NÄDAL MALTAL!

SEITSMES PÄEV - 30.06.2019.

Täna ei olnud meil enam mitte ühtegi plaani peale randa mineku. Meie korteri lähedal oli meil täitsa oma väike liivarannake, mis on Malta puhul haruldane nähtus. Liivarandasid on siin väga vähe. Sõime pikalt hommikust. Siis pakkisime enamus asju kokku. Olime eile saanud loa olla korteris õhtuni, kuni peame hakkama lennujaama liikuma. Päevitusriided selga ja jalutasime randa. Vaatamata imepisikesele ruumile leidsime me siiski ilusasti koha kuumal liival. Täna oli väljas väga kõva tuul ja sellest tulenevalt meeletud lained, mis tõi kohe meelde Malta rannikul valitseva ohtlikkuse nendes tingimustes. Nii mitmestki allikast sain enne reisi lugeda, kui ettearvamatud võivad olla tugeva tuule korral lained.

Eks siis tuleb olla lihtsalt ettevaatlik. Päevitasime. Enne määrisin ennast korralikult päevituskreemiga kokku. Tavaliselt ma seda küll ei tee, sest kodus tööd tehes saan ma vähemalt Eesti päikese suhtes immuunseks juba maikuuks. Aga Vahemere päike on hoopis midagi muud! Nii ma arvasin! Aga õhtul, kui avastasin, et ma nagu polekski rannas käinud, tundus täitsa vale otsusena.  Mul oli korralikult raamat kaasas, kuid kuidagi lugemise soonele ei sattunud. Unelesin niisama, vahtisin ringi, rääkisime Liisuga, käisime ujumas. Liisu ei tahtnud üksi minna (ilmselt minu enda poolt ära hirmutatud!)  ja ka minul oli julgem tunne minna temaga koos. Kellegi päästjat minust küll pole. Ilmselt lõppeks see mõlema uppumisega. Maltal ujudes tasub järgida tungivaid soovitusi mitte minna ujuma paljajalu - see on hea soovitus!

Kokku veetsime rannas kolm-neli tundi. Paar korda käisime ujumas. Lõpuks sai Eliisabetil täielikult kõrini ja minul läks kõht tühjaks. Pakkisime oma kolu kokku ja suundusime veel viimaseid kingitusi ostma. Eliisabetil oli vaja sõbrannadele nänni osta, Karlile oli kingitus puudu ja Eliisabet soovis endale ka kõrvarõngaid lisaks juba saadud sõrmusele. Karlile ostsime hõbedast Malta risti. Ja siis sööma! Natukene vara küll, aga saime õhtusöögi asemel hilise lõunasöögi. Ning lapse palvel sõime me täna MacDonaldsis. Oma viimase söömaaja Maltal! Täna ma ei võtnud fotoaparaati kaasa. Seega kõik pildid on laenatud kokku eelnevatest päevadest.

Tegelikult on Malta rahvusroog jänes. Seda valmistatakse väga traditsioonilisel viisil ning paljudes restoranides pakutakse jänesepraadi. Minu poolt jäi see maitsmata, sest jäneseliha pole just minu lemmik. Teine asi, mida Maltal peab kindlasti proovima, on kohalikud värsked mereannid. Neid me sõime! No ja siis kolmandana tuleks kindlasti süüa tänaval müüdavaid pirukaid ehk pastizzi´sid. Neid proovisime Vallettas. Väga erilist midagi ei olnud, kuigi me vist ei ostnud neid päris õigeid. Jookidest peab kindlasti proovima Kinnie´t. Kohalik õlu Cisk on täiesti joodav. See võis muidugi tuleneda kuumast ilmast. Ning Malta kohalik kerge roosa vein on kuumal päeval väga hea näiteks suure taldrikutäie mereandide juurde.

Oleme siin Maltal saanud kinnituse peaaegu kõigile arvamustele selle riigi kohta. Maltalaste sõbralikkuse kohta oleme vankumatuid tõendeid kogunud iga päev. Kõige kauemaks (vist igavesti!) jääb meelde ja pani mõtlema meie endi käitumise ning suhtumise peale teistesse inimestesse, aga üks õhtupoolik meie jäätisekokteili kohvikus. Igasuguseid tänavamüüjaid on kõikides lõunapoolsetes riikides nii hulgaliselt, et ma tavaliselt ei pane neid tähelegi. Olen õppinud, arglikult viisakatest kuni äärmuslikult pealetükkivate pakkumisteni, neist mööda vaatama. Tavaliselt aetakse kõikidest kohvikutest jms kohtadest nad minema, et nad ei tülitaks kliente. Üks mustanahaline päikeseprille müüv meesterahvas oli mitmel päeval mulle silma hakanud kaldapromenaadil ringi liikudes. Pakkus meilegi päikeseprille. Nüüd tuli ta kohvikusse. Natukese aja pärast läks ettekandja temaga rääkima. Olin raudkindel, et ta palub mehel otsemaid kohviku territooriumilt lahkuda. Jaa, nii oleks läinud kõikides teistes riikides! Aga mitte Maltal. Maltal küsis ettekandja hoolivalt ja sõbralikult:"Kas Te sooviksite klaasi vett juua?" Ja tõi klaasi külma vett.

Otsides põhjust või seletust maltalaste sõbralikkusele, lahkusele ja hoolimisele ligimese suhtes peab ilmselt minema tagasi väga kaugele ajalukku. Maltalased on rahvas, kes on pidanud läbi aegade väga palju kannatama. Tulenevalt nende ideaalsest asukohast keset Vahemerd on neid üritanud järjekindlalt vallutada paljud suurvõimud. Varaseimad leitud inimasustuse jäljed pärinevad Maltal aastast 5200 eKr. Arvatakse, et tegemist oli Sitsiialiast pärit küttide või maaharijatega. Nende süüks aetakse kääbusjõehobude ja -elevantide väljasuremine. Esimesed teadaolevad asukad olid samuti maaviljelejad ja karjakasvatajad sikanid. 3. aastatuhandel eKr Maltal toiminud kultuur püstitaski vaadatud megaliidid Hagar Qim´i ja Mnajdra ning Ggantija (Gozol, kus meie ei käinud).

Umbes 2500 aasta paiku eKr oli Malta mõne sajandi vältel asustamata. Järgmised asukad kuulusid dolmenite ehitajate hulka. Foiniiklased rajasid umbes 1000. aastal eKr Maltale oma asunduse Mdina linnaga eesotsas. 700. aastal eKr rajasid kreeklased siia oma koloonia. 332 eKr sattus Malta kartaagolaste ülemvõimu alla. Puunia sõdade ajal käis Malta roomlaste ja kartaagolaste käes käest-kätte. Lõplikult said roomlased Malta siiski enda valdusesse. 1. sajandil sattus Maltale laevahuku tagajärjel apostel Paulus, kes viibis väidetavalt siin kolm kuud. 533. aastal vallutas Bütsants Malta. 870. aastal araablased. 11. sajandil asustati Maltale moslemid. 1091. aastal vallutasid saare normannid, kes muutsid Malta Sitsiilia kuningriigi osaks. Hiljem kuulus Malta Saksa-Rooma keisririiki. 1249 sätestas keiser Friedrich II, et Maltal elavad moslemid peavad vastu võtma ristiusu või nad aetakse saarelt minema. Järgnes jälle periood mitmete erinevate valitsejatega kuni 1530. aastal anti piirkond Malta ordule. Järgnevatel sajanditel löödi tagasi mitmeid osmanite rünnakuid. Malta käis käest kätte nüüd prantslaste ja inglaste vahel. 1798 vallutas Napoleon Malta. Lõpuks 1814. aastal sai Malta Briti impeeriumi osaks. Malta Vabariik kuulutati välja 13. detsembril 1974. aastal.

No nii, ülevaade Malta ajaloost. Kirju. Meie aga läksime korterisse tagasi. Natukene magasime, sest ees ootas magamata öö. Käisime pesemas veel. Saime nautida sooja vett, mida meil pea terve nädala polnud. Kell üheksa pakkisime oma viimased asjad kokku, võtsime külmikust varem valmis tehtud võileivad ja lahkusime meile nädalaks koduks olnud korterist. Võtmed jätsime Sarah´le tänavale postkasti. Jalutasime bussile. Loomulikult sattusime bussile, millega sõitsime hüvastijätuks läbi peaaegu kogu saare. Nüüd oli õues aga pime ning ega me midagi ei näinud. Lennujaam oli lõpppeatus. Mahaminekuga ei saanud igal juhul eksida.

Lennujaama jõudes selgus, et meie lend oli edasi lükatud. Saime veel kauem oodata. Sõime ära oma võileivad. Kui lõpuks lennukisse saime tundus hea mõte magada. Kuigi ega see väga lihtne polnud. Mina isegi tukastasin mingi aja. Eliisabet ei saanud üldse magada. Tagasisõit läks meil Riia kaudu. Igal juhul hommikul kell üheksa olime Tallinnas. Magamata ja natukene väsinud. Täna kulutasime me raha lõunasöögile 13, kingitustele 43 ja bussisõidule 4 eurot. Kokku siis 60 eurot. Ja kogu reisil kokku 437 eurot, lisaks juurde majutus 260 eurot ja lennukipiletid 300 eurot. See teeb siis ühe inimese reisi hinnaks 498 eurot. Huvi pärast arvestasin kokku summa, mis kulutasime bussisõidule - 64 eurot. Bussikaardiga oleksime saanud 36 euroga hakkama. Õnneks pole vahe suurem: ausalt öelda kartsin mitmekordselt suuremat vahet.

Ja rõõmuga võin nentida, et järgmist reisi pole vaja pikalt oodata: juuli viimase nädala veedan Marikaga Venemaal, Karjalas.

NÄDAL MALTAL!

KUUES PÄEV - 29.06.2019.

Täna magasime isegi mõni minut rohkem kui kaheksani. Hakkame vist ära harjuma. Sõime pikalt hommikust. Mulle meeldib siin just see, et on aega väga rahulikult hommikust süüa ja kohvi juua. Hypogeumi mineku hommikul ärkasime kella peale, siis Eliisabet arvas, et tuleb just kell panna varasemaks, et jääks vähemalt tund aega hommikusöögiks. Olen nõus. Meie pikad hommikud siin on tõesti mõnusad. Ees ootas meid aga eile külastatud Mdina kaksiklinn Rabat. Kunagi olid Rabat ja Mdina üks linn, kuid ajal, mil Malta oli araablaste valitsuse all tehti linnad kaheks ning väiksemaks, et neid oleks sissetungijate eest kergem kaitsta. Meie soovisime külastada just Rabati katakombe. Ning ikka ja jälle St Pauli nimelised olid meile sihiks.

Meil on hotelli, või õigemini korteriga, sest mina oma arust broneerisin küll hotelli, mis hiljem osutus lihtsalt privaatkorteriks, tõesti väga vedanud! Bussipeatus on suhteliselt lähedal, kust kogu saarele bussid väljuvad. Kohtadesse, kuhu otse nagunii ei saa, saab läbi Valletta. Kuid Rabati läheb otse buss ja sellele me nüüd suundusimegi. Katakombe on Rabatis väga palju. Minu raamatus oli vaatamisväärseks peetud neist kolme, millest mina omakorda valisin välja ühed, just need St Pauli omad, kui kõige suuremad. Väga ilusad on ka St Agatha omad, kus peale katakombide saab imetleda veel krüptigi.

Natukene otsisime bussipeatusest teed sinna. Möödusime paarist kirikust, mida parasjagu kaunistati. Täna oli 29. juuni ning maltalastel suur pidupäev mnarja, apostlite Pauluse ja Peetruse mälestuspüha. Õnneks ei seganud see meie plaane: katakombid olid avatud. Eliisabet juhtis meid kindlalt ja eksimatult kohale. St Pauli katakombid koosnevad 23 eraldi katakombist. Esimene ehk number üks on kõige suurem ja selles kõikide soppide ja käikude läbikäimine ja uurimine võttis meil ikka jupp aega. Katakombid on kaevatudki kristlaste matmiseks, kuna Maltal oli keelatud Rooma perioodil Vana-Rooma õiguse kohaselt linnadesse matmine, siis tuli see tegevus viia maa alla. St Pauli katakombid olid kasutuses kuni 4. sajandini. Maeti kahel erineval viisil: osa surnuid põletati ning hauakambritesse asetati vaid urn surnu tuhaga; suur osa surnutest (näiteks juutidel tulenevalt usulistest tõekspidamistest ei tulnud surnukehade põletamine kõne allagi) maeti tervelt. Tervete matuste puhul määriti surnukeha aromaatsete õlide ja balsamite ning meega kokku ja asetati kivisse uuristatud haua põhja. Haud kaeti pealt kiviplaadiga. Et kallil lahkunul oleks mugavam oli pea kõikides haudades kivist padi. Hauapanustena pandi kaasa kõikvõimalikke esemeid, mida võis teises ilmas vaja olla. Kahjuks on hauarüüstajad teinud puhta töö ja neist pole säilinud eriti midagi.

Haudade vahel paiknevad ümmargused kõrgendikud. Arvatakse, et nende puhul on tegemist laudadega, millele asetati piduroad. Pärast surnu sängitamist söödi neilt koos temaga viimane eine hüvastijätuks. Kuna surnuid ei maetud sellisel viisil haudadesse ükshaaval, millega meie siin oleme harjunud, vaid hulgaliselt koos suurtesse ruumidesse (kus igal surnul oli küll nö oma auk), siis pidi arvatavalt nendes valitsema mitte just kõige meeldivam aroom. Hauad suleti kiviplaatidega, kuid kindlasti polnud need hermeetiliselt suletud. Sellises situatsioonis ei oleks tahtnud katakombe külastada.

Maa all on teadupärast meeldivalt jahe kuuma kliimaga piirkondades. Seega oli Eliisabetki rahul. Loomulikult läks temal tunduvalt kiiremini kõikide käikude läbi käimine. Olles selle kõige suurema haudade ja käikude rägastiku läbi käinud tundus uskumatu, et neid on 22 tükki veel. Kuid peagi avastasime, et ülejäänud on kordades väiksemad piirdudes mõni vaid ühe või paari matmiskohaga. Kõigis me ka ei käinud: mõned oli suletud renoveerimis- või uurimistööde tõttu ja osad jätsime lihtsalt vahele. Rabati katakombe on kasutatud lisaks matmisele ka varakristlaste salajasteks kohtumispaikadeks perioodil mil neid Rooma võimude poolt veel taga kiusati.

Lahkudes lõpuks katakombidest oli peaaegu pool päeva märkamatult möödunud. Eliisabeti soovil jalutasime ringi lootes leida mõnda toredat kohvikut. Kuidagi ei leidunud sellist. Leidsime aga juhuslikult hoopis fantastilisema koha - Casa Bernardi! Eliisabetti pidi muidugi veenma kõvasti, et me ilm-tingimata peame sinna minema! Sest algselt meil polnud ju plaanis selle koha külastust. Ja argument, et plaane saab alati muuta, ei ole pädevad ühe 14 aastase puhul. Kulus nii mõnigi hetk selgitustööks ja veenmiseks ja lõpuks olime me siiski ukse taga sooviga külastada seda ainulaadset villat. Lisaks meile ootas ukse taga juba üks kanadalastest abielupaar.

Andsime kella ja meile avas ukse uskumatult soe ja tore naisterahvas, kes osutus ise villa perenaiseks Josette Magri´iks. Abielupaar Josette ja Georges Magri ostsid villa Rabati vanalinnas algselt väga kehvas seisus - majas polnud vett ega kanalisatsioonigi. Alustati hoone restaureerimisega. Põhimõtteliselt alustati nullist ning jõuti välja äärmiselt originaalilähedaselt ning hoole ja armastusega remonditud koduni. Abielupaar tegi algselt villa tõesti endale koduks. Olles aga sellise hindamatu väärtuse omandanud tekkis neil mõte ja soov jagada seda ka teistega. Nii avasidki nad oma kodu uksed kõigile huvilistele. 

Casa Bernardi puhul on tegemist 16. sajandil iidsetele Rooma varemetele ehitatud kindluselamuga. Algselt oli hoone ainulaadne keskaegne vaatetorn, mis kuulus prantsuse päritolu väga jõukale aristokraatidest perekonnale. Hiljem rikkalik mõis. Tänaseks päevaks asub maja tihedalt keset vanalinna teiste majade vahel. Praegusel kujul palee rajas Malta suurmeistri ihuarst doktor Salvatore Bernard, kelle nime kannab villa veel praegugi. Maja on küll praeguste omanike poolt rajatud endale koduks, aga juba paar aastat elavad nad siiski kõrvalmajas, mille ostsid samuti. Casa Bernard on jäänud muuseumiks.

Ning siin on, mida vaadata! Sarnaselt Vallettas külastatud de Pirode suguvõsa villaga üksi majas keegi ringi liikuda ei saa. Proua Josette tegi meile uskumatult toreda ringkäigu tutvustades kogu rikkalikku kunsti-, mööbli, ja antiigikogu. Enamus maalidest on kogunud oma elu jooksul Josette´i vanaema, kes oli suur kunstisõber. Elamu kõik aknad ja uksed ning suures osas muudki puitdetailid on kas originaalid hoone ehitamisajast või vähemalt ammuste renoveerimiste aegadest. Josette ja Georges pole vahetanud ringi ühtegi ust ega akent vaid need kõik lasknud äärmise põhjalikkusega tõelistel meistritel renoveerida. Saimegi teada, et sellise töö jaoks on parimad Malta enda meistrid, kes tunnevad kasutatud  puitu, tingimusi, milles puit asub ning on oma töös põhjalikud, kohusetundlikud ja usaldusväärsed. Mõningase muigega nentiski Josette, et ilmselt on asi tema usaldamatuses väljast poolt Maltat tulnud meistrite vastu.

Siin avanes mullegi võimalus heita pilk tänavale Malta majade ainukordsetelt rõdudelt. Need imelised puidust rõdud, mis on nii omased Maltale, on alati olnud natukene salapärased. Ning selles ongi oma tõetera. Tänaval jalutades ei või sa kunagi teada, mitu silmapaari sind mõnelt rõdult väga tähelepanelikult jälgib! Kõik emad on jälginud nendelt äärmise tähelepanuga oma vallaliste noorte tütarde kojujõudmisi, naabrite tegevusi, riidusid ja saladusigi. Lõputult palju oleks igal värvilisel rõdul pajatada inimeste tegemistest. Lõpetades väga toreda privaattuuri kohtusime all fuajees ka Georges Magriga. Tänasime südamest nii meeldiva kohtumise eest ja liikusime edasi.

Nüüd leidsime isegi ühe väikese jäätisekohviku. Mõnikord tundub, et enamus raha ongi meil siin kulunud bussisõidu ja jäätisekokteilide peale. Kokteilid joodud sõitsime bussiga Bugibbasse tagasi. Käisime läbi juveelipoest ja saime kätte Eliisabetile tellitud sõrmuse. On ikka imeilus! Ja istusime uuesti meie tavalisse kohvikusse. Jäätisekokteilidest küll loobusime. Asendasime need coca-cola ja ühe kohaliku õllega Cisk. Lugesime. Hotelli jõudes tegi Eliisabet meeldiva avastuse - lõpuks ometi oli meil soe vesi - ja läks kohe pesema. Mina kirjutasin korteri perenaisele, et uurida temalt võimaluse kohta lahkuda homme õhtul kell üheksa. Peame olema lennujaamas alles kell kaksteist öösel. Väga ebamugav oleks terve päeva liikuda ringi või otsida mingit tegevust meie kottidega. Lahkelt me Sarah´lt selle loa ka saime.

Meie õhtu lõpeb tavaliselt õhtusöögiga linna peal (täna käisime minu tungival soovil samas restoranis, kus esimesel õhtulgi sealse imelise vaate pärast St Pauli lahele) ning pärast seda väikese jalutuskäiguga. Koju tagasi jõudes käisin minagi esimest korda Maltal oldud aja jooksul sooja veega pesemas. Raha kulutasime me täna bussisõidule 8, katakombidele 7, Casa Bernadis 16, kohvikutes 11 ja õhtusöögile 19 eurot. Seega kokku 61 eurot. Bussisõidule on meil tõesti päris palju raha kulunud. Paar päeva olen mõelnud juba sellele, et ikkagi oleks meil olnud kasulikum olnud osta bussikaart (Tallinja kaart!). Kuid lennujaamas uurides selle kohta arvas teenindaja, et vahet pole. Järgmistele Malta külastajatele: loomulikult on mõistlik osta bussikaart!!! Täiskasvanu oma maksab 21 eurot ainult ja kehtib 7 päeva piiramatuks arvuks sõitudeks. Õpilase oma 15 eurot. Ning neid saab juba lennujaamast! Meie maksime mitmeid kordi rohkem tulenevalt oma viitsimatusest saadud infot kontrollida. Oleks võinud kasvõi enne reisi Tallinja kodulehe lahti võtta.

NÄDAL MALTAL!

VIIES PÄEV - 28.06.2019.

Stabiilselt ärkame igal hommikul kell kaheksa. Eliisabet oli täna isegi enne mind üleval. Tänane plaan viis meid hommikul jälle Vallettasse, et istuda seal ümber bussile, mis viiks meid vanadesse templitesse Hagar Qim´i ja Mnajdrasse. Ostsime Valletta bussijaamast suure pudeli vett kaasa. Meie korteri perenaise varutud vee olime suutnud juba ära juua. Väike segadus oli taas õige bussi leidmisega. Täna me ei teadnud täpset linna või küla, kuhu pidime sõitma. Aga leidsime siiski õige! Ootama pidime päris tükk aega. Lõpuks bussi peal saime sõita päris tükk aega. Malta on küll väga väike, aga bussiga saab siin sõita uhkesti, sest need ei lähe kunagi otse mitte kuhugi. Alati sõidetakse igaks juhuks poolele saarele tiir peale. Aga mis seal ikka: nii näebki rohkem!

Võõras kohas on alati loterii õiges peatuses maha saamine - täna meil ei vedanud. Sõitsime mööda ja olime ühtäkki hoopis külakeses, kus asub Sinine grott, samuti üks turistide hulgas armastatud vaatamisväärsus. Aga mitte meie jaoks! Meil, õigemini minul, Eliisabet pole sugugi vaimustatud erinevas lagunemisastmes kivihunnikute vaatamisest, oli kindel plaan tutvuda Malta vanade templikompleksidega. Väikesest mereäärsest poest ostsin endale kübara, sest eilne rannas päevitamine oli põletanud ära minu otsaesise, mis oli nüüd päikese käes väga valus. Uue ilusa kübaraga oli uhke ja hää astuda lõõskavas päikeses mööda maanteed üles mäkke meie sihtkoha poole tagasi. Saime näha taas tavalist Maltat väljaspool linna. Põllud, kiviaiad, vaated merele. Imeline! Maltal on kõige väiksemadki põllulapikesed ääristatud kivimüüriga erosiooni kaitseks, et säilitada ja hoida seda imeväikest kogust pinnast ja mulda, mis siin üldse leidub.

Pool tunnike jalutamist ja olimegi Hagar Qim´i (kummardavad kivid) juures tagasi. Kõik Malta megaliitsed templid kuuluvad ühtede maailma vanimate religioossete komplekside hulka ning on UNESCO kaitse all. 1647. aastal kirjutas Malta ajaloolane Giacomo Abela, et Hagar Qim´i varemed on vankumatud tõendid selle kohta, et esimesed maltalased olid hiiglased. Ega ei imesta üldse - raskeim kiviblokk templis kaalub 20 tonni. Hiiglastega pole ilmselt siiski tegu. On leitud ümmargused kivikuulid, mille abil arvatakse olevat meeletult suured kiviblokid kohale veeretatud.  Templi arhitektuur viitab viljakustemplile, aga nagu ikka, on need kõik vaid oletused. Siit on leitud korpulentseid naisekujukesi, mis on väga iseloomulikud Maltale, meenutades kasvõi Hypogeumist leitud Sleeping Lady´t. Enamus leide, mis pole just ehitise osad, on Valletta arheoloogia muuseumis. Templi põhiosa on ehitatud aastatel 3600-3200 eKr, kuid mõned osad on tunduvalt vanemad. Aastatuhandete jooksul on tempel kannatanud mereäärseid ilmastikutingimusi, hõõrdumist ja kõrvetavat päikest. Kaitseks kõige selle eest on kompleks nüüdseks kaetud suure heleda kangaga, mis on kinnitatud templi kohale ehitatud metallist karkassile.

Malta megaliitsete ehituste (samuti Hypogeumi) juures on huvitav asjaolu nende akustika. Sellist asja pole ma varem kuskil kohanud. Templid on projekteeritud ja ehitatud nii, et teatud avade kaudu on võimalik tekitada templi sisemusse salapäraseid ja võimsaid helisid, mis kindlasti tolleaegsetes inimestes tekitasid aukartust ja pühadust. Templi suured ruumid ja kõrged laed võimendasid ja moonutasid kõiki helisid. Hypogeumiga sarnane on ka ehitusel lähtumine  pööripäevadest. Samuti arvatakse, et Malta templites on asunud kunagi oraaklid. Sarnased templid on Tarxien, mis asub Paolas Hypogeumi läheduses ning Mnajdra, mis on viis sada meetrit Hagar Qim´ist mere poole.

Hagar Qim´i ümber on pinnasesse ehk siis kivisse, sest muud pinnast saarel praktiliselt polegi, kaevatud vee kogumiseks kanalid, mis suunavad vihmavee mitmesse maa-alusesse reservuaari. Mageda vee varumine on Maltal olnud läbi aegade paras väljakutse. Enne templite juurde minekut saime vaadata 4D filmi templite ajaloost Maltal. Film oli illustratiivne ning tasus vaadata ja natukene vihma sadas tõesti kinosaalis! Alustasime Hagar Qim´ist ja liikusime edasi Mnajdra templi juurde, mis on natukene väiksem ning rohkem kahjustunud, samas vanem võrreldes Hagar Qim´iga. Üldiselt on need templid siiski kõik suhteliselt sarnased. Seda rohkem tänapäeval, kus neist alles on jäänud põhimõtteliselt ainult müürid. Mnajdra tempel on samuti kaetud meeletult suure kangaga meenutades hiiglaslikku vihmavarju.

Olles vaadanud üle ka Mnajdra templi jalutasin mina veel mere ääres. Eliisabet läks tagasi külastuskeskusesse. Kõrgelt kaljult avanes imeline vaade Malta kõige väiksemale saarele ning kunagise Malta kuberneri mälestusmärgile, kes hukkus tormis Malta ja Filfla vahel. All rannikul paistis silma veel üks Maltale nii iseloomulik auguga kaljumürakas. Vaade oli muidugi fantastiline. Keegi võiks panna sinna kaljuäärele ka mõned pingid istumiseks ja vaate nautimiseks. Siis oleks tegemist vist tõesti paradiisiga. Eriti hea, kui pinkide kohale paigutataks sama päikest varjutav kangas nagu templitel.

Kuid meie soovisime sõita edasi Mdinasse ja meie õnneks läheb siit sinna ka buss otse. Ei pea sõitma uuesti Vallettasse. Seda bussi pidime muidugi jupp aega ootama. Lõpuks ta siiski tuli. Sõitsime pikalt mööda ilusat kõrget rannikut. Siin paiknevad ühed Malta ilusamad rannikuvaated - Dingli kaljud. Terrassidena paiknevatel kaljudel peeti kunagi põldu. Rahvast oli kaljuäärel jalutamas palju, kuid on keelatud ronida kaljuäärelt alla - piirkond kuulub eraomanikule. Meie imetlesime bussiaknast kogu seda hämmastavat ilu.

Meie eesmärk oli täna külastada veel Mdinat - ühte Malta väikseimat linna (kõigest 370 elanikku!). See linn on nii väike, et bussid sinna ei sõida. Bussiga saime Mdina külje all paiknevasse Rabati. Üle kahte linna ühendava silla sisenesime Mdinasse ning sattusime täiesti teise maailma. Nagu muinasjutt! Kui Malta puhul on tegemist imega, siis ongi see ime just Mdina! Autosid linnas ei ole peale mõne üksiku kohaliku elaniku sõiduriista. Oeh, ma loodan, et siinsed elanikud ikka mõistavad, et nad elavad paradiisis. Mdina on olnud läbi aegade koduks Malta nooblimale elanikkonnale, kus kinnisvara pärandub põlvest-põlve edasi, samas kõrvalasuv Rabat on töölislinn.

Ainukese miinusena võibki välja tuua iga päev linna külastavad turistid. Kuid usun, et kohalikud mõistavad, miks nende elukeskkonda tahavad inimesed kogu maailmast tulla vaatama ja uudistama. Mina olin igal juhul vaimustunud sellest kohast!!! Ma pole kunagi varem jalutanud mööda linna tänavaid, kus iga samm tekitab tunde, et ma olen sattunud ajas tagasi mitu sada aastat. Et aeg oleks jäänud justkui seisma. Kõik on Mdinas nii ehe ja originaalne. Samas ei ole mitte millegagi üle pakutud. Mdinat nimetatakse ka "vaikseks linnaks". Ning see nimi on täiesti õigustatud. Vaatamata suurele turistide hulgale, on linn meeldivalt vaikne, tasane ning meie külastuse ajal mõnusalt pärastlõunaselt unine ning rauge. Tegelikult on see nimi tulnud siiski Mdina languse perioodist pärast pealinna staatuse kaotamist, kui linn langes päris pikaks ajaks unustuse hõlma. Mdina taastas oma tähtsuse Malta linnade seas alles 18. sajandil olles aadlike ning religioossete ametivõimude keskuseks. Linn on kantud ka UNESCO esialgsesse nimekirja.

Mdina on asutatud 8. sajandil eKr ning on olnud sellest ajast kuni keskajani Malta pealinn. 1530. aastal, kui Maltale saabus Püha Johannese ordu, sai pealinnaks Birgu Valletta külje all. Aegade jooksul on Mdina olnud suurem, kuid tänaseks päevaks on linn tõmbunud tagasi oma esialgsetesse kindluslinna piiridesse, paiknedes hetkel tõesti ainult linnamüüride vahel. Mdina on kuulus ka oma klaasimeistrite poolest. Esimese asjana astusimegi sisse ühte klaasistuudiosse ja imetlesime kogu seda kunsti. Väga kaunis tõesti! Kuid klaas on teadupärast ikkagi klaas ja seega väga õrn ja juba ainuüksi sellepärast ei sobi kokku minuga. Ja ega ma seal poes ennast väga mugavalt ei tundnud - kuidagi ei saanud lahti mõttest - nagu elevant portselanipoes.

Mdina on püsinud peaaegu muutumatuna 1746. aastast peale, mil ehitati Despuig´i bastion, viimane suurem täiendus linnas. Linnas pole eriti poode, restorane ega muid avalikke asutusi. On paar kohvikut, mõned muuseumid, poed ja kirikud. Enamus maju ning kunagisi paleesid on siiani kasutusel eluruumidena. Ilmselt ongi see põhjuseks, miks on Mdina nii meeldiv ja rahulik. See on paik, kus reaalselt elatakse, kus asuvad inimeste kodud. Astusime sisse karmeliitide kirikusse. Kuna ka kirikute ohjeldamatu külastamine pole just Eliisabeti lemmiktegevus, siis piirdumisegi vaid selle ühega täna.

Jalutasime pikalt Mdina kitsastel tänavatel, mina ahhetamas ja ohhetamas iga maja, iga fassaadi ja iga kujukese ees! Eliisabetil sai varsti mõõt täis, et mis selles linnas siis nii imelist on!? Kõik on imeline. Sellele väikesele virisemisele vaatamata suutsin ma teda vedada veel pikalt mööda linna kõrvalisi tänavaid ning sopikesi. Vaateplatvormilt imetlesime vaadet alla saarele. Andes lõpuks järele lapse soovile sõita Bugibbasse tagasi lahkusime Mdinast. Mina ilmselt oleks võinud veel pikalt hulkuda selle vapustava linna tänavatel, kuigi jah, kõik tänavad said juba läbi käidud.

Ja jälle pidin tunnistama heaks käigu pealt tulnud mõtte külastada templitest tulles veel täna Mdinat. Minu algne mõte oli käia ühel päeval nendes kaksiklinnades - Mdinas ja Rabatis. Kuid tervet päeva poleks meil läinud mitte mingil juhul Hagar Qim´is ja Mnajdras (kes võtab plaani külastada ka Sinist Grotti, siis tasub arvestada tõesti nendele kohtadele terve päev, kuid meie piirdusime ainult templitega), mistõttu tunduski hea mõttena veeta teine pool päeva Mdinas. Ja pärastlõunasel ajal oli seal vähe inimesi. Nüüd liikusime aga taas bussipeatusesse, kus istusime meie Bugibba bussile ja sõitsime kodulinna.

Bugibbas läksime taas juba meie armsaks saanud kohvikusse ning tellisime jäätisekokteili Eliisabetile ja mulle jääkohvi, mis maitses lausa suurepäraselt. Tunnikese istusime ja lugesime. Siis käisime toidupoes. Meil oli vaja täiendada oma hommikusöögi varusid. Ostsin korterisse õhtuks kaasa ühe Kinnie. Kinnie on ainulaadne jook, mida tehakse vaid Maltal. Looduslikest taimeekstraktidest valmistatud jooki nimetatakse kohalikuks Coca-Colaks. On aga viimasest kordi parem! Ja mis kõige meeldivam - Kinnie ei sisalda grammigi lisatud suhkrut. Eliisabet millegipärast ei olnud väga vaimustatud sellest joogist. Mina aga küll.

Viisime toidukoti oma elamisse ära ja saime hetke hinge tõmmata, siis läksime õhtust sööma. Täna õhtustasime nuudlirestoranis. Olime sealt iga õhtu mööda jalutanud, kuid alati oli see suletud, erinevalt tänasest. Kasutasime sellist harukordset võimalust kohe ära ja tellisime kumbki endale kausitäie nuudleid. Sõin ja sõin seal neid nuudleid ja midagi tundus väga valesti. Maitse polnud isegi ootuspärane. Lõpuks jagasin ära - ma olen harjunud hiina toitu sööma pulkadega kahvli asemel. Palusin endale nüüdki söögipulgad ja toidule lisandus kohe oivaline mekk. Pärast sööki jalutasime veel natukene linna peal. Meie linnake asub St Pauli lahe ääres, mis on tõesti väga ilus koht. Mere ääres jalutamise kohti Maltal jagub - rannajoone pikkus on kokku 197 kilomeetrit. Riigi puhul, mille pindala on vaid 316 ruutkilomeetrit on seda päris palju.

Nime on saanud laht legendi järgi, kui I sajandil apostel Paulus olevat jäänud merehätta Malta lähedal ja randunud siin. Paulus olevat veetnud saarel kolm kuud. Sellest sündmusest saigi nimi St Pauli lahele. Ning mitte ainult sellele! Maltal on St Pauli lahele lisaks veel samanimeline saar, lugematul hulgal tänavaid (ja kui ühes linnas ei saa olla mitut samanimelist tänavat, aga nimi on ikkagi nii-nii tähtis, siis lisatakse lõppu tänava asemele erinevaid liiteid nagu nurk, puiestee, tee, allee jne-jne), väljakuid, kirikuid. St Pauli nime kannavad poed, juuksuriärid, pirukad ja kalaroad. See on vaieldamatult kõige enim kasutuses olev nimi Maltal. Meiegi elasime St Pauli nurgal. Ning seda võib panna ükskõik kellele või millele. Ma pole küll kindel, kuid ilmselt on enamus lapsi Maltal ka Paulid.

Raha kulus meil täna bussisõiduks 14, templitele 15, minu kübar maksis 9, kokteilid ja jääkohv 5, toidupoes 15 ja õhtusöök 17 eurot. Lisaks ostsime Eliisabetile 3 euro eest nokamütsi ja Katariinale kingituseks imelisest Malta käsitöö hõbedast filigraanse ehtekomplekti, mis maksis 79 eurot. Kokku siis 157 eurot.

NÄDAL MALTAL!

NELJAS PÄEV - 27.06.2019.

Eliisabeti soovil magasime täna hommikul nii kaua kui vähegi soovisime. Ee, et siis sarnaselt kõikidele teistele hommikutele, umbes kella kaheksani! Rohkemaks und lihtsalt ei jätku. Palav hakkab ja õues kostev tegevus on kõik toas kuulda. Oleme küll neljandal korrusel, aga ega see ei sega. Korralikke aknaid nad siin kas ei oska või siis lihtsalt ei taha teha. Mis on aga imelik, sest suve läbi nad konditsioneerivad hoolega kõiki ruume ja talvel siis kütavad. Kui neil uksed ja aknad natukene õhukindlamad ja tihedamad oleksid läheks selle mõlema tarvis tunduvalt vähem elektrit. Ja oleks ka vaiksem. Praegu on akendel-ustel mõnedel sentimeetrised praod. Kui õues on tuul, siis ulub see läbi kogu maja ja kõikide korterite ning koridoride.

Aga tänase plaani kohaselt ootas meid ees sõit Comino saarele. Malta koosneb tegelikult mitmest saarest: kõige suuremast Maltast, natukene väiksemast Gozost, umbes kolme ruutkilomeetrisest Cominost ja siis veel hulgast väga pisikestest nö asustamata saartest. Comino põhimõtteliselt on asustatud - seal elab üks farmer, kes tegeleb saare ühel poolel põllumajandusega. Saarel on kunagisest ajast jäänud kindlus ning tuletorn. Põhjus, miks seal aga palju käiakse pole ükski neist, vaid hoopis imeline loodus ehk helesinine laguun. Malta saarest üleval pool paiknevad Gozo ja Comino on väga lähestikku üksteisele. Ja ega nad Maltastki kaugel pole. Selleks, et Cominole saada, tuli meil esmalt sõita bussiga Cirkewwa´sse. Õnneks on see koht suhteliselt lähedal Buggibale ning sinna lähevad otsebussid.

Esimese bussi peale me ei mahtunud. Pidime ootama teist. Sellega saime ilusasti sadamasse, kus väljuvad laevad nii Cozole kui ka Cominole. Natukene enne sadamat jäi mulle silma silt, kus näitas, et laevad Cominole väljuvad paremalt. Meie buss keeras aga vasakule, kus silt Gozole väljuvate laevade kohta. Arvasin, et peame jalutama tagasi bussipeatusest, kuid siis silmas Eliisabet silti, mis suunas Comino laevale. Läksime selles suunas. Selgus, et saab ka siit otse. Üks firma on klientidele asja lihtsamaks teinud, kuigi küsib selle eest natukene rohkem raha. Selle eest saab aga vähe pikema tiiru ning paat sõidab enne Cominol randumist läbi saare ümbruse kaljude piirkonna.

Kohe saimegi paadile ja asusime teele. Kiirpaat kihutas päris kenasti. Sõitsime läbi igasuguste aukudega kaljude juurest, mida imetleda ja kindluse juurest. Lõpuks sõitsime sisse kuulsasse laguuni, mille pärast enamus inimesi siin saarel üldse käib. Esialgu meile peale tõesti imelise hele-hele sinise vee ei hakanud midagi ilusat silma. Meeletu rahvamass laguuni kail ainult. Kogu iga päev saarele minev rahvamass oligi koondunud sinna kitsukesele kai äärele. No, õigemini mitte siis koondunud, vaid püsis seal meeleheitlikult, võideldes iga sentimeetrikese maa pärast. Ma olin jälle täielikus hämmingus!!! Tegemist on imelise saarega, kus saab jalutada ringi tunde, tehes näiteks tiiru ümber saare või poole saare nagu meie tegime. Sadamast kaugemal on imelisi ujumiskohti. Imelisi vaateid saart ümbritsevatest kaljudest, kindlusest, vaated Gozole. Aga inimesed keelduvad järjekindlat sammukestki kaugemale astumast punktist, kuhu nad esmalt laevalt maha astudes oma jalakese asetasid. Betoonist valatud kaile on asetatud külge-külje kõrvale imepisikest mõõtu (sest normaalmõõdus toolid võtaksid liiga palju ruumi!) rannatoolid. Ja kõik inimesed kügelevad hunnikus nendel.

Samas, kui jalutada kümme minutit kaist kaugemale, pole enam eriti ühtegi inimest ja võib nautida imelisi vaateid, vaikust ja kõike muud, mida Comino saar pakub. Kuid selle jaoks tuleb jah, minna eemale rahvamassist. Ja teiselt poolt, on see isegi võib-olla hea, et enamus turiste ei viitsi ennast sentimeetrigi võrra liigutada. Siis on ülejäänud saar kenasti inimtühi. Leidsime endale mõnusa koha, kus natukene päevitada ja ujumas käia. Maltal praktiliselt puuduvad liivarannad. Ja kui neid ongi, siis ometi ei tähenda see mugavat, mõnusat ja ohutut vette minekut. Kõik kaldad on järsud ja teravate kividega. Paljajalu ei soovitata siin üldse ujuma minna. Eliisabet läks plätudega. Nendega pole küll väga mugav, aga saab hakkama. Vesi on kohe kaldast alates väga sügav!

Mina, kui väga kesise ujumisoskusega, suplesin ainult kalda lähedal. Juba mõte sellest, et ma peaksin asuma sügavuses, kus mul enam jalad põhja ei ulata, tekitab minus hirmu. Eliisabet siiski nautis ujumist minust kordades rohkem. Päike siinsel kohal maamuna peal kõrvetab aga halastamatult. Suplus on sellisel juhul väga meeldiv värskendus. Vedelesime. Kuskil poole tunniste vahedega käisime ujumas. Nii oli päike täiesti talutav ja olemine mõnus. Eliisabeti juba Eestis ära põlenud selja määrisin ilusasti päikesekreemiga kokku. Ise arvasin, et ma juba nii pruun ennegi ja päikest sellel suvel aias töötades kõvasti saanud, et pole enam mingit vajadust ennast selle eest kaitsta. Õhtul avastasin muidugi, et minul oli päikesest põlenud otsaesine. Just juustepiir. Ilmselt olin kodus aias toimetanud alati peakattega. Nüüd seda aga polnud.

Pärast paaritunnist pikutamist jalutasime poolele saarele tiiru peale. Teisele poolele, kus elab saare ainukene püsielanik - kohalik põllumajandusega tegelev farmer, ei tihanud trügida. Kuigi teisel pool saart asub jupikene ilusat valge liivaga randa. Vaated saare keskelt Vahemerele ning tõesti nii imelisele hele-hele sinisele laguunile on fantastilised! Jalutasime kindluse vastas asuvale kõrgele kaljunukile, kust avaneb imeline vaade kindlusele endale, veel ühele laguunile ja mitmele auguga pisikesele kaljusaarele Comino kõrval. Purjekaid ja jahte oli ankrus igal pool ümber saare. Samuti ujujaid. Comino laguunis armastavad kohalikudki käia tihti aega veetmas. Päevitatakse, ujutakse ning nauditakse meeletuid vettehüppeid kaljudelt.

Cominolt on ilus vaade Gozo saarele. Hea silmanägemise puhul on täiesti eristatavad majadki. Tegin paar pilti kõrvalsaare siluetist, kuid minu fotoaparaadiga ei tulnud nad nii hea kvaliteediga, et mina ise oleksin rahul olnud. Olles oma tiiru ära jalutanud jõudsime sadamasse tagasi täpselt selleks ajaks, et jõuda poole neljasele laevale. Kirjade järgi käivad laevad kella kuueni. Kuid on soovitatud mitte viimasele paadile jätta ennast. Natukene aega pidime ootama. Meie paat, siis punaste tagasisõidu piletitega Cirkewwa´sse, tuli umbes 20 minuti pärast. Cirkewwa´sse jõudes tuli suhteliselt kohe meie buss ja saime ruttu tagasi Bugibasse. Juba tuttavas kohvikus tellisin Eliisabetile endiselt jäätisekokteili ja endale jääkohvi. Naljakas oli see, et uhke ja suur klaasitäis jääkohvi oli kaks korda odavam võrreldes jäätisekokteiliga.

Oma korterisse jõudes selgus, et sooja vett meil ikka ei ole. Seega jälle selline värkendav pesemine. Õhtust sööma läksime hotelli vahetus naabruses asuvasse nuudlirestorani. Hiina toit on alati mu suur lemmik olnud ja õnneks armastavad seda ka lapsed. Pärast sööki käisime läbi kõik meie kvartalis asuvad hõbedapoed. Eliisabet soovis endale hõbesõrmust. Leides lõpuks sellest meeletust valikust sellise, mis talle meeldis, selgus, et see on talle liiga suur. Ilmselt tema õnnetut nägu nähes pakkuski poemüüja, et kui me veel mõne päeva siin viibime, siis ta võib lasta teha Eliisabetile täpselt tema suuruses samasuguse sõrmuse. Loomulikult oli laps sellega nõus! Sõrmuse suurus määrati kindlaks ja kahe päeva pärast ehk laupäeval võime sellele järele tulla.

Õhtul sattusime oma maja koridoris lifti ühe vanadaamiga. Daam tegi kohe juttu meiega ja päris, kas me oleme koridoris mingit haisu tundnud. Pidime ausalt tunnistama, et oleme tõesti. Selline päris ebameeldiv kassipissi lõhn teise ja kolmanda korruse vahel. Söakas daam kinnitas kohe õhinaga, et on tõesti hirmus hais, aga temal pole sellega mitte mingit pistmist! Kui me juhuslikult peaks ekslikult seda arvama. Ega meil jäänudki muud üle, kui kinnitada naisterahvale, et seda me kohe kindlasti ei arva. Enne magamaminekut saime veel natukene lugeda ja mina kirjutada. Kirjutasime valmis ka ostetud postkaardid kodustele.

Raha kulus täna bussisõidule 8, paadisõidule 26, Eliisabeti sõrmusele 20, kokteilid 6. Kokku 29 eurot. Kuna asusime põhimõtteliselt asustamata saarel, siis ei kulunudki raha. Kuigi vaatamata asustuse puudumisele oli igasuguseid müügiputkasid turistidele üles seatud kümneid. Ja kohal oli ka kiirabi. Autoga kusjuures. Kuigi autoteed saarel puuduvad. Sõita siiski saab sest Comino on kaetud suhteliselt ühtlaselt ning tasaselt lihtsalt kividega. Nende vahel mõned madalad taimed.