Friday, January 24, 2020

INDONEESIA - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 18.12.2019!

Täna hommikul ärkasin jubeda palavuse tõttu: õhtul läks ju elekter ära ja konditsioneer elektrita teadupärast ei tööta. Kella kaheksa ajal sõime hommikust. Tänane hommikusöök oli aga kõvasti kehvem kui eelmisel saarel ja hotellis. Pärast sööki sõitsime oma rolleritega sadama juurde uuesti. Tankisin. Evelin ja Simmo vahetasid raha. Ostsime ära laevapiletid homseks Lomboki saarele. Nusa saared koosnevad kolmest saarest: Penida, Lembongani ja Ceningani saarest. Penidalt tulime eile, Lembonganil ööbime ja nüüd plaanisime sõita läbi ka Ceningani saare. Penida on siis kõige suurem saar, Lembongan keskmine ja Ceningan kõige tillukesem!

Kaks viimast on omavahel ühendatud kollase sillaga. Ja see kõige tillukesem on tõesti väga väike! Rolleriga teeb Ceningani saarele umbes 10-15 minutiga tiiru peale. Autod ei ole kahel väiksemal Lembongani ja Ceningani saarel üle-üldse lubatud! Ainukeseks liiklusvahendiks on jalgrattad, rollerid või siis turistide vedamiseks mõeldud spetsiaalsed pisikesed kahe pingikesega kastiautod. Need viimased on nendest kaksiksaartest siiski vaid suuremal ehk Lembonganil. Ceninganil pole sedagi. Sõitsime läbi mõned ilusa vaatega kohad. Esimesest väga midagi ei näinud (ilmselt segas mõõn) ja teise puhul ei leidnud esialgu ookeani vaateni viivat jalgrada üles. Vaated muidugi olid tõesti ilusad!

Imetlesime Blue Lagooni ja sõitsime siis Secret Beachi randa. Tõeline salajane rand oli see küll: hästi peidetud! Tee oli väga järsk. Jätsime rollerid alla minnes poolele teele ja jalutasime kuni jõudsime pisikese laguunini kõrgete kaljude vahel. Vaate varjasid küll hotell ja baar. Baaris asus aga kauni ookeanivaatega bassein. Selleks, et ka meil lubataks basseinimõnusid nautida, ostsime baarist jäätisekokteilid. Need küll suuremad asjad ei olnud, olles liiga magusad ja liiga piimased, kuid basseinis vedelemise lunastusena ajasid asja ära. Vette minnes sain aru, et bassein küll, aga täidetud ikkagi ookeaniveega - haavad minu jalgadel reageerisid koheselt soolase merevee peale kipitusega. Samas ongi see mõistlikum ja ohutum, kuna soolane merevesi tapab ära suure osa igasugustest pisikutest ja mikroorganismidest. Seetõttu olengi ujumas käinud mõned korrad vaatamata oma katkisele jalale. Et haavu desinfitseerida. Kuumas kliimas paranevad haavad kehvasti. Olen seda juba kogenud. Eestis oleks sarnased haavad olnud kaetud kõva koorikuga järgmiseks päevaks ja kolmandal-neljandal päeval oleks asi korras olnud. Indoneesias paranesid mul haavad enam-vähem ära alles reisi lõpuks. Kaasa ei aidanud muidugi ka see, et olin sunnitud aeg-ajalt vältimaks hõõruvaid rihmikuid käima saabastega.

Vedelesime basseinis ja lamamistoolides umbes tunnikese. Peale meie oli siin lõõgastumas veel kaks venelasest meesterahvast ning noormees ja neiu meiega samast hotellist. Varsti sõitsime tagasi Lembongani saarele. Minu rollerisõidu oskused saavad muidugi iga päevaga paremaks. Täna tegin korra uuesti kaljuseinaga väikese kokkupõrke, tõesti väga väikese ratast ringi pöörates, aga seda seetõttu, et ei osanud arvestada veel rolleri pööramis- või manööverdamisraadiust. Mingitel hetkedel tundub, et see on väga hea, aga seal samas mingis teises situatsioonis, et ikka vist ei ole ka eriti hea. Õnneks sellel korral ei juhtunud ei ratta ega minuga mitte midagi. 

Üle kollase silla Lembonganile tagasi jõudes sõitsime esmalt Devil Tears´i. See on koht, kus ühel pool väikest poolsaare tippu on äärmiselt rahulik meri ja teisel pool siis kõrged lained pekslemas vastu kaljusid. Massiivsed lained, mis murduvad paekaldal asuval kitsal orval, jätavad mulje dramaatilisest ja halastamatust loodusjõust. Efekti lisab veelgi kõva müra! Seda looduse jõudemonstratsiooni tulevadki sajad inimesed iga päev imetlema. Pean aga ausalt tunnistama, et kas tänu mõõnale või meie lihtsalt halvale õnnele, ei õnnestunud meil päris nii suurejoonelist vaatepilti näha! Saime lihtsalt aimu, millega tegemist.

Et seal mõnikord on tegemist siiski kuratlike ja ohtlike lainetega, tõestab hiljutine (pärast meie reisi!) surmaga lõppenud õnnetus hiina turistiga, kelle laine lihtsalt kaldalt minema viis, kui too oli pildistamise käigus roninud liiga kalda lähedale. Devil Tears on tuntud ka oma looduslike basseinide poolest. Kalda ääres on kaljusse tekkinud pidevate lainete kulutamise tagajärjel süvendid, mis nüüd püsivadki kogu aeg veega täidetuna. Siin kohtasime esimest korda oma Indoneesia reisi jooksul ka päris palju turiste. Enamus loomulikult Hiinast. Meil hakkas kõht tühjaks minema - seega läksime lõunat sööma.

Pärast lõunasööki läksime tagasi hotelli kella kolmeks. Simmo hakkas tööle. Meie Eveliniga vaatasime edasi järgmiste päevade plaane natukene. Jõudsin pesta veel pesu. Hotellitubades on siin igal pool ilusad bambusest pesukuivatusrestid. Tõstsin selle toa ette terrassile ja panin puhta pesu sinna kuivama. Natukene kõhklesin, et ei tea, kas päevitusriideid on sobilik siin kõigile vaatamiseks välja riputada. Aga teiste tubade ette piiludes oli neid mujalgi näha. Rohkem ei muretsenud sellise asja pärast! Hotellitoad on siin suhteliselt sarnased igal pool - meie tänane hotell oli äravahetamiseni sarnane Nusa Penida omaga.

Kella viie ajal oli meil plaan minna Mushroom Bay´sse ujuma ja pärast Sunset Point´i päikeseloojangut vaatama.  Mushroom Bay rannas tegime korraks peatuse juba eile mangroovimetsa sõites. Kui me lõpuks saime rollerid pargitud ja randa jõudsime oli vastupandamatu ujumise soov aga kadunud! Rand oli küll natukene kivine, kuid samas ujumiseks loodud - ei mingeid ohtlikke kaljusid ega laineid! Kõikidele neile boonustele vaatamata meist hetkel vette minejaid ei olnud. Küll nautisid aga mõnusat õhtut kohalikud lapsed. Eriti armsad olid kaks pisikest põnni, kes järjekindlalt harjutasid surfamist! Täpselt ei saanud küll aru millega. Mingi laua moodi asi neil ikka oli, millel üks istus peal ja mida teine üritas esimese õpetussõnade ja ergutus- ning rõõmuhõisete saatel vette lükata.

Lembonganil pidi olema kohustuslik imetleda päikeseloojangut. Päikesetõuski olevat siin ilus, aga nii vara me vist ei jaksa ärgata ühelgi hommikul. Päike tõuseb nimelt kella kuue ajal. Ja loojub kuue-seitsme vahel. Parimasse päikeseloojangu imetlemise kohta saarel oli meil alguses plaan sõita rolleriga, kuid rannaäärt mööda oli nii mõnus jalutada, et otsustasimegi hoopis jalutuskäigu kasuks. Korjasime molluskite karpe ja kive ranna äärest. Jõudes piisavalt õigesse kohta imeliseks päikeseloojanguks istusime liivale ja nautisime rahu ning vaikust. Lained loksusid vaikselt, tulevased meistersurfajad tegid väsimatult trenni ja linnud laulsid.

Päikese loojumiseni saime tunnikese nautida maapealset paradiisi. Päikeseloojang ise oli tõesti vaatamist väärt. Siis jalutasime lühimat teed pidi õhtusöögikohani jätteski rollerid teise ranna otsa. Täna õhtuks leidsime väga odava ja hea söögikoha. Imeheale söögile saime boonusena veel peale tasuta magustoidu - küpsetatud banaanid draakonivilja smuuti ja śokolaadiga. Maitses fantastiliselt! Söögid on Indoneesias (tegelikult kogu Aasias) tõesti meeletult head. Üks põhjus, mis mind nii tihti ja kogu aeg siia tagasi veab, (lisaks odavusele - mujal maailmas on lihtsalt liiga kallis reisida!), on kindlasti aasia köök. Kõik need vürtsid, maitseained, köögiviljad, milledel ei tee vahet, kas tegu köögi- või puuviljaga, maailma parimatel viisidel valmistatud erinevad lihad jne-jne. Hiinas eelmisel aastal ei saanud me mõnikord isegi aru, kas tegemist on taimse või loomse ollusega! Kõik oli aga lihtsalt suurepärane!!!

Pärast sööki saime meeldiva jalutuskäigu tagasi rollerite juurde. Naljakas on see, et kohalikud ja üldse kogu Aasia, nimetab neid skuutriteks. Mina, kes ma aeg-ajalt olen liialt kinni oma harjumustes ja traditsioonides, pidin läbi tegema ikka mitmeid reise Aasiasse, kuni suutsin lahti lasta vanast harjumusest ja hakkasin aktsepteerima kohalike harjumust. Et siis suuta öelda vabalt välja "skuuter". Hotelli köögi külmkapis ootas meid aga eilsest veel üks "Prost", mis maitses enne magama minemist hästi. Igaüks sai tassitäie. Klaase siin teadupärast ei armastata tubadesse panna klientidele. Veab, kui on kohvitassidki.

Raha kulutasin täna ette ostetud laevapiletile 400 000, joogivesi 10 000, jäätisekokteil 42 000, maksin kamba peale ostetud õlled Evelinile ära 36 000, lõunasöök 50 000 ja õhtusöök 50 000 ruupiat. Kokku 588 000 ruupiat. Hinnad on siin suhteliselt odavad. Meie söögid on jäänud nii umbes kahe kuni nelja euro vahele kord. Kaheliitrine pudel vett maksab keskmiselt 50-70 senti. Mõnedes hotellides antakse tasuta ka. Ning just siin, Lembonganil, restoranis, kus mitmeid kordi käisime, täideti tasuta joogivee pudeleid. Rolleri saab üheks päevaks väikese tingimise peale samuti kolme-nelja euro eest. Täna öösel oli jälle äike. Elekter siiski ära ei läinud erinevalt eilsest.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

Thursday, January 16, 2020

INDONEESIA - KOLMAS PÄEV!

KOLMAS PÄEV - 17.12.2019!

Ärkasime kella seitsme ajal, sõime hommikust, tasusime ära hotelliarved. Natukene sain kaubelda oma toa hinnaga. Aasias on suhteliselt odav ringi reisida. Ning eriti odav on teha seda siis, kui seltskonnas paarisarv inimesi. Meid sellel korral aga kolm ja kahjuks ei ole neil sellist mõistet nagu "ühene tuba"! Ehk mina pidin olles üksi toas maksma toa eest sama hinna (keskmiselt 8-9 eurot öö eest), mis maksid Evelin ja Simmo kahe peale. Enamuses kohtades sain tingida, rõhudes sellele, et ma söön vähem, kasutan vett vähem ja üleüldse olen ainult üksi toas, hinna alla selle võrra, et sain tasuta hommikusöögi. Hämmastas mind ka see, et sellise odava hinna eest olid meil väga kaunid ja mugavad hotellid. Kohe päriselt! Tais on võimalik leida muidugi veel odavamaid (Põhja-Tais) hotelle, aga nende tase on tunduvalt kehvem.

Asjad koos jalutasime sadamasse. Läksime kella üheksase laeva peale. Järgmine avastamist ootav saar oli Nusa Lembongan. Sõit võttis umbes 30 minutit. Kuna oli mõõn, tuli viimane osa saareni sõita väga aeglaselt mõne meetri laiust sügavamat, ilmselt süvendatud, kanalit mööda. Mingit paadisilda siin tihtipeale sadamates ei ole, paadist tuleb lihtsalt ronida välja põlvini vette ja jalutada ise kaldani. Õnneks on see siin kliimas väga mõnus! Meie välja valitud hotellini oli kolm kilomeetrit jalutada. Selleks kulus pool tunnikest. Hotellis kauplesin jälle natukene hinna üle - ka siin õnnestus saada mul hommikusöök nö tasuta. Hotelli pidaja lubas meile rollerid organiseerida, sest loomulikult soovisime sedagi saart kohe avastama minna. Panime asjad tuppa, rollerid saabusid samuti suhteliselt kiiresti. Uurisin veel teede seisukorra kohta saarel - pidid olema tunduvalt paremad Nusa Penidaga võrreldes. Ja tasasemad! Ei ühtki mäge, ainult mõned künkad. Seetõttu arvasin, et pole hullu ja pean ikka rolleriga lõplikult sõbraks saama!

Nusa Lembongan on muidugi kõvasti väiksem saar Penidaga võrreldes. Kõige kuulsam on saar oma rahuliku ja natukene unise elutempo poolest. Saare ümbruses ookeanis kasvatatakse päris palju vetikaid söömiseks. Päris kuulsad on mangroovimetsad, mis saare ühes otsas laiuvad. Neid plaanisimegi esimesena imetlema minna. Olin aga sunnitud jalga panema matkasaapad. Täiesti valed jalanõud siin kliimas, aga kuna mu rihmikud olid hõõruma hakanud, siis ei jäänud muud üle. Saabas jälle oli väga halb valik arvestades mu vasakul jalad olevaid haavu, mis jäid nüüd sellises kuumuses saapa sisse ja ei plaaninudki paranema hakata. Rolleri kätte saanud, sõitsin hotellist esimesena tänavale, kuna mul kulub ikkagi kõvasti rohkem aega igasuguste manööverduste peale võrreldes oskaja sõitjaga. Seal oli selline auklik-künklik tee (õigemini nagu polnudki teed!). Eks ma ikka suhteliselt koba olen just aeglaselt sõites halva tee ja erinevate manöövrite puhul. Suures ähmis unustasin muidugi kiivri maha. Pidin sellele siis järele minema.

Rolleri juhtimine sujus päris ilusasti juba korralikul teel. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult mulle väga meeldib igasuguste sõiduriistade roolis olla - mulle meeldib sõita jalgratta ja autoga. Ja nüüd ka rolleriga tuleb välja. Ning igal juhul on parem olla rolleri roolis võrreldes kaasreisija positsiooniga, kus selg jääb haigeks, tagumik hakkab valutama, hirmus on ka, sest üldse mitte ei kontrolli olukorda. Tasapisi sain aru, et see asi hakkab mulle väga-väga meeldima! Väikese peatuse tegime tõelises paradiisirannas! Nii hele-helesinise veega randa pole mina veel näinud oma elus. Aga kuna oli parasjagu ikka veel mõõn, siis ujuda seal väga ei saanud - kivine. 

Nusa Lembongan on tõesti väga pisikene saar. Selle teise otsa sõitmine võttis aega 20 minutit. Jalutasime mangroovimetsa äärt pidi. Need on mudased ja soolased soised metsad. Soolasus tuleb sellest, et tõusu ajal ujutatakse metsad ookeaniveega üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured, millede abil puud mõõna ajal õhust hapnikku saavad. Mangroovimetsade säilitamine on kogu maailmas äärmiselt oluline kaitse tõttu, mida nad rannikualadel pakuvad erosiooni vastu. Loomulikult pakuti meile seal erinevaid paadisõite, sup-laudade ja muude vee peal püsimise asjade laenutust. Nendest aga loobusime. Jalutasime hoopis ookeani äärde, kust leidsime varjus imelise koha vaatega pisikesele mangroovisalule. Istusime seal natukene aega.

Lõpuks läks kõht tühjaks! Sõitsime saare keskossa tagasi, kus söögikohad. Lõunatasime. Tellisime smuutikausid. Need on siin piirkonnas väga levinud! Puidust kausi sisse on pandud soovitud puuviljast (mina tellisin mango) smuuti, sinna lisatud igasugu pähkleid ja seemneid, müslit natukene ning tükeldatud puuvilju. Maitseb jumalikult! Rääkimata sellest, et tegemist väga tervisliku söögiga. Tagasiteel hotelli sõitsime läbi veel Dream Beachi rannast lootuses, et äkki saame korra ujumas käia. Hästi see ei õnnestunud. Koorisime ennast küll riidest lahti ja plaanisime vette minna, aga siis tuli üks hiiglaslik laine, mis meid lihtsalt pikali paiskas ja märjaks tegi. Sellest meile piisas kah: rohkem üritada tundus juba ohtlik.

Käisime hoopis hotellis pesemas. Natukese aja pärast läksime Eveliniga linna peale. Simmo jäi tööd tegema. Meil oli vaja aga käia mööda turismifirmasid ja laevafirmade kontoreid ning uurida laevapiletite hindasid Lomboki saarele. Lombok siis meie järgmine sihtkoht, kuhu plaanisime minna üle-homme. Hotelli omanik pakkus meile pileteid hinnaga 475 000 (õige hind olevat 550 tuhat) ruupiat, mis tema sõnul pidi olema absoluutselt kõige odavam hind kogu saarel. Ega me hästi ei uskunud seda juttu! Ja õigesti tegime. Laevafirmad pakkusid kõik 400 000 eest pileteid. Jalutasime kokku paar tunnikest. Siis läksime hotelli tagasi. Meie hotelli tee ääres laius meeletu prügimägi. Ühelt poolt on see muidugi hea, see näitab, et vähemalt mingi osa prügi kogutakse ikkagi kokku. Aga kas see just keset linna mägedena peab kõrguma on teine asi. Minu toas oli isegi veekeedukann ja kohv. Keetsime kohvi ning mõnulesime terrassil. Siin on hotellid suhteliselt sarnased: meeletult suured voodid toas, WC ja duśśiruum ning lükandustega toa ees mööbliga terrass-rõdu.

Kella kaheksa ajal läksime õhtust sööma ja nii sain ka pimedas sõidu kogemuse. Sest kella kaheksa ajal on siin juba kottpime. Söömast tulles käisime poest läbi ja ostsime paar õlut kamba peale. Oma lemmiku, "Prosti", leidmiseks pidime mitu poodi läbi käima. Aga lõpuks saime! Natukene maad enne hotelli mäest üles sõites suri minu roller välja. Ja rohkem käima ei läinud. No selge - bensiin otsas! Hotellist hommikul seda laenutades näitasin hotelli omanikule bensiininäidikut, et paak tühi. Selle peale öeldi mulle, et ah, ära seda vaata, see ei tööta! Ja kuna siin tõesti igal teisel rolleril mitte ükski näidik ei tööta, siis tundus, et nii võibki olla. Aga võta näpust: lihtsalt valetas! Jätsin siis rolleri tee äärde ja jalutasin edasi.

Simmo ja Evelin sõitsid edasi. Natukese aja pärast tuli Simmo tagasi. Ta oli vahepeal leidnud bensiini müüva poe tee äärest, võtnud sealt liitri bensiini, mida müüaksegi siin näiteks liitristes plastpudelites, jätnud Evelini panti (raha neil ei olnud, sest nende rahakott oli minu seljakotis) ja tuli mulle tooma seda. Sõitsime siis tagasi minu rolleri juurde. Poe juurde jõudes sain Evelini pantvangist vabastada. Õhtul, kui toas päevast kokkuvõtet kirjutasin, läks elekter ära. Ilmselt äikese tõttu. Äikest on siin kliimas kõvasti. Lõpuni kirjutasin siis taskulambi valgel. Raha kulutasin täna 300 000 Penida saare hotellile, 50 000 laevapilet, 250 000 tänane ja homne hotell, lõunasöök 55 000, õhtusöök 35 000 ja bensiin 12 000 ruupiat. Kokku 702 000 ruupiat.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

Friday, January 10, 2020

INDONEESIA - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 16.12.2019!

Kuna täna ootas meid ees veel hullem tee eilsega võrreldes, siis uurisime sobiva liiklemisvahendi leidmiseks ka takso variante. Enamus pakkujatest küsisid liiga kõrget hinda, mis isegi kolme peale maksmisel oleks ületanud meie eelarve võimalused. Kaubale saime ühe taksojuhiga, kes oli meid nõus sõidutama meile sobiva summa eest ning viima meid soovitud kohtadesse. Hinnas kokku leppinud, istusime autosse  ja alustasime sõitu. Tee ei olnud tõesti kõige parem! Käänuline tee üles mäkke, kitsas ja suhteliselt suure liiklusega. Ei ole just algaja rollerijuhi tee. Esimene koht, kuhu palusime end viia, oli nüüd eilsega võrreldes teises suunas saare teises otsas ookeani kaldal asuv Peguyangani kosk. Kosk on kohalike hinduistide seas püha koht ning sinna on rajatud tempel.

Kohale jõudes jätsime autojuhi ootama ning hakkasime alla ronima. Enne alla ronimist pidime aga ennast jälle kombekalt riietama. Tuleb kanda sarongi! Indoneesias on hämmastav see, et naistel ei pruugi piisata näiteks sellest, kui Sul on seljas pikk seelik. Selle peale tuleb veel siduda sarong. Sarong on suur rätik, mida seelikuna ümberseotuna kannavad nii mehed kui naised. Kaetud peavad olema ka õlad ja pikad juuksed ei tohi olla lahtiselt. Täiesti arusaamatu oligi minu jaoks ühes templis ette tulnud situatsioon, kus kohalik templi kombluspolitsei rabas mul õlgade ümber oleva rätiku ning käskis selle siduda juba niigi peaaegu maani oleva seeliku (ei olnud läbipaistev seelik!) peale. Imestasin, mis ma imestasin, aga käsk on vanem kui meie ja ega ma poleks tahtnud, et templist välja visatud saan. Samas, erinevalt näiteks vene õigeusu kirikust, ei pea naised pead katma.

Tänagi tuli meil kõrgelt kaldapealselt alla ronida. Kuid nüüd oli see kordades suurem väljakutse, sest kõrgust oli kõvasti rohkem. Õnneks olid olemas täiesti talutavas seisus trepid. Eilseid kaljusse raiutuid ebaühtlaseid ning piireteta astmeid mööda ei oleks tahtnud nii pikalt küll turnida seal maa ja taeva vahel. Aga allaminek võttis päris tükk aega. Ohates saime vaid mõelda sellele, et peame pärast siit ka üles ronima selles tohutus kuumuses. Olin täna pannud jalga pikad püksid varjamaks oma ööga potisiniseks muutunud jalga (vaatepilt polnud kena tõesti - jalg oli natukene ülalt poolt põlve kuni varvasteni päris koledalt sinine) ja nüüd olin sunnitud pükste peale veel siduma rätiku. Kuid vaated olid muidugi jälle fantastiliselt ilusad! Ronimise vahepeal või siis ettekäändeks hingetõmbepausile pidime ikka mõned fotod ka tegema.

Kui jõudsime alla, mitte küll päris ookeanikaldale (nii alla polnud võimalik saada), avanes meile imeline pilt helesinisele ookeanile. Tempel oli rajatud ookeani kohal rippuvale kaljueendile, millelt ülevalt poolt voolas alla kosk. Kosk moodustas mõnusa väikese basseini, kus sai ujumas käia. Algselt võis bassein olla isegi loodusliku tekkega. Ilmselt selle suurendamiseks, et saaks ka ujumiseks kasutada, oligi ehitatud mere poole ette väike sein. Loomulikult soovisime me sinna basseini minna! Koorisime ennast riidest lahti ja sulpsasime sisse. Korraks tekkis küll lühis selles mõttes, et tegemist kirjade järgi nagu templiga ja meie riietus ilusasti üle kontrollitud, et kuidas siis nüüd hoopis bikiinid võiksid sobida!? Aga kuna meile üleval teekonda alustades oli veel tuletatud meelde, et all saab ujuda, siis ilmselt on siin mingi klausel, mis seda kõike lubab, aga millest meie lihtsalt aru ei saa. Basseini juurde jõudes suples seal enne meid paar kohalikku - samuti bikiinides! Seega ei olnud tegemist ka üldtuntud tõega, et basseini minnakse kõigi riietega, mis parajasti seljas juhtuvad olema. 

Mõnulesime basseinis ja nautisime vaadet tükk aega - tore jahutus siinses kuumas kliimas. Lõpuks ronisime ikka välja. Panime riidesse ja hakkasime üles tagasi ronima. Valmistusime tohutuks pingutuseks! Tegelikult tundus, et olime alla kauem tulnud. Eks märjad riided seljas aitasid hoida kõige hullema kuumuse eemale. Otsisime oma valget autot, ega alati ju täpselt ei mäleta, milline see õige just oli. Üllatav on see, et Indoneesias on enamus autosid valged. Umbes kolm neljandikku kõikidest autodest. Otsisime küll, aga ei leidnud me seda õiget valget. Ka juhti mitte. Ootasime, mõeldes, et äkki läks vahepeal kuskile. Kuigi see ei tundunud mõistliku vabandusena. Miks ta oleks pidanud minema, teadmata, kaua meil aega läheb?

Üks teine kohalik autojuht tuli uurima, mida me ootame? Mis me ikka öelda oskasime - oma kadunud autojuhti. Jäime kahtlema, et äkki lasigi jalga? Kohalik arvas aga, et kindlasti mitte. Kui ikka oli kokku lepitud, et ootab siin, siis kindlasti tuleb. Parkla valvur tõi meile suure pudeli külma vett! Olime hämmingus ja üllatunud sellisest hoolitsusest. Ootasime veel tunnikese. No ei tulnud! Nüüd hakkas meiega juttu teinud autojuhtki kahtlema. Küsis, kui palju me maksime? Summat kuuldes oli veendunud, et meie petmine plaaniti juba ette. Nii odavalt keegi tavaliselt siia ei sõida. Ja millegipärast olime maksnud kogu summa korraga ära. Hakkasime mõtlema, mis variandid meil on? Polnud ühtegi! Pöördusime selle sama, juba meiega juttu teinud, autojuhi poole. Meile üllatuseks oli ta nõus meid viima sadamasse ära, kui tema perekond templist tagasi jõuab. Tasuta!!!

See oli midagi erakordset! Mees põhjendas seda sellega, et on Indias korra samas olukorras ise olnud ja väga tänulik ühele kohalikule indialasele, kes sarnases situatsioonis teda lahkelt abistas. Erakordne oli seegi, et me olime nii rumalalt üldse sellise pettuse ohvriks langenud! Meie, kes me oleme pool maailma läbi rännanud ja kellega pole kunagi mitte midagi sellist juhtunud! Aga eks ükskord on ikka esimene kord! Nüüd oli siis meie kord kätte jõudnud. Proovisime võtta asja optimistlikult kuid sant tunne jäi ikka. Autojuht aga kinnitas meile korduvalt, et küll karma karistab meie petjat! Ei tea, äkki tõesti. Ootasime veel kõvasti üle tunni. Kuigi nüüd oli see eesmärgistatud tegevus ja läks kiiremini. Rääkisime autojuhiga juttu. Meesterahvas osutus väga targaks ja intelligentseks inimeseks, kes reisinud palju nii Aasias kui Euroopa suurlinnades.

Saime indoneeslaste mõtlemise ja ellu suhtumise kohta päris palju targemaks. Üks suur teema, mis meesterahvale endale korda läks ja puudutas, oli loodushoid ja jäätmemajandus tema enda kodumaal. Tõsi, Indoneesias on must, prügi vedeleb absoluutselt igal pool. Seda ei koristata. Kohalikel ei tule mitte kunagi pähegi, et ta võiks nt veepudelit mitte maha visata. Justkui kogu selle suhtumise illustreerimiseks lendas meie kõrvalt puu otsast alla 3 jäätisepaberit. Kohalikud lapsed olid hetk tagasi õndsa näoga koos jäätistega puu otsa roninud. Neile pole mitte kunagi nende elu jooksul isegi mainitud ega õpetatud, et oleks olemas teistsugunegi viis prahiga ringi käimiseks. Mees on levitanud sõnumit, sest tundub, et see on ainukene viis, kuidas see võiks kohalikke puudutada, öeldes, et teile ei tule varsti siia mitte ükski turist! Turistid ei tule mustuse ja kõikjal vedeleva rämpsu sisse. Nad tahavad puhast keskkonda ja loodust!

Loodame, et see sõnum jõuab ükskord kohalike teadvusse. Viis, kuidas seda juurutatakse on kohati küll imelik meie arvates. Indoneeslastel on kombeks suurtes kogukonnahoonetes traditsiooniliselt kokku saada. Nö külakoosolekutel peavad kõik tooma teatud hulga prügi (esmajoones plastikut) külavanemale. Kes ei too, see maksab trahvi. Sama süsteemi juurutab autojuht oma laste ja lastelaste peal. Trahvi ei pea küll maksma. Plastikut kogunud lastele maksab ta hoopis ise või siis ostab neile jäätist. Loodetavasti ei lenda need jäätisepaberid omakorda tagantkätt uuesti maha. Aga kokkuvõttes saime ülevaatliku loengu indoneesia jumalatest, austusest puude vastu (kahjuks pole see küll kõigi elanike ühesugune suhtumine) ja nimede süsteemist. Indoneesias võib nime järgi öelda mitmes laps antud isik perekonnas on. Meid aidanud meesterahva nimi oli Ketut ehk pere neljas laps. Esmasündinu on alati Wayan, teine Made ja kolmas Nyoman. Vahet pole kas poeg või tütar. Seega võib kogu pere kanda näiteks ühte ja sama nime!

Kui lõpuks autojuhi kogu kaaskond oli alt templi juurest üles jõudnud, hinge tõmmanud ja kõhu täis söönud, saime liikuma hakata. Meie koht oli suure džiibi kastis. Enne sõitma hakkamist kohtusime veel nelja eestlasega, kes saabusid just taksoga. Saime päris meeleoluka sõidu mööda kitsaid mägiteid. Kohalike imestavad pilgud pealekauba - tavaliselt turistid siin auto kastis ei sõida. Peatus tehti järgmise templi juures, kus autojuhi perekond jätkas oma jumalatele ohverdamise rituaale, meie saime nüüd aga autosse sisse istuda ning sõita edasi sadamasse. Kui mõne asjaga meil selle reisi jooksul juhtuski äpardusi, siis üks asi, millega meil alati vedas, oli ilm! Viis minutit pärast meie autosse istumist tuli äärmiselt korralik paduvihm. Autojuht pani meid meie tänuavalduste saatel sadama juures maha ja sõitis ise tagasi oma perekonna juurde. 

Tegime hilise lõuna ning Simmo kiirustas hotelli tööle esmaspäevase päeva puhul. Tal oli Aasias ringi seigeldes saanud puhkus läbi ja nüüd tuli tööpäevadel teha alates kella kolmest tööd. Ajavahe Eestiga siis kuus tundi. Täna jäime ootamatute asjaolude tõttu muidugi hiljaks. Meie Eveliniga otsisime üles ATM-i, mul oli vaja raha välja võtta (sain oma esimese miljoni!), et hommikul hotelli arve tasuda ning suundusime siis sadamasse, et uurida homseks laevapiletite hindasid. Homme plaan liikuda edasi järgmisele saarele - Nusa Lembonganile. Esimesest sadamast saadeti meid teise ja teisest kolmandasse. Lõpuks olimegi õiges, kust saime teada laeva väljumise kellaaja ja piletihinna. Nüüd jalutasime meiegi hotelli tagasi. Saime natukene hinge tõmmata, pesta ja palavusest toibuda.

Õhtust läksime sööma samasse kohta, kus lõunatasimegi, heade söökide pärast. Hiljem hotelli tagasi jalutades käisime poest läbi ja ostsime kolme peale kaks suurt õlut. Siin ei müüda meile harjumuspäraselt 0,5 liitrist õlut. On ainult 0,3 liitrine ja siis juba liitrine. Kusjuures: parim kohalik õlu kannab nime "Prost"! Pärast tänaseid seiklusi kulusid õlled marjaks ära. Hotelli ees olid meil mõlemal toal sellised toredad rõdud või terrassid, mis lausa kutsusid just õhtul istuma, kui pole enam nii kuum. Raha kulutasin täna õnnetult lõppenud taksosõidule 150 000, lõunale 41 000 ja õhtusöögile 30 000 ruupiat. Kokku 221 000 ruupiat. Igal juhul oli tänane päev hea õppetund meile, et ei tohi kunagi maksta ära ikkagi kogu raha. See, et meid varasemalt pole kunagi petetud, on olnud lihtsalt meie õnn. Lõpuks läks kõik siiski ju hästi - me ei pidanud isegi tagasisõiduks raha juurde maksma. Kahju on vaid sellest, et nägemata jäi üks plaanis olnud tempel.

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !

Saturday, January 4, 2020

INDONEESIA - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE: PEAAEGU LÕPUTA PÄEV - 13.-15. detsember 2019!

Üldiselt plaanin ma pikalt oma reise. Indoneesiasse mineku mõte tuli aga nagu välk selgest taevast paar kuud enne reisi. Tehtud-mõeldud! Pikaajalised head reisikaaslased Evelin ja Simmo olid Aasias rändamas ja otsustasin ühineda nendega Indoneesias. Lennukipiletid said ostetud 13ndaks ja reedeks! Ebausklik ma pole ning seega ei tundunud see probleem. Aga sellel korral ikkagi tekkis tõrge - ei saanudki ma lennukile! Lennukipiletid olid läbi Moskva Denpasari Balile, kust pidin järgmisel päeval sõitma laevaga edasi Nusa Penida saarele, et saada kokku ülejäänud seltskonnaga.

Hakates aga Tallinnas pagasit ära andma, check-in oli ilusasti eelmisel päeval tehtud, anti mulle teada, et ma ei saagi selle lennuki peale minna. Sest lennuk pole veel hakanud Moskvast Tallinna poole tulema ja kindlasti ei jõua ta õigel ajal sinna tagasi ja mina jätkulennule. Järgmine sama lend oleks järgmisel päeval. Ma tahtsin ikkagi võimalikult kiiresti saada minema. Olin ju juba lennujaamas, lastega hüvasti jäetud, auto välja laenatud. Otsiti siis mulle muid kiiremaid võimalusi. Ega muidugi väga palju pakkumisi polnud. Pakuti Helsingi kaudu - õhtul Helsingisse ja sealt hommikul Dohasse ja sealt omakorda Denpasari. Pikk reis, kuid mis teha! Kõrvu jäi mulle ainult öö Helsingis. Uurisin, kas siis seal ka paigutatakse mind hotelli? Ei seda mitte, see luksus on ainult selles kohas, kus lend nö toppama jääb. Imestasin siis, et miks ta tahab mind just õhtuse Helsingi lennu peale panna, minu teada läheb sinna mitu lendu hommikul varagi, olen nendega ise sõitnud. Noormees tegi üllatunud näo pähe ning asus uurima. Ja imede-ime, saigi teada, et Helsingisse läheb Tallinnast esimene lend juba kell kuus hommikul! Õnneks oli sellel vabu kohti.

Saingi uued piletid marsruudil Helsingi-Doha-Denpasar. Vastavalt nendele pidin jõudma laupäeva õhtu asemel Denpasari pühapäeva hommikul. Loobusin sealsest hotellist laupäeva õhtuks. Uue plaani kohaselt pidin otse lennujaamast minema Sanuri sadamasse Balil, kust väljuvad paadid Nusa Penida saarele. Õnneks sain teha ära kohe kõikidele lendudele check-ini ja siis minna Ülemiste hotelli mõneks tunniks magama. Hommikul kell 6.00 sain lennuki peale, sealt paari tunni pärast Helsingis istuda ümber Doha lennuki peale ja seal omakorda Denpasari lennuki peale. Aeg ümber istumiseks oli suhteliselt napp, sain sõna otseses mõttes joosta ühest lennujaama otsast teise. Kaks pikka lendu niiviisi järjest olen lennanud ainult aastaid tagasi Havailt koju tulles. Kuid lõpuks Balile kohale jõudes ei olnudki väga väsinud. Lennujaamas vahetasin kohe ruupiateks 50 eurot. Halb kurss küll, aga ei viitsinud hakata taksoga otsima seda paremat kohta. Võtsin takso ja lasin ennast sõidutada Sanuri sadamasse. Lennujaamast on sinna umbes 20 kilomeetrit. Ning ametliku taksoga läheb see maksma 200 000 kohalikku raha. Hoiatuseks - mitte ametlikud küsivad alates 350 000 tuhandest.

Mul oli Evelinilt vihje sadamast hea hinnaga paadi leidmiseks. Käisin paar kontorit läbi, ütlesin, mis hinnaga soovin ja varsti oldigi sellega nõus. Pool tunnikest ootamist, siis olin paadis ja veel pool tunnikest sõitu ning randusin Nusa Penida saarel vaid mõni tund hiljem plaanitust. Indoneesia koosneb rohkem kui 17 000 saarest (6000 neist asustatud), millel elab 237 miljonit inimest. Selle näitaja poolest on Indoneesia kusjuures maailmas neljas riik. Enamus inimesi teab sellest tohutust arvust saartest siiski vaid Balit ning nendest suur osa pole kuulnudki, et see asub Indoneesias! Natukene rohkem teatakse Jaavat, kus asub Indoneesia pealinn Jakarta ja Sumatra saart. Meie oma reisi käigus olime plaaninud käia läbi viis saart ning alustada just Nusa Penida saarest.

Evelin ja Simmo ootasid mind kail. Jalutasime hotelli. Kiire duśś ning edasi oli meil plaanis minna kohe saart avastama. Aasias, kus on palju inimesi ja vähe ruumi, on seda parim teha rolleriga. Loomulikult polnud mina kunagi rolleri roolis varem olnud. Põhja-Tais ringi seigeldes olin kaasreisija rollis. Nüüd pidin aga selle kunsti ära õppima, sest muul viisil oleks siin ringi liikumine läinud kalliks. Jalutasime rollerite rendikohta. Simmo abil valisime kaks enam-vähem normaalset välja. Õnneks olid rollerid paigutatud tänavast eemale tühermaale puude vahele, kus sain paar tiiru teha. No nii igaks juhuks! Enne, kui vasakpoolsesse liiklusesse sukelduda!

See on nüüd jälle see koht, kus peab ütlema, tehtud-mõeldud, ja nii me siis teele asusimegi - ees rolleril Simmo ja Evelin. Simmo siis juba kogenud rollerijuht Aasias ja mina esimest korda elus roolis. Loomulikult oli minu suhtumine alguses liiga kergekäeline, et mis see ära ei ole, ma keerulisemate asjadegagi mängeldes hakkama saanud! Ajapikku läks aga tee kehvemaks ning liiklus tihedamaks. Meeletult kurviline tee ülesmäkke ei olnudki nii hull, kui mõne aja pärast sihtpunkti lähenedes alanud lihtsalt lagunenud tee, kus auk augus kinni. Vot see osutus keeruliseks! Manööverdada, olles esimest korda elus rolleril, kitsal olematu asfaldiga auklikul teel, mis kohati suundus püstloodis kääneldes mäkke - sellega suutsin isegi kuidagi hakkama saada. Aga kui siis ühel hetkel tuli vastu auto ja samal hetkel üritas minust möödasõitu sooritada roller ja mina vältida auke, sõitsin lihtsalt kraavi. No kraavi siin küll ei olnud, oli lihtsalt kalju tee ääres. Kõige tavalisem viga, mida algajad rollerijuhid teevad, on minu arust teiste liiklejatega liigne arvestamine. Kõige olulisem oleks hoopis keskenduda iseendale.

Nii ma sealt kalju otsast ennast leidsingi. Kohalikud jooksid kohe appi ja olid äärmiselt mures. Mina muidugi üritasin nende tähelepanust kiiresti lahti saada seletades, et minuga on kõik korras. Eks tegelikult oligi! Olin elus, vasak jalg oli saanud kõvast muljuda terava kaljuseina ja rolleri vahel, aga kõik luud-kondid terved. Sõidutasin rolleri käekõrval mäe otsa ja sealt sain juba alla sõita. Evelin ja Simmo ootasid mäe all. Pühkisin kriimustused verest puhtaks ja kiirel nõupidamisel otsustasime, kuna tee läks järjest hullemaks ja meie sihtkoha Diamond Beach´ini ei olnud enam väga pikk maa, et ma jätan enda rolleri siia ja jalutan edasi, kuni Simmo viib Evelini lõppu ära ja tuleb siis mulle järele. Ega ma ei saanudki väga pikalt jalutada, kui Simmo oli juba tagasi.

Koht kuhu lõpuks jõudsime oli muidugi kogu seda häda ja viletsust väärt! Asusime kõrgel kaljul, kus all laius imeline valge liiva ja helesinise ookeaniga rand. Aga, et randa jõuda, tuli meil veel ronida alla mööda järsku, kaljusse uuristatud treppi. Kohati olid olemas sellised logisevad köiest piirded, kohati puudusid needki. Jõudsime siiski ilusasti alla, viimane ots tuli päris köieronimist harrastada mööda püstloodis kaljut. Mina jõudsin ilusasti alla, kui hakkas seltskond indialasi üles tulema. Enamus jäid neist ootama, sest parajasti turnis just Evelin köie otsas, kuid üks ei teinud märkamagi ei sellest ega oma ootavatest kaaslastest ega isegi mitte nende märkustest, et oota, praegu tullakse ju alla. Sõna lausumata rabas ta köiest ning turnis seda mööda üles hoolimata sellest, et Evelin parasjagu alla tuli!

Istusime varjulisse kohta - päike on Indoneesias nii tugev, et siin ei taha peale hädavajaliku olla küll rohkem lauspäikese käes. Käisime ujumas. Ujumisega on siin muidugi jälle oma häda. Ei ole kerge leida siin selleks sobilikku randa. On kas teravad kaljud või siis liiga metsikud lained, mis teevad ujumise äärmiselt ohtlikuks. Diamond Beach´il siiski saab ujuda. Lained olid parasjagu suured, kuid ujutavad. Ühe ebameeldiva kaasnähtusena Indoneesias ujumisega kaasneb alati just tänu suurtele lainetele meeletu kogus liiva ja isegi kive, mis suudab ennast ära mahutada ujumisriietesse. Halvemal juhul võib riietest üldse ilma jääda! Võrreldes päevitusriietega on trikoo kindlam valik.

Tagasi minu rollerini sõitsin jälle Simmoga. Korra suutsin veel sõita teelt välja tagasiteed alustades. Simmo sõitis siis rolleri mäe otsa ära. Sealt edasi olin jälle ise roolis. Esialgu küll käed ja jalad värisesid, kuid suutsin ennast kokku võtta ja siiski sõita. Olen seda meelt, et pärast mingit ebaõnnestumist tuleb kohe uuesti proovida, siis saab hirmust üle. Nii ka minuga. Eks oma rolli mängis peaaegu kaks magamata ööd ning reisiväsimus. Ei tundnud ennast küll väsinuna, mõju sellel siiski oli. Ja harjumatu oli meeles pidada, et paremast käetoest lihtsalt kinni hoides võis juhtuda, et tahtmatult annad gaasi. Järgmise peatuse tegime Goa Giri Putri kaljutempli juures. Minulegi üllatuseks selgus, et Indoneesias on põhiline usk moslem. Ainult Balil koos mõningate lähemate saartega on ülekaalus hinduism.

Kaljutempli puhul on tegemist hinduistliku templiga. Naistetempel. Mehed siiski võivad ka külastada. Ega see sisenemine polnudki nii lihtne - oli pisikene auk, millest pidi ennast läbi maa alla suruma, siis mingi maa roomama mööda madalat käiku. Kui natukese aja pärast ruum nii palju suurenes, et sai ennast püsti ajada laius meie ees tõeliselt suur looduslik koobas, millesse kohalikud on rajanud templi. Jalutasime koopa läbi - mitte ühtegi hingelist peale meie, nahkhiirte ja rottide-hiirte templis ei leidunud. Olime oma templikülastusega jäänud suhteliselt hilisele ajale. Tagasiteel saare teise otsa Penida sadamasse, kus asus meie hotell, tegime õhtusöögi peatuse. Jõudes sadamasse, parkisime oma rollerid ära ja teatasime omanikule, et oleme nüüd kohal. Hetke ootasime, ei mingit vastust. Jalutasime hotelli ära, mina jõudsin isegi pesemas käia, kui ta lõpuks oli reageerinud. Tahtis meid näha. No ilmselgelt oli teada mille pärast: minu kraavi sõitmise käigus oli läinud katki üks rolleri tuli, aga kuna see roller oli üleni üks vanaraua (või õigemini plastiku) hunnik, siis ma suurt numbrit sellest ei teinud. Jalutasime tagasi, maksin 13 eurot kompensatsiooni ja olin õnnelik, et see nii lihtsalt läks!

Sellel esimesel, tõesti lõputuna tunduval ja seiklusterohkel päeval (no tegelikult oli tegemist ikka mitme päevaga, aga kuna üks öö peaaegu ja teine täiesti vahele jäid, siis tundus see mulle ühena!), kulutasin raha Balil lennujaamast sadamasse taksole 200 000, laevapiletile Nusa Penidale 150 000, saarele sisenemise maksule 25 000, rollerirendile 60 000, bensiinile 15 000, ranna sissepääsule 5000, kompensatsioonile koba olemise eest 200 000, joogiveele 20 000, templipiletile 20 000 ja õhtusöögile 55 000 ruupiat. Kokku 750 000 ruupiat. Üks euro on 15 000 ruupiat. Arvutamine on igal juhul keeruline nii suurte numbritega!

Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !