AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 7. päev

SEITSMES PÄEV - 3. august 2023

Algas meie viimane hommik ja päev Austrias. Pidime kõik asjad uuesti kokku pakkima ja kaasa võtma. Või vähemalt lootma, et sai kõik kaasa. Kuna siin kohapeal ühtegi inimest ei olnud, siis enne võtmekaardi vastavasse kasti laskmist pidime üritama läbi mõelda mitmeid kordi ega kuskile midagi ei ununenud ja kas kõik sai kaasa? No täitsa vabalt olekski võinud unustada näiteks telgi rõdule kuivama! Meie õnneks suutsime telgi siiski kaasa pakkida ja võtsime edasi suuna Rappenlochschluchti. Seal asub väga ilus matkarada, mis kulgeb paralleelselt kärestike ja koskedega orus suundudes kogu aeg järsult mäest üles Staufensee järve/veehoidla juurde. Tegelikult on siin mitmeid erinevaid matkaradu, aga sellisel esmasel uurimisel tundus järve juurde matkamine kõige huvitavam.

Rada oli tõesti ilus kulgedes läbi sügava jõekanjoni kohati kõrgel kaljuseinal. Mingi osa rajast oli aga suletud selle kehva seisundi tõttu. Selle osa pidime  käima lihtsalt mööda teed. Autosid siin küll eriti ei sõitnud - selle paari kilomeetri peal sõitis meist mööda vist ainult üks auto. Mingil ajal leidsime teelt süsimusta sisaliku. Täiesti liikumatu! Ei saanud aru, kas ta on elus või surnud. Ausalt öelda tekkis kahtlus, et kas ta üldse päris on!? Kahtlaselt läikiv ja plastmassi moodi nägi välja. Võtsin teepeenralt ühe rohukõrre abiks proovides aru saada, kas on tegemist päris loomaga. Natukene ikka liigutas... aga siis teeskles edasi surnut. Üritasin teda küll veidi ergutada ja teelt ära nügida, aga tema soovi teeselda surnut ei suutnud ületada minu soov teda ohutumasse kohta saada.

Matkasime umbes kaks tundi. Siis jõudsime matka alguspunki tagasi. Seal olime alguses juba hämmastunud selle üle, et leidsime siit eest Rolls-Royse´i muuseumi. Poleks osanud kuskil keset metsa matkaradade alguspunktis oodata automuuseumi. Enne oli see olnud suletud. Nüüd oli küll avatud, aga Karl enam eriti ei tahtnudki sinna minna. Ootas ja panustas homsele päevale: plaanis Porsche muuseumi külastus siis. Aga siin oli üks muuseum veel - Krippenmuseum saksa keeles. Üritasime seda tõlkida: vasteks saime hällimuuseum! Eriti see midagi ei öelnud meile. Eliisabet arvas, et tegemist on vanade beebihällide muuseumiga. Mina igal juhul soovisin seda külastada. Lapsed sellest eriti midagi ei pidanud, mistõttu läksingi üksi.

Tegelikult on Krippenmuseumi puhul tegemist jõulusõimede muuseumiga! Jõulusõimeks nimetatakse siis sõime, millesse vastsündinud Jeesus asetati millegi parema puudumise tõttu. Teadupärast sündis ta laudas. Aga muuseum ise jättis mulle vapustava mulje: olin täiesti rabatud sellest filigraansest tööst, vaevast ja ajakulust, mida inimesed on jaksanud ja viitsinud nende minimaailmade kallal näha. Kõige uhkem väljapanek on 23 meetrit pikk ning jutustab terve Jeesuse eluloo sünnist ristilöömiseni läbi 14 erineva täiuseni viimistletud stseeni. Kahetuhande aasta tagune olustik, maastikud, linnamiljööd jne, olid nii hästi ja põhjalikult kujutatud, et olin täiesti lummatud. Tänavad liikusid nurgataguseid mööda edasi, kõik oli ruumiline, absoluutselt igale detailile oli tähelepanu pööratud!!!

Olin lastele küll öelnud, et ega mul ilmselt üle 15 minuti ei lähe. Aga no läks ikka pikalt aega kuni sain kõik selle imetletud. Hiljem juba kodus tagasi olles ja muuseumi kohta rohkem uurides, olin veel rohkem hämmeldunud: nimelt on Dornbirnis (see on siis linn, mille ääres Rappenlochschlucht asub) olemas jõulusõimede ühing!!! Ja üle maailma pidavat olema sellised ühinguid veel palju. Ning see kohalik ühing külastas 1982. aastal Itaalias ühte jõulusõimede muuseumi ja hakkaski pärast mõtlema, aga äkki võiks neilgi oma jõulusõimede muuseum olla. Ja juba 1995. aastal hakatigi tegutsema! 2002. aastal alustati vana aida renoveerimist ning 2003 muuseum avati. Tavapäraselt võib muuseumis näha 100-120 jõulusõime. Igal aastal jõulude eel üllatatakse külastajaid millegi uuega.

Edasi sõitsime Ammeneggi teed mööda Bodeni (saksa keeles Bodensee) järve poole. Nimetatud teelt pidid avanema imelised vaated sellele Kesk-Euroopa suuruselt kolmandale järvele, mis kuulub kolmele riigile - Austria, Śveits, Saksamaa. Midagi sealt tõesti nägi, aga ei miskit erilist. Kui lõpuks päris kohale järve äärde jõudsime, olid muljed hoopis võimsamad. Koht, kus täna Austrias ringi sõidame, on Bregenzer Wald ehk siis Bregenzeri mets. Põliselanikud peavad kalliks vanu tavasid ja arhitektuuri ning on sellest ainulaadsusest paljugi säilitanud. Näiteks erinevad siinne murre ja rahvariided kõvasti ülejäänud Austrias leiduvast. Pigem ongi minul jäänud siin ringi uudistades mulje, et ühtsema ning terviklikuma (kuigi ka neis leidub märkimisväärseid erinevusi) piirkonna moodustavad Śveitsi kirdeosa, Saksamaa edelaosa, Austria loodeosa ning Liechtenstein ehk siis just nimelt Bodensee piirkond.

Bodensee pindala on 538 ruutkilomeetrit. Meie läksimegi järve äärde Bregenzi linnas. Kunagine Rooma riigi poolt rajatud Brigantiumi asula on muutunud väga populaarseks suvituskohaks just tänu järvele. Aga vaatamist väärt on ka vanalinn. Meie küll keskendusime järvele. Võtsime autost kaasa väikeseks järveäärseks piknikuks plaanitud söögid-joogid ja jalutasime järve äärde. Ilm oli täna pilvine ja tuuline, mitte üleliia soe, mistõttu ujumise peale me ei mõelnud. Aga mõned lapsed nautisid siiski veemõnusid ilmale vaatamata. Tulenevalt tuulisest ilmast oli hoopis mitmeid tuulelohe lennutajaid ja surfareid näha ranna ääres toimetamas. Aga piknik siin oli tore ja vaated tõesti ilusad. 

Ja nii möödusidki meie selle reisi viimased hetked Austrias! Õige pea olime Saksamaal tagasi, kus võtsime suuna Lichtensteini lossi juurde. Kui juba Liechtensteini riigis käisime, siis tuli ju külastada loomulikult ka Lichtensteini lossi! Seda enam, et viimane jäi meile peaaegu ette teel Stuttgarti. Loss on äärmiselt pisikene. Asub kõrgel mäe otsas, kust avaneb suurepärane vaade all laiuvale linnale. Hetkel eraomandis olev loss ehitati vanast, esialgsest lossist, millest hetkel säilinud vaid varemed, 500 meetri kaugusele, 1840.-1842. aastal ühe vahepealsema 14. sajandil ehitatud lossi müüridele. Nagu ikka keskaegseid losse, on praeguse lossi eelkäijaidki, vallutatud, põletatud, maatasa lammutatud ja jälle üles ehitatud. Hilisemal ajal oli Lichtensteini loss kasutusel vaid jahilossina. Gooti stiilis loss on sarnane Saksamaa uhkeima ja suursuguseima Neuschwansteini lossiga, mis ei asu siinsest piirkonnast sugugi kaugel. Isegi mõtlesime seda külastada kuni uurisin pileti hinda, mis praegusel tippperioodil oli 68 eurot inimese kohta giidiga tuuril. Lictensteini lossi pääsesime 12 euro eest, mis kõneles igal juhul just selle külastuse poolt. Pileteid ostes ütles piletimüüja meile, et ekskursioon on saksa keeles ja andis kaasa inglise keelse brožüüri, kus pidi olema kogu räägitav jutt kirjas. Natukene pidime ootama järgmise ekskursiooni alguseni. 

Lossi hoovi ja territooriumile iseenesest pääseb vaid 4 eurose piletiga. Sellega aga lossi siseruumidesse ei pääse. Meie tuuri alguseks oli giidini jõudnud juba info neljast saksa keelest mitte aru saavast huvilisest. Ja kuna giid rääkis ise väga head inglise keelt, siis rääkis ta spetsiaalselt meie jaoks siiski ka inglise keeles teist korda sama jutu. Õnneks ükski teine turist ei pahandanud pikemaks veninud ringkäigu pärast. Lossis sees pildistada ei tohtinud. Kuid lossi interjöör oli väga kaunis - maalitud seinad, laemaalid, vitraažid, vaibad jne. Lossis oli väike, aga suursugune, relvakogu. Kusjuures täiskomplektis samurai riietus koos relvastusega 16. sajandist. Üks lossi omanikest oli olnud reisimise ja relvahuviline. Oli ka mitu kunagistele lossiomanikele valmistatud raudrüüd. Lossi nimi ei ole aga tulnud sugugi mitte seosest lähedal asuva riigiga vaid hoopis lossi torni ehitusmaterjalist. Valge kivi lihtsalt särab päikese käes heledalt!

Päev hakkas läbi saama ja meil aeg suunduda Stuttgarti, kus tänase öö plaanisime veeta, et olla homme kohe juba suhteliselt lähedal Porsche muuseumile. See oli nüüd siis see osa reisist, mis Karli kõige rohkem kõnetas. Hotell oli meil selline tagasihoidlik. Kaks tuba: üks mulle ja Katariinale ja teine Karlile ja Eliisabetile. Kummaliselt pidin vastuvõtus maksma kaks korda. Administraator väitis, et pole võimalik tasuda kahe toa eest kokku 100 eurot. Pidin tegema kaks makset. Kõigepealt ühe toa eest 50 eurot ja siis teise toa eest 50 eurot. Arvan, et pigem oli asi siiski administraatori oskustes, kui pangaterminaali võimalustes. Aga makstud saime lõpuks, toad kätte ka. Meie ja Katariina tuba oli suhteliselt hea. Karli ja Eliisabeti oma sugugi mitte. Panime asjad tuppa ära ja läksime õhtusöögi kohta otsima. Valikus jäi sõelale kaks kohta, mille vahel valik suhtelistelt keerukaks osutuks. Üks oli kallim ja selline mõnus koht. Teine oli odavam ja väga lihtne kebabirestoran.

Valiku tegime viimase kasuks. Aga pean ütlema, et söök oli suurepärane. Liiga palju oli seda ainult! Poest ostsime hommikusöögiks mahla. Eliisabet tuli meie tuppa enne magamaminekut veel duśśi alla. Raha kulutasime täna järgmiselt: minu pilet Krippenmuseumis 4 eurot, parkimine Bodensee ääres 2 eurot, Lichtensteini loss külastus 12 eurot inimese kohta, hotell kaks tuba kokku 100 eurot, õhtusöök 44 eurot ja poes 7 eurot. Kokku 205 eurot.

AUTOREIS LÄBI TAANI JA SAKSAMAA LIECHTENSTEINI - 6. päev

KUUES PÄEV - 2. august 2023

Täna plaanisime avastada osakest Śveitsist! Eliisabeti soov sellel reisil oli matkata mägedes nii Austrias kui Śveitsis. Meie eelmisel autoreisil Balkani maadesse meeldisidki talle kõige rohkem need päevad, kus me Montenegros ja Serbias mägedes matkasime. Meie eilsel matkal Liechtensteinis ilmutas muidugi temagi kõikehõlmavat laiskust. Tänane hommik tervitas meid aga kõikehõlmava vihmasajuga. Taevas oli hall ja vihm tundus lõputu! Kuigi usaldades ilmateadet, pidi meid täna ees ootama reisi ilusaim ilm!? Aga nagu klassikud on öelnud: on nagu on ja tuleb, mis tuleb! Meil polnud paremat ilma hetkel kuskilt võtta ning pidime oma plaanid teoks tegema sellega mis antud. Tegime kaasa taas mõned võileivad ning hallis vihmasajus asusime Śveitsi poole teele. Täna kolmekesi, sest Katariina jäi õppima. Mõni eriti laisk üliõpilane peab kahjuks keset suvegi koolitöid tegema. Tegelikkuses asi siiski nii hull pole - tal vaja oma bakalaureuse töö jaoks kirjutada luuletused, aga inspiratsiooni leidmine ühel luuletajal ei pruugi olla sugugi lihtne.

Mägedes oli vihmaga päris kehv sõita, aga kui juba otsapidi Śveitsis olime, hakkas sadu järele andma ja jõudes esimesse sihtkohta ehk pisikesse Appenzelli linna, tuli päikegi lõpuks välja. Appenzellis (tegelikult kogu siinses piirkonnas) on väga tugevad rahvuslikud traditsioonid ja äärmiselt puhas looduskeskkond. Ilmselt on need ka põhjused, miks tulevad siia turistid. Ja siis need alpilinnakeste maalitud majad! Meie sattusime siia siiski kõige enam asukoha tõttu: see Śveitsi kirdenurk jäi meie asukohale kõige lähemale. Appezellis on siiani säilinud linna keskväljak Landsgemeindeplatz, kus toimub regulaarselt igal aprilli viimasel pühapäeval kantonite (regionaalne üksus) rahvahääletus. Hääletus toimub lihtsa käetõstmise meetodil ning hääletamisele pannakse rahvast puudutavad regionaalsed küsimused. Appenzellis loeb tõesti rahva hääl! Traditsioon on säilinud 14. sajandist peale, kus mõõkadega ehitud mehed kogunesid oma arvamuse avaldamiseks. Ja just nimelt mehed: naistel ei olnud kuni 1990ndate aastateni õigust kantonivalimistel hääletada.

Jalutasime selles maalitud fassaadidega majadega linnas ringi - olid tõesti kaunid majad. Eriti ilusa ja uhke maalinguga oli Raekoda, mille kõrval pisikeses puumajas asub Appenzelli muuseum ja infopunkt. Meie läksime infopunkti, et uurida täpsemalt võimalusi minemaks Śveitsi selle piirkonna kõrgeima mäe Säntise otsa. Minu mõte oli sõita köisraudteega üles ja matkata siis alla tagasi. Aga tahtsingi üle küsida, et kas see ka reaalne on elementaarsema varustuseta nagu matkasaapad? Infopunkti töötaja oli igal juhul veendunud, et mitte mingil juhul!!! Et sinna mäkke ikka korralike matkasaabasteta ei lähe. No ma olin ikkagi natukene skeptiline alguses. Vähemalt selles osas, mis isiklikult minusse puutus.

Saime juhised kuhu peame täpselt sõitma, et jõuda Säntise jalamile tõstuki juurde ning asusime teele. Säntise tipp asub Alpsteini massiivis ning on oma 2502 meetriga mäestiku kõrgeim. Teele jäi meile maaliline Urnäschi küla, mida meil samuti plaanis külastada. Aga jätsime selle siiski tagasituleku ajaks. Kõigepealt mägi! Teel ülespoole avanesid nüüd meile tõesti need kõige tüüpilisemad ning maalilisemad alpimaastikud. Minul on olnud õnn neid imetleda palju Alpides ronides. Karl on käinud korduvalt Alpides nii Śveitsis kui Prantsusmaal lauatamas. Seda siis talvel. Suvised vaated olid tal nägemata. Eliisabet polnud varem aga nii kõrges mäestikus üldse käinud. Muidugi väga kõrgele minnes kaovad sellised maalilised rohelised vaated ära asendudes lume ja jääga, aga needki on nauditavad. Üks kaunimad päikesetõuse on jäänud mulle meelde näiteks Mont Blanc´il ühel hommikul kella viie ajal. Samas muidugi üks külmemaid!

Tõstukid lähevad üles mäkke iga poole tunni tagant. Ostsime piletid ära ja pidime umbes 15 minutit ootama. Piletihinnad on muidugi üüratud! Ja ootamatult selgus, et mina kui üliõpilane, sain kõige odavama pileti 34 euro eest. Karli ja Eliisabeti piletid maksid kumbki 58 eurot! Eliisabet ei võtnud oma õpilaspiletit lihtsalt kaasa!!!? Aga no kui me muidugi sinna tõstuki peale saime ja üles hakkasime sõitma, siis need vaated olid loomulikult võrratud. Ilm oli läinud väga ilusaks, mistõttu saime segamatult nautida ning pildistada. Üllatavalt oli enne päris üles jõudmist peatus: mõned, välimuselt eluaegsed ning sitked matkajad korralikus varustuses, läksid seal maha. Ilmselt oli seal mingi matkaraja algus. Meie sõitsime aga päris üles välja. Gondlist väljusime uhkesse hoonesse, mistõttu kohe ei saanudki aru, milline meeletu tuul siin mäe otsas oli!

Kui siis päris õue astusime pidi tuul minema viima esimese hooga! See oli tõesti nii tugev, et isegi kohal seismisega oli raskusi. Rääkimata käimisest. Kohe kui ühe jala astumiseks üles tõstsid, oli selline tunne, et tuul viib minema. Kõikide inimeste liikumine nägi kõrvalt vaadates äärmiselt kummaline ja naljakas välja. Kõik üritasid ennast väga raskeks teha ja hästi maad ligi hoida. Samas pidi treppidest üles ronima. Sest see päris tipp oli natukene veel edasi. Kuidagi jõudsime sinna. Osad inimesed siiski loobusid: see meeletu tuul ikka ehmatas ära ja kiiresti suunduti tagasi maja kaitsvasse varju. Aga vaated siin olid imelised! Säntise tipust avanevad vaated põhja pool Bodeni järve ja Schwarzwaldini ning Glaruse Alpideni lõunas. All turnivat matkarada vaadates ja mõeldes tänasele meeletule tuulele, ei tundunud enam tõesti hea mõte lühikeste pükste ja tossudega alla minemine.

Karl turnis muidugi mõnuga vinges tuules mööda kaljusid! Poseeris siin ja seal. Fotod saime ägedad. Aga mingi aja pärast hakkas see tuul liiga tegema - nii kõva tuul pani minul igal juhul pea huugama. Ega me hästi valmistunud selliseks kohaks ei olnud. Tegimegi veel viimased poseerimised ja läksime meiegi sisse tagasi. Sees selgus, et hoones on ka päris suured näituseruumid. Käisime needki läbi. Siis leidsime mõnusalt paar lauda ja istusime oma lõunasööki nautima. Kaasa võetud võileivad tundusid täna eriti head millegipärast. Saime oma lõuna söödud ja käia korraks ka kõrval asuvas turistipoekeses. Uuesti tõstuki peale ja taas mäest alla. Alla sõites olid kohati need vaated veelgi ilusamad võrreldes üles minekuga. Valisingi teadlikult meile kohad teisele poole alla sõites.

Sõitsime tagasi Urnäschi. Pisikene alpikülakene muljetavaldavate lillepottidega akendel. Nagu piltpostkaart alpimaastikelt. Meie läksime Brauchtummuseumi. Muuseumis on vanade piirkondlike talumajade taastatud interjöörid, rõivad ja käsitöö. Samuti suur Alpi kellade kogu. Need on siis need kellad, mida kariloomad siin kaelas kannavad. Nendel kelladel on aga peale looma asukohast märku andmise väga suur vanadesse rahvatraditsioonidesse kuuluv tähendus ning nad on seotud paljude just siinse piirkonna iidsete kommetega. Muuseumis oli väga tore piletimüüja! Vanem proua, kes rääkis ainult saksa keeles, kuid kõik jutud saime räägitud. Minu ammu unustatud saksa keel on hakanud siin oldud aja jooksul vähehaaval meelde tulema. Põhiliselt soovitas ta meil vaadata dokumentaalfilmi Alpenzelli piirkonna vanadest rahvakommetest. Leppisime kokku, et ta paneb meile 30 minuti pärast valmis inglise keelse filmi.

Aga juba 10 minuti pärast tuli käbe vanaproua joostes üles ja teatas meile, et tal on kõik nüüd filmi vaatamiseks valmis. Kiirustasime siis alla tagasi. Film rääkis Alpenzelli vanadest traditsioonidest, mida siiani vapralt ja suure uhkusega au sees hoitakse ning järgitakse. Śveitslastele meeldivad väga suured ja lärmakad festivalid ning pidustused uhkete kostüümidega. Just nende juurde kuuluvadki need lehmakellad. Ja kellasid kannavad endiselt osad siinsed lehmad. Paljudel rahvafestivalidel on paganlikud juured. Eriti neil, mis kuulutavad kevade tulekut. Samas lugesin ühte arvamust, mis selle ümber lükkas ning seostas nimetatud vanu kombeid hoopis Rooma impeeriumi ja tolle vanade rahvakarnevalide (vastlapäeva) traditsiooniga. Selle poolt räägib fakt, et vastlakarneval elab Itaalias väga jõuliselt tänaselgi päeval. Kogesime seda Katariinaga eelmisel kevadel Napolis. Võta siis kinni, mis see päriselt õige on!? Mägikülades peetakse rahvapidustusi spetsiaalselt lehmadegi auks, tähistamaks kevadist ja sügisest karja ajamist - karja ajamist üles mägedesse või sealt tagasi külasse. Maikuus on ka näiteks lehmavõitluse meistrivõistlused!

Mitmeid tavasid peetakse tänapäeval siiski kergelt öeldes natukene kummaliseks nagu näiteks laste suitsetamist, juba mainitud vabas õhus hääletamist ja lehmadele pühendatud tseremooniaid ning enamus pidustustega kaasnevat lärmi, milles kõige olulisemal kohal taas need lehmakellad. Funkensonntag´i ehk sädemepühapäeva tähistatakse tuhkapäevale järgneval pühapäeval ning sellega aeti minema talv. Peo tipphetk on Funkebaabe - ilutulestikuga täidetud nukk asetatakse traditsioonilisele jaanitule kohale, et sellega talv minema hirmutada. Kui nukk plahvatab ongi talv väidetavalt oma otsa leidnud! Külad võistlesid omavahel selles, kes suudab suurema ja uhkema lõkke teha (tänasel päeval on loomulikult kehtestanud sellele piirangud). Lõkke jaoks kasutatava puidu pidid korjama kohalikud poisikesed. Ning päeva tegevuste seotus tule ja sädemetega on andnud ilmselt ka aluse poiste suitsetamise julgustamiseks sellel päeval, mida aktsepteeritakse kusjuures tänase päevani. Funkensonntag hõlmab endas lisaks Funkebaabele tõrvikuparaadi, ilutulestikku ning spetsiaalse küpsetise "Küechle" jagamist kostümeeritud naiste poolt. Funkensonntagi tähistatakse ka Liechtensteinis.

Järgmine natukene veider ja jube traditsioon on uusaasta tähistamine, mis samuti pärineb paganlikest aegadest. 31. detsembril ja uuesti 14. jaanuaril (vana kalendri järgi uusaasta) peidavad kohalikud põllumehed end jubedate ja veidrate maskide taha ja riietuvad paganliku välimusega okstest, lehtedest, samblast ja muudest looduslikest materjalidest valmistatud kostüümidesse kandes kaelas hiiglaslikke lehmakellasid. Et siis meenutada vaime... nimetatakse neid mummeriteks. Kellad helisevad (loe: teevad kohutavat lärmi), kui mehed oma külas ukselt ukseni käivad, aeglasel ja kummituslikul moel joodeldades, soovides naabritele head uut aastat. Samas peab märkima, et osad mummerid ei riietu mitte koledatesse kostüümidesse, vaid vastupidi väga kaunitesse rahvarõivaste sugemetega värvilistesse sametrõivastesse, millede põlvpükste juurde käivad lumivalged põlvikud. Mõned mehed riietuvad ka naisteriietesse. Aga nendegi kostüümide juurde käivad jubedat häält ja kära tegevad lehmakellad. Maailma eri paigus on võimalik leida mitut eri tüüpi joodeldamist, kuid see, mida tehakse Appenzelli piirkonnas uuel aastal on eriti jube ja külmavärinaid tekitav. Kellel nüüd huvi tekkis, siis külastage vana-aasta öösel Urnäschi ning seal võib kindlasti nii mõndagi huvitavat ja põnevat kohata! Kuna praegu siiski suvi, siis õnnestus kõik neid pidustusi vaid filmilindilt näha: sellele vaatamata olid need äärmiselt muljetavaldavad ning võimsad. Foto pidin laenama olude sunnil internetiavarustest.

Pärast sellist toredat muuseumi- ja filmielamust sõitsime Herisausse, mille puhul on tegemist juba väikese mägilinnakesega. Siingi olid mõned vanad ja huvitavad maalitud majad. Aga linn ise suurem ja avaram näiteks Appenzelliga võrrreldes. Otsisime siit mõnd toredat ja mõnusat kohvikut, kus saaks üht head kohvi nautida. Otsida me ju võisime, aga ei leidnud me mitte midagi! Isegi tark mees taskus Google ei aidanud hädast välja. Hakkasime siis lõpuks Austria poole tagasi sõitma, lootes, et jääb tee peale mõni imelise vaatega kohvik. Olles mõnda aega sõitnud, saime aru, et nii me vist jäämegi ilma tänasest kohvikust. Karl pani nüüd ikkagi Googli kohvikut otsima ning seekord leidiski ta neid kohe päris palju. Kuigi kahjuks enamus neist osutus suletuks!? Siin on vist tõesti selliselt, et põhihooaeg on tegelikult talvel. Või oli see seotud hoopis eilsete suurte pidustusega riigi sünnipäeva puhul.

Lõpuks siiski leidsime ühes imepisikeses külakeses või linnas, mine nüüd võta kinni, mis  see täpselt oli, pisikese kohaliku pagaritöökoja. Küla või linn koosnes kirikust, paarist poest, imepisikesest purskkaevuga keskväljakust ja elumajadest nende ümber. Müüja inglise keelt ei rääkinud ja kuni mina oma unustatud saksa keeles sõnu ritta seadsin, jõudis tulla üks väärikas vanaproua, kes kõneles väga head inglise keelt. Edastas kõik meie soovid ja küsimused, meie põhiline soov oli võimalus istuda väljas, millele müüja vastas väga rõõmsalt "jaa", aga kuna me väljas laudu ei näinud, siis arvasime, et ta ei mõistnud meid, müüjale. Selgus, et müüja mõistis meid küll ja laud, kus võisime istuda, oli nurga taga purskkaevu kõrval. Me lihtsalt ei näinud seda!

Kohalik proua soovitas meil veel proovida siinse piirkonna traditsioonilist alpi juustu pirukat, mis pidavat viima keele alla! Loomulikult ei saanud me sellist soovitust eirata. Ja juustu valmistamine on üks selle piirkonna väga vanu traditsioone, millega jällegi seotud mitmeid kombetalitusi, aga las need olla... Tellisime pirukad, Karlile ja Eliisabetile kohvid ja mulle ühe kohaliku külma õlle. Istusime kui paradiisis! Ilm oli pöördunud 180 kraadi - hommikusest lausvihmast oli saanud kõikehõlmav päikesepaiste ja tegemist oligi meie reisi kõige ilusama ilmaga päevaga! Nautisime kõike seda ikka täiega. Kui tagasi hakkasime sõitma sai rooli istuda Karl. Olime leppinud kokku, et täna siis võtan mina selle ühe õlle kohvikus ja Karl teeb sama järgmisel korral. Ette ruttavalt võin öelda, et sellise nauditava võimaluseni me kahjuks rohkem ei jõudnudki.

Raha kulutasime täna tõstukile Säntise otsa 150 eurot, kohvikus 22 eurot ja bensiini ostsime 81 eurot eest. Kokku 263 eurot.