Saturday, October 23, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KAHETEISTKÜMNES PÄEV!

KAHETEISTKÜMNES PÄEV - 29. juuli 2021!

Kella kaheksast olime üleval. Tegime hommikusöögi ja sõime seda imelises aias. Nüüd hommikul sõitsime ööbimiskoha juurest välja ikka teed mööda erinevalt eile õhtust, kus tee asemel kasutasime jalakäijate silda! Käisime vaatamas Rugova kanjonit, mis algab kohe Pejast ning suundub üles mäkke Montenegro piiri äärde. 25 kilomeetri pikkune ja 1000 meetri sügavune kanjon on üks Euroopa pikimaid ja suurimaid. Kanjoni tekitas veeerosioon ja Peja liustiku taandumine. 1985. aastal kuulutati Rugova kanjon geoloogiliste, hüdroloogiliste, speleoloogiliste ja botaaniliste väärtuste ning suurejoonelise maastiku tõttu looduspärandi kaitsealuseks mälestiseks. Mööda kanjoni põhja kulgeb küll maantee, aga ega neid kõige paremaid ja ilusamaid vaateid meil ei õnnestunud siiski  näha. Mööda kanjonit kulges meie tee Montenegrosse välja kuhu olimegi uuesti teel.

Aga enne sinna jõudmist käisime veel 13. sajandil ehitatud Peja nunnakloostris. Kloostrit laiendati 14. sajandil, mil sellest sai Serbia patriarhide asukoht. Kesk- ja varauusajal kasutati kloostrit ka Serbia peapiiskoppide ja patriarhide mausoleumina. Kompleks on unikaalne kogu piirkonna keskaegses arhitektuuris kuna ühte hoonesse on kokku ehitatud neli erinevat kirikut: Püha Nikolause, Püha Demetriuse, Pühade Apostlite ja Püha Neitsi Odigitrija kirikud. Kolme neist pääseb ühe sissekäigu kaudu ja neljandasse eraldi sissekäigust. Olin sellest kirikust või õigemini peaks ütlema kirikutest täiesti lummatud! Midagi nii ilusat polnud ma tükk aega näinud. 2006. aastast kuulub klooster koos Visoki Dećani kloostriga (mida külastasime eile) UNESCO maailmapärandi nimekirja. 2006. aastal restaureeriti kogu klooster nii seest kui väljast. Ja Peja kloostergi on KFOR-i vägede kaitse ja valve all.

Edasi sõitsimegi uuesti Montenegro poole. Esimesel sisenemisel sinna sõitsime mööda lõunapoolseid kohti Vahemere äärt pidi. Nüüd aga soovisime tutvuda ka mägedega Montenegro põhja osas. Piirini jõudsime suhteliselt ootamatult ja äkki - Kosovo on tõesti väga väike riik! Kosovo poolel läks päris kiiresti. Meie jaoks harjumatult pikk oli aga kahe riigi vaheline nö piiritsoon. Ikka väga mitmeid kilomeetreid sõitsime kuni lõpuks jõudsime Montenegro piirini. Arvasime juba, et vist polegi Montenegro pool piiripunkti, aga see ei tundunud ka loogiline. No lõpuks jõudsime siiski muidugi sinna. Tegelikult õige ka - miks ehitada piiripunkti kõrgele mägedesse! Mõistlikum on see alla poole ehitada. Töötajatel lihtsam tööl käia jne. Piiriületajatel ju vahet pole: nemad sõidavad nagunii üle mägede. Bensiinijaamas käisime Montenegrosse jõudes jäätist ostmas. Mis ei olnud muidugi üldse hea. Ma olen pool maailma läbi rännanud ja võin julgelt kinnitada, et maailma parim jäätis on Eestis! Jah, jäätise suhtes olen ma väga valiv.

Montenegro põhjaosas oli loodus jällegi teistsugune Kosovoga võrreldes. Oleme ikka ja jälle imestanud sellise märgatava muutuse üle riikide vahetudes. Nagu loodus aktsepteeriks inimeste loodud riikide piire. Suundusime Durmitori rahvusparki. Talvisel perioodil on see imeline suusakuurort. Suvel aga armastatud matkamise kohaks nii kohalikele kui turistidele. Rahvuspark on koduks 163 linnuliigile, 50 erinevale imetajale ja parimale kollektsioonile liblikatele kogu Euroopas. Imetajate hulgas võib siin kohata isegi karu ja hunti. Need kaks looma on eestlastele küll harjumuspärased metsaelukad, aga mitte muule Euroopale, kus need on äärmiselt haruldased. Durmitori rahvusparki, mis muuseas kuulub aastast 1980 samuti UNESCO nimistusse, läbib Tara jõgi, mis on uuristanud siiagi kanjoni.

Ja veel sügavama võrreldes Rugova kanjoniga: Tara kanjon on oma 1300 meetriga Euroopa kõige sügavam ning üks sügavaimaid ja suurimaid kogu maailmas. Võrdluseks võib öelda, et USA-s asuv Suur kanjon on vaid 300 meetrit sügavam. Sõitsimegi mööda kanjonit Tara jõe kaldal. Üks kuulsaimaid ehitisi on siin Tara sild, mis ühendab kanjoni kahte poolt omavahel. Tegime silla juures peatuse, käisime natukene jalutamas sillal ja pildistasime mõned fotod. Turismitööstus oskab loomulikult kõike ära kasutada. Siingi on sillalt eemal asuvale mäeküljele tõmmatud zip-line, mida mööda huvilised saavad siis natukene närvikõdi endale tekitada. Kes julgevad loomulikult. Mina pakkusin seda Katariinale ja Eliisabetile, aga nemadki loobusid. Hind iseenesest ei olnud üldse kallis - vaid 10 eurot!

Meie ööbimise koht tänaseks ootas meid Zabljakis. Tegemist oli jälle väikese peremajutuse kohaga, mida pidasid vanaema, ema ja tütretütar. Tüdruk rääkis ainukesena inglise keelt. Nii vara, kui täna, polnud me veel selle reisi jooksul ka ühtegi ööbimise kohta jõudnud ning seega oli meil ka aega vestelda. Alustuseks pakuti meile jälle kohvi kenasti. Tõime sinna juurde Eestist kaasa võetud "Tallinna" küpsised. Kuid pererahvale need ilmselt väga ei maitsenud. Kohalik rahvas on siin harjunud sööma üle mõistuse magusaid asju. Meie seltskond on selles kordades tagasihoidlikum. Seega sõime ise oma küpsiseid! Istusime väljas. Olles nüüd taas mägedes, ning päris kõrgel, ei olnudki siin nii kuum enam. Peres oli lisaks meiega vestelnud tütarlapsele veel üks väike tüdruk. Tema küll inglise keelt ei osanud, aga sellele vaatamata sai sõbraks Eliisabetiga. Paberi ja pliiatsi abil said kõik jutud neil ka räägitud.

Uurisime pererahva käest ümbruskonna vaatamisväärsuste kohta. Nemad ise oskasid küll mainida paari huvitavat ja ilusat asja, aga soovitasid pöörduda hoopis nende naabrite poole, kes tegelevadki turistidega. Läksime siis naabritele külla! Kuna nad parasjagu sõid õhtust, lubasid nad tulla ise hiljem meie juurest läbi, mida nad ka tegid. Neilt saadud info põhja otsustasime meie senise plaani homseks jälle ringi mängida. Pererahva käest uurisime ka võimalust jääda siia veel üheks ööks peale tänast, et mitte homme jälle uut ööbimise kohta otsida. Neil polnud see aga kahjuks võimalik. Kõik toad olevat välja üüritud. Küsisime, et kas võime kuskile siia telgi panna? Pidi võima küll - sama naabri aeda, kes oli meil just külas käinud! Igaks juhuks karjuti see info ka üle tänava naabrile kohe. No, et kursis oleks... No jah, ruumi oli seal igal juhul rohkem. Maja ümber oli kogu aiaga piiratud alal ainult muru kasvamas. Nii stiilipuhast minimalismi olen seni vaid Eestis kohanud!

Kui õues jahe hakkas läksime tuppa süüa tegema. Meie kasutada oli peale toa veel ka suur köök. Väike tüdruk tuli meiega kaasa. Oleme täiesti kindlad, et tema lemmikloom on koer. Sest ta joonistas meile kõigile koerapilte mälestuseks. Pere oli varasemalt elanud hoopis Serbias Belgradis, tegemist ongi serblastega, kuid Serbia pealinn pidi olema kole, lärmakas ja mõttetu linn! Seega koliti hoopis Montenegrosse, kus nagunii veedeti alati suved vanaema juures. Ja nüüd siis peetigi siin kõik koos hotelli. Serbia kohta saime mõned soovitused. Muu hulgas selle, et Belgradi pole mõtet küll minna. Panime selle kõrva taha. Sellel reisil on tõesti kujunenud nii, et pealinnadest oleme pigem eemale hoidnud. Seni olemegi käinud ainult Skopjes. Ikka on juhtunud nii, et kõik kohad, mida kindlasti külastada tahame, on pealinnast täiesti muudesse suundadesse jäänud. Ja pealinna sõitmiseks oleksime pidanud alati suure ringi sisse tegema. Nii nad kõrvale jäid.

Kõhud täis, käisime veel pesus, ja siis pugesime vooditesse. Täna oli küll suhteliselt kerge päev meil, kuid ilmselt oleme siin natukene teises rütmis, kui oma igapäevaelus ja uni kippus ikkagi peale juba. Sõitsime täna 200 kilomeetrit. Raha kulutasime jäätistele bensiinijaamas 5 eurot, arbuusile, mille tee äärest ostsime 1,5 eurot ning ööbimisele 23 eurot. Kokku 29,5 eurot. Pole just palju! Montenegro on siis see riik Balkanil, kus on käibel ametliku rahana euro. Neid riike meil siin nii palju ja lisaks sellele sõidame veel neisse osadesse ka mitmeid kordi sisse-välja: nii, et pole ime, kui rahad meil segamini!

Saturday, October 2, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! ÜHETEISTKÜMNES PÄEV!

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV - 28. juuli 2021!

Kell 7.00 tegime täna äratuse. Kohv kaasa termosesse ja asusime teele Kosovo poole. Enne Skopjest väljasõitu tankisime. Linnast välja jõudes tuli üsna varsti Makedoonia-Kosovo piir. Piiril selgus, et minu auto roheline kaart Kosovos ei kehti (õigus küll - sellel paberil, mis kindlustusest sain, oli see lausa kirjas!) ja ma pidin tegema lisakindlustuse. Minu suureks üllatuseks ei maksnud see mitte midagi! Piirivalvur ütles tõesti seda mind kindlustuse müügi putkasse juhatades, kuid seinal hinnakirja nähes, jõudsin ikkagi kahtlema hakata. Ja ega see 15 eurot ei oleks ka ületamatu summa olnud. Aga tõesti oli täiesti tasuta! Sellise toreda ja positiivse kogemusega asusime Kosovot, meie reisi kõige väiksemat riiki, avastama.

Kosovosse sisenemisel peab eelnevalt mõtlema natukene selle peale kuidas ja kuhu sealt edasi soovitakse liikuda. Nimelt ei tunnusta Serbia Kosovo eraldumist endast ja iseseisvumist, mis toimus 17. veebruaril 2008. aastal. Seetõttu võib Kosovost edasi Serbiasse liikumisel tekkida viimase piiril probleeme. Nimelt peavad nad Montenegrost, Albaaniast või Põhja-Makedooniast Kosovosse sisenejaid Serbia piiri rikkujateks. Meiegi plaanisime erinevates reisi ettevalmistamise etappides ja reisi jooksulgi väga erinevaid marsruute. Kuna alguses oli meil plaan Kosovost minnagi edasi Serbiasse, siis selle jaoks oli meil näiteks plaan minna Skopjest ringiga Serbiasse ja siseneda Kosovosse läbi Serbia. Jõudsime muidugi nii enne reisi kui reisi ajal mitu korda ringi mõelda!

Pärast Kosovo iseseisvuse välja kuulutamist tunnustasid seda kohe mitmed riigid. Teiste hulgas sellised suured hiiud nagu USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Eesti tunnustas uue riigi iseseisvust 24. aprillil 2008. 2020. aasta seisuga on Kosovo iseseisvust tunnustanud 97 riiki. Kosovo lähinaabritest tunnustavad selle iseseisvust kõik peale Serbia. Kuigi suur enamus nii NATO, Euroopa Liidu kui ÜRO liikmesriikidest on tunnustanud Kosovo iseseisvust ei ole teinud seda nimetatud liidud organisatsioonina. Nii nagu praegune riigi staatus on ka Kosovo varajane ajalugu vaidlusalune küsimus. Serblased ja albaanlased on nimelt mõlemad veendunud, et praegustel Kosovo aladel on just nende iidne asuala. Et just nemad on Kosovo algasukad! Ning nende vaidluste pinnalt hõõgub endiselt tuli vaikselt tuha all.

Erinevalt Serbiast ei ole Albaanial (riigina, rahvusena on mingi osa albaanlasi natukene teisel arvamusel!) siiski midagi Kosovo iseseisvuse vastu ning pooldab seda. Kosovo ajalugu on nagu kordus naaberriikide omast, mida ma siin kordama seetõttu ka ei hakka. Kosovo on pisikene riik, mille territoorium vaid 10 909 ruutkilomeetrit, kuid rahvaarv ligi 1,9 miljonit inimest. Rahvastiku tihedus on ikka hoopis teine Eestiga võrreldes! Juba esimestel hetkedel Kosovos sõites panime aga tähele, kui palju puhtam on siin teiste Balkanimaadega võrreldes. Teeäärsed kraavid ei olnudki triiki kõik mõeldavaid liike sodi täis. Vaid mõned üksikud tühjad pudelid, purgid ja natukene muud sodi ääristas teid. Sõitsime Kosovo suuruselt teise linna Prizrenisse, mille puhul on tegemist kena vana linnaga. Pealinna Pristina otsustasime jälle vahele jätta ja keskenduda muudele kohtadele.

Vanalinna sisse sõites leidis meid kohe abivalmis ja väga hakkaja parkimiskorraldaja, kes suunas meid varjulisse katusealusesse parklasse, mis läks maksma meile taas vaid 5 eurot. Kuna hommikust olime söömata, siis alustuseks läksimegi sööma. Istusime linna läbiva samanimelise jõe kaldal kenas restoranis ja sõime kohalikke roogasid. Kõht täis jalutasime linna peale. Katariina ja Eliisabet leidsid mõned armsad väikesed poed. meie Eveliniga mośee. Sinan Pasha Mośee linna peatänava ääres on pärit Prizreni Ottomani perioodist aastast 1615. Hoone on ilmselt ehitatud kunagise kloostri varemetele. Maalingud, mida imetlesime, on tehtud 19. sajandil. Vaidlus linna ja usutegelaste vahel on käinud mośee tänapäevase kasutuse üle: linn tahtis rajada sinna muuseum/raamatukogu, kus hoitaks õigetes tingimustes hoonest leitud vanadele osmanite käsikirjadele lisaks kogu Kosovo sarnaseid kunsti- ja ajaloo väärtesemeid. Kuid usutegelased soovivad kindlalt säilitada hoone religioosse otstarbe. UNESCO on toetanud hoone säilimist aidates seda 2000ndate alguses renoveerida.

Astusime sinna. Natukese aja pärast tuli meile järele Eliisabet. Rätiku kenasti pähe saanud endale ukse juurest! Kauni ehituse imetlemise kõrval oli tal ka muu eesmärk: nimelt oli ta mingist ehtepoest leidnud kõrvarõngad, mida tal nüüd kohe hädasti vaja oli! Ostsime talle siis need kõrvarõngad ja läksime edasi Prizreni kindluse poole. Aga enne jäi veel ette mingi pood... ja sinna meie neiud jäidki! Eveliniga ronisime mäkke. Poolel teel läks tee kaheks, ristumiskohas seisis tool ja toolil istus politseinik. Hakkasin küsima talt kummale poole jääb kindlus. Enne, kui jõudsin küsima hakatagi, näitas ta õige suuna kätte! Jäin mõtlema, et ilmselt see politseinik ainult sellepärast seal istuski. Kuna sellel ristmikul puudus õiget suunda näitav silt, siis pandigi sinna istuma politseinik. Kummaline ressursside kasutus! Igal juhul palusime härrasmehel, nähes kahte eksinud tütarlast, juhatada nad samuti kindluse juurde. Kuhu nad loomulikult ei jõudnudki!

Kindlusest avanes imeline vaade alla linnale ja seda ümbritsevatele mägedele. Kuigi sinna ronimine tänases pea 40 kraadises kuumuses oli parajalt tüütu. Erinevalt Skopje kindlusest oli siin aga äärmiselt puhas ja korras! Üldse paistab Kosovo Balkani riikide hulgast silma puhtuse poolest. Nagu juba mainisin eespool märkasime seda erinevust kohe pärast piiriületust. Prizreni kindlus on 1948. aastal kuulutatud erakordseks kultuurimälestiseks. Kindluse varasem osa pärineb pronksiajast (umbes 2000 aastat eKr). Ja vaade oli siin tõesti fantastiline! Imetlesime all orus laiuvat linna. Jõeäärne restoran, kus enne sõime, oli kenasti näha. Kui oleks olnud binokkel oleks ilmselt näinud ka linnatänavail jalutavaid Katariinat ja Eliisabetti.

Kui Eveliniga kindlusest alla linna tagasi jõudsime istusime esimesse ette juhtuvasse kohvikusse ja tellisime jäätisekokteilid. Hetk hiljem jalutasid meist mööda Katariina ja Eliisabet. Said nemadki omale kokteilid. Nad oli meid otsides käinud juba parklas auto juures ära. Seal oli lahke parkimise korraldaja neile pudeli vett andnud. Loomulikult oli otse parkla kõrval tegutsev kauplus tema oma. Jalutasime parkla juurde tagasi, kus tuli järjekordne aktsioon autode liigutamisega. Siinsetes väikestes linnades on autodele väga vähe ruumi. Sellepärast ongi siin parkimine nii suur probleem. Meie auto manööverdati aga osavalt kolme auto liigutamisega välja ja võisime oma sõitu jätkata. Parkla mees juhatas meile kenasti ka õige teeotsa kätte.

Ootas meid Visoki Dećani klooster. 14. sajandil ehitatud klooster kuulub koos mitme muu objektiga UNESCO nimekirja ühise nimetaja "keskaegsed mälestised Kosovos" all. UNESCO on nimetanud kloostrit "asendamatuks aardeks, kohaks, kus romaani arhitektuuri traditsioonid kohtuvad Bütsantsi maailma kunstiliste mustritega". Mingite kuulujuttude järgi pidavat kloostri kiriku puhul olema tegemist ühe Euroopa ilusaima kirikuga. Kloostrisse sisse saamine võttis aega. Klooster koos munkadega on sõjaväe valve all ja sattusime ilmselt mitte kõige paremal ajal, kus kõik lõunatasid, kohvitasid, lasid leiba luusse või palvetasid parajasti. Ootasime umbes 20 minutit, siis korjati kokku meie passid ja lubati meilgi kloostrisse siseneda. Kompleks ise on uskumatult tagasihoidlik oma nelinurkse põhiplaaniga, mille keskel kõrgub kirik ning müürina äärtes abiruumid ja munkade elupaigad.

Alates 2000ndate algusest on kloostrit korduvalt rünnatud vägivaldsete albaanlaste poolt. Sellepärast ka siiani kestev valve KFOR-i (NATO rahuvalveväed Kosovos) vägede poolt. Muidugi kummaline, et ründajad on olnud just albaanlased. Riikide vaheline konflikt on ju Serbiaga. Samas on Albaanias suures enamuses moslemid. Rünnatud kloostrid aga õigeusu omad. Ilmselt tuleb see vastuolu pigem sellelt pinnalt. Viimasel ajal on olukord küll rahunenud ja klooster taas avatud külastajatele. Kirikusse sisse astudes, pidin nõustuma kelle iganes arvamusega, et tegemist on ühe Euroopa ilusaima kirikuga! Väljast lihtne ja tagasihoidlik kirik ei anna kuidagi aimu meeletult kaunist ja suursugusest sisemusest. Terveid seinu ja lagesid katvaid imelisi freskosid oleks võinud jäädagi imetlema. Ostsin mõned küünlad ja panime need Eliisabetiga koos põlema. Kõigile meile ühe ja Karlile.

Edasi sõitsime Pejasse. Mis on Kosovo suuruselt neljas linn. Ühelt poolt on meie läbi sõidetud riigid kõik sarnased. Samas on igas midagi erinevat. Kosovos on midagi täiesti erinevat võrreldes teiste Balkanimaadega. Mis see on? Vot seda ei oska öelda. Igal juhul see erilisus meeldib mulle! Pejas oli meil ööbimine broneeritud. Seda mõtlesime ka mitmeid kordi ringi: ööbime Kosovos, ei ööbi Kosovos, ööbime ikka, aga ikkagi ei ööbi... Lõpuks otsustasime ööbida ja veeta siin siiski kauem aega, sest meile tundus juba ette see riik väärt rohkemat kui üks päev. Kuigi oma väiksuses oleks saanud mingi ülevaate ka päevaga. Meie hotelli juurde, mis tegelikult osutus kena aiaga kodumajutuseks, viis üle kraavi kitsas betoonpaneel. Imestasin, mis ma imestasin, aga kuna sõber Google nii ütles, siis autorattad napilt veel betoonil, sõitsime sealt ikka üle. Pärast selgus muidugi, et suur ja lai tänav läks tegelikult teiselt poolt ja see nö sild oli mõeldud jalakäijatele ja heal juhul rolleritele.

Hotelli pidas tore perekond. Ema inglise keelt ei rääkinud. Kaks poega aitasid teda selles. Panime asjad tuppa, siis läksime aeda, kuhu perenaine oli meile kohvi serveerinud. Valmistavad nad siin riikides kohvi, mida nimetavad ise Albaania kohviks. See ei ole nii tökatkange kui Türgi oma. Võib juua nii mustalt kui piimaga. Ja erinevad inimesed teevad seda natukene erineva kangusega. Kuid üldiselt on tegemist hea kohviga. Siis jalutasime linna peale Eveliniga. Tüdrukud ei viitsinud tulla - vanalinn oli paari-kolme kilomeetri kaugusel ja kuna seal parkimine oleks olnud paras peavalu jälle, pidime minema jala. Enne läbi vanalinna sõites jäi meile silma üks looduskosmeetika pood ja nüüd soovisime selle üles otsida. Leidsime ka! No ja kui me seal juba olime, siis loomulikult ostsime sealt üht-teist. Õhtust läksime sööma vanalinna kohaliku köögiga restorani Kulla e Zenel Beut, mida on kõvasti kiidetud. Ja meie kiidame ka! Kohalikud Balkani toidud. Valisime Kosovo rahvusroa tava kelneri soovitusel ja olime väga rahul. Kodu poole tagasi jalutades, ostsime poest hommikuks natukene sinki, tomatit ja leiba, mis tegelikult neil on siin sai.

Sõitsime täna 180 kilomeetrit. Raha kulutasime 15 eurot hommikusöögile, 6 eurot jäätisekokteilidele, minu õhtusöök 8 (tüdrukud toitusid tagavaradest), ööbimine 20 eurot, poes 4 eurot, kosmeetikale kulus 15 eurot ning bensiinile 20 eurot. Kokku 73 eurot - kosmeetika võtsin jälle maha!