Monday, August 30, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KAHEKSAS PÄEV!

KAHEKSAS PÄEV - 25. juuli 2021!

Ärkasime peale kaheksat. Hommikusöök siin imelises kohas oli meil ööbimise hinna sees. Imetlesime ja nautisime jälle lummavat vaadet fantastilise kohviga. Söömise lõpetanud pakkisime toas asjad kokku ja tõime need autosse ära. Auto jätsime veel hotelli juurde ja jalutasime ise kohe Kruje kindluse kõrval asuvasse Skanderbegi muuseumisse. Skanderbeg (vahemikus 1403-1405 kuni 1468) oli siis see väga-väga tähtis Albaania rahvuskangelane! Tema juhtimisel koondusid Albaania vürstid ühiseks liigaks ning võitlesid edukalt türklaste sissetungi vastu lüües tagasi üle 20 rünnaku. Oluline roll selles oli loomulikult Kruje kindluselgi, mida peeti vallutamatuks, aidates enam kui 20 aasta jooksul türklased ja Ottomani impeeriumi Albaaniast eemale hoida. Kusjuures kangelane oli ise türgi päritolu ja on seetõttu hinnatud kangelane ikkagi ka Albaania moslemitel tänaselgi päeval. Eriti hinnatakse teda põhjapoolsematel aladel, sest just tema suutis ühendada Põhja- ja Lõuna-Albaania üheks riigiks, mida sümboliseerib tema kahe peaga kotkaga lipp, mis nüüdseks ongi Albaania riigilipp.

Skanderberi muuseumi puhul on tegemist ühe Albaania kõige tähtsama ja külastatavama muuseumiga. Hoone on ehitatud 70ndate aastate lõpus ja inspireeritud traditsioonilistest Albaania kivitornidest ja keskaegsest romaani arhitektuurist jälgides ajastutruult tolleaegseid ruumilahendusi. Hoone on tõesti imposantne. Jahmatades alustuseks kohe hiiglasiku kohalikust basaldist raiutud skulptuuride grupiga eesotsas arusaadavalt kangelase Skanderbegiga. Muidugi pean ütlema, et selle muuseumi puhul ongi võib-olla kõige väärtuslikum selle lugu, asukoht, arhitektuur ja teostus. Muus osas, nagu siis ajalooline väljapanek, jääb ta minu hinnangul suhteliselt tagasihoidlikuks.

Pärast muuseumis käiku sõitsime mäest alla. Õnneks ei tulnud meile sellel kitsal rajal vastu ühtegi autot, mis päästis meid aegaviitvast manööverdamisest. Sõitsime vanalinna osast välja tanklasse bensiini võtma. Bensiinijaamades on siin üldiselt abivalmis tankijad, kes teevad selle töö klientide eest ära. Aga mõnikord võib mitte tähelepanelik olles sellest tekkida ka suur probleem! Meie õnneks oli meil olemas tähelepanelik Katariina, kes meid suuremast jamast päästis! Nimelt ei tulnud noormehel ilmselt pähegi, et on olemas diisli kõrval ka bensiinimootoriga autosid. Ja toppis juba diislipüstolit meie kütusepaaki. Ausalt öelda, ei oleks mina elu sees tulnud selle peale, et bensiinijaama töötaja ei tea (või isegi ei tule pähe mõelda selle peale!), kuidas teha kindlaks, kui ei tihka või oska kliendilt küsida, millist kütust vaja, et millist siis ikkagi antud auto vajab!!! Sain Katariina märkuse peale õigel ajal lärmi tõstes jaole ja seletasin siis ka hakkajale noormehele, kust ja kuidas vaadata edaspidi, millist kütust klientide autosse panna. See oli ka ainukene tankla kogu reisi peale, kus pidime maksma sularahas. Arvelduseks sobisid loomulikult ka eurod lisaks Albaania lekile.

Edasi sõitsime Makedoonia poole. Mäed on ikka ilusad! Sõitsime suhteliselt mägises piirkonnas, tegime teel mitmeid peatusi "ilusates kohtades". Pildistamiseks! Albaania ja Makedoonia piir oli meie senistest piiriületustest kõige kiirem ja lihtsam. Vaadati ainult passe! Isegi autodokumente, rääkimata vaktsineerimispassidest, ei tahtnud keegi näha. Üldse on piiriületused siin väga kiired ja lihtsad. Näiteks autojuhilube on minu käest senini vaid üks kord nõutud. Rohelist kaarti samuti üks kord. Võrreldes Valgevene, Ukraina jm riikide piiridega meie Musta mere autoreisilt, on siin kandis ikka tõeline paradiis. Fantastilised vaated jätkusid ka Makedoonias. Tegelikult ikka Põhja-Makedoonias, aga minu jaoks on kuidagi nii harjumatu see nime muutus! Ja ebaõiglane Makedoonia suhtes!!!

Selle nimega oli siis selline asi, et paarkümmend aastat tagasi avaldas Kreeka protesti Makedoonia suhtes, kes kandis sama nime esimese ühe maakonnaga. Nimetatud nimevaidlus lükkas ka edasi Põhja-Makedoonia liitumist nii NATO kui Euroopa Liiduga. Kreeka hirm seisnes siis selles, et äkki Makedoonial tekib soov hakata esitama Kreekale territoriaalseid nõudmisi nende samanimelise piirkonna suhtes. Tänaseks on Põhja-Makedoonia siiski NATO liige ja EL liikmekandidaat. Erinevalt teistest riikidest, mis tekkisid Jugoslaavia lagunemise käigus, iseseisvus Makedoonia vägivallatult. Olukord riigis läks keeruliseks alles 1999. aastal Kosovo kodusõja käigus, kui siia põgenes 360 000 albaanlasest sõjapõgenikku, kes deporteeriti pärast sõja lõppu. Selle peale tõstsid aga mõlemal pool riigipiire elavad albaanlased relvad Makedoonia valitsuse vastu, et saavutada autonoomiat või koguni iseseisvust.

Alanud kodusõda kestis 2001. aasta märtsist juunini ning lõppes NATO rahuvalvejõudude riiki toomisega. Sõja lõppedes sõlmiti leping, millega valitsus kohustus andma albaanlastest vähemusele riigivalitsemises ja kultuuris suuremat sõnaõigust ning vastutasuks loobusid albaanlased kõikidest separatistlikest nõuetest ja tunnustasid kõiki Makedoonia riiklikke institutsioone. Albaanlaste nö vabastusarmee pidi ka kõik oma relvad andma NATO-le üle. Ülejäänud ajalugu on jällegi sarnane teistegi Balkani riikidega - enne 1991. aasta iseseisvumist kuuluti Jugoslaavia koosseisu alates 1945. aastast. Ning enne seda toimusid kõigis Balkanimaades keerulised käest-kätte käimised ümbritsevate suurvõimude vahel jne-jne.

Kummaline, kuidas mõnikord lihtsalt mingi nähtamatu joone ületamisega muutub tegelikult kõik! Olles jõudnud Makedooniasse, saime kohe aru, et me oleme nüüd teises riigis. Vaated muutusid kõvasti rohelisemaks võrreldes Albaania suhteliselt kõrbenud maastikuga. Tundub võimatu, aga nii see oli! Etteruttavalt võin öelda, et makedoonlased arvavad ise sama - õhtul meie hotelli perenaisega vesteldes mainis ta meist täiesti sõltumatult sama fakti. Nagu ikka suvel oleme ka nüüd reisil olles sattunud tihti teetööde piirkonda. Korra sõitsime ka valesti, aga saime suhteliselt kiiresti ise aru sellest ja õigele teele tagasi pööratud. Meie esimene eesmärk Makedoonias oli Sveti Jovan Bigorski klooster.

Tegemist on Makedoonia õigeusu mungakloostriga. Kloostri kirik on pühendatud Ristija Johannesele ning selle väärtuslikumaid asju on ikonostaas, mille on loonud lähedal asuvast Gari külast pärit meister Petre Filipovski-Garkata. Ikonostaasi peetakse üheks parimaks näiteks puidust nikerdatud ikonostaasidest üldse. 19. sajandi kroonika järgi ehitas kloostri 1020. aastal Ivan I Debravin. 16. sajandil hävitati klooster osmanite poolt ja selle taastas munk Ilarion 1743. aastal. 1812-1825 laiendati kloostrit veelgi. Suurem osa vanast kloostrikompleksist hävis 2009. aastal tulekahjus. Kloostri ja kiriku uued osad suudeti siiski päästa. Tänaseks on klooster taastatud ja kõigile huvilistele külastamiseks avatud. Legend jutustab aga, et siia paika ilmus salapärasel kombel Sveti Jovan Bigorski ikoon, millest saadigi inspiratsiooni kloostri rajamiseks. Sellest ajast alates on kloostrit pidevalt ümber ehitatud - ilmselt on siis ikoongi ilmunud aeg-ajalt uuesti!

Sveti Jovan Bigorski kloostris on väidetavalt suur pühade säilmete kogu, sealhulgas Ristija Johannese, Betaania Laatsaruse, Püha Stefanuse, Püha Nikolai ja Püha Barbara omad ning osa Pühast Ristist. Teine väärtuslik kloostri aare ongi siis see sama kloostri ehitamise ajast ehk 1020. aastast pärinev ikoon, millel pidavat olema imeline tervendav jõud. Mulle meeldivad kloostrid sellepärast, et neis on alati kõik laitmatult ja perfektselt korras! See on ilmselt see täiuslikkus, mille poole pürgin minagi oma aias ja majapidamises, aga milleni jõudmiseks on mul ikka ja alati veel rohkem vaja vaeva näha ja pingutada. Aga vähemalt selline ilus eesmärk. Jalutasime kloostris ringi: siin on tõesti iga detail hoole ja armastusega hooldatud. Kirik oli imeline!

Makedoonia osa, kus täna ringi sõitsime, on Mavrovo rahvuspark. Ööbima pidime samuti rahvuspargi territooriumil ühes pisikeses külakeses. Kuna kaardi järgi me väga täpselt hotelli asukohta ei suutnud tuvastada, siis pidasime enne arvatavat kohta bensiinijaamas kinni ja läksime küsima - selgus, et olime perfektselt õigel hetkel suutnud seda teha, sest kohe peale bensiinijaama pidimegi ära keerama. Sõitsime üles mäkke. Meie ööbimiskoht pidi asuma tupiktänava lõpus. Paarkümmend meetrit enne tee lõppu pidasime siiski auto kinni ja läksime jala vaatama, kas selle tee lõpus ikka ka päriselt hotell on?! Tihtipeale võib ju juhtuda, et lahked abistajad tegelikult ei tea, kuhu nad turistid juhatavad. Aga hotell oli seal siiski olemas! Tegemist oli väga omapärase majutusasutusega. Seda pidas mäesuusahuvilisest noormees, kes ilmselt olles ise suusahull, otsiski mingit teenistust, mis võimaldaks olla võimalikult lähedal oma huvialale.

Maja on ilmselt kunagi olnud päris mõnus ja kena, hetkel tundus ta natukene jube ja kummaline. Peremees vehkis lapiga ringi ja kordas nagu mantrat lauset, et tal on hirmus kiire, sest täna tuleb maja täis... ja siis aga lobises meiega mõnuga edasi väga pikalt. Aga saime oma toa kätte, esimesed juhised ümbruskonna kohta ning soovitused õhtusöögiks. Tõime asjad tuppa ära. Sellel korral oli meil neljane tuba naridega. Täitsa normaalne. Rõduga. Mille uks paluti aga hoolega kinni hoida, et peremehe elu armastus kogemata põgenema ei pääseks. Kõik, kes nüüd kujutasid juba ette jubedat Sinihabet ja röövitud kaunitari, peavad siiski pettuma - selleks armastuseks oli pisikene, natukene rääbakas, hallitriibuline poole aastane kass. Kes enamus aega lõugas hirmsa häälega. Nii, et jah, me olime ikka sattunud kummalisse kohta...

Aga õhtust läksime sööma mäest alla külla kaasas kindlad soovitused! Sinna oli umbes 15 minutit jalutada. Meile aga tundus hoopis toredam üks teine koht, ilusa vaatega, jõe kaldal. Valisime selle ja nautisime imemaitsvaid kohalikke pirukaid. Kui hotelli tagasi jalutasime tundsime puudust helkuritest. Õues oli juba täiesti pime ja kõnniteid siin väga paljudes kohtades ei ole. Natukene kõhe oli jalutada maantee ääres kottpimedas ilma helkurita. Õnneks olid telefonid kaasas ja saime kasutada nende taskulampe. Aga ega üldiselt peale Eesti kuskil mujal helkureid ei kanta tõesti. See, et need Eestis on kohustuslikud, on ikka päris erandlik. Meie jõudsime aga õnnelikult ja kenasti ööbimispaika tagasi. Arutasime omanikuga veel natukene meie homseid plaane. Saime temalt häid soovitused, mille põhjal plaanisime hommikul kella kaheksa ajal liikuma hakata väikesele matkale. Meie auto oli aga kinni pargitud ja seega pidime tegema veel autode vahetuse manöövri. Ja kuna mina oli õhtusöögi juurde joonud ühe õlle tegi hotelli omanik needki manöövrid ise ära. Eks see natukene tülikas oli - ringi tuli sõita kokku 4 autot! Muide, meie hotelli omanik oli äärmiselt solvunud, et me ei läinud sööma mõnda tema soovitatud kohta!

Broneerisime veel homseks hotelli. Ja panime lõplikult paika plaani. Siis magama! Sõitsime täna 230 kilomeetrit. Raha kulus muuseumile Albaanias 5 eurot, veele 1,5, bensiinile 43, õhtusöögile 7,5, ööbimisele 34 eurot. Kokku 91 eurot.

Sunday, August 22, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! SEITSMES PÄEV!

SEITSMES PÄEV - 24. juuli 2021!

Täna magasime uskumatult kaua vaatamata ööbimisele 15ne kohalises toas. Esimesena olin üleval mina. Tõin autost hommikusöögiks vajalikud asjad. Meie hostel asus täpselt kai ääres. Hommikul askeldasid seal juba merelt tulnud kalamehed. Tegin hommikusöögi. Siis ajasin teised üles. Sõime. Auto jätsime veel hosteli juurde ja läksime Kotoriga tutvuma. Kotor asub samanimelise lahe kaldal, mis on Aadria mere rannikust kõige kaugemale ulatuv laht. Lahe põhjarannik on kogu Euroopa kõige sademeterohkem - 5000 millimeetrit aastas! Meie õnneks siiski osa sellest endale kaela ei saanud. Kotorit ümbritseb Veneetsia vabariigi ajal ehitatud linnamüür ning linnas domineerivadki sellest ajast pärit hooned. Kotori linn on osa UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvast Kotori looduslikust ja kultuuriloolisest alast. Tegemist on väga vana linnaga - esmakordselt on ajalooürikutes mainitud Kotori juba 168. aastal eKr.

Kotor on suhteliselt sarnane eile külastatud Perastiga. Suurem ainult. Kuigi vanalinnast hävis 15. aprillil 1979. aastal maavärinas pool. Ja jälle sarnane Bosnia ja Horvaatia linnadega: Kotorgi on käinud käest-kätte kõikide ümbritsevate suurvõimude vahel. Tänasel päeval on aga Kotori sümboliks kassid! Eriti mustad kassid. Linnas on tõesti väga palju kasse ja enamus on neist hästi toidetud ning tunnevad ennast linnatänavate varjulistel pooltel mõnusaid uinakuid tehes äärmiselt hästi. Ilmselgelt on nad veendunud, et kogu linn kuulubki neile. Enamus turistidele müüdavaid suveniire on samuti seotud kassidega. Mõned ostsime kaasa ka. Sest peab nentima, et meidki ei jäta kassid ükskõikseks!

Montenegro (kasutusel on olnud ka nimi Tśernogooria) ajalugu nagu kõikidel Balkani riikidel on läbi aegade olnud karm. Tegemist on pisikese riigiga (13 800 ruutkilomeetrit), kus elanikke umbes 600 000 (isegi meid, eestlasi, on pea kaks korda rohkem!). 1918-1992 kuulus Montenegro Jugoslaavia koosseisu. Viimase lagunedes moodustati Jugoslaavia Liitvabariik, mis 2003. aastal muudeti Serbia ja Montenegroks. 2006. aastal aga Montenegro iseseisvus, mis Serbiale loomulikult ei meeldinud, sest nii jäi Serbia ilma väljapääsust merele. Kõikides Balkani riikides on elanikkond väga kirju. Üheski neist riikidest ei moodusta põhirahvus väga ülekaalukat enamust. Näiteks Montenegros elab montenegrolasi vaid 43% ja tervelt 32% serblasi kogu rahvaarvust.

Ametlikeks keelteks lisaks montenegro keelele (serbia keele variant) on veel serbia, horvaadi, albaania ja bosnia keel. Sama süsteem on veel mitmes Balkani riigis. Need maad ja rahvad on olnud läbi aegade väga tihedalt omavahel seotud. See on ka ilmselt põhjus, miks nende riikide iseseisvumine on olnud 90ndatel nii keeruline, vaevarikas ja julm protsess. Montenegros on rahana kusjuures käibel euro. Balkaniriikidest on Euroopa Liidus küll ainult Horvaatia (kusjuures seal ei ole käibel euro vaid kuna!), aga euro on käibel ametlikult peale Montenegro veel Kosovos, kuid absoluutselt igas riigis on maksevahendina euro kõrvuti oma rahaga täiesti aktsepteeritav. Pean ütlema, et meie ei vahetanud raha üheski riigis peale Horvaatia, kus vahetasime natukene Dubrovniku päevaks.

Kotorist edasi sõitsime Montenegro rannikut mööda Albaania poole. Meil on reisi jooksul plaan Montenegrosse tulla veel tagasi, kuid siis põhjapoolsetesse kohtadesse. Teele jäi Skadari järv, mis paikneb osalt Montenegros ja osalt Albaanias. Skadari järv on Lõuna-Euroopa suurim. Järv on saanud nime Albaania linna Shkoderi järgi. Järve ümbruses on mõlema riigi poolel looduskaitseala. Järves tundus olevat väga palju kala. Või vähemalt oli kalamehi väga palju. Mingil ajal tegime hetkeks peatuse, et saada paremini aru sellest, kuhu peame sõitma. Siis jalutas meie autost mööda ka jahimees - saagiks lastud part kaelapidi käe otsas rippumas.

Montenegro väiksus andis kiiresti tunda - olime peagi piiril. Montenegro poolel oli päris pikk järjekord. Millegipärast esialgu ei liikunud see ka üldse edasi. Eks see vihastas albaanlasi, kes arvasid, et neil on loomulikult alati eesõigus ja kõige kiirem. See, mis siin piiril toimus, hämmastas meid ikka kõvasti! Albaanlased korraldasid paraja etenduse oma matsliku ja ebaviisaka käitumisega trügides kõikidest ette. See polnud selline lihtne vahele trügimine vaid juba kraad kangem sebimine. Ei oska isegi piisavalt õiget sõna sellise tegevuse kohta leida. Albaanlased sõitsid oma autodega järjekorra esimesse otsa ning hakkasid siis mööda esimesi autosid käima ja nõudma enda vahele laskmist. Meie olime liiga taga, 5 või 6 auto, meie neid ei huvitanud. Meie ees oli üks Horvaatia auto, kes ei tahtnud lasta neid vahele, mis oli ka arusaadav, sest neil olid lapsed autos, kes ilmselgelt olid samuti tüdinenud piiril passimisest.

See muidugi albaanlasi ei häirinud: koputasid akna peale, lärmasid, nõudsid akna alla laskmist jne-jne. Meie jaoks oli selline käitumine täiesti arusaamatu ja lubamatu! Suur osa autosid eirasid neid. Aga no leidus siiski mõni, kellel vist sellest tsirkusest kõrini sai ja lõpuks lasti nad ikkagi vahele. Sellisel viisil trügis ette vähemalt 6-7 autot. Minu jaoks ausalt öelda näitasid albaanlased ennast juba enne sinna riiki jõudmist nii halvast küljest, et enam halvemast polekski vist võimalik. Kahjuks jättis see negatiivse pitseri kogu riigile, millest on tõesti kahju, sest Albaanias on palju vaatamisväärset ja kindlasti palju ka toredaid inimesi.

Sõitsime läbi Shkoderist. Meie tänane ööbimiskoht ootas meid aga hoopis Krujes. Kruje asub vaid 20 kilomeetri kaugusel Albaania pealinnast Tiranast, mille otsustasime oma plaanidest jätta välja, kui mitte kõige kaunima linna. Tiranas on küll mõned vaatamist väärivad muuseumid, kuid üldiselt on tegemist suhteliselt ilmetu suurlinnaga. 1190. aastal sai Krujest esimene Albaania pealinn. 15. sajandil üritasid linna vallutada osmanid. Neile hakkas vastu aga Albaania rahvuskangelane Skanderbeg, kes lõi tagasi lausa kolm Ottomani impeeriumi rünnakut Krujele. Kuid kahjuks 1468. aastal Skanderbeg suri ning pärast seda, 1478. aastal, vallutasid osmanid Kruje pärast neljandat piiramist, mis lõikas Albaania neljaks sajandist lääne tsivilisatsioonist ära. Täiesti arusaadav, miks Skanderbeg on saanud Albaania rahvuskangelaseks.

Albaania nimi on tuletatud illüüria hõimu albaanide järgi, keda peetakse albaanlaste esivanemateks. Nimi kerkis esile 11. sajandil Durreses ja selle ümbruses elava illüüria hõimu nimena. Albaania albaaniakeelne nimi on aga Shqiperia. Seda seostatakse rahvusteadvuses sõnaga shqiponja (kotkas) ehk siis albaanlased tõlgendavad ise endid kui kotkaste pojad. Kahepäine kotkas on Albaania rahvuslik sümbol ning on kesksel kohal ka riigilipul ja -vapil. Üks tõlgendus on veel sõnast shqiptoj ehk kõnelema märkides seega ühe ja sama keele kõnelejate maad. Albaania on Euroopa vaeseim riik. Kuigi maavarasid on riigis palju (isegi naftat, mis katab täielikult oma riigi vajadused ja veidi jagub ka müümiseks), on Albaania ikkagi väga vaene. Suurimaks põhjuseks peetakse pärast II maailmasõda kuni 90ndateni valitsenud kommunistlikku ideoloogiat, mis  laostas kogu riigi majanduse.

Kõige suuremateks probleemideks peetakse tööpuudust, korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevust. Sealhulgas inim- ja uimastikaubandust. Tundub siin meile nii turvalises Euroopas võib-olla uskumatu, aga siin samas meie endi keskel peaaegu, toimub suures ulatuses naiste, sealhulgas laste, vahendamine prostituutideks ja orjadeks keskusega Vlores!!! Kusjuures 600 000 (riigi 2,9 miljonilisest rahvaarvust on see väga suur protsent) välismaal töötavast albaanlasest arvatakse 40 000 töötavat prostituudina. Meie proovisime vaadata siiski natukene positiivsemat poolt Albaaniast. Seega sõitsimegi Krujesse. Meie hotell pidi asuma Kruje kindluses. Sinna üles sõitmine oli jälle omaette huvitav kogemus kuna kindlus asub kõrgel mäe otsas ja tee sinna viib läbi vanalinna jalakäijate tänava! Päris mitu korda pidasime auto kinni ja uurisime kohalikelt, et kas me tõesti oleme õigel teel ja päriselt võime siit edasi sõita!? Õnneks kohalikud, vähemalt vanalinnas, teadsid hotelli kindluse tipus ja juhatasid meid meie kahtlustele vaatamata aga rõõmsalt edasi.

Nii kahtlane ja uskumatu, kui see meile ka tundus, et sellises kohas võiks üleüldse autoga sõita, sinna ülesse kindluse tippu me siiski sõitsime. Päris üles jõudes oli meie hotelli (Emiliano Rooms) omanik meil kohe vastas, juhatas meile kätte parkimiskoha (õnneks saime meie ühe tasaseima koha, kus ei pidanud autot lõhkuma, hilisematel saabujatel nii hästi ei läinud) ja toa. Tegemist oli tõesti täiesti fantastilise kohaga! Vaade kogu all laiuvale linnale ja eemal kõrguvale Kruje mäele, mille järgi on linn nimegi saanud. Asjad tuppa ära viinud läksin mina kohe uuesti välja jalutama. Tegin kindlusele tiiru peale imetledes vaateid. Kella kaheksaks olime tellinud õhtusöögi. Hotelli pidajateks on perekond kahe pojaga, kus pojad räägivad vabalt inglise keelt ja tegelevadki müügitöö ja otseselt külaliste teenindamisega, pereema valmistab ise kõik söögid järgides albaania traditsioonilist kööki ja isa tegeleb ehitus- ja remonditöödega.

Õhtusöök oli ajastatud täpselt päikeseloojanguks! Istusime seal nagu maailma katusel, nautisime hõrgutavaid rahvusroogasid ja klaasikest veini ja elu tundus imeline! Sõitsime täna 238 kilomeetrit. Raha kulutasime jäätisele 3 ja kingitustele Kotoris 12 eurot, õhtusöögile 26 ja hotellile 24 eurot. Kokku 65 eurot.

Tuesday, August 17, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KUUES PÄEV!

KUUES PÄEV - 23. juuli 2021!

Ärkasime hommikul 5.00. Tundus kohutavalt vara! Asjad olid õnneks õhtul juba pakitud. Tegin vaid termostassi endale tee peale kohvi kaasa. Varasele tunnile vaatamata oli õues juba väga soe. Ees ootas meid taas Horvaatia - kolmas kord selle reisi jooksul. Ja viimane. Korraks sõitsime siiski natukene maad teises suunas, et vaadata Radimlja vanasid haudasid. Radimlja surnuaed asub Stolacist kolme kilomeetri kaugusel ning selle puhul on tegemist ühe Bosnia ja Hertsegoviina väärtuslikuima mälestisega keskajast. Suurem osa hauakividest pärineb 1480. aastast kuni 16. sajandi alguseni, mil islami aktsepteerimise, senise hõimukorralduse lagunemise ja ühiskondlike sündmuste tõttu lõppes nekropoli laienemine.

Ligi pooled haudadest on kaunistatud bareljeefiga, graveeringu või nende kombinatsiooniga. Parimad näited on sotsiaalsele eliidile kuulunud kõrged nö postamendiga kivist sarkofaagid. Paljudel haudadel on kujutatud inimesi näiteks erinevates jahi- ja rüütliturniiride stseenides. Samuti on omavahel põimunud kristlikud ja paganlikud ideed, religioossed ja kunstilised lähenemised. Minu arust on need hauakivid aga lihtsalt väga võimsad ja fantastiliselt ilusad! Saan aru, et praegusel ajal, kui inimesi maailmas juba ammu liiga palju, ei ole absoluutselt mõistlik enam selliseid asju teha. Aga mind neid imetlemast ja tundmast ennast hästi just vanades ehitistes, olgu need siis majad, kirikud või surnuaiad, ei saa ometi keegi takistada ega seda pahaks panna.

Radimljast edasi suundusime järgmise pärli - Dubrovniku poole. Enne piiri tankisime veel, sest bensiin on Bosnias odavam Horvaatiaga võrreldes. Piiril läks kiiresti. Meie vaktsineerimise pabereid ei soovinud keegi vaadata. Kahe tunniga olime kohal. Dubrovnik oligi meie varase äratuse põhjus, et jõuda linna hommikusel ajal ja ennetada suurt turistide tungi. Olles juba kogenud, kui keeruline on sellistes kohtades parkimiskoha leidmine ning meeles Trogiri hotelli perenaise hoiatus, et Dubrovnikus pole tõesti mitte ühtegi vaba kohta autole leida, olime vaadanud endile ette kaks potensiaalset parklat, kus pidi alati olema mõni vaba koht. Esimeses õnneks selle ühe koha tõesti leidsime! Parkisime auto ära ja suundusime vanalinna poole. Kuna hommikust me söönud ei olnud, siis vaatasime nüüd ringi, kus ja mida saaks süüa.

Kohalike soovituste peale leidsime ühe võileivaputka, mille toodang viis tõesti keele alla! Natukene veel jalutamist ja sisenesimegi läbi võimsa linnavärava Dubrovniku vanalinna, mille võimas linnamüür on peaaegu täies ulatuses säilinud. Linna ajalugu ulatub tõenäoliselt tagasi 7. sajandisse, mil Epidaurumi põgenikud rajasid siia Ragusa nimelise linna, mis oli alguses Bütsantsi, hiljem Veneetsia kaitse all. 14. kuni 19. sajandini oli linn iseseisev vabariik. Linna tollane õitseng põhines merekaubandusel vähendades läbi konkurentsi pakkumise Veneetsia ainuvõimu piirkonnas. 1667. aastal linn peaaegu hävis maavärina tõttu. Napoleoni sõdade ajal vallutasid linna prantslased ja Ragusa vabariik likvideeriti. Sealt edasi on Dubrovnik käinud läbi suhtelistelt sarnase tee Bosnia ja Hertsegoviinaga käies käest kätte ümberkaudsete suurte riikide vahel. Samuti on linna mitmeid kordi ostetud ja müüdud.

1991. aastal, Horvaatia vabadussõja ajal (Balkanimaades oli NSVLu lagunedes 90ndatel mitmeid sõdasid), piiras Dubrovnikut 7 kuud Jugoslaavia rahvavägi. Linn sai kõvasti kannatada pommitamise läbi. Õnneks on linn UNESCO abiga, mille nimistus see ka on, kiiresti ja algupäraselt taastatud ning tõusnud taas üheks Vahemere pärliks ja populaarseimaks turismi sihtkohaks. Nimed Dubrovnik ja Ragusa on eksisteerinud koos samal ajal sajandeid. Ragusa, mis on dokumenteeritud erinevates vormides vähemalt 10. sajandist alates, jäi kuni 1808. aastani Ragusa Vabariigi ametlikuks nimeks. Dubrovnik registreeriti esmakordselt 12. sajandi lõpus ja sai laialt levinuks 16. sajandi lõpus või 17. sajandi alguses. Dubrovniku nimi tähendab tammepuitu.

Ragusa nime tähenduse seletamisega on mindud aegade jooksul nii peensustesse ja üksteisega vastuolus olevate teooriateni, et seda teemat pole mina suutnud endale selgeks teha. Keeleteadlased ja ajaloolased pole isegi selles ühel meelel, millisest keelest peaks tähendusi ja seoseid otsima! Igal juhul on Dubrovniku puhul tegemist ajalooliselt vägeva linnaga. Samuti väga uuendusmeelse ja modernse linnaga - vabariigi aegadel (see oli see, mis eksisteeris 14.-19. sajandini!) võeti varakult kasutusele tänapäevased seadused ja institutsioonid: meditsiiniteenus 1301, 1317 avati esimene apteek (töötab siiani!), vaestemaja avati 1347, esimene karantiinihaigla (Lazarete) 1377, orjakaubandus kaotati 1418, lastekodu avati 1432 ja 1438 aastal ehitati veevarustussüsteem seniste tsisternide asemele. Meie aga sellel hetkel, kui linnatänavatel jalutasime, ei hoolinud ei linna kuulsusrikkusest ega vägevast minevikust: nautisime vaid Dubrovniku, selle tõeliselt erilise linna, olevikku ja õhustikku. Seda linna tegelikult ei oskagi kirjeldada! Kui enne linnaga tutvumist pelgasin minagi meeletuid turistide horde, mis on vallutanud linna just tipphooajal, siis tegelikkuses piisas vaid astuda peatänavalt mõni samm kõrvale ja leidsime ennast täiesti inimtühjalt jahedalt tänavalt. Võib-olla, et isegi mitte tänavalt vaid pigem trepilt, kus linnaelanikud hoole ja armastusega kuhjanud kõikvõimalike õitsvate taimedega potte.

Dubrovniku puhul ei pruugigi aru saada, kas asud endiselt linnatänaval või mõnusas privaatses sisehoovis!? Pean tõdema, et nüüdsest on linn kindlalt minu armastatuimate linnade hulgas. Ja üldse mitte viimaste seas... Lõpuni kirjeldada ma aga Dubrovnikut ikkagi ei oska - see on linn, mida peab igaüks ise nägema ja kogema. Ah jaa, ja veel üks huvitav fakt selle fantastilise linna kohta: 16. sajandil oli Dubrovnikul ka oma koloonia Marokos Fesis. Ning Dubrovnikut peetakse ka Horvaatia kirjanduse hälliks. Nüüd sai küll juba kaks, aga seda jada võiks jätkata lõputult. Olles lõpuks ahminud sisse piisavalt selle linna hõngu jalutasime auto juurde tagasi. Teelt ostsime kaasa veel pirukaid randa kaasa võtmiseks.

Sest meie järgmiseks sihtkohaks oli Pasjaća rand, mille puhul on tegemist väga pisikese liiva- ja kruusaribaga ning mida on nimetatud ka Euroopa ilusaimaks rannaks. Enne tegime siiski tee ääres pildistamise peatuse ja vaatasime korraks tagasi Dubrovnikule. Juurdepääs Pasjaća randa on aga üpris suur väljakutse! See ongi põhjus, miks sinna inimesed siiski ära mahuvad. Kõigepealt on sinna autoga keeruline ligi pääseda. Parklani viib viimase kilomeetri väga kitsas ja järsk tee, millel asfalt kohati puudu, tekitades sellega sügavaid ja teravaid teeääri. Samuti ei mahu enamus ulatuses kaks autot mööda sõitma üksteisest. Sobiva parkimiskoha leidmise teeb keeruliseks veel seegi, et natukene madalama autoga kui maastur, võivad kõik need väljaulatuvad kaljunukid ja katkised, justkui ära lõigatud servaga, asfaldiääred jne, väiksemagi ettevaatamatuse puhul autot lõhkuda.

Aga sinna me õnnelikult jõudsime ja saime ka enam-vähem sileda parkimiskoha. Siis tuli hakata mööda kaljust treppi alla randa laskuma. Väidetavalt on trepi kaljusse raiunud kohalikud elanikud, et rajada endale juurdepääs merele. Enamus rajast on trepp, kuid kohati on peetud vajalikuks minna otse läbi kalju tunneli näol. Lõpuks alla randa jõudes oli olukord igal juhul parem võrreldes ilusa rannailma aegse Pirita rannaga. Seda siis inimeste suhtes. Vaevata leidsime endale sobiva koha... siiski esialgu sobiva. Mõtlesime, et eriti kena oleks mõnus koht varjus, ja seetõttu läksimegi kaljueendi alla, mis moodustas varjulise ja avara koopa. Aga natukene mõtiskledes seal ja vaadates suuri, suhteliselt lahtisena rippuvaid kaljurahne pea kohal, hakkas natukene kõhe. Ja kolisime päikese kätte.

Ujusime, sõime ära pirukad (mmm, tõeliselt head!) ja lugesime. Paar tundi oli täitsa mõnus. Siis korjasime oma kompsud kokku ja hakkasime, nüüd trepist üles, tagasi auto juurde minema. Siinse kohutava kuumusega (38 kraadi) ei olnudki see väga lihtne. Aga meid ootas konditsioneeritud auto! Nüüd suundusime juba kolmanda Balkaniriigi poole meie reisil - Montenegro. Aga enne sinna jõudmist tuli meil läbida need otsustavad 1000 meetrit. Ja loomulikult nüüd tulid meile poolel teel vastu lausa kaks autot üksteise sabas. Seegi on jälle õppimise koht siinsetel teedel - kunagi ei maksa nii kitsastes kohtades sõita teise auto sabas. Nende vabanduseks - nemadki olid turistid! Igal juhul oli neil kahel autol manööverdamine veel kordades raskem: kui ühe auto jaoks oli kenasti nende teepoolel tasku, siis teine auto, mis osutus veel bussiks, ei mahtunud kuskile ära ja pidi ikka jupp maad tagurdama.

Saime õnnelikult suurele teele teadmata, et ees ootamas veelgi suuremad väljakutsed! Piiril oli üllatavalt pikk järjekord Horvaatiast väljumiseks. Montenegro poolel sujus kõik kiiresti. Piirivalvur vaatas vaid meie passe ja saatis meid laia naeratuse ja "chiao" saatel lõbusalt teele. Sõitsime sellisesse linna nagu Perast. Tegemist on väikese sadamalinnaga, mis oma tekkimise alguses 13.-14. sajandil oli vaid pisikene kaluriküla. Parkisime auto enne vanalinna, mis põhimõtteliselt koosnebki ühest mööda kai äärt kulgevast tänavast. Kõige tuntum on Perast aga hoopis kahe ligiduses paikneva pisikese saare, St George ja Our Lady of the Rocks tõttu, milledel esimesel paikneb klooster ja teisel kirik.

Our Lady of the Rock´i puhul on tegemist kunstliku saarega, mis on tekkinud kivimüürist ja vanadest kividega lastitud arestitud ja uppunud laevadest. Kirik on saare vähestest hoonetest suurim. Legendi järgi on saare loonud aga meremehed sajandite jooksul, kes leides praeguse saare lähedalt kaljult 22. juulil 1452 ikooni Madonna ja lapsega, panid naastes edukalt reisilt iga kord merre ühe kivi. Aegade jooksul tõusiski merest saar. Kivide merre panemise komme on elus kusjuures veel tänapäevalgi - igal aastal 22. juuli päikeseloojangul lähevad kohalikud paatidega saare juurde ning lisavad sinna kive. Nii laieneb saare pind pidevalt.

Kuna Perastis asus 18. sajandil üks Euroopa parimaid merekoole saatis Peeter I näiteks siia õppima oma silmapaistvaid meremehi. Meie tegime siin imelises ja idüllilises linnakeses õhtusöögi. Istusime kai ääres restoranis ja nautisime 6 euro eest suurt kausitäit merekarpe! Ööbimiseks olime vaadanud välja ühe kämpingu Perasti vastas asuval poolsaarekesel. Olles natukene veel jalutanud linna peal hakkasimegi sinna poole sõitma. Tee oli aga oi-oi-oi-oi missugune! Esialgu tekitas kõhedust sõita meeletult kitsal teel kai äärt mööda, kus merepoolsel küljel puuduvad igasugused piirded. Ja võta siis koomale, kui kitsal teel, kaks autot ei mahu mööda üksteisest. Aga inimene pidavat harjuma kõigega! Kämpingu leidmine oli nagu ikka parasjagu keeruline.

Ja olles selle üles leidnud selgus, et meie jaoks kohta polegi. Oleksime võinud muidugi aimata seda ette, ikkagi tipphooaeg, ja teha broneeringu eile õhtul, aga kuidagi polnud me kindlad kuhu ja kuidas me täpselt õhtuks jõuame. Teha polnud  midagi ja tuli meil otsida uus koht. Läksime esimese poe juurde, kus oli vaba parkimiskoht. Eliisabet ja Katariina leidsid sealt wifi ja jäid ööbimiskohtasid otsima, meie Eveliniga läksime poodi vett ostma. Lisaks soovisime osta mõlemad õhtuks ühe õlle endale. Ja kui me nende kahe õllepudeliga siis järjekorras seisime, ütles meile meie taga olev naisterahvas, et me ei saa neid õllesid osta. Meie äärmiselt hämmeldunud nägusid vaadates, ilmselt võib öelda, et lausa jahmunud ja rumalaid, seletas abivalmis naisterahvas, et saame osta õlle vaid juhul, kui toome poodi tühja õllepudeli vastu! Loomulikult ei olnud meil seda tühja pudelit kuskilt võtta!

Löödult panime need pudelid siis külmikusse tagasi. Seda tehes jäid mulle silma õllepurgid. Kiire küsimus samale naisterahvale: jah, neid me saame osta. Ostud tehtud vaatasime üle ööbimise kohad, mis tüdrukud olid leidnud. Ega valikut eriti polnud: helistasin lähedal olevas Kotoris asuvasse hostelisse, kus oli pakkuda dormis 4 kohta. Broneerisin need ära, sain kinnituse, et nad garanteerivad koha meie vaprale sõiduriistale ja asusime sinna poole teele. Ma olen erinevates riikides olnud roolis väga palju, aga sellist situatsiooni, mis meil Kotoris ette tuli, pole isegi mina veel kogenud! Meie hostel asus ummiktänavas, sinna saamiseks pidime tegema vasakpöörde, mida sooritas ka meie ees olev autojuht... aga poolel teel mõtles ringi. Kas hakkas silma tupiku märk vmt, igal juhul keeras ta ennast risti keset meie jaoks vajalikku tee otsa ja jäi sinna seisma. Kõige tipuks ta lihtsalt parkis oma auto sinna ja lahkus!!! Vot, see on ikka tase. No loomulikult oleksin mina pidanud selle peale signaali põhja vajutama ja igaks juhuks veel aknast sõimama, aga no pole tagasihoidlikul eestlasel seda vajalikku temperamenti. Egas midagi, tuli üritada seal ringi keerata ja saada tagasi õigesse suunavööndisse, sest olime ju põiki vastassuunavööndis pärast oma pooleli jäänud manöövrit. Katariina ja Eliisabet läksid autost välja, et hostel jalgsi üles otsida, meie Eveliniga üritasime kuidagi ringiga tagasi jõuda samasse kohta.

See võttis oma pool tundi aega, sest kui ma kuskil olen ummikuid kohanud, siis just siin, Kotoris. Põhimõtteliselt autod lihtsalt seisid. Kuidagi me siiski saime liikuma õigesse suunda ja tüdrukute käest kinnituse, et tee blokeerinud geenius on lahkunud. Lõpuks jõudsime hosteli juurde, kus Katariina ja Eliisabet valvasid meile määratud parkimiskohta. Vedasime oma asjad tuppa, kus koos meiega ööbis kokku umbes 15 inimest. Ennetades tänaõhtuse saaga jätkumist, broneerisime homme õhtuks ööbimise Albaaniasse. Kiire pesemine ja magama. Kusjuures vaatamata tingimustele magasime me üllatavalt hästi. Evelin pidi küll ühele öösel saabunud seltskonnale märkuse tegema, mille peale aga nemadki taltusid kohe.

Sõitsime täna 220 kilomeetrit. Tundub küll vähe, aga milliseid väljakutseid see pakkus! Raha kulus 20 eurot Dubrovnikus, 3,5 parkimine Dubrovnikus, 5 parkimine Perastis, õhtusöök 35, bensiin 30 ja hostel 27 eurot. Kokku 120,5 eurot.

Friday, August 13, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! VIIES PÄEV!

VIIES PÄEV - 22. juuli 2021!

Kell kaheksa on kujunenud meie tavaliseks ärkamise ajaks isegi äratuseta. Pakkisime asjad kokku ja viisime autosse. Hotelli perenaisega olime kokku leppinud, et läheme hommikul Trogiriga tutvuma, aga auto jätame talle maja ette. Eile õhtul sai ta muidugi korra veel meie üle naerda: kui seletasin talle, kus meie auto asus enne hotelli ette parkimist, siis millegipärast ütlesin, et jõe ääres! Daam muidugi täpsustas kohe, et see jõgi on siiski meri! Jalutasime üle silla, mis põhimõtteliselt asus kohe meie tänava otsas, saarele, kus asub Trogiri kõige vanem linnaosa koos kindlusega. Kai ääres olidki kenasti reas restoranid. Valisime ühe välja, istusime lauda ja tellisime hommikusöögi. Söök oli hea. Eriti hea oli kohv. 1997. aastast on Trogir UNESCO nimistus oma veneetsiapärase arhitektuuri tõttu. Ei oskagi nüüd öelda, kas see linn just Veneetsiat meenutab - selle jaoks oleks vaja vist ikkagi kanaleid, gondleid jne. Aga ilus linn on küll!

Trogir on rajatud 3. sajandil eKr Kreeka kolonistide poolt, kujunes suureks sadamaks ning on aegade jooksul käinud korduvalt naabruses asuvate suurvõimude käes käest kätte. Linn asub Horvaatia suuruselt teise linna, Spliti, vahetus läheduses. Trogiri kasuks otsustasimegi just tema väiksuse tõttu. Kõhud täis, jalutasime 15. sajandil ehitatud Kamerlengo kindluse juurde, sealt edasi tegime suure tiiru saarel, millega kunagine Trogir piirduski. Maismaale laienes linn tunduvalt hiljem. Ülevaade linnast olemas oli aeg hakata edasi sõitma. Või siis tagasi. Sest ees ootab meid uuesti Bosnia. Enne Spliti tegime ühe ujumise peatuse. Keegi meist pole eriline rannas peesitaja, aga ujumas peab inimene ometi käima Aadria mere ääres viibides! Vesi osutus esimese hooga jääkülmaks! Aga kuna õues sooja kuskil 35 kraadi ringis tundus hetke pärast vesi juba kõigest meeldivalt karastav.

Läbi Spliti suundusime uuesti Bosnia piiri poole. Mägedes sõitmine on selline omaette oskus, mis siia sõitma tulles ideaalis võiks juba olemas olla, aga olgem ausad - Eestis seda õppida ja kogeda ju ei saa. Meie oma paari künkaga ei kvalifitseeru! Polnud minagi väga palju mägedes roolis olnud. Mõningane kogemus oli mitme aasta tagusest autoreisist Musta mere äärde ja Rumeenia mägedest. Kuid Balkani riikides on juba hoopis tõsisema kategooria mäed ja teed. Õnneks läksid ka need siin kõrgemaks tasa-pisi. Selleks ajaks kui jõudsime Montenegro, Albaania ja Makedoonia mägiteedele olin saanud juba päris osavaks. Või no, mis osavaks: olin omandanud kogemuse, et kunagi ei või ette teada, mis järgmise kurvi taga ootab ja sellest tulenevalt säilis alatine ettevaatus ning valmidus kiireks reageerimiseks.

Aga kahjuks ei suuda alati ka kohalikud, kes siinsete teedega harjunud ja äärmiselt osavad, kõiki asju ette näha. Meil õnnestus kahjuks ka paari õnnetust näha. Üks neist oli just täna, kui olime sisenenud taas Bosniasse ning sõitsime vaatama Kravica koskesid. Suur veoauto oli veidi aega enne meid pisikesse külla mäest laskudes liiga suurel kiirusel sisse sõitnud, polnud suutnud kurvi välja võtta ja lõpetanud teest mitu meetrit madalamal kellegi aias rattad püsti. Loodetavasti ei saanud keegi tõsisemalt viga! Õnnetusi juhtub mägiteedel aga tõesti palju: kurvilisemad ja järsemad kohad on tihedalt täis pikitud mälestusmärke õnnetustes hukkunutele. Vaated on selle eest aga mägedes imelised! Tegime mõned peatused veel Horvaatias olles ja imetlesime kõrgelt ülevalt vaateid merele.

Piiriületus läks taas väga meeldivalt ja kiirelt. Kuid suhteliselt kohe peale piiri pidas meid kinni politsei - olime sõitnud viiekümne kilomeetrise tunnikiirusega alal seitsekümmend kilomeetrit tunnis! Ei osanudki muud, kui üllatunud nägu pähe teha ja imestada isegi, et kas tõesti!? Pääsesime õnneks siiski vaid hoiatusega. Veel viimased sõnad politseinikult olid "slowly-slowly". Kogu eelneva jutu valguses pean muidugi ütlema, et sellel hetkel, kui meid kinni peeti, sõitsime täiesti tasasel maal. Ja märke kiirusepiirangutega nad teede äärde panna ei armasta. Heal juhul on märk mingi kiirusepiirangu lõppemise kohta...aga, et mis siis algab, see jääbki tihti hästi hoitud saladuseks. Eks kohalikud muidugi teavad neid saladusi... Kuid ei maksa selles asjas neid usaldada ega järgida, sest üldiselt nad igasugustest reeglitest väga kinni ei armasta pidada.

Kravica kosed asuvad karstialal Trebižati jõel. Koskede kõrgus on umbes 25 meetrit ning nende aluse järve raadius 120 meetrit. Suviti on koht armastatud pikniku- ja puhkekohaks. Rahvast oli siin tõesti päris palju. Minu jaoks esimese hooga isegi liiga palju. Koskede all järves saab ujuda. Mulle tundus aga kuidagi imelik kogu selle rahvamassiga koos sinna ujuma minna. Kuid palav ilm ja ahvatlevalt jahe vesi (vette minnes esimese hooga lausa lõikavalt külm tunduv) suutsid isegi minu ära meelitada. Ja tegelikult oli vees väga mõnus. Päris ujumisest, ja ega ma olengi väga kehv ujuja, muidugi rääkida ei saanud, selle jaoks oli pisikeses veekogus tõesti liiga palju tegevust. Hämmastaval kombel sõideti siin inimeste vahel kanuude ja paatidega ringi.

Kosed vaadatud suundusime edasi Mostari poole. Senini on Bosnia ja Hertsegoviina saanud minu lemmikriigiks siin piirkonnas. Aga kummaline on see, et riigil peaaegu puudub merepiir, kui arvata välja väike jupp Horvaatia ja Montenegro piiri läheduses. Sealgi puuduvad aga näiteks sadamad. Tegemist on pika kaljuse merre sirutuva poolsaarega. Kui reisi ette valmistasime ja Karliga koos kaarti vaatasime, pani tedagi imestama, kuidas Horvaatia on haaranud endale kogu ranniku osa Bosnia kõrvalt. Riikide loogilist paiknemist vaadates võiks ju suur osa sellest kuuluda hoopis Bosnia ja Hertsegoviinale. Erinevatest allikatest uurides oli meil eelteadmine, et Mostar on kas Bosnia ilusaim või vähemalt teine linn pingereas. Linn on ehitatud Neretva jõe äärde kanjonisse. Hetkel elavad linnas põhiliselt bosnialased, horvaadid ja serblased.

Esimest korda on linna mainitud 3. aprillil 1474, kui Dubrovniku elanikud on maininud oma erakirjas "kaht kindlust Neretva jõe silla juures". Silla otstes olevate kindluste juurde tekkis asula, mis sai 1468. aastal nimeks Köprühisar, mis türgi keeles tähendabki silla juures asuvat kindlust. Tollal asus seal vaid 15 maja. 16. sajandi lõpuks oli Mostarist (nimi tähendab silla hoidjat) saanud aga Hertsegoviina peamine keskus. Järgnes jälle palju käest-kätte käimisi. Jugoslaavia perioodil oli Mostari puhul tegemist tähtsa tööstuskeskusega, kus toodeti boksiiti, alumiiniumitooteid, lennukeid, tubakatooteid ja veini. 1992-1995. aastatel kestnud Jugoslaavia kodusõjas sai linn tugevasti kannatada, mille jälgi võib linnas kohata siiani. Jalutasime meiegi mööda mitmetest tühjalt seisvatest ning puruks pommitatud majadest. Hävisid frantsiskaani klooster, katoliiklik katedraal, piiskopipalee, raamatukogu, 12 mośeed ning linna sümbol Stari Most ehk vana sild.

Stari Most ehitati Osmani riigi perioodil 16. sajandil Suleiman I poolt ja seda on peetud üheks osmanite kultuuri tippsaavutuseks Balkanimaades. Sild püsis pärast ehitamist tervelt 427 aastat kuni 9. novembrini 1993, mil ta siis hävitati. Sild taastati ja avati uuesti 23. juulil 2004. Silla ümbrus vanalinnas kuulub samuti UNESCO maailmapärandisse. Igal suvel juulikuu lõpus toimuvad sillalt vette hüppamise võistlused. Sellel hetkel, kui meie sillal olime, ronis parasjagu üks ujumispükstes meesterahvas silla käsipuule. Arvasime, et tahab kuulsust koguda, teenida turistidelt raha või on lihtsalt purjus. Võistlustest polnud meil tol hetkel aimugi. Aga alati võib lihtsalt olla, et teenis raha. Osadel nö hüppajatel on lausa agendid, kes turistidelt panuseid välja pressivad. Ja nii kaua, kui on turiste, kes selle eest maksavad, on ka kohalikke, kes hüppavad. Ka ilma võistluseta. Ootasime küll natukene aega, aga selle jooksul too mees oma hüpet ära ei teinud ja jalutasime edasi.

Jalutades vanalinnas avastasime järsku, et parim vaade linna kõige kuulsamale objektile ehk Stari Mosti sillale avaneb jõe ääres asuvast restoranist. Kuna olime parasjagu pikalt täna ringi jalutanud, otsustasime korraks maha istuda. Katariina ja Eliisabet tellisid omale kahe peale pitsa. Meie Eveliniga süüa ei soovinud. Tellisin jääkohvi, mis osutus kogu reisi parimaks! Mostar ongi tuntud oma fantastilise kohvi poolest. Vaade kuulsale sillale oli tõesti hea. Nautisime siis seda vaadet, sooja õhtut ja mõnusat seltskonda. Mostaris tasub kindlasti külastada Hamami muuseumi ning Kajtazi maja. Viimast peetakse kogu linna huvitavaimaks ehitiseks, mis oli kunagi haarem. Meie neid siiski ei saanud külastada, sest jõudsime siia suhteliselt hilja ja sellistel kohtadel on kahjuks kombeks ennast vara sulgeda. No vara on muidugi ka suhteline mõiste. Kella kuuest. Aga kuidagi turismi tipphooajal võiks see vähemalt kell seitse olla. Aga see on puhtalt minu isiklik arvamus.

Olime parkinud auto tasulise parkimise alasse. Samas kohalikku raha meil endiselt ei olnud, parkimisautomaat suhtles ainult kohalikus keeles ja ühtegi inimest polnud ka tegelikult näha. Jäime lootma hea õnne peale ja sellel korral oligi õnn meie poolel! Vanalinnast väljas oligi kogu linn nagu välja surnud ning siin hakkasid silma mitmed puruks pommitatud majad, mis süngetena tuletavad iga päev meelde möödunud sõja õudusi. Tänaseks olid vaatamisväärsused aga vaadatud ja võisime meie ööbimiskoha poole sõitma hakata. Olime broneerinud hotelli Stolacis. Tänu Stolaci soodsale looduslikule asukohale on linn olnud asustatud iidsetest aegadest peale. Rikkalikud jahipiirkonnad koos muude hüvedega meelitasid juba eelajaloolisi inimesi samamoodi nagu hiljem illüürlasi, roomlasi ja slaavlasi, kes kõik on jätnud siia oma jäljed.

Stolaci, tegelikult enamuse siinse piirkonna linnade puhul, on tegemist ebatavalistes oludes kujunenud asustustega. Stolac on olnud kaasatud nelja impeeriumi (Rooma, Bütsantsi, Ottomani, Austria-Ungari), kolme kuningriiki (Bosnia, Ungari, Jugoslaavia) ja kolme maailma monoteistlikku religiooni (kristlus, islam, judaism). Ning kogu sellele eklektilisusele vaatamata on tegemist harmoonilise ning sidusa linnaga. Nagu kõigi siinsete linnadega... Stolacisse jõudsime juba natukene hämaras. Tänagi ei leidnud kohe hotelli üles. Parkisime auto ära ja läksime jalgsi otsima. Selles kohas, kus pidi hotell olema, seda loomulikult ei olnud. Telefoni teel sain omaniku kätte kenasti, olime proovinud enne rääkida kohaliku poemüüjaga, kes aga väga ei rääkinud inglise keelt, kuid saime talle ulatada telefoni. Omanik sai nüüd vähemalt aru, kus meie asume, ja oskas mind telefoni teel juhatada edasi. Vastavalt juhistele leidsime hotelli nüüd päris kiiresti üles.

Eliisabetiga jalutasime auto juurde tagasi ja sõitsime auto samuti hotelli juurde, täna oli meil eriti luksuslik ööbimine - autole oli lausa koht garaažis. Ja meie hotell kujutas endast tegelikult lausa korterit - meil oli kaks tuba, köök-elutuba ja kaks vannituba. Kui olime kõik oma vajalikud asjad autost tuppa tassinud, pidi Katariina garaažiuksed sulgema. Tema kätte oli usaldatud pult. No proovis, mis ta proovis, aga kinni need uksed ei läinud. Natukese aja pärast astus meie juurde kena vanahärra koerakesega ja küsis äärmiselt viisakalt, et kas me lubaksime temal endid aidata? Loomulikult ei olnud meil selle vastu midagi. Vanahärra võttis kõigepealt puldi õiget pidi kätte ja uksed sulgusid kui võluväel! Toas tegime õhtusöögi ja homseks plaanid. Enne Mostarist lahkumist olime käinud korra läbi poest. Meil oli vaja osta võid õhtusöögi juurde. Ostsime Eveliniga kumbki ka ühe õlle. See oli nüüd imehea õhtusöögi juurde ära juua. Olen pannud tähele, et sellises tohutu palavas kliimas aitab õlu kustutada janu väga tõhusalt. Minul tekib mingil hetkel vastumeelsus vee vastu - ma ei suuda juua nii palju vett nagu peaks. Suurele vee joomisele vahele on hea juua üks väike õlu, mis kustutab koheselt selle lõputu veepuudusest tekkinud janu. Homme tuleb meil aga väga vara ärgata - plaanisime hakata sõitma juba 6.00. Sest ees ootas taas kord Horvaatia (siseneme homme sinna kolmandat korda reisi jooksul) ja Dubrovnik ning soovisime sinna jõuda võimalikult vara hommikul. Seega pärast sööki liiga pikalt üleval ei olnud.

Üks huvitav fakt veel Bosnia ja Hertsegoviina kohta - neil polegi ametlikku riigikeelt. Tänavasildid on näiteks nii kirillitsas kui ladina tähestikus. Kõik kolm kasutusel olevat keelt, bosnia, serbia ja horvaatia, on slaavi keeled ning igapäevased asjad pidavat saama probleemideta aetud. Piirkonna ajalugu ja lähiminevikku tundmata on kerge küsida, et miks nad ometi ei vali ühte keelt välja?! Kuid just nimelt selle sama ajaloo pärast, mis on nii keeruline ja vägivalda täis, et pärast viimase sõja lõppu ei olnud võimalik luua riiki eelistades üht rahvust teisele: see oleks tekitanud ilmselt uued vägivalla puhangud. Seega saigi valdavaks põhimõtteks, et kõik rahvused on võrdsed.

Sõitsime täna 170 kilomeetrit. Raha kulutasime hommikusöögile 28 eurot, jäätistele 5, poes 12, Kravica piletitele 20, baaris 12 ja hotell maksis 16 eurot. Kokku 93 eurot.