KOLMAS PÄEV - 26. veebruar 2025
Äratus 7.00! Siis sööma ning startisime 8.30. Täna ei oodanud meid enam buss vaid läikivad valged maasturid. Igavesti suured ja uhked! Erilise luksusena oli arvestatud vaid 3 reisijat ühe auto kohta. No jah, taga keskmine koht pole just maailma kõige mugavam, kuid meil polnud meeletult pikki sõite ees ootamas. Minu ja Heleniga tuli ühte autosse meie giid Hille. Esimese asjana sõitsime vaatama lähedalasuvasse istandusse mürripuid. Istandus polnudki nagu ainult istandus, kus pisikesi mürripuid kasvatati, vaid ka väikest viisi loomaaed. Esimese asjana viidigi meid pisikesi gaselle vaatama. Samal ajal meie külastusega viibis istanduses Omaani turismikooli grupp. Loomulikult pani nende õpetaja kasvandikud kohe proovile tehes ühele noormehele ülesandeks tutvustada meile istandust või parki nagu nad ise seda nimetasid.
Noormees sai kenasti hakkama. Olime Omaanis nüüd kolmandat päeva ning hakkasin harjuma omaanlaste traditsioonilise riietusega. Umbes 90% (minu täiesti ebapädeva hinnangu kohaselt!) meestest kannab valget pikka tuunikat ning peas kohalike mustritega traditsioonilist Omaani mütsi. Ja jätkuvalt ikka imestan, et kuidas need ürbid neil nii kenasti lumivalged püsivad!? Kuigi palavas kliimas kergesti tekkiva ebameeldiva lõhna vastu on nad leidnud lahenduse: tuunika rinnal ripub väike tutikene, mis lõhnastatakse, et see siis head lõhna levitades peletaks halva... või vähemalt varjaks seda. Naised seevastu eelistavad tumedaid toone. Peaaegu alati on neil kaetud pea, aga küllaldaselt on ka naisi, kellel näost pole näha muud kui silmad. Noored turismiõpilased soovisid veel hiigelhulga pilte meiega teha. Ka sellele mõtlen reisidel päris tihti, et miks ometi peaks noormehed soovima endale mingite valgete võõraste vanainimestega fotosid telefoni!?
Meie aga jõudsime vaatamata igasugustele segajatele lõpuks siiski mürripuude juurde. See müstiline inimeste lõhnameeli juba tuhandeid aastaid hullutanud mürr on tegelikult tavaline puuvaik. No mitte küll tavaline - väga hinnaline ja kallis! Mürr oli näiteks üks kolmest väärtuslikust kingitusest, mis Piibli lugude järgi viidi sündinud Jeesuslapsele kuningate poolt. Kogutakse seda vaiku sarnaselt kautšuki kogumisele puudelt: koore sisse tehakse sälgud, kust siis vaik voolama hakkab. Omaani ereda päikese käes kuivab see kiiresti heledateks tombukesteks, need korjatakse kokku ja mis siis põletades eritavadki meeliülendavat lõhna. Lõpuks vaatasime kilekottides kasvavaid mürribeebisid. Puukese juurdumiseks ning arenemiseks on vaja 60 kraadilist temperatuuri ja palju niiskust, mida siis selline kasvukott neile just pakub.
Õues valitses päris korralik kuumus - 36 kraadi. Sõitsime edasi Wadi Bani Khalidi kanjonisse. Tegemist on ühe Omaani suurima vaatamisväärsusega, mis eriti armastatud just turistide hulgas. Pole ka ime, sest siingi saab ujuda ning Omaani kõrbekliimas on see üks mõnusamaid ajaviiteid. Meie Heleniga küll ujuma ei läinud vaid ostustasime taas hoopis matka kasuks. Kanjonit pidi ülespoole jalutades oli koobas, mida võis uurima minna. Jalutasime koopani ära, kuid sisse ei hakanud siiski minema, sest see eeldas päris korralikku roomamist. Istusime hoopis korraks varjulisse kohta maha. Siiani välja olid peale meie siiski vaid mõned üksikud inimesed tulnud, mistõttu oli mõnusalt rahulik ja vaikne. Tegelikult oleks tahtnud jalutada veel rohkem kanjoni sügavusse edasi.
Aga jalutasime hoopis tagasi, ostsime mõnusalt jääkülmad kohvid ja istusime ühe tiigi kaldale imetlema meie ees avanevat kaunist vaadet. Jalad vees. Üsna varsti kogunes meie jalgade ümber päris korralik kalaparv, kes asus hoolega tööle! Nimelt elavad siin looduslikult just need nn puhastuskalad, keda heaoluühiskondades suure raha eest pakutakse käsi-jalgu puhastama ja koorima. Garra Rufa kalad toituvad surnud naharakkudest ehk siis eemaldavad need kätelt-jalgadelt. Siinsed olid hea ja pideva toidu peal päris pirakateks kasvanud. Aga tööle hakkasid suure hoo ja innuga: juba minut pärast jalgade vette pistmist oli meie nelja jala ümber tohutu parv agaralt toimetavaid tegelasi.
Minule muidugi see tunne väga ei meeldinud: kõdi oli ning juba see mõte, et keegi sööb mu jalgu, oli ebameeldiv. Helen pidas paremini vastu ja oli hulga kannatlikum minuga võrreldes. Kohv joodud ja jalad kooritud oligi aeg hakata edasi liikuma. Paras aeg oli ka lõunat süüa! Edasi ootas meid sõit Wahiba kõrbesse, kus asus meie tänane ööbimiskoht. Enne päriselt kõrbesse jõudmist käisid kõik meie autod läbi teenindusest, kus lasti osa õhku rehvidest välja - kõrbes liiva peal sõites peavad rehvid natukene pehmemad olema. Wahiba kõrbes katavad liivadüünid ligi 200 kilomeetri pikkuse ja 100 kilomeetri laiuse ala ulatudes kohati lausa 200 meetri kõrgusele. Wahiba kõrb on veel tänapäevalgi koduks mitmetele beduiinihõimudele.
Täna jõudsime hotelli ootamatult varakult: kella kolme ajal juba! Viisime oma asjad tuppa ära ja tõmbasime seal korraks hinge. Pikemalt siiski ei mallanud toas istuda. Pidime kell viis minema maasturitega sügavamale kõrbesse liivadüünide vahele sõitma. Sinna oli aga veel aega ja nii käisime Heleniga hotelli ümbruses jalutamas. Kui kella viieks vastuvõttu kogunesime kutsus Hille meid vastuvõtulaua juurde ja pakkus meile, et siis ei oskagi öelda päriselt mida - ilmselt siis liivakelke!? Mõte oli selles, et proovida luidetest nendega alla sõita. Loomulikult olime me Heleniga sellise asja proovimisest huvitatud! Ja natukene meelitas kindlasti ka see, et just meid, kui siis ilmselt hakkajamaid, välja valiti nimetatud eksperimendis osalemiseks. Haarasime kelgud kaenlasse ja ronisime autodesse.
Aga tänu just nendele samadele kelkudele sõitsime me palju sügavamale kõrbesse sisse ja nägime võimsamaid düüne! Sest kelgutamiseks pidid nõlvad olema ikka kõrged ja järsud. Igal juhul proovisime liiva peal kelgutamise ära. Liival muidugi puudub loomulik libedus ja sõit oma ekstreemsuses ei ole võrreldav lumel saadavaga, aga kogemus oli äärmiselt rahulikele laskumistele vaatamata üliäge! Proovisid ka mõned meist kõvasti nooremad reisikaaslased kelgutamise ära. Muidugi on kordades lihtsam seda kelku pärast mäest üles vedada lume peal. Liiva peal vajuvad jalad sügavale liiva sisse, astud ühe sammu ja siis vajud kaks sammu tagasi... Vot see oli päris ränk trenn!
Kui olime kelgutamisest isu täis saanud ja selle mäest üles vedamisest hing paelaga kaelas, oligi paras aeg istuda düüniharjale ja asuda imetlema päikeseloojangut. Sest tegelikult oli siiski just see meie tänase väljasõidu eesmärk. Mitte kelgutamine. Olin toimetanud siin liival kogu aja ringi paljajalu. Pean ütlema, et jalgadele oli see imepeenike liiv väga mõnus. Ma tavaliselt vihkan liiva - suvel rannas käimine on minu jaoks suhteliselt piinarikas tegevus. Aga see siin oli äärmiselt mõnus! Päikeseloojang, mis oli muidugi imeliselt kaunis, toimus ära väga ruttu. See on soojadele maadele iseloomulik. Nii pikalt ja kaua, kui see Eestis võib kesta, ei ole vist mitte kusagil mujal maailmas. Siin oli umbes 5 minutit ja kogu etendus läbi! Erinevalt paljudest lõunamaadest ei olnud pärast päikese loojumist siiski kohe veel pime. Selleni läks suhteliselt pikalt aega.
Saime veel superägeda džiibiralli läbi kõrbe! Meie autojuht oli autojuhtidest üks eakamaid. Samas kindlasti üks kogenuimad: meie auto ei jäänud kordagi kinni ega tõusul poole mäe peal pidama. Hotelli tagasi jõudes oli meil taas tunnikene aega õhtusöögini. Veetsime selle hotelli teeruumis. Omaani külalislahkuse juurde kuulub väga armas komme, et igal pool pakutakse kohvi-teed ja datleid. Poodides, hotellides, külas, mošeedes, muuseumides jne-jne. Vestlesime väiksema seltskonnaga islami ja islamimaade elukorralduse üle. Hille oli meile selles muidugi hindamatu teejuht. Ma proovin ikka ja alati kõiki riike ning rahvaid külastades jätta kõrvale eelarvamused, hinnangud, stereotüüpsed hoiakud jmt. Aga ega see tegelikkuses ei kipu alati õnnestuma. Ja seda eriti just juhul, kui tegemist islamimaadega.
Eurooplastel on kohe nagu mingi sisse ehitatud umbusk ja eelarvamus moslemite suhtes. Kindlasti on selle taga nii mõnedki arusaadavad ja põhjendatud hoiakud, aga paljuski hirm tundmatu ja arusaamatu ees. Olen täiesti kindel, et meie grupi liikmed, kes vähegi Hillega rohkem rääkisid, said oma maailmapildi paljuski avaramaks ja avatumaks. Tunnikene vestlust läks kiiresti ja peagi oli teetoa kõrvale õue kaetud suurepärane õhtusöögilaud. Õhtusöögid hotellides on tavaliselt kaetud rootsi lauana. Nii siingi. Ikka ja jälle olen ma reiside puhul hädas sellega, et nii kohutavalt palju peab sööma! Eks Omaanis täpselt sama asi: siin on lihtsalt nii meeletult hea söök!
Üks väga huvitav fakt, mille täna Omaani kohta teada saime, oli nende nimede päritolu või traditsioon. Nimelt kutsutakse siin inimesi nende esimese lapse nime järgi. Selle järgi ei oleks minu nimi mitte Kerti vaid Katariina ema. Sellisest nimede panemise viisist ei olnud ma varem küll kuulnud. Olin senini kõige huvitavamaks pidanud islandlaste perekonnanimede kujunemise traditsiooni, aga Omaani oma tundus nüüd vähemalt sama huvitav ja originaalne. Pärast sööki olime piisavalt väsinud, et minna tuppa ära. Käisin veel dušši all. Sooja vett küll polnud. Kirjutasin natukene. Lugesin, kuid üsna pea kustusin ära. Ega väga ei mäletanud, millest ja mida olin lugenud. Raha kulutasin täna 2 kohalikku raha kelgu laenutusele, 3,5 lõunasöögile ja 1,7 jääkohvile kanjonis. Kokku 7,2 kohalikku raha.
