AUTOREIS LIECHTENSTEINI LÄBI TAANI JA SAKSAMAA - 5. päev

VIIES PÄEV - 1. august 2023

Täna hommikul magasime kõvasti kauem kui tavaliselt. Karl vedas lausa poole kümneni välja. Aga siis pidime ta ikkagi sööma kutsuma. Sain kohe päris pliidi peal putru keeta. Sai hea ilmselt, sest väheks jäi. Toas (tegelikult on meil vist ikkagi lausa korter) oli meil ka mingisugune kohviautomaat, millest saime pika pusimise peale (kui suutsime kapslid õiget pigi õigesse auku toppida) isegi kohvi kätte. Kohv, kusjuures, oli väga maitsev! Tegime lõunasöögiks kaasa võileivad ning meid ootas Liechtenstein! Pisikene Liechtensteini Vürstiriik on üks Euroopa kääbusriikidest. Riigi pindala on 160 ruutkilomeetrit ning rahvaarv umbes 39 000. Just Liechtenstein oli minu põhiline eesmärk sellel reisil olles üks minu poolt veel külastamata Euroopa riik. Pärast tänast päeva on mul siis käimata veel Monacos ja Andorras.

Kogu maailma riikidest on Liectensteinist väiksemad vaid Vatikan, Monaco, San Marino, Tuvalu ja Nauru. Inimasustuse jälgi on siit aladelt leitud juba 5000 aastast eKr. Alates 15. aastast eKr sai Liechtensteinist Rooma riigi osa. Pärast Rooma impeeriumi lagunemist asustasid ala alemannid kuni 8. sajandil saadi osaks Frangi riigist. Keskajal valitsesid praeguseid Liechtensteini alasid paljud kuningad, krahvid ja vürstikesed. Tänane Liechtenstein koosneb Schellenbergi ja Vaduzi mõisatest, mille Johann Adam Andreas von Liechtenstein vastavalt 1699. ja 1712. aastal ostis. Vürstiriigi staatuse said need 1719. aastal. Üllatuslikult selgus uurides, et Liechtensteini puhul ei ole tegu pelgalt idüllilise Alpi aasadel paikneva riigikesega vaid ühe enim tööstuslikuma riigiga maailmas. Aga hääleõiguse said naised siin ikkagi alles 1984. aastal!!!

Kui meie korteri juurest sõitma hakkasime uurisin kõigilt üle, kas ikka ID-kaardi võtsid kaasa kõik? Selguski, et Katariinal ja Eliisabetil ei olnud kaasas... jooksid siis järele. Õhtul hotelli tagasi jõudes avastasin muidugi, et kontrollides küll laste omasid, ei tulnud mul pähegi enda oma kontrollida ja nii olingi unustanud enda oma õhtul tööd tehes arvutisse ja seal ta kenasti oli veetnud terve päeva. Nii et, tegelikult sõitsin hoopiski mina kolme riigi vahet ilma ühegi isikut tõendava dokumendita. Õnneks ei tundnud keegi meie vastu huvi. Liechtensteini sõitmiseks pidime esmalt sõitma Śveitsi. Liechtenstein paiknebki Śveitsi ja Austria vahel olevas orus ning nendest kolmest riigist üleval paikneb vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel omakorda Saksamaa.

Riigi kõige suurem tee läbib riiki piki põhja-lõuna suunda. Riigis on ka 9 kilomeetrit raudteed, mida haldab tegelikkuses Austria. Tolli haldab Śveits. Samuti on rahana käibel śveitsi frank. Ning postiteenuski on Śveitsi halduses. Liechtensteinil on siiski oma postmargid. On aga olemas päris oma Liechtensteini politsei, kus töötab 125 inimest. Kuritegevuse tase on üks madalaimaid maailmas. Vangla on sellele vaatamata siiski olemas, kuigi seal tihtipeale ei viibi mitte ühtegi kinnipeetavat. Kõik vangid, kelle karistusaeg on pikem kui kaks aastat, antakse üle Austriale. Sõjavägi puudub. Meie aga sõitsimegi alustuseks mööda seda põhja-lõuna suunalist teed nii kaugele lõunasse kui sai ning siis hakkasime tagasi sõitma ülespoole. Esimese vaatamisväärsusena jäi meile teele Balzeri linnas asuv ja linnale kuuluv Gutenbergi loss. Linnad lähevad siin sujuvalt ühest üle järgmiseks - mingit tühja kohta või vahet nende vahel ei ole.

Loss asub kõrgel ja imelise vaatega viinamäe otsas ning on kusjuures üks vanimaid hooneid Euroopas (ehitatud 1100-1200). 2000. aastal restaureeriti loss asjatundjate hinnangul suurepäraselt, kuid sellele vaatamata ja mulle täiesti mõistetamatutel põhjustel, on see siiski külastajate jaoks suletud. Aeg-ajalt seal mõned kontserdid siiski toimuvad. Aga mina oleks küll väga tahtnud ka lossi sisse minna uudistama. Hetkel saime vaid siseõuele. Jalutasime lossi ümber ringi. Vaade sealt ülevalt oli tõesti imeline! Lossist natukene allpool asus ka vürst Johann von Liechtensteini mälestuseks ehitatud kirik. Üles lossi juurde viis kena jalgrada ääristatud viinamarjaistikutega. Lugesin enne reisi kuskilt, et viinamarjaistandustest siin piirkonnas võib marju söömiseks natukene võtta. Hetkel olid need siiski veel toored.

Järgmisena sõitsime Liechtensteini pealinna Vaduzi. Seal käisime postkontoris, mis on ühendatud turismiinfopunktiga. Ostsime kaardi koju saatmiseks. Kirjutasin kaardile kohe ära ja sain osta ka Liechtensteini margi peale kleepimiseks. Posti pidid töötajad selle ise panema. Siis need tegelikkuses Śveitsi postiteenistuse töötajad. Kohale see igal juhul jõudis! Vaduzis asub Liechtensteini vürstiperekonna 13. sajandist pärit residents ehk Vaduzi loss. Sedagi ei saa külastada. Vaduzi linnast avaneb selle eest imeilus vaade sellele imposantsele gooti-renessansi stiilis kindlusele, kuid meie ei saanud ka seda nautida, sest hoone oli parasjagu remondis ning kaetud üleni tellingute ja ehituskangaga. Iseenesest on Vaduz pisikene ja hubane linn. Mingeid erilisi vaatamisväärsuseid siin ei ole. Külastamist väärib kunstimuuseum. Meie sinna siiski ei läinud. Mulle tundus 15 eurone pilet (korrutada see neljaga) nii pisikese muuseumi eest natukene palju... Jalutasime linna peal ja siis sõitsime edasi mägedesse pisikesse Plankeni külla.

Plankeni kõrgest mägisest asukohast avanevad kaunid vaated alla Reini orule. Küla ise on väike. Sõitsime autoga sellest läbi nii kõrgele mägedesse kui saime. Kuna just hakkas vihma sadama tegime autos enne matka väikese lõunapausi oodates, et äkki läheb vihm üle. No läks ka! Kõht täis hakkasime mäkke ronima. Minu ettepanek oli muidugi minna edasi mööda teed, aga Karl arvas, et läheme ikka otse! Oli isegi mingi jalgtee, mida mööda sai tõesti minna otse üles ja mille alguse ta kuskilt võsa vahelt leidis. No hakkasime siis ronima. Rada oli päris järsk, aga tõusis suhteliselt kiiresti. Kui tee peale välja jõudsime arvasime alguses, et oleme jõudnud nii öelda tee järgmise käänaku ehk serpentiinini. Jalutasime edasi nüüd teed mööda, mis suhteliselt ruttu lihtsalt ära lõppes.

Rada pidi aga edasi minema! Seega olime läinud lihtsalt valele poole. Läksime tagasi ja suundusime teisele poole. Piisavalt kõrgele jõudnud, et näha vaateid alla orgu, soovis meie seltskonna nõrgem osa ehk lapsed, suunduda juba alla tagasi. Mina soovisin siiski minna edasi päris üles. Seal pidi olema kohvik. Sellest kohast, kuhu auto jätsime, pidi olema kohvikuni 3,5 kilomeetrit. Me muidugi ei teadnud üldse, tänu sellele vahepealsele ronimisele, millise koha peal me selle tee lõikes asume ja kui palju maad võiks veel üles olla. No ja siis alati eeldatakse kõige hullemat, et ilmselt on läbitud alles väga väike osa teest. Natukene arutlesime seal teeristis, et kas siis üles või alla. Kuna mulgi polnud aimugi meie asukohast, siis lõpuks jäi peale ikka alla minemise soov. No ja kui me siis sinna alla jõudsime, pidime tõdema, et sellest mõtlemise kohast edasi üles oli ilmselt väga vähe maad, sest alla oli väga pikk tee!

Mis isegi natukene tundus uskumatu, sest olime järelikult ikka väga kõvasti lõiganud oma ronimisega. Aga no nüüd olime juba all! Sõitsime siis autoga Plankenisse tagasi. Tulin mingil ajal auto pealt maha, et natukene ringi jalutada. Karl sõitis autoga parklasse. Teed olid siin kitsad ja kuskil tee ääres seista ei saanud seni kuni ma oleks oma pildistamised tehtud saanud. Seega siis lihtsalt jalutasin. Liechtenstein on meile täna väga kummalise riigi mulje jätnud. Siin on nagu kõik segamini: vanad ja uued majad, puhkealad, pargid ja tööstus, elumajad ja kontorid jne-jne. Minu jaoks puudub siin nagu mingi loogika asjade paigutumisel ja asetumisel. Et teed ühte kohta elurajooni ja teise kohta ärihooned ja siis hoopis kolmandasse tööstuspiirkonna. Aga siin sellist loogikat ei kasutata - valitseb vaid kõikehõlmav eklektika ja segadus ning kõik tundub kuidagi valesti olevat. Ilmselt on see tingitud vähesest maast, sest see 160 ruutkilomeeetrit, mis siin riigis kasutada on, pole ju tõesti teab mis palju.

Looduslikult on see tillukene maa-ala siiski väga ilus ja seda nautisimegi kõige rohkem. Õhtul, Austrias tagasi olles, käisime enne hotelli minemist korra veel poest läbi: või sai juba esimese õhtu ja hommikuga otsa. Ostsime eile vaid ühe paki vaatamata minu arvamusele, et ühest pakist meile kindlasti ei piisa. Ja kui poes juba olime ega siis ainult ühe ostuga ei piirduta: apelsinimahla ja üht-teist lisakski sai kaasa haaratud. Tahtsin ka virsikuid osta, aga selle mõtte laitis üks sõbralik meesterahvas kohe maha: pidavat olema väga vastikud! Ta olla eile ostnud ja olevat olnud äärmiselt halvad. Tema rõõmuks jätsin mina siis virsikud ostmata. Kella seitsmeks jõudsime hotelli. Ja kuna eile oli meil olnud õhtusöögiks imeliselt hea pasta, siis kordasime seda tänagi. Põhiline põhjus oli võib-olla muidugi ka selles, et pastameister on meil Karl. Seda teeb alati tema ja teised ei pea siis eriti midagi tegema. Salati tegi eile Eliisabet ja täna siis Katariina.

Mina istusin terrassil ja nautisin klaasikest veini. Küll on tore suurte lastega reisil käia! Terrass on meil suur ja uhke, aga vaadet kahjuks ei mingisugust! Vastas mõne meetri kaugusel vaid üksluine ja igav majasein. Seetõttu ei õnnestunud meil näha mitte midagi ka õhtusest kuulu järgi uhkest ilutulestikust, mis Śveitsi iseseisvuspäeva puhul toimus. Meile väikese üllatusena see tuli, et 1. augustil on selle riigi sünnipäev. Kella üheksast peale hakkas rakettide häält kostma. Kui see ikka juba päris tihedaks muutus, siis oli selge, et see pole enam juhuslik. Peab olema mingi suurem põhjus. Selle uurisime loomulikult kohe välja: Śveitsi riik loodi 1. augustil 1291. aastal ehk sai siis täna 732 aastaseks! Olles seega üks maailma vanimate riikide hulgast. Vanim on Iraan oma 3200. aastal eKr omandatud iseseisvusega. Meie ööbisime tõsi küll Austrias, aga nii lähedal piirile, et mingit vahet kahe riigi vahel sellisel pealiskaudsel vaatlemisel eriti ei tunnetagi.

Raha kulutasime täna näiteks eilsega võrreldes jälle kohutavalt vähe: vaid 27 eurot toidupoes!

AUTOREIS LIECHTENSTEINI LÄBI TAANI JA SAKSAMAA - 4. päev

NELJAS PÄEV - 31. juuli 2023

Ärkasime hommikul kerges vihmasajus. Õhtul olime samuti väikese vihmasabina ja imelise vikerkaare saatel telki roninud ja magama jäänud. Mulle tohutult meeldib telgis magada kui vihm vaikselt vastu telgikatust rabistab. Mõnikord ärkan öösel vihma peale lihtsalt sellepärast, et nentida kui mõnus on magada! Aga no mõnus on see tõesti ainult sellise kerge vihma puhul. Lõpuks olime kõik siiski üleval ja pidime ikkagi telgist välja ronima. Katariina ja Eliisabet pidid telgi nüüd vihmas ja märjana kokku pakkima ja see polnud enam sugugi mõnus. Hommikusööki pidime meie Karliga tegema samuti vihmas, aga isegi väga see ei häirinud! Oleme ilmselt harjunud. Seni on iga päev natukene vihma sadanud. Õnneks ei ole vihm tõesti meie tegemisi eriti seganud!

Kui olime oma laagri kokku saanud, millele aitas kõvasti kaasa tihenev vihmasadu, otsustasime minna ülespoole siiski eile korraks külastatud linna tagasi. Et vaadata soovitatud imelist vanalinna. Eile sõitsime küll linna juba sisse ööbimiskohta otsides, aga siis mingil hetkel otsustasin, et aitab: peame keskenduma eelkõige siiski ööbimiskoha otsimisele. Aga kui me juba siin nii lähedal olime oleks olnud kahju sellist võimalust käest lasta. Linn nimega Hann. Münden (täispikk nimi Hannoversch Münden) on kõige kuulsam oma 700 ligi 600 aastase poolpuit vahvärk maja poolest, mis on päriselt nii vanad, olemata siis üks neist linnadest, mis  on pärast II maailmasõda lihtsalt uuesti üles ehitatud. Valides linnu, mida külastada meie sõidul läbi Saksamaa, oligi mulle üheks kriteeriumiks see, et vanalinn oleks päriselt ka vana ehk pääsenud II maailmasõja suurest hävitustööst.

Saksakeelsest sõnast "fachwerk" tulnud väljend vahvärk on alates keskajast levinud dekoratiivne seinakonstruktsioon, kus vertikaalselt, diagonaalselt ja horisontaalselt asetatud puidust sõrestiku vahel on savi, tellised vmt materjaliga täidetud ja krohvitud pind. Kusjuures sõrestik jäetakse enamasti nähtavale, mis teebki need majad nii imetlusväärseks ning omaseks siinsele piirkonnale. Vahvärkstiil ongi eelkõige kasutusel Saksamaal, Põhja-Prantsusmaal ja Inglismaal keskajast kuni 20. sajandi esimeste kümnenditeni. Just see ehitustiil ongi minu hinnangul see, mis teeb Saksamaa väikelinnad nii imeliselt armsaks ja ilusaks. Jalutasime selles imeilusas, imepuhtas ja viimse detailini korrastatud linnas päris pikalt.

Ühele eriti armsale tänavale jõudes kandus meieni valjuhäälne kisa: mustanahaline nooremapoolne daam avaldas väikese poe ees seistes väga kõva häälega oma rahulolematust millegi üle. Kisa kestis ikka väga pikka aega ja läks järjest kõvemaks. Lõpuks jalutas ka üks politseinik käratseja juurde. Tahtsin küll sealt tänavalt teha paar pilti, aga kuna riid ei näidanud vaibumise märke, siis loobusin ja jalutasime edasi. Lapsed leidsid ühe väga toreda poe, kus müüdi ainult odavaid asju! Igaüks meist tuli sealt vähemalt ühe ostuga ka välja: Katariina sai teed, Eliisabet śampooni, mina musta pesu jaoks pealt suletava koti (reisil hea kasutada) ja Karl ostis endale hunniku mudelautosid (neid Hot Wheels´i omasid!). Hann. Mündenis on kusjuures sündinud ja kasvanud Hitleri isiklik sekretär Christa Schroeder.

Meie sattumine Hann. Mündenisse tõestab jälle ilmekalt asjaolu, et kõige põnevamatesse ja ilusamatesse kohtadesse satutakse ikka juhuslikult. Aga edasi sõitsime nüüd ikka alla lõuna poole. Sõitsime kiirteel ja väiksematel teedel vaheldumisi. Kiirteelt maha juhatas meid Waze kusjuures täiesti omaalgatuslikult eeldades, et soovime vältida eespool ootavaid ummikuid. Eks see oli õige küll: pääsesime seetõttu vähemalt kahest väga suurest ummikust. Mind on siin tõsiselt hämmastanud kiirteedel liiklemise kultuur! Näiteks, kui on ummik, siis ei kihuta keegi kellestki mööda, keegi ei tõmble erinevate ridade vahel, et paar sekundit kiiremini või paarist autost ette poole saada. Isegi mootorratturid, kes iseenesest saaks autode vahelt kenasti mööda, püsivad selles kohas, kus nad ummiku tekkides olid. Kui on ummik, siis on see kõigi jaoks ühesugune ning kõik on selles võrdsed!

Samuti on siin reegliks, et ummiku tekkimisel (õigemini kui paar autot juba pidurdavad), lülitatakse koheselt sisse ohutuled, et taganttulijatele võimalikust ohust võimalikult kiiresti märku anda. Mis on igati mõistlik arvestades siinsete kiirteede olematuid kiiruspiiranguid. Ja kui on juba selge, et ongi ummik, siis liiguvad nt kaherealise tee puhul autod kahte viirgu laiali, esimeses reas sõitjad paremale ja teises reas olijad vasakule, et tee keskel oleks ruumi operatiivsõidukite jaoks nagu kiirabi, pääste, politsei. Ja nagu eespool just mainisin: vaatamata tekkivale keskmisele vabale ja laiale sõidureale, ei kasuta ükski autojuht seda kurjalt oma huvides ära, et kiiremini edasi saada! Ei tea, kas see on sakslaste seadusekuulekus või lihtsalt arvestamine oma ligimesega, aga igal juhul on selline üksmeel ning teineteise austamine muljetavaldav. No või vähemalt mulle avaldas muljet! Järgmine linn, mida külastasime oli aga Alsfeld. Tegemist on samuti pisikese linnaga, kus säilinud imeline päris vanalinn uhkete vahvärk majadega. Enamus II maailmasõja koletust pommitamisest pääsenud linnu olid suhteliselt tähtsusetud. Nende lähedal ei olnud mingeid strateegilisi objekte ning linnad ise enamasti pisikesed. See-eest on nende tähtsus just pärast sõda oluliselt tõusnud armastatud turismiobjektidena.

Alsfeldi on ürikutes mainitud esmakordselt juba 9. sajandil. Tänasel päeval tõmbab linn turiste ligi oma 16.-17. sajandist pärit maalilise vanalinnaga. Kõige kuulsam hoone Alsfeldis on 1512-1516 ehitatud tüüpiline hilisgooti raekoda, mis on kaunimaid vähvärkmaju kogu Saksamaal. Imestasin raekoja väiksuse üle: hoone on üks pisemaid Alsfeldi vanalinnas. Et kuidas need kunagised uhked raehärrad sinna kõik nõu pidama mahtusid? Aga ju siis ikka kuidagi mahtusid! Eriti nägus on ajalooline raesaal, kuid see oli kahjuks tänasel esmaspäeval suletud. Raekoda on ehitatud kõrgetele ja võimsatele kivist sammastele nii, et maja alla moodustab kaetud ruum. Algselt asus seal linna turg. Hiljem laienes turg kogu raekoja väljakule. Jalutasin raekoda ja turuplatsi ümbritsevatel tänavatel ringi.

Raekoja taga on kohe 13.-15. sajandil ehitatud Walpurgiskirche, kus on huvitavaid freskosid. Kiriku seinal oli info kellamängu aegade kohta. Jäin seda uurima, et kas meil oleks lootust seda kuulda, kui see juba algaski. Küsi vaid ja Sulle antakse! Isegi küsida pole. Mõtlemisest piisab... Kiriku ümber oli päris palju ruumi, kus ka mitmeid parkimiskohti. Mind on siin äärmiselt üllatunud asjaolu, et põhiliselt igasse vanalinna võib autoga sisse sõita, parkida seal igal pool, parkimiskohtasid jätkub ning kõigele lisaks on parkimine ka tasuta või siis maksab see väga vähe. Paari euro eest on saanud igas linnas parkida vähemalt pool päeva. Kui see, nagu öeldud, üleüldse tasuta ei ole! Ja need linnad ei ole sugugi autostunud. Pigem on siin äärmiselt vähe autosid näiteks Tallinnaga võrreldes. Väga tore on veel see, et igas linnas on juba linna sisse sõites, näidanud viidad parklate juurde kesklinnas. Oleme järginud neid juhised ning tõesti iga kord vanalinna kõrval leidnud vabad parkimiskohad. Vihma hakkas aga uuesti tibutama. Kuulasime kellamängu ära ja suundusime auto juurde tagasi. Alsfeldist välja sõites käisime tankimas. Tänase lõunasöögi tegime hommikul kaasa tehtud võileibadest ning muust käepärasest, mis meie tagavaradest leida oli. 

Ees oli meil täna veel pikk sõit Austriasse, kus ootas meid kolmeks järgmiseks ööks broneeritud korter. Nüüd läksin rooli mina. Ees ootas suhteliselt üksluine sõit kiirteel ja seda kõlbasingi kõige rohkem sõitma mina. Samas, Saksamaa kiirteed ei ole pakitud kolme-nelja meetriste kõrgete müüride vahele nagu näiteks Poolas, mistõttu avanevad Saksamaal neiltki päris kaunid vaated ümbritsevale maastikule. Enne Austriasse jõudmist otsisime Saksamaa ühe odavaima (meie arvates vähemalt) poe Lidl´i. Ostsime kaasa paariks päevaks söögitegemiseks vajalikud asjad. Korteris pidi meil olema täisvarustuses köök. Seega plaanisime hommiku- ja õhtusöögid ise valmistada. Suures osas olid meil muidugi söögid kaasas, aga salatimaterjali, värsket leiba, sinki jne. Mõned veinid. Järjekordse üllatuse osaliseks saingi siin toidupoe hindade osas... ja just see fakt, et 2 euro eest võib saada siit näiteks väga hea kuiva roosa veini!!! Eestis ma ei ole mitte kordagi Lidl´i veel sattunud, aga millegipärast arvan, et Eestis ikkagi ei saa nii odavalt mitte midagi.

Austrias ööbisime pisikeses nelja riigi (Saksamaa, Austria, Liechtenstein ja Śveits) ristumiskohas asuvas Hohenemsi linnakeses. Õige maja juurde jõudes avastasime uudse ja uhke kontaktivaba hotelli registreerimise süsteemi. Masin oli ukse taga ning sellega tuli toimetada kõik toimetused: sisse registreerimise ankeedi täitmine, tasumime, uksekaartide saamine. Lõpuks tuppa jõudes avastasime imearmsa ja mugava hotellitoa. No tegelikult oli tegemist isegi korteriga. Meil oli köök ja kaks magamistuba. Loomulikult vannituba ka. Suur rõdu oli ka, aga samas maja ümber mingit eriti ilusat vaadet ei olnud. Samas märja telgi kuivatamiseks sobis see suurepäraselt! Tegime mõnusa õhtusöögi. Ja kuna menüüs oli pasta, siis oli loomulikult tegijaks Karl, kes on meie pere parim pastameister!

Olime jõudnud Austriasse isegi paar tundi varem plaanitust, mistõttu saimegi mõnusalt süüa teha, õhtust süüa ja natukene niisama vedeleda. Järgmised kolm ööd veedamegi nüüd siin korteris. Nüüd algas see päev, kus enam päevas läbitud kilomeetreid ei osanud ma öelda vaid kõik läksid kokku alates tänasest. Raha kulutasime täna parkimisele Hann. Mündenis 1 euro, poes 15 eurot, bensiinile 73 eurot, toidupoes 41 eurot ja hotell Austrias maksis kolmeks ööks 521 eurot. Kokku 651 eurot.