KOLMAS PÄEV - 19. aprill 2022!
Hommikul ärkasime Rabatis! Maroko pealinnas. Asula nimega Chellah asus siin juba 3. sajandil eKr. 40. aastal rajasid oma linna roomlased, kes 250. aastal lahkudes jätsid Rabati Maroko põlisrahvale berberitele. Järgnes palju vallutamisi ja valitsejaid kuni 7. sajandi lõpus saabusid araablased ja islam selleks, et jääda. Ja seda tänase päevani. Kuid 16. sajandi alguseks oli linn alla käinud, juhusliku ränduri kirjelduse järgi, oli linnas vaid sada asustatud maja. Kuni 1829. aastani, mil austerlased selle kättemaksuks oma kaubalaeva kaaperdamise eest vallutasid, oli Rabat piraatluse keskuseks. 1912. aastal vallutasid Maroko omakorda prantslased, pannes aluse Prantsuse protektoraadile Marokos ning kes tõidki pealinna Fesist Rabati ning siia jäi see ka pärast Maroko iseseisvumist.
Rabatis elab 1,5 miljonit inimest ning linn on Casablanca järel riigis suuruselt teine. Sõitsime bussiga kõigepealt ringi - nii saab hea esmase ülevaate uuest linnast. Maroko linnad on kõik olnud kindluslinnad ning suures osas neist on linnamüür osaliselt või täielikult säilinud. Rabati müür on ehitatud enamuses 12. sajandil almohaadide dünastia ajal. Maroko ajalugu on alates islami jõudmisest siinsetele aladele jagatud valitsevate dünastiate järgi nime saanud perioodideks - irdisiidide dünastia (8.-10. sajand), almoraviidide dünastia (11.-12. sajand), almohaadide dünastia (12.-13. sajand), mariniidide dünastia (13.-15. sajand), saadiidide dünastia (16.-17. sajand) ja alaviidide dünastia alates 17. sajandist ning mis põhimõtteliselt on tänase päevani võimul. Erinevate valitsejate dünastiad ei järgnenud alati täpselt üksteisele ja tihti valitses korraga erinevates kohtades mitu dünastiat.
Meie läksime esmalt tutvuma Rabati vanalinna ehk mediinaga. Parasjagu käisid suured restaureerimistööd, mille tõttu pidime ukerdama tööliste, ehitusmaterjalide hunnikute ja kraavide vahel. Aga need kitsad tänavad oma lumivalgete majade ja ookeanisiniste uste ning akendega olid kõike seda väärt! Inimesi oli üllatavalt vähe neil käänulistel tänavatel liikumas. Saime rahulikult ringi vaadata ja imetleda. Läbi labürindina tunduvate tänavate jõudsime välja mereäärsele vaateplatvormile, mis oli kunagi linna kaitsjate valvepost. Maroko on küll suhteliselt kuuma kliimaga riik, aga Atlandi ookeani ääres on küllaltki stabiilselt tugevad tuuled, mis näiteks täna tegid olemise päris jahedaks. Osa tähelepanust sai endale imeline kollane kass, kes peesitas päikese käes müüril.
Rabati mediina laiub väikesel alal, mistõttu saime selle ruttu läbi uuritud. Edasi jalutasime Rabati surnuaia juurde. Inimesi on siin palju, vaba maad mitte nii palju. Seega ei olegi surnuaedades ruumiga priisata ning põhimõtteliselt saab iga inimene vaid hauakivi paigaldamiseks vajaliku maalapikese. Hauakivid on siin aga väga ilusad ja värvilised - rohelised, kollased ja valged! Palju on naturaalseid ehk pruunikaid. Ja siin oma viimse puhkepaiga leidnud, on ilmselt äärmiselt rahul, kuna surnuaed asub mereäärsel kallakul, kus iga haua juurest imeline vaade ookeanile. Islamiusku surnud maetakse keeratuna lihtsasse valgesse linasse asetatuna külili näoga Meka suunas. Et siis viimsel päeval ärgates oleks palvetamiseks kohe valmis õiges suunas. Haua peale asetatakse suur kivi. Surnuaia territooriumile sisenemiseks puudus meil loomulikult igasugune õigus ja nii imetlesimegi seda ilu aiapiirde tagant.
Kõige tuntum on Rabat aga ilmselt Mohammad V mausoleumi tõttu. Kuningas Mohammad V on Maroko kõige kuulsam ja austatum valitseja, kes tõi riigile iseseisvuse 1956. aastal. Mausoleumi lasi rajada tema poeg, praegune kuningas Mohammad VI. Käisime meiegi mausoleumi imetlemas. Sisse me kahjuks ei saanud. Praegune kuningas on andnud korralduse külastajaid mausoleumi mitte lasta põhjendades seda koroonaepideemiaga. Kuigi mina ei kujuta ette, kuidas võiks koroona ohustada ammu surnud kuninga sarkofaagi!? Aga ka ainult väljast vaadates on hoone suurepärane! Maroko linnarhitektuur on üle 1000 aasta vana ning saavutanud selle ajaga ülima meisterlikkuse, stiilide segunemise ja rikkalikkuse.
Kohe Mohammad V mausoleumi vastas seisab juba kaheksa sajandit varemeis olnud, aga Rabati üks olulisemaid sümboleid - Hassani torn. 1196. aastal hakati tollase valitseja soovil ehitama hiiglaslikku mośeed, mis ületas Rabati vajadused mitmekordselt. Miks alustati nii hiiglasliku ehitusega on jäänud senini teadmata? On arvatud, et valitsejal oli juba siis plaan teha Rabatist oma pealinn või soovis ta võistelda Gordoba Suure mośeega. Kuid ehitus jäi valitseja surres pooleli ning 1755. aasta maavärinas hävis kõik peale pooliku minareti. Tänaseks päevaks on minarett restaureeritud ning isegi poolikuna tundub see tõesti monumentaalne! Torni teeb marokolaste jaoks eriliseks veel see, et 1956. aastal peale Maroko iseseisvumist kutsus just siit kuningas Mohammad V usklikke esimesele reedesele palvusele. Valminud minareti osa on jagatud kuueks korruseks, millest igaühes on kuppellaega saal ning mis kõik on omavahel ühendatud katkematu ning ringselt kulgeva kaldteega. Minaretil ja mausoleumil on ühine sissepääs, mille ees oli kuninga ratsavalve! Marokos on erinevatel sõjalistel või korravalve institutsioonidel erinevat värvi munder. Näiteks kuninga ihukaitse on alati punases, politsei sinises ja sõjavägi khaki värvi vormis.
Rabatis käisime vaatamas ka kuningapaleed. Üldiselt on igas Maroko suuremas linnas kuningal oma palee - üle maailma kokku 36 residentsi. Hiljuti ostis kuningas veel ühe villa 80 miljoni euro eest Pariisi. Kinnitamata andmetel pidi kuningapere varandus kokku ulatuma 20 miljardi dollarini. Kui maailma monarhiaid võrrelda, siis Maroko kuninga ülalpidamiseks kulub 18 korda rohkem raha võrreldes inglaste kuludega Eliisabet II heaks. Kogu sellele rikkusele vaatamata või just sellepärast, sisse siin siiski ühessegi kuningapaleesse ei saa, ja seega imetlesime meiegi seda väljast. Olles Rabatiga tutvumise lõpetanud sõitsime korgipuumetsa vaatama. Korgipuu kasvab Maroko rohelisemates piirkondades väga hästi olles seega üks põhilisi puuliike.
Marokos on väga vahelduv loodus: suur osa riigist on Sahara kõrb (osa sellest ikka veel vaidlusalune piirkond riigi lõunaosas, mis hetkel kuulub Maroko alla lihtsalt), mäed (Marokos saab mägedes isegi suusatamas käia!), ookeani äärsed rannad (peaaegu pool Maroko ümbermõõdust moodustab piir ookeani või Vahemerega) ning lähistroopika. Suure osa aastast valitseb siin paras kuumus. Meie olime hetkel siia sattudes õnnega koos - kevad on ilusaim aastaaeg oma õiteilu ja rohelusega. Õige pea muutub aga kõik suhteliselt kõrbenuks ning pruuniks.
Meie sõit läks edasi Meknési poole. Linn on asutatud 10. sajandil. Kuni 17. sajandini oli tegemist pisikese asulaga, mis kulges suure ja särava naabri, Fesi, kõrval. Kuid kõigile naeratab kunagi õnn: 1672. aastal tegi Mulai Ismail Meknésist valitsejalinna. Raugematu energiaga rajas ta kaitsevalle, väravaid, mośeesid ja paleesid. Tänapäeval on Meknés oma 550 000 elanikuga suuruselt 5 linn Marokos. Linn jaguneb kolmeks osaks:
mediina ehk juba mainitud vanalinn, valitsejalinn ja
Ville Nouvelle ehk uus linnaosa. Meknést on nimetatud ka Maroko Versailles´iks. Kuigi kunagisest hiilgavast valitsejalinnast ja selle paleest on säilinud ainult veehoidla ja hobusetallid.
Meie alustasime linnaga tutvumist aga hoopis juudi surnuaialt! Tegemist on kitsa ja pika maalapikesega, mis surutud tihedalt tänavat eraldava müüri ja elumajade vahele. Surnuaed on üleni hele! Hauaplaadid on valged, nende vaheline maapind on hele beež, ümbritsevad majad lumivalged. Kiiskava päikese käes oleks ilma päikeseprillideta väga keeruline olnud seda kõike imetleda. Hauaplaadid on lihtsad, reeglina ei ole neil isegi nime. Üks haud küll eiras reeglit: suuremast saginast eemale jalutades leidsin hauakivi, kus kenasti nimi olemas. Pärast külastasime ka valitsejapaleed või õigemini seda, mis sellest järel: siis veehoidla ja hobusetallide varemeid. Nüüd oli aga veehoidja veest täiesti tühi! Mohammed teadis rääkida, et algamas on rekonstrueerimistööd.
Pärast jalutamist
mediinas läksime lõunat sööma. Meie giid Mohamed oli meile valinud välja imelise rõduga restorani, kust vapustav vaade vanalinnale. Kuid ägedad nagu araablased ikka, vihastas meie giidi asjaolu, et restoran polnud valmistanud meie grupi jaoks kogu rõdu ette selliselt, et me kõik oleksime mahtunud sinna istuma. Ilmselt oleks see tähendanud seda, et meie tuleku ajaks oleks pidanud rõdu tühi olema! Meist, ausalt öelda, see kedagi ei häirinud, kuid Mohamed, tahtes pakkuda meile parimat, ei nõustunud antud asjaoludega. Araablastel ja nendega asustatud maades on tohutult tähtis austus ja oma koha tundmine. Hierarhia peab olema täpselt paigas ja mitte ükski lüli selles ei tohi hetkekski oma kohta unustada! Euroopast, ja mujalt nö vabast maailmast tulnutele, on see alguses natukene võõristav, et sa otsekui peadki suhtuma endast näiliselt madalamal positsioonil olevasse inimesse alandavalt. Aga igal maal omad kombed...
Igal juhul restoran, kuhu me lõpuks välja jõudsime, oli sama tore - saime istuda katuseterrassil suurte päikesevarjude all. Sõime Maroko rahvusroogasid. Esimese käiguna pakutakse tavaliselt rikkalikult maitsestatud
harira suppi, mille põhikomponendid on lambaliha, läätsed ja kikerherned ning lisaks tomat, sibul, koriander ja petersell.
Tagine on kõige levinum roog maroko köögis. See võib olla kana, looma-, lamba- või kaameliliha küpsetatud spetsiaalses koonusja kaanega savinõus koos juurviljadega. Kaane kuju on eriti oluline: aur tõuseb teadupärast üles ja siis mööda koonuse külgi valgub veena alla tagasi, mis väldib toidu kuivamist ning teeb selle eriti mahlakaks. Supp oli suurepärane!
Tagine tundus alguses imehea, kuid hiljem, kui olime seda juba rohkemates kohtades proovinud, liigitus see esimene kord siiski kõige kehvemaks.
Pärast sööki jalutasime veel Meknése vanalinnas. Imetlesime väravaid, mis uhkeldasid linna kohal kui parimad kunstiteosed ning neid kitsaid tänavaid ja valgeid maju, mis on suurele osale Maroko linnadele nii iseloomulikud. Meie olime siin kevadel, kuid suvises kuumuses leevendab selline lahendus linnaelanikel suvist kuumust. Meknése üks vaatamisväärsuseid on kindlasti kuulsa Mulai Ismaili mausoleum - kuid sinnagi ei saanud meie sisse minna. Edasi sõitsime kogu Marokos kõige paremini säilinud Rooma aegsesse linna Volubilisesse, mis asutati 3. sajandil eKr. Kui keiser Claudius anastas 45. aastal Mauritaania Rooma ülemvõimu alla (kunagi Maroko aladel paiknenud riik, tänasel päeval asub Mauretaania Marokost allpool), tegi ta Volubilisest vabalinna. Roomlased tõmbusid 3. sajandil aga Aafrika aladelt tagasi ning Volubilise allakäik saigi alguse.
Tänaseks päevaks on rohkem tegemist küll uhkete varemetega, mõnel templil on seinad isegi püsti, aga ei midagi enamat. Kunagise Rooma impeeriumi hiilgust võib siin aga tunda küll. Asulast on suur osa välja kaevatud, aga kaevetööd kestavad ning avastamist arvatakse olevat veel küllaga. Jalutasin seal uhkete varemete vahel ja imetlesin tegelikult kõige rohkem ümberringi avanevat vaadet: Volubilis on rajatud mäe otsa ning kogu linna ümbritsev maastik paistab kui peo peal. Volubilisega tutvus tehtud sõitsime edasi ühe Maroko kõige kuulsama ja vanema linna, Fesi, poole. Teele jäi meile suur veehoidla, mille juures tegime pildistamise peatuse: päike hakkas just loojuma muutes vaate alla, Marokos nii haruldasele siseveekogule, veelgi lummavamaks. Marokos ei ole ühtegi looduslikku siseveekogu peale jõgede.
Oma tänasesse ööbimiskohta jõudsime juba pimedas. Ootamatult teatas Mohamed meile, et tänane õhtusöök on tema kulul. Vist oli tal ema sünnipäev! Iseenesest oli see väga kena, sest kõht oli päris tühi. Viisime asjad tuppa ja üsna varsti tulime hotelli restorani sööma. Meie reisigruppi oli sattunud peale minu veel kolm toredat naisterahvast, Maarja, Natalja ja Monyca, kes olid tulnud sellele reisile üksi ja nüüd moodustus meist omavahel äärmiselt hästi klappiv seltskond! Oma tuppa minnes lugesin ja kirjutasin natukene, aga suhteliselt ruttu tuli uni peale ja varsti magasin kui nott. Raha kulutasin täna 10 euro lõunasöögile ja Volubilise külastusele 7 eurot ehk siis kokku 17 eurot.
