enestelegi ootamatult, olime me kõik juba pool tundi varem valmis liikuma hakkama.

Ning jah, sellesse kuulsasse linna, mis oli maailma olulisim panganduskeskus juba 13.-14. sajandil, olimegi täna teel. Karl asus rooli. Eliisabet otsis välja autole ideaalse parkimiskoha: põhimõtteliselt eskalaatori juures, mis viis meid otse mäe otsas asuvasse Siena vanalinna. Parklas just palju ruumi ei olnud, aga Karl suutis siiski meie auto parkida perfektselt - pidime kõik peale tema ainult enne autost välja tulema. Kusjuures: parklas asus ka tualett. Üldse mitte tasuline. Ja just Sienas asutatigi aastal 1472 maailma esimene pank Monte dei Paschi, mis on sellest ajast peale tegutsenud katkestusteta tänase päevani välja.  Ning lisaks pangale on Sienas ka üks maailma vanimaid ülikoole - 1240. aastal asutatud Siena ülikool. Siin on sündinud ka mitmeid keskaja ja renessanssi kunstnikke.

Sõitsime eskalaatoriga üles ja olime otse vanalinna südames, paari sammu kaugusel kuulsast Siena toomkirikust. Tegime imetledes ringi ümber kiriku. Siis suundusime teise Siena vaieldamatult olulisema vaatamisväärsuse peaväljaku ehk Piazza del Campo juurde. Muide, nimetatud väljakut peetakse kogu Itaalias kõige kaunimaks ja pärast selle oma silmaga nägemist nõustun selle arvamusega. Väljak paikneb Vana-Rooma foorumi asukohas ning suurema osa linna ajaloost on see olnud peamine turuplats. Praeguse kuju sai väljak 1293. aastast alates, kui Siena valitsev kogu, Üheksa Nõukogu, hakkas soetama maatükke eesmärgiga rajadagi suurejooneline linnaväljak. 1327-1349 rajati punastest tellistest Raekoja eest lehvikukujuliselt välja sirutuv sillutis, mille üheksa sektorit tähistavad just selle sama Üheksa Nõukogu võimu ja sümboliseerivad jumalaema rüü kaitsvaid volte.

Juba selle rajamise ajast peale on Piazza del Campo olnud Siena linnaelu keskpunkt ja süda. Siin on lisaks igapäevasele turule viidud läbi näiteks hukkamisi, härjavõitlusi ja Palio festivali. Palio festivali peetakse igal suvel kusjuures tänase päevani. Seda sadulata ratsavõistlust peetakse kogu Toskaana kõige kuulsamaks festivaliks. Täna äärestavad väljakut kohvikud, restoranid ja keskaegsed paleed. Teiste hulgast paistavad kõige rohkem silma muidugi Raekoda (1297-1342) ja 1348. aastal sellele lisatud kellatorn Torre del Mangia. Kui toomkiriku juurest tulles sain Piazza del Campole majade vahelt esimese kiire pilgu heita, tabas mind teadmine, et midagi sellist ei ole võimalik elus väga tihti kogeda!!! Piazza del Campo on täiesti ainulaadne, erakordne ning fantastiline koht kogu maailmas! Ikka põhjusega on kogu Siena linnasüda UNESCO nimistus. Ahhetasime ja imetlesime muljetavaldavat paika kogu oma igapäevases siginas-saginas. Imetledes liikusime edasi väljakut ümbritevatesse kitsastesse tänavatesse - kõik need oli ainulaadsed, erakordsed ning ometi nii toredalt sarnased. Itaaliapärased. Siin, Sienas, tundus mulle, et olin leidnud selle kõige-kõige itaalialikuma koha. Etteruttavalt saan vaid nentida, et ma polnud veel toomkirikusse jõudnudki!

Jalutasime sinna kuhu jalad viisid. Mingil hetkel hakkasid laste jalad aga aina tihemini neid erinevatesse poodidesse viima. Mõnesse astusin isegi koos nende sisse, aga kuna ma sellest väga huvitatud siiski ei olnud, leidsin, et nüüd on mul kõige õigem hetk käia ära Siena kuulsas toomkirikus. Piletisaba ei olnudki enam nii suur kui alguses kiriku juures jalutades täheldanud olime. Ometi sain ikkagi oma 15 minutit sabas seista. Pileti võtsin kõikidesse kohtadesse kuhu pakuti ehk sain loa minna loomulikult kirikusse sisse, krüpti ehk kunagisse hauakambrisse, raamatukokku, kiriku muuseumisse ja põhimõtteliselt katusele (tegelikult siiski kiriku vastas olevale sammaskäigule). Alustasin oma ringkäiku kirikust. Siena toomkiriku (1136-1382) esimesed arhitektid andsid katedraalile silmapaistvas romaani stiilis must-valge triibulise välisilme, kuid kiriku kuju on gooti stiilis ning selle stiili üks parimaid näiteid kogu Itaalias. Mis mind Siena toomkiriku puhul hämmastab on selle erinevate külgede erinev arhitektuuriline lähenemine. Hoone esifassaad on nagu traditsiooniline gooti katedraal. Kuid muud küljed ja osad on kujundatud tollase aja kohta väga omapäraselt ning moodsalt. Kui vaadata kasvõi seda must-valge triibulist lahendust.

Triibud meenutavad aga Siena asutajate, Seniuse ja Aschiuse, saabumist piirkonda mustal ja valgel hobusel. 14. sajandil kiriku ehitamise ajal plaaniti sellele lisada veel uus pikihoone, mis oleks teinud Siena toomkirikust maailma kõige suurema kiriku. Kuna aga katk vähendas 1348. aastal linna elanikkonda peaaegu poole võrra, siis sellest grandioossest plaanist loobuti. Kuid sellele vaatamata on tegemist väga suure hoonega, millesse sisenemine äratab aukartust! Ikka taban sellistest arhitektuuri meistriteostest end leides mõttelt, et kuidas ikkagi inimesed nägid vaeva iga detaili ja pisiasjaga: nikerdati nii puust kui kivist, maaliti, laoti mosaiike jne-jne. Ja tänasel päeval on enamuses ainult igavad, siledad ja tühjad pinnad.

Siena toomkiriku aareteks peetakse Pisano, Donatello ja Michelangelo skulptuure, uhket mosaiikpõrandat ning suurejoonelist freskotsüklit. Fassaadil on paljud skulptuurid asendatud koopiatega ning originaalid on pandud välja kiriku muuseumis. Raamatukogus on eksponeeritud vanad käsitsi kirjutatud (tegelikult oleks vist õigem öelda maalitud) raamatud, enamus 15. sajandist. Igaüks kui omaette kunstiteos. Imelised! Järjekordne näide inimeste visadusest, järjekindlusest ja ilumeelest. Raamatukogust liikusin edasi krüpti, selleks pidi kirikust korraks välja tulema ja sisenema uuesti teisest uksest. Siis muuseumi - omakorda kolmandast uksest. Ja muuseumist sain juba oma tänase päeva kõige suuremale elamusele lähedale: käik katedraali pooleli jäänud pikihoone müüride peale, kust avanes fantastiline vaade kirikule endale ning kogu Siena vanalinnale.

Võin täiesti julgelt kinnitada, et nii ilusat vaadet ükskõik millisele linnale ei ole ma varem näinud!!! Ja nüüd seal müürikäigus seistes ning imetledes kirikut kellatorni poolsest küljest kujutasin ette küll, milline meeletult grandioosne ehitis oleks see olnud, kui 14. sajandil hirmus katk poleks ehitamist katkestanud. Keset suurt imetlemist helistas Karl ja andis teada, et nemad valisid välja lõunasöögikoha ja ootavad mind seal. No mul natukene läks selle imetlemisega veel aega, aga õige pea hakkasin treppidest alla ronima. Restoran ei olnud kirikust kaugel: üle Piazza del Campo paari tänava kaugusel otse Logge del Papa (erinevalt andmetel ka Loggia del Papa) kõrval keset tänavat. Logge del Papa on paavst Pius II ehitatud avatud arkaad. Ehitatud paavsti suguvõsa auks.

Itaalias on suur osa restorane tänaval. Siinses kliimas on see ka täiesti arusaadav. Meiega olid liitunud lõunasöögi ajaks veel kaks toredat noort sugulast: nemad olid veetnud Sienas ka tänase öö. Kui mina kohale jõudsin, olid teised oma tellimuse juba esitanud. Tellisin kiiresti ka endale pitsa ning ühe kokteili. Natukese ootamise järel toodi pitsad lauale. Nii head pitsat ei saanud me Katariinaga isegi mitte Napolis, mis peaks olema ju pitsa sünnikoht! Söök oli imeline, koht imeilus ning ilm suurepärane: mida veel võiks tahta!? Istusime päris pikalt. Noored tahtsid pärast lõunat minna veel mõndadesse poodidesse. Mina tahtsin minna Siena Püha Katariina majja. Püha Katariina (1347-1380) on Siena kaitsepühak. Juba kaheksaaastaselt pühendas kaupmehe tütar Katariina oma elu Jumalale. Ta nägi palju nägemusi ja tal tekkisid samuti stigmad nagu Püha Franciscusel. Just Katariina oli see, kes oma kõne- ja veenmisosavusega viis paavst Gegorius XI 1376. aastal sinnamaani, et too oli nõus tooma paavstivõimu pärast 67 aastat Avingonis resideerumist tagasi Rooma. 

Katariina maja on ümbritsetud kabelite ja ristikäikudega. Nende seas on Ristilöömise kirik, kus hoitakse krutsifiksi, mille ees palvetades olevat Katariina stigmad saanud. Sealt jalutasin veel edasi avastades imelisi tänavaid ning vaateid. Tundus, et iga nurga peal on mõni pisikene kirik või klooster... või vähemalt kabel. Lõpuks tulin tagasi Piazza del Campo juurde. Valisin ühe armsa, vaatega Raekojale, kohviku, tellisin tassi kohvi ning koukisin kotist välja raamatu. Mõnus! Vot sellistel hetkedel, kus võin istuda üksinda keset suurt linnasaginat, kus iganes punktis maakeral, nautida tassikest head kohvi ja raamatut, võin tänulikult tõdeda, et elu on ikka ilus ja sellel on ääretult palju pakkuda. Oskaks ainult vastu võtta! Aga Katariina, Karl ja Eliisabet nautisid samuti ning tegid just seda, mida kuulsal väljakul peab tegema: istusid 700aastasel sillutisel ja sõid jäätist. Lisaks kogu suursugusele ajaloole on Piazza del Campo ka üpris tänapäevaselt noortele väga armastatud kokkusaamiskoht.

Kohv joodud ja jäätis söödud, hakkasime tasapisi auto juurde tagasi jalutama. Koju sõitis Eliisabet. Täitsa mõnus on olla suurte laste ema - tavaliselt leidub alati keegi, kes soovib autoga sõita! Jõudsime villasse tagasi kella poole kaheksa ajal. Kedagi kohal ei olnud. Ka meie jalutasime kohe Poppi vanalinna. Süüa me väga ei soovinud, aga mõtlesime, et ühe kokteili võiks juua mõnes mõnusas kohas. Kui ühe avatud koha leidsime, püüti meile selgitada, et nad on restoran... see tähendab, et nad pakuvad süüa... lõpuks olid siiski valmis meile need kokteilid tegema. Aga lapsed tellisid lõpuks ikkagi ka kooki - nii, et väga halvasti neil meiega vist siiski ei läinud. Kuna meie reisikaaslased olid ka Poppi vanalinnas liikumas, siis kohtusime nendegagi veel: meie restoran oli klaasist seintega, mistõttu paistsime me sealt kenasti tänavale ja osad noormehed astusid meie juurest läbi. Kaua me siiski restoranis aega ei viitnud ja õige pea jalutasime koju tagasi.

Ajasime natukene veel juttu, poisid mängisid kaarte ja siis oligi juba uni ning aeg magama minna! Raha kulutasin täna 14 eurot Siena toomkiriku külastamiseks ja 19 eurot lõunagöögile ning 8 eurot õhtul kokteilile ehk kokku 41 eurot.