Saturday, December 29, 2018


IMELINE HIINA!

17 JA 18 PÄEV - 4.-5.11.2018.

Täna sain Kristilt kuldmagaja tiitli! Seega magasin jälle kui kott. Sõime hommikust, tegime oma tavapärase kohvi. Ning siis läksime linna peale. Tänane mõte oli teha üks tiir Shangais turismibussiga. Leidsime hotellist reklaami, kus reklaamiti mingit ekskursiooni 15 jüääni eest. See tundus hea ja hind odav! Pakkisime oma viimased asjad kokku. Tassisime suured seljakotid alla hotelli vastuvõttu, kuhu saime need õhtuni jätta. Täna õhtul ootas meid rongisõit tagasi Pekingisse ja homme hommikul sealt kohe lennujaama. Administraatori käest saime kaardile märgi, kus asuvad turismibusside peatumiskohad. Sinna siis suundusimegi.

Kohale jõudes selgus aga, et see buss (seal oli neli erinevate värvidega tähistatud marsruuti), mida meie olime soovinud, täna üldse ei sõida ning hind oli kuidagi ootamatult muutunud 15 jüäänilt 350 jüäänile, mis meile tundus üüratult palju ja lausa röövimisena. Seega otsustasime ka täna kasutada oma jalgu ja jalutasimegi nüüd uuesti Bundi kaldapealsele promenaadile, et vaadata kogu seda öist imet ka päevavalguses. Põhiliseks sooviks oli saada teada, kas päeval ka asi vaatamist väärt on? Oli küll ja kuidas veel! Päevasel ajal jättis vaade üle jõe Pudongile veel uhkema mulje meile. Eriti veel sellises natukene salapärases ja imelises kuldses (või pigem vaskses) valguses nagu täna seal oli. Imetlesime seda võrratud vaadet valgel ajal.

Mõned paigad on seotud alatiseks üheainsa sümboliga - nii on läinud ka Bundiga. See on koloniaal-Shangai süda, mis piirnes ühelt poolt jõega, teiselt poolt hotellide ja pankade, büroode ja klubidega, mis andsid veenvalt edasi lääne kommertsvõimu. Enamik vanu hooneid on alles. 1842. aastani oli Shangai väike jõesadam, mida peeti küll kaitsevalli vääriliseks, kuid mis mitte kuidagi ei eristunud. Kuid samal aastal andis Hiina järele lääneriikide nõudmistele rajada kaubanduskontsessioonid, mis tähendasid Euroopale Hiina idarannikul mitut tugipunkti. Ning välismaalased hõivasid ka Shangai. Kontsessioonide puhul oli kõige olulisem ekstraterritoriaalsus - välismaalastest elanikud olid vastutavad vaid oma kodumaa ehk päritolu riigi seaduste ees. Nii kujunes Ameerika, Briti ja Prantuse kontsessioonist - linnasisesest omaette korravalve- ja kohtusüsteemiga territooriumist - ülihea pelgupaik mitte ainult ettevõtjatele, vaid ka põgenikele, kurjategijatele ja revolutsionääridele. See kirev seltskond muutis kontsessioonid väga vitaalseks ning Shangai glamuur ja liialdused olid suuresti tingitud just kahe maailmasõja vahelisest poliitilisest plahvatusohtlikust olukorrast mujal Hiinas ja kogu maailmas. Kõik see lõppes aga 1940. aastatel, kui välismaalased Hiina tugevneva vastuseisu tõttu oma eriõigustest loobusid.

Kuid seda igatsust vana Shangai glamuuri ja vabaduse järele võib tunnetada tänaselgi päeval igal sammul siin. Ikka veel ohatakse 30ndate aastate õitsengu ja tollase stiili järele. Paljuski on Shangai praegune õitseng ehitatud üles 30ndate aastate omale ning tihti kohtab reklaame, kus kutsutakse tunnetama ja nautima tõelist selle ajastu Shangaid. Mitte, et see praegune kuidagi kehvem oleks. Aga inimesed peavad kuidagi kogu aeg igatsema midagi kättesaamatut, mida minevik ju täiesti mõistevalt on. Ega tol ajalgi kõik nii imeline ka ei olnud - lokkas ju Shangais oopiumikaubandus, mis suuresti panigi aluse linna õitsengule, kuid pärast keelustamist muutus linna allmaailma tuluallikaks. Oopiumiurkad muutusid ohtlikeks ja äärmiselt ebameeldivateks kohtadeks. 

Jalutasime tükk aega ringi tänavatel ja piirkondades, kuhu varasematel päevadel polnud veel sattunud. Kuni kõht tühjaks läks. Siis käisime lõunat söömas. Tegemist oli väga suure kohalike lõunasöögi kohaga. Menüü oli väga pikk, aga õnneks ka inglise keeles. Tellisime nagu ikka riisinuudlid. Ja nentisime kurbusega, et ega me väga pikalt neid enam süüa ei saa: reis hakkab kahjuks otsa saama. Enne reisi olid mitu tuttavat maininud, kes viimasel ajal Hiinat külastanud, et nad pole mitte kunagi üheltki oma reisilt nii väga koju igatsenud kui Hiinast. Põhjendades seda siis selle riigi ebasõbralikkuse, suuruse ja nii mõnegi muu asjaga. Et keelt keegi ei oska, keegi sind ei aita, pead kogu aeg saama ise hakkama, kogu aeg pead lahendama mingeid jamasid ja ei kao tunne, et tegelikult pole sa siia oodatud ning see kõik on meeletu närvikulu.

Pidime aga nüüd põhimõtteliselt reisi viimasel päeval tõdema, et meil oli õnn kogeda hoopis teistsugust Hiinat! Sõbralikku, põnevat, imelist, huvitavat. Mitte kordagi ei kogenud me, et me pole kuskile oodatud. Alati saime abi ja meid aidati. Isegi sageli enne, kui me üldse ise aru saime, et abi vajame. Inimesed tulid oma abi pakkuma isegi siis, kui nad teadsid, et nad keelt ei oska! Kuidagi sai ikka hakkama ning selline abi oli seda hinnalisem. Me ei kohanud mitte ühtegi ebasõbralikku inimest. Tõsi, kõik küll ei osanud meid aidata, kui midagi küsisime, kuid ka sellest anti märku väga sõbralikult ja viisakalt. Üldse oli meil palju eelarvamusi siia tulles. Näiteks see, et Hiinas käivad kõik ringi maskidega. Täiesti vale - me kohtasime ainult mõnda maskiga inimest. Ja selgus, et nad ei kasuta neid hoopiski mitte halva õhu ja sudu pärast (teine eelarvamus osutus ekslikuks, et siin on kohutavalt saastatud linnaõhk!), vaid siis kui nad on haiged, et mitte teisi nakatada.

Võtsime suuna nüüd hotelli poole tagasi, aega meil veel oli. Teele jäi kanaputka, kust ostsime imemaitsvaid snäkke. Pidin kahetsusega nentima, et miks selliseid putkasid meile varem ette ei jäänud. Kanafilee, millest lõigati meie silme all parajad tükid, need paneeriti, maitsestati ning siis küpsetati tulel, viis täitsa keele alla. Ometi jäi meist proovimata kõige tavalisem hiinlaste lemmiksuupiste - vürtsised kanavarbad. Ja siis jõudsime ühte meie kogu selle reisi lemmikpoodi, kus müüdi fantastilisi kampsuneid, jakke ja mantleid. Ja loomulikult ei saanud me sealt enne lahkuda, kui olime soetanud sealt mõlemad kõigile pereliikmetele midagi. Vaatamata sellele, et vahepeal pidime mõlemad Kristiga käima raha juurde võtmas pangaautomaadist. Ja kui meil poleks hotellis ootavad seljakotid juba niigi viimase piirini olnud täis topitud, oleksime ilmselt siit nii mõnegi imelise mantli rohkem ostnud.

Hotelli jõudes mahutasime mingi ime läbi ka tänased ostud seljakotti. Erinevateks pikkadeks mägimatkadeks seljakoti pakkimine on andnud õnneks selleks oivalise oskuse. Tegime veel natukene aega parajaks hotellis ja siis hakkasime rongijaama poole liikuma. Täna ei võtnud isegi taksot, sest metroopeatus oli hotellile lähedal ja rongiga pidime sõitma ainult mõned peatused. Ostsime rongi kaasa veel paar muffinit ja loomulikult pomelo. Läbinud kõik juba nii harjumuspärased, samas meile harjumuspärases keskkonnas olematud, protseduurid rongile saamiseks ja seal me lõpuks olime. Ausalt öelda olin mina isegi natukene üllatunud, et kogu reisi jooksul meie ette ostetud piletitega kõik nii ladusalt sujus ja toimis! Natukene läks meil aega õige kupee leidmisega, sest tänases luksrongis oli see süsteem jälle kuidagi teistsugune. Kui jõudsime õigesse kupeesse oli seal ees juba üks kohalik noormees. Ebaharilikult pikk hiinlase kohta. Noormees oli aga üliviisakas ja üliabivalmis. Näitas meile kätte kõik nupud-lülitid ja panipaigad. Leidis meile kui imeväel kuskilt sussid! Mis olid kõik (4 paari) ühesugused musta värvi, kuid kõikidel paaridel erinevat värvi kant, et siis iga inimene kupees saaks tuvastada ilusasti enda omad.

Ja no see rong oli nüüd tõesti super-luks. Siin olid kolmekordsete naride asemel kahekordsed. Iga viimane kui pisiasi oli kõige väiksemate detailideni läbi mõeldud. Saime Kristiga oma käsutusse ühe poole kupeest, mis oli väga hea, sest saime kasutada istumiseks alumist voodit. Õige pea tuli ka meie neljas kupeekaaslane. Meesterahvas, kes rääkis isegi inglise keelt. Noormees oli meie tulles ja pärast instruktsioone põgenenud raamatuga koridori. Kusjuures, minu hämmastuseks, olen kohanud siin ainult kahte raamatut lugevat inimest - praegusele kupeekaaslasele lisaks üks noormees Shangai kohvikus paar päeva varem. Nautisime oma mugavat kupeed, lugesime, sõime ära pomelo. Tänu millele meie väärtus inglise keelt kõneleva kupeekaaslase silmis tõusis kõvasti. Nähes laual meie suurt pomelot uuris ta, kas see on meie oma? Saanud jaatava vastuse, tõstis ta imestunud pilgu oma telefonist ja saime heakskiitva ja tunnustava mühatuse osalisteks. 

Sest, kui kunagises Moskva rongis olid tegijad ja näitasid kogenud ja staažika rongisõitja staatust grillkana ja keedetud munad, siis Hiinas on selleks nuudlitopsid ja pomelo! Nuudlitest olime me siiski loobunud. Sõime oma pomelo ära ja lugesime umbes üheteistkümneni. Pesime hambad päris luksuslikes tualettruumides võrreldes meie varasemate öörongidega Hiinas. Vagunite vahel on automaatselt avanevad uksed, puudub suitsuhais, keegi ei käi kogu aeg mingit pahna müümas. Pugesime lumivalgete triigitud linade vahele ja magasime Pekingini välja, kuhu jõudsime hommikul kell üheksa. Lennujaama minekuni oli meil veel natukene aega, seega sõitsime metrooga lennujaama rongide väljumise jaama ja käisime seal esimeses kaubanduskeskuses hommikust söömas.

Meie viimased nuudlid! Tellisin endale enne sööki rohelise tee juustuga. Pildi pealt vaadates pidi olema tegemist suure klaasitäie teega, mille juurde tuuakse tükk juustu taldrikul. Toodi mu tee. Kuid juustu ei paistnud kuskilt. Ootasin jupikese aega. Mõtlesin juba, et peaks minema nõudma ikka juustu ka. Mõtlesin enne juua natukene teed. No ja siis leidsin ka juustu üles! Juust oli pandud tee sisse. Ma pole elu sees sellist asja joonud-söönud. Päris huvitav maitse oli. Ma ei saa öelda, et see üdini halb oleks olnud. Kuid ega väga kiita ka ei saa. Kõht täis liikusime lennujaama poole edasi. Läksime rongile. Sattusime esimesse vagunisse. Tavaliselt on rongijuht vagunist eraldatud korraliku seinaga. Siin oli aga klaasist sein. Nägime rongijuhti ja esiaknast välja. See oli fantastiline vaatepilt. Eriti kui tunnelis sõitsime. Polnud tegemist küll kiirrongiga, mille kiirus oleks olnud keskmiselt 300 kilomeetrit tunnis, vaid täiesti tavalise rongiga, mis sõitis keskmiselt 80 kilomeetrit tunnis. Kuid lahe vaade oli ikkagi.

Õige varsti saimegi oma meeletult rasked seljakotid ära anda. Pidin sealt võtma paar kilo veel välja käsipagasisse, et mitte ülekaalu eest maksta. Ära antav pagas ei tohtinud olla üle 30 kilo. Edasi lennukisse, vahemaandumine jälle Kopenhaagenis ja Tallinnas maandusime 5. novembri hilja öösel olles jõudnud tagasi ühelt täiesti imeliselt maalt ja reisilt. Kahetsusega pean muidugi nentima, et Hiina on nii suur ja lai ja meie suutsime ära näha sealt ainult väga tillukese osa. Hetkel on ka selline natukene harjumatu olukord minu jaoks, kuna pole ühtegi reisiplaani edasiseks. Kuid aeg on näidanud, et mõned neist tekivad väga kiiresti ja ootamatult.

Raha kulutasin viimastel päevadel lõunasöögile 20 jüääni, metroole 3, söök-jook rongi kaasa 34 jüääni, rongipilet 760 (luksrong ja hindki kohe teine!) ja kokku siis 817 jüääni. Ning nüüd kokkuvõtvalt kogu reisile kulus järgmiselt: lennukipiletid olid 345 eurot, viisa 60 eurot, Hiina raamat 25 eurot, kõik kohapealsed kulud (söök-jook, sissepääsupiletid, hotellid ja transport) olid 876 eurot. Ja minu kogu Hiina reis läks maksma 1306 eurot. Ausalt öelda, oli see palju vähem võrreldes summaga, millega arvestasime. 

Wednesday, December 26, 2018


IMELINE HIINA!

KUUETEISTKÜMNES PÄEV - 3.11.2018.

Täna hommikul ärkasime jälle äratuskella peale. Meie viimases hotellis Shangais kuulus toa hinna sisse taas hommikusöök. Ja imede-ime - siin käisid hommikusöögi hulka ka osad joogid. Apelsinimahl ja jäätee ning vesi olid täiesti saadaval! Kohvi pidi muidugi ise ostma juurde soovi korral. Meil jätkus veel enda oma. Hommikusöök söödud jalutasime uuesti Shangai muuseumisse. Eile olime jõudnud sinna liiga hilja, kui sisse enam ei lastud. Nüüd teine katse! Läksime sisse, läbisime turvakontrolli ja otsisime piletikassat. Ei leidnudki. Selgus, et muuseum on kõigile külastajatele tasuta. See on midagi täitsa erilist Hiinas, kus isegi kõik pargid on tavaliselt tasulised.

Shangai muuseumi enam kui 120 000 esemest koosnev kollektsioon sisaldab mõningaid Hiina kõige väärtuslikemaid muistiseid 5000 aasta pikkusest ajavahemikust - alates siis neoliitikumist ja lõpetades Qingi dünastia perioodidega. Parima osa muuseumi kogudest moodustavad pronksesemed, keraamika, kalligraafia ja maalid. Täna saime meie aga tõelise pettumuse osaliseks, kui selgus, et just need parimad, ja minu poolt kõige rohkem näha soovitud väljapanekud ehk siis kalligraafia ja maalid, olid just suletud mingiteks korrastustöödeks. See oli nüüd tõesti suur pettumus! Võib-olla isegi kõige suurem kogu Hiina reisi jooksul. Hiinlaste jaoks on kalligraafia midagi palju enamat kui lihtne kommunikatsioonivahend - see on üks kõrgemaid kunstivorme, mis vähemalt 2000 aastat vana. Hiina kalligraafia on hieroglüüfide kirjutamise kunst, kus liituvad kolm täiuslikku traditsiooni, ehk siis luule, maal ja kalligraafia. Tihti ei saagi maali ja kalligraafiat teineteisest lahutada, sest mõlemat tehnikat kasutatakse koos.

Hiina maalikunst võlgneb palju taoistlikule filosoofiale. Wang Meng (1308-1358), üks Hiina kuulsamaid maastikumaalijaid, on püüdnud kõikides oma maalides tabada selle järgi looduse võimsat, peaaegu hingestatud olemust. Hiina maastikumaalijatele on kõige suuremat inspiratsiooni pakkunud just Lõuna-Hiina salapärased ja hingestatud karstimaastikud, mida meiegi imetlemas käisime enne Shangaisse tulekut. Hiina maalikunsti peamisteks vormideks on tuśśi- ja akvarellmaal siidil või paberil. Teemades domineerivad inimesed, loomad ja maastik. Hiina maali teeb eriliseks veel asjaolu, et sageli pole maali puhul pööratud tähelepanu sellele, et vaataja saaks tervikliku pildi, vaid pilti tulebki vaadelda järk-järgult. Ning selliseks vaatlemiseks sobibki kõige ideaalsemalt rullformaat, mis on kõige sagedamini esinev Hiina maalikunstis. Säilitamiseks ja ladustamiseks saab ka ilusasti rulli keerata ning hoiustada. Ja transport on sellisel viisil võimalik.

Kuid ega meil siis midagi muud üle ei jäänud, kui tutvusime nende väljapanekutega, mis olid avatud. Shangai muuseum võib uhke olla ka oma võrratule nefriidikogule, mööblile, müntidele ning Hiina pitsatite suurepärasele kogule. Vaatasime need kõik üle. Keraamikakollektsioon oli tõesti suurepärane! Väljapaneku hulgas oli väga mitmeid kandilisi erineva suuruse ja kõrgusega väikese lohuga keraamilisi kastikesi. Lihtsalt vaadeldes jäi nende otstarve täiesti selgusetuks, kuid lugedes silte, sain teada, et tegemist on patjadega. No jah, hiinlased ju magavadki kõval põrandal ja puuhalg või siis kivi pea all. Rikkad inimesed lasid siis spetsiaalselt valmistada omale keraamilise padja. Kes vähegi Shangaisse satub, siis Shangai muuseumis võiks küll käia ära. Ning loodetavasti saab juurdepääsu ka maalile ja kalligraafiale. Muuseumihoone ise on aga juba suhteliselt suur vaatamisväärsus, seda just väljaspoolt. Hoone on ehitatud 1995. aastal ning meenutab oma kujult Shangi dünastia aegset pronksist ding-anumat. Hoone ümber on imeilus ja vaikne park. Üldse olen ma imestunud olnud kogu Hiina reisi jooksul, kuidas siin suurlinnades nii vaikne ja rahulik on! Maailma kõige suurem linn on äärmiselt roheline, rahulik ja vaikne.

Muuseumist tulles läksime kohvikusse lõunat sööma. Pärast jalutasime veel tunde linna peal. Ja ausõna on Shangai palju meeldivam koht jalutamiseks võrreldes näiteks Tallinnaga. Tallinnas on meeldiv jalutada peale vanalinna võib-olla veel mõnes üksikus piirkonnas. Natukene vähegi suurema sõidutee ääres tahab ving ja lärm ära tappa. Hiinas pole me kogu selle pea kolme nädala jooksul kogenud taolist ebameeldivust. Käisime mitmetes poodides, ostsime veel mõned kingitused Eestisse kaasa. Ning natukene maiustusi ehk siis kuivatatud puuvilju. Enamusi neist ei suutnud me küll tuvastada! Kuid maitsesid hästi. Proovisime osta apteegist kaasa ka mõnd kuulsat Hiina meditsiini peaaegu nagu "igavese elu eliksiiri" - aga ei õnnestunud. Meil oli küll ühe hiinlase kirjutatud vihje, mis meie teada pidi tähendada "midagi organismi tugevdavat". Kuid see ei aidanud meid eriti ja nii jääbki igavene elu meile ilmselt kättesaamatuks.

Kõik siin Hiinas oleku aja jooksul on nii tore ja meeldiv ja põnev olnud! Kuid ikkagi on igas riigis mõni asi, mis ei meeldi. Hiinas on selleks need õudsalt rõvedalt rögastavad ja sülitavad inimesed tänaval. Selles osas ei olnud naised sugugi paremad. Kuni lõpuni välja ei suutnud meie sellega harjuda, ega isegi natukenegi tolerantsemaks muutuda. Meil tõusid kõik ihukarvad püsti kuskilt järjekordselt seda kohutavat häält kuuldes. Ning oma kõhugaase väljutavad nad samuti suhteliselt avalikult ja ilma igasuguse piinlikkuseta. Albert Einstein (reisis Aasias 1922. aasta oktoobrist kuni 1923. aasta märtsini) on oma reisipäevikutes kirjutanud hiinlaste kohta, et need olevat nürimeelsed, räpane ja rumal rahvas ning peaks olema häbiasi, kui peaks juhtuma, et hiinlased teised rassid asendavad.

Minu hinnangul ei ole mitte mingil juhul tegemist rumala rahvaga! Lihtsalt kombed ja arusaamine viisakusest on erinev. Kui vaadata kasvõi seda, millised leiutised on tulnud Hiinast: trükitehnika, metallisulatusahi, pronks, kell, kompass, vibu, kuivdokk, lehvik, õngekonks, püssirohi, ilutulestik, purilennuk, tuulelohe, tapeet, tikud, paber, kuumaõhupall, langevari, portselan, propeller, hambahari, vihmavari, siid, rippsild, seismograaf, tualettpaber. Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt. Mida me teeks ilma hiinlasteta! Praegusel ajal tuleb üldse peaaegu kogu meie kaup Hiinast.

Õhtust läksime sööma samasse nuudlirestorani, kus eile lõunat sõime. Pärast sööki jalutasime hotelli, et oma kokkuostetud kraam sinna ära viia. Meie hotelli kõrval oli kohe meeletult suur ja uhke õllerestoran. Kus müügil sadu (kui mitte tuhandeid!) õllesorte. Plaanisime täna õhtul minna sinna veidikeseks istuma. Aga vaadates seal neid hindasid loobusime suhteliselt kiiresti. No need ei olnud mitte lihtsalt kallid, vaid üle mõistuse kallid. Jalutasime hotelli tagasi asju pakkima siis hoopis. See oli paras väljakutse meile. Vaadates meie seljakotte ja kogu reisi jooksul ostetud kingitusi nii iseendale, lastele kui niisama sugulastele-tuttavatele, ei tundunud reaalne kõiki neid asju kotti mahutada. Kuidagi see õnnestus meil mõlemal siiski. Homme õhtul läheme jälle rongile. Meie viimane rongisõit sellel reisil. Pekingisse tagasi.

Raha kulutasin täna kohvikus 78 jüääni ja õhtusöögile 11 jüääni. Kokku 89 jüääni.

Sunday, December 16, 2018


IMELINE HIINA!

NELJATEISTKÜMNES JA VIIETEISTKÜMNES PÄEV - 1.-2.11.2018.

Magasime poole kümneni täna hommikul. Täiesti uskumatu! Ma ilmselt pole kunagi vastu, kui pakutakse ilma aknata hotellituba. Kusjuures sellest väga ei saanudki aru, et akent pole, sest oli olemas aknakoht koos kardinatega. Tegime jälle oma hommikukohvi ja ostsime sinna juurde juba traditsioonilised võileivad. Siis läksime veel viimast korda (vähemalt selle reisi jooksul!) Guilini peale jalutama. Guilin on olnud siiani meie kõige mõnusam peatuskoht. Soe, lahke ja sõbralik oma fantastiliste ning muinasjutuliste looduseimedega. Käisime veel paaris poes. Ostsime lastele kaasa mõned esemed. Siin on olnud väga palju toredaid ja odavaid poode. Väga palju ja arutult ei saa me muidugi siit kaasa osta, sest kottidesse kõigi nende asjade mahutamine muutuks keeruliseks.

Käisime veel viimast korda siin oleku ajal lõunat söömas. Ikka nuudleid. Võtsime hotellist seljakotid. Administraator tellis meile takso, ilmselt oma tuttava, saime ka hotellis ära maksta selle eest. Jätsime hüvasti, istusime taksosse ja olimegi veidikese aja pärast rongijaamas. Näitasime oma piletid ette ja varsti saime rongi peale. Järgmised 17 tundi tuli meil siin veeta. Ja siis ootas Shangai! Minu koht oli kõige alumine nari ja Kristil kõige ülemine. Andis ikka ronida tal sinna üles. Seltskond oli õnneks täiesti normaalne ning hiinlased on loomult väga vaoshoitud. Nende puhul ei tuleks kõne allagi kellegi tüütamine või lihtsalt pealetükkivalt või ebaviisakalt käitumine. Kogu meie siinoleku ajal pole me ka mitte ühtegi purjus inimest, kui vene turistid Pekingis välja arvata, kohanud.

Aga saime pikalt lugeda. Minu igapäevases elus Eestis jääb mul alati kahjuks liiga vähe aega lugemise jaoks. Kuigi ma loen iga vaba sekundi ja poolikud raamatud on mul alati ja igal pool käepärast - autos, käekotis, öökapil, diivanilaual ja mitmes muuski kohas. Seetõttu naudingi reisidel alati neid hetki, kus saab lugeda. Sellest ilmselt tulenebki see, et mul ei ole tegelikkuses mitte midagi pikkade sõitude vastu. Pigem poolt. Nüüdsel reisil jõudsin läbi lugeda ka Kristil kaasas olnud raamatud. Rongides siin aga väga pikalt lugeda ei saa. Umbes kella kümnest on öörahu. Ja nendes avatud kupeedega rongides kustutatakse kell kümme tuled ära. Alguses natukene hoiatatakse. Umbes pool tundi varem. Nendes odavates rongides, millega ka hetkel sõitsime, ei ole ka väikeseid lambikesi voodite kohal.

Aga 17 tundi möödus kui linnulennul. Suurem osa sellest mõnusalt magades. Sest tegelikult on rongis väga hea uni. Hommikul avastasime, et sõidame teises suunas. Muidugi ei olnud me otsa ringi keeranud ega Guilini poole tagasi hakanud sõitma. Kuidagi oli neid vaguneid ringi haagitud ja meie vagun oli ilmselt lihtsalt teist pidi sattunud. Aga imelik tunne oli ikkagi! Umbes kell 11 olime Shangais. Rongijaamast taksoga hotelli sõit kestis päris kaua aega. Taksojuht otsis natukene aega õiget kohta. Issand, meie Shangai hotell oli veelgi armsam! Imelise sisehoovi ja väliterrassiga. Lisaks veel katuseterrass. Natukene pidime ootama kuni toa kätte saime. Ja see oli esimene ja ainus kord kogu reisi jooksul, kus saime tasuda kaardiga. Hotelliarve siis. Viisime oma asjad tuppa ära ja läksime kohe linnaga tutvuma.

Shangai on maailma kõige suurem linn oma 24,2 miljoni elanikuga! Meie esimene peatuskoht Hiinas, Peking, püsib auväärsel teisel kohal. Ühe reisiga oleme käinud kahes maailma suurimas linnas. Hiina on tõesti imeline! Shangaisse armusime aga esimesest pilgust. Vaatamata oma meeletule suurusele võlub see linn oma rahulikkuse ja harmooniaga. Shangai asub Huangpu jõe kallastel Jangtse suudme lähedal Hiina idarannikul. Shangai on autonoomne majandustsoon ja viimase paarikümne aasta plahvatuslik tööstuse ja majanduse areng on teinud sellest maailma kõige kiiremini kasvava linna. Kümne aastaga on linna elanike arv peaaegu kahekordistunud. Hiina ajaloo mõistes on Shangai puhul tegemist aga suhteliselt noore linnaga.

Shangai, mis tõlkes tähendab "merest kõrgemal", tekkis 13. sajandil väikese asundusena. Sellisena püsis see 19. sajandi keskpaigani, mil Briti kaubanduslikud huvid tõid kaasa sõja Hiinaga. Sõja lõppu tähistas Nanjingi rahuleping, mis võimaldas brittidel teatud Hiina sadamates vabalt kaubelda. Üks neist  oli Shangai, kus arenes peagi välja glamuurne linn, mille elanike luksuslikud eluviisid andsid lõpuks maad dekatentsile. Linn jagati kontsessioonideks, milles võõrrahvad elasid otsekui miniatuurses Suurbritannias, hiljem ka Prantsusmaal, USA-s ja Jaapanis. Huangpu-äärset kaldapealset Bundi ilmestavad endiselt koloniaalstiilis uhked ehitised, mis pärinevad veel sellest ajast, kui Shangai oli maailma suuruselt kolmas finantskeskus. 1949. aastal haarasid Hiinas aga võimu kommunistid Mao Zedongiga eesotsas ning kogu Hiina riik langes lõputu terrori, hirmu, vaesuse ja lootusetuse küüsi aastakümneteks. Kuni Mao surmani 1976. aastal, pärast mida Hiina hakkas tasapisi kosuma üleelatud õudustest. Minu jaoks oli natukene kummastav kogeda, et vaatamata kõigile nendele kannatustele, mida Mao oma kaasmaalastele tekitas, on ta Hiinas  endiselt au sees. Pekingis on siiani üks kõige külastavamaid objekte Mao mausoleum Taevase Rahu väljakul. Minu jaoks oli see küll koht, kuhu ma ei sooviks iial minna. Kuid ilmselt pole enamus inimesi kursis sellega, mida Mao Zedong tegelikult Hiina rahvale teinud on. Sarnane tunduks võib-olla see, kui sakslased ülistaksid endiselt Hitlerit.

Shangai kesklinna poolitava Huangpu ühel kaldal asub Bund ehk linna vana ja ajalooline osa ning teisel kaldal ultramoodne Pudong. 1990. aastal kuulutati Pudong erimajandustsooniks ja sellega algaski Shangai taassünd. Investeeringud voolasid sisse hämmastava kiirusega, kerkisid viaduktid, kaubamajad ja hotellid ning Huangpu kohale kerkis kobarate viisi läikivast metallist ja klaasist pilvelõhkujaid. Tänaseks on Shangai taas äri- ja moemaailmas kogu maailmas esirinnas. Tinglikult võib Shangai jagada kolmeks piirkonnaks. Lõunas asetseb põiktänavate, turgude ja templitega tüüpiliselt hiinapärane vanalinn. Sinna juurde kuulub ka Shangai kauneim traditsiooniline Yu Yuan´i aed koos traditsiooniliste turgudega. Siin aias asub väidetavalt üks paremaid Mingi dünastia aegseid kiviktaimlaid, mis meenutab Lõuna-Hiina mäetippe, koopaid ja kurusid. Kindlasti aga üks suuremaid! Endised kontsessioonialad hõlmavad Prantsuse kontsessiooni vanalinnast läänes ning Briti ja USA kontsessiooni põhja pool, kus asub ka suurejoonelise koloniaalarhitektuuriga kaldapealne Bund ning linna kaks tähtsamat kaubatänavat Nanjing Lu ja Huaihai Lu. Uusim linnaosa Pudong Huangpu idakaldal on nüüd maailma kõrgeimate hulka kuuluvate ehitistega tohutu ärirajoon.

Meie jalutasime aga Shangais ringi. Imetlesime ooperimaja ja linna südant ehk Nanjingi tänavat. Soovisime minna Shangai muuseumisse, kuid jäime napilt hiljaks - muuseumisse sissepääs suleti kell neli. Järelikult pidime tulema siia homme tagasi. Astusime sisse ka paari poodi. Siin oli aga näiteks Guiliniga võrreldes kõik ikka kordades kallim. Ostsin siiski Eliisabetile uue joogipudeli selle asemele, mis ununes Kopenhaageni lennujaama. Hakkas juba hämarduma. Jalutasime Bundile. Mööda Nanjing Lu tänavat jõe poole jalutades hakkas juba varakult meile silma vapustav vaade Pudongi pilvelõhkujatele. Suundusime Bundi kaldapealsele promenaadile. Olin muidugi kursis, et Shangai kõige suuremaks vaatamisväärsuseks peetakse just sedasama vaadet Bundilt üle jõe Pudongile, kuid see pilt, mis meie ees nüüd promenaadile astudes avanes, võttis ikka hetkeks sõnatuks. 

Ja mina, kes alati eelistanud oma reisidel linna asemel metsa või mägesid ja rahvahulkade asemel vaid mõnda hoolikalt valitud reisikaaslast, pidin nüüd Hiinas olemise ajal tunnistama, et ka siinsed suurlinnad on pakkunud mulle väga palju fantastilisi emotsioone. Ja nii me jalutasime seal kaldal edasi-tagasi ja imetlesime ja ahhetasime kõigi nende teiste tuhandete inimestega, kes olid tulnud just selle vaate pärast siia kokku. Olles kõike seda piisavalt endasse ahminud läksime otsima mõnda toredat söögikohta. Võtsime suuna hotelli poole. Teel sinna sõime kohalikus söögikohas hamburgeri moodi asja, mis maitses väga hästi. Selle juurde toodi aga kausikene mingisugust imelikku hallisegust auravat vedelikku. Lõhnas see nagu mitmendal ringil olev nõudepesuvesi. Maitses samamoodi. Igaks juhuks jätsime selle puutumata.

Enne hotelli jõudmist astusime veel sisse poodi. Ostsime pomelot õhtuks ning pudeli veini. Istusime meie hotelli pisikeses ja imearmsas sisehoovis. Jõime veini. Õues oli mõnusalt soe. Meie hotell asus täiesti Shangai südames: olime vaid mõne kvartali kaugusel Shangai jalakäijate tänavast ehk Nanjing Lu´st. Ometi oli siin nii vaikne ja rahulik. Viimase kahe päeva jooksul kulutasin raha järgmiselt: hommikusöögiks 12, lõunasöögiks 33, õhtusöögiks 15, poes 52, rongipilet Shangaisse 380 ning meie viimane hotelliarve 338 jüääni. Kokku 875 jüääni.

Thursday, December 13, 2018


IMELINE HIINA!

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV - 31.10.2018.

Ärkasime kaheksa ajal. Läksime juba oma valmis kohvidega alla võileibasid sööma. Mina sain natukene piima jälle kohvi peale. Siis uurisime, kuidas kõige paremini sõita Longji riisiterrasse imetlema. Soovisime mitte minna mõne ekskursiooniga vaid seigelda omal käel. Uurisime ka millisesse külla kohalikud soovitavad täpsemalt minna. Administraator kirjutas kõik meile paberi peale üles ning kõige ilusamad vaated pidid olema Dazhais. Kõigepealt taksoga bussijaama. Läheb maksma umbes 15 jüääni. Siis bussipilet osta Hepingi. Seal tuleb istuda ümber Dazhai bussi peale. Kõik selge, pakkisime oma päeva varustuse kokku ja läksime. Jõudsime ilusasti oma targa paberi juhtimisel bussijaama, saime suurema vaevata ostetud bussipiletid ja istuda bussi. Varsti väljusimegi. Siis tegi Kristi aga vea ja vaatas telefonist kaarti. Õigemini hakkas otsima Hepingi. Seda kohta kuhu pidime sõitma. Leidis üles ka - sinna oli üle 200 kilomeetri. Ja no leidis ka selle teise koha, Dazhai, sinna oli veel 500 kilomeetrit edasi.

Ei no, ära Sa märgi, meie hotelli administraator oli meid tõesti kaugele saatnud! Lootis ilmselt meid nii pea enam mitte näha. Ega me tõesti ei täpsustanud, et sooviksime õhtuks Guilini tagasi jõuda. Mõtlesime, mis me mõtlesime, ega meil enam midagi muud nüüd üle ei jäänud, kui oodata ja vaadata, mis saama hakkab. Guilinist välja sõites keerasime õige pea tasulisele kiirteele. See sisendas veelgi ärevust. Samas tundus meile uskumatu, et meie hotelli administraator saadaks meid üheks päevaks nii kaugele. Jäigi meil üle ainult loota administraatori kainele mõistusele. Natukene lohutas ka see, et Hiinas on väga palju kohti, mis kannavad ühte ja sama nime. Ning see on arvatavasti ainult üks kokkusattumus. Sõitsime kiirteed mööda. Mingi aja pärast väljusime aga sellelt. See mõjus lootusrikkalt. Natukese aja pärast jõudsime väiksesse külakesse. Seal pidas buss kinni ning piletimüüja tuli meie juurde ja teatas, et nüüd ongi meie peatus. Kobisime bussist maha, seal oli meil vastas uus piletimüüja, kes tegi meile selgeks, et meie järgmine buss juba ootab meid.

Juhatas meid ilusasti üle tee ja bussi peale. Müüs meile piletid uurides, kas sõidame täna Guilini tagasi ka. Kui jah, siis saame osta kohe edasi-tagasi piletid. Kuidagi imeliselt üllataval moel suutis ta selle kõik meile selgeks teha. Hämmastav! Seega olime ikka teel õigesse kohta ja igasugune kahtlus kadus hingest. Nautisime imelisi vaateid. Kohalikku külarahvast tuli bussi peale ja läks maha. Olime ainukesed mitte-kohalikud. Aga maapiirkondades on inimesed siin väga viisakad ja aupaklikud. Siin ei üritanud keegi meiega selfisid teha ega ka mitte niisama salaja pildistada. Pikalt sõitsime kärestikuse mägijõe kallast pidi. Väikesed külad jäid tee äärde. Sellised arhailised ja äärmiselt armsad.

Ühe suurema keskuse juures pidas buss kinni ning mingi uus piletimüüja astus bussi. Nõudis, et me ostaksime sissepääsu pileti Longjisse. Me loomulikult ei soovinud seda osta. See oli tegelikult üks põhjus, miks olime omal käel Guilinist siiamaani seigelnud. Kuid tädi tegi meile selgeks, et muud varianti meil ei ole ja edasi sõitmiseks peame me pileti ostma. Väga tõhus süsteem neil siin! Kuskilt mingist pilust ega august ei saa sa mööda hiilida. Selgusetuks jäi meile ainult selle konkreetse süsteemi toimimise viis: kas nad kontrollivad igaks juhuks kõik bussid üle, et leida turiste, või iga liinibussi piletimüüja teatab ette, et tal bussis turistid? Oli sellega siis kuidas oli, aga piletid pidime ostma, sest loomulikult soovisime edasi sõita. Enne Dazhaisse kohale jõudmist kontrollis politsei kusjuures veel korra meie pileteid.

Dazhais ostsime tõstuki piletid. Longji riisiterrasid paiknevad kõrgetel mäetippudel ja külgedel. Dazhai küla asub kõige kõrgemas tipus ning siin kasvatavad riisi tśuangid, hiina suurim vähemusrahvus (16 miljonit), kellel on vanad traditsioonid ja hiilgav kultuur. Tśuangidel on ka oma keel ning selle keele panevad nad kirja kusjuures kasutades ladina tähestikku. Vaated tõstukikabiinist olid fantastilised! Sõitsime päris pikalt ning seega saime neid imetleda piisavalt kaua. Üles jõudes tuli jooksu pealt tõstukikabiinist välja hüpata. Samuti pidime all jooksu pealt peale hüppama. Siin olid sellist tüüpi tõstukid, mis seisma ei jäänudki. Olid siis tõstuki operaatorid tütarlapsed, kes inimesi peale ja välja aitasid. Päris naljakas nägi see välja. Pikk platvorm oli. Igasse tõstukisse mahtus kuni 4 inimest. Platvormile oli joonistatud iga inimese seismise koha jaoks kastikene. Ja sealt õigest kohast pidi siis hoo pealt pealt hüppama, kui kabiini avatud uks sinuga kohakuti jõudis. Eriti hea süsteem oli väikeste laste (siis natukene suuremate kui sülelapsed) kabiini saamiseks välja mõeldud: vanemal kästi esimesena siseneda ja istuda ja siis järgmise kasti juures visati laps talle järele. No jah, tegelikult tõsteti operaatori poolt. Kõik sujus jälle imekiiresti ja kergelt.

Ülevalt avanesid veel vapustavamad vaated! Jalutasime siin hetke ringi. Kohalikud müüsid muidugi igasuguseid asju siin. Nii süüa, kui igasugust turistinänni. Kuid jällegi pidin imestama, et rahvast ei olnud sugugi palju. Sai rahulikult ringi liikuda ning ka teha pilte ilma inimesteta. Nüüd hakkasime alla ronima. Alla tagasi läks väike kiviplaatidest tee loogeldes riisiterrasside vahel. Konkreetselt Dazhai küla riisiterrasse on ehitatud sajandeid. Algust tehti nendega juba 13. sajandil ning lõplikult valmisid 20. sajandi alguses. Terrassid on 800 meetri kõrgusel mägedes ning laiuvad 66 ruutkilomeetril. Kui üleval keskuses veel isegi oli rahvast, siis jalgrajal mäest alla kohtasime vaid mõnda üksikut inimest. Ilmselt sõitsid kõik turistid ka alla tõstukiga. Meie tahtsime aga jalutada. Eriti veel sellise ilusa päikeselise ilmaga.

Paar imepisikest, ainult mõnest majast koosnevat küla, jäi teele. Alla tagasi jõudnud, siis kohas, kust tõstuki peale läksime, tegime kiire söögi. Bussini oli meil aega umbes pool tundi. Söögikohas, täiesti oodatavalt kusjuures, ei rääkinud keegi inglise keelt. Oma piltidega menüü olid nad aga riputanud nii kõrgele seina peale, et ka näpuga ei ulatunud me näitama. Olukorra lahendamiseks ja saamaks siiski just neid konkreetseid nuudleid, mida soovisime, haaras Kristi seina äärest mingi toeka kurika. Osutumaks siis õigele pildile. Eemalt vaadates nägi selle liigutuse algfaas siiski välja arvete klaarimisena kohalike vahel. Igal juhul söögikoha omanik tõmbas hetkeks selja küüru.

Aga nende nuudlite maitse on mul siiani suus! Need olid parimad kogu meie Hiinas oleku ajal söödutest. Käisime kiiresti läbi WC-st ja siis bussi peale. Siia jõudes oli meile tolle bussi piletimüüja kinnitanud, et buss läheb tagasi täpselt sama koha pealt. Bussiajad olid pileti peal kirjas. Istusime bussi. Tagasisõit kulges samamoodi kui siia tulek. Hepingis toimetati meid samamoodi hellalt ja hoolitsevalt Guilini bussi peale ringi. Huvitav, kas see käibki neil siin nii või koheldakse sääraselt vaid kohtlaseid välismaalasi? Igal juhul jõudsime me ilusasti Guilini tagasi, küll pimedas juba, võtsime rongijaamast takso ning õige varsti olimegi hotellis.

Tõmbasime neli minutit hinge ja läksime õhtust sööma. Täna soovisime me süüa Guangxi (provints, kus asusime) kõige kuulsamat rahvustoitu hot pot´i. Kuigi ega me täpselt ei teadnud millega tegemist. Saime hotellist soovituse paberi peale kirja, juhised ja asusime otsima. Jalutasime ühest kohast mööda, kus pakuti tõesti meie soovitud sööki, kuid nimi oli teine. Läksime edasi veel. Mingi aja pärast vahtisime vist kõiki söögikohti juba väga näljase pilguga, sest üks meesterahvas tuli küsima, kas ta saaks meid aidata. Näitasime paberit ja ta juhatas meid täpselt sama koha juurde tagasi, mida olime valeks pidanud. Vist on heal lapsel mitu nime. Astusime sisse. Suunati meid ilusasti istuma vaba laua taha. Koht tundus olevat väga populaarne. Rahvast oli palju.

Menüü oli isegi inglise keeles. Ettekandjad sellele vaatamata inglise keelt ei rääkinud. Aga neil oli uhke äpp! Sinna olid sisestatud tüüpküsimused hiina restoranides a la, kas soovite vürtsikat sööki või mitte, kas soovite söögi juurde riisi või nuudleid, milliseid juurvilju soovite, kas soovite ka teed söögi juurde, kas soovite oma söögi valmimist pealt vaadata jne? Väga nutikas ja kõik asjad saavad paika pandud. Seda viimast, ehk oma söögi valmistamist, me siiski vaadata ei soovinud. Sest meie tellitud kalal polnud tellimise hetkel veel aimugi oma saatusest. Kõiki maitseaineid ja igasugu lisandeid saime oma maitse, eelistuste ja käe järgi ise võtta. Selles osas olime siiski tagasihoidlikud nagu tüüpilised valged turistid.

Hot pot´i, selgus, olime siiski söönud Hiinas juba neljal õhtul Pekingis. Põhimõtteliselt sama asi, mis tehti meile seal. Lihtsalt nüüd oli keedupott meie oma laual ja kõik koostisosad meie enda sisse panna ja keeta. Pekingis tehti see meie eest lihtsalt ära. Kuid söök oli jälle super! Oleme siin imestanud kogu reisi aja, kui toitev ja hea ja tervislik (värske!) on siinne söök. Ja kuidas siin ei ole mitte mingisugust magusaisu. Ilmselt saame selle rahuldatud selle meeletu koguse punase pomeloga, mida me siin iga päev sööme. Nüüd restoranis sõime veel natukene arbuusi ka. Kõhud täis, käisime veel turult ja mõnest poest läbi. Ostsime oma tänase pomelo ja natukene riideid. Hotellis sõime oma pomelo ära ja varsti nägime ilusaid unenägusid.

Raha kulutasin täna erinevatele bussipiletitele 204 jüääni, taksole 20 jüääni, hommikusöögile 12 jüääni, lõunasöögile 10 jüääni, õhtusöögile 47 jüääni (hirmus kallis!), Longji riisiterrasside pilet 90 jüääni, tõstuk 55 jüääni ja pomelo 7 jüääni. Kokku siis 445 jüääni. Ning homme ootab meid ees 17 tunnine rongisõit ja ülehomme hommikul olemegi juba maailma kõige suuremas linnas. Shangai on see!