KEVAD MAROKOS - ESIMENE JA TEINE PÄEV!

ESIMENE JA TEINE PÄEV - 17.-18. aprill 2022!

Katariinaga oli meil plaanitud juba kaks aastat tagasi veeta kevadine koolivaheaeg Iisraelis. Vahelduseks ise organiseeritud reisidele, on hea ja mugav, aeg-ajalt lasta kogu töö enda eest ära teha ja minna mõnele organiseeritud reisile. Iisrael tundus selleks hea mõte! Koroona tühistas aga kõik reisid ja plaanid! Lükkus see muudkui edasi - iga kord poole aasta kaupa. Kevadest sügisesse ja taas siis kevadesse ja siis uuesti sügisesse ning taas kevadesse: kuni oligi möödunud linnutiivul aastat kaks. Nüüd pidi see siiski saama toimuma. Aga oli muutunud aeg - koolivaheajaga ei kattunud enam. Katariina mõtles loobumisele. Siis selgus, et ka reisi maksumus on tõusnud poole võrra. Ning ka mina mõtlesin loobumisele. Aga süda ihkas siiski reisida... ning alternatiive vaadates jäigi silma Maroko. Mis oli küll ajaliselt pikem Iisraeliga võrreldes, kuid enamuses jäi kenasti koolivaheajale.

Aga nagu ikka on elus kõik muutumises... nii muutus ikkagi ka Maroko reis aeg. Kuid tundub, et kogu see vahepealne aeg on õpetanud meid igasuguste muutustega kenasti hakkama saama. Natukene kirusin, aga lõpuks leppisin. Päev enne lendu tuli minna koroonatesti tegema. Panin testi aja endale võimalikult õhtuks, et jõuaks enne veel midagi kiiresti aias korda teha. Tänavuse külma kevadega on kõik tööd veninud... mina plaanisin, et enne reisile minekut on kõik kevadised aiatööd tehtud! No midagi sain ma siiski tehtud, pool tundi enne testi aega lõpetasin riisumise ja kihutasin linna poole. Kohver oli pakitud. Aga igaks juhuks olin arvestanud, et võib juhtuda nii, et reisile minekut ei tulegi... kui test peaks positiivne olema. Õnneks oli negatiivne ning nii istusingi järgmisel hommikul Germalo reisigrupiga Tallinnast Istanbuli suunduvale lennukile.

Isanbulis jõudsime vahepeatusena hotelli kella seitsme ajal õhtul. Tyrkish Airlines majutab endiselt kliendid, kelle lendude vahe on rohkem kui 8 tundi ja see jääb öisele ajale, tasuta hotelli. Hommikul oli kell kaheksa meil buss hotelli ukse ees ja suundusime taas Istanbuli lennujaama poole. Nüüd ootas meid Casablanca - Maroko suurim linn! Lennujaamast väljudes ei olnud meie buss koos kohaliku saatja Mohamediga veel kohale jõudnud. Selle hilinemise eest saime tasuta pudeli vett! Tuntud on Casablanca aga ilmselt tänu samanimelisele 1942. aastal valminud USA romantilisele filmile. Filmis mängisid peaosa Ingrid Bergman ja Humphrey Bogart. Ning Rick´i kohvikut, kus filmi põhiline tegevus toimus, käisime meiegi vaatamas! Ega me sisse muidugi ei saanud: Marokos käimas ramadaan ja see tähendab, et enamus kohad on suletud. Ramadaani ajal ei tohi moslemid päikesetõusust päikeseloojanguni ei süüa ega juua... kohvikus ei käiks seega mitte keegi.

Casablanca tähendab hispaania keeles "valge maja". 1943. aastal oli linnas II maailmasõja liitlasvägede kohtumine. Kohal olid Roosevelt ja Churchill ning lepiti kokku Normandia dessandi kuupäev. Kutsutud oli ka Stalin, kes aga ei saanud osaleda samal ajal toimunud heitluste tõttu Stalingradi all. Koha nimi ajas sakslased segadusse, sest arvati, et kohtumine toimub Washingtoni Valges Majas ja seetõttu nurjus ka plaan seda takistada. Üks tähelepanuväärne seik veel sellelt kuulsalt ja ajalooliselt kohtumiselt: USA president Roosevelt kinnitas ametlikult oma toetust sultan Muhammad V riigi lahku löömiseks Prantsusmaast ja iseseisvumiseks, millega avas uued väljavaated Marokole sõja lõppedes. Maroko iseseisvuski 1956. aastal! Tänasel päeval on Casablanca oma 3,5 miljoni elanikuga Maroko äri- ja finantskeskus ning ka üks neljast Aafrika suurimast linnast.

Casablanca kõige suurejoonelisem ehitis on aga kahtlema Hassan II mośee. 25 000 (lisaks 80 000 õuealal) palvetajat mahutav mośee on Aafrikas suuruselt teine Mekas asuva mośee järel. Kompleks võtab enda alla 9 hektari suuruse maa-ala, millest kaks kolmandikku on ehitatud mere peale. Minaretil on kõrgust 200 meetrit ning selle kaks laserkiirt valgustavad Meka suunas kuni 30 kilomeetri kaugusele. 1993. aastal valminud kompleksi ehitasid 35 000 töölist. Kui mujal maailmas saavad tavaliselt ka mitte moslemid mośeedesse siseneda, siis Marokos mitte. Millest oli muidugi kahju, sest need on tavaliselt suurejoonelised ehitised ja vaatamist väärt. Meil oli aga Mohamed! Tema võis minna sisse palvetama... ja ka pildistama. Võttis minu kaamera kaasa. Väga palju sealt küll häid pilte ei tulnud - hämar ruum ja võõras kaamera ei ole eriti hea kombinatsioon. Aga mingi ettekujutuse sai. Hassan II mośeel on seedripuust  lagi, nikerdatud stukkdekoor, kõvasti kahhelplaate, marmorist, oonüksist ja travertiinist katteplaadid. Sellisena on see Maroko käsitööoskuse ja arhitektuurimeisterlikkuse musternäide.

Mohamed demonstreeris meile kompleksi hoovil ka islami stiilis palvetamist. Et kuidas neid palveid siis Alahhile öeldakse. Tegelikult on see selline laulev rääkimine. Sarnane sellele, mida luteri kirikuõpetajadki, liturgias teatud kohtades teevad. Iseenesest on seda päris tore ja uinutav kuulata. Moslemid palvetavad viis korda päevas kindlatel kellaaegadel näoga Meka poole. Igas juhuks võiks igaüks enne islami usku inimese külla tulekut teha selgeks, kus pool asub Meka, sest see küsimus ilmselt tuleb peagi. Palvuste kellajad on eri riikides erinevatel kellaaegadel, kuid need on sätitud nii, et kõik ööpäeva 24 tundi saavad palvetega kaetud. Palvetada võib loomulikult igal ajal, aga usutakse, et õigel ajal loetud palvel on suurem jõud. Enne palvetamist tuleb pesta nägu ja käsi puhta voolava vee all. Kõigi mośeede juures ongi sellepärast purskkaevu meenutavad kaevud. Ja ega see pesemine ei ole niisama pesemine... see on täiesti omaette teadus. On paika pandud näiteks kumba kätt peab pesema esimesena ja et käed tuleb kindlasti teha märjaks küünarnukkideni. Väga oluline on seegi mitu korda vett peab kaelale, näole ja juustele panema. Enamikul juhtudel pestakse ka jalad ning pärast sugulist vahekorda peab pesema kogu keha. Kui vett pole kuskilt võtta, näiteks kõrbes, kõlbab liivgi. Kui sedagi pole, siis piisab lihtsalt pesemisliigutustest.

Palvus ise peab leidma aset puhtas paigas, milleks tavaliselt ongi pühakoda. Ning tõesti, kõik mośeed, kus olen maailma erinevais paigus käinud, on olnud äärmiselt puhtad. Aga no kui pühakoda pole kuskilt võtta, siis ajabki asja ära palvevaip. Jalatsid tuleb jalast ära võtta, mośeedes jäetakse need lausa ukse taha, nägu suunaga Meka poole. Naistel peavad olema juuksed kaetud, kuigi tavaliselt on see mosleminaistel niigi igapäevane komme. Moslemi palvus seisneb erinevas hulgas palvekummardustes, millede käigus loetakse usutunnistus, palutakse õnnistust prohvetitele ning kõigile moslemitele. Kokku kulub aega umbes 15-20 minutit. Tegime bussiga mitu tiiru Casablancas ja Hassan II pühakoda saime imetleda iga nurga alt. Lõpuks läksime mere äärsele promenaadile, kus ridamisi restorane. Kuna need suures osas ka turistide jaoks, siis olid mõned avatud. Õhtust sõime ühes nendes, mida Mohamed soovitas. Aga peab ütlema, et kõikidest söögikohtadest oli see kõige kallim kogu reisi jooksul ja söök suhteliselt keskpärane. Kohalikku raha meil muidugi kellelgi ei olnud - Maroko dirham on suletud valuuta, mis tähendab, et seda ei tohi riiki sisse tuua ega välja viia. Appi tuli jälle Mohamed, kes oli panga rollis ning vahetas kogu reisi jooksul soovijatele raha. Pärast õhtusööki jalutasime natukene mere ääres. Aga ilm oli suhteliselt jahe - merelt puhus väga külm tuul. Küll Aafrika, aga tegelikult ei olnud meie reisi jooksul siin sugugi nii soe kui loodetud. Sattusime mingile jahedate ilmade perioodile. Ilmsel mängis oma rolli ka külm Kanaari hoovus, mis ongi süüdi Maroko väga muutlikus ilmas.

Maroko on üks Aafrika jõukamaid riike ning see rikkus tuleneb paljuski just riigi asukohast. Tänu asukohale Aafrika läänerannikul ning läbi ajaloo pikalt kestnud riigi põhjaosa seotusele Hispaania, Portugali ja Prantsusmaaga, on andnud riigile mõningase edumaa teiste mandri riikidega võrreldes. Muidugi ainult sellest ei piisa! Marokos leidub ka naftat ja maagaasi. Maroko pindala on ligi 447 000 ruutkilomeetrit. Riigis elab 34 miljonit elanikku ning neid valitseb kuningas Mohammed VI. Ööbima sõitsime Maroko pealinna Rabati. Jõudsime sinna suhteliselt hilja. Seega linnaga tutvumine pidi ootama järgmise päevani. Esimese kahe päeva jooksul kulutasin raha Casablanca õhtusöögile 180 dirhamit. Üks euro on umbes 10 dirhamit. Seega oli väga lihtne hindades orienteeruda võttes lihtsalt ühe nulli maha.