Tuesday, September 14, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! 

KÜMNES PÄEV - 27. juuli 2021

Magasime päris pikalt. Täna meil kuskile kiiret ei olnud. Ööbime ühe öö veel Skopjes samas hotellis. Mingil imelisel viisil suutsime hotelli töötajale, kes ei rääkinud sõnagi inglise või mõnda muud meile mõistetavat keelt, oma soovi isegi selgeks teha. Kohalikes keeltes mingid sõnad sarnanevad natukene venekeelsetele samadele sõnadele. Olemegi paar korda saanud hakkama nii, et nimetades asja, mida soovime, vene keeles. Kui hästi aeglaselt ja selgelt hääldada, siis on tõesti juhtunud, et vestluspartneril tekib mingi säde silmadesse ja mõistmine meiega. Tegime hommikusöögi. Naljakas oli see, et meil on küll parajalt suur ja pealtnäha korralik kööginurk toas, aga pliiti seal ei ole!? Seega pidime kasutama ikka priimust. Kui väiksemates kohtades (külades) saab sellega rõdule või lihtsalt õue minna, siis Makedoonia pealinnas see võimalus puudub. Seega pidime riskima sellega, et hotellil on korralikud tulekahju andurid ja me tekitame häire.

Üks kummaline seik veel: enamus hotelle praeguse reisi kestel broneerisime booking.com´ist. Nii on hind natukene soodsam. Olles otsustanud veeta Skopjes kaks ööd, siis esimese asjana tundus loomulikult kõige lihtsam teha just seal uus broneering üheks ööks veel. Kuid nüüd küsiti sama toa eest meie käest 30 euro asemel 80! Õnneks saime kohapeal otse inimesega näost näkku suheldes toa üheks ööks veel ikka 30 euroga. Kõht täis asutasime endid linna peale minema. Esimese asjana soovisime minna vaatama Skopje kindlust, kuid sissepääs jäi meie liikumissuunast hoopis teisele poole ja seega otsustasime sinna hiljem minna. Suundusime edasi teisele poole Vardari jõge, mille kaldal Skopje asub, et otsida üles Ema Teresa muuseum. Ema Teresa, kodanikunimega Anjeze Gonxhe Bojaxhiu, sündis Skopjes 1910. aastal. Juba 12 aastaselt otsustas noor neiu suunduda nunnaks ning 18 aastaselt lahkuski ta kodust Iirimaale, et õppida selgeks inglise keel. Iirimaal ühines ta Loreto õeskonnaga. Edasi suundus ta Indiasse.

1929. aastast peale ongi Püha ema Teresa pühendanud kogu oma järgneva elu vaeste ja haigete aitamisele. Oktoobris 1950 sai ta paavst Pius XII loa rajada Halastuse Misjonäride ordu. Ordu  missioon oli ema Teresa enda sõnul "aidata näljaseid, hüljatuid, kodutuid, pimedaid ja leeprahaiged - kõiki, kes on ühiskonnast välja tõrjutud ning keda varem või hiljem ootab surm". Ordu tegevus sai alguse Kolkatas Indias ja sinna kuulus 13 liiget. Tänapäeval ühendab organisatsioon üle 4500 vaeste eest hoolitseva nunna. Ema Teresa oli ka üks esimesi, kes rajas varjupaiku aidsihaigetele. Kusjuures, 1992. aastal jõudis Halastuse Misjonäride ordu oma tegevusega ka Tallinnasse. 1979. aastal pälvis ema Teresa Nobeli rahuauhinna oma töö ja võitluse eest laste viletsuse ja hädade leevendamisel. Auhinnaraha palus ta annetada Kolkata vaestele ning selle üleandmisel küsiti temalt, mida saaks teha, et maailmas valitseks rahu. Ema Teresa vastas:"Minge koju ja armastage oma peret." 4. septembril 2016 tunnistati ema Teresa Vatikanis pühakuks.

Muuseum ise oli aga väga tagasihoidlik: natukene fakte tema elust, vahakuju, paar eset, mis kasina elu jooksul temaga kaasas käinud ja kõik. Muuseumihoone on ehitatud Rooma katoliku kiriku kõrvale, kus ema Teresa kunagi kahepäevasena ristiti. Samas, oli ikkagi hea meel, et seal ära käisime. Edasi jagunes meie seltskond kaheks - Katariina ja Eliisabet läksid kahekesi linna avastama. Meie Eveliniga võtsime suunaks ikkagi kindluse. Enne jäid meile teele ette aga pagariäri ja kosmeetikapood. Esimeses läks kiiresti - Evelin ostis endale piruka ja minul oli kõht niigi täis. Teises mitte nii väga: kohalikus kosmeetikapoes oli suhteliselt suur looduskosmeetika valik ning loomulikult pidime me sealt üht teist ostma. Sealt lõpuks välja saades olime aga nii kurnatud, et nüüd kulus marjaks ära üks külm õlu! Asusime parasjagu Makedoonia väljakul ehk siis Skopje keskpunktis ja loomulikult oli siin mõnus välikohvik.

Makedoonia väljakul asub ka grandioosne Aleksander Suure ratsamonument ümbritsetuna purskkaevudest. Aleksander Suur oli teadupärast rahvuselt makedoonlane ning  Vana-Makedoonia kuningas Alexandros III. Veel tänapäevalgi peetakse teda parimaks väejuhiks, kes üldse kunagi elanud on. Tema õpetaja oli Aristoteles, kes samuti sündis Makedoonias ja elas seal kuni 18 aastaseks saamiseni, mil lahkus Ateenasse Platoni juurde õpipoisiks. Kui Aleksander oli 12 aastane kutsuski tema isa Aristotelese Makedooniasse tagasi pojale õpetajaks. Kui Platonit peetakse lääne maailma filosoofia loojaks, siis Aristotelest peetakse mõjukuselt kohe tema järel järgmisel kohal asuvaks.

Meie aga istusime maha ja tellisime õlled. Väljas oli ikka päris kuum - oma 40 kraadi! Ja kellaaeg oli seal maal, et järjest kuumemaks läks. Kohvikule tõmmati ühel hetkel peale varikatus, mille all kliente meeldivalt pihustitest jahutati. Olles peaaegu jookidega lõpule jõudnud jalutasid meist mööda Katariina ja Eliisabet. Nemad olid samuti ostlemas käinud - riidepoodides. Üks nende külastatud pood tundus isegi meile Eveliniga huvitav ja käisime sealt läbi. Ja leidsingi sealt endale ühe kleidi ja püksid. Juhatasime tüdrukud järgmisena kosmeetikapoodi ja siis võtsime ise suuna ikka sinna kindluse poole. Skopjes on väga palju skulptuure. Ma võiks täitsa skulptuuri pealinna tiitli sellele linnale anda. Ning need skulptuurid pole pelgalt paatoslikud rahvusromantikast ja patriotismist pakatavad poliitilist propagandat teenivad taiesed vaid päris ilusad ja siinsesse linnaruumi sobivad kunstiteosed. Kohalikud on küll natukene kritiseerinud linnaruumis valitsevat kitśilikku lähenemist, aga minu arvates see sobib siia natukene lagedasse ja muidu kõledasse ümbruskonda siiski hästi!

Skopjest sai Makedoonia pealinna 1991. aastal viimase iseseisvumisega. Linn on korduvalt saanud kannatada tugevates maavärinates, mis kõik jätnud oma jälje ka praegusesse linna. Viimane suurem värisemine oli 1963. aasta juulis. Surma sai üle 1000 inimese ja hävis 80% linnast. Linna taastamist juhtis Jaapani arhitekt Kenzo Tange, kes koostas näiteks ka Hiroshima taastamise plaani 1949. aastal. Skopje on vastavalt Balkani riikide tekke ja lagunemise kronoloogiale kuulunud nii Rooma (enne roomlaste ülemvõimu eksisteeris iseseisev Makedoonia kuningriik), Bütsantsi, Bulgaaria, Serbia kui Osmanite impeeriumite koosseisudesse. Türgi (Osmanite riik) all oli Skopje kuni 1912. aastani, mis albaanlased türklased ka Skopje aladelt välja ajasid. Sellele vaatamata, et türklased aeti minema albaanlaste poolt, hõivasid linna nüüd hoopis serblased. Kuid õige pea võttis võimu üle Jugoslaavia kuningriik, mille koosseisus (kuningriigi nimetus tulenevalt II maailmasõjaga seotud sündmustest loomulikult kadus!) oli Skopje kuni Makedoonia iseseisvumiseni.

Ja ikka veel ei jõudnud me kindluseni! Olles uuesti teisel pool jõge jäi esmalt ette vanasse restaureeritud hamami rajatud National Gallery filiaal Cifte Amam, mida soovisin külastada. Rahvusliku kunstimuuseumi mõlemad hooned on rajatud 15. sajandil ehitatud Türgi saunadesse ning eksponeeritakse seal Põhja-Makedoonia kunsti alates 14. sajandist. Ei maksa muidugi arvata, et kõik Makedoonia muuseumid on kunagistes saunades. Olin aga väga meeldivalt üllatunud sellest pisikesest kuid muljetavaldavast kohalikust kunstikogust. Piletit ostes ei uurinud ma üldse selle hinda. Küsisin automaatselt tudengi pileti. Maksin veel kaardiga. Kui hetke pärast asjasse süüvisin selgus, et galerii pilet maksis 50 senti. No ja mina enda pileti eest järelikult 25 senti. Kuidagi piinlik hakkas, et olin sellise hinna puhul veel sooduspiletit küsinud!

Nüüd aga suundusime küll otsejoones Skopje kindlusesse. Midagi erakordset seal peale päris kena vaate linnale muidugi meid ees ei oodanud. Kindlus oli suht kehvas seisus, prahti täis ja hooldamata. Jalutasime ringi ümber müüride siiski kohusetundlikult ära. Hirmus palavus tegi olemise päris keeruliseks sellele vaatamata, et olime enne kindlusesse sisenemist pargis ennast kastmisvoolikust märjast lasknud kasta. Kindlusest tulles läksime Mustafa Pasha mośee juurde, mis on ümbritsetud imekauni roosiaiaga. Mõtlesime, et istume lihtsalt seal hetke ilusas varjulises kohas. Aga meie juurde tuli sõbralik meesterahvas ja kutsus meid julgelt sisse astuma mośeesse. Ainult jalanõud pidime trepile jätma.

Loomulikult ei jätnud me sellist võimalust kasutamata. Suhteliselt pikad seelikud olid meil niigi seljas, tõmbasime kotist just sellisteks puhkudeks kaasas kantud sallid välja ja sidusime pähe, jätsime jalanõud selleks ette nähtud kohta ja astusimegi sisse. Milline meeldiv jahedus siin valitses! Istusime keset suurt palveruumi ilusale pehmele vaibale, nautisime jahedust ning imetlesime imelist ehitust. Mustafa Pasha mośee, rajatud 1492. aastal, on väga lihtne ehitis, kuid just oma lihtsuses mõjub suurejooneliselt. Aastatel 2008-11 ehitis ka renoveeriti põhjalikult. Veetsime seal vaikuses ja rahus jupi aega. Edasi läksime Old Bazaarile. Kohalikud kutsuvad seda Ćarćijaks. Tegemist on Ottomani impeeriumi aegse vanalinna osaga, mis hetkel orienteerunud kõige rohkem turistidele oma pisikeste poodide ja kohvikutega.

Loomulikult valisime me seal esimese asjana mõnusa kohviku istumiseks ning jõime ühed maitsvad jääkohvid. Kui siinsetes riikides tahta "päris" kohvist kohvi või jääkohvi, siis üldjuhul peab seda spetsiaalselt tellima. Suures enamuses kohtades teevad nad näiteks jääkohvi alati lahustuvast kohvipulbrist. Mina uurisingi baarmenilt kas ta oleks nõus mulle tegema masinakohvist jääkohvi? Milles küsimus!? Loomulikult! Kohv oli super hea! Ja rohkem raha ta selle eest ei küsinud. Maksmas pidin käima, kuna soovisin kaardiga maksta, paar maja eemal juveelipoes, mis kuulus baariomaniku vennale. Sugulaste värk. Baarist tulles otsisime veel toidupoodi, kust soovisime osta hotelli kaasa õhtusöögiks midagi kerget. Näiteks puuvilja. Kõhud küll tühjad ei olnud - olime päevases pagariäris käinud veel teist kordagi ja ostnud sealt pirukaid kaasa.

Aga mida ei leidnud, isegi mitte kohalike abiga, oli toidupood! Lõime käega ja läksime hotelli poole tagasi. Korraks hüppasin sisse valuutavahetusse - meil oli kaasa võetud sularaha otsa saanud. Olime Katariinaga päeval võtnud kohalikku raha välja ja nüüd tuli see eurodeks vahetada. Katariina ja Eliisabet olid helistanud just, et jõuavad omagi linnatuurilt tagasi ja tahaks hotelli saada. Võti oli meie käes ning seega läksimegi siis hotelli korraks hinge tõmbama. Õhtul oli meil plaan minna uuesti hotell "Arka" katuseterrassile. Saimegi rahulikult pesus käia ja tutvuda natukene (ja ka teistele tutvustada) tänase päeva ostudega. Tüdrukud ei olnud aega raisanud: mõlemad olid soetanud endale täitsa arvestatava uue suvegarderoobi!

Kella üheksaks plaanisime minna katuseterrassile imelist sooja õhtut nautima ja päikeseloojangut imetlema. Kõige ilusam vaade kogu pealinnas pidigi olema seal! Täna õhtul saime kenasti sisse. Sõitsime liftiga üles ja valisime endale kohad. Rahvast oli peale meie veel üks kohalike noormeeste seltskond. Mina olin oodanud puupüsti täis kohta! Pidi ju olema mitte ainult turistide vaid kohalikegi seas äärmiselt populaarne koht. Tegelikult olime aga vaikse ja hubase õhtuga siiski väga rahul. Tellisime veini (täiskasvanud osa seltskonnast) ja jookidele lisaks toodi meile veel mitu kausitäit snäkke lauale. Õues oli mõnusalt soe! Lõunamaade juures mulle tohutult meeldib see, et võid südamerahuga minna hommikul uksest välja muretsemata selle pärast, et õhtul külmaks läheb ja pead tassima kaasa sooje kampsuneid, salle, mütse, sokke jne. Kokkuvõttes Skopjest ma nii ülivõrdes muidugi rääkida ei saa kui meie eelmise hotelli peremees. Aga pean ütlema, et mulle see linn siiski meeldis! Selline lahe ja vaba. Tundsin ennast siin hästi.

Vaikselt hakkaski päike loojuma. Olen harjunud, et lõunamaades läheb päike väga kiiresti looja. Kuid täna õhtul tundus mulle, et see võttis ikka parasjagu aega. Igal juhul saime suhteliselt pikalt nautida neid ilusaid vaateid linnale. Ja täna ei sõitnud me mitte ühtegi kilomeetrit. Auto seisis terve päeva hotelli ees. Raha kulutasime kosmeetika peale 29 eurot (täiendatud sai kolme naisterahva varusid ehk see näitab hindade odavust!), 2 eurot õlu, 1,5 eurot pirukas, 22 eurot minu garderoobi täiendamiseks (tüdrukud täiendasid seda Katariina kulul), 1 euro jääkohv, 4 eurot joogid katuseterrassi baaris, hotell 30 eurot ja maaligalerii 25 senti! Kokku 89,75 eurot.

Monday, September 6, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE!

ÜHEKSAS PÄEV - 26. juuli 2021

7.00 äratus. Tegime terrassil hommikusöögi. Üritasime küll parimat aga välja tuli nagu alati ehk liikuma saime kella kaheksa ajal hoopis 8.50. Hea, et niigi läks! Eile olime pannud pärast hotelli omanikuga konsulteerimist tänase plaani paika. Ees ootas meid tipu vallutamine! Mavrovo rahvuspargis asuvad kaks väikest ajaloolist küla - Janće ja Galićnik. Need kaks küla on väga lähestikku. Ühest külast vaadates paistab teine vastas mäenõlvalt kenasti kätte. Võib majadki üle lugeda. Aga teed ühest külast teise ei lähe. On vaid 6 kilomeetri pikkune jalgrada, mida kohalikud elanikud on juba aastasadu kasutanud. Minu algne mõte või soov oli, et seda rada pidi võiks jalutada ühest külast teise. Saaks matkata ja näeks Makedoonia külasid. Meie hotelli peremees soovitas aga hoopis minna tippu vallutama ehk matkata Medenica mäele. Külad pidid olema suhteliselt kaasaegsed ja tavalised ning eriti kauneid vaateid sellelt rajalt ei avanevat. Mäed ja loodus olevat aga äärmiselt kaunid siiski - selleks peab vaid minema natukene kõrgemale. Nagu ikka mägedes.

Meile see plaan meeldis ja nii me olimegi kell kümme valmis alustama Galićnikust mäkke ronimist. Kuna õues oli pea 40 kraadi sooja ja autot kuskile varju parkida ei olnud võimalik, siis tõstsime igaks juhuks priimuse gaasid auto kõrvale põõsasse varju. Lootuses, et pärast on meeles need sealt kaasa võtta! Esialgu kulges meie rada küla vahel, siis natukene aega mööda võsa. No nagu ikka mäkke ronides: pead tõusma metsapiirist kõrgemale, et lõpuks neid kõige kauneimaid vaateid nautida. No tegelikult, et üldse midagi näha. Rada oli suhteliselt kerge. Suurema osa kõrgusest saime esimese kolmandiku peal kätte. Sealt edasi oli suhteliselt lauge jalutamine. Imelised olid need avarad vaated eemal kõrguvatele mäeahelikele ja tippudele.

Makedoonia kõige kõrgeimat tippu Golem Korabi oma 2764 meetriga (mis paikneb samuti Mavrovo rahvuspargis ja mida isegi nägime!) ei anna muidugi meie eesmärgi Medenica 2163 meetriga võrreldagi.  Kuid kõrgematel tippudel paistis tükati lundki. Medenica matkaraja läbimine pidi võtma aega umbes kaks ja pool tundi. Üks ots siis. Tippu jõudsime natukene kiiremini. Kuigi tegime päris mitmeid peatuseid. Siin olid nii ilusad vaated, et väga tore oli lihtsalt istuda ja imetleda neid! Ja küpsiseid süüa. Põhja-Makedoonia ongi valdavalt mägine maa. Meie oma kodusel Eestil, mõne künkaga, pole loomulikult selles osa mitte midagi vastu panna. Aga selle eest on meil väga palju merepiiri, mis Makedoonial puudub sootuks!

Siin on küll mõned päris suured järved. Suurimad on Ohrid ja Prespa. Ühe variandina Makedoonia kohta plaane tehes kaalusimegi Makedoonia ja Albaania vahel paikneva Ohridi järve äärde minekut. Kuid mäed kaalusid järve üle! Kuigi Ohridi järve puhul on tegemist äärmiselt märkimisväärse kohaga - see on juba üle 50 aasta UNESCO nimistus ning tegemist on Euroopa vanima ja sügavaima järvega ning maailma kõige liigirikkama ökosüsteemiga sisaldades enam kui 200 endeemilist liiki. Järve sügavaim koht on 288 meetrit! Keskmine sügavus on siiski ainult 150 meetrit! Aga miski peab jääma ka avastamata. Et oleks ka siis veel midagi vaadata, kui peaks kunagi siia kanti uuesti sattuma.

Tagasitee läks kiiremini kuna alla läksime otsemat teed pidi. Siin madalates ja nö väikese kaliibriga mägedes on hea harjutada vaatamist ja tähelepanelikkust ning mägedes liikumise oskust. Meie matkarada oli küll päris hästi märgistatud, aga sellele vaatamata oli keeruline kõiki tähiseid märgata. Siis hakkasin märke süstemaatiliselt otsima sealt, kust minu arvates peaks rada minema. Ja iga kord lõpuks sealt me need tähised ka leidsime. Alla tulles valisin hoopis ise raja ja läksime alla kõige otsemat teed pidi, mis minu hinnangul oli botastega läbitav. Saapaid meil kaasas ei olnud. Hea meel oli tõdeda, et senistest matkadest ja mägedes käimistest on siiski olnud midagi kasu ja enam-vähem oskan mägedes liikuda. Kokku umbes 4 tunni pärast jõudsime Galićnikusse tagasi. Kuid kõige tuntum ei ole see küla sugugi mitte ilusate mägede ja matkaradade vaid hoopis oma traditsioonilise pulmafestivali poolest, mida peetakse igal suvel juulikuus. Üks, või ka kaks, õnnelikku paari saavad pidada oma pulmad vanade Makedoonia traditsioonide järgi koos umbes 3000 makedoonlasega. Meie muidugi jõudsime siia natukene liiga hilja ja selle aasta festival oli juba peetud. 

Kui alla tagasi jõudsime, istusime korraks kohvikusse. Jõin ühe Fanta. Tuli isegi meelde gaasid põõsast kaasa võtta. Nüüd sõitsime lõunat sööma restorani, mida oli juba eilseks õhtuks soovitanud meie hotelli peremees. Mõtlesime, et siis kompenseerime kuidagi seda, et õhtul sinna ei läinud. Teadupärast oli ta äärmiselt solvunud selle peale! Aga söök oli tõesti hea. Söögi kõrvale tellisin kirjade järgi värskelt pressitud kirsimahla. Kirsi maitsega see ei olnud. Tundus nagu mustsõstar või põldmari vmt. Igal juhul oli see super hea! Tellisin teise klaasi veel. Evelin tellis ka. Siis tellis Katariina ka. Eliisabet jäi vaid kindlaks apelsinimahlale. Kõht täis hakkasime sõitma Skopjesse. Ka selles osas olime oma plaane muutnud. Meil oli esialgu plaanis olla seal ainult üks öö. Aga kuna (jälle tuntud hotelli peremehe soovitusel!) meie mõte külastada ka enne Skopjet asuvaid Gostivari ja Tetovot laideti taas maha, siis tegime plaanid ringi.

Gostivaris ja Tetovos ei pidanud olema mitte midagi vaadata. Koledad ja suure liiklusega linnad. Olen muidugi absoluutselt veendunud, et on väga palju inimesi, kes arvavad täpselt vastupidi. Meie aga sõitsimegi kohe Skopjesse ja nendest teistest linnadest lihtsalt läbi. Ei saa just öelda, et esimese muljena ei oleks Skopje olnud suur linn või et siin poleks olnud kohutav liiklus. Kõik see oli ka siin olemas! Meie broneeritud hotell asus päris vanalinna ääres. Kus pidi olema garanteeritud parkimiskoht. Kuna aga hotelli ees tänaval oli piisavalt parkimiseks kohti ei hakanud isegi uurima hotelli oma parkla kohta. Sest kogu selle kahe öö jooksul, mis me siin hotellis ööbisime saime suhelda ainult umbkeelse vanadaamiga, kes andis endast küll parima, mis kahjuks piirdus nõutu pearaputusega, millest me ei suutnud isegi aru saada, kas see pidi tähendama "ei" või "jaa". Ehk mida vähem küsimusi seda parem!

Hotell oli selline naljakas - vahelduv elekter ja vahelduv wifi. Üldse kõik asjad, mis pidid töötama, seda enamus aega ei teinud. Aga tuba oli suur ja ruumi oli meil palju. Käisime pesemas ära ja siis tahtsime minna lähedal asuva hotelli "Arka" katuseterrassile, kust pidi avanema parim vaade Makedoonia pealinnale. Kuid, kahjuks oli katusebaar täna õhtuks reserveeritud privaatürituseks ja meid sinna ei lastud. Aga administraator vabandas väga viisakalt ja palus meil tulla homme tagasi. Lubasime asja kaaluda. Jalutasime natukene veel linna peal, käisime poes, ostsime vett ja läksime hotelli teed jooma. Ning küpsiseid sööma.

Sõitsime täna vaid 95 kilomeetrit. Raha kulus kohvikus 3,5 eurot, lõunasöögil 22,5, teemaks oli 3, poes 3 ja ööbimine oli 30 eurot. Kokku 62 eurot.

Monday, August 30, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE!

KAHEKSAS PÄEV - 25. juuli 2021

Ärkasime peale kaheksat. Hommikusöök siin imelises kohas oli meil ööbimise hinna sees. Imetlesime ja nautisime jälle lummavat vaadet fantastilise kohviga. Söömise lõpetanud pakkisime toas asjad kokku ja tõime need autosse ära. Auto jätsime veel hotelli juurde ja jalutasime ise kohe Kruje kindluse kõrval asuvasse Skanderbegi muuseumisse. Skanderbeg (vahemikus 1403-1405 kuni 1468) oli siis see väga-väga tähtis Albaania rahvuskangelane! Tema juhtimisel koondusid Albaania vürstid ühiseks liigaks ning võitlesid edukalt türklaste sissetungi vastu lüües tagasi üle 20 rünnaku. Oluline roll selles oli loomulikult Kruje kindluselgi, mida peeti vallutamatuks, aidates enam kui 20 aasta jooksul türklased ja Ottomani impeeriumi Albaaniast eemale hoida. Kusjuures kangelane oli ise türgi päritolu ja on seetõttu hinnatud kangelane ikkagi ka Albaania moslemitel tänaselgi päeval. Eriti hinnatakse teda põhjapoolsematel aladel, sest just tema suutis ühendada Põhja- ja Lõuna-Albaania üheks riigiks, mida sümboliseerib tema kahe peaga kotkaga lipp, mis nüüdseks ongi Albaania riigilipp.

Skanderberi muuseumi puhul on tegemist ühe Albaania kõige tähtsama ja külastatavama muuseumiga. Hoone on ehitatud 70ndate aastate lõpus ja inspireeritud traditsioonilistest Albaania kivitornidest ja keskaegsest romaani arhitektuurist jälgides ajastutruult tolleaegseid ruumilahendusi. Hoone on tõesti imposantne. Jahmatades alustuseks kohe hiiglasiku kohalikust basaldist raiutud skulptuuride grupiga eesotsas arusaadavalt kangelase Skanderbegiga. Muidugi pean ütlema, et selle muuseumi puhul ongi võib-olla kõige väärtuslikum selle lugu, asukoht, arhitektuur ja teostus. Muus osas, nagu siis ajalooline väljapanek, jääb ta minu hinnangul suhteliselt tagasihoidlikuks.

Pärast muuseumis käiku sõitsime mäest alla. Õnneks ei tulnud meile sellel kitsal rajal vastu ühtegi autot, mis päästis meid aegaviitvast manööverdamisest. Sõitsime vanalinna osast välja tanklasse bensiini võtma. Bensiinijaamades on siin üldiselt abivalmis tankijad, kes teevad selle töö klientide eest ära. Aga mõnikord võib mitte tähelepanelik olles sellest tekkida ka suur probleem! Meie õnneks oli meil olemas tähelepanelik Katariina, kes meid suuremast jamast päästis! Nimelt ei tulnud noormehel ilmselt pähegi, et on olemas diisli kõrval ka bensiinimootoriga autosid. Ja toppis juba diislipüstolit meie kütusepaaki. Ausalt öelda, ei oleks mina elu sees tulnud selle peale, et bensiinijaama töötaja ei tea (või isegi ei tule pähe mõelda selle peale!), kuidas teha kindlaks, kui ei tihka või oska kliendilt küsida, millist kütust vaja, et millist siis ikkagi antud auto vajab!!! Sain Katariina märkuse peale õigel ajal lärmi tõstes jaole ja seletasin siis ka hakkajale noormehele, kust ja kuidas vaadata edaspidi, millist kütust klientide autosse panna. See oli ka ainukene tankla kogu reisi peale, kus pidime maksma sularahas. Arvelduseks sobisid loomulikult ka eurod lisaks Albaania lekile.

Edasi sõitsime Makedoonia poole. Mäed on ikka ilusad! Sõitsime suhteliselt mägises piirkonnas, tegime teel mitmeid peatusi "ilusates kohtades". Pildistamiseks! Albaania ja Makedoonia piir oli meie senistest piiriületustest kõige kiirem ja lihtsam. Vaadati ainult passe! Isegi autodokumente, rääkimata vaktsineerimispassidest, ei tahtnud keegi näha. Üldse on piiriületused siin väga kiired ja lihtsad. Näiteks autojuhilube on minu käest senini vaid üks kord nõutud. Rohelist kaarti samuti üks kord. Võrreldes Valgevene, Ukraina jm riikide piiridega meie Musta mere autoreisilt, on siin kandis ikka tõeline paradiis. Fantastilised vaated jätkusid ka Makedoonias. Tegelikult ikka Põhja-Makedoonias, aga minu jaoks on kuidagi nii harjumatu see nime muutus! Ja ebaõiglane Makedoonia suhtes!!!

Selle nimega oli siis selline asi, et paarkümmend aastat tagasi avaldas Kreeka protesti Makedoonia suhtes, kes kandis sama nime esimese ühe maakonnaga. Nimetatud nimevaidlus lükkas ka edasi Põhja-Makedoonia liitumist nii NATO kui Euroopa Liiduga. Kreeka hirm seisnes siis selles, et äkki Makedoonial tekib soov hakata esitama Kreekale territoriaalseid nõudmisi nende samanimelise piirkonna suhtes. Tänaseks on Põhja-Makedoonia siiski NATO liige ja EL liikmekandidaat. Erinevalt teistest riikidest, mis tekkisid Jugoslaavia lagunemise käigus, iseseisvus Makedoonia vägivallatult. Olukord riigis läks keeruliseks alles 1999. aastal Kosovo kodusõja käigus, kui siia põgenes 360 000 albaanlasest sõjapõgenikku, kes deporteeriti pärast sõja lõppu. Selle peale tõstsid aga mõlemal pool riigipiire elavad albaanlased relvad Makedoonia valitsuse vastu, et saavutada autonoomiat või koguni iseseisvust.

Alanud kodusõda kestis 2001. aasta märtsist juunini ning lõppes NATO rahuvalvejõudude riiki toomisega. Sõja lõppedes sõlmiti leping, millega valitsus kohustus andma albaanlastest vähemusele riigivalitsemises ja kultuuris suuremat sõnaõigust ning vastutasuks loobusid albaanlased kõikidest separatistlikest nõuetest ja tunnustasid kõiki Makedoonia riiklikke institutsioone. Albaanlaste nö vabastusarmee pidi ka kõik oma relvad andma NATO-le üle. Ülejäänud ajalugu on jällegi sarnane teistegi Balkani riikidega - enne 1991. aasta iseseisvumist kuuluti Jugoslaavia koosseisu alates 1945. aastast. Ning enne seda toimusid kõigis Balkanimaades keerulised käest-kätte käimised ümbritsevate suurvõimude vahel jne-jne.

Kummaline, kuidas mõnikord lihtsalt mingi nähtamatu joone ületamisega muutub tegelikult kõik! Olles jõudnud Makedooniasse, saime kohe aru, et me oleme nüüd teises riigis. Vaated muutusid kõvasti rohelisemaks võrreldes Albaania suhteliselt kõrbenud maastikuga. Tundub võimatu, aga nii see oli! Etteruttavalt võin öelda, et makedoonlased arvavad ise sama - õhtul meie hotelli perenaisega vesteldes mainis ta meist täiesti sõltumatult sama fakti. Nagu ikka suvel oleme ka nüüd reisil olles sattunud tihti teetööde piirkonda. Korra sõitsime ka valesti, aga saime suhteliselt kiiresti ise aru sellest ja õigele teele tagasi pööratud. Meie esimene eesmärk Makedoonias oli Sveti Jovan Bigorski klooster.

Tegemist on Makedoonia õigeusu mungakloostriga. Kloostri kirik on pühendatud Ristija Johannesele ning selle väärtuslikumaid asju on ikonostaas, mille on loonud lähedal asuvast Gari külast pärit meister Petre Filipovski-Garkata. Ikonostaasi peetakse üheks parimaks näiteks puidust nikerdatud ikonostaasidest üldse. 19. sajandi kroonika järgi ehitas kloostri 1020. aastal Ivan I Debravin. 16. sajandil hävitati klooster osmanite poolt ja selle taastas munk Ilarion 1743. aastal. 1812-1825 laiendati kloostrit veelgi. Suurem osa vanast kloostrikompleksist hävis 2009. aastal tulekahjus. Kloostri ja kiriku uued osad suudeti siiski päästa. Tänaseks on klooster taastatud ja kõigile huvilistele külastamiseks avatud. Legend jutustab aga, et siia paika ilmus salapärasel kombel Sveti Jovan Bigorski ikoon, millest saadigi inspiratsiooni kloostri rajamiseks. Sellest ajast alates on kloostrit pidevalt ümber ehitatud - ilmselt on siis ikoongi ilmunud aeg-ajalt uuesti!

Sveti Jovan Bigorski kloostris on väidetavalt suur pühade säilmete kogu, sealhulgas Ristija Johannese, Betaania Laatsaruse, Püha Stefanuse, Püha Nikolai ja Püha Barbara omad ning osa Pühast Ristist. Teine väärtuslik kloostri aare ongi siis see sama kloostri ehitamise ajast ehk 1020. aastast pärinev ikoon, millel pidavat olema imeline tervendav jõud. Mulle meeldivad kloostrid sellepärast, et neis on alati kõik laitmatult ja perfektselt korras! See on ilmselt see täiuslikkus, mille poole pürgin minagi oma aias ja majapidamises, aga milleni jõudmiseks on mul ikka ja alati veel rohkem vaja vaeva näha ja pingutada. Aga vähemalt selline ilus eesmärk. Jalutasime kloostris ringi: siin on tõesti iga detail hoole ja armastusega hooldatud. Kirik oli imeline!

Makedoonia osa, kus täna ringi sõitsime, on Mavrovo rahvuspark. Ööbima pidime samuti rahvuspargi territooriumil ühes pisikeses külakeses. Kuna kaardi järgi me väga täpselt hotelli asukohta ei suutnud tuvastada, siis pidasime enne arvatavat kohta bensiinijaamas kinni ja läksime küsima - selgus, et olime perfektselt õigel hetkel suutnud seda teha, sest kohe peale bensiinijaama pidimegi ära keerama. Sõitsime üles mäkke. Meie ööbimiskoht pidi asuma tupiktänava lõpus. Paarkümmend meetrit enne tee lõppu pidasime siiski auto kinni ja läksime jala vaatama, kas selle tee lõpus ikka ka päriselt hotell on?! Tihtipeale võib ju juhtuda, et lahked abistajad tegelikult ei tea, kuhu nad turistid juhatavad. Aga hotell oli seal siiski olemas! Tegemist oli väga omapärase majutusasutusega. Seda pidas mäesuusahuvilisest noormees, kes ilmselt olles ise suusahull, otsiski mingit teenistust, mis võimaldaks olla võimalikult lähedal oma huvialale.

Maja on ilmselt kunagi olnud päris mõnus ja kena, hetkel tundus ta natukene jube ja kummaline. Peremees vehkis lapiga ringi ja kordas nagu mantrat lauset, et tal on hirmus kiire, sest täna tuleb maja täis... ja siis aga lobises meiega mõnuga edasi väga pikalt. Aga saime oma toa kätte, esimesed juhised ümbruskonna kohta ning soovitused õhtusöögiks. Tõime asjad tuppa ära. Sellel korral oli meil neljane tuba naridega. Täitsa normaalne. Rõduga. Mille uks paluti aga hoolega kinni hoida, et peremehe elu armastus kogemata põgenema ei pääseks. Kõik, kes nüüd kujutasid juba ette jubedat Sinihabet ja röövitud kaunitari, peavad siiski pettuma - selleks armastuseks oli pisikene, natukene rääbakas, hallitriibuline poole aastane kass. Kes enamus aega lõugas hirmsa häälega. Nii, et jah, me olime ikka sattunud kummalisse kohta...

Aga õhtust läksime sööma mäest alla külla kaasas kindlad soovitused! Sinna oli umbes 15 minutit jalutada. Meile aga tundus hoopis toredam üks teine koht, ilusa vaatega, jõe kaldal. Valisime selle ja nautisime imemaitsvaid kohalikke pirukaid. Kui hotelli tagasi jalutasime tundsime puudust helkuritest. Õues oli juba täiesti pime ja kõnniteid siin väga paljudes kohtades ei ole. Natukene kõhe oli jalutada maantee ääres kottpimedas ilma helkurita. Õnneks olid telefonid kaasas ja saime kasutada nende taskulampe. Aga ega üldiselt peale Eesti kuskil mujal helkureid ei kanta tõesti. See, et need Eestis on kohustuslikud, on ikka päris erandlik. Meie jõudsime aga õnnelikult ja kenasti ööbimispaika tagasi. Arutasime omanikuga veel natukene meie homseid plaane. Saime temalt häid soovitused, mille põhjal plaanisime hommikul kella kaheksa ajal liikuma hakata väikesele matkale. Meie auto oli aga kinni pargitud ja seega pidime tegema veel autode vahetuse manöövri. Ja kuna mina oli õhtusöögi juurde joonud ühe õlle tegi hotelli omanik needki manöövrid ise ära. Eks see natukene tülikas oli - ringi tuli sõita kokku 4 autot! Muide, meie hotelli omanik oli äärmiselt solvunud, et me ei läinud sööma mõnda tema soovitatud kohta!

Broneerisime veel homseks hotelli. Ja panime lõplikult paika plaani. Siis magama! Sõitsime täna 230 kilomeetrit. Raha kulus muuseumile Albaanias 5 eurot, veele 1,5, bensiinile 43, õhtusöögile 7,5, ööbimisele 45 eurot. Kokku 102 eurot.

Sunday, August 22, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE!

SEITSMES PÄEV - 24. juuli 2021

Täna magasime uskumatult kaua vaatamata ööbimisele 15ne kohalises toas. Esimesena olin üleval mina. Tõin autost hommikusöögiks vajalikud asjad. Meie hostel asus täpselt kai ääres. Hommikul askeldasid seal juba merelt tulnud kalamehed. Tegin hommikusöögi. Siis ajasin teised üles. Sõime. Auto jätsime veel hosteli juurde ja läksime Kotoriga tutvuma. Kotor asub samanimelise lahe kaldal, mis on Aadria mere rannikust kõige kaugemale ulatuv laht. Lahe põhjarannik on kogu Euroopa kõige sademeterohkem - 5000 millimeetrit aastas! Meie õnneks siiski osa sellest endale kaela ei saanud. Kotorit ümbritseb Veneetsia vabariigi ajal ehitatud linnamüür ning linnas domineerivadki sellest ajast pärit hooned. Kotori linn on osa UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvast Kotori looduslikust ja kultuuriloolisest alast. Tegemist on väga vana linnaga - esmakordselt on ajalooürikutes mainitud Kotori juba 168. aastal eKr.

Kotor on suhteliselt sarnane eile külastatud Perastiga. Suurem ainult. Kuigi vanalinnast hävis 15. aprillil 1979. aastal maavärinas pool. Ja jälle sarnane Bosnia ja Horvaatia linnadega: Kotorgi on käinud käest-kätte kõikide ümbritsevate suurvõimude vahel. Tänasel päeval on aga Kotori sümboliks kassid! Eriti mustad kassid. Linnas on tõesti väga palju kasse ja enamus on neist hästi toidetud ning tunnevad ennast linnatänavate varjulistel pooltel mõnusaid uinakuid tehes äärmiselt hästi. Ilmselgelt on nad veendunud, et kogu linn kuulubki neile. Enamus turistidele müüdavaid suveniire on samuti seotud kassidega. Mõned ostsime kaasa ka. Sest peab nentima, et meidki ei jäta kassid ükskõikseks!

Montenegro (kasutusel on olnud ka nimi Tśernogooria) ajalugu nagu kõikidel Balkani riikidel on läbi aegade olnud karm. Tegemist on pisikese riigiga (13 800 ruutkilomeetrit), kus elanikke umbes 600 000 (isegi meid, eestlasi, on pea kaks korda rohkem!). 1918-1992 kuulus Montenegro Jugoslaavia koosseisu. Viimase lagunedes moodustati Jugoslaavia Liitvabariik, mis 2003. aastal muudeti Serbia ja Montenegroks. 2006. aastal aga Montenegro iseseisvus, mis Serbiale loomulikult ei meeldinud, sest nii jäi Serbia ilma väljapääsust merele. Kõikides Balkani riikides on elanikkond väga kirju. Üheski neist riikidest ei moodusta põhirahvus väga ülekaalukat enamust. Näiteks Montenegros elab montenegrolasi vaid 43% ja tervelt 32% serblasi kogu rahvaarvust.

Ametlikeks keelteks lisaks montenegro keelele (serbia keele variant) on veel serbia, horvaadi, albaania ja bosnia keel. Sama süsteem on veel mitmes Balkani riigis. Need maad ja rahvad on olnud läbi aegade väga tihedalt omavahel seotud. See on ka ilmselt põhjus, miks nende riikide iseseisvumine on olnud 90ndatel nii keeruline, vaevarikas ja julm protsess. Montenegros on rahana kusjuures käibel euro. Balkaniriikidest on Euroopa Liidus küll ainult Horvaatia (kusjuures seal ei ole käibel euro vaid kuna!), aga euro on käibel ametlikult peale Montenegro veel Kosovos, kuid absoluutselt igas riigis on maksevahendina euro kõrvuti oma rahaga täiesti aktsepteeritav. Pean ütlema, et meie ei vahetanud raha üheski riigis peale Horvaatia, kus vahetasime natukene Dubrovniku päevaks.

Kotorist edasi sõitsime Montenegro rannikut mööda Albaania poole. Meil on reisi jooksul plaan Montenegrosse tulla veel tagasi, kuid siis põhjapoolsetesse kohtadesse. Teele jäi Skadari järv, mis paikneb osalt Montenegros ja osalt Albaanias. Skadari järv on Lõuna-Euroopa suurim. Järv on saanud nime Albaania linna Shkoderi järgi. Järve ümbruses on mõlema riigi poolel looduskaitseala. Järves tundus olevat väga palju kala. Või vähemalt oli kalamehi väga palju. Mingil ajal tegime hetkeks peatuse, et saada paremini aru sellest, kuhu peame sõitma. Siis jalutas meie autost mööda ka jahimees - saagiks lastud part kaelapidi käe otsas rippumas.

Montenegro väiksus andis kiiresti tunda - olime peagi piiril. Montenegro poolel oli päris pikk järjekord. Millegipärast esialgu ei liikunud see ka üldse edasi. Eks see vihastas albaanlasi, kes arvasid, et neil on loomulikult alati eesõigus ja kõige kiirem. See, mis siin piiril toimus, hämmastas meid ikka kõvasti! Albaanlased korraldasid paraja etenduse oma matsliku ja ebaviisaka käitumisega trügides kõikidest ette. See polnud selline lihtne vahele trügimine vaid juba kraad kangem sebimine. Ei oska isegi piisavalt õiget sõna sellise tegevuse kohta leida. Albaanlased sõitsid oma autodega järjekorra esimesse otsa ning hakkasid siis mööda esimesi autosid käima ja nõudma enda vahele laskmist. Meie olime liiga taga, 5 või 6 auto, meie neid ei huvitanud. Meie ees oli üks Horvaatia auto, kes ei tahtnud lasta neid vahele, mis oli ka arusaadav, sest neil olid lapsed autos, kes ilmselgelt olid samuti tüdinenud piiril passimisest.

See muidugi albaanlasi ei häirinud: koputasid akna peale, lärmasid, nõudsid akna alla laskmist jne-jne. Meie jaoks oli selline käitumine täiesti arusaamatu ja lubamatu! Suur osa autosid eirasid neid. Aga no leidus siiski mõni, kellel vist sellest tsirkusest kõrini sai ja lõpuks lasti nad ikkagi vahele. Sellisel viisil trügis ette vähemalt 6-7 autot. Minu jaoks ausalt öelda näitasid albaanlased ennast juba enne sinna riiki jõudmist nii halvast küljest, et enam halvemast polekski vist võimalik. Kahjuks jättis see negatiivse pitseri kogu riigile, millest on tõesti kahju, sest Albaanias on palju vaatamisväärset ja kindlasti palju ka toredaid inimesi.

Sõitsime läbi Shkoderist. Meie tänane ööbimiskoht ootas meid aga hoopis Krujes. Kruje asub vaid 20 kilomeetri kaugusel Albaania pealinnast Tiranast, mille otsustasime oma plaanidest jätta välja, kui mitte kõige kaunima linna. Tiranas on küll mõned vaatamist väärivad muuseumid, kuid üldiselt on tegemist suhteliselt ilmetu suurlinnaga. 1190. aastal sai Krujest esimene Albaania pealinn. 15. sajandil üritasid linna vallutada osmanid. Neile hakkas vastu aga Albaania rahvuskangelane Skanderbeg, kes lõi tagasi lausa kolm Ottomani impeeriumi rünnakut Krujele. Kuid kahjuks 1468. aastal Skanderbeg suri ning pärast seda, 1478. aastal, vallutasid osmanid Kruje pärast neljandat piiramist, mis lõikas Albaania neljaks sajandist lääne tsivilisatsioonist ära. Täiesti arusaadav, miks Skanderbeg on saanud Albaania rahvuskangelaseks.

Albaania nimi on tuletatud illüüria hõimu albaanide järgi, keda peetakse albaanlaste esivanemateks. Nimi kerkis esile 11. sajandil Durreses ja selle ümbruses elava illüüria hõimu nimena. Albaania albaaniakeelne nimi on aga Shqiperia. Seda seostatakse rahvusteadvuses sõnaga shqiponja (kotkas) ehk siis albaanlased tõlgendavad ise endid kui kotkaste pojad. Kahepäine kotkas on Albaania rahvuslik sümbol ning on kesksel kohal ka riigilipul ja -vapil. Üks tõlgendus on veel sõnast shqiptoj ehk kõnelema märkides seega ühe ja sama keele kõnelejate maad. Albaania on Euroopa vaeseim riik. Kuigi maavarasid on riigis palju (isegi naftat, mis katab täielikult oma riigi vajadused ja veidi jagub ka müümiseks), on Albaania ikkagi väga vaene. Suurimaks põhjuseks peetakse pärast II maailmasõda kuni 90ndateni valitsenud kommunistlikku ideoloogiat, mis  laostas kogu riigi majanduse.

Kõige suuremateks probleemideks peetakse tööpuudust, korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevust. Sealhulgas inim- ja uimastikaubandust. Tundub siin meile nii turvalises Euroopas võib-olla uskumatu, aga siin samas meie endi keskel peaaegu, toimub suures ulatuses naiste, sealhulgas laste, vahendamine prostituutideks ja orjadeks keskusega Vlores!!! Kusjuures 600 000 (riigi 2,9 miljonilisest rahvaarvust on see väga suur protsent) välismaal töötavast albaanlasest arvatakse 40 000 töötavat prostituudina. Meie proovisime vaadata siiski natukene positiivsemat poolt Albaaniast. Seega sõitsimegi Krujesse. Meie hotell pidi asuma Kruje kindluses. Sinna üles sõitmine oli jälle omaette huvitav kogemus kuna kindlus asub kõrgel mäe otsas ja tee sinna viib läbi vanalinna jalakäijate tänava! Päris mitu korda pidasime auto kinni ja uurisime kohalikelt, et kas me tõesti oleme õigel teel ja päriselt võime siit edasi sõita!? Õnneks kohalikud, vähemalt vanalinnas, teadsid hotelli kindluse tipus ja juhatasid meid meie kahtlustele vaatamata aga rõõmsalt edasi.

Nii kahtlane ja uskumatu, kui see meile ka tundus, et sellises kohas võiks üleüldse autoga sõita, sinna ülesse kindluse tippu me siiski sõitsime. Päris üles jõudes oli meie hotelli (Emiliano Rooms) omanik meil kohe vastas, juhatas meile kätte parkimiskoha (õnneks saime meie ühe tasaseima koha, kus ei pidanud autot lõhkuma, hilisematel saabujatel nii hästi ei läinud) ja toa. Tegemist oli tõesti täiesti fantastilise kohaga! Vaade kogu all laiuvale linnale ja eemal kõrguvale Kruje mäele, mille järgi on linn nimegi saanud. Asjad tuppa ära viinud läksin mina kohe uuesti välja jalutama. Tegin kindlusele tiiru peale imetledes vaateid. Kella kaheksaks olime tellinud õhtusöögi. Hotelli pidajateks on perekond kahe pojaga, kus pojad räägivad vabalt inglise keelt ja tegelevadki müügitöö ja otseselt külaliste teenindamisega, pereema valmistab ise kõik söögid järgides albaania traditsioonilist kööki ja isa tegeleb ehitus- ja remonditöödega.

Õhtusöök oli ajastatud täpselt päikeseloojanguks! Istusime seal nagu maailma katusel, nautisime hõrgutavaid rahvusroogasid ja klaasikest veini ja elu tundus imeline. Sõitsime täna 238 kilomeetrit. Raha kulutasime jäätisele 3 ja kingitustele Kotoris 12 eurot, õhtusöögile 26 ja hotellile 33 eurot. Kokku 74 eurot.

Tuesday, August 17, 2021

 AUTOREIS BALKANIMAADESSE!

KUUES PÄEV - 23. juuli 2021

Ärkasime hommikul 5.00. Tundus kohutavalt vara! Asjad olid õnneks õhtul juba pakitud. Tegin vaid termostassi endale tee peale kohvi kaasa. Varasele tunnile vaatamata oli õues juba väga soe. Ees ootas meid taas Horvaatia - kolmas kord selle reisi jooksul. Ja viimane. Korraks sõitsime siiski natukene maad teises suunas, et vaadata Radimlja vanasid haudasid. Radimlja surnuaed asub Stolacist kolme kilomeetri kaugusel ning selle puhul on tegemist ühe Bosnia ja Hertsegoviina väärtuslikuima mälestisega keskajast. Suurem osa hauakividest pärineb 1480. aastast kuni 16. sajandi alguseni, mil islami aktsepteerimise, senise hõimukorralduse lagunemise ja ühiskondlike sündmuste tõttu lõppes nekropoli laienemine.

Ligi pooled haudadest on kaunistatud bareljeefiga, graveeringu või nende kombinatsiooniga. Parimad näited on sotsiaalsele eliidile kuulunud kõrged nö postamendiga kivist sarkofaagid. Paljudel haudadel on kujutatud inimesi näiteks erinevates jahi- ja rüütliturniiride stseenides. Samuti on omavahel põimunud kristlikud ja paganlikud ideed, religioossed ja kunstilised lähenemised. Minu arust on need hauakivid aga lihtsalt väga võimsad ja fantastiliselt ilusad! Saan aru, et praegusel ajal, kui inimesi maailmas juba ammu liiga palju, ei ole absoluutselt mõistlik enam selliseid asju teha. Aga mind neid imetlemast ja tundmast ennast hästi just vanades ehitistes, olgu need siis majad, kirikud või surnuaiad, ei saa ometi keegi takistada ega seda pahaks panna.

Radimljast edasi suundusime järgmise pärli - Dubrovniku poole. Enne piiri tankisime veel, sest bensiin on Bosnias odavam Horvaatiaga võrreldes. Piiril läks kiiresti. Meie vaktsineerimise pabereid ei soovinud keegi vaadata. Kahe tunniga olime kohal. Dubrovnik oligi meie varase äratuse põhjus, et jõuda linna hommikusel ajal ja ennetada suurt turistide tungi. Olles juba kogenud, kui keeruline on sellistes kohtades parkimiskoha leidmine ning meeles Trogiri hotelli perenaise hoiatus, et Dubrovnikus pole tõesti mitte ühtegi vaba kohta autole leida, olime vaadanud endile ette kaks potensiaalset parklat, kus pidi alati olema mõni vaba koht. Esimeses õnneks selle ühe koha tõesti leidsime! Parkisime auto ära ja suundusime vanalinna poole. Kuna hommikust me söönud ei olnud, siis vaatasime nüüd ringi, kus ja mida saaks süüa.

Kohalike soovituste peale leidsime ühe võileivaputka, mille toodang viis tõesti keele alla! Natukene veel jalutamist ja sisenesimegi läbi võimsa linnavärava Dubrovniku vanalinna, mille võimas linnamüür on peaaegu täies ulatuses säilinud. Linna ajalugu ulatub tõenäoliselt tagasi 7. sajandisse, mil Epidaurumi põgenikud rajasid siia Ragusa nimelise linna, mis oli alguses Bütsantsi, hiljem Veneetsia kaitse all. 14. kuni 19. sajandini oli linn iseseisev vabariik. Linna tollane õitseng põhines merekaubandusel vähendades läbi konkurentsi pakkumise Veneetsia ainuvõimu piirkonnas. 1667. aastal linn peaaegu hävis maavärina tõttu. Napoleoni sõdade ajal vallutasid linna prantslased ja Ragusa vabariik likvideeriti. Sealt edasi on Dubrovnik käinud läbi suhtelistelt sarnase tee Bosnia ja Hertsegoviinaga käies käest kätte ümberkaudsete suurte riikide vahel. Samuti on linna mitmeid kordi ostetud ja müüdud.

1991. aastal, Horvaatia vabadussõja ajal (Balkanimaades oli NSVLu lagunedes 90ndatel mitmeid sõdasid), piiras Dubrovnikut 7 kuud Jugoslaavia rahvavägi. Linn sai kõvasti kannatada pommitamise läbi. Õnneks on linn UNESCO abiga, mille nimistus see ka on, kiiresti ja algupäraselt taastatud ning tõusnud taas üheks Vahemere pärliks ja populaarseimaks turismi sihtkohaks. Nimed Dubrovnik ja Ragusa on eksisteerinud koos samal ajal sajandeid. Ragusa, mis on dokumenteeritud erinevates vormides vähemalt 10. sajandist alates, jäi kuni 1808. aastani Ragusa Vabariigi ametlikuks nimeks. Dubrovnik registreeriti esmakordselt 12. sajandi lõpus ja sai laialt levinuks 16. sajandi lõpus või 17. sajandi alguses. Dubrovniku nimi tähendab tammepuitu.

Ragusa nime tähenduse seletamisega on mindud aegade jooksul nii peensustesse ja üksteisega vastuolus olevate teooriateni, et seda teemat pole mina suutnud endale selgeks teha. Keeleteadlased ja ajaloolased pole isegi selles ühel meelel, millisest keelest peaks tähendusi ja seoseid otsima! Igal juhul on Dubrovniku puhul tegemist ajalooliselt vägeva linnaga. Samuti väga uuendusmeelse ja modernse linnaga - vabariigi aegadel (see oli see, mis eksisteeris 14.-19. sajandini!) võeti varakult kasutusele tänapäevased seadused ja institutsioonid: meditsiiniteenus 1301, 1317 avati esimene apteek (töötab siiani!), vaestemaja avati 1347, esimene karantiinihaigla (Lazarete) 1377, orjakaubandus kaotati 1418, lastekodu avati 1432 ja 1438 aastal ehitati veevarustussüsteem seniste tsisternide asemele. Meie aga sellel hetkel, kui linnatänavatel jalutasime, ei hoolinud ei linna kuulsusrikkusest ega vägevast minevikust: nautisime vaid Dubrovniku, selle tõeliselt erilise linna, olevikku ja õhustikku. Seda linna tegelikult ei oskagi kirjeldada! Kui enne linnaga tutvumist pelgasin minagi meeletuid turistide horde, mis on vallutanud linna just tipphooajal, siis tegelikkuses piisas vaid astuda peatänavalt mõni samm kõrvale ja leidsime ennast täiesti inimtühjalt jahedalt tänavalt. Võib-olla, et isegi mitte tänavalt vaid pigem trepilt, kus linnaelanikud hoole ja armastusega kuhjanud kõikvõimalike õitsvate taimedega potte.

Dubrovniku puhul ei pruugigi aru saada, kas asud endiselt linnatänaval või mõnusas privaatses sisehoovis!? Pean tõdema, et nüüdsest on linn kindlalt minu armastatuimate linnade hulgas. Ja üldse mitte viimaste seas... Lõpuni kirjeldada ma aga Dubrovnikut ikkagi ei oska - see on linn, mida peab igaüks ise nägema ja kogema. Ah jaa, ja veel üks huvitav fakt selle fantastilise linna kohta: 16. sajandil oli Dubrovnikul ka oma koloonia Marokos Fesis. Ning Dubrovnikut peetakse ka Horvaatia kirjanduse hälliks. Nüüd sai küll juba kaks, aga seda jada võiks jätkata lõputult. Olles lõpuks ahminud sisse piisavalt selle linna hõngu jalutasime auto juurde tagasi. Teelt ostsime kaasa veel pirukaid randa kaasa võtmiseks.

Sest meie järgmiseks sihtkohaks oli Pasjaća rand, mille puhul on tegemist väga pisikese liiva- ja kruusaribaga ning mida on nimetatud ka Euroopa ilusaimaks rannaks. Enne tegime siiski tee ääres pildistamise peatuse ja vaatasime korraks tagasi Dubrovnikule. Juurdepääs Pasjaća randa on aga üpris suur väljakutse! See ongi põhjus, miks sinna inimesed siiski ära mahuvad. Kõigepealt on sinna autoga keeruline ligi pääseda. Parklani viib viimase kilomeetri väga kitsas ja järsk tee, millel asfalt kohati puudu, tekitades sellega sügavaid ja teravaid teeääri. Samuti ei mahu enamus ulatuses kaks autot mööda sõitma üksteisest. Sobiva parkimiskoha leidmise teeb keeruliseks veel seegi, et natukene madalama autoga kui maastur, võivad kõik need väljaulatuvad kaljunukid ja katkised, justkui ära lõigatud servaga, asfaldiääred jne, väiksemagi ettevaatamatuse puhul autot lõhkuda.

Aga sinna me õnnelikult jõudsime ja saime ka enam-vähem sileda parkimiskoha. Siis tuli hakata mööda kaljust treppi alla randa laskuma. Väidetavalt on trepi kaljusse raiunud kohalikud elanikud, et rajada endale juurdepääs merele. Enamus rajast on trepp, kuid kohati on peetud vajalikuks minna otse läbi kalju tunneli näol. Lõpuks alla randa jõudes oli olukord igal juhul parem võrreldes ilusa rannailma aegse Pirita rannaga. Seda siis inimeste suhtes. Vaevata leidsime endale sobiva koha... siiski esialgu sobiva. Mõtlesime, et eriti kena oleks mõnus koht varjus, ja seetõttu läksimegi kaljueendi alla, mis moodustas varjulise ja avara koopa. Aga natukene mõtiskledes seal ja vaadates suuri, suhteliselt lahtisena rippuvaid kaljurahne pea kohal, hakkas natukene kõhe. Ja kolisime päikese kätte.

Ujusime, sõime ära pirukad (mmm, tõeliselt head!) ja lugesime. Paar tundi oli täitsa mõnus. Siis korjasime oma kompsud kokku ja hakkasime, nüüd trepist üles, tagasi auto juurde minema. Siinse kohutava kuumusega (38 kraadi) ei olnudki see väga lihtne. Aga meid ootas konditsioneeritud auto! Nüüd suundusime juba kolmanda Balkaniriigi poole meie reisil - Montenegro. Aga enne sinna jõudmist tuli meil läbida need otsustavad 1000 meetrit. Ja loomulikult nüüd tulid meile poolel teel vastu lausa kaks autot üksteise sabas. Seegi on jälle õppimise koht siinsetel teedel - kunagi ei maksa nii kitsastes kohtades sõita teise auto sabas. Nende vabanduseks - nemadki olid turistid! Igal juhul oli neil kahel autol manööverdamine veel kordades raskem: kui ühe auto jaoks oli kenasti nende teepoolel tasku, siis teine auto, mis osutus veel bussiks, ei mahtunud kuskile ära ja pidi ikka jupp maad tagurdama.

Saime õnnelikult suurele teele teadmata, et ees ootamas veelgi suuremad väljakutsed! Piiril oli üllatavalt pikk järjekord Horvaatiast väljumiseks. Montenegro poolel sujus kõik kiiresti. Piirivalvur vaatas vaid meie passe ja saatis meid laia naeratuse ja "chiao" saatel lõbusalt teele. Sõitsime sellisesse linna nagu Perast. Tegemist on väikese sadamalinnaga, mis oma tekkimise alguses 13.-14. sajandil oli vaid pisikene kaluriküla. Parkisime auto enne vanalinna, mis põhimõtteliselt koosnebki ühest mööda kai äärt kulgevast tänavast. Kõige tuntum on Perast aga hoopis kahe ligiduses paikneva pisikese saare, St George ja Our Lady of the Rocks tõttu, milledel esimesel paikneb klooster ja teisel kirik.

Our Lady of the Rock´i puhul on tegemist kunstliku saarega, mis on tekkinud kivimüürist ja vanadest kividega lastitud arestitud ja uppunud laevadest. Kirik on saare vähestest hoonetest suurim. Legendi järgi on saare loonud aga meremehed sajandite jooksul, kes leides praeguse saare lähedalt kaljult 22. juulil 1452 ikooni Madonna ja lapsega, panid naastes edukalt reisilt iga kord merre ühe kivi. Aegade jooksul tõusiski merest saar. Kivide merre panemise komme on elus kusjuures veel tänapäevalgi - igal aastal 22. juuli päikeseloojangul lähevad kohalikud paatidega saare juurde ning lisavad sinna kive. Nii laieneb saare pind pidevalt.

Kuna Perastis asus 18. sajandil üks Euroopa parimaid merekoole saatis Peeter I näiteks siia õppima oma silmapaistvaid meremehi. Meie tegime siin imelises ja idüllilises linnakeses õhtusöögi. Istusime kai ääres restoranis ja nautisime 6 euro eest suurt kausitäit merekarpe! Ööbimiseks olime vaadanud välja ühe kämpingu Perasti vastas asuval poolsaarekesel. Olles natukene veel jalutanud linna peal hakkasimegi sinna poole sõitma. Tee oli aga oi-oi-oi-oi missugune! Esialgu tekitas kõhedust sõita meeletult kitsal teel kai äärt mööda, kus merepoolsel küljel puuduvad igasugused piirded. Ja võta siis koomale, kui kitsal teel, kaks autot ei mahu mööda üksteisest. Aga inimene pidavat harjuma kõigega! Kämpingu leidmine oli nagu ikka parasjagu keeruline.

Ja olles selle üles leidnud selgus, et meie jaoks kohta polegi. Oleksime võinud muidugi aimata seda ette, ikkagi tipphooaeg, ja teha broneeringu eile õhtul, aga kuidagi polnud me kindlad kuhu ja kuidas me täpselt õhtuks jõuame. Teha polnud  midagi ja tuli meil otsida uus koht. Läksime esimese poe juurde, kus oli vaba parkimiskoht. Eliisabet ja Katariina leidsid sealt wifi ja jäid ööbimiskohtasid otsima, meie Eveliniga läksime poodi vett ostma. Lisaks soovisime osta mõlemad õhtuks ühe õlle endale. Ja kui me nende kahe õllepudeliga siis järjekorras seisime, ütles meile meie taga olev naisterahvas, et me ei saa neid õllesid osta. Meie äärmiselt hämmeldunud nägusid vaadates, ilmselt võib öelda, et lausa jahmunud ja rumalaid, seletas abivalmis naisterahvas, et saame osta õlle vaid juhul, kui toome poodi tühja õllepudeli vastu! Loomulikult ei olnud meil seda tühja pudelit kuskilt võtta!

Löödult panime need pudelid siis külmikusse tagasi. Seda tehes jäid mulle silma õllepurgid. Kiire küsimus samale naisterahvale: jah, neid me saame osta. Ostud tehtud vaatasime üle ööbimise kohad, mis tüdrukud olid leidnud. Ega valikut eriti polnud: helistasin lähedal olevas Kotoris asuvasse hostelisse, kus oli pakkuda dormis 4 kohta. Broneerisin need ära, sain kinnituse, et nad garanteerivad koha meie vaprale sõiduriistale ja asusime sinna poole teele. Ma olen erinevates riikides olnud roolis väga palju, aga sellist situatsiooni, mis meil Kotoris ette tuli, pole isegi mina veel kogenud! Meie hostel asus ummiktänavas, sinna saamiseks pidime tegema vasakpöörde, mida sooritas ka meie ees olev autojuht... aga poolel teel mõtles ringi. Kas hakkas silma tupiku märk vmt, igal juhul keeras ta ennast risti keset meie jaoks vajalikku tee otsa ja jäi sinna seisma. Kõige tipuks ta lihtsalt parkis oma auto sinna ja lahkus!!! Vot, see on ikka tase. No loomulikult oleksin mina pidanud selle peale signaali põhja vajutama ja igaks juhuks veel aknast sõimama, aga no pole tagasihoidlikul eestlasel seda vajalikku temperamenti. Egas midagi, tuli üritada seal ringi keerata ja saada tagasi õigesse suunavööndisse, sest olime ju põiki vastassuunavööndis pärast oma pooleli jäänud manöövrit. Katariina ja Eliisabet läksid autost välja, et hostel jalgsi üles otsida, meie Eveliniga üritasime kuidagi ringiga tagasi jõuda samasse kohta.

See võttis oma pool tundi aega, sest kui ma kuskil olen ummikuid kohanud, siis just siin, Kotoris. Põhimõtteliselt autod lihtsalt seisid. Kuidagi me siiski saime liikuma õigesse suunda ja tüdrukute käest kinnituse, et tee blokeerinud geenius on lahkunud. Lõpuks jõudsime hosteli juurde, kus Katariina ja Eliisabet valvasid meile määratud parkimiskohta. Vedasime oma asjad tuppa, kus koos meiega ööbis kokku umbes 15 inimest. Ennetades tänaõhtuse saaga jätkumist, broneerisime homme õhtuks ööbimise Albaaniasse. Kiire pesemine ja magama. Kusjuures vaatamata tingimustele magasime me üllatavalt hästi. Evelin pidi küll ühele öösel saabunud seltskonnale märkuse tegema, mille peale aga nemadki taltusid kohe.

Sõitsime täna 220 kilomeetrit. Tundub küll vähe, aga milliseid väljakutseid see pakkus! Raha kulus 20 eurot Dubrovnikus, 3,5 parkimine Dubrovnikus, 5 parkimine Perastis, õhtusöök 35, bensiin 30 ja hostel 36 eurot. Kokku 126 eurot.