SUVINE ROOMA - TEINE PÄEV!

TEINE PÄEV - 8. august 2022!

Eile õhtul otsisin välja kõrvatropid, et öine ja varahommikune tänavamüra ei segaks. Aitasid kusjuures väga hästi! Olin kella seitsme ajal korraks üleval, aga magasin kohe edasi. Kell üheksa läksime hommikust sööma - tundus, et just see kellaaeg sobis meile kõigile hästi. Tänaseks oli meil broneeritud Pantheoni külastus kella kaheteistkümneks. Enne seda olin mõelnud külastada Protestantlikul surnuaial Keatsi hauda, aga nüüd vaadates kella ja sinna minemiseks kuluvat aega, siis olime sunnitud ringi otsustama. Surnuaiale poleks jõudnud, aga piisavalt aega oli meie oma linnaossa jääva Lateraani kiriku külastamiseks. Kuni keskajani oli Lateraani basiilika Rooma tähtsaim religioosne hoone. Siin krooniti kõrval asuvas Lateraani palees elavad paavstid. Kui paavstivõim 1309. aastal Prantsuse kuninga käsul Avingoni üle viidi, kaotas ka Lateraani kirik osa oma tähtsusest. Sest kui paavstid jälle Prantsusmaalt tagasi pääsesid, siis viidigi katoliku kiriku keskus juba Vatikani.

Lateraani basiilika on aga endiselt Rooma peakirik ning siin asub Rooma piiskopi ehk paavsti tool. Paavst juhib siin aeg-ajalt veel praegugi missasid. Näiteks alati Lihavõttepühade ajal suure neljapäeva missat. Lateraani basiilika on imeilus, ehitatud 4. sajandil keiser Constantinuse ajal ning oli esimene Rooma kristlik kirik. Mulle meeldisid eriti kõigi 12 apostli raidkujud basiilika keskmises löövis. Elina oli jõudnud just uurida, et mis võis olla apostel Johannese sümbol. Ka mul oli see meelest läinud. Aga kuju vaadates saime kohe meelde tuletada, et raamat või kirjarull see oli. Kusjuures erinevad natukene need sümbolid apostel Johannesel ja evangelist Johannesel ja pole maailm veel suutnud kokku leppida selles, kas neid tuleks pidada üheks ja samaks isikuks või mitte. Siin oli igal juhul kujutatud evangelist Johannest kuna raamat on eelkõige just tema sümbol.

Kiriku poest ostsime koju saatmiseks postkaardi ja margi. Oleme ikka igast maailma otsast saatnud koju kaardi. Külmkapi peale mälestuseks. Samas seisis Vatikani postkast: kui siit kiri või kaart posti panna saaks see peale Vatikani templi! Kuid kahjuks polnud meil enam aega kaarti kirjutama hakata. Pidime liikuma edasi Pantheoni. Enamus aega oleme siin sõitnud ringi bussiga. Vaid Vatikani minekuks oli erandiks metroo. Piletit me pole osanud ainult osta. Arvasime ise, et küll saab bussijuhi käest, aga seal ei näinud me kedagi seda ostmas. Järeldasime, et ju siis ei saa. Aga piletikontrolle kusjuures isegi nägime liikvel eile, kui Vatikanist tulime. Meie bussidele pole õnneks sattunud. Nüüd suundusime aga Pantheoni poole. Sõitsime Rooma antiikses osas mööda veel mitmest foorumist. Näiteks Augustuse ja Traianuse omast koos uhke Traianuse sambaga, kuhu keiser jäädvustas raidkivist steelidele kõik oma vägiteod.

Bussilt tulles oli meil natukene maad jalutada ja olime Pantheoni juures! Aukartust äratava kupliga Pantheon ehk kõigi jumalate tempel on Rooma kõige paremini säilinud antiikhoone. Erinevalt paljudest teistest Rooma ehitistest, mis jäeti unarusse, sai Pantheonist 7. sajandil kirik, mis tagas hoone pideva kasutuse ja läbi selle säilimise. Pantheoni katab tohutu 43,3 meetri kõrgune ja laiune poolkerakujuline hiidkuppel. Kupli tipus asuv ümmargune aken on ainukene valgusallikas hoones. Et seda tohutut massi kanda on kuplit toetava tamburi seinad kuue meetri paksused ning õõnsad laekassetid aitavad omakorda vähendada kupli raskust. Insenertehnilise ime eest, mis kusjuures on tänapäevalgi veel maailma suurim sarrustamata betoonkuppel, võlgneme tänu keiser Hadrianusele, kes kavandas ehituse aastatel 118 kuni 125. Pantheoni on kasutatud ka matmispaigana. Näiteks on maetud siia mitmeid Itaalia kuningaid ning Raffael. Ning sellel ajal, kui paavstid resideerusid Avingonis, oli Pantheonis linnuturg! Jõudsime kohale natukene varem, kui meie broneeritud aeg ette nägi. Läksime aga siiski sisse. Piletit ei soovinud keegi näha. Samas, kui on väga palju rahvast, siis ilma broneeringuta mingil hetkel enam sisse ei lasta. Nii et, igal juhul on kindlam ette broneerida! Esimest korda käisin siin 25 aastat tagasi. Otsisin üles isegi vanad kohutava kvaliteediga fotod sellest. Kuid tollal ei olnud mingit turvakontrolli, turvamehi, rahvamasse ega broneeringuid. Rahvast oli vähe: mõned üksikud inimesed.

Pantheon seest vaadatud, jalutasin sellest natukene eemale, et ka väljast mõned fotod teha. Kuna hoone esine väljak on väga tillukene, siis oli keeruline nii imposantset ehitist tervenisti pildile saada. Jalutasin nii kaugele kui sain. Selle käigus jäi mulle aga silma kohe Pantheoni ees oleva välikohviku hinnakiri, mis oli odavam, kui mõne suvalise kaubanduskeskuses asuva kohviku oma Tallinnas. Sama kogesime eile Colosseumi kõrval õhtust süües. Meie järgmine sihtkoht oli aga Navona väljak! Enne jäi meile teele ette üks väga armas ja tore koti- ja kingapood. Loomulikult pidime me sinna sisse astuma. Ja välja astusime mina tibukollase käekoti- ja Katariina punase rahakotiga. Poes olid ka imeilusad rihmikud! Kuna minu omad olid eile mul jalad villi hõõrunud, pidasingi plaani Roomast uued osta. Kuid siin poes müüdi ainult äärmiselt ebamugavaid jalanõusid! Lausa imestasin, et kuidas on võimalik selliseid küll valmistada!? Itaalia peaks ju olema kuulus oma kvaliteetsete ja mugavate jalatsite poolest.

Poest väljudes suundusime uuesti Navona väljaku poole... kuni jäi järgmine takistus ette. San Luigi dei Francesi kirik. 16. sajandil ehitatud Prantsuse rahvuskirik on tuntud eelkõige Cerasi kabelis asuvate suurepäraste Garavaggio maalide poolest - 1597-1602 loodud "Matteuse kutsumine", "Matteuse martüürium" ja "Matteus ja ingel". Viimase maali esimene versioon lükati kusjuures tagasi kuna kunstnik oli maalinud pühaku mustade jalgadega vanamehena. Ei mingit realismi veel tol ajastul! Nimetatud tööd olid aga Garavaggio esimesed olulised religioossed suurteosed. Roomas on meeletult palju kunsti ja maailmakuulsaid teoseid siinsetesse arvukatesse kirikutesse ja paleedesse peidetud. Näiteks võib kohata Rubensi maale Chiesa Nuova kirikus. Aga alati peab kahetsusega nentima, et kõike ei jõua iialgi ära vaadata... Aga ma alati üritan anda endast parima! Edasi suundusime aga nüüd küll takistusteta Navona väljakule. Ükski teine Rooma väljak ei suuda sellega teatraalsuses võistelda! Luksuslikud kohvikud ning kolme uhket barokset purskkaevu ümbritseval jalakäijate alal on kogu aeg midagi toimumas. Nii öösel kui päeval! Väljaku keskel asub Egiptuse obeliskiga (loomulikult on see Egiptusest varastatud ning neid on Roomas palju!) Nelja jõe purskkaev aastast 1651, mis sümboliseerib nelja tollast kõige tähtsamat jõge maailmas: Niilust, Rio de la Plata´t, Gangest ja Doonaud.

Algselt (1.-100. aastani pKr) on Piazza Navona olnud aga hoopis kergejõustikuvõistluste staadion, mille kunagist kuju järgib ka tänane väljak. Kummalist meelelahutust on siin harrastatud ka aastatel 1655-1866, mil iga aasta augustis ujutati väljak veega üle, kus siis aristokraadid vaatasid tõldadest, kuidas alamad klassid vees ujusid. Fakt, et siin oli ka linnaturg, tundub eelneva kõrval äärmiselt igav! Navona väljakult on aga juba kiviga visata Trevi purskkaev. Liis ja Emma käisid seda eile imetlemas. Juhtus aga nii, et siis polnud purskkaevus vett!? Täna hommikul saatis Liis mulle aga sõnumi, et olevat nüüd ka vesi... no ikka on purskkaevu purskavana ja veega parem vaadata kui ilma.

Jalutasimegi sinna. Ja no vot, siin nägime me nüüd tõesti kõige rohkem rahvast kogu oma Roomas veedetud aja jooksul. Samas, 25 aasta tagusel pildil, istun ma suhteliselt üksi selle imelise purskkaevu serval. Fontana di Trevi on aga Rooma kuulsaim ja suurim purskkaev. Asub tõesti suhteliselt tillukesel väljakul. 1762. aastal ehitatud kaev on suurejooneline vaatemäng oma merihobude, merikarpi puhuvate triitonite, konarlike kaljude ja habraste palmipuudega. Legendi järgi on purskkaev saanud nime Trivia nimelise neitsi järgi, kes juhatas Rooma insenerid allika asukohta. Purskkaevul on ka reljeef sellest, kuidas Trivia osutab allikale. Veel praegugi tuleb vesi siia mööda 19. sajandil ehitatud akvedukti. Trevi purskkaevu vett peeti siis linna puhtaimaks ning inglastest linnaelanikud olevat hoidnud alati tee valmistamiseks kodus just selle vee tagavara. Tänasel päeval hoitakse muidugi suhteliselt karmi keemia abil kõik Rooma purskkaevud puhtana ning vetikatest vabana. Veel üks Rooma legend jutustab sellest, et iga Rooma külastaja, kes tahab sellesse suurepärasesse linna naasta, peab viskama mündi Trevi purskkaevu: iga päev visatakse siia umbes kolm tuhat eurot! Purskkaevu vastas pidi olema Rooma parim jäätisekohvik - loomulikult pidime sellegi ära proovima. Aga vähemalt mina pidin tõdema: meie hotelli juures olev jäätisekohvik "Origini" oli parem!

Pärast jäätise söömist ning päris pikka linna peal jalutamist ning kogu selle ilu ja kunsti imetlemist soovisime korraks mõnda mõnusasse kohvikusse istuda. Kohe siin samas, mõne sammu kaugusel, leidsime päris normaalse koha. Istusime maha, saime menüü. Täpsustasin kelneri käest üle, et kas see, mida arvasin olevat õlu (menüü oli ainult itaalia keeles ja ajan alati segamini õlu ja mahla), ka seda on? Jaa-jaa, on küll! Tellisin endale siis ühe. Tüdrukud tellisid ka mingid joogid. Hetke pärast toodi mulle mingi hallikas ollus imepisikeses klaaspudelikeses. Õlu see küll ei olnud. Lubati ringi vahetada. Kelner seisis aga ikka meie laua juures nagu oodates midagi. Lõpuks küsis, mis me sööme? Olime söönud hetk tagasi suures koguses jäätist ja seega ei soovinud me süüa mitte midagi. Meie suureks hämmelduseks sai meesterahvas aga selle peale vihaseks ja käratas meile, et ainult mõne joogi pärast hoiate siin lauda kinni!

Ega me siis ei hoidnud kah! Tõusime püsti ja lahkusime. Palju rohkem soovisimegi liikuda edasi Hispaania väljakule. Nimi on tulnud siin asuva Hispaania saatkonna järgi. Kunagi oli saatkonda ümbritsev maa Hispaania territoorium. Näiteks, kui keegi teadmatusest sellele alale sisenes, võis teda ähvardada sundus saada värvatud Hispaania sõjaväkke. 1700. aastal tuldi mõttele ehitada saatkonna ja Trinita dei Monti kiriku vahele ühendav trepp. Nimetatud Hispaania treppidel ei tohi mitte keegi aga istuda! Ja tõesti, keset treppe seisab alati mundris karm politseinik, kes läbilõikavalt vilistab kohe, kui keegi vaevalt selle mõtte realiseerimiseni on jõudnud. Päris karm töö! Kogu aeg nii kuri ja tige olla inimeste peale. Meie sihtpunkt siin väljakul oli aga hoopis Keatsi ja Shelley muuseum. Inglise romantilised ja lüürilised poeedid John Keats ning Percy Bysshe Shelley veetsid mõlemad oma elu lõpu Roomas. Ei tasu aga arvata, et luuletajad nautisid siin toredat vanaduspõlve: Keats (1795-1821) oli surres vaid 26 aastane ning Shelley (1792-1822) 30. Tuberkuloosi käes vaevlev Keats reisis oma elu viimasteks kuudeks Rooma paremat kliimat otsima ning elaski kohe Hispaania treppidel paiknevas majas. On arvatud, et tema surma kiirendasid tolleaegsed karmid ravivõtted. Näiteks niigi haigusest kurnatud kehast aadri laskmine. Luuletaja maeti Protestantlikule surnuaiale. Samale, mida soovisingi hommikul külastada. Kliima vahetust oli soovitanud juba aastaid arst ka Shelley´le, kes elas ja rändas Itaalia erinevate linnade vahel juba mitu aastat.

Muuseum oli väike kuid tore! Paikneb maja teisel korrusel. Imeline rõdu kõrgub kohe Hispaania treppide kohal. Muuseumisse on kogutud kokku maailma parim kogu kirjavahetust, käsikirju, mälestusesemeid ja maale, mis kõik seotud Keatsi ja Shelley´iga, aga ka nende sõpruskonda kuulunud Byroni, Wordsworthi, Robert Browningu, Elizabet Barrett Browningu, Oscar Wild´i, Mary Shelley jt. Tegemist on imearmsa ning tillukese majamuuseumiga, kus seinast-seina raamaturiiuleid täis toad, pisikene Hispaania treppidele avaneva aknaga magamistuba Keatsile. Viimases pidavat olema säilinud originaalsisustus. Kuigi ühe allika järgi olevat Rooma valitsus lasknud pärast luuletaja surma toa sisu hävitada tuberkuloosi nakkuse leviku vältimiseks. Keatsi ja Shelley muuseumipiletiga sai soodushinnaga ka Goethe (jah, ka Goethe on mingi ajahetke elanud Roomas!) majja. Loomulikult tahtsin ma sealgi ära käia. Seda enam, et sinna vaid 5 minutit jalutada. Tüdrukud olid tänaseks aga kogu sellest kunstist, kultuurist ja ajaloost küllastunud ning suundusid Via del Corsole ehk poodide tänavale.

Samal tänaval teises suunas, Piazza del Popolo väljaku poolses otsas, asuski Goethe maja, mis muuseumina oli siiski täiesti mõttetu, kui ei olda just itaallane või sakslane, sest vaid nendes keeltes oli kogu muuseumi väljapanek. Piazza del Popolo väljakul on ka Leonardo da Vinci muuseum. Mõtlesin siis sinna minna, aga kuna õues sadas vihma, siis räästa all oodates ja muuseumi kohta uurides selgus, et pole mõtet. Roomas on mitu Leonardo da Vinci muuseumi ja see tundus neist kõige lahjem olevat. Tunduvalt parem peaks olema Vatikani lähedal. Seal vihma eest varjul oodates vaatasin hämmastusega, kuidas vihmasaju alates muutusid kõik lehvikumüüjad vihmavarjumüüjateks. Kui loomulikult ja sujuvalt see käis! Nagu nad polekski mitte kunagi midagi muud müünud. Vihm jäi ruttu üle. Äike. Liitusin nüüd samuti tüdrukutega. Leidsime lõpuks ka armsa kohviku, kus hetkeks hinge tõmmata.

Pärast käisime läbi terve rea poode. Kulus ikka mitu tundi! Tüdrukud ostsid natukene kosmeetikat. Minul oli tänu eile ootamatult hõõruma hakanud rihmikutele (üldse pole tegu uute, sisse käimata, jalanõudega) jalas tossud (need olid nüüd küll esimest korda jalas!), mis ilmselt aga suts väikesed. Jalad valutasid! Seega olin päris rõõmus, kui õhtusöögi aeg  hakkas kätte jõudma. Liis ja Emma proovisid leida lauda kuuele Trevi purskkaevu läheduses, kuid see ilmselt ikka liiga populaarne koht ja tundus võimatu. Jalutades nende suunas, jäi aga Hispaania väljaku ja Trevi purskkaevu vahelisel alal meile teele päris armas restoran. Ettekandja oli väga lahke meile valmistama ette laua kuuele. Lauad paiknesid otse tänaval. Poole tänavast võttis enda alla restoran, teist poolt kasutasid autod. Auto mööda sõites võis ennast imetleda tahavaatepeeglist. Täna sõi meie pere pastat. Selle juures oli aga kummaline, et nö värskelt valmistatud pasta polnud eriti hea - tavaline ületas selle maitselt ikka kordades. Kuigi iga inimene eeldaks ju vastupidist!

Õhtusöögi ajal tuli Liisiga jutuks bussipiletite ostmine ning selgus, et ikka saab juhi käest neid osta. Tubakaputkadest pidi ka saama. Ja õhtul enne hotelli jõudmist käisime jällegi meie jäätisekohvikus. Oli teine müüja, kes andis meile proovida jälle hoopis uusi maitseid. Minu vaieldamatuks lemmikuks sai kirss! Selles oli reaalselt 120% kirsse sees! Võtsingi siis valikusse kirsi, punase apelsini ja meloni - suurepärane. Täna võtsime kõik ka juba suurema koguse ehk kolm palli. Eile olime selle kõrval veel tagasihoidlikud kahe palliga. Raha kulutasime Eliisabetiga täna Pantheoni broneeringutele 16 eurot, kirikutes küünaldele 3 eurot, käekotile 40 eurot, Keatsi ja Shelley muuseum 11 eurot, Goethe maja 5, kohvikus 11, õhtusöök 23 ja õhtused jäätised 6 eurot. Kokku 115 eurot.

SUVINE ROOMA - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 8. august 2022!

Mõte Rooma minna tuli tegelikult Katariinal ja Eliisabetil. Ja kuna lapsi peab kultuuriliselt harima, siis mulle see mõte meeldis vaatamata sellele, et olen ise Roomas käinud. Maikuus otsisin ja võrdlesin hindu ning valisin sobivat aega ja lennupileteid ja hotelle jne-jne. Lõpuks leidsin kõige parema pakkumise reisidiilid.ee lehelt. Vahepealsel ajal oli Eliisabeti sõbranna Elina, kellega koos olime mõned aastad tagasi käinud Lissaboni avastamas, avaldanud samuti soovi meiega liituda! Nii oligi meid neli ning sobitusime hästi pakkumises oleva hotelli kahestesse tubadesse. Ja nii me täna hommikul ärkasimegi Roomas! Hotelli jõudsime öösel kella kaheteistkümne ajal. Lennujaamast tulime kesklinna hotelli tavalise linnaliinibussiga. Praegusel ajal, kus Euroopa Liidus ka internet tasuta, on Google Maps hindamatu abimees igasuguste teekondade planeerimisel. Tema meid öösel kenasti hotelli juhataski!

Broneerisin ette kohe esimeseks päevaks Vatikani piletid! Sest ilmselgelt võib keset suve kergesti juhtuda, et niisama järjekorras seistes ei olegi võimalik Vatikani muuseume külastada. Ning ka ette broneerides olid juba juunis välja müüdud lihtsalt muuseumi külastaja piletid. Pidin valima giidiga ekskursiooni. Mis aga iseenesest oligi võib-olla parem, sest saime siiski professionaali ülevaate asjast ning kindlasti oli liikumine selle väga suure muuseumi erinevate osade vahel kiirem. Hind oli vaid natukene kallim (no natukene kallim oli õpilastel, minu oma oli kaks korda kallim). Meie ekskursiooni aeg oli kell üks päeval. Igaks juhuks liikusime Vatikani natukene varem. Jäigi parasjagu aega tänase kuuma ilma puhul lähedal kohvikus jäätist süüa! Temperatuur oli tõesti kõrge - kogu meie Roomas olemise aja oli see üle 30 soojakraadi. Täpselt ette nähtud ajal alustasime giid Adele´iga ekskursiooni Vatikani muuseumides, mis hõlmavad kuulsa Sixtuse kabeli, Raffaeli saalid ning ühe maailma olulisema kunstikogu renessansiaja paavstide Julius II, Innocentius VIII ja Sixtus IV jaoks ehitatud paleedes. Muuseumides on kokku 7 kilomeetrit koridore ning see on üks maailma suurimaid! Seetõttu tasub kindlasti teha enne siia tulekut ära põhjalik eeltöö ning valida välja see osa, mida kindlasti tahetakse vaadata. Sest kõike ei jõua. Mina olin 25 aastat tagasi esmakordselt Vatikanis käies selle töö juba ära teinud. Nüüd usaldasin giidi valikut!

Ühtedeks Vatikani suurimateks aareteks on Kreeka ja Rooma muistised, mis moodustavad ka muuseumi tuuma, kuigi enamik taiseid on kadunud Kreeka skulptuuride Rooma-aegsed koopiad. Nagu näiteks hellenistlik teos "Laokoon".  Olulised on loomulikult ka 19. sajandil leitud Egiptuse ja etruski haudadest leitud arheoloogiamälestised Egiptuse muuseumis. Jalutades seal ringi pidin järjest rohkem tõdema, et meie giidi valik erinevate muuseumi osade vahel, mida meile lähemalt tutvustada ning mille juures peatuda, ühtis täielikult minu enda eelistustega. Olles imetlenud juba mainitud "Laokooni" jätsime vahele kõik muud antiikmuistised, skulptuurid ja kandelaabrid, suundudes otse seinavaipade ja seejärel maakaartide galeriisse, kus on pandud välja 16. sajandil maalitud kaardid Itaalia piirkondadest ja paavsti territooriumitest. Kõik kaardid on maalitud nii nagu asuks Rooma maailma keskpunktis! Aga no kõik teed ju viivatki Rooma... Just see kaartide galerii jättis mulle kustumatu mulje eelmisest külastusest.

Nüüd jätsime jälle suure osa saale ja galeriisid vahele ning vaatasime põhjalikumalt üle Raffaeli teosed, milledele on pühendatud kokku tervelt viis saali. Siin jättis Adele meiega hüvasti ning jagas põhjalikud juhised ja soovitused, mida ja kuidas edasi vaadata. Loomulikult on kõige kuulsam teos Vatikanis Sixtuse kabelis asuv Michelangelo loodud monumentaalne laemaal. Suundusimegi seda imetlema. Sixtuse kabeli laemaali puhul on tegemist kogu lääne kunsti ühe suurima meistriteosega. Enne Michelangelo neli aastat kestnud tööd oli lagi lihtsalt siniseks värvitud ja seda ehtisid kuldsed tähed. Kunstnik töötas spetsiaalselt selleks tööks kavandatud tellingutel ja veenis paavst Julius II andma talle täiesti vabad käed maalimaks uue ja vana testamendi lugusid maailma loomisest nagu pattu langemine, Kristuse saabumine jne.

Laemaali keskne osa "Aadama loomine", kus Jumal sirutab Aadama poole käe, on vaieldamatult läbi aegade kõige enam kopeeritud religioosseid maale. Arusaadavalt pildistada siin ei lubatud, kuigi igal pool mujal võis ilma välguta seda vabalt teha. Seega, illustreerimaks seda maailmakuulsat stseeni, pidin ehtima ennast võõraste sulgedega võttes foto interneti avarustest (https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=15461165). Imetlesime, kaelad kanged, tükk aega seda maailma imeliseimat lage! Lõpuks edasi jalutades avastasime minu hämmastuseks veel Chagall´i, Dali, Picasso, Matisse´i jt teoseid. Omaette kunstiteos on ka 1932. aastal loodud "Teoks" kutsutav monumentaalne keerdtrepp, mida mööda muuseumist väljusime. Lõpetasime oma ringkäigu paavsti sõidukite garaažis, kus välja pandud erinevate paavstide sõidukid alates kandetoolidest kuni kuulikindlate luksusautodeni.

Siis liikusime edasi Püha Peetruse väljakule, mis koos samanimelise kirikuga, on kogu maailma katoliiklastele ilmselt kõige püham koht maailmas. Võib-olla Jeruusalemm välja arvatud. Aga kirikusse sisse me ei hakanud trügima - mina olen käinud ning tüdrukutel ei olnud piisavalt motivatsiooni seismaks 32 kraadises kuumuses lõõskava päikese käes vähemalt 30-40 minutit turvakontrolli järjekorras. Iseenesest saab kirikusse tasuta. Ikkagi kirik! Praegune Püha Peetruse basiilika on rajatud väidetavale apostel Peetruse hauale 16. sajandi teisel poolel juba mitmenda kirikuna. Kiriku kupli projekteeris samuti Michelangelo. Kahjuks kunstnik ise selle valmimist enam ei näinud. Pärast Kristuse surma rändasid apostlid Peetrus ja Paulus Rooma tuues kaasa ristiusu. Nii peetaksegi neid katoliku kiriku rajajateks ja seega ka Vatikani rajajateks. Katoliku kiriku keskus ei ole siiski kõik need 2000 aastat paiknenud praegusel kohal. Paavstiriigilgi on olnud halvemaid ja paremaid aegu. Keskajani oli kõige tähtsamaks kirikuks hoopis Lateraani basiilika, milles krooniti kõrval Lateraani palees elavaid paavste. Vatikan sai oma tähtsuse alles 14. sajandi lõpul kui sajandi alguses Prantsusmaa kuninga väevõimuga Avingoni viidud paavstivõim Roomasse tagasi liikus. Meie soov oli aga pärast kogu seda kunsti, ajalugu ja kultuuri leida mõni tore ning mõnus kohvik, kus natukene keha kinnitada. Jalutades möödusime vahetus läheduses asuva kindluse San Angelo juurest. Kindlus on olnud varjupaigaks paavstidele, kes oma tegevuse või lihtsalt ärevate aegade tõttu, on pidanud varjuma. Kusjuures Vatikanist viib kindlusesse ka maa-alune põgenemistee.

Läksime üle Tiberi jõe. Otsisime kohviku, kus sõime panini´t. Tellisime Eliisabetiga jääkohvi, millega läksime siiski täiega alt: saime pisikestes klaasides espressod! Tõsi küll, jääga. Aga me oleksime pidanud täpsustama, et latte. Palusime siis lihtsalt külma piima juurde tuua. Kokkuvõttes kõlbas juua küll. Katariina ja Elina said aga oma panini´d suhteliselt kõrbenult kuna ettekandja unustas need lihtsalt ahjust välja võtta. Ja kui me poleks ise märku andnud, siis oleksid need ilmselt täiesti ära põlenud. Edasi kasutasime jälle Rooma head ühistransporti ning sõitsime bussiga Kapitooliumi väljakule. Jalutasime Kapitooliumi künkal ning vaatasime imelist vaadet alla Cesari foorumile. Iseenesest saab sinna varemete vahele ka jalutama minna. Kui pilet osta. Aga ausalt öelda oli ülevalt vaade suurejoonelisem! Ning seal varemete vahel on juba jalutatud kah.

Roomas on mitmeid foorumeid - Cesari, Traianuse, lihtsalt Rooma, Augustuse, Nerva jne. Iga kuulsust ja sära ihkav keiser ehitas endale oma foorumi. Kõigist neist on tänaseks päevaks säilinud vaid suuremal või vähemal määral varemed. Kapitooliumi künkal asuvad ka muuseumid, kus leidub hindamatu väärtusega skulptuure. Siin näiteks asub Vana-Kreeka skulptuur "Kettaheitja" (mille küll üks 18. sajandi skulptor muutis "Haavatud sõdalaseks"!) ning kuulus Romulust ja Remulust imetava emahundi pronkskuju. Legendi järgi rajasid just need hundi poolt üles kasvatatud hüljatud kaksikud Rooma linna 753. aastal eKr. Ma ei ole aga eriline skulptuuride austaja ja seega jäid need muuseumid külastamata. Ning emahundi kõige kuulsama taiese koopia võib leida Kapitooliumi väljakultki kui hästi otsida.

Kui nüüd Rooma ajalugu ühe lausega kokku võtta siis aastatel 753-509 eKr oli tegemist kuningriigiga, 509-27 eKr vabariigiga, millele järgnes keisririigi periood, mis jagunes Lääne-Rooma (27 eKr kuni 476) ja Ida-Rooma (330 kuni 1453) keisririigiks. Tegelikkuses on seal taga aga meeletult palju rohkem! Ja kehtib ütlus, et mida rohkem ma tean, seda vähem ma tean. Mind üllatas Rooma puhul täna aga see, kui hea on siin kraanivesi! Ning selle hea veega saab täita pudeleid linna väga mitmetest avalikest kaevudest, kus voolab kogu aeg hea ja jahe joogivesi. Suviste kuumade ilmadega kulus see tõesti ära ning peaaegu iga kaevu juures oli lausa järjekord joogipudeli täitjatest. Mulle muidugi tundus raiskamisena, et see vesi nendes kogu aeg lakkamatult jooksis. Ma oleks näinud hea meelega kraane seal. Aga loodan, et äkki see vesi suunatakse ikka kuskile mõistlikku kohta veel kasutusse, mitte ei voola otse kanalisatsiooni. Purskkaevudesse näiteks.

Edasi jõudsime jalutades Marcelluse teatri (siis, mis oli päriselt teatri funktsioonis) juurde, mis oli Vana-Rooma suurim ning tähtsaim teater. Mind hämmastas aga fakt, et tänase päevani on hoone viimane korrus kasutusel korteritena! Ning hoovis toimuvad siiani vabaõhukontserdid. Milline paik elamiseks! Ja milline vaade antiiksele Roomale sealt ülevalt on! Kapitooliumi küngas ja foorumid peaks olema kui peo peal. Ümber Traianuse foorumi jõudsime ringiga lõpuks meie tänase õhtu sihtpunkti ehk Colosseumi juurde! Colosseumi ehitust alustas 72. aastal keiser Vespansianus ja see pühitseti sisse keiser Tituse poolt 80. aastal 100 päeva kestnud pidustustega, mille raames sai surma üle 9000 metslooma! Colosseum mahutas kuni 55 000 pealtvaatajat olles sellega antiikmaailma kolmas amfiteater Circus Maximuse (mahutas 150 000 pealtvaatajat ja mis oli rohkem hobuste võiduajamise staadion) ja Konstantinoopoli hipodroomi järel.

Kuni 405. aastani toimusid Colosseumis gladiaatorite võitlused. Hiljem olid populaarsed loomade võitlused aastani 526. Pärast seda ei leidnud hiiglaslik ehitis enam sihtotstarbelist kasutust ning ajapikku hakati sealt ehitusmaterjali laiali vedama. Colosseum muutus kivimurruks ning varemeiks. Alles 19. sajandil hakati seda suurepärast hoonet lagunemise eest kaitsma. Kuid juba 1749. aastal väitis paavst Benedictus XIV, et Colosseumis hukati kristlastest märtreid, kuulutas viimase pühaks paigaks ning keelustas selle kasutamise kivimurruna. Kuid puuduvad igasugused ajaloolised allikad ja tõestused selle kohta, et siin oleks üksainuski kristlik märter hukkunud. Pole andmeid isegi selle kohta, et keegi oleks enne Benedictust Colosseumi märtrite hukkumispaigaks pidanud.

Kristlased austavad muidu väga kõike märtritega seonduvat, kuid Colosseumi kasutamine keskajal kivimurru ja kindlusena, näitab, et Colosseumi pühaks ei peetud. Colosseumi kõrval on Constantinuse triumfikaar. Triumfikaar ehitati 315. aastal tähistamaks keiser Constantinuse võitu kaaskeiser Maxentiuse üle. Uitasime Colosseumi ümbritsevatel tänavatel ringi. Sattusime päris lahedasse kotipoodi, kus oli küll peaaegu igas värvitoonis kotte. Tegelikult otsisime aga hoopis mõnda mõnusat restorani õhtusöögiks. Tallinna lennujaamas jooksime eile õhtul ootamatult kokku armsa Liisiga, kes oli samuti tütrega teel Rooma. Nüüd oligi meil plaanis kõik koos õhtust süüa. Vaba koha leidmine oli aga kõige suurem probleem! Olime leppinud juba kokku koha kohtumiseks, kui Eliisabet ja Elina leidsid paar tänavat eemal restorani, kus kohe olemas vaba laud kuuele inimesele. Tüdrukud jäid lauda hoidma ning mina Liisi ja Emmat ootama.

Sobiva restorani leidmine võib-olla polegi siin nii keeruline kui nii suurele seltskonnale laua leidmine. Aga töötajad on äärmiselt sõbralikud ja nii tekitati alati meilegi need kohad. No ja Itaalias olles tuleb muidugi süüa pitsat! Isegi nüüd, juba mõned päevad Eestis tagasi olles, hakkab suu vett jooksma esimesel õhtul söödud pitsa peale mõeldes, mis oli lausa suurepärane! Pitsa olla küll pärit Napolist, kuid märtsis seal käies, ei õnnestunud meil Katariinaga küll nii head pitsat saada. Mingis imelikus eufoorias tellis meie pere kõigile eraldi pitsad, millest me loomulikult suutsime ära süüa igaüks vaid poole. Teise poole lasime kaasa pakkida. Ja milline vaade Colosseumile! Õhtustades Roomas, Colosseumi kõrval asuvas restoranis, olid hinnad kusjuures tükk maad odavamad võrreldes suvalise kohaga Eestis.

Kõht täis, läks kumbki seltskond oma bussi peale. Liisi ja Emma hotell oli suhteliselt kesklinnas, meie oma natukene kaugemal Lateraani linnaosas. Bussi pealt maha tulles jäi meile enne hotelli teele jäätisekohvik. Magustoit kulus küll ära! Müüja pakkus meile igasugu erinevaid sorte maitsta. Lõpuks olid kõik need maitsed siiski segamini. Meelde jäid umbes kaks-kolm viimast. Mina need ostsingi! Kuid valik oli suurepärane: melon ja punane apelsin. Ja no jäätis on ilmselt pitsa ja pasta järel kuulsaim söök Itaalias. Raha kulutasime täna mina ja Eliisabet (Katariina ja Elina arveldasid oma kulutused ise) 3 eurot metroopiletid Vatikani, 60 eurot (35 minu ja 25 Eliisabeti pilet) Vatikani piletid, kohvik 7, lõunasöök 10, õhtusöök 35 ja jäätis 5 eurot. Kokku 120 eurot.