Wednesday, April 22, 2020

INDONEESIA!

16 PÄEV - 30.12.2019.

Hommikul ärkasime erinevates hotellides. Sõime igaüks oma hotellis hommikust. Minu hotellil on imeline sisehoov, kus asub restoran. Nautisin nüüd ilusat hommikut, jõin kohvi ja lugesin pikalt. Täna oli meil plaanis tutvuda põhjalikumalt Ubudiga. Kokku saime jälle minu elukoha ees kella kümne ajal. Hakkasime jalutama Ubud Campuhan Bridge´i poole. Sinna oli paari kilomeetri jagu minna. Tegemist on siis keset Ubudi paikneva matka- või jalutamise rajaga, mille kogupikkus varieerub kahest kuni kuue kilomeetrini. Päris matkarajaks see oma lihtsuse ning plaaditud teega ilmselt ei kvalifitseeru. Rada saab alguse Ubudi ajaloolisest lähtepunktist Wos´i jõgede liitumise kohast ehk Campuhan´ist. Päike kõrvetas täna kohe eriti hullult. Õnneks oli enamus meie teest esialgu varjus. Raja alguses asub ka tempel. Jalutuskäiku alustasime jõe äärt mööda kenade suurte puude varjus. Õige pea sai aga allee otsa ja me olime lauspäikese käes taas. Kirjelduste järgselt on Ubud Bridge keset Ubudi kulgev maaliline rada riisipõldude, kohalike elamute ja väikeste ateljeede vahel. Riisipõlde väga palju muidugi enam näha ei ole. Need on kaugemal ja tihti varjavad tee kõrvale ehitatud hooned need ära.

Jalutamas oli täna palju kohalikke. Just koolilapsi. Ilusasti koolivormides kõik. Ma täpselt ei saanudki aru, kas tunnid juba läbi, polnud veel alanud või lihtsalt üle-linnaline popipäev? Turiste ei olnudki nii palju. Jalutasime mööda ka mõnedest traditsioonilise indoneesia ehituskunsti kaunitest näidetest. Sellised kõrvade ja sabadega õlgkatustega majadest. Ning paarist jalgadega lahtisest hütist. Rada oli iseenesest päris tore ja ilus, kuid kahju oli sellest, et see kulges edasi-tagasi. Parema meelega oleksime teinud tiiru, kuid selle asemele jalutasime nüüd kaks korda ühte ja sama teed.

Ubud on väike linn Bali keskosas. Kogu Bali lõikes käib siin kõige rohkem turiste. Ilmselt on koht seda väärt: tegemist on suhteliselt väikese ja rahuliku linnaga. Turiste on siin küll palju, kuid linna elutempo jääb siiski alla enamusele Aasia linnadele. Balilased on väga sõbralikud igal pool - nii ka siin! Meie Balil viibimise aja jooksul hoidusime teadlikult suurtest turismimagnetitest. Ubudist ei saanud siiski mööda minna! Tegemist on ühe kõige olulisema kohaga Balil, mida reklaamitud kui kunsti- ja kultuurikeskust. Samas need turistid, kes üle kõige hindavad rannas lesimist, hoiavad Ubudist eemale, kuna randasid sisemaal teadupärast ei ole.

Legend Ubudi tekkimisest räägib Jaapani preestrist Rsi Markendjast, kes mediteeris Campuhanis kahe jõe ristumiskohas (jõgede ristumiskohad on hinduistidele eriliselt pühad). Oru põhja rajas ta templi Gunung Lepahi, mis on siiani palverändurite sihtkohaks. Algselt oli linna piirkond rikkalik ravimtaimede allikas: Ubud on saanudki oma nime indoneesiakeelsest sõnast "ubad", mis tähendab meditsiini. 19. sajandi lõpul sai Ubudist Bali rikkaimate inimeste elukoht tänu oma meeldivale ümbrusele ja ääretult ilusale loodusele linna vahetus ümbruses.

Turism hakkas kogu Balil ja ka Ubudis arenema tänu Venemaal sündinud sakslase Walter Spiessi saabumisele Balile. Spiess õpetas maalimist ja muusikat ning tegeles tantsuga. Ka välismaised maalikunstnikud Willem Hofker ja Rudolf Bonnet lõbustasid Ubudis kuulsusi kogu maailmast, teiste hulgas Charlie Chaplin, Noél Coward, Barbara Hutton, H. G. Wells jne. Nad organiseerisid kohale mõned Bali omad kuulsaimad kunstnikud aidates sellega saada Ubudil kogu saare kultuurikeskuseks. Han Sel oli samuti välismaalasest kunstnik, kes tuli Balile oma uue naise Sitiga ja ehitas siia endale ateljee. Tema maalid olid sünteesid mõlema maa kultuuridest, mis elavdasid nii balilaste kui välismaalaste kujutlusvõimet.

Hispaania-ameerika kunstnik Antonio Blanco elas Ubudis 1952. aastast kuni oma surmani 1999. aastal. Kusjuures - homme oli minul plaanis külastada just Blanco muuseumi! Uus loomeenergia purse tekkis 1960ndatel, kui saarele saabus hollandi kunstnik Arie Smit. See aeg tähistaski Ubudi kiire arengu algust. 2002. aasta terrorirünnakud põhjustasid kogu Balil muidugi kiire ja järsu languse turisminduses. Mahendamaks terrorismi mõju loodi Ubudis kirjanike ja lugejate festival, mis aitaks meelitada taas turiste Ubudi ja kogu Balile ning päästa turism kui piirkonna majanduse alus. Kuid vaieldamatult kõige rohkem on Bali populaarsust tõstnud film "Söö, palveta, armasta", mille Indoneesia osa on filmitud just Ubudis. Õnneks pole see mingi aktuaalne teema siin. Tõsi, raamatupoes oli see teos küll üks esimesi raamatuid, mis meile silma hakkas!

Jalutuskäigult tagasi tulles käisime natukene poodides. Kui Ubudis on midagi tore teha, siis mööda poode käimine. Ma üldiselt ei armasta poode. Kuid aeg-ajalt mõnes eksootilises kohas leian minagi selle olevat toreda ja päris meeldiva tegevuse. Ning Ubudi vanalinn, kus paiknevad enamuses väikesed ja ilusad poed, on veel lisaks väga  meeldiva arhitektuuriga. Õige varsti läks meil aga kõht tühjaks ja otsisime lõunasöögiks ühe läheduses leiduva kena restorani. Tegemist oli päris euroopaliku kohaga, me kõik küll väga armastame aasia kööki, kuid hetkel tundus väike vaheldus hea olevat.

Tellisin hamburgeri. Kui minu söök lauale toodi võisin olla päris uhke ja õnnelik - nii erilist ja maitsvat hamburgerit polnud ma oma elu sees veel söönud! Keele viis alla. Ubudi üks viga on muidugi siinsed hinnad. Ilmselt on tegemist ühe kalleima kohaga Balil! Pärast lõunat läks Simmo hotelli tööle ja meie Eveliniga jätkasime tutvumist Ubudiga. Käisime Puri Saren Agungis. Tegemist on kuningliku paleega, mis tänaseks päevaks kenasti restaureeritud ning mille hoovis viiakse läbi tantsuetendusi gamelani muusika saatel ja erinevaid tseremooniaid. Palee kuulub kusjuures endiselt kuninglikule perekonnale ja oli Ubudi viimase monarhi elukohaks. Samuti on hoone üks Bali esimesi hotelle, mis avas oma uksed 1930ndatel aastatel.

Väga erilist muljet palee meile siiski ei jätnud. Sisehoovi ja aia osa oli muidugi kena. Sinna saavad kõik huvilised tasuta sisse astuda kusjuures päevasel ajal. Läksime uuesti turule, tahtsin osta sealt veel ühe seljakoti Katariinale, kuid siis tuli mulle meelde, et mul pole sularaha selle jaoks. Ostsin siis viirukit. Selle jaoks jätkus raha. Mulle väga meeldib Indoneesias komme, et ei kasutata plastkõrsi, vaid nende asemel kas bambusest või metallist korduvkasutatavaid joogikõrsi. Neid metallist kõrsi nägin paar päeva tagasi ka mõnes kaupluses müügil. Turult aga nüüd ei leidnud! Turult jalutasime minu lemmikkotipoodi, kust sain kätte oma imelise tellimuse, mille tegin meie esimesel päeval Ubudis. Kott oli imeline! Täisnahast. Hind 31 eurot. Eritellimusel käsitöö!

Hotelli tagasi jalutades jäi meile teele (olime seda tänavat pidi jalutanud juba korduvalt, kuid see pood polnud meile silma hakanud) looduskosmeetika pood. Loomulikult pidime me sinnagi sisse astuma! No ja aega meil seal kulus ikka kõvasti. Kogu selle valimise, nuusutamise, proovimise, katsetamise ja kahtlemise peale ostsime tühjaks pool poodi ja mina suutsin lõhkuda ära ühe testri. Ilmselt lõhnas kauplus veel pikalt pärast meie külaskäiku. Vaimustuses olin poe pakenditest: vanadest ajalehtedest olid volditud väga ilusad kotid, milledesse kogu meie kokku ostetud kraam pakiti. Täpsustuseks pean mainima, et ükski toode üle kolme euro ei maksnud. Enamus toodete hinnad jäid 1,5-2 euro vahele. Ma ei salli reisidelt sellise tavalise turistinänni kaasa vedamist. Aga olen avastanud, et kohalik looduskosmeetika on alati hea kasvõi kingitusekski kaasa osta.

Lõpuks jõudsime ikka hotelli tagasi. Käisin pesemas. Kasutasin äsja ostetud putukahammustusi leevendavat palsamit. Eilset etendust oodates olid sääsed söönud ära mu jalad. Palsam igal juhul leevendas meeletut sügelemist. Seitsme ajal käisime õhtust söömas. Söök oli taas väga hea. Hinnad võib siin aga korrutada ühe söögikorra eest kolme-neljaga võrreldes näiteks Nusa saarte või Lombokiga. Hotelli tagasi jalutades panin posti kaardi koju lastele ja ostsin kaasa pudeli vett. Seda kulub siin kõvasti. Hotellis kirjutasin. Valmistusin mõnusaks lugemiseks - enne tuli aga suur ja võimas uni peale! Meie päevad on vist nii aktiivset tegevust täis, et õhtuks olen täitsa väsinud.

Raha kulutasin täna lõunasöögile 150 000 ruupiat (kõige kallim söök seni sellel reisil!), õhtusöögile 127 000 ruupiat, viirukile 70 000 (järgmisel päeval sain muidugi suvalisest supermarketist umbes viis korda suurema koguse kolm korda odavamalt) ja veele õhtul poest 7500 ruupiat. Kokku 354 500 ruupiat. Otseselt mitte reisikulusid ma üldjuhul reisirahade sisse ei arvesta (tänasest päevast siis kott ja looduskosmeetika), sest reis oleks sama fantastiline ka ilma nende kulutamisteta. Nende suurte summadega hakkab ära harjuma. Alguses oli küll imelik saada pangaautomaadist näiteks miljon ruupiat! Selline petlik rikkuse tunne tekkis isegi hetkeks. Ja kogu selle rikkuse rahakotti mahutamine osutus samuti keeruliseks. Kohalikud ise sadades tuhandetes ja miljonites neid summasid küll ei ütle ega hinnasiltidele ei kirjuta. Kõikidel hindadel ja summadel jäetakse lõpust kolm nulli ära. Kohalikele endile teeb selline süsteem muidugi asja kordades lihtsamaks, kuid minusugusele algajale veelgi keerulisemaks. Inimesed harjuvad aga kõigega ja üsna pea olime meiega saanud suurepärasteks arvutajateks. Isegi miljonitega.