AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 10. ja 11. päev

 KÜMNES JA ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 6. ja 7. august 2023

Ärkasime taas kell kaheksa. Kui meie Karliga olime parajasti hoos hommikuse pudru valmistamisega, hakkas telgi poolt Katariina ja Eliisabeti veidikene ärritunud hääli kostma. Neil olid ilmselged lahkhelid tööjaotuse teemal. Aga no neist saab ka üle! Hea hommikune tee sidruniga või tass auravat kohvi aitab kõige vastu! Õnneks ei ajanud me ilmselt üles meie naabrit ja enne meie lahkumist ta telgist nina välja ei pistnud. Täna võtsime suuna Schleswig-Holsteini liidumaa ehk Molfsee vabaõhumuuseumisse. Esialgu oli mul mõttes käia kohe reisi alguses seda külastamas, aga siis oleks see tähendanud meie jaoks suuremat ringi ja seega otsustasime tulla siia reisi lõpu osas. Oleme mitmes kohas, kus müüakse perepiletit, kasutanud just seda. Täiesti õigustatult, sest olemegi ju üks pere! Siin aga keeldus piletimüüja meile perepiletit müümast. Saaksin aru, kui oleks väga täpselt sätestatud, millisel juhul on õigus soetada endale vastav pilet. Näiteks, et pere koosneb kahest täiskasvanust ja mingist arvust alaealistest lastest. Siin midagi sellist ei olnud - aga perena keelduti meid ikka nägemast!

Kuid palju enam pani mind imestama see, et piletimüüja ei rääkinud mitte ühtegi keelt peale saksa keele! Tänasel vihmasel ja udusel päevalgi oli muuseumit külastamas päris palju välismaalasi, kes kõik pidid oma soovide väljendamiseks käed ja jalad appi võtma. Ilmselt on see ikkagi suurriikide omapära, et võõrkeeli ei osata. Eestlased ei saa sellist asja endale küll lubada! Aga piletid kätte saanud alustasime ringkäiguga. Väga sobilik ja armas oli ilmataadist lõpetada just meie ringkäigu ajaks vihmasadu. Mõned piisad veel tulid ja ilm oli suhteliselt pilvine, aga vihma me rohkem enam muusemis olemise ajal ei saanud. Pean ütlema, et Molfsee vabaõhumuuseum on fantastiline koht! Ülevaade Saksamaa 16.-19. sajandi taluarhitektuurist on äärmiselt põhjalik ja hea.

Võib-olla isegi väikese kadedusega vaatasime sakslaste elu-olu nimetatud ajal. Eestlastega võrreldes olid sakslaste elutingimused ning võimalused ikka kordades paremad. Imetlesin päris suure üllatusega neid uhkeid elamuid - minu jaoks tundusid need olevat päriselt taluarhitektuuri imed! Meie rehielamu põhimõttega sarnaselt oli järgitud põhimõtet, et nii majandus- kui eluruumid on kõik ühise katuse alla koondatud. Tihti oli see üks hiigelmaja ehitatud U-tähe kujuliselt või lihtsalt ühe pika hoonena. Saksamaa taluhooned on eriti kõrge õlgkatusega. Põhimõtteliselt võiks sinna katusealusesse ehitada juurde nii mõnegi korruse.

Mõne talu puhul oli seda ka praktiseeritud ning tekkinud lisakorrust kasutati panipaigana. Eluruumid laienesid teisele korrusele alles suhteliselt hiljuti. Molfsee muuseumi näitel alles kuskil üle-eelmise sajandi lõpus või eelmise alguses. Nagu ikka vabaõhumuuseumides on siinsedki majad olnud päriselt päris inimeste poolt päriselt kasutamiseks ehitatud ja selliselt ka kasutatud. Majad on lihtsalt erinevatel aegadel teisaldatud muuseumisse. Uuesti üles ehitatud, renoveeritud ning siis külastajatele avatud. Ning loomulikult on siin väga erinevaid hooned väga erineva otstarbega: meierei, sepikoda, mõisa peahoone, erineva suuruse ning jõukusega taluhooned ja nii edasi ja nii edasi...

Mina olin aga võib-olla kõige rohkem üllatunud taluhoonete arhitektuuri üle! Nagu mainisin, siis tõesti ühe katuse alla olid koondatud kokku kõikmõeldavad talus vajalikud erinevad hooned: laut, tall, küün, tööriistade hoidmise ruumid, erinevad aidad, köök, suveköök, elu- ja esindusruumid. Hoone keskele on koondatud kokku sissepääsud kõikidesse nendesse ruumidesse. Kompleksi keskele tekkinud suurt ruumi on kasutatud ära näiteks selle jaoks, et seal hoida riidekappe (kusjuures, ka riidekapid on enamuses kaetud värvikirevate maalingute ja mustritega). Samuti oli mitmes majas kasutatud seda suvise söögitoana. Kõige positiivsem ja kiiduväärsem asi sellise lahenduse juures on vaieldamatult asjaolu, et ükskõik millise koerailmaga sai talupere teha mugavalt kuivas ja soojas ära kõik igapäevaselt olulised toimetused.

Mitte kõige jõukamates taludes oli ruumiplaan rohkem meie rehielamu moodi ehk siis erinevate hooneosade vahele ei tekkinud eraldi suurt ruumi vaid eluruumide ning lauda/küüni/talli ruumi eluruumide poolne osa oli kohandatud selliseks vahepealseks ruumiks. Tihtipeale avanes sellesse lisaks eluruumide köögis paiknevale pliidile lahtine suur küttekolle, millel ilmselt valmis söök nii loomadele kui inimestele. Küttekolde lähedal oli tihti söögilaud koos toolidega. Järelikult kasutati ka seda vähemalt soojal ajal söögitoana. Ning imeilusad olid need majad! Maalitud seinad ja laed, lühtrid lagedes, tikitud laudlinad, vooditekid, kardinad. Mõnedes taludes oli lausa suurte akendega avar imelisse aeda avanev peosaal!

Kogu muuseumi ja kõik majad käisin meie seltskonnast läbi siiski ainult mina. Eks ole tegemist ka suure muuseumi ja maa-alaga: ligi 40 hektaril paikneb rohkem kui 60 hoonet! Lapsed jõudsid umbes poole peale. Kui jõudsin tiiru peale teha ja väravasse tagasi olid nemad juba kohvikusse jõudnud. Istusin siis ka korraks kohvikusse enne edasi sõitmist. Meil olid veel posti panemata eile Porsche muuseumist ostetud postkaardid. Igaks juhuks küsisin siit muuseumipoest kas neil marke on? Oli küll! Ja lisaks sellele kulutas sama (ainult saksakeelne) naisterahvas, kes meile piletid müüs, päris mitu minutit selle peale, et esitada meile küsimus, et kas me ümbrikke ka tahame!? No lõpuks saime isegi meie aru, millest ta räägib... kui otsis kuskilt sahtlist ühe ümbriku välja ja meile seda pakkus. Seda me siiski ei soovinud. Aga margid saime kätte!

Hakates muuseumist ära sõitma tegime plaani sõita edasi Taani poole, teha seal järgmises plaanitud linnas peatus ning kirjutada ära kaardid ja need siis postitada. Õnneks jagas keegi meist üsna ruttu ära, et me ei saa Saksamaalt ostetud markidega kaarte postitada Taanis. Seega asusime kohe otsima postkasti. Ning imede-ime, olime vaevu saanud muuseumi juurest välja keerata kui silmasimegi kohe ühte. Tegime selle juures peatuse, kirjutasime kaardid ära ja panime posti. Ning ees ootas meid taas Taani! Taanis oli plaanitud teha väiksem peatus sellises väikelinnas nagu Tonder. Linna on kõvasti kiidetud "Minu Taani" raamatus ning seetõttu soovisingi seda oma silmaga näha. Linn jättis unise suvise õhtupooliku mulje. Natukene sarnased on kõik maailma väikelinnad oma vaikses unisuses ning hüljatuse meeleolu nostalgias. No Tonderi puhul ei ole kindlasti tegemist hüljatud linnaga - siin elab näiteks isegi üks Taani prints oma perega.

Võtsime linna peale jalutuskäigule kaasa meie viieliitrise veenõu. Täna pidime ju taas ööbima telgis ning seetõttu oli meil vaja õhtuks vett. Lootsime, et kuskilt ikka saame. Ja Karl leidiski keset jalakäijate tänavat joogiveekraani. Tonderi linn sai 1243. aastal sadamaõigused, mis teeb sellest vanima privilegeeritud turulinna piirkonnas. Kuna Tonder asub suhteliselt Taani ja Saksamaa piiril, on olnud palju vaidlusi selle üle, et millisele riigile see siis ikkagi kuulub. Hetkel on linn Taani haldusalas, kuhu jäi pärast I maailmasõda. Kuigi näiteks suurem osa linnaelanikest avaldas soovi jääda Saksamaa koosseisu. Aga kes siis rahvast enne kuulanud on!

Pärast jalutuskäiku Tonderis ootas meid pikk autosõit! Olime plaaninud sõita edasi nüüd tänase päeva jooksul otse Rootsi välja ning ööbida viimase öö juba seal. Kuskil esimese silla juures Taani saarte vahel hakkas vihma sadama, mis vastupidiselt meie ootustele, et küll läheb varsti üle, läks aina hullemaks. Kui jõudsime viimase ehk Taanit ja Rootsit ühendava sillani, oli väljas juba päris maruks kiskunud. Telgis ööbimine eriti ahvatlevana ei paistnud. Aga ega meil ka midagi muud üle ei jäänud. Mingit hotelli ei viitsinud samamoodi enam vastu ööd ju otsima hakata. Eliisabet vaatas telkimiskohtasid. Esimene, kuhu sõitsime, osutus looduskaitsealaks, kus on telkimine keelatud. Tuli leida uus koht.

Helsingborgi lähedal ta midagi isegi leidis, aga tundus, et seal ei tohi parkida. Kuna meil aga laual mingit muud kohta ei olnud, siis sõitsime ikkagi sinna. Vihm ja tuul läksid aina hullemaks. Kohale jõudes läksin autost välja paika üle vaatama. Iseenesest oli tegemist väga ilusa mereäärse telkimisplatsiga, kus olid näiteks olemas neoontuledes vilkuv tipptasemel tualettruum, lõkkease ning katusealune ööbimiseks. Karl uuris samal ajal omakorda kaarti ning leidis tegelikult teisel pool telkimisala suure parkla. Kuna meile midagi paremat poleks nagunii olnud võimalik leida ja ilma vastu oleme võimetud, siis sõitsime ringiga parklasse ja sättisime ennast laagrisse. Väike arutelu tekkis meil selle üle, kas ööbida katusealuses või telgis? Mina kartsin, et aina tugevneb torm teeb katusealuses ööbimise liiga ebamugavaks just külma tõttu (sooja oli vaid 13 kraadi). Katariina ja Eliisabet arvasid, et selles katusealuses on liiga räpane, mis oli muidugi tõsi. Karl, kui just kaitseväest vabaks lastu, arvas muidugi, et kõige mugavam oleks ikkagi juba valmis ehituses magada. Ei peaks telki üles panema.

Enamus otsustas lõpuks. Seda enam, et Katariina ja Eliisabet väitsid, et nad parema meelega panevad tormis telgi üles, kui ööbivad telgita. Seega sai telk üles! Koos Karliga tegime katusealuses õhtusöögi. Magustoiduks sõime tee juurde Lidlist ostetud küpsiseid - küll olid head! Kõhud täis, pugesime suhteliselt kiiresti telki. Torm läks aina hullemaks. Aga positiivse asjana mõtlesime sellele, et küll on tore, et me täna öösel ei pea laevas olema! Mina keerasin suhteliselt kiiresti magama. Panin oma kõrvatropid kõrva, soovisin lastele head ööd ja magasin. Viimase asjana kuulsin veel laste kommentaari, et emme pani ennast nüüd mute´i peale. Jaa, see nali on meil siin ennegi olnud. Aga tõesti on kõrvatropid imelised asjad reisil olles! 

Magasin kui lapsuke vaatamata tormile hommikuni ning ärgates alles hakkasin kuulma, mis kõik oli öösel juhtunud ja kuidas mina ometi magada sain!? Kõike seda kuulates; tormis hakkas telk kokku kukkuma, mida Karl siis uuesti tormikindlamalt püstitamas käis, meile olid öösel äärmiselt lärmakalt saabunud naabrid, kes magasid katusealuses nüüd jne-jne; imestasin ise ka, et kuidas ma selle kõik maha magasin ja minu armastus kõrvatroppide vastu kasvas veelgi! Aga vihma sadas endiselt ja kuna me ei tahtnud magavat seltskonda segama hakata, siis otsustasime edasi sõita ja oma hommikuse pudru keeta mõnes teeäärses peatuskohas. Eks meid seal natukene imelikult vaadati, aga meil oli vaja puder valmis keeta ning seetõttu ei lasknud me ennast häirida. Vihm ja torm ei läinud aga sugugi paremaks.

Stockholmini oli meil sõita umbes 600 kilomeetrit, mis oli täiesti paras päevateekond. Kell pool viis pidime olema sadamas. Vihma sadas ikka veel. Jõudsime ühegi vahejuhtumita sadamasse. Korraks käisime vaid poes, et osta laevale kaasa õhtusöök. Ja nii põhimõtteliselt saigi meie selle korra autoreis otsa. Isegi ei julge hetkel öelda, et viimane selle seltskonnaga, sest tegelikult pidi juba meie eelmine autoreis Balkanimaadesse oleme viimane. Neid viimaseid võib veelgi tulla. Aga veel hiljuti pidin sügisese koolivaheaja veetma Iisraelis. Nüüd on seal aga sõda ning loomulikult jäeti reis ära. Asenduseks sõidan novembri lõpus hoopis Etioopiasse!

Raha kulutasime viimase kahe päeva jooksul bensiinile 170 eurot, Molfsee piletid 40 eurot, poes 35 eurot. Kokku siis 245 eurot. Kogu reisi peale kulutasime aga kokku 2393 eurot, millele lisandus laevapiletite hind 560 eurot. Ehk siis päris kõik kokku 2953 eurot, mis teeb inimese kohta 738,25 eurot. Sõidetud sai kokku päris palju kilomeetreid. Aga nagu esimeste päevade kokkuvõttes ka kirjutasin, läks meil see kilomeetrite arvestus suhteliselt kiiresti sassi, siis hetkel saan vaid öelda, et läbisime umbes 5500 kilomeetrit. Kuskile kirjutasime selle tähtsa numbri küll üles, aga tänaseks päevaks on see kaduma läinud kahjuks. 

T

AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 9. PÄEV

ÜHEKSAS PÄEV - 5. august 2023

Hommikul ärgates oli ilm natukene parem kui õhtul magama minnes. Magasime ootamatult pikalt: isegi mina ärkasin alles pool üheksa. Igahommikune rutiin: söök, pesemine, asjad kokku ja minema! Telkimisplatsil pakkisime asjad autosse ära ja pesuruumi juurde sõitsime autoga. See oli päris kaugel ja jäi lahkudes nagunii tee peale. Täna ootas meid Wolfsburg! Väga tähtis linna Saksamaal ja ilmselt kogu maailmas. Nimelt asub just seal Volkswageni autotehas! Kui eile õhtul kämpingu peremehega rääkisime sellest, kust tuleme ja kuhu läheme, arvas ta esiteks, et tahame Wolfsburgist uue auto osta. 

Wolfsburgi puhul iseenesest mingi eriliselt kauni linnaga tegemist ei ole. Kuigi: linnas asub üks Alvar Aalto projekteeritud hoone. Fallerslebeni küla ümber ehitatud linn oli mõeldud Volkswageni tehase tööliste majutamiseks. Tehas rajati Volkswagen Põrnikate tootmiseks. Kõige olulisem linnas ongi autotööstus. Wolfsburgi kesklinn on Saksamaal ainulaadne, kuna tavapärase keskaegse linnakeskuse asemel on siin uus ja moodne atraktsioon Autostadt. Linna vanas osas on mõned vahvärkstiilis mõisahooned ning linna ääres mäe otsas asub Wolfsburgi loss. Loss, kusjuures, on andnud linnale ka nime: 1945. aastal nimetati linn Briti okupatsioonivõimu pealekäimisel Wolfsburgiks senise nime Stadt des KdF-Wagens bei Fallersleben (KdF-autode linn Fallerslebeni juures) asemel. Saan täiesti aru, miks tekkis inglastel soov linna nime muuta...

Otsisime Volkswageni tehase üles, leidsime ka parkla, parkisime auto ära ning jalutasime tehase sissepääsu juurde. Ukseni jõudes takistas meie tee aga turvamees, kes teatas, et täna on kogu tehas reserveeritud mingiks ürituseks ning ühtegi tavakülastust ei toimu! Selline uudis lõi meid küll hetkeks rööpast välja - see polnud üldsegi tore! Olime oodanud, täiesti arusaadavatel põhjustel, eriti Karl, tänast päeva päris pikalt. Ja nüüd siis selline pettumus! Karli eriline lemmik on Volkswagen Golf. Tal on endal 1990. aasta Golf. Uunikum juba! Sama autoga õppis ta lapsena autojuhtimise selgeks. No nii vana auto puhul on olulisem muidugi remontimise- ja parandamise- kui sõidurõõm. Kõige kummalisem oli aga see, et mitte kuskil ei olnud infot selle kohta, et täna on kogu tehas suletud. Nende kodulehelt ei leidnud ma ühtegi viidet sellele. Ja räägitakse veel sakslaste täpsusest ja korrektsusest...

Aga meie läksime lohutuseks lähedal asuvasse Volkswageni automuuseumisse. Ajas ka asja ära! Wolfsburgi külakene arenes linnaks alles alates 1938. aastast seoses just Volkswageni autotehase asutamisega. Autotehase rajamist toetas Hitler isiklikult - iga sakslane pidi soovi korral saama endale mõistliku hinnaga rahvaauto. Just seda "volkswagen" saksa keeles tähendabki! Ja just siin toodeti Volkswagen Käferit, mille konstrueeris Ferdinand Porsche 1934. aastal. 2013. aastal oli Wolfsburg Saksamaa kõige rikkam linn. Ning seda arusaadavalt ainult tänu autotööstusele. Aga loomulikult ei andnud seda väikest muuseumi võrrelda Autostadtiga ning Karli hinnang oligi suhteliselt kehv. Aga mulle täitsa meeldis: siin oli ilusaid vanu autosid!

Edasi sõites käisime poes. Lidlis. Ostsime Eestisse kaasa kõvasti veine. Eestis millegipärast ei müüda kahe euro eest häid veine! Sõitsime nüüd järjest põhja poole üles. Lõunapeatuse tegime taas Karli soovil Burger Kingis. Meie järgmiseks eesmärgiks oli Altes Land. Kui oleme seni imetlenud lõpmatuseni vahvärkstiilis linnamaju, siis Altes Land on selline koht, kus on ridamisi järjest väikesed külad, kus hästi säilinud maastiilis õlgkatustega vahvärkmajad. Samuti peetakse piki orgu kulgevat piirkonda Saksamaa suurimaks puuviljaaiaks. Kevaditi käivad sakslased siin tihti õitsvaid kirsi- ja õunapuid imetlemas. Kaunimateks küladeks peetakse Neuenfeldet, Jork´i, Borstelit, Steinkirchenit ja Hollernit. Meie alustasime ringsõitu Jorkist. Ühtegi imelist õlgkatusega maja siiski mul pildile ei õnnestunud püüda, aga nägime neid piisavalt.

Täna olime jõudnud nii palju põhja poole, et oli võimalik leida jälle täiesti ametlik Schlafplatzi telkimise koht ööbimiseks. Sõit viis küll niisugusesse pärapõrgusse, et tee muutus lõpuks selliseks laiemaks jalgrajaks. Aga samas ühtegi märki ei olnud, et autoga poleks tohtinud liigelda. Telkimise plats oli täitsa kena. Olime ringiga küll jõudnud kuskile raudtee lähedale ja rongid sõitsid päris lähedalt mööda. Öist und need õnneks siiski ei seganud. Ja imede ime: meiega koos sattus siia Jumalast hüljatud paika telkima veel üks matkaja, kes uuris meie käest, ilmselt seetõttu, et me liikusime autoga, kas meil oleks lauda ja tooli laenata? Aga no ei, sellist mugavust meie autosse siiski ei mahu! Meile käib magamismatt küll istumise alla. Kuigi Karl sai sellest inspiratsiooni ja arvas, et kui veel kunagi tulla autoreisile, siis võiks tegelikult need kaasas küll olla!

Raha kulutasime täna 24 eurot automuuseumi piletitele, poes kulutasime 50 eurot ja lõunasöök maksis 45 eurot. Kokku 119 eurot.

AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 8. PÄEV

KAHEKSAS PÄEV - 4. august 2023

Täna hommikul juhtus kummaline asi: meie Katariinaga magasime kauem kui Karl ja Eliisabet. Pesime alles hambaid, kui teise toa rahvas oli juba riides ja tuli hommikust sööma. Tegime teed ja kohvi ja sõime kiiresti hommikust, et liikuda edasi. Ootas meid Porsche muuseum! Eile õhtul, kui läksime õhtust sööma, jooksis meile tänavale järele hotelli administraator ja avaldas arvamust, et me peaks maksma veel kaks korda 50 eurot juurde. Ei suutnud ta uskuda, et maksime kahe toa peale kokku 100 eurot. Ilmselt pole siin hotellis vahet mitu inimest toas on: müüakse tube. Mitte kohtasid. Aasias on see kusjuures valdav praktika. Mina väitsin küll, et kõik on õige ja nii peabki. Lubas helistada kuhugi kellelegi... Aga täna hommikul hotellist lahkudes ei soovinud küll keegi enam meie käest raha juurde saada. Ja ega ma poleks maksnud ka - tegin broneeringu kahele toale ja neljale inimesele ja see kõik oli must-valgel broneeringus kirjas!

Porsche muuseum oli meie hotellile suhteliselt lähedal. Sõitsime võib-olla ainult 10 minutit. Kohale jõudsime suhteliselt varakult: piletikassas veel järjekorda polnud ning muuseumis ei pidanud trügima rahvamassis. Rahvast käib siin aga kõvasti! Nägime isegi peale meie endi veel ühte eesti perekonda. Porsche muuseumis saab kogeda kahte erinevat ringkäiku: tavalist muuseumituuri ning tehase ekskursiooni. Viimane on aga nii populaarne, et näiteks 2023. aasta ekskursioonid olid juba kevadeks kõik välja müüdud! Ning lisaks veel piirangud, et tehastesse ei saa kõikidel riiklikel pühadel (ja neid on Saksamaal tunduvalt rohkem Eestiga võrreldes!), nädalavahetustel ning perioodil 17. juuli kuni 18. september ning ka detsembri keskpaigast alates on ligi kuuajane paus. Seega meil polnud lootuski ja pidime leppima vaid muuseumiga!

Aga muuseum oli ka tore! Mina pole muidugi selline fänn nagu Karl. Minu jaoks on auto tarbeese, mis annab vabaduse näiteks reisida. Muu pole eriti oluline. No enam-vähem usaldusväärne kaaslane olla ja igast olukorrast ikka võitjana välja tulla võiks ta ka. Ja maksta mitte liiga palju. Sellistele nõudmistele vastab näiteks Ford. Neid olen sõitnud oma elu jooksul läbi peaaegu kolm tükki. Ja alati ikka uut valides jäänud sama margi juurde. Porsche ei haaku absoluutselt minu nägemusega mugavast, ökonoomsest ja heast reisiautost ega üldse ilusast autost. Sellel teemal oleme aastate jooksul Karliga tundide viisi vaielnud. Aga ega nad kõik nii väga koledad ka ei ole: kasvõi siin samas muuseumis olid mõned päris ilusad. Siis sellised vanemad, 50ndatest aastatest näiteks. Need mulle täitsa meeldisid. Ja politseiautona Porsche võib olla päris muljetavaldav - siin olev mudel oli kunagi näiteks politsei operatiivsõiduk siin samas Stuttgarti linnaosas, kus Porsche tehased laiuvad.

Porsche autotööstuse asutas 1931. aastal Ferdinand Porsche. Stuttgarti koliti kõikide tehaste ja peakontoriga 1950. aastal. Autosid loonud oli ta juba varem töötades tollase autotootja Daimler-Benz juures. Kusjuures veel 1939. aastal, olles juba loonud oma firma, konstrueeris ta veel ühe Mercedes-Benzi. Samal aastal tutvustati Berliini autosalongis Volkswageni "Põrnikat", mis oli samuti konstrueeritud Porsche poolt. Aga huvitavaid ning põnevaid fakte Porsche´de elust jätkub küllaga: näiteks 1932. aastal kutsuti Ferdinand Porsche koos kahe inseneriga Venemaale, kus tehti ettepanek jäädagi sinna ning asuda edaspidi konstrueerima autosid Stalini taktikepi all pakkudes neile kõikmõeldavaid ja -mõeldamatuid hüvesid. Kõike peale vabaduse! Olles aga vabaduses kasvanud ja sellega harjunud, ei olnud mõeldavgi, et ettepanek oleks vastu võetud. 1945. aastal kutsuti Ferdinand, ta poeg Ferdinand (keda kutsuti isaks eristamiseks Ferryks) ja väimees läbirääkimistele Prantsusmaale prantsuse väikeauto ehitamiseks.

Asi lõppes aga fiaskoga: Jean-Pierre Peugeot (kadedus!?) pealekaebamisel pandi Porsched vangi, kus pidid tasuta töötama Renault 4CV kallal. Ferry Porsche vabanes vanglast 1946. aasta keskel. Isa eest nõuti tollel ajal sensatsioonilist miljoni frangi suurust kautsjoni. Ning seda sularahas! 1947. aastal õnnestus Ferryl mitme uue auto projekteerimisega saada miljon franki kokku ja augustis isa vabaks osta. Kahjuks oli professor Ferdinand Porsche niivõrd kurnatud, et ideedest pakatav konstruktor ja leiutaja olid temas surnud. Prantsuse kohus vabastas ta hiljem küll süüdistustest, kuid miljon franki "unustati" tagasi maksta. Tänasel päeval on Porsche kaubamärk Volkswageni tütarettevõte ning toodabki vaid sportautosid. Kusjuures, käesoleval aastal saab 75 aastat esimese sportauto mudeli konstrueerimisest Porsche tehases. Aga firma on tootnud ka näiteks hoopis traktoreid aastatel 1956-1963 tootes selle ajaga üle 125 000 traktori.

Mina käisin muuseumi läbi suhteliselt kiiresti. Ülejäänud aja istusin väljas pingil ja lugesin raamatut. Tüdrukutel läks tunnikene kauem kui minul ja Karlil veel umbes tund kauem. Jõudsime Katariina ja Eliisabetiga just kohvikus võtta kohvid ja muffinid, kui Karl oma tuurilt saabus. Sai samuti kohvi ning pärast kohvikut veetsime veel pool tundi poes. Esimese asjana tuli sealt osta postkaarte. Ja siis automudeleid. Katariina ostis näiteks selle sama ilusa punase traktori mis pildil. See lihtsalt pidi olema nii ilus!!! Pidin nõustuma temaga. See on kenam kui nii mõnigi auto. Stuttgartis asub ka Mercedes-Benzi tehas ja muuseum. Pakkusin Karlile, et külastame äkki mõlemat!? Karl aga arvas, et pole mõtet ja tasub keskenduda ühele ja valis just Porsche! Seetõttu jõudsime veel kenasti käia läbi üles põhja poole sõites tee peale jäävast Goslari linnast. Sõit sinna oli suhteliselt pikk mööda kiirteed. Teel oli päris suur avarii ja liiklusseisak, aga meie Waze juhatas sellest õigel hetkel meid kenasti mööda.

Goslari puhul on tegemist vana asustusalaga, kus linn olnud juba vähemalt 10. sajandist peale. Aga linnaeelne asustus palju kauemgi. Tegemist on vana kaevanduspiirkonnaga, kus erinevaid metalle kaevandatud juba Rooma ajast peale. Täna kuuluvad nii Goslari vanalinn kui ümberkaudsed vanad Rammelsbergi kaevandused UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Tuntud inimestest on Goslaris sündinud näiteks kokaiini avastaja Albert Niemann. Meie saabusime linna imevaiksel ja sulnil pärastlõunasel ajal. Raekoja platsil oli just lõppenud laat. Seetõttu natukene segasid neid imelisi vaateid mitte just väga ilusad valged plastputkad. Kuid sellele vaatamata on siin jällegi tegemist ühe ilusaima linna keskväljakuga, mida minul õnnestunud näha. Naljakas, just sellel aastal olen sattunud nendesse kõige ilusamatesse - varakevadel Brügge ja Brüssel; nüüd Lüneburg, Hann. Münden, Alsfeld...

Selle juures hämmastas mind ikka kõige rohkem parkimine! Põhimõtteliselt tasuta (või mõnes linnas paari euro eest) võid otse vanalinnas parkida kaua tahad. Ja kõige kummalisem on see, et vabasid kohtasid on alati võtta!!! Jalutasime Goslaris päris pikalt: mina olin vaimustuses! Lõpuks, kui sain isu täis ahmitud kogu seda ilu, suundusime auto juurde tagasi. Goslarist välja sõites asusime otsima ööbimiseks sobivat kohta. Vihma hakkas samuti uuesti sadama. Oleme sellel reisil saanud väga palju vihma! Õnneks on aga läinud selles mõttes hästi, et meie tegemisi pole see kuigivõrd seganud. Vähemalt seni! Suurt valikut telkimisplatse ega kämpinguid küll siin piirkonnas võtta ei olnud. Eliisabet leidis lõpuks ühe kämpingu 30 kilomeetri kaugusel Goslarist, mis jäi meile tee peale, kiirteelt lihtsalt natukene maha sõita.

Suundusime seda otsima. Tee viis meid sillaaluseid ning mahajäetud tööstusmaastikku pidi lõpuks tallini. Selgus, et talli taga oli siiski ka kämping. Vihma sadas kõvasti. Ühtegi hingelist kuskil näha ei olnud. Lõpuks leidsime infotulba, kus kirjas, et kui ööbida tahetakse, siis tuleb minna maja number 5F juurde ning uksekella anda. Otsisime siis üles selle maja ja andsime kella. Ning tõesti: paari minuti pärast tuligi välja tohutult sõbralik meesterahvas, kes arvas, et no ööbida loomulikult saab. Vestlesime natukene aega meesterahvaga, mina ja Karl, tüdrukud olid autosse jäänud. Sakslasest härrasmees oli vaimustus sellest, et tuleb mingi suvaline eestlane tema jaoks kuskilt pärapõrgust ja oskab saksa keelt! See vaimustus oli minu jaoks muidugi natukene ülepakutud, sest ainukene sõna, millega tõesti antud hetkel hiilgasin oli "schlagbaum". Ilmselt on see tema igapäevases keelekasutuses äärmiselt oluline sõna.

Saime koha omanikuga asjad läbi räägitud, raha makstud (ainult 15 eurot!!!) ja loa kämpingu alale sisse sõita. Meie platsi kõrval olid laud ja pingid, sellel ajal kui Katariina ja Eliisabet telgiga tegelesid, tegime meie Karliga õhtusöögi. Vihm oli ka järele jäänud. Kõhud täis, läksime kõik koos nõusid ja hambaid pesema. Avastasime üllatusena, et kogu reisi jooksul pesime me esimest korda kaasa võetud sööginõusid (tassid ja lusikad-kahvlid ei lähe arvesse: need raputati või pühiti lihtsalt paberiga puhtaks!). Seni olime telgis ööbides kasutanud Karli kaitseväe teenistusest üle jäänud matkasööke, mida süüakse pakendist, mistõttu pole meil tõesti kausse varem vaja olnud. Nüüd olid need kõik otsa saanud ja tegime kohe päris pajarooga, mis maitses muidugi ka natukene paremini. Kui me pesuruumi oma suure seltskonna ja nõudega sisenesime, jõudis meiega samal ajal sinna üks meesterahvas ja pidi siis kõigi meie järel ootama. Seda me muidugi taipasime alles siis, kui järjest lahkuma hakkasime ning ta ukse taga istudes meile kõigile väga armsalt "head ööd" soovis! Eliisabetile, kes meist esimesena lahkus, saksa keeles, järgmistele juba inglise keeles.

Pesemast tulles pugesime telki magama. Katariina ja Eliisabet teevad meile igal telgis veedetud ööl õhtul alati voodid valmis. Mulle on eraldatud kogu reisi jooksul üks ja sama koht ääres. Teised siis vahetavad oma kohtasid rotatsiooni korras. Õnneks sellel reisil pole seni tulnud vajadust öösel telgist välja ronida ja WC käia.  Täna öösel siiski see vajadus tuli. Ronisin telgist välja, kell oli umbes nelja ringis ja jalutasin tualeti poole. Esimese ehmatuse sain hobuse peale! Pimedas pidasin päris hobuseks meeletult suurt üleelusuuruses puidust hobusekuju. Oli juba meelest läinud, et see kuju seal tee ääres seisis. Teise ehmatuse sain, olles juba peaaegu eesmärgil, kui sellise suurema vasika suuruses koer, tormas meeletult haukudes minu poole. Koertega pole mul eriti südamlikke suhteid kunagi olnud. Õnneks reageeris väga kiiresti koera peremees ja koer ka kuuletus automaatselt. Raha kulutasime täna Porsche muuseumis 24 eurot (suur osa meist said õpilase piletid), Porsche kohvikus 20 eurot, tankimine 89 eurot, tasulistes WC-des kamba peale umbes 5 eurot ja kämpingus ööbimine 15 eurot. Kokku siis 135 eurot.

AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 7. päev

SEITSMES PÄEV - 3. august 2023

Algas meie viimane hommik ja päev Austrias. Pidime kõik asjad uuesti kokku pakkima ja kaasa võtma. Või vähemalt lootma, et sai kõik kaasa. Kuna siin kohapeal ühtegi inimest ei olnud, siis enne võtmekaardi vastavasse kasti laskmist pidime üritama läbi mõelda mitmeid kordi ega kuskile midagi ei ununenud ja kas kõik sai kaasa? No täitsa vabalt olekski võinud unustada näiteks telgi rõdule kuivama! Meie õnneks suutsime telgi siiski kaasa pakkida ja võtsime edasi suuna Rappenlochschluchti. Seal asub väga ilus matkarada, mis kulgeb paralleelselt kärestike ja koskedega orus suundudes kogu aeg järsult mäest üles Staufensee järve/veehoidla juurde. Tegelikult on siin mitmeid erinevaid matkaradu, aga sellisel esmasel uurimisel tundus järve juurde matkamine kõige huvitavam.

Rada oli tõesti ilus kulgedes läbi sügava jõekanjoni kohati kõrgel kaljuseinal. Mingi osa rajast oli aga suletud selle kehva seisundi tõttu. Selle osa pidime  käima lihtsalt mööda teed. Autosid siin küll eriti ei sõitnud - selle paari kilomeetri peal sõitis meist mööda vist ainult üks auto. Mingil ajal leidsime teelt süsimusta sisaliku. Täiesti liikumatu! Ei saanud aru, kas ta on elus või surnud. Ausalt öelda tekkis kahtlus, et kas ta üldse päris on!? Kahtlaselt läikiv ja plastmassi moodi nägi välja. Võtsin teepeenralt ühe rohukõrre abiks proovides aru saada, kas on tegemist päris loomaga. Natukene ikka liigutas... aga siis teeskles edasi surnut. Üritasin teda küll veidi ergutada ja teelt ära nügida, aga tema soovi teeselda surnut ei suutnud ületada minu soov teda ohutumasse kohta saada.

Matkasime umbes kaks tundi. Siis jõudsime matka alguspunki tagasi. Seal olime alguses juba hämmastunud selle üle, et leidsime siit eest Rolls-Royse´i muuseumi. Poleks osanud kuskil keset metsa matkaradade alguspunktis oodata automuuseumi. Enne oli see olnud suletud. Nüüd oli küll avatud, aga Karl enam eriti ei tahtnudki sinna minna. Ootas ja panustas homsele päevale: plaanis Porsche muuseumi külastus siis. Aga siin oli üks muuseum veel - Krippenmuseum saksa keeles. Üritasime seda tõlkida: vasteks saime hällimuuseum! Eriti see midagi ei öelnud meile. Eliisabet arvas, et tegemist on vanade beebihällide muuseumiga. Mina igal juhul soovisin seda külastada. Lapsed sellest eriti midagi ei pidanud, mistõttu läksingi üksi.

Tegelikult on Krippenmuseumi puhul tegemist jõulusõimede muuseumiga! Jõulusõimeks nimetatakse siis sõime, millesse vastsündinud Jeesus asetati millegi parema puudumise tõttu. Teadupärast sündis ta laudas. Aga muuseum ise jättis mulle vapustava mulje: olin täiesti rabatud sellest filigraansest tööst, vaevast ja ajakulust, mida inimesed on jaksanud ja viitsinud nende minimaailmade kallal näha. Kõige uhkem väljapanek on 23 meetrit pikk ning jutustab terve Jeesuse eluloo sünnist ristilöömiseni läbi 14 erineva täiuseni viimistletud stseeni. Kahetuhande aasta tagune olustik, maastikud, linnamiljööd jne, olid nii hästi ja põhjalikult kujutatud, et olin täiesti lummatud. Tänavad liikusid nurgataguseid mööda edasi, kõik oli ruumiline, absoluutselt igale detailile oli tähelepanu pööratud!!!

Olin lastele küll öelnud, et ega mul ilmselt üle 15 minuti ei lähe. Aga no läks ikka pikalt aega kuni sain kõik selle imetletud. Hiljem juba kodus tagasi olles ja muuseumi kohta rohkem uurides, olin veel rohkem hämmeldunud: nimelt on Dornbirnis (see on siis linn, mille ääres Rappenlochschlucht asub) olemas jõulusõimede ühing!!! Ja üle maailma pidavat olema sellised ühinguid veel palju. Ning see kohalik ühing külastas 1982. aastal Itaalias ühte jõulusõimede muuseumi ja hakkaski pärast mõtlema, aga äkki võiks neilgi oma jõulusõimede muuseum olla. Ja juba 1995. aastal hakatigi tegutsema! 2002. aastal alustati vana aida renoveerimist ning 2003 muuseum avati. Tavapäraselt võib muuseumis näha 100-120 jõulusõime. Igal aastal jõulude eel üllatatakse külastajaid millegi uuega.

Edasi sõitsime Ammeneggi teed mööda Bodeni (saksa keeles Bodensee) järve poole. Nimetatud teelt pidid avanema imelised vaated sellele Kesk-Euroopa suuruselt kolmandale järvele, mis kuulub kolmele riigile - Austria, Śveits, Saksamaa. Midagi sealt tõesti nägi, aga ei miskit erilist. Kui lõpuks päris kohale järve äärde jõudsime, olid muljed hoopis võimsamad. Koht, kus täna Austrias ringi sõidame, on Bregenzer Wald ehk siis Bregenzeri mets. Põliselanikud peavad kalliks vanu tavasid ja arhitektuuri ning on sellest ainulaadsusest paljugi säilitanud. Näiteks erinevad siinne murre ja rahvariided kõvasti ülejäänud Austrias leiduvast. Pigem ongi minul jäänud siin ringi uudistades mulje, et ühtsema ning terviklikuma (kuigi ka neis leidub märkimisväärseid erinevusi) piirkonna moodustavad Śveitsi kirdeosa, Saksamaa edelaosa, Austria loodeosa ning Liechtenstein ehk siis just nimelt Bodensee piirkond.

Bodensee pindala on 538 ruutkilomeetrit. Meie läksimegi järve äärde Bregenzi linnas. Kunagine Rooma riigi poolt rajatud Brigantiumi asula on muutunud väga populaarseks suvituskohaks just tänu järvele. Aga vaatamist väärt on ka vanalinn. Meie küll keskendusime järvele. Võtsime autost kaasa väikeseks järveäärseks piknikuks plaanitud söögid-joogid ja jalutasime järve äärde. Ilm oli täna pilvine ja tuuline, mitte üleliia soe, mistõttu ujumise peale me ei mõelnud. Aga mõned lapsed nautisid siiski veemõnusid ilmale vaatamata. Tulenevalt tuulisest ilmast oli hoopis mitmeid tuulelohe lennutajaid ja surfareid näha ranna ääres toimetamas. Aga piknik siin oli tore ja vaated tõesti ilusad. 

Ja nii möödusidki meie selle reisi viimased hetked Austrias! Õige pea olime Saksamaal tagasi, kus võtsime suuna Lichtensteini lossi juurde. Kui juba Liechtensteini riigis käisime, siis tuli ju külastada loomulikult ka Lichtensteini lossi! Seda enam, et viimane jäi meile peaaegu ette teel Stuttgarti. Loss on äärmiselt pisikene. Asub kõrgel mäe otsas, kust avaneb suurepärane vaade all laiuvale linnale. Hetkel eraomandis olev loss ehitati vanast, esialgsest lossist, millest hetkel säilinud vaid varemed, 500 meetri kaugusele, 1840.-1842. aastal ühe vahepealsema 14. sajandil ehitatud lossi müüridele. Nagu ikka keskaegseid losse, on praeguse lossi eelkäijaidki, vallutatud, põletatud, maatasa lammutatud ja jälle üles ehitatud. Hilisemal ajal oli Lichtensteini loss kasutusel vaid jahilossina. Gooti stiilis loss on sarnane Saksamaa uhkeima ja suursuguseima Neuschwansteini lossiga, mis ei asu siinsest piirkonnast sugugi kaugel. Isegi mõtlesime seda külastada kuni uurisin pileti hinda, mis praegusel tippperioodil oli 68 eurot inimese kohta giidiga tuuril. Lictensteini lossi pääsesime 12 euro eest, mis kõneles igal juhul just selle külastuse poolt. Pileteid ostes ütles piletimüüja meile, et ekskursioon on saksa keeles ja andis kaasa inglise keelse brožüüri, kus pidi olema kogu räägitav jutt kirjas. Natukene pidime ootama järgmise ekskursiooni alguseni. 

Lossi hoovi ja territooriumile iseenesest pääseb vaid 4 eurose piletiga. Sellega aga lossi siseruumidesse ei pääse. Meie tuuri alguseks oli giidini jõudnud juba info neljast saksa keelest mitte aru saavast huvilisest. Ja kuna giid rääkis ise väga head inglise keelt, siis rääkis ta spetsiaalselt meie jaoks siiski ka inglise keeles teist korda sama jutu. Õnneks ükski teine turist ei pahandanud pikemaks veninud ringkäigu pärast. Lossis sees pildistada ei tohtinud. Kuid lossi interjöör oli väga kaunis - maalitud seinad, laemaalid, vitraažid, vaibad jne. Lossis oli väike, aga suursugune, relvakogu. Kusjuures täiskomplektis samurai riietus koos relvastusega 16. sajandist. Üks lossi omanikest oli olnud reisimise ja relvahuviline. Oli ka mitu kunagistele lossiomanikele valmistatud raudrüüd. Lossi nimi ei ole aga tulnud sugugi mitte seosest lähedal asuva riigiga vaid hoopis lossi torni ehitusmaterjalist. Valge kivi lihtsalt särab päikese käes heledalt!

Päev hakkas läbi saama ja meil aeg suunduda Stuttgarti, kus tänase öö plaanisime veeta, et olla homme kohe juba suhteliselt lähedal Porsche muuseumile. See oli nüüd siis see osa reisist, mis Karli kõige rohkem kõnetas. Hotell oli meil selline tagasihoidlik. Kaks tuba: üks mulle ja Katariinale ja teine Karlile ja Eliisabetile. Kummaliselt pidin vastuvõtus maksma kaks korda. Administraator väitis, et pole võimalik tasuda kahe toa eest kokku 100 eurot. Pidin tegema kaks makset. Kõigepealt ühe toa eest 50 eurot ja siis teise toa eest 50 eurot. Arvan, et pigem oli asi siiski administraatori oskustes, kui pangaterminaali võimalustes. Aga makstud saime lõpuks, toad kätte ka. Meie ja Katariina tuba oli suhteliselt hea. Karli ja Eliisabeti oma sugugi mitte. Panime asjad tuppa ära ja läksime õhtusöögi kohta otsima. Valikus jäi sõelale kaks kohta, mille vahel valik suhtelistelt keerukaks osutuks. Üks oli kallim ja selline mõnus koht. Teine oli odavam ja väga lihtne kebabirestoran.

Valiku tegime viimase kasuks. Aga pean ütlema, et söök oli suurepärane. Liiga palju oli seda ainult! Poest ostsime hommikusöögiks mahla. Eliisabet tuli meie tuppa enne magamaminekut veel duśśi alla. Raha kulutasime täna järgmiselt: minu pilet Krippenmuseumis 4 eurot, parkimine Bodensee ääres 2 eurot, Lichtensteini loss külastus 12 eurot inimese kohta, hotell kaks tuba kokku 100 eurot, õhtusöök 44 eurot ja poes 7 eurot. Kokku 205 eurot.

AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 6. päev

KUUES PÄEV - 2. august 2023

Täna plaanisime avastada osakest Śveitsist! Eliisabeti soov sellel reisil oli matkata mägedes nii Austrias kui Śveitsis. Meie eelmisel autoreisil Balkani maadesse meeldisidki talle kõige rohkem need päevad, kus me Montenegros ja Serbias mägedes matkasime. Meie eilsel matkal Liechtensteinis ilmutas muidugi temagi kõikehõlmavat laiskust. Tänane hommik tervitas meid aga kõikehõlmava vihmasajuga. Taevas oli hall ja vihm tundus lõputu! Kuigi usaldades ilmateadet, pidi meid täna ees ootama reisi ilusaim ilm!? Aga nagu klassikud on öelnud: on nagu on ja tuleb, mis tuleb! Meil polnud paremat ilma hetkel kuskilt võtta ning pidime oma plaanid teoks tegema sellega mis antud. Tegime kaasa taas mõned võileivad ning hallis vihmasajus asusime Śveitsi poole teele. Täna kolmekesi, sest Katariina jäi õppima. Mõni eriti laisk üliõpilane peab kahjuks keset suvegi koolitöid tegema. Tegelikkuses asi siiski nii hull pole - tal vaja oma bakalaureuse töö jaoks kirjutada luuletused, aga inspiratsiooni leidmine ühel luuletajal ei pruugi olla sugugi lihtne.

Mägedes oli vihmaga päris kehv sõita, aga kui juba otsapidi Śveitsis olime, hakkas sadu järele andma ja jõudes esimesse sihtkohta ehk pisikesse Appenzelli linna, tuli päikegi lõpuks välja. Appenzellis (tegelikult kogu siinses piirkonnas) on väga tugevad rahvuslikud traditsioonid ja äärmiselt puhas looduskeskkond. Ilmselt on need ka põhjused, miks tulevad siia turistid. Ja siis need alpilinnakeste maalitud majad! Meie sattusime siia siiski kõige enam asukoha tõttu: see Śveitsi kirdenurk jäi meie asukohale kõige lähemale. Appezellis on siiani säilinud linna keskväljak Landsgemeindeplatz, kus toimub regulaarselt igal aprilli viimasel pühapäeval kantonite (regionaalne üksus) rahvahääletus. Hääletus toimub lihtsa käetõstmise meetodil ning hääletamisele pannakse rahvast puudutavad regionaalsed küsimused. Appenzellis loeb tõesti rahva hääl! Traditsioon on säilinud 14. sajandist peale, kus mõõkadega ehitud mehed kogunesid oma arvamuse avaldamiseks. Ja just nimelt mehed: naistel ei olnud kuni 1990ndate aastateni õigust kantonivalimistel hääletada.

Jalutasime selles maalitud fassaadidega majadega linnas ringi - olid tõesti kaunid majad. Eriti ilusa ja uhke maalinguga oli Raekoda, mille kõrval pisikeses puumajas asub Appenzelli muuseum ja infopunkt. Meie läksime infopunkti, et uurida täpsemalt võimalusi minemaks Śveitsi selle piirkonna kõrgeima mäe Säntise otsa. Minu mõte oli sõita köisraudteega üles ja matkata siis alla tagasi. Aga tahtsingi üle küsida, et kas see ka reaalne on elementaarsema varustuseta nagu matkasaapad? Infopunkti töötaja oli igal juhul veendunud, et mitte mingil juhul!!! Et sinna mäkke ikka korralike matkasaabasteta ei lähe. No ma olin ikkagi natukene skeptiline alguses. Vähemalt selles osas, mis isiklikult minusse puutus.

Saime juhised kuhu peame täpselt sõitma, et jõuda Säntise jalamile tõstuki juurde ning asusime teele. Säntise tipp asub Alpsteini massiivis ning on oma 2502 meetriga mäestiku kõrgeim. Teele jäi meile maaliline Urnäschi küla, mida meil samuti plaanis külastada. Aga jätsime selle siiski tagasituleku ajaks. Kõigepealt mägi! Teel ülespoole avanesid nüüd meile tõesti need kõige tüüpilisemad ning maalilisemad alpimaastikud. Minul on olnud õnn neid imetleda palju Alpides ronides. Karl on käinud korduvalt Alpides nii Śveitsis kui Prantsusmaal lauatamas. Seda siis talvel. Suvised vaated olid tal nägemata. Eliisabet polnud varem aga nii kõrges mäestikus üldse käinud. Muidugi väga kõrgele minnes kaovad sellised maalilised rohelised vaated ära asendudes lume ja jääga, aga needki on nauditavad. Üks kaunimad päikesetõuse on jäänud mulle meelde näiteks Mont Blanc´il ühel hommikul kella viie ajal. Samas muidugi üks külmemaid!

Tõstukid lähevad üles mäkke iga poole tunni tagant. Ostsime piletid ära ja pidime umbes 15 minutit ootama. Piletihinnad on muidugi üüratud! Ja ootamatult selgus, et mina kui üliõpilane, sain kõige odavama pileti 34 euro eest. Karli ja Eliisabeti piletid maksid kumbki 58 eurot! Eliisabet ei võtnud oma õpilaspiletit lihtsalt kaasa!!!? Aga no kui me muidugi sinna tõstuki peale saime ja üles hakkasime sõitma, siis need vaated olid loomulikult võrratud. Ilm oli läinud väga ilusaks, mistõttu saime segamatult nautida ning pildistada. Üllatavalt oli enne päris üles jõudmist peatus: mõned, välimuselt eluaegsed ning sitked matkajad korralikus varustuses, läksid seal maha. Ilmselt oli seal mingi matkaraja algus. Meie sõitsime aga päris üles välja. Gondlist väljusime uhkesse hoonesse, mistõttu kohe ei saanudki aru, milline meeletu tuul siin mäe otsas oli!

Kui siis päris õue astusime pidi tuul minema viima esimese hooga! See oli tõesti nii tugev, et isegi kohal seismisega oli raskusi. Rääkimata käimisest. Kohe kui ühe jala astumiseks üles tõstsid, oli selline tunne, et tuul viib minema. Kõikide inimeste liikumine nägi kõrvalt vaadates äärmiselt kummaline ja naljakas välja. Kõik üritasid ennast väga raskeks teha ja hästi maad ligi hoida. Samas pidi treppidest üles ronima. Sest see päris tipp oli natukene veel edasi. Kuidagi jõudsime sinna. Osad inimesed siiski loobusid: see meeletu tuul ikka ehmatas ära ja kiiresti suunduti tagasi maja kaitsvasse varju. Aga vaated siin olid imelised! Säntise tipust avanevad vaated põhja pool Bodeni järve ja Schwarzwaldini ning Glaruse Alpideni lõunas. All turnivat matkarada vaadates ja mõeldes tänasele meeletule tuulele, ei tundunud enam tõesti hea mõte lühikeste pükste ja tossudega alla minemine.

Karl turnis muidugi mõnuga vinges tuules mööda kaljusid! Poseeris siin ja seal. Fotod saime ägedad. Aga mingi aja pärast hakkas see tuul liiga tegema - nii kõva tuul pani minul igal juhul pea huugama. Ega me hästi valmistunud selliseks kohaks ei olnud. Tegimegi veel viimased poseerimised ja läksime meiegi sisse tagasi. Sees selgus, et hoones on ka päris suured näituseruumid. Käisime needki läbi. Siis leidsime mõnusalt paar lauda ja istusime oma lõunasööki nautima. Kaasa võetud võileivad tundusid täna eriti head millegipärast. Saime oma lõuna söödud ja käia korraks ka kõrval asuvas turistipoekeses. Uuesti tõstuki peale ja taas mäest alla. Alla sõites olid kohati need vaated veelgi ilusamad võrreldes üles minekuga. Valisingi teadlikult meile kohad teisele poole alla sõites.

Sõitsime tagasi Urnäschi. Pisikene alpikülakene muljetavaldavate lillepottidega akendel. Nagu piltpostkaart alpimaastikelt. Meie läksime Brauchtummuseumi. Muuseumis on vanade piirkondlike talumajade taastatud interjöörid, rõivad ja käsitöö. Samuti suur Alpi kellade kogu. Need on siis need kellad, mida kariloomad siin kaelas kannavad. Nendel kelladel on aga peale looma asukohast märku andmise väga suur vanadesse rahvatraditsioonidesse kuuluv tähendus ning nad on seotud paljude just siinse piirkonna iidsete kommetega. Muuseumis oli väga tore piletimüüja! Vanem proua, kes rääkis ainult saksa keeles, kuid kõik jutud saime räägitud. Minu ammu unustatud saksa keel on hakanud siin oldud aja jooksul vähehaaval meelde tulema. Põhiliselt soovitas ta meil vaadata dokumentaalfilmi Alpenzelli piirkonna vanadest rahvakommetest. Leppisime kokku, et ta paneb meile 30 minuti pärast valmis inglise keelse filmi.

Aga juba 10 minuti pärast tuli käbe vanaproua joostes üles ja teatas meile, et tal on kõik nüüd filmi vaatamiseks valmis. Kiirustasime siis alla tagasi. Film rääkis Alpenzelli vanadest traditsioonidest, mida siiani vapralt ja suure uhkusega au sees hoitakse ning järgitakse. Śveitslastele meeldivad väga suured ja lärmakad festivalid ning pidustused uhkete kostüümidega. Just nende juurde kuuluvadki need lehmakellad. Ja kellasid kannavad endiselt osad siinsed lehmad. Paljudel rahvafestivalidel on paganlikud juured. Eriti neil, mis kuulutavad kevade tulekut. Samas lugesin ühte arvamust, mis selle ümber lükkas ning seostas nimetatud vanu kombeid hoopis Rooma impeeriumi ja tolle vanade rahvakarnevalide (vastlapäeva) traditsiooniga. Selle poolt räägib fakt, et vastlakarneval elab Itaalias väga jõuliselt tänaselgi päeval. Kogesime seda Katariinaga eelmisel kevadel Napolis. Võta siis kinni, mis see päriselt õige on!? Mägikülades peetakse rahvapidustusi spetsiaalselt lehmadegi auks, tähistamaks kevadist ja sügisest karja ajamist - karja ajamist üles mägedesse või sealt tagasi külasse. Maikuus on ka näiteks lehmavõitluse meistrivõistlused!

Mitmeid tavasid peetakse tänapäeval siiski kergelt öeldes natukene kummaliseks nagu näiteks laste suitsetamist, juba mainitud vabas õhus hääletamist ja lehmadele pühendatud tseremooniaid ning enamus pidustustega kaasnevat lärmi, milles kõige olulisemal kohal taas need lehmakellad. Funkensonntag´i ehk sädemepühapäeva tähistatakse tuhkapäevale järgneval pühapäeval ning sellega aeti minema talv. Peo tipphetk on Funkebaabe - ilutulestikuga täidetud nukk asetatakse traditsioonilisele jaanitule kohale, et sellega talv minema hirmutada. Kui nukk plahvatab ongi talv väidetavalt oma otsa leidnud! Külad võistlesid omavahel selles, kes suudab suurema ja uhkema lõkke teha (tänasel päeval on loomulikult kehtestanud sellele piirangud). Lõkke jaoks kasutatava puidu pidid korjama kohalikud poisikesed. Ning päeva tegevuste seotus tule ja sädemetega on andnud ilmselt ka aluse poiste suitsetamise julgustamiseks sellel päeval, mida aktsepteeritakse kusjuures tänase päevani. Funkensonntag hõlmab endas lisaks Funkebaabele tõrvikuparaadi, ilutulestikku ning spetsiaalse küpsetise "Küechle" jagamist kostümeeritud naiste poolt. Funkensonntagi tähistatakse ka Liechtensteinis.

Järgmine natukene veider ja jube traditsioon on uusaasta tähistamine, mis samuti pärineb paganlikest aegadest. 31. detsembril ja uuesti 14. jaanuaril (vana kalendri järgi uusaasta) peidavad kohalikud põllumehed end jubedate ja veidrate maskide taha ja riietuvad paganliku välimusega okstest, lehtedest, samblast ja muudest looduslikest materjalidest valmistatud kostüümidesse kandes kaelas hiiglaslikke lehmakellasid. Et siis meenutada vaime... nimetatakse neid mummeriteks. Kellad helisevad (loe: teevad kohutavat lärmi), kui mehed oma külas ukselt ukseni käivad, aeglasel ja kummituslikul moel joodeldades, soovides naabritele head uut aastat. Samas peab märkima, et osad mummerid ei riietu mitte koledatesse kostüümidesse, vaid vastupidi väga kaunitesse rahvarõivaste sugemetega värvilistesse sametrõivastesse, millede põlvpükste juurde käivad lumivalged põlvikud. Mõned mehed riietuvad ka naisteriietesse. Aga nendegi kostüümide juurde käivad jubedat häält ja kära tegevad lehmakellad. Maailma eri paigus on võimalik leida mitut eri tüüpi joodeldamist, kuid see, mida tehakse Appenzelli piirkonnas uuel aastal on eriti jube ja külmavärinaid tekitav. Kellel nüüd huvi tekkis, siis külastage vana-aasta öösel Urnäschi ning seal võib kindlasti nii mõndagi huvitavat ja põnevat kohata! Kuna praegu siiski suvi, siis õnnestus kõik neid pidustusi vaid filmilindilt näha: sellele vaatamata olid need äärmiselt muljetavaldavad ning võimsad. Foto pidin laenama olude sunnil internetiavarustest.

Pärast sellist toredat muuseumi- ja filmielamust sõitsime Herisausse, mille puhul on tegemist juba väikese mägilinnakesega. Siingi olid mõned vanad ja huvitavad maalitud majad. Aga linn ise suurem ja avaram näiteks Appenzelliga võrrreldes. Otsisime siit mõnd toredat ja mõnusat kohvikut, kus saaks üht head kohvi nautida. Otsida me ju võisime, aga ei leidnud me mitte midagi! Isegi tark mees taskus Google ei aidanud hädast välja. Hakkasime siis lõpuks Austria poole tagasi sõitma, lootes, et jääb tee peale mõni imelise vaatega kohvik. Olles mõnda aega sõitnud, saime aru, et nii me vist jäämegi ilma tänasest kohvikust. Karl pani nüüd ikkagi Googli kohvikut otsima ning seekord leidiski ta neid kohe päris palju. Kuigi kahjuks enamus neist osutus suletuks!? Siin on vist tõesti selliselt, et põhihooaeg on tegelikult talvel. Või oli see seotud hoopis eilsete suurte pidustusega riigi sünnipäeva puhul.

Lõpuks siiski leidsime ühes imepisikeses külakeses või linnas, mine nüüd võta kinni, mis  see täpselt oli, pisikese kohaliku pagaritöökoja. Küla või linn koosnes kirikust, paarist poest, imepisikesest purskkaevuga keskväljakust ja elumajadest nende ümber. Müüja inglise keelt ei rääkinud ja kuni mina oma unustatud saksa keeles sõnu ritta seadsin, jõudis tulla üks väärikas vanaproua, kes kõneles väga head inglise keelt. Edastas kõik meie soovid ja küsimused, meie põhiline soov oli võimalus istuda väljas, millele müüja vastas väga rõõmsalt "jaa", aga kuna me väljas laudu ei näinud, siis arvasime, et ta ei mõistnud meid, müüjale. Selgus, et müüja mõistis meid küll ja laud, kus võisime istuda, oli nurga taga purskkaevu kõrval. Me lihtsalt ei näinud seda!

Kohalik proua soovitas meil veel proovida siinse piirkonna traditsioonilist alpi juustu pirukat, mis pidavat viima keele alla! Loomulikult ei saanud me sellist soovitust eirata. Ja juustu valmistamine on üks selle piirkonna väga vanu traditsioone, millega jällegi seotud mitmeid kombetalitusi, aga las need olla... Tellisime pirukad, Karlile ja Eliisabetile kohvid ja mulle ühe kohaliku külma õlle. Istusime kui paradiisis! Ilm oli pöördunud 180 kraadi - hommikusest lausvihmast oli saanud kõikehõlmav päikesepaiste ja tegemist oligi meie reisi kõige ilusama ilmaga päevaga! Nautisime kõike seda ikka täiega. Kui tagasi hakkasime sõitma sai rooli istuda Karl. Olime leppinud kokku, et täna siis võtan mina selle ühe õlle kohvikus ja Karl teeb sama järgmisel korral. Ette ruttavalt võin öelda, et sellise nauditava võimaluseni me kahjuks rohkem ei jõudnudki.

Raha kulutasime täna tõstukile Säntise otsa 150 eurot, kohvikus 22 eurot ja bensiini ostsime 81 eurot eest. Kokku 263 eurot.