AUTOREIS BALKANIMAADESSE! SEITSMETEISTKÜMNES PÄEV!

SEITSMETEISTKÜMNES PÄEV - 3. august 2021!

Ärkasime väga vara: 5.30. Katariina oli esimesena üleval. Tegin endale kohvi kaasa ja asusime teele. Auto olime pakkinud, nii palju kui võimalik, juba õhtul. Aga järjest oleme nüüd asju juurde ostnud. Nii, et auto pakkimine just lihtsamaks pole läinud. Sõit Ungarisse. Üsna varsti olime piiril. Serbiast lahkudes ei huvitanud me arusaadavalt mitte kedagi, kuid ka Ungarisse sisenedes me eriti kellelegi huvi ei pakkunud. Koroona ei huvita enam üldse kedagi. Juba tükk aega pole keegi meie koroonapabereid näha soovinud. Sõit läbi Ungari läks kiiresti. Tegime peatuse vaid pärast piiri ühes bensiinijaamas, et tasuda teemaks. No ja kui jõudsime Slovakkia piirile, oli piirivalvuritel üldse hoopiski põnevam tegevus käsil: kobaras koos vaadati kellegi telefonist midagi väga naljakat! Ilmselgelt ei suutnud riiki sisenevad autod pooltki seda põnevust pakkuda.

Poola piiril ei olnud endiselt piiripunkti kui sellist vaatamata praegusele olukorrale. Ja tegelikult jäigi Slovakkia piir nö viimaseks piiripunktiks meie reisi jooksul. Oma tänasesse sihtpunkti ehk Auschwitzi jõudsime umbes kella kolmeks. Siis oli meil parasjagu aega söömas käia. Otsisime mõnda armast kohalikku kohvikut või muud taolist, kuid mitte mingit sellist kohta me ei leidnud. Seega olime sunnitud käima söömas Mac´Donalds´is. Aga no kõhu saime ikka täis! Kell 17.00 oli meil siis jälle Auschwitzi koonduslaagri muuseumi külastuse aeg. Õnneks nüüd teadsime täpselt kuhu me minema pidime. Parkisime auto ja võtsime järjekorda. Kuid meie kellaaeg hakkas väga kiiresti lähenema, samas polnud järjekord aga sugugi edasi nihkunud. Läksime uurima järjekorra ette otsa. Seal palutigi meil kohe sisse minna ilma järjekorrata. Järelikult peabki järgima oma kellaaega, sest üks seltskond, kelle kellaaeg oli mööda läinud, suunati uusi pileteid registreerima. Õnneks need vähemalt ei maksa midagi!

Nüüd läbisime tõesti korraliku turvakontrolli: kotid valgustati läbi, kontrolliti dokumente ja broneeritud aegu ja pileteid. Ja lõpuks olimegi õiges kohas! Auschwitzi koonduslaager asus Lõuna-Poolas Oświecimi linna kõrval (tänaseks päevaks on juba linna osa), kus linna sõjaväegarnison muudeti õige pea pärast 1939. aasta Hitleri vägede sissetungi Poolasse koonduslaagriks. Auschwitzi laager töötas aastatel 1940-1945 ning asus strateegiliselt heas koha: sinna suunduv raudtee (raudtee asus Birkenaus ehk Auschwitz II, mida külastasimegi reisi alguses) võimaldas vedada vange kohale kõikjalt Euroopast. Peagi saadetigi laagrisse esimesed rongitäied vange, kelleks olid peamiselt Poola vastupanuvõitlejad. Meeletu laagrikompleks koosnes kolmest suurest laagrist, Auschwitz I (praegune muuseumi kese), Auschwitz II ehk Birkenau (kuhu meie siis esimesel korral sattusime) ja Auschwitz III ehk Monowitz, ja 45 väikelaagrist.

Auschwitzi komandant oli 1940. aasta maist kuni 1943. aasta novembrini Rudolf Höss, tema järel 1944. aasta maini Arthur Liebehenschel ja viimasena kuni laagri vabastamiseni Punaarmee poolt 27. jaanuaril 1945 Richard Baer. Pärast II maailmasõda mõisteti Höss ja Liebehenschel sõjakurjategijatena surma ja hukati. Baer suri eeluurimisvanglas südamerabandusse enne kui tema üle jõuti kohut pidada. Birkenaus ehk Auschwitz II asus naiste koonduslaager, mille komandandid oli järgemööda Johanna Langefeld, Maria Mandel ja Elisabeth Volkenrath. Kaks viimast neist mõisteti pärast Teist maailmasõda surma ja hukati. Langefeld mõisteti vangi.

Auschwitz oli üks kuuest kõige kuulsamast hävituslaagrist, kus Hitler viis ellu oma nö lõpliku lahenduse poliitikat, mis põhimõtteliselt tähendas siis kõikide juutide, suure osa mustlaste, puuetega inimeste jne hukkamist. Alates 3. septembrist 1941. aastast hakati vange hukkama gaasiga, kuna see oli kõige efektiivsem ning odavam viis, võimaldades hukata korraga suure hulga vange. Et hukkamiste jõudlust suurendada valmisid 1943. aasta kevadeks neli uut krematooriumi (üks neist on säilinud), millest igaüks jagunes kolme ossa: vangide lahti riietumise ruum, nende hukkamise ruum ja laipade põletamise ruum. Hukkamisele määratud vangid koguti hukkamisruumi, misjärel lagedes olevatest avadest lasti sinna umbes kuus kilogrammi mürkgaasi Zyklon-B (koosnes peamiselt sinihappest). Umbes viie minutiga olid kõik vangid surnud. Seejärel käivitati ventilatsioonisüsteem, mille abil 3-4 minutiga vahetus hukkamiskambris kogu õhk. Juba 15-20 minuti pärast oli õhk nii puhas, et hukkamiskomando liikmed võisid ruumi siseneda, et vedada laibad põletamisruumi ja asuda neid põletama. Hukkamiskomandos kasutati vange endid. Valik oli lihtne: kas täidad käsku ja tapad ise või tapetakse sind!

Auschwitz I territooriumil ehk siis just selles kohas, kus asub praegune muuseumi keskus, oli põhiline hukkamise koht, kuid siin asusid ka laagri administratsioon, meditsiiniliste katsete keskus (just siin tegi oma katseid kõige kurikuulsam ja julmem natsist arst Joseph Mengele), laagri komandantide kabinetid, vanglate poliitosakondade kontorid, kauplused ja töökojad. Auschwitz I on suures osas autentsena säilinud tänapäevani. Birkenaus seevastu, kus hooned rajatigi lammutusmaterjalist ajutiste barakkidena ümberasustatud küla asemele, on säilinud vaid väike osa kogu laagri mastaabist. Mingi osa hooneid põletasid natsid enne laagri mahajätmist ning oma loomuliku töö on teinud aeg. Muuseum teeb siiski kõik endast oleneva, et tänaseni säilinuid hooneid võimalikult kaua kaitsta lagunemise eest. Just Birkenaus esimesel külastusel ringi jalutades tajusin, millise hoolega iga säilinud hoone detaili hoitakse ja hooldatakse.

Laagri ülem Rudolf Höss tunnistas Nürnbergi protssessidel, et Auschwitzis tapeti kuni 2,5 miljonit inimest, kellele lisandus veel pool miljonit nälga ja haigustesse surnut. Surmapõhjusteks olid veel ka sunnitöö, enesetapud ja meditsiinieksperimendid. 1990. aastal teatas laagri muuseum, et hukkunute arv oli umbes 1,1-1,6 miljonit, kellest 90% olid juudid. See viimane ongi hetkel maailmas kehtiv ametlik seisukoht. Revisionistlikud ajalookäsitlused on muidugi pakkunud hukkunute arvuks vaid 70-120 000 inimest. Punaarmee Auschwitzi jõudes oli laagrites ellujäänuid kõigest 7000 inimest. 27. jaanuar, mil laager vabastati, on väga mitmetes riikides (ka Eestis) holokausti ohvrite mälestuspäev. Pärast laagri vabastamist kasutasid NKVD ja Poola julgeolekuministeerium seda kaks aastat oma vangilaagrina. Praegune muuseum asutati 1947. aastal. Uurima asuti aga laagris toimunut kohe 1945. aastast alates.

Alates 1979. aastast kuulub muuseum UNESCO maailmpärandi nimistusse, kui tõend ebainimlikust julmast ja metoodilisest püüdest keelata osadele inimrühmadele inimväärikus. Need laagrid on õõvastav tunnistus antisemiitliku ja rassistliku natside poliitika mõrvarlikust olemusest. Laagri vabastamisel leiti sealt virnade ja ruumide viisi hukatud vangide isiklikke esemeid - jalanõusid, kohvreid, abivahendeid, toidunõusid jne. Kõik need on praegu muuseumis eksponeeritud. Auschwitzi muuseumi põhiline mõte on hoida see koht kogu maailma kollektiivses mälus, kui inimkonna ajaloo üks tumedaimatest peatükkidest, et see kanduks edasi noorematele põlvkondadele hoiatades neid äärmuslike ideoloogiate ja inimväärikuse eitamise ohtude ja traagiliste tagajärgede eest.

Ning see oli ka see põhjus, miks mina oma lastega soovisin siia kanti sattudes käia kindlasti Auschwitzis. Kuigi paljud tuttavad imestasid meie reisiplaanidest kuuldes, et kuidas ma tahan minna nii süngesse kohta!? Aga inimajalugu on täis süngeid, julmi ja õõvastavaid seikasid. Ei ole tark neid eirata ega unustada, sest nii ongi suur oht selliseid asju teadmatusest korrata. Auschwitzi muuseumi külastamiseks tasub aga aega varuda! Siin on, mida vaadata, mille üle mõtiskleda ja mida enese sees läbi seedida. Tõsi, see koht jääb mõtetesse pikaks ajaks - kuid, kas see ei olegi just sellise muuseumi mõte ja eesmärk!? Usun, et inimene, kes on käinud Auschwitzis, hoiab kogu järgneva elu oma teadvust väga erksana kõige inimsusega vastuolus oleva suhtes. Ja kes soovib rohkem Auschwitzi laagrite kohta teada saada, siis soovitan vaadata dokumentaalfilmi "Päev Auschwitzis".

Ja nagu alati käisid Katariina ja Eliisabet ringi kiiremini läbi minu ja Eveliniga võrreldes. Kui meie lõpuks muuseumist välja jõudsime olid nemad juba tükk aega meid oodanud. Kokkuvõttes olime isegi õnnelikud oma esimese korra äparduse üle: ilmselt ei oleks me, käies toona läbi muuseumi põhiosa, läinud enam edasi 1,5 kilomeetrit eemal asuvasse Birkenausse. Kuid nüüd olid meil mõlemad kohad põhjalikult läbi käidud! Edasi sõitsime järjest põhja poole edasi. Või siis tagasi. Oleneb, kust poolt vaadata. Hotelli olime broneerinud endale sellise arvestusega, et Auschwitzist tulles oleks paras veel paar tundi sõita. Umbes nii sõitsimegi ja asusime siis hotelli otsima, mis osutus päris keeruliseks, kuna see maja oli küll hästi varjatud! Aga üles me leidsime lõpuks selle meie reisi kõige jubedama ööbimiskoha! Positiivne oli muidugi see, et eriti me selle eest ei maksnud ka - kokku 16 eurot 4 inimese ja 2 toa peale. Tegime kiire õhtusöögi ja ruttu magama!

Sõitsime täna kokku 1200 kilomeetrit. Raha kulutasime bensiinile 55 eurot, söögile MacDonalds´is 32 eurot, ööbimine 12 ja poes 17 eurot. Kokku 116 eurot.

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KUUETEISTKÜMNES PÄEV!

KUUETEISTKÜMNES PÄEV - 2. august 2021!

Täna meil äratust ei olnud - mina ärkasin kõige varem umbes pool üheksa. Tegin köögis söögi ja samal ajal uurisin meie tänast sihtkohta Novi Sadi. Seal asub Euroopa suuruselt teine ning kõige terviklikumalt säilinud kindlus, mida plaanisime vaatama minna ja mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Mingit erilist muljet mulle piltide põhjal sellest ei jäänud ja eks oleme neid kindluseid näinud juba väga palju. Korraks tekkis tunne, et tegelikult tahaks rohkem vaadata sealt järgmist sihtkohta ehk Subotica linna ja veeta seal pikemalt aega. Kui teised ärkasid, siis tutvustasin oma mõtet neilegi! Vastu ei olnud mitte keegi. Jõuda täna varem ööbimise kohta ahvatles kõiki. Mõeldud-tehtud! Pakkisime asjad kokku ja hakkasime liikuma.

Enne Belgradist lahkumist sõitsime siiski veel samasse poodi, kus Evelin oli eelmisel õhtul käinud. Tahtsime sealt osta naturaalseid mahlasid koju kaasa - seal olid need pea olematu hinna eest müügil olnud. Olid nüüdki - näiteks liitrine pudel naturaalset viljalihaga apelsinimahla maksis alla ühe euro! Ma üldiselt olen Eesti patrioot ja ei kujuta ennast ette elamas kuskil mujal, kuid mõnikord olen ma siiski väga kurb, et meie elu Eestis nii kallis on võrreldes enamus riikidega maailmas. Natukene keeruliseks läks kõigi nende mahlapudelite mahutamine auto pagasiruumi. Vahepeal hakkas juba asju vähemaks jääma ära tarbitud söögi arvelt, kuid nüüd oleme vaba ruumi uuesti täitnud!

Belgradist Suboticasse on umbes 200 kilomeetrit. Sõitsime seda kolme tunni jagu. Teetöid oli vahepeal ja valisime ka natukene väiksemaid maanteid. Subotica asub Serbia ja Ungari piiril: linnast piiripunktini on vaid 5 kilomeetrit. Ungari läheduse tõttu on linnas igal sammul näha Ungari mõjusid ning linna ligi 150 000 elanikust on suur osa ungarlased. Üldse on Subotica kogu Serbias kõige rahvusvahelisema elanikkonnaga linn. Subotica linn on kandnud läbi aegade ligi 200 nime. 1740ndatel aastatel sai linn nime Austria ertshertsoginna Maria-Theresia järgi. Nimel oli mitmeid erinevaid kujusid - Maria-Theresiapolis, Sent-Maria, Maria-Theresiopel. Praegune nimi Subotica tuleneb linna algupärasest ungarikeelsest nimest Zabadka ja tähendus olevat "kallis, vaba koht". Kui ungari keeles on linnal selline imeline nimi, siis serbia keeles tähendab Subotica "väike laupäev".

Samaselt kogu riigiga on Suboticagi käinud aastasadade jooksul korduvalt käest kätte erinevate impeeriumide ja riikide vahel. Mind hakkas täitsa huvitama, et kui palju neid siis ikkagi olnud on!? Tegin pisikese uurimustöö ja tulemus on tõesti aukartustäratav: 1391-1526 Ungari kuningriik, 1542-1686 Ottomani impeerium, 1686-1804 Habsburgide monarhia, 1804-1867 Austria impeerium, 1867-1908 Austria-Ungari impeerium, 1918 Serbia kuningriik, 1918-1941 Jugoslaavia kuningriik, 1941-1944 Ungari okupatsioon, 1944-1992 Jugoslaavia sotsialistlik vabariik, 1992-2003 Jugoslaavia vabariik, 2003-2006 Serbia ja Montenegro ning alates 2006. aastast siis Serbia.

Suboticasse jõudes otsisime esimese asjana üles hotelli. Pool tundi pidime ootama kuni toa kätte saime, mis oli arusaadav, sest plaani muutuse tõttu olime jõudnud 4-5 tundi varem kohale. Kui toa kätte saime, lahkusime sealt siiski päris ruttu linnaga tutvuma. Subotica on väärt külastamist: tegemist on täiesti erakordse linnaga! Ainulaadne linn maailmas, kus on kogu kesklinna osa kujundatud art nouveau ehk juugendstiilis. Suur osa sellest hiilgusest on ehitatud 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni. Kesklinna jõudes tekkis tahes-tahtmata tunne, et oled sattunud muinasjutulinna! See värvikirevus ja suursugusus, mis siin avanes, lihtsalt ei saa tähendada tavalist linna. Mina olin vaimustuses ja tänasin ennast hommikuse suurepärase mõtte eest!

Kõige silmapaistvamaks hooneks peetakse Raekoda, mis ehitatud aastatel 1908-1910 ja 1902. aastal ehitatud sünagoogi. Mõlemad hooned on projekteerinud Ungari arhitektid Marcell Komor ja Dezsö Jakab. Sünagoogi tahtsime sisse samuti minna. Siin tabas meid aga ebaõnn - just tänasel päeval oli see suletud! See on see kõikide muuseumikülastajate õudusunenägu ehk esmaspäevane päev. Subotica sünagoog on kogu Euroopas suuruselt teine sünagoog ning on kogu maailmas üks paremini säilinud juugendstiilis religioosseid ehitusi ja ainus säilinud sünagoog. Sünagoogi lasi ehitada Ungari kuningriigi perioodil Subotica suur ja tugev 3000 liikmeline juudi kogukond. 2018. aastal renoveeriti sünagoog täielikult.

Linna peatänavalt leidsime aga kaks looduskosmeetika poodi. Olles need mõlemad peaaegu pooltühjaks ostnud, ega neli naist pole naljaasi, läksime lõpuks kurnatuna sööma. Leidsime pärast pikka otsimist, tahaks ju ikka seda kõige-kõigemat kohta, väga armsa kohviku, kus saime väljas istuda. Tellisime endale kosutuseks kokteilid. Naljakas, et Eliisabeti alkoholivaba kokteil oli tunduvalt kallihinnalisem võrreldes teiste alkoholiga kokteilidega. Ja ometi nad tegid täpselt sama asja - palusime vaid alkoholi välja jätta! Söögid olid selle eest jumalikud! Subotica linn oma ainulaadsusega meelitab väga palju rahvast ligi - linnas oli palju meiesuguseid välismaalasi ringi liikumas.

Olles kõhud täis saanud ja natukene puhanud, pidime minema ühte kosmeetikapoodi ikka tagasi, sest kõigil meil jäi mingi toode kripeldama, mida kohe ära ei ostnud, aga olles natukene järgi mõelnud mõistsime, et meil ikka on väga vaja just neid asju. Hedera Vita on Serbia enda looduskosmeetika firma, mis tegelikult müüb oma tooteid peaaegu kõikides Balkaniriikides, Austrias ja Saksamaal ja veel mõnes riigis. Suboticas on neil väga ilus esinduspood. Üle Serbia on poode kokku 4-5. Kamba peale kokku oma kahe külastusega tegime ilmselt poele mitme nädala käibe. Aga selle eest olid neli naist õnnelikud!

Kuid mulle meeldib reisidelt tuua kaasa kohalikku kosmeetikat. Ka käsitööd, kui sellel on mingi praktiline kasutusviis. Igal juhul olen hoidunud alati lihtsalt suveniiride ja muu taolise turistinänni ostmisest, mille ainus otstarve hiljem on selles, et tolmulapp ikka piisavalt tööd saaks. Kosmeetika aga kasutatakse ära (nagu veingi, mille ostsime Montenegrost!), kas lühema või pikema aja jooksul, aga otsa ta lõpuks saab ja tolmu koguma ei jää. Sama asi on üldjuhul riietega. Nende puhul on paar korda muidugi juhtunud, et kodus tagasi olles, ei tundu reisilt ostetud riided enam sugugi nii lahedad ja vajalikud. Õnneks seda siiski harva!

Jalutasime veel mitmedki tänavad selles armsas ja fantastilises linnas läbi. Ilm oli nii mõnusalt soe ja tegemist on vaatamata paljudele külalistele äärmiselt vaikse ja mõnusa linnaga. Südalinnast kaugemal sattusime veel suuremasse vaimustusse nendest nostalgiliselt romantilistest tänavatest. Võin kindlalt väita, et Dubrovniku järel minu teine lemmiklinn sellel reisil! Aga kui erinevad!!! Ja otse loomulikult soovitan kõigil sinna kanti sattudes Suboticat külastada. Veel üks meeldiv tähelepanek, mis kõige rohkem hakkas tegelikult hiljem fotosid sirvides silma: ma ei ole vist mitte kunagi sattunud nii puhaste tänavatega linna! Lõpuks pidime ikkagi hotelli tagasi minema. Asjad tuli kokku pakkida. Lisaks veel täna kokku ostetud kosmeetika. Pakkisime auto õhtul ära nii palju kui võimalik, sest homme ootab meid ees pikk sõit Auschwitzi ja läksime magama.

Sõitsime täna 210 kilomeetrit. Raha kulutasime hommikul poes 15 eurot, kosmeetikale kulunud summat ei hakka igaks juhuks kirja panema, linnamaks oli 3 eurot, õhtusöök 21 ja ööbimine 16 eurot. Kokku 55 eurot.

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! VIIETEISTKÜMNES PÄEV!

VIIETEISTKÜMNES PÄEV - 1. august 2021!

Täna pidime ärkama 7.30. Kuid äratust kuulsin hoopis tüdrukute toast. Selgus, et olime unustanud panna meile kella helisema. Aga erk kuulmine kulub ära. Tegime hommikusöögi ja nautisime seda süües aknast avanevat imelist vaadet. Sõitsime kella üheksaks, rongijaama kassa avamise hetkeks, uuesti Mokra Gorasse. Ootamatult selgus, et täiesti vabalt saime koha peal osta piletid esimesele ehk 10.30 väljuvale rongile. Nüüd oli meil lihtsalt natukene aega vaja parajaks teha. Igal juhul meil vedas: ei pea me nüüd sõitma edasi-tagasi, et vaadata üle tänases plaanis olevad vaatamisväärsused. Katariina ja Eliisabet läksid kohvikusse ja meie Eveliniga jalutasime eemal paistva vana kiriku juurde, kust leidsime uuesti need fantastilised hauakivid, mille sarnaseid imetlesime juba Bosnia ja Hertsegoviinas. Ongi väga iseloomulikud siinsele piirkonnale.

Läksime rongi peale. Piletid olid müüdud vagunite järgi. Ronisime oma vagunisse ja valisime istekohad. Raudtee ehitamisega alustati I maailmasõja ajal ning plaanis oli ühendada Serbia Austria-Ungariga, mis oli tol hetkel okupeerinud nii Serbia kui Bosnia ja Hertsegoviina. Ehitamine oli paras väljakutse: raudtee tuli rajada mägedesse, kaevata tunneleid läbi nende, maastik kubises madudest, kohalik elanikkond ei olnud ka vaimustuses ehitusest jne-jne. Suhetele kohalikega ei tulnud loomulikult kasuks ehitajate otsus panna rööpad maha otse läbi Markovo Polje surnuaia. Kuigi tegelikkuses ei hakatud seda raudtee osa kunagi kasutama on surnuaed siiani kaheks jagatud.

Sõja alal lõpuks tööd siiski peatati ning ehitamist alustati piirkonnas taas 1921. aastal. Muudeti marsruuti, mis nüüd muudeti number 8 kujuliseks ning sai omale nimeks Sargan Eight. Trassil on kokku 22 tunnelit. Kogu mägede piirkond on siin äärmiselt veerikas, millest tuleb ka Mokra Gora nimi - märjad mäed. Sargan Eight oli oluline osa kitsarööpmelisest raudteest, mis ühendas omavahel Belgradi ja Sarajevo ja Dubrovniku. Kogupikkust oli raudteel üle 15 000 kilomeetri. Kujutan ette, kui mugav oli tol ajal, nendel kitsastel puupinkidel sõita selliseid vahemaid! Raudtee suleti lõpuks 1974. aastal. 90ndate keskel algatas Mokra Gora Kodukandi selts plaani taastada raudtee kohalik osa, mis riigi abiga ka täide viidi. Turistide hulgas on see atraktsioon igal juhul väga populaarne.

Rongisõit kestis kokku paar tundi. Loodus oli ilus loomulikult. Aga kui nüüd ausalt öelda, siis mina isiklikult olin vist oodanud rohkemat. Ma ei saa öelda, et mulle poleks meeldinud see reis, meeldis väga, aga ootasin vist ise liiga palju. Ja natukene alla nende minu ülikõrgete ootuste jäi küll see sõit. Midagi poleks juhtunud, kui need vaated oleksid nägemata jäänud. Autoga sõites olime näinud isegi ilusaimaid. Kuid rongisõit ise vana, ligi saja aastase rongiga, oli lahe! Ja kui muidu me oma reisi jooksul teisi turiste kohtasime palju vaid Balkanimaade lõunaosa rannikuäärsetes linnades, siis Mokra Goras oli neid samuti suhteliselt palju. Samuti meie järgmise vaatamisväärsuse juures, mis asuski kohe raudteejaama kohal mäe otsas.

Drevngrad on Serbia filmirežissööri Emir Kusturica loodud küla tema filmi "Life is a miracle" võttepaigaks, mille eest pälvis 2005. aastal ka Philippe Rotthieri Euroopa arhitektuuri auhinna. Drevngrad on tuntud ka kui Küstendorf. Nimemäng saksa keelest: "dorf" on küla ja "Küsten" tuletis Emir Kusturica hüüdnimest "Kusta". Külas on raamatukogu, loengusaal, kunstigalerii, kinosaal, restoran, poed jne. Kõik need kohad on Kusturica ristinud inimeste järgi, kes on talle mingil moel tähtsad või keda peab oluliseks. Näiteks on kino Stanley Kubricu nimeline ning külas on Nikola Tesla, Diego Maradona, Ernesto Che Chuevara, Frederico Fellini, Ingmar Bergman´i ja Novak Djokovic´i nimelised tänavad.

Drevngrad on ehitatud küll võttepaigaks, kuid siin on privaatsed ruumid ka Emir Kusturicale ja tema perele. Kusturica on öelnud, et kaotas 90ndate aastate sõjas oma linna Sarajevo ning soovis ehitada seetõttu oma küla. Drevngrad on täpselt selline koht, kus ta sooviks elada. Kõik hooned on ehitatud puidust järgides traditsioonilist Serbia ehitusviisi olles seetõttu justkui vabaõhumuuseum. Filmi "Life is a Miracle" puhul on tegemist komöödia/draamaga (eks igaüks otsustab ise!), mis valmis 2004. aastal ning 2005. aastal pälvis Cannes´is juba parima võõrkeelse filmi auhinna.

Filmi tegevus toimub 90ndate aastate alguses ning on seotud tihedalt siinse raudteega: nimelt on üks filmi peategelane tulnudki ehitama maalilist Bosnia ja Hertsegoviinat ja Serbiat ühendavat raudteeliini. Tulenevalt filmi seotusest raudtee temaatikaga ongi valitud võttepaigaks just Mokra Gora. Insener Luka armastab oma naist Jadrankat ning imetleb jalgpallifännist poega Milost. Kaos saabub aga siis, kui Jadranka põgeneb Ungari muusikuga, puhkeb Balkani sõjaline konflikt ning Milosest saab sõdur ja seejärel pantvang. Pean ausalt nüüd üles tunnistama, et pole seda filmi ise näinud... aga plaanin selle vea lähiajal kindlasti parandada!

Jalutasime küla läbi: mulle meeldis! Kuid rahvast oleks võinud olla muidugi vähem. Me ilmselt pole harjunud enam suurte rahvamassidega. Samas on hetkel kindlasti vähem isegi turiste igal pool maailmas ringi liikumas tulenevalt kogu sellest koroonaviiruse olukorrast. Ja kindlasti oleks soovinud külastada neid ilusaid maju ka seest, kuid sisse ei lastud, sest majad on kasutusel hotellina. Ja arusaadavalt saavad sinna vaid kliendid. Tänane ilm oli kohutavalt kuum: tundus, et ligi 40 kraadi sooja oli kindlasti õues. Seetõttu oli auto juurde tagasi jõudes päris hea, kui sai konditsioneeri sisse lülitada ja hakata sõitma Sirogojno vabaõhumuuseumisse.

Nagu ikka on reisil kõige olulisem ressurss aeg. Seega üritasime ka meie sellega igati säästlikult ümber käia ning valisime seetõttu Sirogojnosse sõitmiseks otsema tee. Paar korda olime sellega küll puusse pannud, kui tee osutus tavalise auto jaoks läbimatuks. Albaanias pidime ühes kohas otsa ringi keerama näiteks. Aga otsustasime ikka proovida. Vähemalt kaardi järgi tundus tee läbitav. Põhimõtteliselt oligi. Kohati poleks olnud võimalik kahel autol lihtsalt üks teisest mööduda. Samas suhteliselt mahajäetud tee ja seda ei olnudki vaja. Päris pika sõidu jooksul, kuskil 20 kilomeetrit, tuli meile vastu ainult üks auto, mille juht uuris meid kui ilmutusi teisest maailmast ja sõitsime mööda ühest metsa vahel seisvast traktorist.

Sirogojno vabaõhumuuseumi puhul on tegemist siia kokku kogutud autentsete 19. sajandist pärit Serbia arhitektuuri parimate näidetega. Kõik hooned on ehitatud päriselt elu-, või abihooneteks ning on täielikult ja ajastutruult sisustatud. Serbia ehitusstiilile on omased kõrgete puidust laudadest või õlgedest katustega palkhooned. Majadel on tavapäraselt kõrged kivist vundamendid, mis moodustavad maja alla omakorda korruse, mida üldiselt kasutatakse laudana. Muuseumi kollektsiooni kuulub 32 erinevat hoonet. Muuseumi kogusse kuulub ka 18. sajandist pärinev Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse kirik ja selle ümber olev pisikene surnuaed. Vabaõhumuuseumid on üldse ühed minu lemmikmuuseumid! Mulle meeldib neis jalutada, nad on alati väga kaunilt korras, natukene nostalgilised ja kenasti haljastatud.

Annan muidugi endale aru, et hetkel ongi nende puhul tegemist muuseumiga ja kunagi 150 aastat tagasi ei pruukinud sugugi kõik majad nii viimase peal üles vuntsitud välja näha. Jalutasime muuseumi läbi. Ühe hoone katusealusesse olid riputatud kuivama lõngavihid. Värvitud looduslike värvidega. Lõngad, eriti nii mahedates ja looduslikult loomulikes toonides, köidavad ka alati mind. Olen mitmeltki reisilt tulnud tagasi mitme kilo lõngaga! Aga nüüd tegin südame kõvaks ja lootsin, et tegemist on siiski vaid muuseumieksponaatidega, mitte käsitööhuvilistele mõeldud väljamüügiga. Sest lõng võib küll kaalult olla kerge, aga mahult suur! Kilo lõnga võtaks suhteliselt suure osa meie auto niigi täistuubitud pakiruumist.

Olles ka selle muusemi läbi jalutanud olime lõpuks näljast nõrkemas. Evelinil oli aga välja vaadatud üks kohaliku serbia köögiga kodurestoran Terzila Avila. Sinna oli küll jupp maad sõita ja tegi väikese ringi sisse meie trajektooril, aga koht oli seda igati väärt! Tegemist oligi omamoodi muuseum-restoraniga. Üks pere oli oma vanast ja arhailisest elamisest teinud restorani. Erinevalt Sirogojnost oli siin aga tegemist täiesti toimiva äärmiselt rõõmsavärvilise elamukompleksiga, mis pererahvale endiselt koduks. Natukene keeruline oli lauda valida - kõik nurgatagused ja kohad oli fantastiliselt huvitavad. Oleks tahtnud igale poole istuda. Lõpuks valisime koha siiski katusega terrassile päikese eest varju.

Toitude valikuga oli lihtne: menüü ei olnud väga pikk ja lasime hoopis perenaisel soovitada meile serbia rahvussööke tema enda maitse järgi. Mina ja Evelin valisime hapukapsa ja suitsuliha hautise ning Katariina ja Eliisabet võtsid endale spinatirullid. Juurde toodi veel kohalikku juustu, leiba ja kastmeid. Ausalt öelda on söök meil siin reisil tõesti fantastiline olnud. Oli nüüdki! Joogiks tellisime jälle perenaise soovitusel kohalike väiketootjate valmistatud mahlasid. Mina tellisin mingitest marjadest mahla, mida ettekandja ei osanud inglise keelde tõlkia, et mis mari see võiks olla. Aga kui mahl kohale jõudis tuvastasime selle kui mustsõstra. Mahl ise viis keele alla! Enamus meist tellis teise veel juurde.

Kõht täis oli tänane kultuuri- ja muu programm meil läbitud. Edasi sõitsime Belgradi, kus ööbisime äärelinnas. Linnaga rohkem tutvuda polnud meil siiski plaanis. Serblased, kellega olime oma plaanidest rääkinud, ei olnud keegi ise oma riigi pealinnast erilises vaimustuses. Seega otsustasime selle vahele jätta ja sõita edasi hommikul vara Novi Sadi. Vaatama sealset kindlust. Belgradi jõudes tuli meil natukene loomulikult otsida oma hotelli. Mis tegelikult polnudki hotell vaid korter. Korter oli igavesti uhke ja kena, aga kohutavalt must! Kuigi just siin maksime lisaks toahinnale veel 10 eurot koristamise raha. Elu paradoks! Evelin käis veel kiiresti poes, et vett osta. Lisaks tõi meile hommikusöögi juurde tomateid.

Käisime kiirkorras kõik pesemas ära, mida pidime jõudma teha enne südaööd, sest siis pidi vesi ära võetama. Vähemalt hea, et meid hoiatati. Tegemist siis mingi Belgradi eripäraga. Hommikul kella viie-kuue ajal pidi tagasi antama. Õhtusööki tehes pidin kõik nõud üle pesema enne kasutamist. Suhteliselt jubedad ja rõvedad nägid need välja. Kui neil siin koristaja ka käib, siis ilmselt on tegemist vaegnägijaga. Aga söök oli hea, jõime veel teed nagu ikka ja sõime küpsiseid. Sõitsime täna  maha 275 kilomeetrit kokku. Raha kulutasime Sargan Eighti rongipiletitele 24 eurot, Dverngradi piletitele 7,50, vabaõhumuuseumi piletid olid 6 eurot, õhtusöök 16 eurot ja ööbimine 38 eurot. Kokku siis 91,5 eurot.

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! NELJATEISTKÜMNES PÄEV!

NELJATEISTKÜMNES PÄEV - 31. juuli 2021!

Äratas meid kohutav palavus! No muidugi - me olime ju telgis ja telk oli jäänud otse päikese kätte. Tahes-tahtmata pidime üles tõusma. Täna hommikul ei lubatud meil köögis isegi süüa teha, püstitasime siis maja kõrvale oma priimuse ja potimajanduse. Kui Evelin veel lõpuks küsis, et kas me ikka vett võime köögist võtta, siis veeti meile aiavoolik: saime ka sellest vihjest aru. Tualeti kasutamist ei hakanud isegi küsima. Imestasime endiselt sellise suhtumise muutumise üle. Aga kuna tegelikult oli pererahvas meile ise pakkunud sellist varianti tänaseks ööbimiseks ja olime vastu vaidlemata ja tingimata maksnud neile küsitud hinna, siis ei lasknud me ennast segada. Perekond, kelle pärast meid kööki ei lubatud ja kes pidi väidetavalt kohe hakkama seal hommikusööki tegema ja sööma, lahkus 10 minutit pärast meie söögi tegemise algust igasuguse söögi valmistamise huvita.

Meie toimetasime rahulikult edasi. Õues laua ääres lubati meil siiski kenasti süüa. Ilm on fantastiline! Auto kokku pakitud asusime teele meie selle reisi viimase uue riigi, Serbia, poole. Jõudes mägedest jälle natukene alla poole sõitsime nüüd üle Tara silla, mida kaks päeva tagasi lihtsalt imetlesime sealt mööda sõites. Tegime pärast silda peatuse ja jalutasime Eveliniga natukene edasi, et leida mõni kena koht vaatega sillale. Pidime tegema seda päris pikalt. Aga selle eest koht, kuhu välja jõudsime, oli tõesti väga hea vaatega! Ja pärast Tara silda oligi varsti Montenegro-Serbia piir. Autosid oli meile üllatuseks väga palju - nii, et pidime pikalt ootama. Aga piiriületus läks ise kõige kiiremini üldse meie reisi jooksul. Piirivalvur vaatas ainult passe ja muu teda ei huvitanud. Bon voyage! Pärast piiri tegime peatuse kohvikus, kus uurisime natukene kaarti leidmaks kohta, kust saaks parima ülevaate looklevast Uvaci jõest selle kanjonis. Tundub, et kanjoneid on siin piirkonnas tõesti väga palju. Uvaci kanjonit ei saa küll sügavuse poolest võrrelda Tara kanjoniga, kust just tulime, aga selle eest võib esimene hoobelda oma maona lookleva jõesängiga. Leidsime paar kiidetud vaatepunkti. Google Maps millegipärast ei leidnud neid kõige paremaid üles ja suurele osale neist ei saanud autoga ligi. Meil polnud midagi paari-kolme kilomeetrise käimise vastu, aga kümme tundus meie praeguste plaanide juures siiski liiga palju. Millestki oleks pidanud siis loobuma, aga seda ei tahtnud.

Teel vaatepunkti oli just teeristil, kust pidime ära keerama, avarii. Kulus tükk aega, kuni ägedalt vaidlevad ja riidlevad osapooled suutsid üksteisele kõige olulisema ära öelda ja taipasid siis keset teed ära liikuda, et meie ja veel mõni ootama jäänud auto saaks mööduda. Loomulikult oli sellist tähelepanuväärset sündmust kogunenud kogu küla vaatama ja sellest osa saama. Olimegi aga varsti kohal. Parkisime auto ja edasi jalutasime umbes pool tundi. Siis olime esimeses märgitud vaatekohas. Siit avanes päris hea vaade, mida rikkusid vaid natukene liiga kõrgeks kasvanud võsa ning kaugel eespool paistev tööstusmaastik. Mina olen õppinud aga sellistest asjadest mööda vaatama. Jalutasime ka teise vaatekohta, kuid sealt ei näinud tegelikkuses mitte midagi. Meile üllatuseks oli siin isegi kaks inimest veel jalutamas peale meie.

Edasi sõitsime Mokra Gora poole. Ja siit peale avanes meile Serbia imeline loodus ja maastik! Tegime päris mitmeid peatuseid, et seda imetleda ja selle üle imestada. Need nüüdseks natukene kõrbenud rohuga laugelt mägised ja meeletult avarad maastikud mõne üksiku puuga on minu ideaalmaastikud! Mis on mõnes mõttes kummaline, sest koduses Eestis meil tegelikult sellist avarust ei ole. Oleme ikka rohkem metsarahvas ja tunneme ennast turvalisemalt metsas võõraste pilkude eest varjates. Kunagi Kõrgõstanis ratsamatkal olles oli meil teejuhtidega õhtuti laagripaika otsides tihti vaidlus. Kohalik stepirahvas eelistas keset lagedat steppi laagri püsti lüüa põhjendusega, et ümberringi siis hea nähtavus (kui keegi peaks üritama rünnata on ta kaugelt näha - see on muidugi ajalooline näide!). Meie soovisime laagrisse jääda siiski eemalt paistvasse metsa (et me oleksime varjus ja keegi isegi ei teaks rünnata). Kuna maksja tellib muusika, siis loomulikult püstitasime laagri võimalusel ikka metsa.

Mokra Gora on ajalooline Serbia küla, mille nimi inglise keeles tähendab "märjad mäed". Küla on suhteliselt tõetruult säilinud ja renoveeritud, mis on teinud sellest päris populaarse ja armastatud sihtkoha turistide hulgas. Üks kuulsaimaid atraktsioone Mokra Goras on aga ainulaadne kitsarööpmeline raudtee, mis täielikult renoveeriti 2003. aastal. Raudtee on ristitud Śargan Eight´iks ning õhust vaadates on selle marsruut number kaheksa kujuline. Jalutasime külas natukene ringi ja jõudsimegi raudteejaama. Tänaseks oli see küll juba suletud, aga plaanisime tulla rongiga sõitma homme hommikul ning edasi asusime otsima oma hotelli, mis pidi asuma Mokra Gora lähedal. Pidime umbes kaheksa kilomeetrit tuldud teed mööda tagasi sõitma pisikesse Kremna külasse.

Aga nagu ikka juhtub mõnikord, ei suutnud meie navigaator nüüdki leida kohta, kuhu pidime välja jõudma. Sõitsime veel teise korra küla läbi. Jäime suure tee ääres ühe restorani juures seisma. Läksime teed küsima. Esmapilgul tundus see jumalast täiesti hüljatud paik olevat. Lõpuks, pärast mitme ukse taga käimist, ilmus kuskilt välja ootamatult väga sõbralik meesterahvas. Inglise keelt ta ei rääkinud, aga purssis mõned sõnad vene keelt. Meie hotelli ta ei teadnud, aga kuna broneeringu peal oli kohalik telefoninumber, siis helistas kohe. Sai teada, kuhu me peame minema, joonistas meile salvrätiku peale plaani ja hakkasime sõitma. Kaks sekundit hiljem, nägin aga tahavaatepeeglist, et meesterahvas jooksis meile järele - hotelli pererahvas olevat helistanud talle tagasi ja palunud öelda, et nad tulevad meile ise järele.

Ilmselt tundus neile endalegi liiga keeruline see tee. Ja selles osas oli neil õigus: senise seletuse ja plaani järgi me poleks küll kohale jõudnud. Meile tulid vastu noor mees ja naine, kes pidasid suviti kodumajutust oma vanemate talus. See, et ainult suviti, on küll meie vägivaldne järeldus naise ütlusele, et talvel nad ei ela siin. Saime oma värskelt koristatud (ning tegelikult lausa värskelt ehitatud!) häärberi kätte. Tõeliselt armas koht! Katariina ja Eliisabet seadsid ennast kohe mõnusalt sisse. Meie Eveliniga kippusime aga kiiresti küla peale jalutama. Olime täna jõudnud jälle suhteliselt vara ööbimise kohta: seega oli meil aega nautida pikka ja valget õhtut ning autentset Serbia küla.

Ja see paik, kuhu me nüüd välja olime jõudnud, oli täiesti lummav! Siin oli säilinud veel vana, ajalooline ja traditsiooniline Serbia küla oma arhailise eluviisiga. Möödusime aedadest, kus pärast pikka ja ilmselt väsitavat tööpäeva, istusid härrad slivovitsi pitsidega valgete laudade ääres puhastes valgetes särkides ning mängisid malet. Kõik nad tervitasid meid tohutult sõbralikult, suur osa neist rääkis vene keelt, seega saime juttu puhuda. Loomulikult kiitsime nende küla ja üldse kogu Serbia ilu ja eripära. Ja täiesti enesestmõistetav oli see nende jaoks. Mulle tundus, et nad teavad ise kõige paremini, et elavad maailma (no vähemalt Euroopa!) kõige ilusamas kohas. Olemata selle üle samas kõrk või uhke. Nende tagasihoidlik sõbralikkus oli hämmastav!

Serbias elab peaaegu 7 miljonit inimest. Serbia pealinn on Belgrad, mis on ühtlasi riigi suurim linn. Paleoliitikumist alates on praegune Serbia territoorium olnud alaliselt asustatud. Erinevalt enamuses teistest Balkanimaadest on Serbia nautinud läbi aegade iseseisvust ja omariiklust. 1217. aastal sai riik Püha Tooli ja Konstantinoopoli tunnustuse. 1346. aastal saavutas impeerium oma hiilguse tipu langedes siiski 16. sajandi keskpaigaks Osmanite impeeriumi ikke alla. 19. sajandi alguses kehtestas Serbia revolutsioon rahvusriigi kui piirkonna esimese põhiseadusliku monarhia, mis hiljem oma piirkonda ka laiendas. Pärast I maailmasõda asutatigi siis koos teiste lõunaslaavi rahvastega Jugoslaavia riik, mis eksisteeris erinevates kooslustes 1990ndate aastate sõdadeni, mis pani paika enam-vähem praegused riigid Balkanimaades.

Balkanimaades ongi üks kõige levinumaid keeli serbia keel. Serblased tunduvad olevat ka kõige häälekamad ning aktiivsemad oma õiguste eest võitlemises. Tihti kipuvad nende õigused küll teiste omadega ristuma. Eks sellest tulenevalt on jäänud neile külge suhteliselt ülbe ja konfliktse rahva märk (meie kontaktid serblastega ja seetõttu mulje neist oli küll ääretult positiivne - mida ei saa näiteks albaanlaste kohta öelda). Näiteks on paljude serblaste poolt seatud kahtluse alla Montenegro riikluse ja montenegrolaste kui rahvuse mõttekus: vastased väidavad, et Montenegro on riigina 1946. aastal loodud kunstlik moodustis, mille kutsus ellu tollane diktaator Tito oma Jugoslaaviat (esimene moodustati pärast I maailmasõda!) moodustades, kui liitis sinna kuus Balkani riiki.

Tegelikkuses olevat serblased ja montenegrolased üks rahvas, mida polnud õige lahutada. Isegi mitte lihtsalt üks rahvas vaid serblased: sellist asja nagu montenegrolased ei eksisteerivat. Keel on neil tõesti peale mõne väikese erandi sama. Kusjuures mõned Montenegro enda poliitikudki arvavad, et tegelikult erinevused puuduvad ja nii Montenegro kui montenegrolased on kunstlikult tekitatud - Montenegro piirkond sai küll 19. sajandil iseseisvuse, mis püsis kuni I maailmasõjani, kuid sealne rahvas nägi ennast eranditult serblastena. Meie läksime oma tiiruga aga ühte pidi küla lõpuni kuni tee lõppes kellegi hoovis. Jalutasime teisele poole küla lõppu. Nii jalutasime kõik teeotsad läbi. Ühes hoovis istus oma kanade, hanede ja partide seas memmekene ube puhastades. Igavuse peletamiseks vestles oma hoolealustega, kes teda korda-mööda äärmise tähelepanelikkusega kuulasid.

Kui jõudsime oma maja juurde tagasi tuli perenaine ja ütles, et ta ei saanud kahjuks meile broneerida homseks rongisõidule pileteid esimesele väljumisele, mida ta oli pakkunud lahkelt, et võib seda teha. Järgmine rong pidi väljuma alles kell kaks päeval. Sellisel juhul pidime oma plaanid ringi mõtlema natukene, aga mis oli ka tehtav. Mõtlesime, et läheme hommikul siiski igaks juhuks esimese asjana Mokra Gorasse ja ostame piletid ära kella kahesele rongile, et siis vähemalt seegi kindel oleks. Käime enne rongisõitu ära plaanitud vabaõhumuuseumis ja sõidame tagasi Mokra Gorasse. Õnneks on siin vahemaad suhteliselt väikesed. Otsustasime homse päeva puhul lihtsalt vahetada päeva esimese ja teise poole ära!

Tegime õhtusöögi. Meil oli armas köök suure söögitoaga. Akendest avanes imeline vaade meie ees laiuvale külale ja imelisele maastikule selle taga. Meie maja asus kõige kõrgemas punktis keset küla nii, et vaade oli parim, mida soovida. Teed juues ja küpsiseid süües vaatasime veel kord üle meie reisi viimaste päevade plaanid, broneerisime ööbimised, mis puudu. Poolas plaanisime ööbida samas kämpingus, kus tulleski. Sest tagasisõit viib meid uuesti läbi Auschwitzi! Süda ei andnud ikkagi rahu, et esimesel külastusel sinna nii rumalad olime ja otsustasime minna uuele katsele! Aga sõitsime kokku täna 240 kilomeetrit. Raha kulutasime hommikul Serbiasse jõudes kohvikus minu kohvile ja tüdrukute coca-coladele 4 eurot, bensiinile 49 eurot ning sellele fantastiliselt armsale kodumajutusele 21 eurot. Kokku 74 eurot.

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KOLMETEISTKÜMNES PÄEV!

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV - 30. juuli 2021!

Ärkasime taas kella kaheksa ajal. Hommikusöögiks tegime soojaks eile õhtul üle jäänud riisi pajaroa, mis tuli imehästi välja, aga mida sai liiga palju. Seega sõime selle ära pudru asemel nüüd hommikul. Pärast sööki pakkisime asjad toast kokku ja tõime alla ära. Tänase öö pidime veetma ju naabrite hoovis telgis. Olime eile naabritega rääkides muutnud jälle oma plaane! Meie ise plaanisime kõrval asuvast suusakeskusest sõita tõstukiga Savin Kuk´i kurule ja sealt jalgsi alla matkata. Kuid kohalikud matkakorraldajad soovitasid tulla ka alla tõstukiga (alla tulev rada pidi olema väga ebamugav käia ilma matkasaabasteta ja neid meil ei olnud, pikk ning vaated pidid jääma kõvasti alla tõstukilt nähtule) ja teisel poolel päevast minna matkale hoopis siin samas Ivan do küla kõrval asuvate järvede äärde. Ja kuna olime kogenud, et sellistes asjades võiks kohalikke kuulata, siis nii plaanisimegi.

Sõitsime suusakeskuse juurde. Ostsime sealt tõstukipiletid. Ja teele me asusime. Sõitma pidime lausa kahe tõstukiga - esimene sõit oli mööda suhteliselt lauget mäekülge, istudes aga teisele ümber, olles vahepeal jupi maad ka jala edasi läinud, ootas meid peaaegu püstloodis mäekülg. Isegi natukene kõhedust tekitas see. Vaated muidugi olid väga ilusad! Ette ei näinud peale kiviseina muidugi mitte midagi, aga seda kaunimad jäid selja taha. Tõstuki sõidu lõppedes jäi meil kuruni veel jupp maad mäkke ronimist. Ja kui me lõpuks siis sinna päris üles jõudsime avanes meile tõesti hingemattev vaade mägedele. Ja kui erinevad võivad vaated olla ühe mäeaheliku piires - vaatad ühele poole on lauged murused alpi aasad ja vaadates teisele poole teravate kaljunukkidega järsakud.

Asi, millest me muidugi aru ei saanud, oli see, et kuidas nad siin talviti suusatavad!? Vaadates ka neid laugeid mäekülgi, oli isegi seal ju vahepeal see järsk püstloodis sein, mida mööda vaid tõsised ekstreemsportlased või enesetapjad laskuda võivad. Aga tavalised suusatajad? Meie aga ronisime Eveliniga natukene veel kõrgemale. Ja esimest korda elus avastasin, et kõrgemal ei ole sugugi ilusam ega vägevam vaade. Pigem vastupidi. Katariina ja Eliisabet olidki jäänud alla poole pildistama. Jalutasime nende juurde tagasi ja istusime ning imetlesime kaunist vaadet veidikene. Ja nautisime ilusat ja sooja ilma. Seda enam, et juba mitu päeva olime saanud teateid Eestis sadava vihma kohta. Meil siin aga oli paradiis!

Jalutasime natukene veel ringi ja siis hakkasime alla tõstuki juurde tagasi minema. Allaminek, nüüd esimese ehk järsema tõstukiga, oli meeldivam. Ei olnud seda kiviseina silme ees, mis kogu aeg lähenes. Ainult imeline vaade! Alla jõudes sõitsime poodi. Me tahtsime õhtusöögi juurde osta salatimaterjali. Poes jäid mulle silma aga ime odavad kohalikud veinid. Osad olid Serbiast, osad kohe päris kohalikud ehk siis Montenegro enda omad. Liitrised pudelid maksid kas 1,5 eurot või 2,5. Nii odavaid veine ei ole ma vist mitte kuskil maailmas näinud. Minu mäletamist mööda olid isegi meie eelmisel autoreisil Rumeeniast ostetud veinid kallimad. Ladusin kõiki värve veine korvi mõlema hinnaga. Siis valge, roosa ja punase. Kokku 6 liitrit. Evelin võttis sama komplekti. Etteruttavalt võin siinkohal öelda, et veinid olid täiesti joodavad. Evelini hinnangul olid need 1,5 eurosed veidi paremad. Mina vist ei suutnud isegi vahet teha.

Katariina ja Eliisabet ostsid mingeid ökobatoone kaasa. Need pidid ka hirmus odavad siin olema. Poeskäik tehtud läksime oma kodumajutuse kohta tagasi. Tegime seal lõunasöögiks tatraputru. Edasi oli meil nüüd plaan minna matkama Musta järve äärde. Durmitori rahvuspargis peaksid olema kogu Euroopas kõige paremini tähistatud matkarajad. Vähemalt väidab nii minu Lonely Planet! 25 erineval rajal võib matkata kokku rohkem kui 150 kilomeetrit. Rahvuspargi keskus asub samas külas, kus me ööbisime ehk Ivan do´s ja seega alustasime matka juba kohe oma ööbimiskoha juurest läbi küla jalutades. Valisime raja, mis peaks võtma aega 3-4 tundi ning käima ära kolme järve juures.

Esimene neist, Snake Lake, asus soos ning oli suhteliselt kinni kasvanud. Sellele me lähedale ei saanudki. Piilusime vaid eemalt, et jalgu mitte poriseks teha. Teise juurde matkasime pikalt läbi vana ürgmetsa ning see oligi selline tüüpiline metsajärv. Seal istusime hetke ja puhkasime. Rahvast liikus siin metsas kusjuures väga palju. Enamus olid ilmselt kohalikud siseturistid, aga oli ka päris palju nö päris turiste. Nagu meiegi. Väga mõnusalt läks mingil hetkel meie rada mööda väikesest allikast, kust saime täita oma veepudeleid. Ilmselgelt olime võtnud vett vähe kaasa. Enne viimase järve juurde jõudmist jäi meile teele vana vesiveski. Kunagi oli siin piirkonnas järvede vahel voolanud jõe kallastele neid ehitatud kokku 14. Veskid töötasid ainult osa aastast - suurvee ajal. Tänaseks päevaks üks veski töötab veel (see ei olnud muidugi see, mille juurde meie sattusime), enamus on varemetes ja ainult paar tükki terviklikult säilinud hooned.

Varsti pärast veski juurest edasi liikumist jõudsime ka oma matka lõpppunkti ehk Musta järve äärde. Enamus inimesi, ikka väga suur enamus, tulebki ainult selle järve juurde. Siin sai ujuda, ei pidanud autost väga kaugele minema, sest parkla jäi lähedale ja ka kaubandus ei olnud kaugel. Kohe siin kõrval on ka Durmitori rahvuspargi keskus. Katariina ja Eliisabet käisid samuti ujumas. Koos nendega nautis kaunist õhtut järvel üks armas pardipere. Mina ujuma ei läinud, istusin lihtsalt järve kaldal ja mõnulesin. Veetsime siin umbes tunnikese ja siis jalutasime külla tagasi. Pärast tänast matkapäeva tundsime, et oleme väikese kosutuse ära teeninud. Seega läksime kohvikusse sooviga üks väike ja külm õlu juua. Meie siis Eveliniga mõtlesime õllele. 

Aga kui me siis lõpuks ühte kohta maha istusime ei olnud neil seal ühtegi kohalikku õlut meile pakkuda. Selle peale läks üldse soov õlut juua üle. Valisime siis jääkohvi. See oli küll ootamatult kallis, aga üldse mitte eriti hea. Siinses külas on turism üks põhilisi sissetuleku allikaid. Rahvuspargi sissepääsu lähedale ehitati just meeletult suurt hotelli. Sealsamas kõrval, paarsada meetrit eemal, oli aga sama suur tühjalt seisev hotell. Miks ei võinud vana hotelli lihtsalt renoveerida? Kusjuures hoone ei tundunud üldse eriti kehvas seisus olevat. Vot see oli küll kummaline!

Oma ööbimiskohta tagasi jõudes tegime õhtusöögi. Siis tuli naabrimees ja soovis meile veel enne pimedaks minemist näidata kätte koha kuhu võime telgi üles panna. Vaatasime koha üle ja Katariina ning Eliisabet panidki kohe telgi ka püsti. Tegid voodidki valmis. Sõime kõhud täis, tõstsime oma asjad veel autosse toast eest ära. Hotell pidi tulema täna küll inimesi täis... meie nägime siiski ainult ühes toas ühte perekonda. Aga see selleks! Olime rahul ka sellega, et saime naabrimehe hoovis ööbida. Ja ega meil rohkem ei olnudki midagi teha... pidime köögist lahkuma, sest sinna saabusid teised külalised... kui magama minna telki.

Autoga sõitsime täna ainult 10 kilomeetrit suusakeskusesse ja tagasi. Raha kulutasime poes 13 eurot, tõstukisõit 15 eurot, jääkohvid 7 eurot. Tänase ööbimise eest maksmine hotellile 7,5 eurot. Kokku 42,5 eurot. Nii öelda köögi ja tualeti kasutamise eest. Eile pererahvas ise pakkus sellise variandi meile, et saame siis veel õhtul pesemas ära käia matkalt tulles. Päriselt me siiski pesema minna ei saanud kuna polnud sooja vett. Korraks jäime mõtlema, et ei tea, kas meelega lülitati boiler välja!? Aga samas oli see sama pererahvas veel eile olnud äärmiselt sõbralik ja lahke. Täna kogesime aga nagu hoopis teistsugust peret ja inimesi. Jälle äärmiselt kummaline!