KEVAD TOSKAANAS - KUUES PÄEV

KUUES PÄEV - 15. aprill 2026

Ärkasin täna täitsa iseenesest natukene varem, 7.30,  ning läksin ka kohe jooksma. Jooksin nüüd aga pikemalt. Kohe jupp maad kaugemale eelmiste päevadega võrreldes ning tegin pikemalt ja rohkem ka mäest üles-alla jooksmisi. Mida kõrgemale oma jooksuteed pidi läksin seda ilusamaks muutusid vaated! Toskaana on ikka üks tõeliselt ilus ja maaliline koht siin maakera peal! Kulus ligi tund aega ja olemine oli pärast võrratult hea. Oleks ainult igapäevaselt kodus ka aega ja tahtmist igal hommikul jooksmas käia! Jooksmast tagasi jõudes oli juba järjekord dušši alla minekuks. Võtsin siis järjekorda, tegin endale oodates tassikese kohvi ja panin kokku mõned asjad. Täna oli minul ja lastel plaan sõita Sienasse! Plaanisime startida kell kümme, aga enestelegi ootamatult, olime me kõik juba pool tundi varem valmis liikuma hakkama.

Ning jah, sellesse kuulsasse linna, mis oli maailma olulisim panganduskeskus juba 13.-14. sajandil, olimegi täna teel. Karl asus rooli. Eliisabet otsis välja autole ideaalse parkimiskoha: põhimõtteliselt eskalaatori juures, mis viis meid otse mäe otsas asuvasse Siena vanalinna. Parklas just palju ruumi ei olnud, aga Karl suutis siiski meie auto parkida perfektselt - pidime kõik peale tema ainult enne autost välja tulema. Kusjuures: parklas asus ka tualett. Üldse mitte tasuline. Ja just Sienas asutatigi aastal 1472 maailma esimene pank Monte dei Paschi, mis on sellest ajast peale tegutsenud katkestusteta tänase päevani välja.  Ning lisaks pangale on Sienas ka üks maailma vanimaid ülikoole - 1240. aastal asutatud Siena ülikool. Siin on sündinud ka mitmeid keskaja ja renessanssi kunstnikke.

Sõitsime eskalaatoriga üles ja olime otse vanalinna südames, paari sammu kaugusel kuulsast Siena toomkirikust. Tegime imetledes ringi ümber kiriku. Siis suundusime teise Siena vaieldamatult olulisema vaatamisväärsuse peaväljaku ehk Piazza del Campo juurde. Muide, nimetatud väljakut peetakse kogu Itaalias kõige kaunimaks ja pärast selle oma silmaga nägemist nõustun selle arvamusega. Väljak paikneb Vana-Rooma foorumi asukohas ning suurema osa linna ajaloost on see olnud peamine turuplats. Praeguse kuju sai väljak 1293. aastast alates, kui Siena valitsev kogu, Üheksa Nõukogu, hakkas soetama maatükke eesmärgiga rajadagi suurejooneline linnaväljak. 1327-1349 rajati punastest tellistest Raekoja eest lehvikukujuliselt välja sirutuv sillutis, mille üheksa sektorit tähistavad just selle sama Üheksa Nõukogu võimu ja sümboliseerivad jumalaema rüü kaitsvaid volte.

Juba selle rajamise ajast peale on Piazza del Campo olnud Siena linnaelu keskpunkt ja süda. Siin on lisaks igapäevasele turule viidud läbi näiteks hukkamisi, härjavõitlusi ja Palio festivali. Palio festivali peetakse igal suvel kusjuures tänase päevani. Seda sadulata ratsavõistlust peetakse kogu Toskaana kõige kuulsamaks festivaliks. Täna äärestavad väljakut kohvikud, restoranid ja keskaegsed paleed. Teiste hulgast paistavad kõige rohkem silma muidugi Raekoda (1297-1342) ja 1348. aastal sellele lisatud kellatorn Torre del Mangia. Kui toomkiriku juurest tulles sain Piazza del Campole majade vahelt esimese kiire pilgu heita, tabas mind teadmine, et midagi sellist ei ole võimalik elus väga tihti kogeda!!! Piazza del Campo on täiesti ainulaadne, erakordne ning fantastiline koht kogu maailmas! Ikka põhjusega on kogu Siena linnasüda UNESCO nimistus. Ahhetasime ja imetlesime muljetavaldavat paika kogu oma igapäevases siginas-saginas. Imetledes liikusime edasi väljakut ümbritevatesse kitsastesse tänavatesse - kõik need oli ainulaadsed, erakordsed ning ometi nii toredalt sarnased. Itaaliapärased. Siin, Sienas, tundus mulle, et olin leidnud selle kõige-kõige itaalialikuma koha. Etteruttavalt saan vaid nentida, et ma polnud veel toomkirikusse jõudnudki!

Jalutasime sinna kuhu jalad viisid. Mingil hetkel hakkasid laste jalad aga aina tihemini neid erinevatesse poodidesse viima. Mõnesse astusin isegi koos nende sisse, aga kuna ma sellest väga huvitatud siiski ei olnud, leidsin, et nüüd on mul kõige õigem hetk käia ära Siena kuulsas toomkirikus. Piletisaba ei olnudki enam nii suur kui alguses kiriku juures jalutades täheldanud olime. Ometi sain ikkagi oma 15 minutit sabas seista. Pileti võtsin kõikidesse kohtadesse kuhu pakuti ehk sain loa minna loomulikult kirikusse sisse, krüpti ehk kunagisse hauakambrisse, raamatukokku, kiriku muuseumisse ja põhimõtteliselt katusele (tegelikult siiski kiriku vastas olevale sammaskäigule). Alustasin oma ringkäiku kirikust. Siena toomkiriku (1136-1382) esimesed arhitektid andsid katedraalile silmapaistvas romaani stiilis must-valge triibulise välisilme, kuid kiriku kuju on gooti stiilis ning selle stiili üks parimaid näiteid kogu Itaalias. Mis mind Siena toomkiriku puhul hämmastab on selle erinevate külgede erinev arhitektuuriline lähenemine. Hoone esifassaad on nagu traditsiooniline gooti katedraal. Kuid muud küljed ja osad on kujundatud tollase aja kohta väga omapäraselt ning moodsalt. Kui vaadata kasvõi seda must-valge triibulist lahendust.

Triibud meenutavad aga Siena asutajate, Seniuse ja Aschiuse, saabumist piirkonda mustal ja valgel hobusel. 14. sajandil kiriku ehitamise ajal plaaniti sellele lisada veel uus pikihoone, mis oleks teinud Siena toomkirikust maailma kõige suurema kiriku. Kuna aga katk vähendas 1348. aastal linna elanikkonda peaaegu poole võrra, siis sellest grandioossest plaanist loobuti. Kuid sellele vaatamata on tegemist väga suure hoonega, millesse sisenemine äratab aukartust! Ikka taban sellistest arhitektuuri meistriteostest end leides mõttelt, et kuidas ikkagi inimesed nägid vaeva iga detaili ja pisiasjaga: nikerdati nii puust kui kivist, maaliti, laoti mosaiike jne-jne. Ja tänasel päeval on enamuses ainult igavad, siledad ja tühjad pinnad.

Siena toomkiriku aareteks peetakse Pisano, Donatello ja Michelangelo skulptuure, uhket mosaiikpõrandat ning suurejoonelist freskotsüklit. Fassaadil on paljud skulptuurid asendatud koopiatega ning originaalid on pandud välja kiriku muuseumis. Raamatukogus on eksponeeritud vanad käsitsi kirjutatud (tegelikult oleks vist õigem öelda maalitud) raamatud, enamus 15. sajandist. Igaüks kui omaette kunstiteos. Imelised! Järjekordne näide inimeste visadusest, järjekindlusest ja ilumeelest. Raamatukogust liikusin edasi krüpti, selleks pidi kirikust korraks välja tulema ja sisenema uuesti teisest uksest. Siis muuseumi - omakorda kolmandast uksest. Ja muuseumist sain juba oma tänase päeva kõige suuremale elamusele lähedale: käik katedraali pooleli jäänud pikihoone müüride peale, kust avanes fantastiline vaade kirikule endale ning kogu Siena vanalinnale.

Võin täiesti julgelt kinnitada, et nii ilusat vaadet ükskõik millisele linnale ei ole ma varem näinud!!! Ja nüüd seal müürikäigus seistes ning imetledes kirikut kellatorni poolsest küljest kujutasin ette küll, milline meeletult grandioosne ehitis oleks see olnud, kui 14. sajandil hirmus katk poleks ehitamist katkestanud. Keset suurt imetlemist helistas Karl ja andis teada, et nemad valisid välja lõunasöögikoha ja ootavad mind seal. No mul natukene läks selle imetlemisega veel aega, aga õige pea hakkasin treppidest alla ronima. Restoran ei olnud kirikust kaugel: üle Piazza del Campo paari tänava kaugusel otse Logge del Papa (erinevalt andmetel ka Loggia del Papa) kõrval keset tänavat. Logge del Papa on paavst Pius II ehitatud avatud arkaad. Ehitatud paavsti suguvõsa auks.

Itaalias on suur osa restorane tänaval. Siinses kliimas on see ka täiesti arusaadav. Meiega olid liitunud lõunasöögi ajaks veel kaks toredat noort sugulast: nemad olid veetnud Sienas ka tänase öö. Kui mina kohale jõudsin, olid teised oma tellimuse juba esitanud. Tellisin kiiresti ka endale pitsa ning ühe kokteili. Natukese ootamise järel toodi pitsad lauale. Nii head pitsat ei saanud me Katariinaga isegi mitte Napolis, mis peaks olema ju pitsa sünnikoht! Söök oli imeline, koht imeilus ning ilm suurepärane: mida veel võiks tahta!? Istusime päris pikalt. Noored tahtsid pärast lõunat minna veel mõndadesse poodidesse. Mina tahtsin minna Siena Püha Katariina majja. Püha Katariina (1347-1380) on Siena kaitsepühak. Juba kaheksaaastaselt pühendas kaupmehe tütar Katariina oma elu Jumalale. Ta nägi palju nägemusi ja tal tekkisid samuti stigmad nagu Püha Franciscusel. Just Katariina oli see, kes oma kõne- ja veenmisosavusega viis paavst Gegorius XI 1376. aastal sinnamaani, et too oli nõus tooma paavstivõimu pärast 67 aastat Avingonis resideerumist tagasi Rooma. 

Katariina maja on ümbritsetud kabelite ja ristikäikudega. Nende seas on Ristilöömise kirik, kus hoitakse krutsifiksi, mille ees palvetades olevat Katariina stigmad saanud. Sealt jalutasin veel edasi avastades imelisi tänavaid ning vaateid. Tundus, et iga nurga peal on mõni pisikene kirik või klooster... või vähemalt kabel. Lõpuks tulin tagasi Piazza del Campo juurde. Valisin ühe armsa, vaatega Raekojale, kohviku, tellisin tassi kohvi ning koukisin kotist välja raamatu. Mõnus! Vot sellistel hetkedel, kus võin istuda üksinda keset suurt linnasaginat, kus iganes punktis maakeral, nautida tassikest head kohvi ja raamatut, võin tänulikult tõdeda, et elu on ikka ilus ja sellel on ääretult palju pakkuda. Oskaks ainult vastu võtta! Aga Katariina, Karl ja Eliisabet nautisid samuti ning tegid just seda, mida kuulsal väljakul peab tegema: istusid 700aastasel sillutisel ja sõid jäätist. Lisaks kogu suursugusele ajaloole on Piazza del Campo ka üpris tänapäevaselt noortele väga armastatud kokkusaamiskoht.

Kohv joodud ja jäätis söödud, hakkasime tasapisi auto juurde tagasi jalutama. Koju sõitis Eliisabet. Täitsa mõnus on olla suurte laste ema - tavaliselt leidub alati keegi, kes soovib autoga sõita! Jõudsime villasse tagasi kella poole kaheksa ajal. Kedagi kohal ei olnud. Ka meie jalutasime kohe Poppi vanalinna. Süüa me väga ei soovinud, aga mõtlesime, et ühe kokteili võiks juua mõnes mõnusas kohas. Kui ühe avatud koha leidsime, püüti meile selgitada, et nad on restoran... see tähendab, et nad pakuvad süüa... lõpuks olid siiski valmis meile need kokteilid tegema. Aga lapsed tellisid lõpuks ikkagi ka kooki - nii, et väga halvasti neil meiega vist siiski ei läinud. Kuna meie reisikaaslased olid ka Poppi vanalinnas liikumas, siis kohtusime nendegagi veel: meie restoran oli klaasist seintega, mistõttu paistsime me sealt kenasti tänavale ja osad noormehed astusid meie juurest läbi. Kaua me siiski restoranis aega ei viitnud ja õige pea jalutasime koju tagasi.

Ajasime natukene veel juttu, poisid mängisid kaarte ja siis oligi juba uni ning aeg magama minna! Raha kulutasin täna 14 eurot Siena toomkiriku külastamiseks ja 19 eurot lõunagöögile ning 8 eurot õhtul kokteilile ehk kokku 41 eurot.

KEVAD TOSKAANAS - VIIES PÄEV

VIIES PÄEV - 14. aprill 2026

Täna ärkasin täpselt 7.59. Jooksuriided olid küll täiesti märjad veel. Olin need eile basseini ujuma (kuigi ujumiseks ju seda nimetada ei saanud) minnes riputanud õue kuivama ja kloostrisse minnes need loomulikult sinna unustanud. Ning sinna vihma kätte nad siis ligunema jäidki! Tõin nad tuppa alles õhtul, kui tagasi jõudsime. Aga ega nad toas ka eriti ei kuivanud, sest meie ruumid on siin suhteliselt jahedad ja niisked. Villa omanikud nentisid, et Itaalias lülitatakse üldiselt igal pool küte aprilli alguses välja ning nii ongi. Ruumid olid tõesti jahedad ja paaril ööl oli magadeski natukene külm. Õnneks oli olemas tõesti paks ja soe tekk! Märjad riided olid natukene vastikud ainult selga panemise hetkel, kui juba jooksma sain hakata, siis polnud enam häda midagi. Olidki natukene jahutavad. Ega ma ausalt öelda ei kujutagi ette siinses kliimas suvisel ajal keset päeva jooksmist. See oleks ilmselt selge enesetapmine.

Jooksin täna sama teed pidi, mis eile. Ühe mahajäetud maja juurde jõudes ei suutnud kiusatusele vastu panna ning pidin ikka natukene lähemalt uudistama. Majal oli uks lahti. Läksin sisse. Esimesel korrusel oli suur elutuba, selles imeilus ja suur lahtine kamin, söögilaud ja toolid. Isegi vist külmkapp. Teisele korrusele läks kena puidust trepp. Aga sinna ma ei julgenud siiski tungida. Treppide tugevust ei oska mina ilmselt küll määrata, et kas kannatab mind või mitte. Minu hinnangul ikka juba aastaid (või lausa aastakümneid) tühjana seisnud maja. Aga hämmastav oli see, et elekter oli majas sees - voolumõõtja töötas endiselt. Mul on alati väga kahju neist tühjalt seisvatest majadest: keegi on kunagi armastuse ja hoolega need rajanud, elanud nendes ja nüüd on kõik elanikud lahkunud ja maja seisab tühjalt. Jättes väga kurva mulje. Mulle alati tundub, et need majad nagu ootavad ikkagi veel kedagi, kes tuleks ja nad jälle korda teeks ning elaks neis. Ehk kunagi...

Aga väga kauaks sinna nostalgiasse jääda ei saanud, sest täna ootas meid ees päris kauge käik - nimelt oli plaan külastada Modenas asuvaid Ferrari muuseume ning need asuvad meist kohe päris kaugel. Räägiti eile õhtul umbes kolmetunnisest sõidust. Mina isiklikult kaalusin eile veel tükk aega, kas ma üldse lähen, aga samas nagu ikka tahtsin ka. Mistõttu tegingi otsuse ikkagi minna alles suhteliselt hilja õhtul. Jooksmast tulles käisin kiiresti pesemas. Sooja vee olime saanud juba eile tagasi: selgus, et oli vaja boiler lihtsalt uuesti sisse lülitada. Kiire hommikusöök ja 10.00 startisime. Modenasse sõit võttis aega 2 tundi ja 45 minutit. Enne muuseumisse minemist käisime kaubanduskeskuses pitsat söömas. Kõik autod jõudsid muuseumi juurde natukene erineval ajal ning seega ka sisenesime eri aegadel. Ostsime kohe piletid ära mõlemasse muuseumi - nii oli ühe pileti hind kokkuvõttes natukene odavam.

Modenas asuv Enzo Ferrari muuseum keskendub peamiselt Ferrari sportautode margi looja Enzo Ferrari elule ja tööle. Enzo Ferrari (1898-1988) oli edukas Itaalia võidusõitja ning lisaks omanimelisele autotehasele pani ta aluse ka Scuderia Ferrari võidusõidutiimile, mis tegutseb tänase päevani. Alustasime ringkäiku vanast hoonest. See on maja, kus töötas kunagi Enzo Ferrari isa, juhtides kohalikku metallitööstust. Enzo on oma mälestustes tihti rääkinud, kuidas väikese poisina jooksis alati trepist ülest ja teisele korrusele isa kabinetti. Vana hoone kõrvale on ehitatud uus, 6000 ruutmeetrine galerii, kus paikneb muuseumi püsiekspeditsioon. Uus hoone on äärmiselt moderne ning meenutab oma kujult Ferrari esiosa. Siin on väljas mõned Ferrari kõige märkimisväärsemad autod üldse kogu maailmas. Eriti väärtuslikeks peavad asjatundjad haruldasi 1950ndate aastate mudeleid.

Üldiselt hõlmab väljapanek Ferrari, Alfa Romeo ja Maserati autosid ning videoprojektsiooni Enzo Ferrari elust. Mulle meeldisid mõned sellised päris vanad autod. Just nendest eelmise sajandi 50ndatest! Ja minu arust oli hästi lahe selle muuseumi ülesehitus - peaaegu kõik autod, mis olid välja pandud, olid kunagi kuulunud mõnele kuulsusele. Näiteks vaatasime me Madonna, Maria Callase jne autosid. Loomulikult ei saanud me minna mööda ka muuseumipoest, kust Karl ostis endale paar automudelit. Ja teine muuseum, kuhu me nüüd pidime umbes pool tundi veel sõitma, oli Ferrari Maranello muuseum. Siin oli nüüd keskendutud vormelisõidu autodele. Ja mitte ainult autodele vaid ka legendaarsetele pilootidele. Täitsa imestasin, et need kuulsamad nimed nagu Nikki Lauda ja Michael Schumacher, olid mulle isegi tuttavad.

Kokkuvõttes pean nentima, et mulle need muuseumid isegi täitsa meeldisid! Kuigi ligi viis ja pool tundi sõitu oli ilmselgelt liiast. Samas oli täna enamuse päevast vihma sadanud, mistõttu mingit muud tegevust poleks ehk nii või teisiti saanud teha. Muuseumist tulles käisime ühes pisikeses kohvikus, et enne tagasisõitu hetk puhata ja üks hea kohv juua. Tagasisõidul soovis roolis olla Eliisabet ja no ega meil kellelgi selle vastu mitte midagi ei olnud. Teel saime lisaks vihmale ka korraliku rahesaju. Ja paaris kohas mägedes kohtasime veel lausa lund! Kui me pärast seda rasket päeva (sest selgus, et pool päeva autos veeta võib olla meeletult väsitav!) oma villasse lõpuks tagasi jõudsime, ootas meid seal suurepärane õhtusöök! Need, kes muuseumisse ei tulnud, olid võtnud enda peale tänase õhtusöögi valmistamise. Sõime kõhud maitsvat sööki täis, mängisime lauamänge. Magustoiduks sõime veel jäätist maasikatega. Mina jõudsin veel natukene tööd teha ja natukene õppida. Ja magama läksime täna kõik juba veidike varem eelmiste õhtutega võrreldes. Raha kulutasin täna 5 eurot lõunasöögile, muuseumipiletid 20 eurot ning kohvikus 4 eurot. Kokku 29 eurot.

TOSKAANA KEVAD - NELJAS PÄEV

NELJAS PÄEV - 13. aprill 2026

Tänagi olin vapralt valmis jooksma minekuks! Ärkasin taas natukene enne kaheksat. Jooksuriided selga ja valmis ma olin! Lähenesin täna asjale natukene teisiti: võtsin omale eesmärgiks joosta nii kaua ülesmäge (eile läksin kergema vastupanu teed ja keerasin suhteliselt ruttu teele, mis vaikselt langes kuni Poppini ja siis alles algas meie oma tee järsk tõus) kui vähegi jaksan ja siis alles hakkan alla tagasi tulema. Jooksin, ikkagi pidin paar korda ka jalutama, hinnanguliselt kuskil kaks ja pool kilomeetrit. Tänasel jooksurajal olid kaks mahajäetud maja tee ääres. Millegipärast on sellised tühjaks jäänud hooned minu jaoks alati väga kutsuvad. Siiski vaid imetlesin neid eemalt ja ei hakanud rohkem avastama. Kui arvasin, et nüüd aitab üles jooksmisest küll ning võib hakata tagasi jooksma, hakkasin tegema selliseid väikeseid sutsakaid. Jooksin natukene aega mäest alla ja siis jälle üles. Tavaliselt panin endale mingi eesmärgi, et näiteks selle postini. Tegelikkuses jooksin alati isegi kaugemale üles, siis natukene jälle alla ja siis taas üles. Selliselt, pean ütlema, oli jooksmine äärmiselt nauditav.

Mingil hetkel kella vaadates sain aru, et igal juhul nüüd aitab edasi-tagasi jooksmisest ja ma pean tagasi minema. Sest tänaseks oli meil plaan! Ruttu jooksuriided seljast ja kargasin basseini, kus oli juba ette teada, et mind ootab kohutavalt külm vesi. Nooremad sugulased olid juba mitu päeva ujumas käinud ning nemadki pidid ikka enne julgust koguma. Rääkimata siis minust! Aga tegelikkus suutis mind ikka üllatada - see vesi oli veel külmem, kui ma oskasin ette kujutada! Seda kiiremini jooksin sooja dušši alla, kus aga selgus, et seda nii ihaldatud sooja vette ei olegi!!! Kui nii, siis nii. Panin riidesse ja läksin kööki. Tegin seal omletti neile, kes olid juba ärganud. Siis pakkisime asjad kiiresti kokku, sest täna ootas meid La Verna klooster.

Teel saime nautida jälle imelisi vaateid. Sõitu alustades käisime meie auto seltskonnaga Poppi all-linnast läbi (uuem linnaosa, mis paikneb kaarjalt ümber kõrgendikul asuva vanalinna), kust ostsime kohvi tee peale kaasa. Vahetult enne kloostrisse jõudmist jäi teele veel jäätisekohvik. Mina muidugi eriline jäätisesõber ei ole. Kloostri juurde jõudes osutus meie jaoks keeruliseks auto parkimine või õigemini parkimise eest tasumine. Sest ootamatult oli siin tasuline parkla. Aga me ei olnud ainukesed, kes nende automaatidega jutule ei saanud: ka kohalikud itaallased võitlesid nendega. Aga lõpuks saime siiski kõik autod nõuetekohaselt pargitud. Meil oli tore plaan kloostri juurde matkata. Kirjade järgi olevat valida lausa erineva pikkusega radasid. Aga õiget teeotsa meie üles ei leidnud ning seega jõudsime juba 10 minutiga kloostri hallide paekivimüüride vahele! La Verna klooster paikneb 1283 meetri kõrgusel Monte Penna mäel ning on tuntud eelkõige tänu Assisi püha Franciscusele, kes olevat saanud just siin mäel omale stigmad.

Stigmad on siis Jeesuse ristile naelutamise haavad. Mõned aastad enne oma surma paastus Franciscus 40 päeva just siinse kloostri lähedal koopas, mille jooksul olevatki saanud oma kehale Jeesuse Kristuse ristilöömise haavad. Noorena oli Franciscus aga väga kaugel hardast pühendumusest usule. Enne 25ndat eluaastat elas ta naudisklevat ja muretut elu. Tema ema soovis, et poeg oleks heasüdamlik, kes aitab alati vaeseid. Isa soovis aga, et pojast sirguks rikas kaupmees või edukas sõjamees. Franciscus alustaski sõjamehe karjääri. Kuid pärast aastast vangistust ning haigestumist uuele sõjakäigule minnes tundis ta hoopis Jumala kutset, kes palus tal pöörduda tagasi. Franciscus läkski palverännakule Rooma. Aitas haigeid ja viletsaid, isegi pidalitõbiseid, ning sai Jumalalt mitmeid ilmutusi. Ühes käskis Jumal tal ehitada kiriku, mida Franciscus ka tegi kasutades selleks ka oma isa raha. Ilmselt ta ema rõõmustas selle üle. Mitte aga isa. 

Isale ei meeldinud sugugi pojaga toimunud muutus ning ta käskis Franciscusel anda tagasi kõik temalt saadu. Franciscus kiskus seljast ka riided ning kuulutas, et nüüdsest peale on tal vaid üks isa ja see on see, kes elab taevas! La Verna klooster on piirkonna (ning loomulikult frantsisklaste!) üks tähtsamaid ning täiesti õigustatult. 1215. aastal kohtus Francescus Verna rikka maaomaniku krahv Orlandoga, kes oli kohtumisest ning püha mehe ideedest nii vaimustunud ja lummatud, et kinkis La Verna talle ja tema järgijatele. La Vernast sai paik, kus pühad mehed veetsid pikki perioode eraldatuses. Rajati mõned väikesed kongid ning pisikene Santa Maria degli Angela kirik. Otsustava tõuke suurema kiriku ja kloostri rajamiseks aga andiski juba mainitud sündmus, kui Franciscus sai 14. septembril 1224. aastal, pärast 40 päeva kestnud paastumist ja palvetamist endale stigmad. Paavst Aleksander IV võttis paiga kohe paavstliku kaitse alla ning 1260. aastal ehitati ja pühitseti kirik. Paar aastat hiljem ehitati koopa lähedale, kus Franciscus oli paastunud enne stigmade saamist, Stigmata kabel. 

Loomulikult on kõik kloostri ehitised imekaunid, väga hästi hooldatud ja sobivad siia looduse keskele imeliselt! Käisime läbi kõik ruumid, kuhu lubati minna. Ronisime ka koopasse, kus Franciscus paastus. Kõrgel mäel asuvast kloostrist avanesid imelised vaated ümbruskonnale. Aga meil oli olnud ikkagi soov matkata ning seega tegime vähemalt ümber kloostri väikese tiiru. La Verna metsa on hooldanud ja kaitsenud samuti frantsisklased, püüdes säilitada harmooniat inimese ja looduse vahel. Tegemist on kuuse-pöögimetsaga, kus leidub puid mille kõrgus ulatub 50 meetrini ja läbimõõt on kuni 180 sentimeetrit. Mets paistab silma erakordse liigirikkusega - siin elavad näiteks mitut liiki hirvesid, metskitsed, metssead, hundid.

Kusjuures hirvesid (kuigi ega ma tegelikult ei tea - need võisid vabalt olla ka kitsed!) õnnestus meil ka näha! Jalutasid rahulikult meist välja tegemata natukene eemal. Mingil hetkel, õnneks olime siis juba väikeselt matka tagasi ning uuesti kloostri hoonete juures, hakkas vihma tibutama. Kui autode juurde tagasi jõudsime, sadas juba päris korralikult. Siin on enamus aega olnud roolis Karl ning seda vägagi nautinud. Siinsed kurvilised mägised teed on täpselt tema soovi mööda. Katariinale aga, ei need teed, ega Karli sõidustiil nendel sugugi ei meeldi. Enne meie praegusesse koju tagasi minekut käisime tankimas ning poes. Ikka imestan jätkuvalt neid odavaid hindasid siin: näiteks suur kotitäis värsket spinatit maksis vaid 1,3 eurot!!! Bensiin oli samuti odavam. Villasse tagasi jõudes oli parajasti vaba aega paar, et tundi lugeda. 

Aeg sai otsa täpselt kell pool kaheksa, kui jõudis kohale meie tänane õhtusöök! Olime tellinud koka, kes valmistas meile seda päris ehtsat toskaana sööki. Kõik tehti meie eest ära: kaeti fantastiliselt ilus laud, paluti meid lauda ja hakati meile ette kandma igasuguseid hõrgutisi. Eks meiegi olime valmistunud ja sättinud - endid kenasti riidesse pannud! Alustasime külmadest suupistetest. Juba ainuüksi erinevaid juustusorte oli umbes kaheksa. Kogu õhtusöök koosnes väga erinevatest roogadest - kana, sealiha ja loomaliha, pasta ning midagi oli veel, mis meeldegi ei jäänud. Ja siis veel magustoit, mis oli kogu selle meeletu pidusöögi kulminatsioon - tiramisu! Võib vabalt olla, et nii head tiramisut pole ma mitte kunagi varem söönud! Ainukene miinus kogu selle asja juures oli see, et sööki oli liiga palju ja me lihtsalt ei jaksanud ühel hetkel enam süüa! Aga kõik, mis oli meile valmistatud, jäeti ka meile, mistõttu näiteks seda imemaitsvat tiramisut saime terve järgmise päeva veel nautida. Lõpuks olime pärast sellist suur söömist nii väsinud, et vajusime igaüks oma tuppa ja voodisse. Isegi lugeda ma enam ei jaksanud. Raha kulutasin täna järgmiselt: hommikul 1,5 eurot kohvile, 5 eurot kloostris küünaldele, bensiin 75 eurot, poes 20 eurot ning õhtusöögile 45 eurot. Seega kokku 146,5 eurot.

TOSKAANA KEVAD - KOLMAS PÄEV

KOLMAS PÄEV - 12. aprill 2026

Ärkasin hommikul natukene enne kella kaheksat. Kodus asju pakkides oli mul üks väike salaplaan - pakkisin kaasa oma jooksutossud ja -riided lootusega, et need leiavad Toskaanas ka kasutust. See lootus iseenesest aga ei täitu: seega ajasin ennast üles, panin riidesse ja läksin jooksma. Õues oli mõnusalt vaikne, kõik oli mähkunud kergesse uttu, mis tegi vaate ümbruskonnale mõnusalt müstiliseks. Asi, millele ma ei mõelnud, oli aga asjaolu, et Itaalia on mägine. Ma olen kodus ju jooksmas käinud küll. Aga ikka tasast maad pidi. Täna oli mul esimese paarisaja meetriga mäest üles joostes toss väljas. Jalutasin siis natukene ja siis jälle jooksin. Kohutavalt raske oli, aga alla ka ei andnud! Jõudsin välja meie väikese teega paralleelsele teele, mis kulges lihtsalt paarsada meetrit kõrgemal. Lisaks veel imelisematele vaadetele võrreldes meie villaga, kulges nüüd tee ka päris mitu kilomeetrit suhteliselt tasaselt või isegi väikese langusega ning jõudis välja Poppi linnakese juurde. Sealt keerasin tagasi juba tuttavale teele.

Ja taas rühkisin järsust mäest üles. Eile õhtul siit autoga sõites ja ka hiljem jalutades, ei tundunud see sugugi nii hull tõus olevat... kuid, no vot, nüüd joostes olin täitsa hädas. Enda õigustuseks võin vaid öelda, et kodus jooksmas käies on mul täiesti tasane maa ja tegelikult ei ole ma seda viimased paar aastat üldse teinudki...  Aga, vähemalt olin ma teinud nüüd uuesti algust sellega. Tagasi jõudes käisin dušši all. Pesemast tulles oli juba natukene rahvast ringi liikumas: meie seltskond hakkas ärkama. Meie majas asus suur söögisaal, mis kujuneski justkui kogunemispaigaks ja meie olemiste südameks. Kõik ärkajad sõid omas tempos hommikust. Täna ei olnud meil ühtegi suuremat plaani peale puhkamise ja nautimise. Hommikupooliku veetiski üks osa seltskonnast, kaasaarvatud mina, raamatuga basseini ääres. Paar usinamat ja tublimat käisid poes. Nooremad leidsid erinevaid mänge, millega meelt lahutada. Aprilli keskpaigas Toskaanas veel väga palav ei ole - just selline mõnus eestlasele harjumuspärane ehk lihtsalt soe. Täna oli ilm aga imeilus ja sai lausa päevitada.

Lõunaks valmistasime meeletult suure kausitäie puuviljasalatit. Pärast sööki tuli Eliisabet minu juurde jutuga, et võiks midagi teha ja kuskile minna. Aga loomulikult kallis laps, mis saab minul selle vastu olla! Ütlesin, et otsi koht välja ja sõidame! Eliisabet valis välja suhteliselt läheduses asuva Bibbiena väikelinna ning lõpuks kogunes kokku lausa 8 inimest, kes soovisid minna uut linna avastama. Läksimegi siis kahe autoga. Tee sinna kulges väga maalilisi külasid pidi ning mitmeid viinamarjaistandusi jäi teele. Bibbiena väikelinna on mainitud kusjuures juba Dante ja Ariosto teostes. Linn pakub rohkelt suhteliselt vähe tuntud kunsti- ja kultuuriväärtusi. Alates keskajast kuni tänaseni on koondunud siia ka hulk ajaloolisi mälestisi: mitmeid imelisi paleesid, kirikuid, teater jne. Juba 19. sajandi keskel rajatud Dovizi teatrihoonest jalutasime mööda. Ning Via Dovizi tänaval asub San Lorenzo kirik, mille kõrval paikneb 15. sajandil rajatud samanimeline klooster. Kloostri hoovi saime korraks ka sisse piiluda - uks ilusasse sisehoovi oli kutsuvalt avatud. Nelinurkne hoov on ääristatud sammaskäiguga, mille seintel uhkeldavad värvilised freskod.

Lõpuks otsisime kohta, kus saaks süüa head pitsat. Aga just seda me ei leidnud! Otsimise käigus sattusime küll näiteks imelisse aeda, aga pitsat seal ei pakutud. Tarlati väljakul (linna peaväljak) asuva kellatorni hoones oli tore väike kohvik ning istusimegi sinna lõpuks. Pitsat siin küll ei saanud ja üldse mitte süüa. Oli pakkuda ainult erinevaid snäkke ja jooke. Üks noormees oleks küll soovinud midagi toekamat süüa, aga kinnitas, et peab vastu ja saab hakkama ka sellega, mida siin pakutakse. Natukene vara soovisime me süüa - enamus restorane avatakse ilmselt alles õhtul. Ja väga suurt ja toekat sööki me ka jälle ei tahtnud, sest tänase õhtusöögi pidimekõik koos ise tegema. Siin hilisel pärastlõunal istudes saime ka kogeda, mida tähendab see eriline Toskaana valgus, millest nii palju räägitud ja kirjutatud! Kogu meie ümbrus, väljak, seda ääristavad majad ja ka inimesed olid justkui üle kullatud pärastlõunases madalas päikeses.

Samal väljakul asub ka vaateplatvorm, kust saime nautida vaateid Bibbienat ümbritsevale maastikule. Aga siis pidime hakkama Poppisse tagasi liikuma. Sest meie villas olid usinad sealolijad kütnud soojaks võimsa pitsaahju. Taigen oli juba valmis ja kerkima pandud. Valmistasime ette hulga erinevaid pitsakatteid - krevette, sinki, hakkliha, erinevaid juuste jne-jne. Aga midagi ilusat ja uhket sellest meie pitsateost välja ei tulnud! Ei osanud me seda pitsat sinna labida peale panna - meil lagunes kogu see ilu just sellel hetkel laiali, kui pidi osava ja kiire liigutusega võtma laualt pitsa labidale ja sama sujuvalt ning kiiresti selle ahju viskama. Meil läks ahju tavaliselt mingi käkk. Katsetasime, mis me katsetasime, aga ega paremaks asi ei läinud. Ettenägelikult oli meil ostetud ka mõned pakid filotaigent. Seegi läks kasutusse. Siiski läksime kergema vastupanuteed ja kasutasime selle jaoks praeahju. Pärast mitmeid ebaõnnestumisi pitsataignaga läksime siingi lõpuks üle kindlamale viisile ehk samuti sellele praeahjule. Aga vaatamata mõningasele ebaõnnestumisele said kõik (loodetavasti!) kõhu täis ning maitselt ei olnud meie pitsadel häda mitte midagi. Pealegi oli kogu see ettevõtmine üks äraütlemata naljakas ja lõbus tegevus. Ja üleüldse jõudsime lõpuks järeldusele, et süüdi selles ebaõnnestumises oli ainult see, et meil puudus manna! Kui oleks olnud jahu asemel manna pitsapõhja alla panemiseks, ei oleks kogu see kupatus üldse mitte jäänud laua külge niiviisi kinni.

Õhtu möödus juttu rääkides ja head veini nautides (kus siis veel, kui mitte Toskaanas) ning homseks päevaks plaane tehes ootamatult kiiresti ja märkamatult oligi kätte jõudnud peaaegu öö. Raha kulutasin täna 7 eurot kokteilile Bibbienas ning umbes 30 eurot ühissöökidele ehk siis 37 eurot.

TOSKAANA KEVAD - ESIMENE JA TEINE PÄEV

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 10.-11. aprill 2026 

Toskaanasse sattumisel kevadisel koolivaheajal olid süüdi meie suure ja laiendatud pere kaks armsat liiget, kes olid otsustanud eelmisel suvel abielluda! Ja kuna ülejäänud ei suutnud hästi välja mõelda, mida noorpaarile kinkida, siis käiski keegi lõpuks välja mõtte, et sõidaks äkki kõik koos kevadel koolivaheajal Toskaanasse!? Ja no kingituseks oleks siis see osa, et peakangelased saavadki reisi kingituseks ehk tasuta. Minu puhul tähendas see aga veel seda, et pidin ütlema ära täpselt samale ajale varem planeeritud reisi Alžeeriasse. Natukene pidin sellega vaeva nägema, aga lõpuks õnnestus ikkagi asjad ümber sättida. Ja nii saigi meid lõpuks kokku täpselt 20 toredat reisiselli. Elamiseks üürisime pisikese Poppi linna lähedal imekena villa ja edasi oligi vaid vaja sinna kohale jõuda. Ning selleks suutsime me kogu seltskonna peale ka päris mitmeid teid valida. Mina Katariina, Karl ja Eliisabet valisime vaieldamatult kõige pikema tee: lendasime me nimelt Firenze asemel, mis ju asubki Toskaanas, hoopis Milanosse, et sealt siis autoga edasi seigelda. Ülejäänud seltskond lendas Firenzesse kolmel või isegi neljal erineval viisil, ajal ja marsruudil.

Malpensa lennujaama, mis tegelikult peaaegu ei asugi Milaanos, jõudsime umbes kella üheteistkümne ajal hommikul. Lennujaamast saime teha Teslaga hirmkalli sõidu (7 kilomeetrit ja 40 eurot!) meie autorendifirma kontorisse, mis asus täiesti pärapõrgus keset mingit tööstusmaastikku. Natukene selline tunne nagu oleksime sattunud kuskile Lasnamäe garaažibokside vahele. Katariina ja Eliisabet jäid koos meie asjadega välja ootama. Karliga läksime sisse. Alustuseks ootasime järjekorras pikalt ja siis selgus, et otse loomulikult on meil selle autorendiga jälle mingi jama!!! Karl oli broneerinud auto minu nimele, sest nii sai vältida noore autojuhi lisamaksu. Kuid oli broneeringu kinnitanud oma krediitkaardiga. No ja loomulikult osutus selline pisiasi meid teenindava tädi jaoks ületamatuks probleemiks. Me ei saanud muidugi põhjapoolsest kultuuriruumist tulnutena absoluutselt aru, et milles üldse probleem on!? Et tee siis palun broneering ringi! Aga ka seda ei pidavat saama. Uurisin, et kas saame lihtsalt teha siis kiiresti uue broneeringu netis? Ei saa. Liiga lühike aeg.

Mida me siis saame teha: millised on võimalikud lahendused probleemile? Mingil hetkel hakkas tädi äärmiselt kõrgendatud häälel seletama meile, et me peame maha rahunema. Alguses ma isegi ei saanud aru, et ta meiega räägib - ainukene, kes kogu selles ruumis tundus olevat ärritunud, oli tema ise. No ja lahenduseks pakkus meile uue auto 750 euro eest!!! Meie varasema broneeringu maksumus oleks olnud vaid 233 eurot!!! Natukene küll mõtlesime, aga auto oli meil vaja kätte saada ja ega meil midagi üle ei jäänud... või no vähemalt nii me seal leti taga tol hetkel arvasime! Tegelikult oleks pidanud korraks aja maha võtma ja kasvõi uurima erinevaid variante mõnest muust autorendist: neid oli siin läheduses mitu tükki. Ainukene hea asi kogu selle jama juures oli see, et saime suurema auto. Meie algne variant oli see kõige pisem, aga see-eest väga-väga itaaliapärane - Fiat 500. Kuigi hiljem ringi sõites seda nähes, siis meie kohver (olime ostnud kamba peale äraantava pagasi spetsiaalselt juurde) ei oleks sellesse autosse küll mahtunud mitte kuskile mujale kui mõne reisija sülle! Ning lisaks oli tädi teinud meie uuele autole selle meeletu raha eest ka nii kõva kindlustuse, et autot polnud vaja isegi üle vaadata enne meie kätte andmist. Ilmselt oleks piisanud ka sellest, kui tagastanud oleksime vaid võtme...

Aega läks pikalt, mõru maik jäi suhu... Saan aru, kui oleks küsitud rohkem paarsada eurot... Aga no 500 eurot on ikka ilmselgelt ebainimlik!!! Pidime sellega leppima, kuigi üldse poleks tahtnud! Asjad lõpuks autosse pakitud, võtsime suuna meie tänase ööbimise koha poole Levizzano Rangonesse. Teel tegime kaks poepeatust - alustuseks ostsime tee peale midagi söögiks ja teisel korral ostsime õhtuks näksimist ja hommikusöögi. Toit ja vein on võrreldes Eestiga ikka palju odavam! Umbes pool tundi enne meie sihtkohta saabumist ilmusid meie ette meeletult võluvad maastikud. Eliisabet tegi vahepeal akna lahti ja imestas milline imeline õhk siin on! Kella seitsme ajal jõudsime ööbimise kohta, milleks olin spetsiaalselt valinud kõige pisema külakese, mille oskasin kohalikke olusid teadmata leida. Hotell paiknes pisikesel väljakul vana lossi kõrval. Hotelli hoonegi oli nii tunde järgi öeldes oma paarsada aastat vana. Kõrvaltänavas asus pisikene kohalik restoran, mis avati kell kaheksa õhtul. Selleni jäänud ajaga saimegi asjad tuppa tassitud, voodid jagatud jne.

Ja kell kaheksa seadsimegi sammud restorani poole. Ausalt öelda tundus meile isegi ootamatu luksusena avastada sellises pisikeses kohas restroran: olime arvestanud poest ostetud söögiga. Aga eks peavad ka kohalikud saama aeg-ajalt väljas söömas käia. Ja meie imestuseks oli restoran rahvast täis! Kõik enamuses kohalikud. Pluss siis meie. Teenindus oli äärmiselt meeldiv, viisakas, samas soojalt sõbralik ja vahetu. Tellisime, ühe erandina, veisefilee, mis maitses lausa suurepäraselt ja pudeli veini! Hästi kummaline meie jaoks oli see, et esimeste suutäitega nagu ei saanudki veel aru liha headusest - see justkui muutus iga suutäiega järjest maitsvamaks. Selle asja võlu ilmselt seisneski lihtsuses: mulle tundus, et peale vähese soola, ei olnud lisatud lihale mitte ühtegi muud maitseainet.  Kõht täis, jalutasime ümber nurga oma tänaõhtusesse koju tagasi. Üsna pea läksime magama, et hommikul taas jätkata reisi meie lõpliku sihtkoha poole.

Hommikul läksime hommikusöögiks ostetud asjadega esimesele korrusele sööma. Köök oli väga kummaline, aga meil läks kõigil hiiglama kaua aega, et mõista, milles asi. Selles köögis ei olnud kraanikaussi ega üldse veekraanigi! Mulle on seni kuidagi tundunud, et ükskõik mis staadiumis üldse võiks mõelda köögi ehitamise peale, siis kõige olulisem asi selle juures üleüldse on kraanikauss. Aga veekeedukannu (milleks see, kui vett pole ette nähtud!?) sain täita tualettruumis olevast pisikesest kraanist. Tee sai igal juhul keedetud. Sõime kõhud täis, tassisime asjad autosse ning siis jalutasime natukene veel ringi - käisime surnuaias ja ronisime ka mäe otsa lossi hoovile. Ja edasi juba suund Poppi linnakese poole, kus ootas meid meie villa. Imelist maastikku ja vaateid olime saanud nautida juba eile siia linnakese lähistele jõudes. Täna see kõik jätkus. Veelgi suuremas mastaabis!

Kuna me hommikul kohvi ei joonud, siis soovisime teha seda tee peal. Kuid mitte niisama suvalises kohas vaid mõnes vanas pisikeses itaaliapärases linnakeses. Ja täpselt selline koht meile tee peale jäigi ja Google Mapsi abil leidis Eliisabet siit ka kohviku. Ja tõesti, see asus Castelvetro di Modena vanalinnas kiriku esisel väljakul! Kohv oli eht itaalialikult kange, hõrk ning maitsev! Viimastel aastatel on olukord kujunenud täiesti vastupidiseks: kui varasemalt võisid Euroopa riikidest ka Eestis julgelt kohvikus kohvi ja kooki tellida, kartmata šokeerivat arvet, siis nüüd võib seda teha pigem Eestist kaugemal. Nii ka Itaalias: meie arve nelja inimese peale, sisaldades 3 capuccinot, kakaod ja kooki, oli 8 eurot. Kohe kohviku kõrval oli pisikene väljak, mille ääres kirik, kus parajasti käis teenistus. Samas olid kiriku uksed pärani lahti, väljakul mängisid ja kilkasid lapsed, rääkisid inimesed... Ja kõik toimis!

Jalutasime selles linnakeses natukene veel ringi. Kindluse juures ja kellatorni väljakul. Peagi pidime siiski hakkama edasi sõitma. Meil oli veel pikk tee ees. Sõitsime läbi Vingola, kus oli uhke kindlus. Imeline maastik ning külad olid pärast Castelletot, kus avastasime täiesti ootamatult uhke juugendkiriku. Edasi tulid Tiola oma uhke kiriku ja kloostriga, Palazzino, Savigno, Grizzana Morandi. Viimases tegime lõunapausi. Tegemist oli meie jaoks harjumatu ja ebatavalise kohaga: suures kortermajade rajoonis, kus parasjagu oli üles seatud meeletult suur lõbustuspark. Aga panini, mida mina sõin, oli uskumatult hea! Meie lõplik sihtkoht oli pisikene Poppi linnakene, mille külje all asuski meie villa. Pärast lõunat vahetasime ka autojuhti - Karli asemel asusin rooli mina. Viimasel ajal on meie autoreisid minu jaoks äärmiselt mõnusalt kulgenud kuna ma ei ole enam ammu ainukene autojuht peres. Tund aega jäi veel sõita!

Mõne hetke pidime otsima õiget väravat, millest sisse sõita ja siis olimegi kohal. Finišeerisime teise seltskonnana. Jagasime ära toad.  Hiljem, kui kõik olid kohale jõudnud, tegime selles küll mõningaid korrektuure. Ma pean ütlema, et meie villa oli oodatust isegi uhkem ja mõnusam. Peamaja oli olnud algselt vana talumaja, mis nüüd renoveeritud. Selle kõrval asus uus maja, kus asus suur pika lauaga söögisaal, köök, kaks magamistuba ja vannituba. Sinna majja asusimegi meie - Katariina ja Eliisabet küll vahetasid hiljem oma toa teise majja. Ja Karlil oli koht poiste toas. Ja no kõige vapustavam oli muidugi vaade ümbritsevale maastikule. See vist oligi nüüd see tõeline Toskaana oma maaliliste vaadetega! Majadele lisaks oli meie kasutada ja nautida veel imeilus ja tõesti väga suur aed, bassein, lehtla, pesumaja jne. Kui olime oma asjad tubadesse ära viinud ja esimese valduste inspekteerimise ära teinud, oli paras hetk teha seda, mida olime tulnudki siia tegema ehk vedeleda klaasi proseccoga basseini ääres.

Õige pea läks aga kõht tühjaks ning otsustasime minna Poppisse sööma. Meie juurest oli sinna jalutada kuskil 15-20 minutit. Võtsime kaasa veel paar toredat poissi ja võtsime suuna kindlusetornile. Meil läks küll natukene kauem aega kui 20 minutit, sest teel olles tuli teha kauneid fotosid eespool paistvast Poppi linnapanoraamist, uudistada igasugu putukaid ja mutukaid ja ka näiteks erinevates jooksudistantsides mõõtu võtta. Poppi vanalinn asub põhimõtteliselt mäe otsas. Meiegi ronisime ühte väga pikka treppi pidi, et jõuda sinna üles. Jalutasime läbi vanalinna, esimesena tegime peatuse ühe kiriki juures. Aga jalutasime ikka edasi kõige kõrgemasse kohta ehk kindluse hoovile. Seal asuski meie restoran! Inimesi oli vähe, aga söök oli hea. Kui olime magustoiduga lõpetanud jõudis meieni teade, et päevakangelased jõuavad umbes poole tunni pärast villasse. Maksime arve ja jalutasime tagasi.

Jõudsime tagasi kenasti enne pruutpaari, et võtta nad vastu rõdule kaetud suupistelaua ja vahuveiniga. Muljed erinevate seltskondade kohalejõudmisest, sekeldustest ning elamustest vahetatud, avastasime, et südaöösel on Poppi Chiesa dei Santi Marco e Lorenzo kirikus, kus meie olime just varem käinud, lihavõttepühade öömissa. 1284. aastal ehitatud kirik on restaureeritud 18. sajandil. Ja loomulikult pidime me sinna minema! Jalutasime siis täna juba teist korda üles linna. Kirikus oli väga palju rahvast, inimesed olid kõik küünaldega, mis lühikese teenistuse järel kirikus sees põlema süüdati. Põlevate küünaldega liiguti protsessioonina kirikust välja ja ringiga ümber kiriku. Pärast seda peeti kiriku sissepääsu ees veel pikem missa. Aru me sellest muidugi kahjuks ei saanud. Ja päris lõppu ka ära ei oodanud. Kell oli ka piisavalt palju ja uni tundus juba äärmiselt ahvatlev. 

Jalutasime tagasi nüüd juba kottpimedas. Villasse jõudes tuli kiirelt ja vaikselt pesus käia ning magama minna, sest need, kes missal ei käinud, magasid juba. Reisi kaks esimest päeva olid möödunud väga kiirelt, tormakalt ja äärmiselt meeleolukalt! Aga nüüd olime oma villasse kohale jõudnud ja edasisi päevi saime võtta pisut rahulikumalt. Loomulikult oli meil ka nendeks päevadeks palju plaane, aga siis vaid päevased väljasõidud. Raha kulutasin esimesel päeval järgmiselt: Tallinna lennujaamas hommikusöök 7 eurot, autorent 750, teel olles poes 30, õhtusöök 27 eurot. Ja teisel päeval järgmiselt: lõunasöök 6,5 eurot ja õhtusöök 19 eurot. Kahe esimese päeva peale kokku 839,5. Minu pesakond on aastatega suureks kasvanud ja juba iseseisvunud, mis tähendab seda, et enam ei ole kõik kulud ainult minu kanda. Tavaliselt maksame kordamööda ning peame siis omavahel arvestust, mis küll aeg-ajalt täiesti sassi kipub minema! Siia panen kirja oma kulutused. Mõned üldisemad asjad (Toskaana puhul nt autorent) olen pannud siiski täissummana, et oleks ülevaatlikum.

SÜGISENE LJUBLJANA - KOLMAS PÄEV

KOLMAS PÄEV - 17. november 2025

Üleval olin enne kella helisemist. Keegi kirjutas mulle. Olin unustanud telefoni panna hääletu peale. Kella helisemiseni ei olnud ka enam kaua aega ja seega ärkasin juba üles. Panin riidesse ja asjad enam-vähem kokku algavaks päevaks. Siis läksin sööma. Täna ootas mind Sloveenia kõige kuulsama arhitekti ning peaaegu et rahvuskangelase  Jože Plećniku majamuuseum. Olin eile igaks juhuks broneerinud sinna aja kohe avamise hetkeks ehk kella kümneks. Et vältida taas olukorda, kus on küll tore ja huvitav muuseum, aga mina ei saa sinna minna, kuna pole piletit ette ostetud. Broneerisin endale giidiga ekskursiooni. Peent seenevihma sabistas taas. Ka eile hommikul oli sadanud, kuid vihm jäi päris ruttu järele ja edasi oli olnud ilm väga ilus. Asusin teele ning minu suureks ja meeldivaks üllatuseks juhendas Google mind täpselt samasse kanti, kuhu olin eile meeldivalt teelt eksinud. Sain veel korra imetleda neid kauneid aedu.

Muuseum asus kiriku kõrval, milleni olingi eile jalutanud. Siis ma veel muidugi ei teadnud, et siin ongi ka Plećniku maja. Olin natukene varem kohal ja pidin ootama muuseumi avamist. Minu tuuriga pidi liituma veel üks perekond, kes aga jäi hiljaks. Giid oli mures selle pärast, et mina pidin ootama. Seega alustas ta juba. Kuna teised külalised oli sloveenlased, siis pidi giid rääkima alguses inglise keeles ja siis sloveenia kees, vabandas selle eest taas minu ees ja arvas, et siis sellel ajal, kui tema räägib sloveenia keeles, saan mina ringi käia ja näiteks pildistada. Seda pidi igal pool tohtima teha. Aga kui hilinejad kohale jõudsid, siis pakkusid nad ise välja, et võib rääkida ainult inglise keeles kuna nende lapsed peaksidki harjutama inglise keelt. Ja kui nad mõnest asjast aru ei saa, küll nad siis ise tõlgivad neile.

Jože Plećnik oli arhitekt, kellel oli ääretult suur mõju Viini, Praha ja Ljubljana moodsale arhitektuurile: kõikides nendes linnades on ta elanud ja töötanud. Ljubljanas hinnatakse teda Kolmiksilla, Rahvusraamatukogu (just selle, mida külastasin eile õhtul), Ljubljanica jõe kaldapealsete ning ka üldisemalt paljude kalmistute, parkide ja väljakute projekteerimise eest. Plećniku arhitektuurilist mõju Ljubljanale on võrreldud Gaudi mõjuga Barcelonale! Jože Plećnik sündis puusepa peresse. Alguses käis poeg isa jälgedes õppides puusepa tööd. Teismelisena saadeti ta kutsekooli, kust andeka joonistajana suunati tehnikakooli edasi, leideski nii tee arhitektuurini. Aastatel 1900-1910 töötas Plećnik Viinis. 1911 kolis ta Prahasse. Pärast 1921. aastal arhitektuurikooli avamist Ljubljanas pöördus ta siia tagasi ning ostis kaks kõrvutiasetsevat maja, et kogu tema perekond - vanemad ja õed-vennad võiks elada ühes majas. Plećnik ei abiellunud kunagi: millalgi olevat üks naissõber palunud tal endaga abielluda, mille peale arhitekt olevat kirjutanud vastu, et on juba abielus oma arhitektuuriga.

Lisaks juba kahele olemasolevale majale projekteeris Plećnik krundile veel ühe elumaja, mis on võib-olla parim ja omanäoliseim näide tema arhitektuurist. Maja on planeeritud ümmargusena ja ühendatud varasemate hoonetega. Plećnikul olid omad veidrused kodu loomisel. Näiteks disainis ta endale kööki võimalikult ebamugava tooli, et mitte jääda hommikuti liiga kauaks kohvi nautima ja liiga lühikese voodi, et mitte liiga kaua magada. Ning raamatukapid olid tal lukustatud ja võtme andis ta tihti oma koduabilise kätte (keelates tol seda talle tagasi anda!), et mitte kulutada lugemise peale aega, mil saaks hoopis tööd teha. Samuti kavandas ta majja eeskoja, kus paluti oodata tüütutel ja ebameeldivatel külalistel. Päikeselises Ljubljanas on sellel klaasist katus ja seinad, mis tegid pikemaajalise ruumis viibimise äärmiselt ebamugavaks. Lisaks pidid külalised ootama kitsal ja kõval puupingil istudes.

Uue maja valmides elas arhitekt paar kuud ühe katuse all oma noorema tugengist vennaga: kooselu lõppes kuna Jože ei kannatanud välja noorema venna ohtraid lärmakaid ja tihti hilisöiseid külalisi. Nii üürikeseks jäigi plaan tuua ühe katuse alla kogu perekond! Olin täiesti vaimustuses giidiga ekskursioonist: see oli nii hästi tehtud ja põnev! Ning lisaks selgus veel, et ainult giidiga saabki näha Jože Plećniku enda elumaja siseruume. Ilma saab tutvuda vaid suure aiaga majade ümber, muuseumiga, mis paikneb kahes algselt ostetud majas ning siis veel neljandas, mille Plećnik omandas veelgi hiljem. Ja seda nimelt põhjusel, et hoiduda taas lärmakatest naabritest ning nautida rahu ja vaikust. Olles giiidiga tuuri lõpetanud, tutvusin natukene veel muuseumiosaga. Seejärel suundusin edasi järgmise muuseumisaare juurde, mis hõlmab endas veel portsu rahvuslikke muuseume. Mitte, et neist eile poleks piisanud...

Alustasin Slovenian Museum of Natural History´ist, mis on tegelikult samas majas National Museum of Sloveniaga, milles ma oma arust juba eile käisin hoopis teises kohas! Aga ilmselt ongi kuidagi seotud need omavahel... Ausalt öelda, ei saanud ma aru, kus lõppes üks muuseum ja algas teine! Eksponeeritud oli dinosauruseid, avastusreise, kivimeid ja mineraale, samas ajaloolisi raidkive, maale, juveele jne-jne. Aga selle hoone kõige kuulsam vaatamisväärsus on siiski neandertallaste flööt. 1995. aastal leiti Sloveenia ühest koopast 11 sentimeetri pikkune luutükikene, millesse olid uuristatud kummalised augud. Pikalt mõeldi eseme otstarbe üle kuni lõpuks defineeriti see flöödina. Praeguseks on tehtud järgi flöödi mudel, millel mängituna oli ka salvestatud üks lugu, mis siis kõlaski selle muistise juures. Oli päris ilus - järelikult saab mängida küll ja juba inimeste eellased oskasid hinnata muusikat ning valmistada selle jaoks pille.

Edasi suundusin Museum of Modern Art´i, mille eest olin eile juba maksnud Metelkova muuseumis, kuidagi olid need seotud omavahel. Vot, siin oli nüüd väga hea maja plaan! Käisin saalid läbi - oli päris häid ja toredaid asju. Ringi peale teinud olin väärt väikest pausi. Kuna siinsamas muuseumis oli väga armas kohvik, tegingi väikese peatuse. Tellisin kohvi ja juustukoogi. Ja istusin ning lugesin ligi poolteist tundi, kuigi minu jaoks oli see koht jube lärmakas. Pean ütlema, et kohvikus oli kordades rohkem rahvast kui kunstisaalides!  Siingi kuluks vist ära kõrvatropid! Ja siis jäi mul veel ainult üks muuseum ehk Sloveenia Rahvusgalerii. Tee peale jäi enne aga Vene kirik, kiikasin sinnagi korraks sisse. Kirik oli seest kaetud üleni värviliste freskodega. Päris armas pisikene kirik. Kui lõpuks Rahvusgaleriisse jõudsin pidin aga jälle maadlema segaste viitade ja arusaamatu süsteemiga.

Lohutuseks võisin vaid kogeda, et ma polnud ainus: suur osa neist vähestest külastajatest, kes siin peale minu olid, käisid sarnaselt mulle ringi segaduses näoga, proovisid avada erinevaid uksi ning avastada peidetuid nurgataguseid. Maja plaan oli siin küll saadaval. Vaid sloveeniakeelne! Osad uksed tuli avada ise, osad oli lukus, osad küll avanesid, aga ukse avamist takistas mingi eksponaat. Ehk segadust kui palju ja kõige lõpuks selgus, et üks osa muuseumist oli hoopiski suletud! Kokkuvõttes oli aga Rahvusgalerii päris hea! Tänaseks aga muuseumidest mulle piisas ja hakkasin vanalinna poole tagasi jalutama. Ljubljana ooperimaja jäi teele - päris ilus hoone. Proovisin rihtida oma marsruudi välja otse Kolme sillani, mis mulle endalegi üllatuseks õnnestus väga täpselt. Kohe selle kuulsa (Plećniku kavandatud!) silla vastas Prešereni väljakul (France Prešeren oli 19. sajandil elanud suurim rahvuspoeet Sloveenias) on imeilus roosa kirik, millest olin juba mitu õhtut mööda käinud ja mida tahtsin nüüd ka seestpoolt imetleda. Eelmistel päevadel oli kirik olnud suletud.

Tegemist on Maarja kuulutamise frantsiskaani kirikuga. Ehitatud frantsisklaste poolt aastatel 1646-1660. Seda imelist lõheroosat barokkstiilis kirikut on peetud Ljubljana sümboliks juba sajandeid ning on isegi arvatud, et see hoone domineerib nii Prešereni väljakul kui kogu linnas nagu igavene päikeseloojang. Kiriku freskod on pärit 19. sajandist ning peaaltarit peetakse kogu Sloveenia kaunimaks. Kui mina kirikusse sisenesin loeti seal parasjagu palveid. Avatud oli pihitool, kus käidi päris palju. Toolil oli selline äge tulede süsteem, et kui hõivatud, siis põles punane tuli ja kui parasjagu vaba, siis roheline. Kusjuures inimesed seisid järjekorras! Olin alguses natukene segaduses kuna ei saanudki aru, et kas on tegemist teenistusega või et mis siin siis tegelikult toimub!? Osad istusid, osad jalutasid ringi. Mõtlesin, et istun siis kah veidi. Ning siis algas äkki alles päris jumalateenistus.

Tegemist ei olnud mingi konkreetse pühaga, lihtsalt pühapäevaõhtune vesper, kirik oli aga puupüsti rahvast täis ja järjest tuli inimesi juurde. Suures osas noored inimesed. Sõpruskondade kaupa. Teenistuse ülesehitus oli enam-vähem tuttav. Sloveenia keelest ma muidugi ei taipa mitte sõnagi. Jutluse osast sain aru kolmest järjestikust sõnast: fašism, kommunism, sotsialism. Ilmselt kolm otseteed põrgusse. Kirikust välja astudes oli õues juba täitsa pime ning kõik poed suletud. Isegi see pisikene toidupoekene, kus olin eelmised õhtud käinud. Mis tähendas ootamatult fakti, et ma ei saanud süüa osta endale hotelli kaasa. Pidin minema välja sööma. Vaatamata novembri keskpaigale, istuti enamuses kohtades õues, mis aga mulle mitte mingil juhul ei sobinud. Suhteliselt hotelli lähedal oli lõpuks kena kohakene, kus oli ka siseruumides piisavalt laudu. Tellisin kaheksajalapasta. Maitses jumalikult! Hotelli jõudsin väljas söömise tõttu täna hiljem võrreldes eelmiste päevadega. Käisin pesemas. Kirjutasin ja lugesin. Olin tänase päevaga väga rahul!

Hommikul ootas mind aga ees juba lahkumine sellest armsast linnakesest! Raha kulutasin täna Plećniku majamuuseumile 8 eurot, teistele muuseumidele kokku 10 eurot, kohvikus 9 eurot, Rahvusgaleriis 14 eurot ja õhtusöögile 20 eurot. Kokku kulus täna 61 eurot. Kolme päeva peale kokku olen kulutanud siin umbes 150 eurot. Lennukipiletite eest maksin 120 eurot ja hotelli eest 220 eurot. Kõik kulud kokku 490 eurot. Kindlasti oleks saanud odavamalt. Näiteks täiesti normaalse hotelli oleks saanud ka umbes 100 euro eest. Kuid mulle meeldis just see! Ning olin öömajaga tõesti äärmiselt rahul! Tavaliselt on ikka nii, et pildid on fantastilised, aga tegelikkus ikka nukker. Kuid sellel korral oli hoopis vastupidi: minu armas tuba ületas kõvasti mu ootused! Ja Ljubljana on tohutult armas linn - pisikene, väga puhas, meeletult sõbralikud ja toredad inimesed. Esimest korda elus olin reisil ka täiesti üksinda. Ja see päris meeldis mulle!