Friday, July 20, 2018


GRUUSIAT AVASTAMAS!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 30.06.2018.

Kella kuue ajal maandusime Istanbulis. Nüüd oli meil 6 tundi aega tutvuda Türgi ühe ajaloolisema ja tähtsama linnaga. Sõitsime metrooga kesklinna. Väikesest kohalikust kohvikust võtsime kohvid ja pirukad hommikusöögiks. Kuna kõik vaatamisväärsused olid veel suletud jalutasime ringi. Ega selle ajaga väga sügavat tutvust ühegi linnaga teha ei jõua, aga siis validki kõige olulisema. Ning Istanbulis (endise nimega Konstantinoopol) on see kindlasti Hagia Sophia katedraal. Bütsantsi keiser Justianus I olevat näinud unes kirikut ja andnud tõotuse, et ehitabki täpselt sellise. Aastal 527 andiski ta korralduse Püha Sophia kiriku ehitamiseks. Suurte laevadega veeti kohale tohututes kogustes punast porfüüri, valget ja kollast marmorit ning rohelist serpentiini. Kirikut, mis oli samas paigas juba kolmas, hakati ehitama 532. aastal. Ehituseks kulus 6 aastat. Maavärina tagajärjel vajus 21 aasta pärast sisse kuppel. Taastamine  võttis aega 5 aastat. Pärast seda pidas kirik vastu neli sajandit järgmiste maavärinatest tingitud ümberehitusteni.

Hagia Sophia ehitusmeistrid Anthemos Tsallesest ja Isidoros Mileetosest ühendasid mõõtmetelt veelgi suurema ruumi saamiseks kaks erinevat ehituse tüüpi - basiilika ja tsentraalehitise - kuppelbasiilikaks. Kiriku 77 meetrine kesklööv on kaetud kupli ja kahe poolkupliga. Hoone konstruktsiooni põhitugedeks on neli võimast piilarit millele kuppel toetub. Hagia Sophia katedraal on omapärane mälestis, kus Lääne ja Ida arhitektuuritraditsioonid ja kaunistusvõtted on saavutanud harmoonilise terviku. Kirik ehitati ortodokseks basiilikaks, aastail 1204-1261 oli selles katoliku kirik, hiljem aastail 1453-1931 mośee ja nüüd, alates 1935. aastast, muuseum. Kui türklased vallutasid 1453. aastal Konstantinoopoli muudetigi kirik mośeeks ja lisati minaretid, mis siiski moonutasid hoone ilusat siluetti. Sellele vaatamata  on Hagia Sophia katedraal bütsantsi arhitektuuri üks silmapaistvamaid ja kuulsamaid mälestusmärke.

Katedraali välisilme on äärmiselt eklektiline ning meenutab pigem ülepaisutatud Türgi sauna. Kindlasti oli suur osa selles hiljem kunstlikult juurde ehitatud minarettidel, millega on just hoone välimus ära rikutud. Seest on Hagia Sophia aga väga suurejooneline. Suur ja võimas! Kui välja arvata meeletult suured araabiakeelsed ümmargused plönnid igas katedraali nurgas. Mis kohe üldse sellisesse kohta ei sobi. Aga ajalugu pole tihti nende teha, kes peavad leppima ja toime tulema tagajärgedega. Ega ka nende vastutada mitte. Eks taolisi näiteid leiab mujaltki maailmas. Ei pea kaugelt otsima - nõukogude võim armastas suletud kirikuhooneid kasutada ära usuvastaseks propagandaks ning rajas hoolega endistesse kirikuhoonetesse ateismimuuseume.

Hagia Sophia katedraali vastas asub hiiglaslik Sinine Mośee ehk Sultanahmet Camii. Sellel 1616. aastal valminud islami arhitektuuri ühel suursaavutusel on kuus minaretti, mitu kaaristutega siseõue, sultan Ahmeti mausoleum, sultanipaviljon (nüüd Vaibamuuseum) ja muudki veel. Väljast on hoone kaetud kuplite ja poolkuplitega, mida ümbritsevad kuus võrratut peenikest minaretti. Esmapilgul võib hoone ühtlaselt hall välisilme isegi igav tunduda, kuigi võib leida väga huvitavaid detaile. Täiesti teistsugune on aga sisemus, mis peaks särama kuulsate siniste plaatide tõttu, millest ka mośee nimi. Kuid meie seda sära ei silmanud. Kas on need plaadid tuhmunud või peab selleks olema mingi eriline valgus (päike just õiges kõrguses paistmas teatud nurga all), ei oska öelda. Siiski internetist uurides on olemas tõesti imeilusaid sinise koloriidiga fotosid. Kas on need töödeldud või on tabatudki just see õige moment? Interjöör on väga rikkalikult ehitud ja omapärane: siseseinad ja laed on ohtralt kaunistatud keraamiliste plaatide ning maalingutega, akendel on pilkupüüdvad vitraažid. Peakupli läbimõõt on 33 meetrit, kõrgus 43 meetrit. Kupli raskust kannavad neli hiiglaslikku sammast.

Eelmisel aastal algasid väga suured restaureerimistööd mośee juures, mis peaksid kestma 3,5 aastat. Hetkel oligi suur osa hoonest kaetud tellingutega. Minule isiklikult Sinine mośee mingit väga erilist muljet ei jätnud. Võrreldes Hagia Sophia katedraaliga näiteks. Nende kahe, siiski võimsa hoone vahel, asuvad sultanitar Hürremi saunad. Olles tutvunud plaanitud ehitistega jäi meil enne lennujaama poole tagasi liikumist veel täpselt aega kiireks lõunasöögiks. Midagi väga otsima ei olnud aega ja viitsimist hakata (vahele jäänud ja magamata öö andis ikka tunda!) ja seega oli lihtne lahendus kohe samas paigas asuv MacDonald´s. Kusjuures eine oli päris maitsev. Pärast sööki sõitsime lennujaama tagasi. Siis lennukile ja koju.

Raha kulus täna hommikukohvile ja pirukatele 6,0, lõunasöögile 14,0 ja kirikupiletitele 40,0 türgi liiri, kokku 60,0 liiri. Kogu reisi jooksul kulus meil siis kokku inimese kohta 273,0 eurot reisil olles kohapeal. Lisaks juurde lennukipiletid 240,0 eurot. Meie Gruusia matk ja reis läks maksma 513,0 eurot inimese kohta. Kohapealsetest kuludest on kindlasti kõige märkimisväärsem autorent. Ning see luksus, et auto meile Shatilisse kohale toodi. Kuid auto rentimine, eriti selle tellimine meile sobilikku ja vajalikku kohta, oli kindlasti õige otsus. See võimaldas meil pärast matka päris põhjalikult tutvuda Gruusiaga. Eesti muudkui otsib aastakümneid oma Nokiat ja minu hinnangul jääbki otsima. Kuid Gruusias on see leitud: nende inimesed ja grusiinide külalislahkus. Ma kuidagi ei saa ega taha soovitada, et minge kõik Gruusiasse. Tundub kuidagi vastutustundetu selle suurepärase ja unustamatu maa suhtes. Tahaks seda hoida ja säilitada! Ja meie reisi video: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc .

Minu järgmine reis viib mind aga koos Eliisabeti ja Elinaga kohe-kohe varsti Lissaboni!

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y .

GRUUSIAT AVASTAMAS!

KÜMNES PÄEV - 29.06.2018.

Kell üheksa pidime minema hommikust sööma. Või siis õigemini otsima kohta, kus hommikust süüa. Pakkisime asjad kokku ja jätsime oma suured seljakotid hotelli vastuvõttu. Söögikohta kaugelt ei viitsinud otsida. Väikese arutelu tulemusel jõudsime järeldusele, et hotelli kõrval asuv kohvik sobib meile küll. Tellisime omletti ja kohvi-teed. Kuna täna laupäeva hommik, oli kohvikus istuv rahvaski täitsa seda nägu. Peale kõva pidutsemist. Kõrvallauas istuv natukene nokastanud paarikene tegi meiega juttu. Naine oli Ukrainast, mees hambaarstist (väga usaldust ei äratanud!) grusiin. Kiitsid taevani meie Evelini tema uskumatu ilu poolest. Evelin pidavat olema tõeliselt perfektne naine. No loomulikult pidime me kõik olema ilusad - kuid Evelin ikkagi kohe eriliselt.

Hommikusöök söödud tellisime takso. Taxify mõistagi. Sõitsime Thbilisi vabaõhumuuseumisse. Olime seal varakult kohal. Eriti teisi inimesi ei olnud ja saime rahulikult ringi vaadata. Vabaõhumuuseum rajati 27. aprillil 1966. aastal entograaf Giorgi Chitaia poolt, kelle nime kannab muuseum tänapäevalgi veel. Muuseumis on kokku üle 70 hoone. Paljud majad olid küll suletud, aga need, mis avatud, olid väga muljetavaldavad. Igas majas olid väga abivalmis ja lahked ning jutukad giidid, kes väga asjatundlikult tutvustasid majade ehitusaegset elu-olu. Kuna Gruusias on igasugune elu väga tihedalt seotud viinamarjakasvatuse ja veinitootmisega, siis loomulikult ei saa sellest mööda ka muuseumis. Gruusias kasvab üle 500 veinisordi ning 38 neist kasutatakse laialdaselt veini tootmiseks.

Kuulsaim ja meilgi ehk kõige paremini kauplustes esindatud piirkond on Kahheetia Ida-Gruusias. Valdav viinamarjasort on siin punane Saperavi. Siit pärineb ka legendaarne Kindzmaruli. Tõelise Kindzmaruli tootmiseks kasutatakse ainult Kvareli piirkonnast Alazani jõe vasakul kaldal 400-500 meetri kõrgusel asuvast istandusest pärinevat viinamarja. Tootmisprotsess on väga eriline, kus veini kääritamine koos vartega toimub suurtes maa-alustes savinõudes. Temperatuur on madal, umbes 17-18 kraadi ning protsess kestab 3-4 kuud. Neid maa-aluseid nõusid nägime siin muuseumiski mitmes kohas. Kindzmaruli puhul (tõelise!) on tegemist tõeliselt kauni käsitööna valminud kalli veiniga. Vanade Gruusia elamute juures on eraldi veinivalmistamise hooned. Ühes neist saime põhjaliku ülevaate veinitootmise eripäradest Gruusias. Näiteks Itaalia ja Hispaaniaga võrreldes erineb see, et siin pressisid veini suures tõrres jalgupidi eranditult ainult meesterahvad. Itaalias ja Hispaanias aga just naised. Gruusias ei lubata naisi üldse veini ja liha valmistamise juurde. Ning tõesti: igas śaślõki valmistamise kohas tegi seda alati mees.

Jalutasime avatud majad läbi. Piletit ostes ei antud meile mingit territooriumi plaani ega kaarti ja ise ei tulnud selle peale, et küsida. Kui ringiga sissepääsu juurde tagasi jõudsime, võisime vaid loota, et saime kõik kohad läbi käidud. Ilm oli muidugi väga kuum! Aeg-ajalt jahedas majas sees olemine mõjus väga hästi. Muuseumis olid enamus hooned 18. sajandist pärinevad puitmajad. Gruusia külades ringi liikudes me kahjuks selliseid elamuid enam ei kohanud. Kas liikusime me valedes piirkondades või pole neid tõesti eriti säilinud. Meie poolt käidud külades oli vanad ehitised kõik kivist. Ja uued majadki ehitatakse enamuses kivist - nüüd küll juba tellistest. Sellepärast ongi nende külades kõik majad ühesugused hallid. Tellistest seinu ei viimistleta kuidagi. Siis ongi kõik hall. Siin muuseumis saime tutvuda teistsuguse stiiliga.

Asi, mis mind hämmastas, oli vanemate Gruusia elamiste juures köögi puudumine elumajas. Köök oli eraldi elumaja vahetus läheduses asuv hoone. Mõnedes väiksemates majapidamistes oli see ehitatud ühe katuse alla laudahoonega. Talvisel ajal, kui õues külmem, avati kahe ruumi vaheline uks, et loomadelegi natukene sooja jõuaks. Rikkamatel peredel võis köök olla isegi uhkem hoone kui elumaja. Köögis võeti peale söögi valmistamise ka vastu külalisi, lasti leiba luusse peale lõunasööki (selle tarbeks olid uhkemates köökides lausa pehmete patjadega diivanid või lavatsid), naised tegid käsitööd; nii kujuneski sellest ruumist justkui koos käimise ja seltsielu keskus. 

Muuseumist lahkudes jalutasime üles mäkke edasi Kilpkonna järve juurde. See on Thbilisi elanike üks armastatumaid ajaveetmise kohti. Ning kilpkonnadest pidi siin kubisema. Tõesti - meie ei näinud igal juhul mitte ühtegi! Vähemalt mitte siin. Üht eluga riskijat kohtasime eile Thbilisi sõites keset maanteed autode vahel teed segamatus rahus ületamas. Järv ise tundus ka täitsa mõttetu koht. Kohalikud käisid ujumas. Mind ei tõmmanud isegi jalgupidi sinna vette mitte. Eriti veel pärast seda, kui kohalikud koerad järves jalga käisid tõstmas. Sõime mõned kaasavõetud virsikud ja tellisime takso uuesti. Nüüd sõitsime kesklinna tagasi. Jalutasime. Kuumus oli päris kurnav. Õnneks leidsime jäätisemüüja. Jalutasime Holy Trinity Cathedrali ehk Tsminda Sameba katedraali juurde. Kui tavaliselt on need kõige suuremad ja uhked kirikud ja katedraalid vanad ja auväärsed ehitised, siis siin on asi otse vastupidine: Trinity katedraali ehitus algas 23. novembril 1995 ning pühitseti sisse samal kuupäeval 2004. aastal.

Katedraali ehitus kuulutati Gruusia riikliku ja vaimse taaselustumise sümboliks. Koha valik tekitas aga palju pahameelt. Vähemalt 2/3 katedraali alusest maast oli olnud kunagi vana armeenlaste kalmistu. Surnuaial olnud armeenlaste kirik, koos hauakivide ja mälestistega, hävitati nõukogude perioodil Lavrenti Beria käsul. Surnuaed muudeti pargiks. Trinity katedraali ehitamise ajalgi tuli pinnasest välja palju luid ning hauatähiseid. Kiriku ehitajaid süüdistati totaalses austuse puudumises lahkunute vastu. Kuid kirik sai siiski valmis ja on nüüdseks saanud üheks Thbilisi suurimaks vaatamisväärsuseks, olles ka üks maailma suurimaid religioosseid hooneid. Katedraal koosneb 9 kabelist, millest 5 asub suurtes maa-alustes ruumides, üldpindala on 3000 ruutmeetrit. Kompleks koosneb kirikust, eraldiseisvast kellatornist, patriarhi eluruumidest, kloostrist, kirikuõpetajate seminarist, teoloogilisest akadeemiast, mitmetest töökodadest ja puhkepaigast.

Meie jalutasime aga edasi. Plaanisime sõita köisraudteega üles mäe otsa Narikala kindluse juurde. Aga enne otsustasime teha lõuna, sest uskumatu küll, aga kõht oli jube tühi. Otsisime ühe toreda restorani. Et natukene jahedust nautida valisime terrassi asemel siseruumi. Tegime ära tagasilennule check-in´i. Eriti tobe on muidugi see, et pidime kõik oma andmed ükshaaval uuesti jälle sisestama! Tagasilennul võiks ju kuidagi kergemalt saada sellega. Kõht täis jalutasime üle Rahu silla jälle tagasi köisraudtee algpunkti. Ostsime piletid ja sõitsimegi üles. Vot, siit oli nüüd vaatamist väärt vaade! Kogu vanalinnale. Narakali kindlus kujutas endas muidugi ainult kindluse varemeid koos kirikuga. Teine vaatamisväärsus siin kõrgel mäe otsas on Gruusia Ema - ausammas Gruusia emadele. See muidugi ei jätnud ka erilist muljet. Eile õhtul pimedas ja valgustatuna oli ta meeldivam.

Alla jalutasime treppidest. Kuumus oli peaaegu tappev. Alla jõudes leidsin mina postkontori. Mul olid ostetud mõned kaardid, milledele oli marke juurde vaja. Kaardid olin eile õhtul juba valmis kirjutanud ning nüüd polnudki muud kui margid peale kleepida ja posti panna. Thbilisi on väga eripalgeline linn (nagu ilmselt enamus linnasid): siin on uskumatult ilus ja uhke ja viimaseni üles vuntsitud vanalinn; sellest mitte kaugel jalutasime mööda räpaseid ja lagunevaid hurtsikuid; moodne, lärmakas ja väsitav, kuid suursugune kesklinn ja siis hall ja kulunud ning enamuses nõukogude ajast pärit magala rajoon. Oma 1,5 miljoni elanikuga (Gruusias kokku 3,7 miljonit) pole ta just maailma mastaabis mingi suurlinn, kuid suhteliselt väikese pindalaga (umbes 70 000 ruutkilomeetrit) riigi kohta siiski märkimisväärne.

Järgmisena tuli meil üles otsida üks Thbilisi kuulsamaid kohtasid - väävlisaunad. Kusjuures Thbilisi nimigi on tulnud just nendest vängelt lõhnavatest väävliallikatest. Gruusia keeles on thbili "soe". Väidetavalt just nende soojade (tegelikult isegi kuumade!) allikate pärast siia kahele poole Mtkvari (kasutatakse ka Kura nime) jõe kalda terrassidele 5. sajandil linn rajatigi, kuna juba tol ajal omistati allikatele ravitoime. Väga keeruline väävlisaunasid leida polnud, sildid juhatasid ilusasti. Üldse pean ma mainima, et Gruusias on üks parim sildi- ja viidamajandus, mida oma reisidel kohanud olen. Käisime vähemalt kolmes saunas ruume vaatamas ja hinda küsimas. Lõpuks otsustasime viimase, kui kõige ilusama, kasuks. Broneerisime omale privaatsed ruumid pooleteise tunni pärast. Simmo ja Katariina leidsid saunakuplite juures endale toreda vedelemise paiga ja meie Eveliniga ronisime natukene veel mööda vanalinna treppe ringi. Thbilisi vanalinna osa on ikka vapustavalt ilus!

Kui jõudsime teiste juurde tagasi oli just meie istumise koha juures algamas vabaõhu kontsert. Sümfooniaorkester oli kohale aetud koos lauljatega. Päris klassikat küll ei saanud kuulda, aga sellist pop-klassikat. Osad lauljad oli päris head, aga osasid poleks küll tahtnud üldse kuulata. Kella kaheksaks läksime sauna. Nüüd oli meil tund aega. Vesi selles kuulsas väävliallikas oli kohutavalt kuum. Läks ikka tükk aega enne kui suutsime ennast üleni basseini kasta. See tunnikene läks nii hirmus kiiresti, et tundus uskumatu. Meile tundus, et aega veel küllaga, kui juba helises telefon ja teatati meile viimasest 15 minutist. Kiiresti pesema ja riidesse. Ja siis jälle sööma. Läksime natukene lähemale oma hotellile, kus kotid hoiul ja leidsime sobiva koha poolel teel hotelli. Kuna nüüd aega meil oli, lennujaamas pidime olema alles kella kahe ajal, siis istusime kohe mõnuga ja pikalt.

Pool üks öösel jõudsime lõpuks hotelli oma kottidele järele. Võtsime seljakotid, pakkisime osad asjad veel ringi. Olime ostnud kõik linna pealt koju viimiseks Gruusia maiustusi. Need on sellised pikad junnid. Erinevad pähklid (väga tihti kreeka pähklid) on aetud nööri otsa ja siis seda nööri on kastetud paksu puuvilja mahla sisse korduvalt (sarnaneb ühele küünla valmistamise viisile). Mina valisin näiteks viinamarja ja granaatõuna mahlaga junnid. Maitsevad hästi ning Boržomis arvas üks tänavamüüja, et need on Gruusia Snickersid. Maitsevad siiski kordades paremini. Lennujaama saamiseks tellisime jälle takso ja poole tunni pärast olimegi seal. Natukene aega saime istuda ja siis oma pagasi ära anda, et sellega kohtuda Tallinnas juba. Olek oli üpris unine. Magamata öö oli ees ootamas. Ükskord lennuki peale saades oli küll lootust natukene magada. Aga meie esimene lend, Istanbuli, oli suhteliselt lühikene. Pikka und polnud loota.

Raha kulus täna söögi ja joogi peale 51,0 lari, takso sõitude peale 9,0 lari, vabaõhumuuseum 2,0 lari, maiustused 9,0 lari, köisraudteepiletid 4,0 lari, postkaardid, saunas käik 20,0 lari ja kingitused kodustele 14 lari inimese kohta. Kokku täna 95,0 lari inimesi kohta.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !

Wednesday, July 18, 2018


GRUUSIAT AVASTAMAS!

ÜHEKSAS PÄEV - 28.06.2018.

Hommikusöök oli meile tellitud kella üheksaks. Ise mõtlesime küll kaheksa ajal süüa, kuid peremees teadis, et Vardzia tehakse lahti alles kell kümme. Seega aega oli. Magasime mõnuga. Hommikusöögi laud kaetud, kutsus peremees meid sööma. Laual olid ka friikartulid. Väidetavalt oma kasvatatud kartulitest tehtud. Igal juhul väga maitsvad! Kõht täis lahkusime toredast kohast. Täna uuesti minu roolis olemise päev. Kella kümne ajal olime Vardzia sissepääsu juures. Ostsime piletid ning lasime ennast bussiga üles sõidutada. Jaa, nii mugavaks ja laisaks olime juba muutunud mõne autoga sõidetud päevaga. Natukene pidi siiski ka jalutama.

Vardzia koobaslinn on rajatud 12.-13. sajandil Kura jõe kaldakaljusse Gruusia kuningriigi kuninga Giorgi III käsul sõjaliseks kompleksiks ja kindluseks. 1185. aastal muudeti see aga usuliseks keskuseks tema tütre Tamarini poolt. Rajati klooster ning koobastest kujunes 50 000 elanikuga suur linn. Mitmesaja ruumi, kambri ja koridoriga iidne linn laius 13 korrusel või tasandil (ulatudes 50 meetri sügavuseni maa alla) ning 900 meetri pikkuselt mööda jõe kallast. Vardzias on kokku umbes 600 erineva otstarbega ruumi: koosolekute ruum, vastuvõtu kamber, kuninganna Tamarini ruumid, apteek, hulgaliselt keldreid, kondiitri- ja pagariäri, surnuaed, kirikud ja kabelid, saunad, raamatukogud ning loomulikult eluruumid. Ei puudunud ka juurdepääsuteed ja veehoidlad. 

Kompleksi keskuseks on tempel, mille seintele olid freskodena jäädvustatud mitmete ajastute valitsejad. Ajaloolaste hinnangul oli siinne klooster ääretult rikas - isegi pannid olid valmistatud kullast ja hõbedast ning ikoonid ja ristid oli kaunistatud kalliskividega. Kõige võimsama mulje jättiski seesama tempel. Katariina muudkui käis ja hädaldas, et kes need rumalad inimesed ehitasid oma majad sellisesse kõrgesse kohta. Ja siis käisid lollikesed jõest vett tassimas iga päev. Vastupidi, väga targad inimesed olid! Vesi oli neil olemas allikate näol mäekülje sees, mille vesi koguti suurtesse basseinidesse. Üks neist asus just templis. Kitsaid ja järske mäkke uuristatud treppe suutsid kaitsta ründava vaenlase eest paar hästi relvastatud meest. Püstloodset mäekülge pidi polnud võimalik ühelgi vaenlasel märkamatult läheneda. Põhimõtteliselt oli taoline kindluslinn vallutamatu. Keskajal oligi Vardzia kindluseks ja varjupaigaks sissetungijate ning rüüstajate eest.

1283. aastal purustas võimas maavärin Vardzia koobaslinna välimuse: seinad, trepid, galeriid. Muistse Vardzia vägevusest ja ilmest ongi ehk seetõttu raske aru saada. Kuid mitte võimatu! Päris võimas tunne oli ronida templist algavaid (või siis lõppevaid) järske ja kitsaid kivisse uuristatud treppe pidi erinevatele tasanditele. Alustasin ühel korruselt ning käikudest välja saades olin mitu korrust kõrgemal võrreldes teistega, kes maha jäid. Vardziat on osatud väga pikka aega vääriliselt hinnata - juba 1983. aastal sai linnast vabaõhumuuseum. Samuti on see rahvuslik kultuurimälestis ja alates 1999. aastast taas tegutsev klooster.

Varsti hakkasime Thbilisi poole sõitma. Maa oli päris pikk, kuid aega meil oli. Evelin oli uurinud natukene teed ning selgus, et teele jäi meile kolm ilusat suurt järve. Mõtlesime nendest mõne juures peatuse teha. Aga kui me siis olime nendest ühe juures peatunud ei jäänud see peatus sugugi pikaks: väljas oli väga kõva ja külm tuul vaatamata muidu ilusale ja soojale ilmale. Olime nüüd Gruusia tasasemas osas, kus mägesid paistmas väga kaugelt eemalt ainult. Tuultel hea puhuda. Gruusia on suhteliselt väike riik, kuid võib uhkeldada meeletu loodusliku mitmekesisusega. Siin on Euroopa kõrgeimad mäed Kaukasuses, on kiviseid ja kuivi poolkõrbe alasid, Euraasiale tüüpilisi metsi ja subtroopilist taimestikku Musta mere rannikul. Taimestik ja linnu- ning loomariik on väga liigirikas ja huvitav. On kirjeldatud 4200 liiki taimi, millest lausa 380 on endeemilised, nendest 10 liiki üliharuldased. Imetajate liigirohkus on hämmastav - erinevaid liike elab siin rohkem kui üheski teises Euroopa riigis - 110. Linnuliike 350. Palju on haruldasi või väljasuremisohus imetajaid. Tõeliseks harulduseks on saanud sellised loomad nagu vöödiline hüaan või kaukaasia leopard, keda siiski võib veel tänapäevalgi kuivades steppides leida.

Meie tegime aga järvest mõned pildid ning sõitsime edasi. Külad, millest läbi sõitsime olid suhteliselt sarnased. Täpselt ühesugused hallid majad, varieerus vaid suurus ja korruste arv. Kõik oligi siin nii ühetaoline, et ei tulnud pähegi mõnest külast ja selle olustikust paar pilti teha. Alles hiljem jäin mõtlema, et see osa Gruusiat pole nüüd üldse mujal tallel kui mälus. Hea kindel koht küll!

Ühes sellises külakeses tegime lõunasöögi peatuse. Mind paneb ikka ja jälle imestama igal pool maailmas lokkav rullnoklus. Kaks suurt mersut olid sõitnud lausa söögikoha laudade vahele oma masinatega. Oleksid natukene laiemad uksed olnud oleks ilmselt sissegi sõitnud. Restorani teenindaja oli väga sõbralik ja abivalmis vaatamata meie kriitilisele meelele. Lugedes menüüd leti ääres saime kõvasti naerda. Pidasin viisakaks ka teenindajale seletada, mille üle me naerame, et ei jääks tal vale muljet. Näiteks, et me tema üle oleksime naernud. Meie olime leidnud aga menüüst roa "hautatud laps kastmes". Naisterahvas sai ka ise kõvasti naerda ja lubas ülemusele teada anda eksitusest, et too siis parandaks vea.

Tema soovitusel tellisime Gruusia rahvusroa hatśapuri ehk siis juustupiruka nelja peale. Neid on mitmeid erinevaid sorte. Tomatiga, munaga jne. Kõigil on omad nimed. Võtsime kõige tavalisema ja ühtlasi traditsioonilisema ehk Imeruli hatśapuri. See viis lausa keele alla! Imeliselt krõbe ja kuldpruuniks küpsetatud, sulajuust sees. Maitses kordades paremini kui pizza! Olime ju Telavis söönud sama asja varem, kui Gigla meile seda ostis. Kuid nüüd oli tegemist otse ahjust kuumana tulnud pirukaga. Ja maitse veel kordades parem. Ka śaślõkk oli hea. Salatist ma ei räägigi. Gruusias puudub selline vahe tegemine nagu poetomat ja kodutomat. Siin on kõik kodutomatid. Ehk siis isekasvatatud tomatid, millel tomati maitse ja lõhn ja värv. Kurgiga sama asi. Kõht täis sõitsime edasi ja meie järgmine peatus oligi Thbilisi. Kui enne linna tankimine välja arvata.

Evelin oli otsinud välja ühe hosteli aadressi. Kartes sarnast kogemust Mtshethaga (kus meil jäi broneeritud hotell lihtsalt leidmata!) ei broneerinud me seda ära, vaid vaatasime ainult asukoha välja. Õnneks leidsime autole parkimiskoha sellest mitte väga kaugel. Evelin ja Simmo läksid hotelli otsima. Meie Katariinaga jäime auto juurde. Me polnud kindlad kuidas siin parkimisega lood on. Äkki olime parkinud tasulisele alale, mis on üsna tõenäoline Thbilisi kesklinna kohta. Seega jäi osa meist igaks juhuks auto juurde. Teised tulid peagi tubade võtmetega tagasi. Nüüd tegime vahetust: auto juurde jäi Simmo ja ülejäänud rahvas läks hotelli asju ära viima. Kuna me olime nüüd jõudnud Thbilisi natukene varem ja otsustanud ööbida ikkagi linnas, mitte kuskil linna ääres, nagu oli esialgne plaan, siis pidime ka auto andma tagasi varem. Homme hommiku asemel juba täna õhtul. Rendifirma esindaja oli nõus tulema autole järele ise.

Viisime asjad hotelli ära ja läksime auto juurde tagasi. Ootasime ära kuni saime auto üle anda. Siis viisime Simmo asjad hotelli ja suundusime linna peale. Jalutasime Thbilisi vanalinna, mis on äärmiselt ilus, armas, sõbralik, mõnus ja meeldiv paik üheks õhtuseks jalutuskäiguks. Käisime päris suure tiiru ära ning kohtasime eestlasigi. Korraks otsisime söögikohta, kus õhtust süüa, aga kuna tegelikult olime kõik pikast päevast väga väsinud, ostsime hoopis ühest putkast kaasa hotelli mõned tśeburekid ja juua. Ja sellega oligi meil õhtusöök olemas. Päevast oli meil Katariinaga jäänud järgi samuti natukene puuvilja. Läksime hotelli tagasi ja sõime seal igaüks oma toas õhtust. Ja mina jäin igal juhul üsna varsti magama. Heale unele aitas kaasa ilmselt see, et meie toa aken nägi seestpoolt vaadates välja küll väga ilus ja romantiline, aga kui kardin eest ära tõmmata, oli selle taga kinnimüüritud sein. Mille tõttu oligi meie toas väga vaikne ja rahulik!

Raha kulus täna lõuna 12,0 lari, õhtusöök 3,5 lari, Vardzia piletid 5,0 lari, tee äärest ostetud puuvili ja jäätis 3,0 lari, bensiin 18 lari ja hotell 14,0 lari inimese kohta. Kõik kokku 55,5 lari inimese kohta. Ja uskumatult odava hotelli leidsime kesklinnas! Kahene tuba maksis ainult 10 eurot. Hotell oli päris mõnus ja ilus. Ning puhas. Ikka imestan veel, et kuidas on võimalik nii odavalt neid tube väljas pool Eestit müüa. Mingi super-luks see muidugi ei olnud. Näiteks oli kolmandiku meie toa akna ette millegipärast tellissein ehitatud. Aga puhas ja korralik ja kõik mis vaja oli olemas.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !

Tuesday, July 17, 2018


GRUUSIAT AVASTAMAS!

KAHEKSAS PÄEV - 27.06.2018.

Ärkasin kell seitse. Käisin duśśi all ja siis läksin kööki mune keetma. Olime eile ostnud poest mune ja saiakesi. Lisaks tomatit ja kohukesi. Gruusia kohukesed olid kusjuures väga head. Üle pika aja muna süüa oli samuti hea. Lahkele peremehele maksime raha ära ja siis läksime linna peale. Täna oli autojuht Simmo. Vaatasime Svetitskhoveli katedraali. Esialgne kirik samas kohas on ehitatud 4. sajandil. Kirik oma praegusel kujul ehitati aastatel 1010-1029. Läbi ajaloo on katedraal saanud kõvasti kannatada erinevates sõdades elades üle araablaste, pärslaste ja Timuri invasioonid ning isegi nõukogude perioodi. 1787. aastal ümbritseti kirik müüriga ja selle ülemist korrust hakati kasutama militaarsetel eesmärkidel.

Svetitskhoveli katedraali siseseinad kaunistati keskajal täielikult imeliste freskodega. 1830-ndatel aastatel pidi Vene tsaar Nikolai I külastama Mtshethat. Vene võimud hävitasid freskod valgendades need, et saavutada kiriku siseruumides suure keisri külaskäiguks "laitmatu ilme".  Nikolai aga Gruusiasse ei jõudnudki. Mõned freskod on hilisemate restaureerimiste käigus suudetud siiski taastada. Kiriku kivimaja kaunistamiseks on kasutatud palju viinamarjade motiivi, nagu enamuse Gruusia kirikute puhul, mis sümboliseerib riigi veinitootmise ajalugu ning traditsioone. Kirikust tulles jalutasime natukene veel Mtshetha vanalinnas. Tegemist on tõesti mõnusa, vaikse ja meeldiva linnakesega. Järgmisena oli meil plaanis külastada kas Jvari või Samtavro kloostreid. Mõlemasse poleks jaksanud ega jõudnud minna. Pidime valiku tegema! Uurides natukene internetist ja vaadates pilte langes meie valik Jvari kloostrile. Ilmselt mõjutas seegi, et see oli meile eile õhtust peale teiselt poolt jõge ilusasti kätte paistnud ja silmailu pakkunud. Meie võrratu hotelli terrassilt.

Sõitsime üles mäkke kloostri juurde. Siingi oli palju rahvast. Selle koha pealt oleks tõesti olnud mõistlikum valida Samtavro klooster. See pole nii tuntud ega käidav koht. Meie hotelli peremees soovitas samuti just Samtavrot. Et see pidavat olema koht, kuhu me ilmtingimata peame minema! Igale poole siiski ei jõua. Aga Jvari kloostri kirik erines kõigist teistest kirikutest, kus ma varasemalt käinud olen. Nimelt puudub siinses kirikus nendele omane tavapärane hoone sisemine paigutus. Kirik oli seest äärmiselt lihtne. Ainult kivist seinad ning mõned ikoonid. Puudus isegi tavapärane altar. Selle asemel on keset ümaraplaanilist ruumi umbes meetri kõrgune ümmargune kivist alus, millele paigutatud väga lihtne puust rist. Omamoodi ongi aga just see puust risti kogu Jvari kiriku ja kloostri aluseks.

4. sajandil püstitas Gruusia kuulus naispühak Püha Nino kunagisele paganliku templi kohale suure puust risti. Väidetavalt suutis rist teha imesid ning selle juurde hakkas kokku voorima palverändureid kogu Kaukaasiast. 545. aastal püstitati risti ümber väike puust kirik. Praeguse kivist kiriku ehitamise ajaks peetakse 590-605. aasta vahelist aega. Aja jooksul on Jvari kiriku tähtsus aina suurenenud. Nõukogude ajal säilis kirik rahvusliku monumendina, kuigi ligipääsu sellele takistas lähedal asunud sõjaväebaasi range turvalisus. Alates Gruusia iseseisvumisest 90-ndatest aastatest taastati kirik uuesti aktiivseks usuliseks kasutamiseks. 1994. aastast alates on Jvari kirik koos Mtshetha teiste ajalooliste hoonetega UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Jvari kiriku juurest alustasime sõitu Boržomi poole.

Järgmine peatus oli Uplistsikhe - kunagine liivakivisse uuristatud koobaslinn. Gruusias on kaks väga imelist ja kuulsat koobaslinna. Teine on Vardzia. Huvilised peavad tihti valima nende kahe vahel. Tavaliselt eelistatakse Uplistsikhet selle läheduse tõttu Thbilisile. Meie esimene valik oli Vardzia. Nüüd aga tundus, et jõuame mõlemasse ja otsustasime tulla ka Uplistsikhesse. Linna ajalugu ulatub tagasi kuni 3000 aastat, mil tekkis esimene asula Mtkvari jõe kallastel asuvasse kaljusse ning see jäeti maha täielikult alles 20. sajandi alguses. Kui koopad hüljati kolis enamus inimesi lihtsalt kõrval asuvasse külla. Ajaloolised ürikud ja kaubandusdokumendid on tõestanud, et Uplistsikhel olid tihedad sidemed iidsete Urartu ja Mediani tsivilisatsioonidega. Kui tänapäevase Gruusia aladel tekkis Ibeeria kuningriik tõusis siinne koobaslinn selle kultuuriliseks keskuseks. Siin toimusid tähtsaimad usuteenistused ja ohverdused.

Uplistsikhe kõrgeimasse tippu ehitati päikesejumala tempel. Arvatakse, et paljuski tänu sellele saavutas linn oma vägevuse ja tähtsuse. Samas tekkis selle pinnalt kohe ka vastuolu Mtshethaga võimu pärast, mis arenes sõjaks ning hävitas päikesejumala templi täielikult ja kahjustas suuresti kogu tolleaegset linna. Gruusia kirglikud kristlased on pärast seda 6. sajandil mõned linna templitest uuesti üles ehitanud, tehes neist õigeusu kirikud. Praegune säilinud osa on ainult kerge vari linna kunagisest hiilgusest (säilinud on üks kirik), kus inimesed elasid koobastesse uuristatud imeliste freskodega kaunistatud ruumides. Maalingutest ei ole kahjuks säilinud eriti midagi. Jalutasime linna läbi. Natukene oimetuks tegi meid lagipähe paistev päike ning 30 kraadine kuumus. Õnneks oli kogu aeg jahutav tuul kaljudel.

Sõitu jätkates läbisime Gori, Stalini sünnilinna. Mingit erilist muljet see linn küll ei jätnud. Suhteliselt ilmetu ja näotu. Tee peal tegime lõuna ja tankisime. Lõunaks muidugi śaślõkk. Täna võtsime juurde friikartulid. Mis täiesti ootamatult maitsesid imehästi! Ma polegi vist varem nii häid friikaid söönud. Peale lõunat jõudsime Boržomi. Parkisime auto (kusjuures oli tasuline parkimine!) ja läksime suurde keskparki jalutama. Kohta siis, kus kuulsad Boržomi mineraalveeallikadki. Ka park oli tasuline. Pargi sissepääsu kõrvalt sai sõita tõstukiga üles pargi kõrval kõrguvale kaljule. Tõstuki pealt pidi olema fantastiline vaade alla pargile. Otsustasime siis samuti vaadata seda vaadet ja sõita üles. Aga pidime küll pärast tunnistama, et mingit head vaadet sealt ei avanenud. Suured puud varjasid kogu vaate. Ning ka ülevalt ei avanenud just samal põhjusel mingit erilist vaadet.

Alla tulime väikest matkarada pidi, mis algas tõstuki juures natukene alla poole jalutades. Rada tundus suhteliselt vähe kasutatud ja hüljatud. Viis see aga alla parki. Nii, et saime sinna tasuta sisse. Kuulsa Boržomi allika juures seisis vanatädi, kes jagas pudelitesse ja topsikutesse soovijatele siis seda kuulsat mineraalvett. Mis oli väga vastik! Soe ja soolane. Ja ilma gaasita. Ma ei saanud aga aru, miks pidi kuuma päikese käes vaevama tädikest sellise asjaga: iga inimene oleks võinud täita ise oma topsikuid ja potsikuid. Kunagine Boržomi tehas on tehtud nüüd muuseumiks. Hoone on väga ilus ja päris halvas seisus. Selline ilus ja ajalooline hoone vääriks küll korda tegemist minu arust. Eks iga sellise asja jaoks ole aga kõvasti raha vaja. Ilusasti renoveeritud oli kunagine sanatooriumi hoone. Ilus puitpitsiga villa. Kui nüüd see park välja arvata, siis Boržomi mingi väga eriline linn ei olnud.

Edasi sõitsime Vardziasse. Teelt ostsime arbuusi. Jõudes Vardziasse, mis on siis üliväikene külakene tänapäeval, pidime otsima mõne mõnusa kodumajutuse. Sõitsime meie homse päeva eesmärgiks olnud koobaslinnani ära, et saada aimu kuhu peame homme minema. Imetlesime jõe (ka Vardzia asub jõe kaldal kõrgesse kaljusse rajatuna) teiselt kaldalt vaadet muistsele linnale. Mõned pildistamise peatused tegime ka teel. Ning ronisime ühe kindluse juurde mäe otsa, mis oli aga suletud juba, seega me sisse ei saanud. Gruusias on tõesti iga mäe otsas mõni vana kindlus. Või siis klooster. Või vähemalt kirik. Lõpuks hakkasime sõitma tagasi Tmogvi külakesse, kust enne möödudes, oli olnud hulgim väikeseid külalistemajasid. Küsisime ühest, mis välisel vaatlusel tundus armas, hinda. Hind oli sobiv, natukene jättis omanik hinnast alla ka.

Toad olid armsad. Omanik rääkis uhkusega, et kõik on tema enda kätetöö. Meie auto sai ka põgusa pesu voolikust hotelli õuel. Olime saanud siia sõites kuidagi oma auto sitaseks. Siin on kõik teed täis lehmasitta. Ilmselt pritsis mõni vastusõitev auto meidki sellega kokku. Hotelli peremees lasi nüüd voolikuga auto suuremast mustusest puhtaks. Lehmi on siin ka kõik teed täis. Ning kõik suhtuvad nendesse äärmiselt heatahtlikult: ei mingit närvilist signaalitamist, kirumist ega sajatamist. Antakse mõni tasane törts signaali, et loomi mitte üleliia ehmatada ja vaikselt sõidetakse nende vahelt läbi. Erandiks olid muidugi venelased. Õhtul me ei hakanudki poodi ega kuskile sööma minema. Sõime neid jääke, mis meil oli. Ja arbuus oli. Peremees pakkus muidugi veini jälle. Punast, mis oli seekord päris joodav. Leppisime kokku hommikusöögi kellaaja ja siis läksime magama.

Raha kulus täna 7,0 lari Uplistsikhe pilet, 30,0 lari bensiin, 16,0 lari lõunasöök, 5 lari tõstuk Boržomis, 2,0 arbuus maantee äärest ning 25,0 lari ööbimine koos hommikusöögiga. Kokku täna kulus meil siis 85,0 lari inimese peale. Arvestan nende inimestena muidugi enda ja Katariina kulusid. Evelinil ja Simmol nende isiklikud kulud natukene kindlasti erinesid meie omadest. Aga kulud, mis jagame nelja peale, on loomulikult kõigile võrdsed.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !

Monday, July 16, 2018


GRUUSIAT AVASTAMAS!

SEITSMES PÄEV - 26.06.2018.

Olin öösel ärganud mitu korda suure lärmi peale. Esimese hooga süüdistasin jälle suure kisaga poole öö ajal hotellist lahkuvaid venelasi. Hommikul selgus, et seekord ei olnudki venelased. Hoopis poolakad. Läksid kella kolme ajal Kazbeg´i matkale. Meie aga ärkasime kella kaheksa ajal päriselt. Huvitav, et meie seltskonnast polnud peale minu mitte keegi kuulnud poolakate mürarikast lahkumist hotellist. Ealised iseärasused vist! Sõime õhtul ostetud saia doktorivorsti ja tomatiga. Juurde viimased kaasavõetud lahustuvad kohvid ning Katariinale ja Simmole tee. Simmo ja Evelin läksid peale sööki korraks poodi, et leida kohalikku SIM-kaarti telefoni jaoks. Et saaksime kasutada navigeerimiseks telefoni. Ja mitte selle eest hingehinda maksta.

Meie Katariinaga jäime veel asju pakkima: Katariina oli sellega täna jännis. Kui Evelin ja Simmo tagasi (soovitud kaarti nad siiski ei saanud, kuna vastav pood oli veel kinni olnud) hakkasime liikuma. Tassisime oma kodinad autosse, tasusime hotelliarve ja asusime teele. Täna oli minu kord roolis olla. Meie tänane esimene sihtpunkt oli kõrgel mäe otsas asuv Gergeti Trinity kirik. Olimegi oma hotelli valinud selle järgi ehk kohta, kust pidi minema tee kiriku juurde. Selle tee leidmine oli aga õige keerukas ettevõtmine. Ekslesime oma suure džiibiga Stepatsminda kitsastel tänavatel kuhu vaevu ära mahtusime ja mis pigem meenutasid jalgrada kui sõiduteed. Ja käänulised olid teised ka. Ükski tee meid aga kuskile välja ei viinud. Üks neist lõppes tupiku ehk kellegi koduväravaga.

Ringi keeramiseks ruumi polnud: hea, et üldse mahtusime sinna. Pidin tagurdama. Vaatamata sellele, et ma selles ennast üldse kindlalt ei tunne, sain siiski hakkama. Tiirutades meie ilmselgelt liiga suure autoga nende tänavate jaoks, üritati meid ka juhatada siia ja sinna. Enamus kohalikke andis siiski mõista, et nendelt tänavatelt kuskile teed edasi ei vii. Lõpuks leidsime meesterahva, kes suutis meile anda täiesti asjalikke juhiseid kiriku juurde jõudmiseks. Neid järgides jõudsime õigele teeotsale. Autoteed, need Gruusia mägedes kulgevad rajad, Eesti mõistes siiski väga ei ole. Kohati püstloodis mäkke ronivad ja inimese peasuuruste kivide ning veel suuremate aukudega kaetud radadel pole väga kerge sõita. Kuid samas tohutult põnev! Hetkeks oli mul lausa kahju, et Eestis selliseid teid ei ole: seega pole ka põhjust endale sellist autot igatseda!

Gergeti Trinity kirik asub 2170 meetri kõrgusel mäe otsas. Kõige kuulsam ei ole kirik mitte kiriku enda vaid hoopis oma vaate pärast Kazbeg´i mäele. Meie aga ei näinud kahjuks sedagi. Mäed olid pilvedes ning vaade puudus. Kirik ise on väga lihtne. Ehitatud 14. sajandil järgides traditsioonilist Gruusia kiriku arhitektuuri. Kiriku ajaloost pole palju teada: 1906. aasta reisibrožüüris on mainitud, et kirik on ehitatud kohale, kus varem kummardati paganlikke jumalaid. 18. sajandil muutus Gergeti Trinity Gruusia reliktide hoiukohaks, mis veeti siia pärslaste sissetungi ajal Tbilisi. Nõukogude okupatsiooni ajal oli kirik suletud. Käisime kirikus sees. Enne igasse kirikusse minekut peame muidugi jälle kombekohaselt riietuma. See tähendab siis, et naisterahvad peavad olema pealaest jalatallani kaetud. Kusjuures ei tohi olla jalas püksid! See osa on küll minu arust natukene veider: usun, et Jumalal on täiesti ükskõik, kas mul on jalas pikad püksid või seelik/kleit. Aga inimesed kipuvad ikka teiste eest otsustama. Aga ega meesterahvadki kergelt pääse. Pikad püksid on neilt nõutud.

Minu arust oli kõige ilusam Gergeti Trinity kiriku juures hoopis vaade eemal mäe otsas asuvale kirikule. Seda ei seganud ka eemal mäetippudel olev pilvisus. Edasi sõitsime aga vaatama Stepatsminda lähedal asuvat koske. Sinnagi viis selline tavalistes oludes mitte sõidetav tee. Natukene saime jalutada enne päris üles kose juurde jõudmist. Vaade oli muidugi päris ilus. Pildile oli keeruline saada seda ainult, sest kaugemalt oli rada metsa sees ja vaade puudus üldse. Lähedale jõudes oli aga juba liiga lähedal. Täna hommikul külastatavate vaatamisväärsuste puhul oli tegemist nüüd küll päris populaarsete objektidega kõigi turistide silmis. Seega ei saanud enam kurta rahva vähesuse üle. Kosk ära vaadatud sõitsime tagasi Stepatsmindasse.

Tegime kiire lõuna kohalikus restoranis. Proovisime ära hinkaalid. Osad olid päris head. Kuid Katariina läks oma tellimusega küll alt. Maitseelamusena meeles mullusuvised keelt alla viivad pelmeenid Ukrainas Lvivis, tellis ta suures õhinas taas kartuli ja juustuga hinkaalid. Need aga erinesid kõvasti eelmistest. Olles tehtud Gruusia kohaliku juustuga, mida Katariina lausa jälestab (pehmelt öeldes!), keeldus ta neid söömast ja pidi oma kõhu saama täis minust üle jäänud lihatäidisega hinkaalidest. Pärast sööki käisime kiiresti läbi pangast (vahetasime raha veel natukene) ja poest (Simmo ostis kohaliku SIM-kaardi lõpuks). Siis alustasime sõitu Mtshetha poole. Tee peale jäi meile Gruusia (ka eestlaste hulgas) populaarne suusakuurort Gudauri. Olen nüüd nii enne Gruusiasse tulekut, kui siin koha peal olles, kohanud kümneid eri nimevariante Mtshetha linna puhul. Nii, et ma vahepeal isegi kahtlesin: äkki on tegemist näiteks kolme eri linnaga. 

Mtshetha asub Tbilisist ainult 20 kilomeetri kaugusel Kura jõe ääres. Gruusia pealinn 3. sajandist eKr kuni 5. sajandini. 317. aastal võeti siin vastu ristiusk. Praegusel hetkel on linna vanad ajaloolised ehitised võetud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Evelin oli hommikul meile mõned kilomeetrid enne linna broneerinud hotelli. Kuid seda hotelli me ei leidnud! Vaatamata meie ning kohalike abiliste ponnistustele. Otsustasime siis sõita linna ära ja otsida sealt niisama hotelli. Esialgu midagi silma ei hakanud. Ühel väiksel tänaval küsisime ühe vanahärra käest. Kui ta aru sai, mida me otsisime, palus ta viis minutit. Ja siis teatas, et kohe saab. Viie minuti pärast sõitis kohale üks teine vanahärra. Hotelli omanik, kes oli valmis meid kohe sappa võtma ja oma hotelli juurde juhatama.

Leppisime kokku (natukene pidime ikka tingima - 30 larilt 25 peale inimese kohta) hinnas ja sõitsime härra järel tema hotellini. Esimesena jahmatas meid vaade hotelli rõdult linnale. See oli vapustav! Minul tekkis tunne, et nüüd olengi kogu linna ära näinud. Natukene oli vanahärra hädas küll wi-fi tööle saamisega. Kutsuti üks lapselaps, siis teine; tööle aga asi ei hakanud. Meile oli hetkel see hädavajalik, et tühistada hommikul broneeritud hotell, mis leidmata jäi. Muidu oleks Simmo kaardilt raha ikkagi maha läinud. Selle jaoks pakkus hotelli omanik Simmole kohe võimalust oma arvutis kiri ära kirjutada ja saata. Simmo läkski kirja kirjutama ja meie jäime vaadet nautima. Booking.com´iga segadus likvideeritud saime lõpuks autost oma asjad tubadesse kanda.

Gruusiasse sõites mõlgutasime mõtteid, et tore oleks ööbida kohe päris grusiinide kodus, et näha nende elu-olu lähedalt. Seda me saime kohe esimesel õhtul. Eile mõtlesin, et tore oleks ööbida mõnes ilusa vaatega toredas luksusvillas. Ja siin me olime: hotell oli suurepärane! Tegemist väikese perehotelliga. Hoone oli ehitatud pere enda elamu kõrvale väga suurejooneliselt. Parkettpõrandad, vanad restaureeritud uksed, kaks vannituba, saun, antiikmööbel, köök. Valisime omale toad välja. Hotelli omanik pani kohe köögis külmkapi sisse meie jaoks. Küsis, kas basseini soovime õhtul minna? Ja veini maitsta? Gruusias tõesti teeb igaüks veini. Loomulikult soovisime me seda kõike! Esimese asjana pidime siiski õhtust sööma kuskil. Arutasime omavahel, kas minna jalgsi linna peale või siis autoga. Hotelli omanik pakkus välja, et tema viib meid autoga heasse söögikohta. Me tahame ju ikka śaślõkki süüa? Ikka, mida siis veel! Ja siis saame käia poes ja osta omale hommikusöögi ja tema ootab nii kaua ja toob meid hotelli tagasi pärast. Vot, nii lahked, abivalmid ja sõbralikud inimesed ongi Gruusias!!!

Meile igal juhul sobis see ettepanek. Söögikoht oli tõesti selline kohalike koht. Ilmselt seetõttu oligi söök hea ja hind soodne. Pärast sööki käisime poes ja siis sõidutati meid hotelli tagasi. Basseinis oli vesi vahetatud ja ootamas. Enne veel aga kutsus peremees meid veine degusteerima. Läksime tema veinikeldrisse. Alguses proovisime valget, siis punast ja kõige lõpuks pakkus ta meile ka enda valmistatud konjakit. Ainult tśatśast keeldusime. Võrreldes meie esimese õhtu veinidega oli punane parem. Valgega oli aga vastupidi. Kuid kõige parem oli konjak! Täitsime järjest oma klaase, aga nii ruttu me juua küll ei jõudnud. Saime omale veiniklaasid basseini äärde kaasa. Peremees näitas meile ka kingitust enda Hispaanias elavale lapselapsele: igal aastal paneb ta kõrvale pudeli punast ja teise valget veini. Ja kui lapselaps saab 16. aastaseks saab ta endale kingiks veinikogu oma Gruusia vanaisalt. See oli väga armas!

Istusime veel basseini ääres natukene aega. Basseinis me küll väga palju aega veeta ei saanud sealse külma vee tõttu. Magama läksime kella kaheteistkümne ajal. Raha kulus meil täna lõuna- ja õhtusöögile ning poes kokku 42,0 lari ning hotellile 25,0 lari - kokku 67,0 lari inimese kohta.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !

Saturday, July 7, 2018


GRUUSIAT AVASTAMAS!

KUUES PÄEV - 25.06.2018.

Kella kaheksaks olime palunud hommikusööki. Kell üheksa pidi olema meie rendiauto kohal. Evelin oli näinud pool ööd õudusunenägusid sellest, kuidas meil ei ole seda autot ja mis me siis edasi teeme. Minagi mõtlesin korra sellele, et kui see auto ei peaks mis iganes põhjusel tulema, siis millised on meie alternatiivid? Kõik variandid, mis suutsin välja mõelda, olid väga põnevad ja seiklusrikkad. Kuid auto oli kohal! Oli tulnud juba öösel. Õigemini olid. Autorendifirma tuli kahe auto ja autojuhiga. Üks auto jäi siis meile ja teisega pidid ise tagasi minema. Sõime ära oma hommikusöögi ning tassisime asjad autosse. Saime põhjalikud juhendid. Et mida ja kuidas teha. Auto oli väga korralik Nissani neljaveoline džiip. Kehvemaga poleks olnud ka võimalik mägiteedel sõita.

Arveldasime autorendi ära. Selle saime maksta eurodes. 70 eurot läks kogu see lõbu meile rohkem maksma selle eest, et auto toodi Shatilisse kohale. Vastasel juhul oleksime pidanud seiklema ise Shatilist Tbilisi mingi transpordiga (bussi sealt ei sõida) ja saanud alles sealt auto kätte. Etteruttavalt pean jälle mainima, et kui me olime Shatilist mööda seda mägiteed mägedest alla ära sõitnud, siis ei tundunud see lisaks tasutud summa enam üldse mitte mainimisväärsena. Rahad makstud ja leping allkirjastatud, pakkisime asjad autosse ära ning olime valmis teele asuma. Evelin läks korra veel autofirma meestele ütlema, et me esialgu plaanime sõita teises suunas - Mutsosse tagasi. Selle peale teatasid meesterahvad talle, et nemad ka, sest nad polevat siin kandis mitte kunagi käinud.

Meie igal juhul asusime teele. Esimesena asus rooli Simmo. Evelini mõte oli panna ette istuma autojuhid ehk siis Simmo ja mina, ja tagapingile siis niisama kaasreisijad ehk tema ise ja Katariina. Nii siis tegimegi. Mägiteedel võtab sõit ikka väga kaua aega ja nii sõitsimegi Mutsosse seda 12 kilomeetrit peaaegu tund aega. Teedel on sellised augud, kivid ja jõed, et enamus aega tulebki sõita umbes 20 kilomeetrit tunnis. Kiiremini pole võimalik. Mutsos ronisime päris kõrgele mäe otsa, et jõuda vana kindluslinnani. Esimene hütikene, millesse sisse piilusime, üllatas meid kümnete pealuude ja tohutu kontide hunnikuga. Ilmselt tegemist siis matusekambriga. Kohe läheduses oli teinegi samasuguse sisuga. Asusid need ka natukene eemal ülejäänud hoonete kogumist. Olime lugenud enne Gruusiasse tulekut mitmeid reisikirjasid. Ühes oli mainitud Mutso kindlust, kui tõelist vaatamisväärsust, mis igati väärib rasket ronimist kõrgele mäe otsa. Väga raske see ronimine muidugi ei olnud. Kuid peab arvestama sellega, et meil oli seljataga tõsine kõrgmäestiku treening neli päeva.

Mutso on muljetavaldav mälestusmärk Gruusia kunagisest võitlus- ja eluvaimust. Kindlus asub 1880 meetri kõrgusel kalju otsas ning on juba üle saja aasta olnud maha jäetud. Raskendatud ligipääs Mutsole on aidanud säilitada kindlust väga originaalsena ning hoidnud rüüstamiste eest. Üks vana legend jutustab, et Mutso kindluse kunagised elanikud oli vaprad jahi- ja sõjamehed, kes kummardasid Broliskalo ikooni, mis asus Mutso kirikus. Sajandite jooksul ikoonile annetatud summadest olevat kogunenud tohutu varandus, mis olla ikka veel peidus kuskil mägedes kindluse ümber. Varandus ootavat vaid õiget inimest, et tulla uuesti päevavalgele. Meie igal juhul rahapajale ei komistanud. Aga kindlusest olime vaimustuses! Evelin arvas isegi pärast reisi, et Mutso kindlus jättis talle kõige võimsama mulje. Ja tõesti, järsule mäenõlvale rajatud linn hämmastas oma suurepäraste ehitiste ja vaadetega. Grusiinid oskavad hinnata looduse ja eriti mägede ilu ja lummust. Vapustav on igal hommikul ärgata üles sellises paigas ja vaadata ükskõik millises suunas ja näha vaadet, mis võtab hinge kinni!

Iga kord viibides mõnes taolises paigas püüan endale ette kujutada, kuidas sadu (või mõnikord ka tuhandeid!) aastaid tagasi elu siin käis? Kuidas inimesed liikusid mööda neid kitsaid ja järske tänavaid, kuidas nad tassisid iga päev vett pool kilomeetrit allpool asuvast jõest? Kui palju lapsi ei kasvanud kunagi suureks selle tõttu, et nad lihtsalt kukkusid kitsalt tänavalt alla kuristikku? Kuigi, olgem ausad, ma usun, et iga laps kunagises Mutsos oli kordades osavam mägedes liikuja võrreldes meiega. Meie aga ronisime kohe päris mäe tippu. Nii kõrgele, kust enam edasi minna polnud võimalik. Istusime sinna kivi otsa maha ja nautisime fantastilisi vaateid, mis avanesid absoluutselt igas suunas. Olime kalju tipus. Kui lõpuks alla ronisime tuli meile juba vastu hunnik turiste. Olin tänulik, et meil oli võimalik nautida seda paika täiesti üksinda.

Alla jõudes käisime loomulikult läbi juba tuttavast kohvikust ja ostsime nelja peale kaks coca-colat jälle. See hakkab harjumuseks saama. Meie autorendi firma meesterahvad olid samuti kohale jõudnud. Kuid üles mäkke ei kavatsenud nad ronida, hakkasid hoopis enne meid tagasi sõitma. Naljakas! Sõita nii kaugele ja siis mitte käia vaatamas asja, mille pärast siia tulid. Nagu kontrolliks meid. Käisime ka tualetis. Sellisesse polnud mina oma elu jooksul veel kunagi sattunud. Tualett oli ehitatud otse jõe kohale ehk kõik, mis inimesed väljutasid, läks otse jõkke. Loodetavasti kasutasid külaelanikud siiski joogiks mõnda muud vett. Mõnda ojakest näiteks, mis tuleb otse mägedest alla. Hakkasime sõitma taas Shatili poole. Ka Shatilis on vana kindlus. Selle ühte osasse on ehitatud hotell. Kuna aga talveajal puudub ühendus muu maailmaga, sest tee on suletud, siis on praeguse aja elanikud Shatilis ainult suveperioodil. Kuigi väidetavalt on 2014. aasta andmete järgi Shatilis 22 püsielanikku. Tegime mõned fotod ka Shatili kindlusest. Kõige õigem oleks vist nimetada kõiki neid Gruusias praktiliselt igal künkal asuvaid varemeid siiski kindluslinnadeks. Euroopa mõistes kindlus tähendas tihti ainult kaitserajatist, kus pidevalt elasid vaid vahimehed. Ainult ohu korral koondus sinna kogu ümberkaudne elanikkond. Gruusias Kaukauses asuvad kindlused olid aga pidevad elukohad.

Edasi algas meil pikk ja raske sõit üle mägede. Ja järgmisena kohtasime oma autorentijaid keset teed seismas. Sõitsime mööda neist. Meie järgmine sihtpunkt oli Stepatsminda. Välismaalased ja turistid kipuvad seda linna nimetama sagedamini Kazbegiks samanimelise kõrge mäetipu järgi. Minulgi kulus enne reisi tükk aega, et viia need kaks erinevat nime kokku ühe ja sama nimetaja alla. Mägedes saab aga tee teha sinna kus võimalik. Mitte sinna kus vajalik. Seega tuli meil sõita peaaegu uuesti Tbilisini välja, enne kui saime hakata siis uuesti teise kanti mägede poole tagasi sõitma. Tee Shatilist alla oli kõike muud kui lihtne sõita. Kõrvalistujana võisin vaid tänulik olla, et esimese päeva autojuht oli Simmo. Vahepeal oli rusuvool üldse sulgenud tee. Likvideeris seda päevinäinud buldooser, nii et meil tuli üks 15-20 minutit oodata kuni ta on loonud mingisugusegi uue tee, enne kui saime edasi sõita. Aga tavaliselt ongi nii, et mida raskem ligipääs, seda parem koht! Vaated olid igal juhul jumalikud.

Lõpuks ootasime juba pikisilmi head teed. Hea tee tähendas meie jaoks ilma aukudeta asfaltteed. Kui lõpuks selliseni jõudsime, hakkasid ka söögikohad teele jääma. Ühes śaślõki kohas tegimegi lõunapeatuse. Tellisime igaühele liha ja kahe peale leiva ning tomati-kurgi salati. Oodates oma sööki kohtasime uuesti oma jälitajaid: olime juba suhteliselt veendunud, et nad tulevad ka sööma meiega samasse kohta. Aga otsustasid siiski ringi. Küsisid, kuidas meil läheb ja see oli nüüd tõesti viimane kord, kui neid nägime enne auto tagastamist. Liha oli aga hea. Kuigi, mitte nii hea, kui Gigla pere juures. Kõht täis tankisime ka auto ja sõitsime edasi Ananuri kindlust ja kirikut vaatama. Tegemist on UNESCO-kaitse all oleva kindlustatud kirikuga siis. Müüriga piiratud alal asetseb kaks kirikut. Vanem kirikutest on ehitatud 17. sajandi esimesel poolel. Teine kirik on dateeritud aastaga 1689.

Viimase otsa teest Stepatsmindasse sõitsime mööda vana ajaloolist Gruusia sõjateed. Gruusia sõjateed on esimest korda mainitud Straboni "Geograafias". Tänapäevasel kujul hakkas 208-kilomeetrist teed ehitama Vene armee 1799. aastal. Ehituse valmimisest teatati 1817. aastal. Gruusia sõjatee ühendab Venemaal asuvat Vladikavkazi Tbilisiga. Tee ehitamise otsus tulenes vajadusest liigutada vägesid kiiresti ja võimalikult ohutult Gruusiast läbi Kaukaasia Venemaale. Isegi meie GPS (kasutasime mingit interneti vaba matkateede kaarti) teatas, et oleme ajaloolisel Gruusia sõjateel! Sõitsime läbi Gudaurist, mis on Gruusia kõige kuulsam suusakuurort. Hetkel valitses siin küll suhteline mahajäetus väljaspool hooaega. Käis kõva ehitustöö - ettevalmistus järgmiseks hooajaks.

Stepatsmindasse jõudsime alles pimedas. Olime otsinud välja odavamate hotellide piirkonna. Alguses sinna sõites tundus küll nagu oleksime kuskile getosse sattunud. Aga lõpuks hotell, kust käisime hinda küsimas, osutus täiesti normaalseks. Võtsime ühe suure toa nelja peale. Toas oli WC ja duśś. Viisime asjad tuppa ära ja läksime poodi, et osta õhtu- ja hommikusöögiks midagi. Poemüüja oli üsna korpulentne ülevoolavalt sõbralik ja heatahtlik naisterahvas, kellel minia eestlane. Vestlesime päris pikalt. Kui ütlesime, et me alles tulime Stepatsmindasse ja homme juba sõidame edasi, jäi ta väga kurvaks. Ja arvas, et siis polnud üldse mõtet tulla. No loodame, et nii trööstitu asi siiski pole ja me leiame siitki homme midagi meeldivat.

Ostud tehtud jalutasime hotelli tagasi. Palusin hotelli perenaiselt kannu kuuma vett. Tegime teed ja sõime leiba (meie mõistes siis saia) vorsti ja tomatiga. Küpsiseid ja puuvilja magustoiduks peale. Täna kulus raha bensiinile 32,5 lari, autorendi maksime eurodes - 286 eurot kokku (inimese peale 71,5), lõunasöök 15,5 lari, poeskäik 8 lari ja hotell 20 lari inimese kohta. Kokku siis 76,0 lari ja 71,5 eurot täna kulutatud raha meil. Arvutan siin rahasummad enda ja Katariina peale ning üldised kulud siis nelja inimese peale. Seda sellepärast, et siis on lõpuks hea võtta kokku summa, mis kulus meie reisil ühe inimese kohta.

Meie Gruusia avastamisest on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=C-JgNSy4RHc&fbclid=IwAR3rbPQjMXK_t5VF1Q3_Gfs_fh5rq9UMHB4vg2eqdCcu3OlkASrfiOvO59Y !