Monday, May 13, 2019

EGIPTUSE AARDED!

KAHEKSAS PÄEV - 28.03.2019.

Esimene hommik Egiptuses oldud aja jooksul, kus ei pidanud panema äratuskella helisema! Kuid ega väga pikalt ei maganudki. Kella kaheksa ajal oli uni läinud. Tõusin siis üles, otsisin oma meeletu suures apartmendis üles vannitoa ja sain hambad puhtaks pesta. Pakkisin omale kohe rannaasjad kaasa, et pärast sööki otse mere äärde minna. Hommikusöögil sain kokku Margega. Kõht täis söödud jalutasime koos randa. Meil oli nüüd aega paar tundi ajani, mil pidime hakkama lennujaama poole liikuma. Marge käis kohe ujumas ära. Mina ikka jupp aega ootasin, et päike natukene soojendada jõuaks mind.

Punane meri on väidetavalt küll maailma kõige soojem veekogu. Sellise erandlikkuse põhjuseks on asjaolu, et Bab el Mandebi väina madaluse tõttu ei pääse India ookeani külm põhjavesi merre. Punasel merel endal pole aga kunagi ega kuskil piisavalt külma ilma, et temperatuur saaks talvelgi sügavates põhjakihtides langeda alla 22 kraadi. Punane meri on ka kõige soolasem (vee soolasisaldus umbes 41%) veekogu kogu maailmas. Kui jätta spetsiaalsed soolajärved välja. Mere nimi tuleb arvatavasti punakat tooni mägede peegeldumisest mereveel või punast värvi tsüanobakterite "õitsemisest". Tänu oma vee soojusele ja soolsusele on Punane meri üks parimaid kohtasid maailmas korallide elupaigaks. Ning sellest tulenevalt on see paradiis ka sukeldujatele ja snorgeldajatele. Ja ega naljalt ei esine vist kuskil maailmas kõrvuti ka nii teravat kontrasti: viljatu kivi- ja kruusakõrb sadade kilomeetrite ulatuses maismaal ja lausa muinasjutuliselt pillav korallriffide ja kalade veealune maailm.

Kuid mina ei saanud küll aru, et tegemist oleks maailma kõige soojema merega: minu jaoks oli vesi ikkagi veel liiga külm! Aga no ma olen ka maailma kõige suurem külmavares. Paar tundi päikese käes lesimist läks ootamatult kiiresti. Ma ei ole kuigi hea päevitaja mitte kunagi olnud. Täna oli aga isegi natukene kahju, kui pidi oma asjad kokku korjama ja rannast ära minema. Asjad, mida harva saab, tunduvad head! Tuligi oma kolu kokku korjata ja tuppa pesema minna. Olles natukene aega hiljem kõik hotelli vastuvõttu kogunenud ning oma toad üle andnud, pidime jupp aega veel oma bussi ja giidi ootama. Meie ülitäpne ning iga väiksemagi hilinemise suhtes äärmist kriitikat üles näidanud giid hilines nüüd täna ise päris kõvasti. Hurghada lennujaama sõit ei võta kaua aega. Tavaliselt! Kuid täna oli mingi eriline päev - lennujaama oli korraga nii palju minejaid, et ootasime peaaegu tund aega põhimõtteliselt lennujaama sissepääsuni sõitmise järjekorras. Ja loomulikult ei ole siin ju kombeks, et igaüks võtab oma koti ja jalutab see mõnisada meetrit ise lennujaama ukseni.

Selline arutu ja täiesti ebamõistlik passimine maksis meile muidugi hiljem kurjasti kätte, kui pidime tulenevalt lennujaamas töötavate egiptlaste loomupärasest aeglusest ja meie mitte liiga varasest saabumisest, hiljem hing paelaga kaelas oma lennuki peale jooksma. Pärast teab juba mitmendat "viimast kutset". Õnneks ei olnud ma siiski päris viimane, kes lennukisse jõudis - pärast mind tuli veel kaks inimest. Aga sellist korralagedust ja kaost nagu Hurghada lennujaama väljuvates reisides polnud ma varem mitte kuskil maailmas kohanud. Kui meie Tallinna lennule kõlas esimest korda viimane kutse, polnud osa meie grupist veel turvakontrollilaua lähedalegi pääsenud. Ja seal toimus tõeline olelusvõitlus. Lapsed oleks seal küll jalge alla tallatud. Õnneks oli ainult paar sülelast näha, kes emmede turvalises süles. Paarile Saksamaale minevale lennukile ilmselt küll kõik sakslased peale ei jõudnud.

Egiptus on hämmastanud mind oma uskumatult kõrgetasemelise Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni poolest ja vähemalt sama palju või veel rohkem oma praeguse elukorraldusega. Ei saa just öelda, et asjad kuidagi silmnähtavalt halvasti oleks. Kuid kuidagi kurb meel on sellepärast, kuidas suhtutakse kõigesse sellesse, mis oli Egiptus enne moslemite tulekut. Justkui see polekski osa Egiptuse ajaloost, kunstist ja kultuurist. Moslemid vallutasid Egiptuse alad lõplikult 7. sajandi keskpaigas. Olles seda üritanud juba sadu aastaid varemgi. Sellest hetkest peale hakkas vaikselt hääbuma kogu Vana-Egiptuse hiilgus ja sära. Egiptuses ei ole küll otseselt hävitatud ühtegi kultuurimälestist, mis oma iseloomult moslemi põhimõtetega kokku ei sobi, kuid unustusehõlma on neil küll lastud eelnevate sajandite jooksul vajuda. Kurvaks teeb inimeste üldine vähene teadlikkus (rahvas võiks ju uhke olla oma esivanemate saavutuste üle ja sellest tulenevalt ka teada ning tunda neid!) ja lausa kõikehõlmav apaatsus ja huvipuudus selles suhtes.

Eks paljuski tuleb see riiklikust poliitikast. Inimestele antakse seda, mida riigi arvates läheb neile vaja. Ja riigil läheb vaja palju kuulekaid ning korralikult usukombeid ja ettekirjutusi järgivaid kodanikke. Mitte haritud, laia silmaringiga ja iseseisva mõtlemisega inimesi. Ning praeguste riigi moslemist juhtide arvates algas Egiptuse ajalugu just sellest hetkest, kui moslemid riigi territooriumi oma valdusesse said. Varasemat aega pole peetud nagu üldse mainimisväärseks. See on olnud kõigest midagi, mis turiste ligi meelitab ja annab võimaluse nende pealt raha teenida. Samas võib märgata alati igas halvas midagi head - viimastel aastatel on see natukene hakanud muutuma ning seni on eelkõige turistides huvi tekitanud vaatamisväärsuste juurde hakatud viima kohalikke koolilapsigi. Meie külastuste ajal oli koolidest pärit ekskursioonigruppe näha päris mitmes muuseumis. Turisti mugavuse seisukohast vaadates on see isegi võib-olla häiriv - lapsed teadagi on lärmakad. Kuid, kui vaadata ühe rahva teadlikkust ja arenemisteed, on see äärmiselt oluline.

Aga olles juba lennukis ja suutes jälle normaalselt hingata, oli väga kahju, et minu tutvus Egiptusega juba läbi oli saanud. Oleks tahtnud veel olla siin. Liiga vähe aega jäi näiteks Kairoga tutvumiseks. Selles linnas oleks tahtnud lausa paar päeva ringi vaadata. Ning loomulikult  oleksin soovinud veeta Kuningate orus terve päeva! Üks asi, mis mind sellel reisil natukene (tegelikult pärist palju, kui nüüd aus olla!) häris, oli pealesurutud nõme turistikaubandus, mida meie giid harrastas. Ma saan aru, et giididel on seal omad rahalised huvid. Kuid minu omadega need absoluutselt ei ühti. Ja niigi piiratud aja puhul oleks ma mõnes turistipoes passimise asemel parema meelega mõne templi või hauakambri maalingutega pikemalt tutvunud. Aga eks ma saan Egiptusesse kunagi taas minna. Kuigi kogemused on näidanud, et maailmas on nii meeletult palju toredaid ja avastamist väärivaid paiku - seega kui võimalus ja soov taas teele asuda, siis valitakse alati mõni seninägemata paik. Näiteks nagu Malta! Just sinna sõidame Eliisabetiga Eesti vihmase ja külma jaanipäeva eest.

Täna ei kulutanud raha mitte sentigi. Kogu reisi peale kokku kulus seda paras hunnik - 1075 eurot maksin oma reisipaketi eest, millele lisandus veel koha peal makstud 277 eurot nende asjade eest, mida eelmine hind ei sisaldanud (aru ma ei saa, miks ei võinud sisaldada, aga see selleks!?) ja 160 eurot veel igasuguste lisapiletite eest (põhiliselt pildistamiste eest) ja muu tühja-tähja eest. Seega läks kogu reis mulle kokku maksma kohutava summa ehk 1512 eurot. Kohutav on see summa selles mõttes, et harjunud rohkem ise ja omal käel reisima, ei kujuta selliseid summasid lihtsalt ette. Võrdluseks: nädal nüüd Epiptuses läks maksma kõvasti rohkem kui kolm nädalat omal käel Hiinas möödunud sügisel. Kuid pole halba heata: kallil reisil olid ka kallid kaaslased! Ja lõpetuseks tänud suurepärastele reisikaaslastele - Margele, Kerstile, Toomasele ja kõigile neile 21 inimesele, kes moodustasid meie grupi!