Wednesday, August 30, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

ÜHEKSAS PÄEV - 10.08.2017.

Hommikul ärkasime venekeelse kisa peale. Kämpingusse olid saabunud varavalges uued külastajad. Ja ega nad loomulikult ei tulnud selle pealegi, et võib-olla leidub siin mõni inimene, kes ei rõõmusta hommikul kell seitse taolise äratuse peale. Üritasin küll veel magada natukene, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ajasime siis ennast ka üles ning hakkasime hommikusööki tegema. Pärast hommikusööki oli meil plaanis minna randa. Olime ju nüüd jälle Musta mere ääres.

Kui Eliisabet oli suutnud oma kohutava segaduse autos likvideerida, saimegi randa minna. Kuid täna oli pilves! Mõnes mõttes oli hea isegi. Polnud ohtu päikesepõletust saada. Samas tundus natukene mõttetu see rannas peesitamine. Käisime ujumas. Vees on muidugi uskumatult mõnus. Ma pean ütlema, et teist nii mõnusat kohta ujumiseks kui Must meri, ei ole ma vist kuskil maailmas kohanud. Mitte liiga palav, mitte ühtegi ohtlikku olevust, liivarannad jne. Eesti muidugi välja arvatud. Kuid Eestis on pidevalt nii külm, et mina mõni suvi ei saagi vette. Sellelgi suvel olen Eestis käinud ainult korra ujumas Hiiumaal juulikuu lõpu poole ja pärast olin nädal aega haige.

Olime võtnud endale plaaniks olla rannas kuni kella 12-ni. Aga juba kell pool kaksteist rikkusime oma plaani. Oeh, ei saa ikka meist neid rannainimesi! Käisime pesemas ja poes ostmas jogurtit ja virsikuid ning siis oli plaan kohe edasi sõita. Kuid esialgu see plaaniks jäigi. Sest meie auto, kes on igas olukorras ja igal hetkel vapralt vastu pidanud, ei käivitunud! Tundus uskumatu. Proovisin mõned korrad. Mitte midagi! Lõpuks ei teinud ta enam mitte mingisugust häält. Tulime siis autost välja käies mõned korrad nõutult ümber auto. Jäin mõtlema, et mis nüüd teha. Ei suutnud eriti midagi välja mõelda. Alustuseks avasime siis oma jogurtid. Hetk hiljem tormas juba meie juurde kämpingu parkla valvur, kes tundis huvi, mis juhtus. Olles tegelikult isegi aru saanud, et auto ei käivitunud. Rehmas siis korra käega arvates, et aku tühi ilmselt ning jooksis minema. Hüüdes veel üle õla, et nüüd peab hetke ootama.

Ega meil kuhugile minna polnud: eks me ikka ootasime. Natukese aja pärast oli meie auto ümber juba kolm meest. Ühel oli auto, teisel juhtmed ja kolmas organiseeris ning oskas inglise keelt päris hästi. Esimese hooga ei leidnud meesterahvad küll akut üles. Kuigi minu arust on minu autol aku täiesti tavapärases kohas. Üks neis arvas, et aku asub taga pagasiruumis. Ma isegi ei proovinud vastu vaielda. Eemaldasin lihtsalt akult katte, et oleks ilusasti näha, kus ta asub. Jändasid, mis nad jändasid seal aku kallal, aga umbes 20 minuti pärast saadi auto käima! Sain teele kaasa soovituse nüüd vähemalt pool tundi järjest sõita ja koju jõudes aku ära vahetada. Mõlemad väga head soovitused.

Suuna võtsime Nesebari poole. Seega ootas meid ees järgmine ja meie reisi viimane uus riik - Bulgaaria. Piiril läks väga kiiresti. Ikkagi Euroopa Liit. Sõistsime läbi Varna. Pikemat peatust seal ei teinud. Pidime paratamatult leppima sellega, et kõike ei jõua väga põhjalikult vaadata. Nesebari asutasid traaklased nimetades linna Mesembriaks. Hiljem võtsid linna üle kreeklased ja siis roomlased, kellele alistuti lootuses pääseda nõnda suuremast hävingust. 9. sajandil sai Mesembriast Nesebar. Linn sai esimese Bulgaaria kuningriigi osaks. 13.-14. sajandil sai Nesebarist võimas linnriik, mis saavutas oma haripunkti nii kultuuriliselt kui kaubanduslikult. Praeguseks hetkeks on linn kantud maailmapärandi nimekirja.

Nesebari ajaloolise vanalinna osa asub poolsaarel, mis mandriga ühendatud ainult kitsast maanteeriba pidi. Sõitsime autoga kohe sinna välja. Kusjuures otse sadamasse on rajatud parkla, kuhu kõik uudistajad saavad parkida. Parkimine on küll tasuline. Kuid tasu on väga väike. Parkisime auto ära lootuses, et see pärast meil ka käima läheb. Jalutasime linna peale. Esimese asjana helistasin paari kämpingusse, et läheduses öömaja leida. Kusjuures ega hiljem enam tänase päeva kohta ei mäletanud, kust need numbrid võtsime. Ilmselt olime kuskil siiski internetist vaadanud. Esimene number ei vastanud, teises oli meile koht olemas. Nesebari puhul on tegemist tõesti äärmiselt mõnusa ja armsa linnakesega. See oli nüüd kolmas (esimene oli Odessa, teine Constanta) koht meie reisi jooksul, kus kohtasime palju rahvast. Jalutasime linna peal, käisime natukene poodides, vaatasime üle linnas asuvad vanad kirikud, milledest osadest on küll ainult varemed alles jäänud. Kuid ilusad on sellele vaatamata! Ühest väikesest turisti nänni poest ostsin postkaarte ning soovisin marke ka meie veel ärasaatmata kaartidele (mis juba Minskist ostetud!!!), milledele pole marke leidnud. Kuid müüja teatas, et ta saab müüa marke ainult selle arvu, mis ostame kaarte. Seega oli meil endiselt viis postkaarti ilma markideta.

Siis sattusime veel roositoodete poodi. Kuna Bulgaaria on kuulus roosikasvatuse poolest, siis võib igal pool osta roosiõliga tooteid. Ostsime kotitäie kingitusi. Midagi muidugi ostsime endale ka, kõik ei lähe kingitusteks. Ning siis leidsid lapsed jäätisemüüja! Loomulikult oli vaja temalt jäätist osta. No korraliku käitumise eest kogu reisi vältel olid nad selle välja teeninud tõesti. Kui lapsed olid oma jäätised kätte saanud, maitsesin minagi ühte. Ning nii head jäätist polnud ma kohe väga tükk aega saanud! Läksin see paar sammu tagasi ja ütlesin jäätisemüüjale, et kuna tema jäätis on niivõrd hea, et paneb seda sööma ka inimesed, kes jäätist ei armasta, siis ma pean veel ühe ostma. Toidupoest ostsime veel virsikuid ja nektariine, sest need, mis olime Constantast ostnud, olid jumalikud. Ma ei ole elu sees söönud nii häid. Need viisid tõesõna keele alla!

Kui me nii olime kogu linna läbi käinud läksime auto juurde tagasi. Kobisime sisse. Proovisin autot käivitada. Käed isegi värisesid. Ja ta läks käima! Kämpingusse oli umbes 20 minutit sõita. Asus see natukene Musta mere rannikut alla sõites enne Burgast. Nesebarist välja sõites hakkas mulle silma üks selline kole-ilus auto. No mingi selline popp sportauto, mis minu arust on väga kole, aga Karlile millegipärast kohutavalt meeldivad. Ütlesin Karlile, et vaata milline auto. Jummel küll, Karl pidi pükstest välja kargama! Pärast tema teist sünnipäeva, kus ta sai suure kastiauto kingituseks ja vist seitsmendat, kus ta sai Lego viikingite laeva, on tema reaktsioonid väga tagasihoidlikud olnud. See oli nüüd väga üllatav! Aga selliseid emotsioone tekitanud auto pidi olema tema lemmik. Mingi Bugatti. Vist, kui ma nüüd õigesti mäletan.

Kämpingusse jõudes oli isegi valge veel. Vaatasime kõik üle. Tegemist väga toreda väikese perekämpinguga. Kusjuures väga odavaga. Tegime söögi, käisime pimedas veel korra mere ääres jalutamas ning pugesime siis telki. Kõrval olevad venelased jätkasid lärmamist muidugi pikalt veel. Ma ikka imestan selle rahvuse üle: kas neile absoluutselt kodus viisakust, teiste inimestega arvestamist, hoolimist ja muud taolist ei õpetatagi? Igal pool maailmas kohatud turistidest on need venelased ikka kõige hullemad. Eks ole teistsuguseid ka (ma loodan vähemalt), aga need käituvad tagasihoidlikult, viisakalt ja kohalikke kombeid ja teisi inimesi arvestavalt ning seega ei hakka silma. Õnneks väsisid siinsed siiski pärast kahteteist ära ja läksid magama. Seega said ka teised kämpingus viibivad ning väga vaiksed turistid magama  jääda.

Raha kulus meil täna poes Constantas 30,0 leud, jäätised Nesebaris 6,75 Bulgaaria levi, roositooted 45,0 levi, puuvili 7,2 levi, kaardid ja margid 10,0 levi, parkimine 6,0 levi ja kämping 25,0 levi. Sõitsime 296 kilomeetrit.

AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KAHEKSAS PÄEV - 09.08.2017.

Täna öösel magasime küll jumalikult! Nii head und polnud telgis tükk aega olnud. Eelmisel õhtul hotellis olles lapsed isegi unistasid, et tahaks juba telgis ööbida. Et see pidi ikka kõige mõnusam olema. Tegime süüa ja sättisime ennast umbes kella kümneks hommikul uuesti veinitehase juurde. Tükk aega kulutasime selle peale, et leida keegi, kes sooviks meile infot anda piletite müügi kohta. Lõpuks leidsime. Pidi ronima kuskile maja teisele korrusele mingit välitreppi pidi. Lõpuks leidsime inimese, kes oskas meile anda infot piletihinna kohta. 20 eurot. Lastele soodustusi ei tehta. No jah, ega me vist nii väga ka ei taha nendesse keldritesse minna. Aga maksta 80 eurot kõigi meie peale kokku tundus mulle kohutavalt kallis. Pealegi pidi järgmise ekskursioonini pea kaks tundi ootama. Loobusime. Jalutasime nii sama seal territooriumil ringi. Seal oli kaks purskkaevu - ühest tuli punast veini ja teisest valget veini! Kuid meie polnud kohapealse tarbimise sihtgrupp - üks autojuht ja kolm alaealist! Milestii Mici puhul (asutatud 1965) on tegemist vana kaevanduse käikudega, kus kokku pea 200 kilomeetrit käike, millest hetkel veinitehasena kasutusel umbes 55 kilomeetrit. Käigud on nii laiad ja pikad, et ekskursioon nendes on võimalik teha ainult autoga! Kui ei ole autoga Moldovas, siis soovitatakse taksot. Konstantne temperatuur keldrites on 12-14 plusskraadi, mis teebki ruumid ideaalseks nii veini valmistamiseks kui säilitamiseks. Ruumi on siin aga nii tohutult palju ja laialt käes, et osasid keldriosasid üüritakse lihtsalt välja veinikogude hoiustamiseks. Nõukogude Liidu ajal oli Moldova näiteks kõikide liiduvabariikide peale suurim veinitootja, vaatamata oma väiksusele. Ning hetkel on Milestii Mici maailma suurim veinitehas.

Meie aga leidsime veinipoe. Seal kulus meil ka jupp aega. Ostes kingituseks veinipudeli kõigile meie abilistele, kes meie reisi õnnestumisele kaasa aitasid (autoremontijad, koduhoidjad, igasuguste vajalike asjade laenajad jne), tulime me sealt välja kastitäie veiniga. Endale oma veini valisid ka Katariina ja Karl, kelle pudelid siis pidid vastavalt, kas aasta või kolm aastat ootama aega, millal neid avada võib. Vahemärkusena peab muidugi ütlema, et Katariina roosa veiniga läks halvasti. Sest hetkeks, kui meil oli kodus pildivaatamise õhtu, polnud minul enam küll meeles, et see just Katariina pudel. Ja nii ta ära joodud sai ... Karl see eest targalt peitis oma pudeli koju jõudes kohe ära. Sellised paari aasta vanused veinid olid uskumatult odava hinnaga (kusjuures hiljem selgus, et täiesti joodavad!). Aga oli ka pudeleid, mis maksid näiteks 1500,0 eurot ja rohkemgi. Kõige vanem vein oli aastast 1973. Nende vastu oli meie huvi mõistetavatel põhjustel muidugi väga leige. Veinipood asus samuti keldris. Kuna selle tagumine sein oli klaasist, saime sinna päris veinikeldrisse natukene piiluda läbi klaasi. Mingi ettekujutuse sellest, millised need käigud ja keldrid siis välja näevad, saime ikka. Aga ega vist kogu selle asja võimsusest ei saagi täit ettekujutust.


Maksma asudes selgus, et kaardimakseterminal ei tööta müüjatädil. Tädi arvas loomulikult, et minul mingid valed kaardid. Lõpuks jäi ikka kahtlema, et äkki tõesti ... helistas ... selgus, et internetti pole sootuks ollagi. Siis on raske sellisel asjal toimida tõesti. Moldova raha meil aga ei olnud. See oligi nüüd see raha, mis oli jäänud Eestis raha vahetades kuidagi kahe silma vahele. Pakkusin eurosid. Neid oli mul natukene rahakotis. Tädi oli väga nõutu, et mis see kurss siis ka on? No, ütlesin selle ka. Eile Chisinaus käies jäi kuskilt silma valuutakursside tabel. Tädi ikka muretses, et kuidas ta neid vahetab, peab siis minema linna, aga hetkel pole plaanis. Karl tõi juba välja tassitud veinikasti tagasi. Kuid tädi ikka tahtis müüa meile neid veine. Arvutas, mis ta arvutas, aga jõudis järelduseni, et kui ta võtab meie käest 18 eurot, peaks ta igal juhul välja tulema. Täpset raha mul muidugi ei olnud. Andsin talle 20 eurot. Tädi andis tagasi kohalikus rahas.

Oma veinikasti kätte saanud, toppisime selle autosse ja alustasime sõitu Rumeenia poole. Hetke pärast tuli muidugi meelde, et vahetusraha me leti pealt kaasa ei võtnud. Mina üritasin pingsalt jälgida, et mu pangakaardid rahakotti saaksid. See väike asi ei tulnud kellelegi meelde. Kusjuures siin kandis ei tundu sugugi näiteks 2 eurot tühise rahana. Sama summa, mis Eestis polegi nagu midagi, omandab siin hoopis teise väärtuse. Ka 50 senti võib olla suur raha.

Moldova on pindalalt väiksem kui Eesti (samas rahvast on umbes kolm korda rohkem). Seega väga palju siin ringi sõita ei saanudki. Riik sai ühte pidi suhteliselt kiiresti läbi sõidetud. Eraldunud Transnistria osa, kuhu eile ootamatult sattusime, teeb riigi natukene veel väiksemaks. Ühelgi kaardil küll sellist riiki pole, sest tegemist tunnustamata riigiga. Ning Moldova ei ole nõus laskma Transnistrial eralduda, kuna riigi tähtsaimad tööstused jäävad just sellesse piirkonda. Üks huvitav fakt veel: Moldova ametlik riigikeel on rumeenia keel alates 2013-ndast aastast. Moldova keel on küll olemas, kuid see olevat lihtsalt rumeenia keele üks dialekt ning praktiliselt üks ja sama keel, seega on valitsus seisukohal, et pole vaja eraldi moldova keelt. Seda enam, et see olevat kunstlikult tekitatud kommunistliku partei poolt. Rumeenia kiitis nimetatud otsuse vaieldamatult heaks, andes sellega mõista, et Moldoval ja Rumeenial on Euroopa Liidus ühine tulevik ja Moldova käsi käiks palju paremini Rumeenia koosseisus. Need kaks riiki on vaielnud keele üle pikalt. Rumeenia on vaidlustanud ka Euroopa Liidus üldse sellise mõiste nagu "moldova keel" kasutamise, kuna sellist nähtust tegelikkuses ei eksisteerivat. Naljakas, et ikka topitakse oma nina teise riigi siseasjadesse ja võetakse endale õigus teisele dikteerida "õiget" käitumist!

Ning senise reisi kõige kohutavamaid teid kohtasime just täna. Kohati ei saanud isegi 20-se tunnikiirusega sõita. Asi ei olnud ka lihtsalt auklikus ja katkises asfaldis, vaid seda nagu polnudki. Suurte lahmakatena oli asfalt kadunud. Tee peal haigutasid sellised meeletud kraatrid. Seal vahel tuli siis laveerida kuidagi. Aga selle eest olid vaated väga ilusad! Saigi korralikult imetleda. Kui Sa ikka sajaga sõidad, ega siis väga aknast välja ei jõua vaadata. Vaheldumisi päevalilled ja viinamarjad. Moldova ju ikkagi veinimaa. Ühe eriti augulise teelõigu ääres tegime viinamarjaistanduse kõrval peatuse. Liiga ahvatlevad olid seal need viinamarjad. Ja ei saanud me kohe muud moodi, kui pidime võtma endale sealt kaasa kaks kobarat. Inimesed on aga väga abivalmid ja viisakad. Jäädes seisma üheks pildistamise hetkeks, peatus kohe meie kõrval auto ning autojuht uuris, kas meil on kõik korras.

Oma arvestuste järgi pidime varsti hakkama piirile lähenema. Seega tegin tankimise peatuse. Ja bensukast välja sõites oligi nurga taga kohe piir. Ma olen küll alati arvanud (ja ise ka nii toiminud), et piirivalvurite peale vihastada pole mõtet. Teeb asja ainult hullemaks! Aga nüüd Moldovast lahkudes ei jäänud muud üle. Nimelt nõuti mu käest mingit paberit, mida mul ilmselgelt ei olnud. Pika seletamise peale sain lõpuks aru, et Moldovas on teemaks. Mille oleks pidanud riiki sisenedes tasuma. Mina seda muidugi ei teadnud. Piirivalvur uuris millise piiripunkti kaudu ma tulin. Ega ma selle nime ka ei teadnud. Sain vastata ainult, et Ukrainast läbi Transnistria. Ilmselt see vastus rahuldas teda. Aga pika seletamise ja targutamise peale otsustati mulle trahv teha. 200 eurot. Mina polnud nõus! Väitsin, et see pole minu süü, et mul seda paberit pole. Riiki sisenedes ei rääkinud keegi mulle sellest mitte midagi. Keegi ei küsinud mult mingit raha. Arvasin, et kui nemad tahavad, et ma neile maksaks, peavad nad ise küsima mu käest raha. Ja kui ei küsi, siis pole mina süüdi, et mul nüüd seda paberilipakat pole. Piirivalvur ajas ikka oma, et keegi ei peagi ütlema, mina ise pean teadma. Et see on puhtalt minu süü. Mina ajasin ikka oma. Et ei ole minu süü. Ja kui mina sisenen esimest korda riiki, kust mina pean teadma, mida neile maksma pean. Nemad peavad mulle ütlema! Sellel vaesel piirivalvuril olid närvid natukese aja pärast täitsa läbi. Aga mina olin järjekindel. Ma ei kavatsenudki maksta neile 200 eurot. Vaidlesime natukene aega veel. Aga siis andis piirivalvur alla. Käskis mul minna ja maksta kassasse ära 5 eurot (jutt oli 5 euro suurusest maksust!!!) ning kaduda. Edasi olime vabad avastamaks Rumeeniat.

Rumeenia piiril oli aga kõik meeldiv ja kena. Tekkis väga kodune tunne. Isegi kasti veini peale ei kirtsutanud keegi nina. Me polnud jõudnud kasti autosse paremini ära pakkima. Hetkel oli see esimene asi, mis silma hakkas pagasiluuki avades. Ja seda tuli teha igas piirivalvepunktis. Rumeenia lummas meid esimesest hetkest peale oma maalilise maastikuga. Seni kõige ilusamad vaated selle reisi jooksul! Meie sihtpunktiks oli Constanta. Taas ootas meid Must meri! Enne tuli meil aga ületada üks väga suur ja lai takisturiba - Doonau. Ja selleks oli praam, mille pileti sain osta väikesest putkast. Kaks praami sõitsid vaheldumisi kogu aeg. Seega järjekord läks väga kiiresti. Tegemist oligi nagu teepikendusega. Pidime ootama võib-olla vast ainult kümme minutit. Elus esimest korda pidin auto praamile sõites tagurdama õigele kohale. Eestis ikka sõidad peale ja teisest otsast välja. Siin sellist luksust polnud. Aga ei olnudki nii hirmus. Pärast neid autosid vaadates tundus, et ma olin veel kõige ruumi säästvamalt ennast parkinud.

Praamilt maha sõites jätkasime oma teed Constanta poole. Sellises päikeseloojangu eelses valguses oli Rumeenia maastik täiesti erakordne. Päris mitu korda pidasime auto kinni lihtsalt imetlemiseks ja pildistamiseks. Kohale jõudsime kell kümne ajal. Kasutasime jälle meie vana trikki: suundusime wifiga kohta (nüüd siis Lukoili tanklasse uuesti) ja otsisime netist välja paar kämpingut läheduses. Helistasin neisse. Ühes ei võetud telefoni ja teises öeldi, et tulge kohale, kui telgile ise koha leiate, siis saab ööbida. Sõitsime siis kohale ja leidsimegi koha. Maksin ära. Panime telgi püsti ja läksime magama suhteliselt kohe. Kuna Lukoili tanklas olin ostnud mingeid pirukaid või saiakesi, mis osutusid laste arvates nii hirmus vastikuteks (vaatamata sellele söödi kõik ära!), et söögiisu oli kõigil kadunud. Seega söögi tegemiseks polnud enam vajadust.

Raha kulus meil täna Moldova-Rumeenia piiril 5,0 eurot, veinid Milestii Micis 20,0 eurot, bensiin 578 moldova leud, praamipiletid umbes 5,0 eurot (kviitung kadus ära seega täpselt ei mäleta), saiakesed 20,5 Rumeenia leud ning kämping (see oli täiesti uskumatult kallis!!!) 600,0 leud. Kilomeetreid kogunes täna meile 429.

Sunday, August 27, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

SEITSMES PÄEV - 08.08.2017.

Hommikul käisime söömas. Kui läksin hotelli vastuvõttu veel ühe hommikusöögi eest maksma, nagu ma tegin ka eelmisel hommikul, imestas administraator, et miks ma maksta tahan? Selgitasin siis, et meid on kaheses toas 4 ja ma peaksin ostma juurde ühe hommikusöögi Karlile. Kuna ma ise tavaliselt hommikuti ei söö, siis võtangi ainult ühe. Administraator kehitas õlgu ja andis mulle ühe hommikusöögi talongi ja ütles, et ega sellepärast pole vaja kohe siis juurde maksta. Saab lihtsalt küsida puuduolevad talongid tema käest. No vot, nii käivad Odessas asjad. Euroopa hotellidel on veel kõvasti arenguruumi.

Söök söödud ja asjad pakitud, hakkasime liikuma. Võtit ära andes, paluti meil hetk oodata. Lapsed imestasid, et miks me ootama peame? No ilmselt selleks, et nüüd administraator helistas koristajale, et see ja see number tuba lahkus. Ning siis koristaja läheb vaatab toa üle, et me hotelli vara kaasa pole võtnud või midagi ära lõhkunud. Varsti saime siiski loa lahkuda. Pakkisime oma auto uuesti kokku ja hakkasime sõitma Moldova piiri poole. Odessast välja sõites tankisime veel.

Piirile sõit väga kaua aega ei võtnud. Ootasime oma järjekorra ära. Siin oli isegi natukene vähem autosid, kui meie eelmistes piiripunktides. Ukraina poolel läks kõik väga ruttu ja kergelt. Ja siis Moldova poolele jõudes läks asi imelikuks. Alguses ma ei saanud arugi milles asi. Lihtsalt tundus kõik kuidagi teisiti olevat, kui oleks pidanud. Lõpuks hakkas nagu midagi koitma, kui mult küsiti, et miks ma tahan Transnistriasse minna? Olin vist väga rumala näoga, kui küsisin, et kus kohta? Väga tüdinenud piirivalvur kordas oma küsimust, ilmselt on selliseid rumalaid sattunud siia piirile tihti. Esimese hooga vastasin, et ei tahagi. Üldse mitte. Tahaks Moldovasse. Siis suutsin oma mõtteid siiski nii palju koguda, et saada aru, et me järelikult ei ole Ukraina-Moldova piiril. Vaid oleme sattunud mingil imelikul kombel hoopis Ukraina-Transnistria piirile. Natukene naljakas oli! Aga mis siis ikka. Igal juhul tuli meil siit edasi saada. Ilmselt siis tee, mille valisime, viib siit läbi. Ja lihtsalt vahepeal on tekkinud Euroopasse üks riik juurde. Päris nii see siiski ei ole. Transnistria puhul on tegemist tunnustamata riigiga. Ehk siis mitte ükski teine riike ei pea Transnistriat õiguspäraseks riigiks. Aga sellele vaatamata on neil oma piir, piirivalve, raha, seadused, kord jne. 

Transnistria piiripunkt oli aga kõige ebaloogilisem, kõige aeganõudvam, kõige tülikam jne. Täiesti jabur! Jooksin seal nende erinevate putkade, riiki sisse-välja ja edasi-tagasi ja iga kord seal vahel passikontroll. Ma pole tõesti vist elus väga palju jaburamat asja kohanud. Aga sellele vaatamata said lõpuks kõik rahad makstud, paberid täidetud ja meie õnneks lahkuda sealt piiripunktist. Jumal tänatud, et meil polnud plaanis seda riiki väga pikalt uurida. Sõitsime ainult otse läbi. Ka maantee läks riigist lihtsalt läbi. Kõige otsemat teed pidi. See oli nii välja surnud ja jumalast hüljatud paik, et maanteel kasvas isegi rohi. Sellist asja polnud ma veel näinud kunagi. See riik sai aga ruttu otsa ja jõudsime selle kaua igatsetud Moldova piirile. Siin läks asi väga kiiresti ja ruttu. Ja olles lõpuks Moldovas, läks tee kohe piiripunktist kaheks. Jäime kuidagi kõhklema sinna, et kuhu poole siis peaksime sõitma. Jäin seisma, et küsida piirivalvuri käest. Sehkendasime seal päris tükk aega, sest kohe ei tulnud meelde küla, kuhu tahtsime sõita. Ja Katariina ei leidnud kaardi pealt ka kohe õiget kohta üles. Ja siis piirivalvur ei teadnud seda kohta. Hõikas teise kohale ja küsis tema käest. See teadis vähemalt.

Aga koht, kuhu pidime sõitma oli Old Orhei. See koosneb kolmest külast - Trebujeni, Butuceni ja Morovaia. Tegemist on väga huvitava ajaloolise ja arhitektuurilise kompleksiga. Ainulaadne loodus on loonud head tingimused asunduse tekkimiseks. Vanas jõe ürgorus kõrgub kõrge liivakivi paljand. Umbes nagu meie pankrannik. Maalilised külad on mõlemad pool liivakivipaljandit. Kaljusse on raiutud kirik. Pehmesse liivakivisse on seda üpris lihtne teha. Hiljem on ehitatud ka kalju peale kirik. Kalju sees olevas kirikus elavad veel praegugi paar munka, kes kiriku eest hoolitsevad ja turiste vastu võtavad. Allpool asuvad külad on aga imeilusad! Igal majal on ümber kiviaed. Natukene meenutab Saaremaad. Ja eriti uhked on nende väravad! Värvilised.

Jalutasime paar tundi siin ringi. Ronisime kaljule kirikuid vaatama. Mina ronisin teiselt poolt servalt ka alla jõe äärde. Otsisin sissepääsu koobaskirikusse. Aga ei leidnud. Ronisin siis teisest servast jälle üles tagasi. Vaade alla orgu oli siit ülevalt ikka suurepärane. Lapsed istusid nii kaua kalju serval ja nautisid tuult. Ning viisid läbi fotosessiooni. Kui olin üles tagasi jõudnud, proovisime läheneda kaljukirikule teiselt poolt. Karl siis selle õige trepi mäe sisemusse leidiski. Mässisime jälle rätikud ümber ja pähe ja läksime kirikusse sisse. Ega keegi nendesse kaljudesse suuri kirikuid ei kaeva. Siia oli isegi üllatavalt ruumikas tehtud. Kirikust läbi minnes sai astuda välja väikesele rõdule. Isegi selline luksus olemas.
Edasi sõitsime Chisinau poole. Umbes tunni aja pärast olime kohal. Parkisime auto raudteejaama ja jalutasime kesklinna. Linnaõigused sai Chsisinau aastal 1712. Isegi Tallinn on tunduvalt vanem! Umbes sel ajal kui Chisinaud mainiti esmakordselt sai Tallinn juba linnaõigused. Inimesi elab siin natukene rohkem kui 500 000 (väga sarnane Tallinna rahvaarvule). Moldova pealinna puhul pole tegemist väga suurejoonelise ega kuulsa linnaga. Vaatamisväärsusigi napib siin. Selle eest on neil siin aga oma triumfikaar püstitatud Vene-Türgi sõja mälestuseks aastal 1840. Tegime linna peal siiski üsna suure ringi. Parke on siin väga ilusaid ja omapäraseid. Rohelusse uppuv linn. Karl aga leidis, et siin linnas on KFC. Kes ei tea, mis asi see on, peaks nüüd kohe järgi uurima. Lubasin Karlile, et kui ta otsib selle üles ja suudab meid sinna juhatada, siis me sinna ka läheme! Karl, kavalpea, seisis Telia kontori ukse taga wifis, otsis Google´ist selle koha üles, salvestas omale teekonna ja olemas ta meil oligi. Võtsime auto ja sõitsime siis KFC-sesse. Asus see meeletult uhkes ja suures kaubanduskeskuses. Kui muidu oli Chisinau selline natukene räämas, unustatud ja maha jäetud, siis see koht jättis täiesti teistsuguse mulje. Kehvakese mulje jättis mulle aga ka Moldova KFC. Kohe vastik maitse jäi suhu.



Päeva lõpuks sõitsime Milestii Mici´sse. Seal asub üks maailma kõige omapärasemaid veinitehaseid. Seegi polnud kaugel. Moldova ongi pisikene - siin on kõik väga lähedal ja kuskile pole palju maad sõita. Aga kohale jõudes oli ikkagi kell juba kaheksa läbi ja polnud lootagi, et veinitööstus võiks veel lahti olla. Ühtegi kämpingut ka silma ei jäänud tee peal. Seisime natukene seal veinitehase värava taga. Proovisime netist leida mõnda ööbimispaika, aga siinne internet oli väga vilets ning me ei suutnud sellega midagi ära teha. Varsti tuli aga värava juurde valvur uurima, et miks me seisame seal. Tehas ju ikkagi kinni juba. Väga sõbralik onu oli. Rääkisin talle jutu ära, et tahame külastada seda toredat kohta, aga täna ei jõudnud õigel ajal. Tahame seda nüüd homme teha, aga peame ööbima kuskil. Onu vangutas pead ja arvas, et siin kuskil hotelli küll pole. Aga kuuldes, et meil on telk endal olemas lubas ta lahkelt panna meil telgi ükskõik kuhu veinitehase juures olevasse parki. Sellist asja ei lasknud me muidugi endale mitu korda öelda. Poole tunni pärast põõnutasime telgis!
Raha kulutasime täna aga järgmiselt: see päris kohv hotellis 12,0 grivnat, bensiin 952,0 grivnat, 15,0 eurot Transnistriasse sissesõit ja õhtusöök KFC-s 200,0 Moldova leud. Sõitsime 303 kilomeetrit.


Saturday, August 26, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

KUUES PÄEV - 07.08.2017.

Hommikul ärkasime kohutava müra peale. Akna all pandi meil tänavasillutist. Ja seda juba umbes kella poole seitsmest peale. Ega magamisest ei tulnud mitte midagi välja. Ma küll panin akna kinni ja müra jäi poole vähemaks. Aga siis oli 20 minutiga tuba nii umbne, et hingata ei olnud enam midagi. Pärast natukest vähkremist tõusime lihtsalt üles ja läksime alla kohvikusse sööma. Ettekandja tuli ja küsis ilusasti, kuidas me muna soovime? Eraldi väikese lisatasu eest sai lausa päris kohvi. Muidu olid saadaval sellised pakikeste sees olevad lahustuva kohvi pakid. Kuid see tundus minu jaoks natukene selline õõvastav variant. Olen suhteliselt väike kohvijooja - üldiselt ongi see hommikune tass kohvi ka kogu päeva viimane. Seega soovin seda tõeliselt nautida! Ja masina kohv oli super hea! Kuid mina selle masinaga läbi ei saanud, seega tegi ettekandja mulle ise kohvi valmis.

Kõht täis, täitsime toas oma veepudelid külma sidruniveega. Jaa, selline luksus oli meil! Sidrun oli Eestist kaasas ja külmkapp toas. Siis läksime linnaga tutvuma. No vot, ega siin Odessas nüüd tõesti nii väga nagu vaadata polegi midagi. Siia tullakse rohkem ikka rannamõnusid nautima. Aga tegime kohustusliku ekskursiooni linna peal ära. Odessa asutati 2-sel septembril 1794 Katariina II käsul Venemaa sõjasadamana. Huvitav, kas on maailmas veel linnasid, kes võivad nii täpselt viidata linna asutamiskuupäevale? Odessa esimene linnapea oli hispaanlane Jóse de Ribas, kelle mälestuseks linna peatänav kannab siiani nime Deribassovskaja. Meie hotell asus näiteks nimetatud tänava nurgal. Aastast 1803 oli linnapeaks kuulsa Prantsuse kardinali Richelieu järglane Armand Emmanuel du Plessis de Richelieu, kes oli pärast Prantsuse revolutsiooni põgenenud oma kodumaalt.

Hea asukoha tõttu muutus Odessa kiiresti tähtsaks kaubandus- ja tööstuskeskuseks. Oma sajandaks sünnipäevaks oli Odessa tõusnud juba elanike arvult neljandaks linnaks Venemaal. Odessa suurim vaatamisväärsus on ilmselt Potjomkini trepp, mis ehitatud aastatel 1837-1841. Trepil on 192 astet. Ronisime meiegi sealt alla. Ikkagi lihtsam, kui kõik need astmed 39 kraadises kuumuses üles ronida. Iga aasta esimesel aprillil peetakse Odessas rahvusvahelist humoristide ja satiirikute festivali "Humoriina". See jätab kohati varju isegi uue aasta pidustused. Ning Odessa ise väidab end olevat ülemaailmne huumori ja naeru pealinn. Väga ilus on Odessa Ooperimaja. Kui jagataks Odessa kaunima maja tiitlit, siis mina annaks selle vastuvaidlematult just Ooperimajale.

Ega Odessas rohkem midagi väga vaadata ei olegi. Ah ja, Potjomkini trepi juures on veel Richelieu kuju ka. See kõlbab ka vaadata. Olles kõigist neist trepiastmetest alla roninud võtsime suuna ranna poole. Selles suhtes on siin linnas jälle tore, et kõik on käe-jala juures. Ja randa saab minna jala kesklinnast. Jäätisemüüja jäi meile teele ette. Ostsin siis kuumarabanduse ennetamiseks lastele jäätist. Enam seda viga ei teinud, et endale oleksin ka ostnud. Jalutasime ranna poole. Olles juba peaaegu kohal, tuli mulle üks asi meelde. Ning me suundusime hotelli või õigemini oma auto poole tagasi. Mulle meenus, et meil on autos kaks gaasiballooni. Aga väljas 40 kraadi sooja ja auto päikese käes ning seal kindlasti vähemalt 60. Kuid priimusegaasi sellisel temperatuuril kindlasti ei tohi hoida. Võib plahvatada. Ühesõnaga ei jäänud meil muud üle, kui jalutada auto juurde tagasi, võtta sealt gaasid ja viia need hotelli. Ühtlasi saime oma veepudelid uuesti täita.

Teisel katsel läksime hästi kiiresti, et rohkem midagi meelde ei tuleks. Rahvast oli rannas muidugi päris palju. Umbes nagu Pirita rand Eestis, kui juhtuvad olema need suve paar ilusat ilma. Aga Must meri on loomulikult väga-väga mõnus! Ning varbad vees, oli tegelikult meie aastaid plaanitud reisi põhieesmärk saavutatud: me olime jõudnud Musta mere äärde. Peesitasime mõned tunnid rannas. Ega me ei ole mingid korralikud rannainimesed. Tegelikult ei suuda me väga üldse rannas lesida. Pidime praegugi panema kohe eesmärgi endale - enne kell nelja me siit ei lahku. Raske oli. Aga saime siiski hakkama. Meid kõiki päästis hea raamat. Saime segamatult paar tundi lugeda. Ning ujumas käia. See oli vaieldamatult mõnus. Minna vette, kus Sa ei pea külmetama jalad krampis, on ikka äärmine luksus.

Kui me lõpuks olime oma kohustusliku aja rannas ära veetnud, asutasime end minekule. Ette jäänud putkast ostsin lastele kalja ja endale õlut. Rannast tulles sellise kohutava kuumaga külm kali ja õlu ... see on midagi nii kirjeldamatult head, et seda lihtsalt peab ise kogema. Jalutasime mõnusalt aeglaselt läbi selle suure pargi tagasi kesklinna poole. Odessas pole küll otseselt nii väga midagi vaadata, kuid tegemist on ikkagi mõnusa linnaga, kus niisamagi tore aega veeta. Ja just siis, kui Sul palju aega on. Täna meil aega oli. Sööma läksime MacDonalds´isse Karli soovil. Ma ei tea, kas me olime kõik nii näljased või mis see oli, aga söök tundus ära-ütlemata hea. Pärast sööki jalutasime veel tunnikese linna peal ja siis suundusime tagasi oma hotelli.

Nüüd oli minul hea võimalus panna paika meie edasine reis täpsemalt. Hotellis oli wifi olemas ja minul igaks juhuks arvuti kaasas. Küll töö jaoks, aga töö sai kiiresti tehtud. Alati tuleb reisidel ette mõningaid muudatusi. Olime marsruudi osas teinud juba enne teele asumist ühe muudatuse. Nimelt ei olnud meil võimalik, tulenevalt meie viisa iseloomust, siseneda teist korda Valgevenesse. Ehk me ei saanud järgida oma tagasituleku teekonna marsruudi seda osa, mis pidi meid viima uuesti Valgevenesse ja seal sõitma läbi Bresti ja Grodno. Selle asemel pidime valima uue teekonna läbi Poola hoopis. Ja teine muutus tuligi nüüd hotellis, kuna mulle tundus mõistlikum sõita Ukrainast kohe otse Moldovasse ja siis alles alla Rumeeniasse. Algse plaani järgi pidime sõitma Ukrainast otse Rumeeniasse, siis Bulgaariasse ja alles tagasi tulles minema Moldovasse. Aga neid teid ja marsruute vaadates ja võrreldes, tundus mõistlikum Ukrainast sõita otse Moldovasse. Panin ka täpselt paika kohad, kuhu Moldovas sõita ja mida seal vaadata. Seda ei jõudnud kahjuks enne reisi teha.

Mulle väga meeldib, kui reisi jooksul on mõni selline mõnus ja rahulik õhtu. Kus pole mingeid plaane ja midagi tegema ei pea. Nüüd sellel reisil oligi see teine õhtu Odessas meil sarnane. Raha kulutasime täna jäätistele 60,0, õlu ja kali 55,0, õhtusöök 308,0 ja lisahommikusöök ja kohv hotellis 72,0 grivnat. Ja ei sõitnud täna mitte ühtegi kilomeetrit.


Tuesday, August 22, 2017


AUTOREIS MUSTA MERE ÄÄRDE!

VIIES PÄEV - 06.08.2017.

Ärkasime pärast väga mõnusat ööd meie antiikvoodis ja sviidis kella kaheksa ajal. Hommikul ei hakanud hotelli numbritoas priimusel putru keetma. Leppisime võileibade ja puuviljaga. Kõht täis, sõitsime Kiievisse. Kiievi puhul on tegemist oma peaaegu kolme miljoni elanikuga (Ukrainas kokku 45 miljonit) Ukraina suurima (Euroopas kaheksas) linna ja pealinnaga. Poole tunniga olime kohal. Natukene keeruline on ainult see, et sõites elus esimest korda nendes suurlinnades, siis ei tea ju täpselt, kus on see linna täpne keskpunkt. Siiani on meil alati vedanud ja oleme koba peale mitte väga kaugele linna südamest sattunud. Õnnestus see Kiieviski! Siltide järgi oli tegemist küll tasulise parkimise alaga. Lähemalt uurides selgus aga, et peab kasutama parkimiskaarte või mingeid pileteid. Meil neid muidugi ei olnud. Polnud näha ka ühtegi automaati või putkat, kust neid saanuks osta. Egas midagi, tuli jääda jälle lootma hea õnne peale, et meile trahvi ei tehtaks. Või siis veel hullem: autot minema ei viidaks.

Orientiirina jätsime meelde, et auto asub meil Bessaraabia turu vastas. Pole küll veel kunagi ära eksinud. Aga iial ei või teada ... Üle tee nägin sellist turistidele mõeldud infosiltidega viita. Läksime üle tee, et sellega lähemalt tutvuda. Õigemini läksime tee alt. Seal oli tunnel. Tunnelis leidsin kohe väga mõnusa kohvipoekese. Lihtsalt pidin sealt endale topsiga kohvi kaasa ostma, sest täna oli kohv joomata hoopis. Kui siis tunnelist välja jõudsime, uudistasime natukene silti. Jõudsin just veenduda, et seal polnud kirjas mitte midagi, mis meid huvitaks, kui tuli üks naisterahvas ja küsis, mida me otsime? Et äkki ta saab aidata meid? Vastasin, et meil oleks vaja turismiinfopunkti. Sellest tema ei teadvat midagi. Aga kuhu me minna soovime? Ta võib juhatada. Hetkega ei tulnud mul mitte ühtegi kohta pähe. Kuigi olin teinud enne reisi põhjaliku eeltöö ja pannud kõik kirja, mis igas riigis, linnas ja paigas, näha soovime. Ainuke asi, mis kiiruga meelde tuli, oli Sophia katedraal, mis UNESCO kaitse all. Naisterahvas hakkas juhatama meile teed sinna. Siis aga mõtles ringi ja ütles, et ta parem viib meid ise sinna. Proovisin küll seletada, et küll me leiame juhatuse peale ka üles. Ja kas tal üldse aega on meie peale raisata jne. Aga tema jäi endale kindlaks. Kinnitas, et talle meeldib jalutada ja tal on aega küll. Parajasti oli ka pühapäev, temal vaba päev ja üleüldse puhkus. No egas midagi, ega ma rohkem ei vaielnud, kuna tegemist oli tõesti meeldiva naisterahvaga.

Nii saimegi maailma parima ekskursiooni! Natalja, nii oli tema nimi nagu hiljem selgus, oli oma kodulinna tõeline fänn. Terve elu siin elanud. Elas kesklinnas, kohe Bessaraabia turu vastas. Väga lähedal kohale, kus kohtusime. Jalutasime siis Sophia kiriku poole ja tema muudkui rääkis Kiievist, paikadest, kust mööda jalutasime, Ukrainast, ukrainlastest jne. Natukene jõudsime rääkida ka Eestist, eestlastest, meie kahe riigi ühisest minevikust Nõukogude Liidus. Vesteldes ja nii jalutades, tulid mulle lõpuks ka meelde need teised põhilised kohad, mida soovisin külastada. Küsisin Natalja käest, kas ta oskab meid juhatada Petserski suurkloostrisse, mis peaks asuma Kiievi südalinnast natukene eemal. Selle peale hakkas Natalja rõõmsalt naerma ja arvas, et oskab ikka. Ta nimelt töötavat seal! Seal olla palju erinevaid muuseume ja tema töötavat seal rahvariiete ja rõivaste ning kangaste muuseumis. Saime juhendid, et samast Sophia katedraali eest, kuhu vahepeal olime suures jutuhoos märkamatult jõudnud, läheb sinna buss nr 24.

Katedraali ees jättis Natalja meile oma aadressi ja telefoninumbri, et millal iganes peaksime soovima Kiievisse veel tulla, siis oleme väga oodatud tema juurde. Kirjutasin ka enda kontaktid. Tahtsime kuidagi tänada Nataljat. Raha pakkumine tundus solvav. Siis tuli meelde, et olin enne autost meile väikeseks ampsuks paki Kalevi komme kotti pannud. Nüüd kulusid need kingituseks ja tänuks imehästi ära. Natalja protestis alguses isegi kommide vastu, et tal pole midagi vaja. Muidugi pole vaja. Aga meil oli vaja midagi anda väljendamaks oma tänulikkust! Jätsime hüvasti ning meie läksime katedraali vaatama.

Sophia kirik vaadatud, püüdis meid kiriku ees kinni kostümeeritud vürst Vladimir. Loomulikult soovis ta lasta ennast lastega koos pildistada. Lausa sundis mind fotosid tegema. Tegin siis ühe klõpsu. Kohe jooksid kohale ka tädid tuvidega. Et tuvid ka pildi peale. Tegin veel mõne foto. Loomulikult soovisid nad selle eest raha saada. Aga mina ei tea, ma olen kuidagi põhimõtteliselt jäärapäine sellistes asjades. Et kui oled lihtsalt nii vastikult pealetükkiv ja ette ei ütle korrektselt, et vot üks pilt maksab nii ja nii palju, siis pole mina kohustatud väljagi tema mingitest rahaküsimistest. Vastu ootusi olid nad aga suhteliselt leebed selles osas ehk siis ei pressinud väga peale.

Jalutasime siis bussipeatusesse ootama bussi number 24. Mõtlesime, et kuna buss läheb siit kohe, siis käime Petserski Lavras ära ja pärast vaatame Kuldset väravat, mis on Kiievi sümbol ja kiievlaste jaoks väga tähtis objekt. Aga mida ei tulnud oli buss. Peale meie oli seal teisigi ootajaid, kes aja jooksul kadusid. Üks välismaalastest abielupaar tuli küsima, et kas see buss ikka tuleb. Ega mina osanud midagi öelda. Plaanis oli ilusasti kõik kirjas. Oleks pidanud käima. Natukese aja pärast tundus küll, et raiskame lihtsalt oma aega. Otsustasime jälle ringi, et jalutame tuldud teed tagasi. Ühtlasi vaatame ära kõik tee peale jäävad vaatamisväärsused: Ooperiteatri, Kuldse värava, Õpetajate maja ja siis sõidame autoga kloostri juurde.

Kiievi Kuldne värav kujutab endast vana Kiievi kindluse peaväravat, kus kaudu ainult kuningad ja kõrged ülikud linna sisse marssisid. Värav on rajatud 11-ndal sajandil. Kunagi hävitatud, kuid uuesti üles ehitatud ja nüüd ilusasti restaureeritud. Kiievi kindlustused on rajatud kunagi Jaroslav Targa juhtimisel, kellele on Kuldse värava kõrval püstitatud ka ausammas. Jaroslavi valitsemise ajal oli Kiievi linnriigi suurim õitseng. Teadupärast käis Jaroslav vallutusretkel ka Eesti alal. Tema kodanikunimi oli Juri ning vallutatud linnuse nimeks sai Jurjev. Palju segadust on Jaroslavi sargaga. Teadupärast oli tema põrm sängitatud Sophia katedraali. Sarka on avatud mõned korrad. Nõukogude ajal tehti Jaroslavi säilmete põhjal koguni tema portree. Kuid viimasel korral, 2009-ndal aastal, sarka avades tehti kindlaks, et tegemist on hoopis naisterahva säilmetega. Ühe versiooni kohaselt viisid sakslased 1943-ndal aastal Sophia katedraalist kaasa väärtuslikku ikooni ning muu hulgas ka Jaroslavi säilmed. Ikoon on hiljem tulnud välja USA-s. Ehk siis võib arvata, et kadunud säilmedki võivad asuda just seal. Aga kuidas suutis kunstnik saavutada sellise taseme, et tundmatu naisterahva säilmete põhjal teha valmis Jaroslavi büst, vot see on vene ime!

Pärast pikka jalutuskäiku linna peal jõudsime lõpuks tagasi auto juurde, mis oli ilusasti alles. Isegi trahvi polnud meile tehtud. Nüüd plaanisime autoga orienteeruda Petserski kloostri juurde. Üllatavalt kiiresti käis meil see ja ilma ühegi eksimiseta. Kiievi Petserski suurklooster on vanim vene õigeusu klooster maailmas. 1051 rajati Kiievi Dnepri-äärse kõrgendiku liivakivikoobastesse kirikud ja munkade eluruumid. Hiljem (kuni 16-nda sajandini) kasutati koopaid matmispaigana. Hetkel asub maa-alustes koobaslabürintides 123 suurepäraselt säilinud muumiat. Kusjuures, neid laipu ei ole kunagi kunstlikult mumifitseeritud. Koobastikus on looduslikult ideaalsed tingimused nende iseeneslikuks muumiateks muutumiseks. Praegu tegutseb kloostris (pool kloostri territooriumist on tegevkloostrina töös ja pool muuseumina) palju erinevaid muuseume, milles ühes siis töötab meie vahva vabatahtlik giid Natalja. Ostsime kassast piletid ja suundusime kloostri territooriumile. Ala on väga suur ning jagatakse veel ülemiseks ja alumiseks osaks. Ülemises on kolm kirikut ja alumises kaks. Kokku siis viis. Samuti on palju muid hooneid, aedasid, koopaid. Kuna niisama omapäi saab katakombidesse ainult 20 meetri kaugusele, ostsime nendesse veel eraldi tuuri giidi juhendamisel. Käisime risti-põiki mööda neid kitsaid käike. Päris jube on mõelda, kuidas kunagi elasid muust maailmast eraldust otsivad mungad kogu oma elu tillukestes kongides, kus vaevalt sai ringi pöörata ja püsti tõusta. Aga see olevat olnud nende oma soov ja tahtmine.

Muide, ühe vene bõliinade kangelase, Ilja Murometsa prototüüp veetis oma elu lõpu samuti siinses kloostris ning tema säilmeidki näidatakse aeg-ajalt külastajatele. Kokku veetsime siin kloostrikompleksis ikka päris palju tunde. Koht on mõnus ja kena. Kloostrist lahkudes hakkasime Odessa poole sõitma. Tankisime veel enne. Poolel teel Odessasse saime kogeda sellist äiket, mille sarnast isegi mina oma pika elu jooksul polnud näinud. Välkudest oli taevas valge ja vihma sadas sellise hooga, et edasi sõita oli pea võimatu. Autod seisid tee ääres, kes sõitsid, siis umbes 30-nese tunnikiirusega. Seisime ka natukene. Aga kuna aeg oli juba suht hiline, siis sõitsime varsti ikka edasi. Vihmasadu jäi ka väiksemaks.

Kella poole üheteistkümne ajal jõudsime Odessasse. Nüüd pimedas polnud meil küll õrna aimugi, kus täpsemalt võis olla see kesklinn. Leidsime ühe täitsa popi pitsarestorani. Istusime sinna maha ja sõime õhtust (õhtusöök neljale läks maksma 6,0 eurot!!!) Proovisime netist otsida mõnda hotelli või kämpingut, kuid telefonidele ei vastatud üheski kohas. Jalutasime siis nii sama natukene linna peal. Pärast 20 minutilist jalutamist leidsime hotelli, kus pakuti meile 27 euro eest tuba koos hommikusöögiga. Kui need hinnad ikka nii odavad on, siis võtsime kohe kaheks ööks! Selgus ka, et jälle juhuslikult, olime sattunud täiesti kesklinna. Meie söögikoht asus näiteks Potjomkini treppidest viie minuti kaugusel ja hotell, mille leidsime, asus Odessa jalakäijate tänava ehk peatänava nurgal. Natukene aega võttis auto toomine hotelli juurde, sest tänav hotelli ees oli pikalt üles kaevatud. Pidime siis orienteeruma suure ringiga kohale. Aga sinna me jõudsime. Saime oma toa kätte ja läksime kohe magama üles jõudes. Suutsime ainult tähele panna, et hotelli vestibüül oli väga uhke.

Raha kulus meil täna järgmiselt: kohv Kiievis 24,0; Sophia katedraal 70,0; Kuldne värav 85,0; klooster 185,0; katakombid 450,0; bensiin 800,0; õhtusöök Odessas 200,0 ning hotell kaheks ööks 1600,0 grivnat. Sõitsime 498 kilomeetrit.