ETIOOPIA - SEITSMES PÄEV!

SEITSMES PÄEV - 30. NOVEMBER 2023

Täna hommikul olid minul kellaajad segamini: hommikusöögi lauas küsisin lausa kaks korda üle, et mis kell me siis stardivalmis peame olema!? Segadusele vaatamata suutsin ikkagi õigel ajal olla bussi juures. Täna alustasime Konsost sõitu Jinkasse Omo jõe orus. Sõit sinna võttis aega umbes kolm tundi. Vahepeal tegime ühe tualetis käimise peatuse kohalikele mõeldud hotellis või lihtsalt võõrastemajas. Tubade uksed olid avatud, mistõttu saime neissegi sisse piiluda. Olen kõige reisimisse puutuva puhul küll suhteliselt askteetlik ning leplik, aga siin poleks tahtnud isegi mina mitte mingil juhul ööbida. Eelkõige just mustuse tõttu. Puhtusestandardid on Etioopias ja Eestis küll äärmiselt erinevad.

Etioopia teedel ringi sõites eriti autosid liikumas ei ole. Mõnes mõttes ongi täiesti uskumatu kui vähe autosid näha on! Mõned kaubaautod, mõned turiste teenindavad bussikesed või autod. Ühte teehöövlit ja ühte traktorit olen samuti näinud. Kohalikel, välja arvatud Addis Abeba rikkamatel elanikel, autosid ei ole. Heal juhul saadakse endale lubada mootorratast või rollerit. Liiklemise teeb see muidugi lihtsamaks. Sest teede olukord eriti midagi kiita pole: kuival perioodil on kõik enam-vähem korras, aga suurte vihmadega uhutakse tihti mõni osa teest lihtsalt minema. Täna külastasime esimese asjana aga enne Jinkat asuvat kohalike hõimude turgu. Piirkonniti on tavaliselt kindlad turupäevad. Siin oligi selleks neljapäev! Turule lähenedes hakkasime juba varakult sõitma mööda turule ruttavatest (see on muidugi väike liialdus: siin ei rutta keegi ja mitte kunagi!) müüjatest - kellel kits, lammas või lehm nööriga järel, kellel kana kaenla all või seljakotis, kellel puukoorem või erinevad põllusaadused turule viia.

On täiesti tavaline, et turule minekuks käiakse maha 4-5 kilomeetrit. Kuna bensiin on siin väga kallis ja sellest tulenevalt ka bussisõit, siis enamus etiooplastest üldjuhul ei saa endale isegi seda lubada. Nii käiaksegi jala! Siinne turg koosneb erinevatest osadest, millest meie plaanisime külastada naiste- ja loomaturgu. Esimesena suundusime naisteturule, kus müüjateks siis põhiliselt naised. Meie üllatuseks olid siin inimesed suhteliselt tagasihoidlikud! Ning seda isegi turu situatsioonis, kus tavaliselt kõik üritavad kõigile meeleheitlikult midagi maha müüa! Keegi meile siiski midagi pähe määrida ei üritanud, rääkimata raha lunimisest. Lapsed muidugi jalutasid meil väga püsivalt ja visalt kannul, mõned isegi kogu meie turul viibimise aja, kuid seda pigem uudishimust ja põnevusest kui kasu saamise soovist. Lapsed puudutasid vaid meie nahka, mõni suurem ulatus ka juukseid silitama ning mõni pisikene poetas vargsi oma määrdunud käe mulle pihku. Just nende tagasihoidlikkus tegi siinsed põngerjad armsaks!

Aga see Aafrikas nii tavaline asjaolu, et valget inimest vaadatakse kui kahel jala kõndivat rahakotti, on tegelikult seletatav nende traditsioonide ja kommetega. Etioopias on tavaline, kui kellelgi kogukonnast või perekonnast läheb väga hästi ja tal on palju raha, siis ta jagabki kõike oma vaesemate kogukonna- või pereliikmetega. Nende jaoks on täiesti normaalne, et kui kellelgi on rohkem, siis ta annab sellest osa neile, kellel ei ole. Seega, nende jaoks täiesti õigustatult ootavad ja eeldavad nad meilt neile harjumuspärast käitumist ning ei mõista sugugi vastupidist! On üsna tavaline, et näiteks Euroopas tasuva töökoha saanud etiooplane elab ise ülimas askeesis, saates enamuse oma teenistusest kodukülla. Nende jaoks on väga keeruline mõista, miks turistid ei toimi samamoodi ega anna suuremat osa oma rahast neile! Sest meil on ju väga palju raha nendega võrreldes. Ja nemad on harjunud, et see kellel on palju raha, annab neile ka.

Naisteturult suundusime edasi loomaturule. Siin olid nüüd küll eranditult ametis mehed. Loomaturg oli arusaadavatel põhjustel ümbritsetud kõrge roigastest taraga. Sissepääsuks jäetud vaid väike väravakoht. Kaubeldi põhiliselt suuremate loomadega nagu kitsed, lambad, veised, eeslid... Hobuseid olen siin siiski suhteliselt vähe kohanud. Väiksemad loomad-linnud loetakse aga ilmselt naiste pärusmaasse kuuluvateks, mistõttu ei pea nendega tegelema mehed. Ka siin keegi meie vastu liigset uudishimu ega huvi üles ei näidanud. Saime suhteliselt rahulikult ise uudistada meie ümber toimuvat. Naisteturult olid koos meiega mõned lapsed kaasa jalutanud. Aupaklikus kauguses. Imestasin vaid selle üle, et mõned neist olid ikka päris pisikesed mudilased. Aga ju nad on harjunud sellise iseseisva liikumisraadiusega.

Järgmisena oli meil plaan viia oma suuremad asjad ära hotelli, võib-olla hetk puhata ja siis uudistada edasi. Kuid tee, mida mööda asusime sõitma, oli mingil hetkel lihtsalt minema viidud. Pidime otsima uue tee! Hotelli jõudes, oli nagu ikka mõnikord juhtub, väike segadus tubade jagamisel, aga lõpuks saime kõik võtmed siiski kätte. Minu tuba oli väga armas! Võib-olla, et isegi parim selle reisi jooksul. Kuid õige pea selgus, et osadel meie väikese grupi liikmetel pole nii hästi läinud. Loomulikult olid nad, kes rohkem kes vähem, päris rahulolematud. Hetkel muidugi mingit lahendust meile ei pakutud ning seega otsustasime mitte aega raisata ja minna oma plaanidega edasi. Tubadega on võimalik tegeleda edasi uuesti ka siis, kui hotelli tagasi jõuame.

Sõitsime külla aridele. Arid on küladesse koondunud suur hõim. Tegeletakse põhiliselt viljakasvatusega. Kuid ümberkaudsetele on arid tuntud eelkõige oma pottseppade ja seppade poolest. Aride juurde jõudmiseks pidime sõitma jälle mäest üles. Tee oli kehv! Seega olime sunnitud mõnes kohas bussist lahkuma ja jalutama. Mis iseenesest mulle väga hästi sobis! Ülearu palju me liikunud just pole selle reisi jooksul. Meie poolt külastatav aride elukoht oli tegelikult äärmiselt meeldiv ja looduslikult imeilusas kohas paiknev pisikene küla. Arid on tagasihoidlikud, samas siiski uudishimulikud. Meeldiva üllatusena ei luninudki lapsed meilt ainult raha vaid olid lihtsalt rõõmsalt elevil meie saabumise üle. Meil oli jälle võetud kaasa eraldi giid (ka ise ari), kes tutvustas meile põhjalikumalt aride elu. Tutvusime sepatöö, savitöö, leivaküpsetamise ja kohaliku puskari valmistamisega.

Esimest neist teevad mehed, aga kõiki ülejäänuid töid naised. Jah, ka puskari valmistamine on aridel traditsioonidelt naiste töö. Seda teevad nad väga kentsakal viisil ja äärmiselt kummalise aparaadiga. Väliselt näeb see välja kui mitmekümne kordse üle-elusuurusega savist piip. Väikese lõkke kohale oli asetatud savist kann, mis on siis destilleerija, selle külge monteeritud umbes meetripikkune toru. Toru teine ots oli kookospähkli koorest kausi kohal, kuhu siis tilgubki see hinnatud neste. Toru oli kaunistatud erinevate värviliste riideribadega, mis olid mässitud ümber toru. Muidugi võib olla, et need ei olnudki mõeldud kaunistuseks vaid hoopis näiteks selleks, et toru ei lekiks.

Pean ütlema, et aride küla oli ootamatult puhas ja korras. Võiks öelda, et isegi ilus! Ja nägin tõesõna luuaga hoovi pühkivat naist - mida võiks nimetada lausa sensatsiooniliseks. Lapsed olid puhtamad ja viisakamad võrreldes varem kogetu ja nähtuga. Jäi mulje, et vähemalt suurem osa neist käib koolis. Üldse tunduvad arid olevat ettevõtlikumad, rahumeelsemad ja töökamad nii mõnegi muu siinse rahvaga võrreldes. Meie külastasime täiesti tavalist aride küla, just nii nagu nad ise seal igapäevaselt elavad ja oma toimetusi teevad. Kuna tegemist ei olnud otseselt näidiskülaga, siis olid inimesed riides täiesti kaasaegselt. Arid hindavad naisi kõrgemalt ning naiste positsioon nende ühiskonnas on kõrgem paljude teiste hõimudega võrreldes. Naise võtmine aride juures on ka väga kallis ettevõtmine: pruut tuleb osta 39 karilooma ja ühe Kalašnikovi automaadi eest. Ilmselt ka sellest tulenevalt hoitakse ja hinnatakse neid paremini! Tüdrukud, kes vapralt minul järel käisid, avaldasid soovi punuda mulle patse. Patside punumine tuleb neil muidugi väga hästi välja - kõikidel tüdrukutel olid juuksed imeliselt põnevatesse patsidesse põimitud. Minu juustesse loomulikult selliseid patse punuda ei saaks. See eeldab siiski paksusid, kahuseid, lokilisi ning ikkagi aafrika juukseid. Mitte selliseid õhukesi ja patsis mitte püsivaid eestlase omasid.

Jalutasime aride külale tiiru peale. Pidin tõdema, et tõesti on tegemist väga armsa ja ilusa külakesega. Olin kohe täitsa üllatunud... nii ootamatu tundus see siin! Lahkusime aride juurest, erinevalt näiteks konsodest, rõõmsalt. Hotelli tagasi jõudes algas uuesti aktsioon tubadega. Saime lõpuks kokkuleppele selliselt, et meie Siretiga kolisime ühte tuppa ja minu toa sai siis anda edasi. Paar paremat tuba leidis hotell siiski ise juurde. Olles ka selle probleemi lahendanud, olime täna ikkagi väga vara õhtule jõudnud omadega - kell oli vaevalt viis saanud! Suundusime nüüd oma veiniklubi liikmetega hotelli baari. Veinivalik oli siin kehva. Selle asemel tundus hea mõttena hoopis kokteil rummist ja Coca-Colast.

Kummalisel kombel polnud siin ühtegi probleemi meie soovist arusaamisega, joogi maksumuse arvutamise ega maksmise protseduuri endaga. Ning leti taga oli vaid üks meesterahvas, kes sai selle kõigega hakkama! See oli harjumatu. Olles kokteilidega peaaegu lõpule jõudnud oligi käes õhtusöögi aeg. Natukene istusime veel pärast sööki väljas. Õues oli mõnusalt soe. Ei ole kohanud siin eriti ka mingeid tüütuid putukaid. Minu jaoks on muidugi kõik peale sääskede suhteliselt talutavad. Tuppa minnes käisin dušši all, kirjutasin ja lugesin veel. Raha kulutasin täna kahele kokteilile 800 birri. Raha pole tõesti kogu reisi jooksul millelegi muule peale alkoholi kulutanud. Endalgi hakkas sellele mõeldes kuidagi imelik! Aga samas mulle väga meeldib, et me ei kuluta väärtuslikku aega näiteks poes käimise peale. Seda võin teha koduski. 

ETIOOPIA - KUUES PÄEV!

KUUES PÄEV - 29. november 2023

Olime ööbinud nüüd kaks ööd imelise vaatega paradiisis. Täna asusime edasi liikuma. Pärast hommikusööki vedasime oma kohvrid bussi juurde, kus meie bussijuht ja giid need katusele vinnasid. Meie rännaku alguses Addis Abebas ehmatasime natukene ära, kui öeldi, et kohvrid lähevad bussi katusele. Aafrika teed on teadagi väga tolmused. Aga kui lubati kinni katta, siis leebusime. Ja tõepoolest - igal hommikul tehti seda äärmiselt hoolikalt ja korralikult. Täna ootas meid ees sõit Konso mägedesse. Külaskäik samanimelise hõimu ehk konsode juurde. Nende põhiline elatusallikas on põllumajandus ning sorgo kasvatamine. Etioopia on maailmas selles viiendal kohal! Sorgo annab siinses kliimas aastas kaks saaki ning on ka hea materjal õlle pruulimiseks. Huvitaval kombel kasvatatakse siin sorgot segamini päevalilledega.

Konsod on suhteliselt väike rahvus Etioopia mõistes - tänasel päeval on neid kokku umbes veerand miljonit. Kõige tuntumad on nad ilmselt oma rahvariiete poolest. Eriti hakkavad silma naiste kirjud kahekihilised seelikud. Juba pikalt enne Konsosse jõudmist hakkasime tee ääres nende värviliste seelikutega naisi kohtama. Eestlaste jaoks on need ootamatult tuttavad meenutades kangesti Kihnu naiste seelikuid! Kui teine kiht neilt maha võtta. Seelikuid on kahte tüüpi: valgeid (neid nägime siiski vaid linnatänavatel), kus vaid mõlema kihi alumises ääres värvilised triibud ning üleni värvikirevate pikitriipudega. Põhilised värvid on kollane ja punane ja roheline. Üks ühine joon on konsodel kihnlastega veel. Või õigemini sõna. Konso tähendab kihnu keeles leiva- või saiakannikat.

Kui pisikesse Konso linnakesse jõudsime külastasime esimese asjana konso muuseumi. Muuseum asus meie tulevase hotelli juurest üle tee mäe otsas. Ka oma külad on konsod läbi aegade rajanud mäe otsa. Meie buss sinna mäe otsa aga sõita ei soovinud, seega jalutasime, mis iseenesest oli väga mõnus vaheldus pikale bussis istumisele. Edaspidi saime siin mägises Lõuna-Etioopias sõites nii mõnigi kord veel jalutada. Muuseumi juurde jõudes pakuti meile lahkelt võimalust tualetis käia. Korraks isegi vaatasin sinna sisse. Kuna hotell oli meid juba ootamas, siis selle külastusest siiski loobusin. Kuid kindlasti ei olnud tegemist nüüd mingi väga õudsa asjaga, hoopis olulisemaks sai asjaolu, et pärast tualeti külastust puudus siin kätepesuvõimalus. Kasvõi 30 aasta taguste Poola piiripunktide peldikute kõrval oli siinne ikka väga korralik!

Muuseumis endas muidugi väga midagi vaadata ei olnud. Kohalik giid; igast piirkonnast kuhu läksime, saime kaasa veel lisaks oma üldisele Etioopia giidile Havierile, mõne päris kohaliku giidi; alustas küll ilmselt väga pikka ja põhjalikku tuuri pisikeses muuseumihoones. Siret võttis sujuvalt ja kiiresti jutujärje üle ning läbisime ruumi ilmselt tunni aja asemel kümne minutiga. Põhiliselt olid eksponeeritud siin konsode esivanemate puust kujud wakad. Waka püstitatakse ajalooliselt vaenlase või mõne ohtliku metslooma tapnud sõdalase hauale. Mis on erinev konsode puhul muude siinsete hõimudega võrreldes, siis wakasid tehakse lisaks tähtsatele meestele ka nende naistest. Viimasel ajal on kujude tegemise komme küll soikunud, kuid samas nägime hiljem konsode juurs käies külaväljakul ka mõnda päris uut.

Kui ringkäigu muuseumis lõpetasime oli buss siiski suutnud mäest üles roomata. Aga kuna tõesti oli tee mäest alla ja üle tee hotellini vaid viis minutit kõndida, otsustasid enamus meie veiniklubi liikmetest jalutada alla, et natukenegi liigutada ennast. Ööbisime Kanta Lodge´is. Väga armsad pisikesed konsode stiilis majakesed. Saime tunnikese aega puhkuseks. Tunni pärast istusime taas bussi ning alustasime teekonda ühte pisikesse konso külla. Erinevalt teistest Etioopia hõimudest elavad konsod ülitihedalt koos. Küngaste tippudel asuvad külad meenutavad kindluseid, mis ümbritsetud kõrge kivimüüriga ning millesse pääseb vaid kolme-nelja värava kaudu. Selline ülesehitus muudab külad kergemini kaitstavaks. Kunagi oli see äärmiselt oluline kuna kariloomade röövimine ja rünnakud olid igapäevased. Täna ei ole küll karta enam naaberhõimude kallaletunge, kuid traditsioone hoitakse elus.

Müüri sees on iga pere eluaseme ümber veel omakorda kaitsvad aiad. Küla sisemus moodustas äärmiselt kitsaste ning järskude tänavate labürindi, kus on võõral pea võimatu orienteeruda. Külad jagunevad veel omakorda kommuunideks. Igal kommuunil on oma keskus seltsimaja ehk mora näol. Moras suheldakse, võetakse vastu tähtsaid otsuseid jne. Poisid alates 12. eluaastast peavad seal ka kuni abiellumiseni magama. Samuti eeldatatakse abielumeestest, et vähemalt osad ööd magavad nad moras. Ning seda jälle puhtpraktilisel põhjusel - nii on lihtsam kallaletungi korral mehi koondada. Just nende vanade ja hästi säilinud traditsioonide tõttu on konsode eluviis ja külad võetud UNESCO kaitse alla.

Konso linna ümbruses on 9 konsode küla. Ühte neist olimegi nüüd teel. Tee viis üles mäkke ning päris mitmel korral pidime tulema bussist maha, et buss saaks olematut teed pidi järsust mäest üles ronida. Kuigi varasemaga võrreldes pidid nüüd olema teed väga head! Lihtsalt aeg-ajalt suurte vihmadega uhutakse mõni minema. Konsode küla ehitamise süsteem on äärmiselt lihtne: kui müüri sees saab vaba pind otsa ehitatakse väljapoole uus müür. Kui vana ja uue müüri vaheline maa-ala saab jällegi täis ehitatud rajatakse jälle uus väline müür jne-jne. Selles külas, kus meie käisime, oli hetkel kolm müüri. Jõudnud külla ümbritses meid koheselt meeletult suur summ lapsi. Jalutasime meie giidi eestvedamisel külla sisse. Nagu juba mainitud, on etiooplased väga usklikud, nii ka siin. Küla peatänaval võttis meid vastu meeletu lärm! Ühel pool teed oli kirik, kus parajasti jumalateenistus, teisel pool teed oli külamaja, kus samuti kogunenud meeletu rahvahulk.

Kohalik giid, kes just siit külast ise pärit, käis uurimas, milles asi. Selgus, et üks noormees oli vabanenud sõjaväeteenistusest. Etioopias on sõjaväeteenistus vabatahtlik ning tasustatud. Seetõttu on see noorte meeste hulgas suhteliselt populaarne ning nii mõnegi jaoks ainukene viis raha teenida. Olime hetkeks seisatanud seal läheduses. Äkki käis kohutavalt kõva pauk, mis ehmatas mitte ainult meid, vaid kõiki inimesi kuuldekauguses. Hetke pärast sain ka aru, millega tegemist: äsja sõjaväest naasnu oli seda teinud nimelt koos oma automaadiga ning nüüd oli ju ometi tore seda proovida. Nii kõlas veel umbes 5-6 kõrvulukustavat lasku. Erilist turvatunnet selline asi muidugi ei sisestanud. Liikusime kiiresti edasi.

Külatänavad olid tõesti ülikitsad. Tavaliselt ühel pool kulgeb tänava ääres kõrge kivimüür ning teisel pool, kus paiknevad majad, roigastest laotud piirdeaed. Väravad on samuti jämedatest roigastest meisterdatud. Suhteliselt madalad ja läbi peab neist pugema sügavalt kummardades. Konsode majadki on laotud kividest. Peal kõrged õlgkatused. Katused jäljendavad konso naiste seelikuid (või siis vastupidi): katuse peale oleks justkui asetatud teine madalam katus. Kõige tipus on suitsuava katteks pandud savipott. Lastesumm meie ümber järjest suurenes. Järsku leidsin maast paberraha. Öeldakse, et raha on kõige mustem asi maailmas, aga võtsin selle siiski üles. See oli saja birrine. Meie mõistes natukene vähem kui kaks eurot. Kohalike jaoks, eriti laste, on tegemist siiski väga suure rahaga. Andsin selle kohaliku giidi kätte, kes andis selle minu heameeleks edasi esimesele tüdrukutirtsule. Mind pani aga imestama, et kõik need suured summad lapsi lunivad iga turisti käest oma kümmet birri, mis on tavaline tasu ühe foto eest näiteks, aga siis ei märka ega vaevu maast üles võtma kümme korda suuremat raha!?

Ühes aiaga piiratud hoovis on katusealused loomade jaoks, kraami hoidmiseks, elamiseks. Siingi on öösel loomad tihtipeale inimestega ühe katuse all. Eelkõige praktiline vajadus ehk sooja hoidmine. Iga hoovi peal oli mõni eriti madal, peaaegu maasse vajunud maja - nendes pidid magama noored emad kuni kolmekuuste lastega ning seda jällegi sooja pärast. Nendes pidi olema nimelt kõige soojem. Mõnesse majja piilusime ka sisse. Elumajade sisustus on askeetlik: mõnes oli tõesti vaid muldpõrandal paar siledaks kulunud loomanahka külje alla võtmiseks! Kõige valdavamaks tundeks või märksõnaks ringi liikudes oli minu jaoks mustus. Külas endas looduslikku veeallikat ei ole ja seega tuleb kogu vesi seljas siia tassida. Pesemiseks seda otse loomulikult ei raatsita kulutada. Laste põhiline mänguplats on mullas ja tolmus. 

Külaväljakutel (siinses külas oli neid kogu küla peale 9) paikneb generatsioonisammas. Iga generatsioon (üks generatsioon 18 aastat) lisab sellele oma püstise palgi. Ja nii see täieneb ning püsib igavesti! Giid rääkis meile pikalt konsode abielukommetest. Ametlikult on Etioopias lubatud abielluda 18 aastaselt. Kuid tavaline on ikkagi see, et tüdrukud abielluvad 15-16 aastaselt, poisid 20 aastaselt. Tüdrukutel ja poistel on otse omavaheline suhtlus keelatud (lubatud vaid õdede-vendade vahel). Kui noormees on näiteks tüdrukust huvitatud, siis peab ta paluma oma sõbral võtta ühendust tüdruku sõbrannaga andes talle edasi mõne kingituse. Tavaliselt on see käevõru. Tüdruk saadab huvi korral sama teed pidi vastu kingituse. Oma küla noored kusjuures ei tohi omavahel abielluda. Kaasa tuleb valida mõnest kaheksast naaberkülast. Kui isegi suhelda ei tohi, siis minul tekkis loomulikult küsimus, et kus neid teise küla tüdrukuid on võimalik siis üldse näha või kohata!? Selle jaoks pidi olema näiteks turg Konso linnas.

Ja kui siis lõpuks on abiellumiseni jõutud, siis noor naine ei pea kolm kuud mitte midagi tegema peale seksimise. Põhimõtteliselt veedab ta kogu selle aja nende onnis ja mees söödab teda piima, mee (mesinädalad!!!) ja pähklitega. Loomulikult läheb selle peale iga inimene natukene paksuks! Kui kolm kuud möödas kutsub mees kõik sõbrad imetlema oma paksu naist, mis on tõend sellest, kui hea ning rikas mees ta on! No peale seda on selline laisklemine muidugi läbi - kõigile on tõestatud, et tegemist on väärt mehega, kõik teavad seda ja rohkem pole vaja selles osas pingutada. Enne, kui noormees muidugi üldse naisevõtmise peale võib hakata mõtlema, peab ta tõestama, et on sellise au vääriline. Konsode juures tuleb selleks suuta heita suur kivi üle pea selja taha. Igal külaplatsil on erinevas suuruses kive, kus poisid saavad juba varakult harjutada seda asja.

Abielueelsed seksuaalsuhted on loomulikult samuti keelatud. Aga siingi ollakse jälle silmakirjalikud, sest paljugi, mis on keelatud tüdrukutele, pole ometi keelatud poistele. Kui vahele jäädakse heidetakse tüdruk külast välja! Seega ka kogukonnast ja perest. Giid vedas meid neid labürinte pidi mööda küla rohkem kui kaks tundi. Ausalt öelda siit omal käel välja jõudmine tundus tõesti päris keeruline! Meil olid võetud kaasa pliiatsid ja vihikud lastele, mille andsime ringkäigu alguses giidi kätte. Loomulikult olime maksnud külaskäigu eest - nii need asjad siin käivad. Kui konkreetselt mõnda inimest pildistada soov, siis selle eest tuli pildistatavale anda 10 birri.  Kuid vihikud ja pliiatsid olid lihtsalt väikeseks kingituseks mõeldud. Ise arvasime, et giid annab need mõne täiskasvanu kätte või viib kooli, kus neid saab vajaduse järgi jagada.

Kuid millegipärast tegi ta teistsuguse otsuse: ta andis need lastele kätte hetkel, kui bussi juurde tagasi jõudsime! See, mis juhtuma hakkas, oli ootamatu isegi Siretile: põhimõtteliselt võtsid suuremad lapsed jõuga väiksemate käest kõik ära tallates kõige pisemad neist lihtsalt jalge alla. Kurb! Meil ei jäänud aga muud üle, kui tõdeda, et sellisel kujul ei ole mõistlik enam asju ajada. Sõitsime hotelli tagasi. Täna olime lõpetanud oma päeva ootamatult varakult. Õues oli veel vähemalt paari tunni jagu valget aega. Seega otsustasid mitmed meie grupist minna tutvuma Konso linnaga natukene omal käel. Meie kõndisime linna keskväljakule ja tagasi. Selliselt väiksema seltskonnaga (olime neljakesi) käies olid kohalikud natukene tagasihoidlikumad. Esimene asi, millega Konso linn meelde jäi, olid siinsed jalatsivabrikud, kus vanadest rehvidest plätusid valmistati. Neid oli ühe tänava peal kümneid!

Aga eks kohalik elanikkond ole ka kirju: üks väga vana naine, kes suure heinakoorma alt eriti väljagi ei paistnud, soovis, et me pildistaks teda. Loomulikult raha eest! Meie aga ei soovinud seda. Mõistnud, et juba loodetud summat ei tulegi, muutus vanainimene äkki väga kurjaks. Karjus ja sajatas ning lõpuks saatis ühe kivigi meie poole teele. Kui hotelli tagasi jõudsime tundus hea mõte istuda korraks hotelli baari ning juua üks õlu. Sellises soojas kliimas kulub aeg-ajalt ikka üks külm õlu ära! Ning enne õhtusööki leidsin veel aega oma maja terrassil pool tunnikest raamatut lugeda mõnusas õhtuses valguses. Täna mõtlesime õhtusöögi juurde võtta tavalise veini asemel džinni kokteili - no see oli kõne- ning etlemise kunsti kõrgeim tase, mida pidime näitama, et teenindajad saaksid aru, mida soovime. Ja lõppsumma kokku arvutamine oli nende jaoks justkui raketiteadus!

Raha kulutasin täna 70 birri õllele ja 260 birri kokteilile. Kokku 330 birri. Natukene imelik hakkas ausalt öelda: raha on kulunud siin reisil vaid alkoholile!!!

ETIOOPIA - VIIES PÄEV!

VIIES PÄEV - 28. november 2023

Puhkus hakkab vist oma tavalistesse rööbastesse loksuma: täna ärkasin esimest korda kella helisemise peale! Hommikusöögiks pakutava hulgast oli parim valik praetud muna. Kohv oli siin aga suisa jube! Suutsin vägisi pool tassikest alla suruda. Kohvi kohutavat maitset aitas veidi paremini taluda restorani terrassilt avanev suurepärane vaade. Täna oli ootamas ees päris pikk ja tegus päev! Hakkasime liikuma 7.30, et minna ühele kahest, all orus paiknevast järvest, krokodille otsima. Ja et mitte sattuda ühele ajale kõikide teiste krokodillihuvilistega plaanisime järvele minna juba kella kaheksaks tavapärase üheksa asemel. Mida varem minna seda tõenäolisem pidi olema krokodillide kohtamine. Tee pealt võtsime peale veel kohaliku loodusgiidi ja meie paadijuhi - tal oli läinud nimelt mootorratas katki. Paadikütust olime vedanud bussi katusel lisaks kohvritele kaasa juba Addis Abebast alates.

Koos kapteniga saabus meieni info, et Chamo järv, mille juurde teel olime, on üle kallaste tõusnud ja me ei saa paadi peale minna tavapärases kohas. Sõitsime lihtsalt bussiga nii kaugele kui saime ning paat tuli meile sinna vastu. Natukene kummaline oli tõesti sõitma hakates alles tüki aja pärast sõita läbi sadama väravast, mööda kohvikust ja tualettidest. Nii palju siis lubatud tualetist... veest paistsid ainult katused. Õige varsti olime üleujutatud alalt väljas ja sõitsime juba päris järvel. Meie põhiline eesmärk oli leida mõned Niiluse krokodillid, kes siin järvel elavad. Järv ise oli aga tõeliselt kaunis! Kohtasime päris palju marabusid, kalakotkaid, parte ning kalamehi. Kalamehed pidid käima siin hooajaliselt tööl ja nüüd oligi just see hooaeg. Paadid, mida nad kasutavad, nägid välja küll suhteliselt kahtlased: mina keelduks kohe kindlasti selliste asjadega sõitmast järvel, kus elavad krokodillid.

Giidi sõnul pidigi neid langema krokodillide saagiks ikka igal aastal paar-kolm tükki. Tegigi nalja, et krokodillid söövad siin tavaliselt väiksemaid loomi, kalu ja kalamehi. Nägime ühte kalameeste ajutist laagrit: karmides tingimustes peavad hakkama saama sellegi pisku teenimiseks. Meie paadi kapten oli ilmselt juba kogenud krokodillide otsija või on siin krokodillid kogu aeg ühe koha peal. Igal juhul see koht, kuhu me põhimõtteliselt otse sõitsime, viiski meid sihile. Väikese saare kitsal kaldaribal lebas vähemalt 6 suurt ja paksu krokodilli lõuad pärani. Lõuad on neil pärani selleks, et aeg-ajalt käivad väikesed linnud neil hambaid puhastamas. Kasu saavad mõlemad: lindudel täidavad toidujäätmed kõhtu ja krokodillidel on hambad puhtamad. Kui vaikselt kaldale lähenesime, et paremini näha, kadusid kaks neist tasakesi vette, kuid ülejäänud ei teinud meist väljagi. Ilmselt on nad uudistajatega harjunud! Minu fotod neist muidugi eriti ilusad ei tulnud. Kahjuks!

Tegime mõned tiirud veel paari saare juures. Chamo järv on pikk 32 ja lai 13 kilomeetrit. Järve pindala on 317 ruutkilomeetrit. Järve sügavus on kuni 14 meetrit. Siin on palju saari. Chamo (samuti kõrval asuv Abaya) järv on üks osa rifi oru järvistust. Kui meie olime oma retkelt juba poolel teel tagasi hakkasid meile alles tulema vastu ülejäänud tänased krokodillihuvilised. Ja meie ilmselgelt väga kogenud kapten sai taas nentida, et nemad suhteliselt kindlalt enam krokodille ei näe. Sest selle aja peale, kui need paadid sinna jõuavad, pidid krokodillid olema oma öised kõhutäied ära seedinud. Ja pärast seda poevad nad peitu. Seedima peavad aga nimelt päikese käes.

Niiluse krokodillid on ühed maailma suurimad: nad võivad kasvada kuni 6 meetrit pikaks ning kaaluda 700 kilogrammi ning neil on hirmuäratavalt teravad hambad. Hamba murdudes kasvab asemele uus. Kui näiteks Indias peetakse krokodille inimestele suhteliselt ohutuks, siis Niiluse krokodillid ründavad tihti inimesigi. Arvatakse, et aastas langeb Aafrikas kokku keskmiselt 200 inimest Niiluse krokodillide rünnaku ohvriks. Niiluse krokodilli kõrvad, silmad ja nina asuvad pika ja lameda pea ülemises ääres, mistõttu nad saavadki elada ka vee all jättes välja vaid need organid. Selg on neil tumeroheline mustade laikudega ning kõhualune kollane.

Olles piisavalt mõnulevaid krokusid imetlenud hakkasime tagasi liikuma sadama poole. Sõitsime veel paarist kohast läbi, kus oleks võinud kohata jõehobusid, kuid seda õnne meil täna siiski ei olnud. Kuid neid nägime eile. Paadiretke lõppedes läbisime uuesti üleujutatud ala. Pean ütlema, et see üleujutuse osa tegi järve eriti kauniks! Sõitsime nagu mingis kummalises muinasjutumetsas. Kõik oli äärmiselt vaikne ja salapärane. Aeg-ajalt lendas taevas vaid mõni lind. Kohas, kust olime oma retke alustanud, oli nüüdseks muidugi juba päris suur sagimine. Kui meie järvele läksime oli vaid paar kalameest järvel liikumas. Ronisime paadist välja, ukerdasime üle paarist palgist vältimaks jalanõude märjaks saamist ning sõitsime bussiga Arba Minchi tagasi. Pisikene tualeti- ja hingetõmbepaus.

Järgmisena suundusime 1974. aastal loodud Nechisari rahvusparki väikesele matkale. Giidid rääkisid meile kogu aeg kuidas me läheme džunglisse matkale! No see džungel oli küll pigem park! Ja matk pisikene jalutuskäik. Aga ilus oli seal sellegipoolest! 750 ruutkilomeetri suurune park hõlmab Jumalate silla ehk kaksijärvede Abaya ja Chamo vahelise maakitsuse ning Nechisari (valge rohu) tasandiku. Kaitse all on siin krokodillid, gasellid, sebrad, jõehobud, dik-dik´id, Aafrika leopardid, täpiline hüaan, mõned ahviliigid ning lindudest jäälind, toonekurg (just see meie toonekurg!), pelikan, flamingo ja kalakotkas. Meie nägime siis järvel päris mitmeid krokodille ja kalakotkaid. Metsas kohtasime lubatud kolmest ahviliigist kahte: koolobus- ja vervetahve. Koolobusid on äärmiselt naljakad oma musta kiivri ja valge lehmasabaga. Eriti naljakas on vaatepilt, kui grupp ahve lähestikku puul istub, pikad valged ja kohevad sabad rippumas.

Vaatamata rahvuspargi linnalikkusele pidime parki sisse sõites võtma kaasa püssimehe, kes meiega kogu aeg kaasas käis. Seisis küll vaikselt eemal ja lihtsalt jälgis, aga ikkagi oli kuidagi võõristav. Meie kohalik loodusgiid pakkus meile pargist lahkudes välja veel ühe atraktsiooni: Etioopia kohvitseremoonia tema kodus. Et kas me oleksime huvitatud? Loomulikult olime me huvitatud! Sõitsimegi siis kohe talle külla. Ta elas koos oma kaheksa õe-venna, kellede hulgas oli ise kõige noorem, ning emaga. Kohvitseremoonia on etiooplaste jaoks väga oluline rituaal.  Maha laotatakse meeldiva lõhnaga värskeid heintaimi ning kasutatakse viirukit. Tseremoonia viib läbi alati perenaine ning seda peetakse suureks auasjaks. Meile tegi seda giidi vanim õde. Tseremoonia algas kohviubade pesemise ja pannil lahtisel tulel nende röstimisega, seejärel oad peenestatakse uhmris puunuiaga, saadud puru sõelutakse mitu korda läbi ning siis pannakse kohv keema spetsiaalsesse savist kohvikannu jebeenasse.

Keetmise käigus valatakse mitmeid kordi kannust tassitäis kohvi välja ja siis kannu tagasi - nii tulevat jook eriti hea! Lõpuks, kui kohv on valmis, tuleb seda serveerida, mis on omaette teadus. Kohvi juuakse pisikestest sangata tassikestest, millesse valatakse kannust jooki väikese, kuid kõrge, ühtlase joana tassi täitumiseni. Tassid on asetatud kõik kokku kandikule. Tavaliselt serveerib kohvi peremees, kuid meil viis kogu tseremoonia läbi juba mainitud giidi õde, keda abistas üks noorematest õdedest. Kohvi juurde pakutakse piima, suhkrut või soola ning suupisteid, milleks täna olid puuviljad ja popkorn. Traditsiooniliselt kasutatakse kohvipuru kolm korda. Esimene keetmine on tervitus, teine tervis ning kolmas rahu. Meie saime tervituse osalisteks. Meile osaks saanud tervitus oli kange, aromaatne ning imehea!

Arusaadavalt võtab selline kohvi valmistamise viis aega vähemalt tund-poolteist. Ootamise ajal lubati meil lahkelt pere elamises ringi vaadata. Keset päris suurt hoovi (tegemist Etioopia mõistes väga heal järjel oleva perega!) oli esindusmaja, kus uhkelt remonditud meestetuba ehk siis külaliste vastuvõtmise tuba ning pereema magamistuba. Tagumises hoovi ääres olid ridastikku madalas hoones lahtine köök ning laste magamistoad. Mis natukene mind hämmastas oli see, et sugugi ei sõltu kodude puhtus ning kord selle elanike jõukusest. Pigem mingitest rahvuslikest või piirkondlikest kommetest ning arusaamistest. Antud pere puhul oli tegemist küll rikaste inimestega, kuid elamises oleks mina tahtnud ikkagi võtta kätte lapi ja ämbri ning koristama ja küürima hakata. Hämmastab mind Aafrika puhul veel see, et inimesi ei häiri vana koli! Kõik katkised ja kasutusest väljas asjad võivad vedeleda aastaid seal, kus nad katki läksid ja mitte kellegi silma need ei riiva. Tänasime siira külalislahkuse eest, tänast giidi abi eest ja liikusime edasi.

Järgmisena ootas meid aga ees sõit Gughe mägedesse Chencha asula lähedale ning külaskäik dorzede hõimu juurde. Dorzed on kuulsad oma eriliste majade poolest, mida nad ehitavad bambusritvadest ja banaanilehtedest. Kahekorruselised majad peavad vastu väidetavalt 80 aastat. Kõrged koonusekujulised majad meenutavad eemalt vaadates elevandi pead, kus silmadeks on kaks õhuava ning uks on kui elevandi suu ning paikneb londi algamise kohas. Siinsetel aladel on elanud kunagi palju elevante. Dorzed on neid väga austanud ning selleks ka selle targa looma pead meenutavad majad. Majad ehitatakse algselt 7-12 meetrit kõrged. Aja jooksul jäävad nad järjest madalamaks. Alt hävitavad elamuid kogu aeg termiidid. Kui vaja, siis on neid maju võimalik ka teisaldada  - selleks pidi olema vaja vaid 80 meest! Majas on elamise pool inimestele ning samuti on sama katuse all ka loomad. Teist korrust kasutatakse panipaigana. Samuti kuivatatakse ja suitsutatakse seal erinevaid toiduaineid. Majas on lahtine küttekolle, millest suits lihtsalt katuseavade kaudu välja läheb.

Enamusel Etioopia hõimurahvaste elamutel puuduvad aknad, mistõttu on neis pime. Hoonesse sisenedes kulus mul ikka tükk aega kuni silm üldse midagi seletama hakkas. Õhukese vaheseina tagant oli kuulda lehma ammumist. Seega vähemalt see osa, et majades elavad loomad koos inimestega, vastas tõele. Kuigi mulle tegelikult konkreetselt antud maja puhul jäi mulje, et selles päriselt siiski enam ei elata. Kuidagi liiga puhas, klanitud ja perfektne oli see selleks. Ja mingid asjad, näiteks voodipesu (tõsi, siin majas oli üllatavalt selline asi täiesti olemas!), jälle liiga must ja auklik, et seda võiks keegi kasutada. Aga võib-olla on lihtsalt erinevad standardid. Kohalik noormees, kes meile tiiru külas tegi ning oma rahva elu-olu tutvustas, elas ise siin külas. Tema pere teeniski elatist turistide võõrustajatena ning pere tundus olevat heal järjel. Kui olime majaga tutvunud, vaatasime kuidas tehakse leiba võltsbanaanist. Nimi tuleneb sellest, et taim näeb välja äravahetamiseni sarnane banaanipalmile. Eristada saab neid kahte selle järgi, et võltsbanaanil on leherootsud punased erinevalt banaani rohelistest. Arusaadavalt võltsbanaani otsas ei kasva ka banaane. Kasutatakse hoopis leherootsudest valmistatud massi, mis kraabitakse rootsu küljest lahti, mätsitakse ühtlaseks massiks, pannakse lehe sisse mässituna maa sisse laagerduma ning seejärel küpsetatakse õhukeseks pannkoogitaoliseks leivaks. Vaatasime need erinevad etapid läbi ja pärast saime valmis leiba maitstagi!

Teine asi, mille poolest dorzed kuulsad, on nende käsitööoskused. Põhiliselt valmistatakse naturaalses toonis heledat puuvillast kangast. Puuvill kedratakse ise lõngaks. See osa tööst on naiste teha. Valminud lõngast kootakse telgedel kangas. Ning see on meeste töö. Hiljem küla peal jalutades nägin ühes hoovis ka kanga valmimist. Kui olime ametliku ringkäigu meile demonstreeritava elamise juures lõpetanud ning kõik need erinevad tööd ära näinud, pandi meid pika laua äärde istuma ning pakutigi äsja küpsetatud leiba mee ja tšilliga ning kohalikku puskarit. Leib oli väga hea. Puskar aga kohutav. Naljakas (muidugi ainult eestlaste jaoks) oli see, et nende toost, oli järgmine: joo, joo, joo! Tahes tahtmata ajas see meid naerma. Tähendas see aga lihtsalt tervitust nagu meie tervist! 

Natukene vaatasime ka dorzede esinemist. Lauldi rahvalaule ning paari tantsunumbritki õnnestus näha. Laulsid naised, tantsisid mehed. Väga pikalt me seda küll vaatama ei jäänud, sest tegelikult tahtsime rohkem küla peal niisama ringi uudistada ja natukene jalutada. Külatänavad olid väga ilusad ja maalilised. Aiad olid punutud bambusest. Jalutasime küla kohal kõrguva künka otsa, kus asus kohalik kirik. Kirikud on Etioopias suhteliselt sarnased. Eks nagu mujalgi maailmas. Siin on nad ringikujulised ja tohutult värvikirevad. Sisse ei lubatud meil jällegi minna: saime loa vaadata vaid väljast.

Kogu aeg oli meil sabas erinevas vanuses ja vahelduva kooslusega laste seltskond, kes kõik lunisid meilt raha. Siia sõites olime kogenud erilist liiki laste aktiivsust. Kohe, kui meie buss kuskilt käänaku tagant välja ilmus kargas teeäärsest kraavist või põõsastest teele salk erinevas vanuses lapsi, kes pistsid bussi kõrval sellele järele jooksma, karjudes ilmselt ainukest inglise keelset sõna, mida nad teadsid ehk money. Ma olin täiesti hämmingus nende füüsilise vormi üle! Jah, tõesti tee oli üles mäkke, mistõttu meie buss venis seda suhteliselt aeglaselt, aga ikkagi - mõni põngerjas suutis ikka väga pikka aega bussi kõrval püsida. Polnud neil jalas korralikke jalanõusid. Enamuses lapsi käib siin autorehvidest valmistatud sandaalides, paljud lihtsalt varbavaheplätudes. Siit need Etioopia olümpiavõitjad jooksmises tulevadki! Aga ohtlik on see tegevus ikkagi: kraavi ja bussi vahele ei jäänud mõni hetk poolt meetritki!

Dorzede juurest ära sõites kordus sama asi! Ning kuna nüüd läks tee allamäge, siis püsisid jooksjad eriti pikalt meil kannul. Täna õhtul läksime Arba Minchi tagasi jõudes õhtust sööma kalarestorani. Giid oli vastavalt meie soovidele tellinud meile ette ühiselt jagatavad söögid erinevatest mereandidest. Põhiliselt oli tegemist siiski kalaga. Söök oli päris hea! Kõige maitsvam oli aga eelroog ehk kalasupp. Meenutas natukene Thom Khad. Vürtsikas, kreemine. Imeline! Ma ilmselt võin öelda, et tegemist oli parima söögiga kogu reisi jooksul. Tellisime söögi juurde erinevaid jooke alates veest kuni õlleni. Õlle puhul oli eriti naljaks see, et täpselt sama õlle puhul, öeldi igaühele erinev hind. Söökide eest ei pidanud meie maksma - selle tasus giid.

Küll maksime joogid ise. Ja no see ikka võttis aega. Paaril korral pidi selguse saamiseks sekkuma ka kohalik giid. Selline segadus on siin aga täiesti tavaline ja igapäevane asi. Saime sellega nii mõnedki korrad kokku puutuda! Kui olime oma kõhud kõik täis saanud ja hakkasime hotelli tagasi sõitma, hakkas juba hämarduma. Hotelli jõudes viisime asjad tubadesse ära ning siis kogunes meie tore veiniklubi taas restorani terrassile. Päike loojus. Sellise vapustava vaatega kohas polnud tükk aega klaasikest punast suurepärast veini nautinud. Veinid, mida siin juba kolmandat õhtut järjest oleme proovinud, on kohalikud rifi oru piirkonna veinid. Igal õhtul oleme valinud vaid erinevast viinamarjasordist valmistatud veini.

Oma tuppa jõudes pidin tegema veel tööd. Mis võib-olla iseenesest oligi hea, sest lähedal asuval peoplatsil oli mingi kohutava lärmi saatel käiv üritus ja magamine oleks olnud ette juba võimatu üritus. Peeti mingeid kõnesid, hüüti loosungeid, vahepeal karjuti mulle arusaamatus kohalikus keeles, kohati ka inglise keeles. Aeg-ajalt mingi päris õudne ja kõrvulukustav muusika. Kuna siin on erinevate hõimude vahel väga tihti mingeid lahkhelisid ja sõdu, siis arvasingi, et äkki mingi asjade klaarimis- või kihutuskoosolek. Hommikul selgus muidugi, et hoopis jumalateenistus! See tundus veel imelikum. Aga ju on maailmas väga erinevaid jumalaid. Etiooplaste jumal järelikult armastab meeletult lärmi ja kisa! Et mida suurem lärm, seda õnnelikum jumal.

Kuigi tegelikult on Etioopias enamasti ristiusk. Seega on meil Euroopas nendega üks jumal. Põhilised usundid Etioopias ongi kristlus, islam ja animism. Vähesel määral ka judaism. Etiooplased on äärmiselt usklik rahvas ja usuküsimusi võetakse väga tõsiselt. Siinne kristlus jaguneb omakorda Etioopia õigeusuks ning protestantismiks. Kuid etiooplaste jaoks on tegemist põhimõtteliselt kahe täiesti erineva usundiga. Raha aga kulutasin tänagi ainult 35 birri õhtusöögil poole pudeli õlle peale (jagasime Siretiga ühte pudelit õhtusöögi juurde) ja 200 birri veini peale hotelli restoranis. Kokku 235 birri. Üks euro on 61 birri.