Saturday, September 12, 2015

AUTOREIS TAANI!


VIIES PÄEV - 16.08.2015.

Eile õhtul ringi tehtud plaanid tähendasid seda, et me ei ööbi Taani mandri osas mitte ühtegi ööd, erinevalt varem tehtud plaanidest. Sõidame seal lihtsalt ühe päeva ringi, vaatame ära need kohad, mida näha soovime ja tuleme ööbimise ajaks uuesti tagasi Egeskovi. Telgi pakkisime küll hommikul ikkagi kokku, sest kämpingu reegel number viis ütles, et järelvalveta telgid teisaldatakse! Olles ise mandril, oleks meie telk siin ilmselgelt järelvalveta. Aga meil läheb teda veel vaja. Seega tuli telk ka kaasa pakkida. Kuna ees ootas pikk päev plaanisin hommikul vähemalt kella üheksast liikuma hakata. Mingi ime läbi me ka punkt kell üheksa suutsime startida.

Taani kõige suurem vaatamisväärsus (vähemalt laste jaoks!) on muidugi Legoland. Aga meie tegime sellise otsuse, et meie sinna ei lähe. Karlil oli muidugi suur soov minna. Siiski titest peale olnud tõeline Lego fänn. Aga esimene põhjus oli muidugi meeletult kallis hind, mis pani mind mõtlema. Teiseks oli meil soov minna tagasiteel Rootsis Astrid Lindgreni maale Vimmerbys. Ja kui hakkasime valima kumb, siis selguski et meist tugev enamus (3:1) on Vimmerby poolt. Seega oli otsustatud. Ning Karlgi leebus suhteliselt kiiresti. Kopenhaagenis käisime meeletu suures Lego poes ka, mis pooleldi oligi juba nagu muuseum. Vast see kompenseeris natukene seda otsust. Täna ootas meid ees veel üks sild. Sellest võis tasuta üle sõita. Ja pärast silda olimegi mandril jälle. Esimene eesmärk oli meil Aarhus.

Ma ei tahtnud sõita sinna kiirteed pidi. Seega sõitsime natukene väiksematel teedel. Teele jäi näiteks Horsens: Vitus Beringi sünnilinn. Meie käisime siin tankimas. Üllatavalt kaua oleme tankimata läbi saanud. Taanis võtsime nüüd kütust esimest korda. Bensiinihind on enam-vähem sama mis Rootsis. Kallim muidugi kui Eestis, aga pole ka mitte midagi hullu. Osta    tuleb.
Aarhus´i jõudes juhatas meie uhke aparaat meid millegipärast sadama territooriumile. Olin natukene hämmeldunud. Et miks meid kuskile pärapõrgusse mingile tühermaale veeti? Ringi vaadates nägin aga meeletult suurt parklat, kuhu palju inimesi sõitis, oma auto parkis ja siis minema jalutas. Otsisin oma targa raamatu ja sealt vahelt Aarhus´i kaardi välja. Natukene süvenedes sellesse, sain aru, et meie aparaat on geniaalne! Vanalinn oli meie parkimise kohast umbes kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tasusin automaadis kahe ja poole tunni parkimise eest ainult 10,0 krooni. Kohe jalutasime ka meie sadamast vanalinna poole. Tahtsime minna viikingimuuseumisse. Aga kuna täna tegemist pühapäevaga, siis loomulikult oli see kinni.

Käisime siis Toomkirikus. Ehitatud aastal 1201. Hävis tulekahjus 14 sajandil. Ehitati üles uuesti 15 sajandil. 16 sajandil kaeti enamik kiriku seinu freskodega. Pärast reformatsiooni värviti need jälle uuesti valgeks. Kuid praeguseks on paljud neist uuesti restaureeritud. Aarhus´i toomkirik on Taani pikim katedraal. Kiriku suurim vaatamisväärsus minu jaoks oli aga Bernt Notke viieosaline altar aastast 1479.
Kuna viikingimuuseumi me siin linnas ei saanud, otsustasime minna kiriku kõrval asuvasse Naistemuuseumisse, mis oli tänasel päeval avatud. Midagi väga huvitavat, peale äärmiselt toreda ja sõbraliku piletimüüja, seal silma ei hakanud. Jalutasime sadama ja auto poole tagasi. Karl, kui kõige parema suunataju ja orienteerumisvõimega perekonnaliige, arvas, et me tulime ikka väga suure ringiga alguses. Ning et tema teab täpselt, kuidas me peaksime minema. Usaldasime end Karli hoolde. Tegelikult olin ma muidugi nõus tema suunaga, päris võssa ei laseks ennast viia. Lähenesime nüüd sadamale teisest küljest. Mis oli tõesti kõige otsem viis jõuda autoni. Lonkides seal lõputul tühermaal, kus kuidagi vastupidiselt ootustele liikus väga palju inimesi, leidsin ma äkki klaveri. Keset suurt ja tühja platsi oli üksik laternapost ja selle all klaver. Vaatepilt oli rabav! Seisin ja jõllitasin tükk aega. Karlgi oli märganud pilli. Jalutas klaveri juurde, tõstis kaane üles ja mängis. Pilt minu silme ees muutus veel sürrealistlikumaks. Lihtsalt seisin ja vaatasin. Lõpuks taipasin vähemalt kotist fotoaparaadi otsida ja mõned pildid teha lapsest ja klaverist. Klaver oli küll hirmsasti häälest ära. Kuid hääl oli siiski olemas.
Aga järgmisena sõitsime me Silkeborgi laipa vaatama! Jah, minu soov oli näha kindlasti ära Tollund´i mees. Tegemist siis 1950-ndal aastal rabast leitud meesterahva laibaga, kes soodsas pinnases üllatavalt hästi säilinud. Alguses arvati, et tegemist kaasaegse mõrvaga, kuna laibal oli kaelas veel poomisköis. Kohale kutsuti esimese asjana politsei.

Täpsemal uurimisel selgus siiski, et laibal vanust tuhandeid aastaid. Tollundi mehe eluajaks määrati süsinikmeetodiga 400-350 enne Kristust ehk siis varane rauaaeg. Pärast leidmist eemaldati tema pea kehast uuringute jaoks ning säilitati polüetüleenglükoolis. Keha aga lagunes kahjuks. Nüüdseks on keha taastatud vanade fotode järgi silikoonist algses asendis ja ühendatud uuesti peaga. Isegi poomisköis on kaela ümber tagasi pandud. Ausalt öelda seal muuseumis klaaskapi ees seistes ja vaadates vaest tapetud meest, ei ole küll aru saada, et keha kuidagi erineks peast. Ilmselt on taastajad teinud väga head tööd. Kindlaks on tehtud mehe surma põhjus poomise läbi (eks kõige tõsisem ja esmane argument selle poolt oli leidmise hetkeni kaelas püsinud köis), viimane söömaaeg jne.

Segaseks on jäänud aga mehe poomise põhjus. Siiski arvatakse, et tegemist on ohverdusega jumalatele. Samast piirkonnast, kus Tollundi mees, on leitud veel umbes viis laipa samast ajajärgust. Üks neist, naisterahvas, isegi erinevatel andmetel kõigest 40 või 80 meetri kauguselt üksteisest. Erinevad andmed tulenesid muuseumi enda infotahvlitelt: ühes saalis oli märgitud selleks 40 meetrit, teises 80. Saa siis aru kumb õige! Silkeborgi muuseum asub aga Silkeborgi mõisas. Peamine vaatamisväärtus ongi Tollund´i mees. Ning tõesti, enamus külastajaid käibki selles suhteliselt väikeses ja kõrvalises kohas, ainult maailmakuulsa laiba tõttu. Ja pean tunnistama, et nii oli ka meiega. Edasi sõites jäi tee peale meile veel Herning. Linnakesest läbi sõites jäi mulle silma silt - Herning´i loss. Mõtlesin vaatama sõita. Kui me siis seal lossi juures olime, ütles Eliisabet:" Emme see on jälle mõis!" Jah, kusjuures selline pisikene. Me ei hakanud autost väljagi tulema.

Edasi sõitsime Esbjerg´i veel mehi vaatama. Nüüd on aga tegemist lausa nelja mehega. Kes kohtuvad merega. Man Meets the Sea. Tegemist on nelja hiiglasliku istuva mehe kujuga. Oi, kuidas need kujud mulle meeldisid! Mõjuvad väga võimsate, kindlate ja rahulikena seal tuulise ja muutliku mere ääres (tegelikult ookeani ääres: olime ju teisel pool Taani mandriosa ning ees loksus Altandi ookean!). Kujud on 9 meetrit kõrged ning vaatavad kõik kaugele merele. Skulptuurid on loodud kohaliku omavalitsuse 100-nda juubeli puhul Svend Wiig Hanseni poolt Esbjerg´i kalandus- ja meremuuseumi juurde 1995-ndal aastal. Samas kujude jalgade ees oli ka imeilus rand. Täna oli väljas küll punane lipp - liiga külm ja liiga tuuline. Ja meie sellel reisil ju teadupärast ei uju! Piirdusime mõne pildiga hiiglaslikest meestest. Selle mõne pildi pärast pidin ma muidugi tükk aega ootama.

Mulle ei meeldi väga võõrad inimesed piltidel. Seega tuli oodata silmapilku, kui kedagi ei ole kujude juures, et teha need mõned fotod. Aga suutsin sellise hetke ära oodata. Lapsed muidugi nii kannatlikud ei olnud. Nemad istusid ammu autos raamatute taga juba. Esbjerg on kunagi olnud väike kalurite küla, millest tänaseks päevaks on saanud üks Taani suurimaid kaubasadamaid ning põhjamaade kütuse transpordi keskus. Sõitsime läbi veel ka Ribe´st. Käisime seal poes jäätist ja saiakesi ostmas ja tegime tiiru vanalinnas. Ribe on Taani kõige vanem linn! Tegelikult on tegemist isegi Skandinaavia vanima linnaga. Armas, väike ja kodune. Nagu enamus Taani väikelinnu. Ribes on kaks viikingimuuseumi. Kuid meie olime siin sellisel kellaajal, et kõik vähegi huvitavad kohad on juba suletud. Kahju oli mul sellest küll. Muuseumite lahtiolekuajad on siin suhteliselt lühikesed. Suvisel perioodil keskmiselt nelja-viieni. Talvel veel vähem. Mulle oleks meeldinud kui nad oleksid lahti näiteks kella kaheksani. Siis me saaks ühe päeva jooksul vaadata ja näha ja avastada palju rohkem. Nüüd on aga tohutult kahju neist kohtadest, mis nägemata jäävad!

Samas annan endale siiski aru, et kõike ei suuda ega jõua kunagi ära vaadata. Aga sellele vaatamata jäävad need "nägemata asjad" natukene hinge kriipima. Ikkagi tahaks ju. Mis siis, et ei saa! Ribe´st sõitsime aga küll otse tagasi Egeskov´i. Meie ööbimispaika. Kohale jõudsime suhteliselt hilja. Õues on juba hämar. Katariina ja Eliisabet said seda kiiremini telgi üles. Meie Karliga tegime õhtusöögi ruttu. Söök söödud, jõime veel teed ja sõime Ribe´st ostetud saiakesi. Ma ei ole kunagi varem nõustunud selliseid asju ostma. Aga pidin jälle oma sõnu sööma ja tunnistama Karli nõudliku pilgu ees, et tegelikult olid need konkreetsed šokolaadisõõrikud imehead ja viisid keele alla! Mis sest, et ebatervislikud. Maitse oli taevalik! Ja ma ei ole kunagi varem oma elus ka dušširuumis söönud. Siin kämpingus oli nimelt ainuke pink, millel istuda, köögi kõrval dušširuumis. Seega me juba teist päeva järjest sõime seal. Ja teist päeva järjest olime me ka ainukesed külalised kämpingus.

Sõitsime täna 528 kilomeetrit. Raha kulutasime 55,0 krooni poes, bensiin 482,0 krooni, muuseum ja parkimine Aarhus´is 60,0 krooni. Kokku siis 597,0 taani krooni.

Thursday, September 3, 2015

AUTOREIS TAANI!


NELJAS PÄEV - 15.08.2015.

Täna hommikul ärkasime siis kämpingus. Pärast ebamugavat ööd autos, oli nüüd telgis ikka väga hea magada. Varsti hakkas vihma sadama. Ja mitte ainult vihma. Tuli väga kõva äike! Mulle äike meeldib! Nautisime siis seda telgis vedeledes ja lugedes. Lõpuks pidime aga ikkagi välja ronima. Sellises madalas kohas nagu asus meie kämping võib vihm muidugi olla äärmiselt ebameeldiv. Nüüdki oleks pikema saju puhul ilmselt osad muruplatsid ja teed muutunud porimülgasteks. Käisime dušši all kõik ära. Asjad kokku pakitud, söök valmistatud ja ka ära söödud, läksin administraatori juurde, et meie kämpingus ööbimise eest tasuda. Ööga oli eelmise õhtu hinnale lisandunud sujuvalt 40,0 krooni. Minu imestuse peale, et õhtul öeldi teine hind, tegi naisterahvas umbes sama imestunud näo ja nentis, et ju ta siis eksis. Nii lihtsalt see siis käibki! Kuidagi pooleldi vabatahtlikult, pooleldi administraatori survel, ostsin ka siis selle 110,0 kroonise kämpingupassi. Ausalt öelda ma päris täpselt aru ei saanudko lõpuni välja, et miks seda vaja on. Kokku maksin öö eest hommikuse seisuga siis 385,0 krooni.

Sõitsime Kerteminde´sse. Mulle tohutult meeldis selle linnakese nimi. Nii armas! Võib-olla natukene sellegi pärast, et meenutab minu nime. Käisime toidupoest läbi. Meie lõunasöögi materjal hakkas otsa saama. Täiendasime seda ja muidugi oli vaja ka jäätist osta. Ma ei suuda aru saada, kuidas lapsed suudavad nii palju jäätist süüa! Aga samas suutsin ka mina lapsena seda ikka lõpmatusena endale sisse ajada. Mingi laste värk! Linna peal jalutades leidsime väikese majamuuseumi, mis oli täiesti tasuta. Maja oli väga vana ja ilus. Ning tänaval oli imearmas silt, mis kutsus kõiki sisse vaatama. Loomulikult tõmbas see silt meidki sinna hoovi. Käisime muuseumi keldrist pööningule läbi. Tegemist oli vana käsitöölise majaga, mille juurde kuulus ka väike tagaaed. Kunagine ürdiaed. Nüüd asus majas kohvik ja muuseum. Ja hoovis olid vanaaja jalgrattad, mida võis ka proovida. Lapsed sõitsid tükk aega nendega mööda munakiviteed ringi. Sai Karli algatusel ja õhutusel peetud maha paar võistlustki. Päris lõbus oli! Aga ilmselt mitte väga mugav seal sadulas rappuda, kui rattad üle kivide sõidavad.

Kerteminde oli tõesti nagu muinasjutulinnake oma väikeste armsate ja värviliste majade, kirjute uste, tohutute lillesülemite, naeratavate inimeste ja väga-väga paljude koertega. Üldse ei ole ma kuskil näinud nii palju koertega inimesi kui Taanis. Kerteminde üks sõpruslinnadest on Loksa muuseas. Jalutasime läbi ka infopunktist, et täpsustada viikingite matusepaadi asukohta. Nimelt pidi Kerteminde lähedal olema üks viikingi muuseum. Saime täpsemad selgitused ja asusime otsima. Sildid näitasid kõik õigesti ning me jõudsime eksimatult kohale. Vihma aga hakkas kohale jõudes sadama uuesti. Katariina ei viitsinud autost välja ronida: jäi lugema sinna. Lugemine on küll väga tore tegevus, aga Katariina on meil viimasel ajal ainult nina pidi raamatus.

Ladby viikingimuuseum on ehitatud kohale, kust on leitud (kusjuures ainukene Taanis seni!) Ladby viikingite matusepaat. Laev avastati 1935 aastal. Leidmisel kaevati ta täiesti lahti uurimiseks. Hiljem ehitati laevale ümber muuseum. Ehitis kaeti pealt mulla ja muruga samamoodi nagu viikingid kunagi tegid. 2007 aastal ehitati laeva ümber uus hoone. Originaallaev on nüüd pandud klaaskappi. Väljast vaadates on tegemist suhteliselt sümmeetrilise künkaga, mis peaks olema väga lähedane oma algsele kujule. Originaalist väikese jalutuskäigu kaugusele on ehitatud teine muuseumihoone, kus on eksponeeritud täissuuruses koopia matuselaevast. Laev on sisustatud arvatavalt sarnaselt tolle 10 sajandil maetud rikka viikingikuninga matusepäevale. Laeva ninas on uhke voodi, millel lamab suursugustes rõivastes kuningas.

Tema voodi ees on ori, et kuningat ka pärast surma teenida truult. Ümber voodi on korvid, kannud ja muud nõud toidu ja joogiga. Pool paadist võtavad enda alla kariloomad. Kuningal ei tohi teises maailmas millestki puudust tulla! Loomulikult maeti ainult ülikuid ja väga rikkaid viikingeid selliselt. Esemed, milleta mitte kunagi ei maetud ühtegi meest, olid tema relvad. Ning naistele pandi teise ilma alati kaasa puusal kantav nuga ja ehted. Kuningatele ning teistele rikastele meessoost ülikutele anti tavaliselt seltsiks kaasa ka naisterahvas. Üldise tava kohaselt oli see armuke, kes pidi oma elu loovutama. Väga harva, võib arvata, et isegi mitte kunagi, ei leidnud kohta surmapaadis päris ametlik naine. Sest tema kohus oli kasvatada suureks (tolle aja mehed surid üsna noorelt) lapsed. Ilmselt on see ainuke hetk, kus naine võib olla õnnelik, kui tema mehel on armuke!

Jõudes tagasi kõrvalhoones asuvat originaalpaati vaatamast jäime Karli ja Eliisabetiga veel muuseumipoodi natukene ringi vaatama. Issi oli lastele andnud kaasa igale ühele oma raha reisi peal kulutamiseks. Nüüd otsisidki nad võimalust selleks. Korraga hüüdis keegi sulaselges eesti keeles, et kas ta kuulis kedagi rääkimas siin eesti keelt? Ega me varjama ei hakanud: kuulis tõesti. Tuli välja, et Ladby viikingimuuseumis töötab tore naisterahvas Kehrast. Loomulikult pidime nüüd natukene juttu rääkima. Varsti hakkasime siiski edasi sõitma. Õues oli hakanud jälle vihma sadama. Meie suundusime aga nüüd Odense poole. Suuruselt kolmandasse Taani linna.

Kohale jõudes leidsime eest aga sellise unise ja välja surnud pärastlõunase linnakese. Minule tundus väike linn. Ilmselgelt sain ma jälle valesti aru millestki! Suuri plaane meil seal ei olnud. Aga kuna tegemist on linnaga, kus 2. aprillil 1805. aastal, sündis kõige kuulsam Taani kirjanik, Hans Christian Andersen, siis on Odense siiski üks Taani olulisemaid linnu. Suundusimegi väikese ringiga Anderseni majamuuseumisse. Pisikesse majakesse, kus ta elas kuni neljateistkümnenda eluaastani. Ehk siis selle hetkeni, kui ta rändas Kopenhaagenisse. H.C.Anderseni isa oli kingsepp ning ema töötas pesunaisena. Hans Christian oli pere ainukene laps. Ausalt öelda, käies ringi selles tibatillukeses majas, ei oleks sinna rohkem inimesi mahtunudki. Seda enam, et majas asus ka pereisa töökoda. Muuseumi juures avastasin, et olin autosse unustanud oma fotoaparaadi. Seega pildistada ei saanud. Katariina tegi oma telefoniga mõned pildid palutud kohtadest. Muuseas, Odense oli esimene linn Taanis, mis sai endale vee- ja gaasivarustuse.

Järgmine peatus oli Egeskovi loss. Seda lossi peetakse Taanis üheks ilusamaks ja uhkemaks. Loss on eravalduses. kuid enamus ruumid on külastajatele aastaringselt avatud. Egeskov tähendab taani keeles tammikut. Loss on ehitatud 16. sajandi keskpaigas tammepuust vaiadele, kuna paikneb viie meetri sügavusel väikesel järvel. Lossi ehitamise tarbeks võeti maha kogu ümbruskonna tammed. Meil ei olnud päris kindlat plaani lossi külastuse osas. Et kas läheme sisse või ei. Vihma ka sadas ikka veel. Mõtlesime, et läheme Eliisabetiga vaatame palju maksavad piletid. Piletid maksid väga palju. Ja siin pidi need ostma lastele ka. Mõnes mõttes oli see isegi mõistetav, sest tegemist lausa nagu muuseumite kompleksiga. Peale mitmete erinevate parkide ja aedade ja lossi enese, olid siin veel automuuseum, mootorrattamuuseum, lennukimuuseum, turvatehnikamuuseum, nukumuuseum jne.

Ning väga suur aianduskeskus! Kuna piletihinda pidasin kalliks ja õhtu hakkas lähenema juba, aega oleks külastamiseks jäänud napiks, otsustasime kahekesi kõigi eest, et me ei lähe lossi sisse. Aga tahtsin minna ilusasse aiapoodi! Jalutasime siis seal poes ringi, imetlesime kauneid asju ja lilli. Kuni ühel hetkel avastasime, et me olemegi juba lossiaias. Pood oli sujuvalt läinud üle aiaks. No ma mõtlesin, et kui me juba juhuslikult sinna sisse sattusime, vaatame siis ees paistvat roosiaeda ka tsipake. Ja siis pärast roosiaeda tuli ilus aiapaviljon. Seda tahtsin ka näha. No ja pärast seda paistis uhke labürint. Eliisabet pidi selle kindlasti läbi käima. Siis paistis loss ise juba. Mõtlesin, et kui me juba nii kaugel oleme, siis ma ometi pean lossist mõned pildid ka tegema. Ning siis oli Eliisabet näinud eriti head kohta lossi pildistamiseks ja soovis seda mulle kindlasti näidata. Ja nii me olimegi jõudnud köögiviljaaeda (maailma ilusaimasse!!!) ja ürdiaeda (mitte vähem ilus!!!) samuti. Saime uhkeid pilte lossist. Aga kaugemale minu südametunnistus minna ei lubanud! Seega me sisse lossi ei läinud. Jalutasime tagasi.

Teised istusid autos ja lugesid. Tulles lossi värava eest läbi saabudes, oli jäänud mulle silma telkimisplatsi silt. Sõitsime nüüd sinna tagasi, kuna jalutada keegi ei viitsinud, et vaadata, mis sellel sildil siis ikkagi täpsemalt kirjas oli. Tuli välja, et siin asus täiesti tasuta telkimisplats. Kaks päeva ja kaks ööd järjest võis siin telkida. Oli olemas WC, dušš (küll ainult külm vesi), köök. Ning kõik see asus umbes 200 aastases iidses palktarekeses. Igal juhul oli tegemist väga laheda kohaga! Hetkega otsustasin, et siia me jääme ööbima. Kell oli küll suhteliselt vähe, alles viis. Aga sõime natukene võileibasid, lugesime ja veetsime aega, kes kuidas oskas. Telgi panime ka esimest õhtut nii vara üles. See eest oli telgis mõnus lugeda.

Õhtusööki tehes selgus muidugi, et meie võileibade söömine oli täitsa asjata olnud, nüüd polnud kellelgi kõht eriti tühi. Midagi ikkagi siiski sõime kui söök juba valmis oli tehtud. Kõht uuesti täis, pugesime telki tagasi lugema. Karl ja Eliisabet korraldasid maleturniiri endale. Mina tegin ruttu ringi järgmiste päevade plaanid. Muutus siis tingitud nii ootamatult leitud tasuta ööbimiskohast. Seda tuli loomulikult ära kasutada maksimaalselt. Sõitsime täna ainult 116 kilomeetrit. Raha kulus: pood 90,0; kämping 385,0; viikingimuuseum 60,0; H.C.Anderseni majamuuseum 60,0 taani krooni.