Tuesday, September 14, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KÜMNES PÄEV!

KÜMNES PÄEV - 27. juuli 2021!

Magasime päris pikalt. Täna meil kuskile kiiret ei olnud. Ööbime ühe öö veel Skopjes samas hotellis. Mingil imelisel viisil suutsime hotelli töötajale, kes ei rääkinud sõnagi inglise või mõnda muud meile mõistetavat keelt, oma soovi isegi selgeks teha. Kohalikes keeltes mingid sõnad sarnanevad natukene venekeelsetele samadele sõnadele. Olemegi paar korda saanud hakkama nii, et nimetades asja, mida soovime, vene keeles. Kui hästi aeglaselt ja selgelt hääldada, siis on tõesti juhtunud, et vestluspartneril tekib mingi säde silmadesse ja mõistmine meiega. Tegime hommikusöögi. Naljakas oli see, et meil on küll parajalt suur ja pealtnäha korralik kööginurk toas, aga pliiti seal ei ole!? Seega pidime kasutama ikka priimust. Kui väiksemates kohtades (külades) saab sellega rõdule või lihtsalt õue minna, siis Makedoonia pealinnas see võimalus puudub. Seega pidime riskima sellega, et hotellil on korralikud tulekahju andurid ja me tekitame häire.

Üks kummaline seik veel: enamus hotelle praeguse reisi kestel broneerisime booking.com´ist. Nii on hind natukene soodsam. Olles otsustanud veeta Skopjes kaks ööd, siis esimese asjana tundus loomulikult kõige lihtsam teha just seal uus broneering üheks ööks veel. Kuid nüüd küsiti sama toa eest meie käest 30 euro asemel 80! Õnneks saime kohapeal otse inimesega näost näkku suheldes toa üheks ööks veel ikka 30 euroga. Kõht täis asutasime endid linna peale minema. Esimese asjana soovisime minna vaatama Skopje kindlust, kuid sissepääs jäi meie liikumissuunast hoopis teisele poole ja seega otsustasime sinna hiljem minna. Suundusime edasi teisele poole Vardari jõge, mille kaldal Skopje asub, et otsida üles Ema Teresa muuseum. Ema Teresa, kodanikunimega Anjeze Gonxhe Bojaxhiu, sündis Skopjes 1910. aastal. Juba 12 aastaselt otsustas noor neiu suunduda nunnaks ning 18 aastaselt lahkuski ta kodust Iirimaale, et õppida selgeks inglise keel. Iirimaal ühines ta Loreto õeskonnaga. Edasi suundus ta Indiasse.

1929. aastast peale ongi Püha ema Teresa pühendanud kogu oma järgneva elu vaeste ja haigete aitamisele. Oktoobris 1950 sai ta paavst Pius XII loa rajada Halastuse Misjonäride ordu. Ordu  missioon oli ema Teresa enda sõnul "aidata näljaseid, hüljatuid, kodutuid, pimedaid ja leeprahaiged - kõiki, kes on ühiskonnast välja tõrjutud ning keda varem või hiljem ootab surm". Ordu tegevus sai alguse Kolkatas Indias ja sinna kuulus 13 liiget. Tänapäeval ühendab organisatsioon üle 4500 vaeste eest hoolitseva nunna. Ema Teresa oli ka üks esimesi, kes rajas varjupaiku aidsihaigetele. Kusjuures, 1992. aastal jõudis Halastuse Misjonäride ordu oma tegevusega ka Tallinnasse. 1979. aastal pälvis ema Teresa Nobeli rahuauhinna oma töö ja võitluse eest laste viletsuse ja hädade leevendamisel. Auhinnaraha palus ta annetada Kolkata vaestele ning selle üleandmisel küsiti temalt, mida saaks teha, et maailmas valitseks rahu. Ema Teresa vastas:"Minge koju ja armastage oma peret." 4. septembril 2016 tunnistati ema Teresa Vatikanis pühakuks.

Muuseum ise oli aga väga tagasihoidlik: natukene fakte tema elust, vahakuju, paar eset, mis kasina elu jooksul temaga kaasas käinud ja kõik. Muuseumihoone on ehitatud Rooma katoliku kiriku kõrvale, kus ema Teresa kunagi kahepäevasena ristiti. Samas, oli ikkagi hea meel, et seal ära käisime. Edasi jagunes meie seltskond kaheks - Katariina ja Eliisabet läksid kahekesi linna avastama. Meie Eveliniga võtsime suunaks ikkagi kindluse. Enne jäid meile teele ette aga pagariäri ja kosmeetikapood. Esimeses läks kiiresti - Evelin ostis endale piruka ja minul oli kõht niigi täis. Teises mitte nii väga: kohalikus kosmeetikapoes oli suhteliselt suur looduskosmeetika valik ning loomulikult pidime me sealt üht teist ostma. Sealt lõpuks välja saades olime aga nii kurnatud, et nüüd kulus marjaks ära üks külm õlu! Asusime parasjagu Makedoonia väljakul ehk siis Skopje keskpunktis ja loomulikult oli siin mõnus välikohvik.

Makedoonia väljakul asub ka grandioosne Aleksander Suure ratsamonument ümbritsetuna purskkaevudest. Aleksander Suur oli teadupärast rahvuselt makedoonlane ning  Vana-Makedoonia kuningas Alexandros III. Veel tänapäevalgi peetakse teda parimaks väejuhiks, kes üldse kunagi elanud on. Tema õpetaja oli Aristoteles, kes samuti sündis Makedoonias ja elas seal kuni 18 aastaseks saamiseni, mil lahkus Ateenasse Platoni juurde õpipoisiks. Kui Aleksander oli 12 aastane kutsuski tema isa Aristotelese Makedooniasse tagasi pojale õpetajaks. Kui Platonit peetakse lääne maailma filosoofia loojaks, siis Aristotelest peetakse mõjukuselt kohe tema järel järgmisel kohal asuvaks.

Meie aga istusime maha ja tellisime õlled. Väljas oli ikka päris kuum - oma 40 kraadi! Ja kellaaeg oli seal maal, et järjest kuumemaks läks. Kohvikule tõmmati ühel hetkel peale varikatus, mille all kliente meeldivalt pihustitest jahutati. Olles peaaegu jookidega lõpule jõudnud jalutasid meist mööda Katariina ja Eliisabet. Nemad olid samuti ostlemas käinud - riidepoodides. Üks nende külastatud pood tundus isegi meile Eveliniga huvitav ja käisime sealt läbi. Ja leidsingi sealt endale ühe kleidi ja püksid. Juhatasime tüdrukud järgmisena kosmeetikapoodi ja siis võtsime ise suuna ikka sinna kindluse poole. Skopjes on väga palju skulptuure. Ma võiks täitsa skulptuuri pealinna tiitli sellele linnale anda. Ning need skulptuurid pole pelgalt paatoslikud rahvusromantikast ja patriotismist pakatavad poliitilist propagandat teenivad taiesed vaid päris ilusad ja siinsesse linnaruumi sobivad kunstiteosed. Kohalikud on küll natukene kritiseerinud linnaruumis valitsevat kitśilikku lähenemist, aga minu arvates see sobib siia natukene lagedasse ja muidu kõledasse ümbruskonda siiski hästi!

Skopjest sai Makedoonia pealinna 1991. aastal viimase iseseisvumisega. Linn on korduvalt saanud kannatada tugevates maavärinates, mis kõik jätnud oma jälje ka praegusesse linna. Viimane suurem värisemine oli 1963. aasta juulis. Surma sai üle 1000 inimese ja hävis 80% linnast. Linna taastamist juhtis Jaapani arhitekt Kenzo Tange, kes koostas näiteks ka Hiroshima taastamise plaani 1949. aastal. Skopje on vastavalt Balkani riikide tekke ja lagunemise kronoloogiale kuulunud nii Rooma (enne roomlaste ülemvõimu eksisteeris iseseisev Makedoonia kuningriik), Bütsantsi, Bulgaaria, Serbia kui Osmanite impeeriumite koosseisudesse. Türgi (Osmanite riik) all oli Skopje kuni 1912. aastani, mis albaanlased türklased ka Skopje aladelt välja ajasid. Sellele vaatamata, et türklased aeti minema albaanlaste poolt, hõivasid linna nüüd hoopis serblased. Kuid õige pea võttis võimu üle Jugoslaavia kuningriik, mille koosseisus (kuningriigi nimetus tulenevalt II maailmasõjaga seotud sündmustest loomulikult kadus!) oli Skopje kuni Makedoonia iseseisvumiseni.

Ja ikka veel ei jõudnud me kindluseni! Olles uuesti teisel pool jõge jäi esmalt ette vanasse restaureeritud hamami rajatud National Gallery filiaal Cifte Amam, mida soovisin külastada. Rahvusliku kunstimuuseumi mõlemad hooned on rajatud 15. sajandil ehitatud Türgi saunadesse ning eksponeeritakse seal Põhja-Makedoonia kunsti alates 14. sajandist. Ei maksa muidugi arvata, et kõik Makedoonia muuseumid on kunagistes saunades. Olin aga väga meeldivalt üllatunud sellest pisikesest kuid muljetavaldavast kohalikust kunstikogust. Piletit ostes ei uurinud ma üldse selle hinda. Küsisin automaatselt tudengi pileti. Maksin veel kaardiga. Kui hetke pärast asjasse süüvisin selgus, et galerii pilet maksis 50 senti. No ja mina enda pileti eest järelikult 25 senti. Kuidagi piinlik hakkas, et olin sellise hinna puhul veel sooduspiletit küsinud!

Nüüd aga suundusime küll otsejoones Skopje kindlusesse. Midagi erakordset seal peale päris kena vaate linnale muidugi meid ees ei oodanud. Kindlus oli suht kehvas seisus, prahti täis ja hooldamata. Jalutasime ringi ümber müüride siiski kohusetundlikult ära. Hirmus palavus tegi olemise päris keeruliseks sellele vaatamata, et olime enne kindlusesse sisenemist pargis ennast kastmisvoolikust märjast lasknud kasta. Kindlusest tulles läksime Mustafa Pasha mośee juurde, mis on ümbritsetud imekauni roosiaiaga. Mõtlesime, et istume lihtsalt seal hetke ilusas varjulises kohas. Aga meie juurde tuli sõbralik meesterahvas ja kutsus meid julgelt sisse astuma mośeesse. Ainult jalanõud pidime trepile jätma.

Loomulikult ei jätnud me sellist võimalust kasutamata. Suhteliselt pikad seelikud olid meil niigi seljas, tõmbasime kotist just sellisteks puhkudeks kaasas kantud sallid välja ja sidusime pähe, jätsime jalanõud selleks ette nähtud kohta ja astusimegi sisse. Milline meeldiv jahedus siin valitses! Istusime keset suurt palveruumi ilusale pehmele vaibale, nautisime jahedust ning imetlesime imelist ehitust. Mustafa Pasha mośee, rajatud 1492. aastal, on väga lihtne ehitis, kuid just oma lihtsuses mõjub suurejooneliselt. Aastatel 2008-11 ehitis ka renoveeriti põhjalikult. Veetsime seal vaikuses ja rahus jupi aega. Edasi läksime Old Bazaarile. Kohalikud kutsuvad seda Ćarćijaks. Tegemist on Ottomani impeeriumi aegse vanalinna osaga, mis hetkel orienteerunud kõige rohkem turistidele oma pisikeste poodide ja kohvikutega.

Loomulikult valisime me seal esimese asjana mõnusa kohviku istumiseks ning jõime ühed maitsvad jääkohvid. Kui siinsetes riikides tahta "päris" kohvist kohvi või jääkohvi, siis üldjuhul peab seda spetsiaalselt tellima. Suures enamuses kohtades teevad nad näiteks jääkohvi alati lahustuvast kohvipulbrist. Mina uurisingi baarmenilt kas ta oleks nõus mulle tegema masinakohvist jääkohvi? Milles küsimus!? Loomulikult! Kohv oli super hea! Ja rohkem raha ta selle eest ei küsinud. Maksmas pidin käima, kuna soovisin kaardiga maksta, paar maja eemal juveelipoes, mis kuulus baariomaniku vennale. Sugulaste värk. Baarist tulles otsisime veel toidupoodi, kust soovisime osta hotelli kaasa õhtusöögiks midagi kerget. Näiteks puuvilja. Kõhud küll tühjad ei olnud - olime päevases pagariäris käinud veel teist kordagi ja ostnud sealt pirukaid kaasa.

Aga mida ei leidnud, isegi mitte kohalike abiga, oli toidupood! Lõime käega ja läksime hotelli poole tagasi. Korraks hüppasin sisse valuutavahetusse - meil oli kaasa võetud sularaha otsa saanud. Olime Katariinaga päeval võtnud kohalikku raha välja ja nüüd tuli see eurodeks vahetada. Katariina ja Eliisabet olid helistanud just, et jõuavad omagi linnatuurilt tagasi ja tahaks hotelli saada. Võti oli meie käes ning seega läksimegi siis hotelli korraks hinge tõmbama. Õhtul oli meil plaan minna uuesti hotell "Arka" katuseterrassile. Saimegi rahulikult pesus käia ja tutvuda natukene (ja ka teistele tutvustada) tänase päeva ostudega. Tüdrukud ei olnud aega raisanud: mõlemad olid soetanud endale täitsa arvestatava uue suvegarderoobi!

Kella üheksaks plaanisime minna katuseterrassile imelist sooja õhtut nautima ja päikeseloojangut imetlema. Kõige ilusam vaade kogu pealinnas pidigi olema seal! Täna õhtul saime kenasti sisse. Sõitsime liftiga üles ja valisime endale kohad. Rahvast oli peale meie veel üks kohalike noormeeste seltskond. Mina olin oodanud puupüsti täis kohta! Pidi ju olema mitte ainult turistide vaid kohalikegi seas äärmiselt populaarne koht. Tegelikult olime aga vaikse ja hubase õhtuga siiski väga rahul. Tellisime veini (täiskasvanud osa seltskonnast) ja jookidele lisaks toodi meile veel mitu kausitäit snäkke lauale. Õues oli mõnusalt soe! Lõunamaade juures mulle tohutult meeldib see, et võid südamerahuga minna hommikul uksest välja muretsemata selle pärast, et õhtul külmaks läheb ja pead tassima kaasa sooje kampsuneid, salle, mütse, sokke jne. Kokkuvõttes Skopjest ma nii ülivõrdes muidugi rääkida ei saa kui meie eelmise hotelli peremees. Aga pean ütlema, et mulle see linn siiski meeldis! Selline lahe ja vaba. Tundsin ennast siin hästi.

Vaikselt hakkaski päike loojuma. Olen harjunud, et lõunamaades läheb päike väga kiiresti looja. Kuid täna õhtul tundus mulle, et see võttis ikka parasjagu aega. Igal juhul saime suhteliselt pikalt nautida neid ilusaid vaateid linnale. Ja täna ei sõitnud me mitte ühtegi kilomeetrit. Auto seisis terve päeva hotelli ees. Raha kulutasime kosmeetika peale 29 eurot (täiendatud sai kolme naisterahva varusid ehk see näitab hindade odavust!), 2 eurot õlu, 1,5 eurot pirukas, 22 eurot minu garderoobi täiendamiseks (tüdrukud täiendasid seda Katariina kulul), 1 euro jääkohv, 4 eurot joogid katuseterrassi baaris, hotell 22 eurot ja maaligalerii 25 senti! Kokku reisikulud 30,75 eurot. Kosmeetika ja riided pole vajalikud kulud reisil: seega arvestasin need maha lõppsummast!

Monday, September 6, 2021

AUTOREIS BALKANIMAADESSE! ÜHEKSAS PÄEV!

ÜHEKSAS PÄEV - 26. juuli 2021!

7.00 äratus. Tegime terrassil hommikusöögi. Üritasime küll parimat aga välja tuli nagu alati ehk liikuma saime kella kaheksa ajal hoopis 8.50. Hea, et niigi läks! Eile olime pannud pärast hotelli omanikuga konsulteerimist tänase plaani paika. Ees ootas meid tipu vallutamine! Mavrovo rahvuspargis asuvad kaks väikest ajaloolist küla - Janće ja Galićnik. Need kaks küla on väga lähestikku. Ühest külast vaadates paistab teine vastas mäenõlvalt kenasti kätte. Võib majadki üle lugeda. Aga teed ühest külast teise ei lähe. On vaid 6 kilomeetri pikkune jalgrada, mida kohalikud elanikud on juba aastasadu kasutanud. Minu algne mõte või soov oli, et seda rada pidi võiks jalutada ühest külast teise. Saaks matkata ja näeks Makedoonia külasid. Meie hotelli peremees soovitas aga hoopis minna tippu vallutama ehk matkata Medenica mäele. Külad pidid olema suhteliselt kaasaegsed ja tavalised ning eriti kauneid vaateid sellelt rajalt ei avanevat. Mäed ja loodus olevat aga äärmiselt kaunid siiski - selleks peab vaid minema natukene kõrgemale. Nagu ikka mägedes.

Meile see plaan meeldis ja nii me olimegi kell kümme valmis alustama Galićnikust mäkke ronimist. Kuna õues oli pea 40 kraadi sooja ja autot kuskile varju parkida ei olnud võimalik, siis tõstsime igaks juhuks priimuse gaasid auto kõrvale põõsasse varju. Lootuses, et pärast on meeles need sealt kaasa võtta! Esialgu kulges meie rada küla vahel, siis natukene aega mööda võsa. No nagu ikka mäkke ronides: pead tõusma metsapiirist kõrgemale, et lõpuks neid kõige kauneimaid vaateid nautida. No tegelikult, et üldse midagi näha. Rada oli suhteliselt kerge. Suurema osa kõrgusest saime esimese kolmandiku peal kätte. Sealt edasi oli suhteliselt lauge jalutamine. Imelised olid need avarad vaated eemal kõrguvatele mäeahelikele ja tippudele.

Makedoonia kõige kõrgeimat tippu Golem Korabi oma 2764 meetriga (mis paikneb samuti Mavrovo rahvuspargis ja mida isegi nägime!) ei anna muidugi meie eesmärgi Medenica 2163 meetriga võrreldagi.  Kuid kõrgematel tippudel paistis tükati lundki. Medenica matkaraja läbimine pidi võtma aega umbes kaks ja pool tundi. Üks ots siis. Tippu jõudsime natukene kiiremini. Kuigi tegime päris mitmeid peatuseid. Siin olid nii ilusad vaated, et väga tore oli lihtsalt istuda ja imetleda neid! Ja küpsiseid süüa. Põhja-Makedoonia ongi valdavalt mägine maa. Meie oma kodusel Eestil, mõne künkaga, pole loomulikult selles osa mitte midagi vastu panna. Aga selle eest on meil väga palju merepiiri, mis Makedoonial puudub sootuks!

Siin on küll mõned päris suured järved. Suurimad on Ohrid ja Prespa. Ühe variandina Makedoonia kohta plaane tehes kaalusimegi Makedoonia ja Albaania vahel paikneva Ohridi järve äärde minekut. Kuid mäed kaalusid järve üle! Kuigi Ohridi järve puhul on tegemist äärmiselt märkimisväärse kohaga - see on juba üle 50 aasta UNESCO nimistus ning tegemist on Euroopa vanima ja sügavaima järvega ning maailma kõige liigirikkama ökosüsteemiga sisaldades enam kui 200 endeemilist liiki. Järve sügavaim koht on 288 meetrit! Keskmine sügavus on siiski ainult 150 meetrit! Aga miski peab jääma ka avastamata. Et oleks ka siis veel midagi vaadata, kui peaks kunagi siia kanti uuesti sattuma.

Tagasitee läks kiiremini kuna alla läksime otsemat teed pidi. Siin madalates ja nö väikese kaliibriga mägedes on hea harjutada vaatamist ja tähelepanelikkust ning mägedes liikumise oskust. Meie matkarada oli küll päris hästi märgistatud, aga sellele vaatamata oli keeruline kõiki tähiseid märgata. Siis hakkasin märke süstemaatiliselt otsima sealt, kust minu arvates peaks rada minema. Ja iga kord lõpuks sealt me need tähised ka leidsime. Alla tulles valisin hoopis ise raja ja läksime alla kõige otsemat teed pidi, mis minu hinnangul oli botastega läbitav. Saapaid meil kaasas ei olnud. Hea meel oli tõdeda, et senistest matkadest ja mägedes käimistest on siiski olnud midagi kasu ja enam-vähem oskan mägedes liikuda. Kokku umbes 4 tunni pärast jõudsime Galićnikusse tagasi. Kuid kõige tuntum ei ole see küla sugugi mitte ilusate mägede ja matkaradade vaid hoopis oma traditsioonilise pulmafestivali poolest, mida peetakse igal suvel juulikuus. Üks, või ka kaks, õnnelikku paari saavad pidada oma pulmad vanade Makedoonia traditsioonide järgi koos umbes 3000 makedoonlasega. Meie muidugi jõudsime siia natukene liiga hilja ja selle aasta festival oli juba peetud. 

Kui alla tagasi jõudsime, istusime korraks kohvikusse. Jõin ühe Fanta. Tuli isegi meelde gaasid põõsast kaasa võtta. Nüüd sõitsime lõunat sööma restorani, mida oli juba eilseks õhtuks soovitanud meie hotelli peremees. Mõtlesime, et siis kompenseerime kuidagi seda, et õhtul sinna ei läinud. Teadupärast oli ta äärmiselt solvunud selle peale! Aga söök oli tõesti hea. Söögi kõrvale tellisin kirjade järgi värskelt pressitud kirsimahla. Kirsi maitsega see ei olnud. Tundus nagu mustsõstar või põldmari vmt. Igal juhul oli see super hea! Tellisin teise klaasi veel. Evelin tellis ka. Siis tellis Katariina ka. Eliisabet jäi vaid kindlaks apelsinimahlale. Kõht täis hakkasime sõitma Skopjesse. Ka selles osas olime oma plaane muutnud. Meil oli esialgu plaanis olla seal ainult üks öö. Aga kuna (jälle tuntud hotelli peremehe soovitusel!) meie mõte külastada ka enne Skopjet asuvaid Gostivari ja Tetovot laideti taas maha, siis tegime plaanid ringi.

Gostivaris ja Tetovos ei pidanud olema mitte midagi vaadata. Koledad ja suure liiklusega linnad. Olen muidugi absoluutselt veendunud, et on väga palju inimesi, kes arvavad täpselt vastupidi. Meie aga sõitsimegi kohe Skopjesse ja nendest teistest linnadest lihtsalt läbi. Ei saa just öelda, et esimese muljena ei oleks Skopje olnud suur linn või et siin poleks olnud kohutav liiklus. Kõik see oli ka siin olemas! Meie broneeritud hotell asus päris vanalinna ääres. Kus pidi olema garanteeritud parkimiskoht. Kuna aga hotelli ees tänaval oli piisavalt parkimiseks kohti ei hakanud isegi uurima hotelli oma parkla kohta. Sest kogu selle kahe öö jooksul, mis me siin hotellis ööbisime saime suhelda ainult umbkeelse vanadaamiga, kes andis endast küll parima, mis kahjuks piirdus nõutu pearaputusega, millest me ei suutnud isegi aru saada, kas see pidi tähendama "ei" või "jaa". Ehk mida vähem küsimusi seda parem!

Hotell oli selline naljakas - vahelduv elekter ja vahelduv wifi. Üldse kõik asjad, mis pidid töötama, seda enamus aega ei teinud. Aga tuba oli suur ja ruumi oli meil palju. Käisime pesemas ära ja siis tahtsime minna lähedal asuva hotelli "Arka" katuseterrassile, kust pidi avanema parim vaade Makedoonia pealinnale. Kuid, kahjuks oli katusebaar täna õhtuks reserveeritud privaatürituseks ja meid sinna ei lastud. Aga administraator vabandas väga viisakalt ja palus meil tulla homme tagasi. Lubasime asja kaaluda. Jalutasime natukene veel linna peal, käisime poes, ostsime vett ja läksime hotelli teed jooma. Ning küpsiseid sööma.

Sõitsime täna vaid 95 kilomeetrit. Raha kulus kohvikus 3,5 eurot, lõunasöögil 22,5, teemaks oli 3, poes 3 ja ööbimine oli 22 eurot. Kokku 54 eurot.