NELJAS PÄEV - 2. märts 2023
Täna hommikul oli meil samuti piisavalt aega. Pidime arvestama vaid sellega, et kella kümne ajal vabastada hotellituba. Sõime rahulikult hommikust, pakkisime asjad ja tutvusime toa vabastamise juhistega. Pidime näiteks oma prügi viima ise välja! Sellist reeglit pole minagi varem kohanud. Lahkuma pidime iseseisvalt ja jätma võtme välisukse taha samasse pisikesse koodiga kappi, kust me ta ka võtsime. Jõudes sinna ukse taha veendusime kümme korda, et me mitte midagi ei ole üles tuppa unustanud, enne kui kapi lukustasime. Nüüd oli meil päris palju aega veel Luksemburgiga tutvumiseks - rong läks meil alles kella nelja ajal.
Katariina soov oli tutvuda Luksemburgi kaubanduseluga ja mina olin lubanud selle kõik kaasa teha. Ei mingit kunsti ega ajalugu! Rääkimata kirikutest. Alustasime päris optimistlikult. Alustuseks jäid meile teele paar kosmeetikapoodi, aga kuna see teema mind absoluutselt ei kõneta, siis läks algus juba natukene nihu... Edasi läks asi küll veidi paremaks, sest tulid riidepoed, aga ilmselt oli siis minu meeleolu jõudnud juba mingisuguse tüdimuseni. Kolmandaks tulid jalanõude poed, mis isegi minus tekitasid mõningat elevust. Aga üldiselt pole poodides käimine tõesti minu ampluaa. Kui muidugi jätta kõrvale lõnga- ja aianduspoed. Nendes kahes viimases võin ma ennast unustavalt veeta tunde ja kaotada igasuguse ajataju! Üks positiivne asi muidugi oli selle poodides käimise juures: suutsin leida lõpuks poe, kus müüdi marke! Nii saime hiljem raudteejaamas koju kaardi postitada.
Aga siis saabus meil mõlemal küllastus kõikidest poodidest ja otsisime kiiresti kohviku, kus saaks mõnusalt istuda, ühe kohvi juua ja võib-olla natukene lugeda. Olles tund aega kohvikus ära veetnud, oli meil rongini veel üle kahe tunni aega ja siis ei jäänud küll enam midagi muud üle, kui murda hommikust tõotust nende muuseumide ja kunsti koha pealt! Meie kohvikust mitte kaugel oli Am Tunnel: maa-alune fotogalerii. 1987. aastal otsustas Spuerkeess kaevata kahe erineva pangahoone vahele maa-aluse tunneli ning üsna pea tuli idee muuta tunnel kunstigaleriiks. 1994. aastal avatigi tunnelis esimene näitus. Tunnel asub 15 meetri sügavusel maa all ning on 350 meetrit pikk. Põhiosa tunnelist hõlmab vahetatavate näituste osa. Selles osas oli hetkel Raymond Clementi näitus jazzmuusikutest üle terve maailma. Kahjuks ühtegi Eesti muusikut fotodelt silma ei hakanud. Aga näitus oli sellele pisiasjale vaatamata väga-väga hea!
Teine, ja väiksem osa, on püsinäitus - pühendatud maailmakuulsale Luksemburgis sündinud ja 1,5 aastasena koos vanematega USA-sse emigreerunud fotograaf Edward Steichenile (1879-1973). Steichen on kõige tuntum oma näituste The Family of Man ja The Bitter Years läbi. Edward Steichen on olnud läbi ajaloo ilmselt üks kõige mõjukamaid fotograafe maailmas. Just temale on omistatud au fotograafia muutmise eest üheks kunstiliigiks. Steichen on pannud aluse ka tänapäevasele moefotograafiale. II Maailmasõja alal, kui USA astus sõtta, kutsuti fotograaf USA mereväe lennunduse fotograafia üksuse juhiks. Aastatel 1941 kuni 1961 töötas ta New Yorgi moodsa kunsti muuseumi fotograafia osakonna direktorina. Just seal töötades lõi Edward Steichen oma kõige kuulsama ja üldse maailma kõige kuulsama fotonäituse The Family of Man. Näitust külastas omal ajal üle 10 miljoni inimese, olles suurima vaatajaskonnaga näitus läbi aegade. 2003. aastal lülitati näitus UNESCO maailma mäluregistrisse, tunnustades sellega näituse ajaloolist väärtust.
Raha kulutasime täna Luksemburgis kohvikus 5,4 eurot ja Brüsselis poes 8 eurot ning kokku siis 13,4 eurot.
