LINNAPUHKUS LISSABONIS!

VIIES PÄEV - 07.08.2018.

Täna oli meie viimane päev Lissabonis - homme hommikul vara läheme lennukile. Oleme kodust ära küll täpselt nädala, kuid lennuajad klappisid meil nii halvasti, et praktiliselt kaks päeva kulus sõidu peale ja enamuse sellest ajast saime veeta Helsingi lennujaamas. Seega pidime täna külastama veel paiku, mis seni käimata. Esimesena läksime Igreja do Carmo muuseumi, mis üleeile suletud oli. Igreja do Carmo karmeliitide gooti kirik hävis suures osas 1755. aastal Lissaboni tabanud suures maavärinas. Kogudus oli maavärina ajal missal, mistõttu lööklainete mõjul kokku varisenud kirik mattis inimesed müüritisekivide tonnide alla. Rusudeks muutus rohkem kui pool linnast. Üle 20 kiriku varises kokku, jättes rusude alla kõigi pühakute päeva missale kogunenud inimesed. Maavärinale ja lööklainetele järgnesid kiiresti missadel süüdatud küünaldest alguse saanud tulekahjud. Napilt tund aega hiljem ületasid linna madalama osa üle Tejo jõe hiidlained. Ülejäänud linnas möllas tuli seitse päeva. Praktiliselt kogu Portugal sai loodusõnnetuses kannatada ja tõukeid oli tunda isegi Itaalias. Ainuüksi Lissabonis hukkus 15 000 inimest.

14. sajandi teisel poolel ehitatud Igreja do Carmo kirik oli omal ajal üks Lissaboni suurimaid. Tänapäeval asub kiriku põhiosas ja kooriruumis, mille katus maavärinale vastu pidas, arheoloogiamuuseum koos väikese sarkofaagide, kujude, keraamika ja mosaiikide kollektsiooniga. Euroopa vanimate leidude seas on näiteks nikerdatud Rooma sarkofaag. Eliisabetile ja Elinale jätsid aga kindlasti kõige vapustavama mulje ehtsad muumiad Mehhikost! Ja loomulikult, olles muuseumi läbi vaadanud, ei saanud me jätta minemata muuseumipoodi! Oleme lastega päris suured muuseumikülastajad, nii Eestis kui mujal, ja loomulikult meeldib meile alati käia nendes poodides. Ega me tavaliselt sealt midagi ei osta ... imetleme niisama ilusaid asju. Aga täna ostsime Eliisabeti väikestele vennakestele kingitused.

Lissabon on jagatud, nagu iga linngi, erinevateks osadeks. Tejo jõe suudmes paikneva Belemi, kust alustasime esimesel päeval linnaga tutvumist, õitseng oli Portugali kuldajal maadeavastajate ajastul: 1495. aastal võimule tulnud kuningas Manuel I ehitas siia grandioosseid ajastu vaimu peegeldusi. Meiegi saime esimesel päeval nautida Jeronimo kloostrit ja Belemi torni. Tänapäeval on Belem avar ja roheline eeslinn paljude muuseumide (Tõllamuuseum näiteks), parkide ja aedadega ning kütkestava kaldapromenaadiga (Maadeavastajate monument). Alfama oli kunagi Lissaboni kõige ihaldatavam piirkond. Piirkonna allakäik sai alguse keskajal, mil rikkad kolisid maavärinate hirmus lääne poole, jättes kvartali kaluritele ja kehvikutele (maavärinas jäid kusjuures siin kõik hooned püsti!). Järske tänavaid ja trepistikke ääristavad tihedalt kokku surutud majad, fassaadidel ehteks nöörid kuivama riputatud pesuga. Alfama kohal kõrgub Sao Jorge kindlus, kuhu me kohe järgmisena suundusime. Igreja do Carmo´st on sinna jalutada umbes 15-20 minutit.

Kindluses oli päris pikk piletisaba. Õnneks läks see väga kiiresti. Pärast Lissaboni tagasivõtmist mauridelt muutis kuningas Alfonso Henriques nende mäe tipus asuva linnuse Portugali kuningate eluasemeks. 1511. aastal lasi Manuel I ehitada luksusliku palee. Lossi kasutati eri aegadel teatrina, vanglana ja relvalaona. Pärast maavärinat jäi kindlus varemetesse. 1938. aastal alustas Salazar seal põhjalikke taastamistöid ehitades uuesti üles "keskaegsed" müürid. Nendelt müüridelt avanevad Lissabonile ilusad vaated. Kõige toredam oli koht, kus rinnatise ette on seatud mosaiikpilt kindlusest alla avanevast vaatest selgitustega majade kohta ning siis tegelikkuses seda vaadet ei ole! Sest võsa on ette kasvanud. Kusjuures see on ainukene koht kogu müüri pikkuses, mis on võssa kasvanud!!! Mina ei tea, kas neile siis endale ei tundu, et midagi oleks nagu "pildil valesti".

Linnusest jalutasime aga nüüd jälle mööda kitsaid ja järske tänavaid allapoole. Lootsin leida üles Santa Luzia kiriku kõrval asuva vaateplatvormi. Ja kuidagi juhuslikult me äkki seal olimegi. Imetlesime bugenvilleadesse uppunud platvormil kahhelplaatidest paneele, milledel kujutatud pilte Lissaboni ajaloost. Jälgisime flamenkotantsijat hetke. Jalutasime edasi Se katedraalini. Kolm aastat pärast seda, kui kuningas Alfonso Herniques oli mauridelt Lissaboni tagasi vallutanud lasi ta 1150. aastal vana mośee asukohale ehitada Se katedraali. Hoone on saanud kannatada kolmes 14. sajandil toimunud ja 1755. aasta maavärisemises ning teda on sajandite jooksul korduvalt renoveeritud. Se kirikust väljudes sain tüdrukutele pidulikult teatada, et meie kultuuri-, kunsti-, haridus- ja kõiksugu muud programmid Lissabonis said just läbi! Edasi olin nende päralt ja tegutsesime vastavalt nende soovidele. No ja Eliisabetil oli vaid üks soov: minna Starbucks´i ja juua seal jäätisekokteili. Seega pidime jalutama tagasi Rossio rongijaama Baixa ja Avenida linnaossa, milles kohvik asus. Baixa (all-linn) ja Avenida (ülemine) rajati pärast maavärinat täiesti uue linnasüdamena. Baixa on praegugi pealinna südamik. Siin asuvad Rossio väljak, Restauradorese väljak, Rua Augusta ja võidukaar, Paleeväljak ja Santa Justa elevaator.

Jalutasime alguses valele poole. Mis oligi hea, sest nii saime jälgida peent ja filigraanset mosaiikide restaureerimist. Eliisabet on meie siin oldud ajaga hakanud päris hästi orienteeruma. Jõudes lähemale Rossiole suutis ta meid juba ise juhatada õige hooneni! Ilmselt aitas suur soov kiiremine kohale jõuda. Saime Starbucks´is oma võileivad ja kokteilid kätte. Istusime seal natukene aega. Pikalt mulle aega muidugi ei antud: tüdrukutel oli soov veel poodidesse minna. Käisime siis nii mõneski poes ja ostsime nii mõndagi. Paari tunni pärast jalutasime tagasi oma hotelli Bairro Alto linnaosas. 16. sajandi lõpus võrgumustrilise põhiplaaniga planeeritud mäe otsas asuv Bairro Alto on üks Lissaboni maalilisemaid linnajagusid. Kõigepealt asusid siia halva kuulsusega Alfamast välja kolivad rikkad kodanikud. 19. sajandiks oli see aga saanud mahakäinud piirkonnaks, mida külastasid prostituudid. Tänapäeval on tegemist väikeste töötubade ja pererestoranide piirkonnaga. Möödunut meenutab vaid säilinud õilmitsev ööelu. Vastandiks Bairra Alto üldisele lohakale armsusele ning romantilisusele on siin paiknev Chiado piirkond oma range elegantsiga. Chiados paiknevad enamuses Lissaboni äride kontoritest, pankadest ja suurkorporatsioonidest. Päeval kihab piirkond elust, kuid tööpäeva lõppedes tühjeneb kiiresti.

Ja kogu Lissaboni süda asus meie hotelli ümber! Nüüd viie päevaga olime sellega päris põhjalikult tutvunud. Hotelli jõudes pakkisime oma asjad. Tüdrukud käisid korra veel kõrvaltänava suveniiripoes Elina isale kingitust ostmas. Siis läksime õhtust sööma Largo Rafael Bordalo Pinheirol asuvale, 1864. aastal püstitatud hoones asuvasse restorani. Maja on kuulus oma fassaadi poolest: keraamilistest plaatidest viimistlus kujutab allegoorilisi figuure Teadust, Põllumajandust ja Äri. Meie viimane õhtu kujunes äärmiselt meeldivaks. Selleks oli vaja vaid kahte tohutult siirast, sõbralikku ja toredat ettekandjat. Makstes arve, jätsime me kõik suurima heameelega jootraha, kuigi tavaliselt ma pigem väldin seda. Salvrätikule kirjutasime tänukirjagi! Meie hotelli lähedal ühe teise hotelli fuajees seisis klaver - olime sellest juba mitmeid kordi mööda jalutanud. Täna otsustas Elina, et ta mängib natukene sellel klaveril. Klaver oli küll kohutavalt häälest ära, aga sellele vaatamata kogunes teda kuulama päris kenakene hulk publikut. Ja aplaus oli võimas!

Siis hotelli ja magama ja hommikul kell neli ootas meid takso. Raha kulutasime täna muuseumis 4 eurot, kindlus 13, kohvikus 13, õhtusöök 29 eurot, kingitused 10 eurot. Kokku 69 eurot. Kogu siin oldud aja peale olime me Eliisabetiga kulutanud 333 eurot. Ühele inimesele siis 166,5 eurot. Hotelli arve tasusin ka ära - 6 ööd kokku ühele inimesele 216 eurot. Lennukipiletid maksid 200 eurot. Reisi maksumus 582 eurot ühele inimesele. Ja selle eest veetsime suurepärase nädala Portugalis. Alati olen iga reisi lõppedes vaadanud ka tulevikku. Ja tulevik toob sügisel midagi eriliselt põnevat - kolm nädalat Hiinas!