OMAAN - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 27. veebruar 2025

Tänahommikune kohv oli ilmselt Omaanis parim, mis meil õnnestus hotellides saada. Välja sõitsime kell üheksa. Alustasime tänast päeva beduiinide juures. Beduiin tähendab araabia keeles kõrbeelanikku ning tegemist on nomaadsete eluviisidega araabia hõimudega. Beduiinid samastavad end konkreetse hõimuga pidamata endid rahvaks. Nad elavad Araabia poolsaarel, Süürias, Jordaania lõunaosas, Iraagis, Palestiinas ja ka Põhja-Aafrikas. Beduiinid on islamiusulised pidades oma esivanemateks Aabrahami ja Haagari poega Ismaeli. Tegelikkuses on aga islami seadustest tähtsamal kohal endiselt islamieelsed paganlikud kombed. Erinevatel hõimudel on valitavad hõimujuhid, šeigid, kes teevad otsuseid pärast hõimuga nõu pidamist. Hõim omakorda jaguneb isajärgselt suurperedeks.

Beduiinide ühiskond on päris kihistunud. Kõige rikkamad ja prestiižemad on kaamelinomaadid, kellel eriti Araabias ja Süürias on suured hõimud ja maa-alad. Lamba- ja kitsenomaadid on vähem prestiižsed. Kõige madalama staatusega on sepad ja orjad. Viimaseid leidub tänapäevani. Staatus oleneb ka päritolust. Kõige tähtsamad on need beduiinid, kes pärinevad Araabia poolsaarelt. Beduiinid on elanud kõrbes vähemalt 4000-5000 aastat. Alguses rääkisid nad kõik enam-vähem sama keelt. 4. sajandil hakati järgima ristiusku ja 7. sajandil islami tekkides viimast ning võeti kasutusele ka araabia keel. Samal ajal rännati Araabia poolsaarelt laiematele aladele. Jõuti välja Põhja-Aafrikasse, kus alistati sealsed berberid. Beduiinidel on olnud oluline roll berberite islamiseerimises. Traditsioonilistel beduiinidel on mustast villast kodukootud telgid. Kantakse voldirikkaid riideid, mis jätavad katmata vaid osa näost.

Beduiinide põhilised elatusalad on traditsiooniliselt olnud karjakasvatus, käsitöö ja uuemal ajal kohati ka turism. Loomakasvatussaadusi on toodetud nii omaks tarbeks kui ka müügiks. Araabia poolsaare beduiinid tegelesid peale selle veel põlluharimise, kalapüügi ja pärlipüügiga. Beduiinide vajadus teha igal aastal vihmaperioodil rändeid läbi kõrbe on tingitud kariloomade sööda- ja veevajadusest ning traditsioonilistest karjatamisõigustest. Kuival aastaajal peatutakse kaevude ja allikate läheduses. Pärast I maailmasõda allutasid riigid beduiinid oma võimule. See piiras nende rändeid ja hõimude vastastikust suhtlemist ning külaskäike. Paljud neist hakkasid põldu harima, tegeledes ka karjakasvatuse või palgatööga. Tänasel päeval asub üha enam beduiine tööle naftatöötlejate või põlluharijatena. Aina rohkem neist leiab tööd linnades.

Beduiinide nomaadne eluviis on ohus riigipiiride range paikapanemise, naftajuhtmete, nappiva vee ja igasuguste riiklike kavade tõttu rändrahvaid paikseks muuta. Üpris jõuliselt on seda üritanud teha näiteks Iisrael. 21. sajandi alguseks ongi paikne eluviis saanud normiks ja telkidega kõrbes rändamine on peamiselt vabaaja harrastus. Kõrbeelu ja sellega seonduvaid esemeid saab näha põhiliselt muuseumides. Meie külastasime ühte perekonda, kes teenivadki põhiliselt elatist turistide võõrustamisega. Natukene oli müügil erinevat käsitööd - ehteid, rõivaid, vaipasid. Soovijad said sõita kaameliga või lasta endale teha hennamaalingu. Mind ei huvitanud eriti neist kumbki tegevus. Proovisin korraks ringi jalutada, aga liiv oli tulikuum ning päike kõrvetas lagipähe ka läbi mütsi. See oli siis nüüd see tõeline kõrbekuumus! Ja hetkel, veebruari lõpus, on siin siiski veel peaaegu talv. Ei taha ettegi kujutadagi, mis saab suvel, kui temperatuur tavapäraselt üle 40 kraadi. Kui õues üle 46-47 kraadi sooja, siis lõpetatakse kõik välitingimustes tööd. Nagu kuumapühad või nii... võrdluseks siis meie külmapühadega. Kaamelitelgi oli palav ilmselt. Eriti innukad nad turiste sõidutama ei olnud. Beduiinid püüdsid lühikese piitsaga asja paremaks teha, mille aga õnneks meie kohalikud autojuhid ja giid kohe ära keelasid. Ilmselt on nad kogenud, et sellist loomade kohtlemise viisi pole küll mõtet turistidele demonstreerida. Ning paar magusat datlit töötas igal juhul paremini!

Kõrbest lahkudes tuli autorehvidesse jälle õhku juurde pumbata. Käisime läbi toidupoest. Saime osta kohalikku jäätist. Mina ostsin Eestisse kaasa viimiseks veel kommi, mida olin lubanud oma õpilastele viia. Järgmise pikema peatuse tegime ühes vanas mahajäetud linnas. Hetkel on seal taastatud paar maja, millesse rajatud väike muuseum. Muuseumitöötaja oli tõeline entusiast ja rääkis meile Omaani ajaloost ja kunagisest aegade tagusest elust pikalt ja laialt. Teda oli päris huvitav kuulata! Kuid mingil hetkel muutus meie kohalik giid väga närviliseks - tema pidi muidugi kella jälgima ja vastutas selle eest, et kogu meie päev sujuks ja me jõuaks kõik selle, mis plaanis, ka kenasti ära teha. Kui nüüd päris linna vaatama läksime oli giid juba päris tuntavalt närviline.

Aga kohalik giid ei lasknud ennast sellest väga häirida ja seetõttu saime siiski kenasti pilgu peale visatud ning aimu tõesti kunagisest suurejoonelisest linnast ja selle uhketest majadest. Siinses, enamjaolt kuivas kliimas, ehitatakse tihtipeale maju põletamata tellistest ja savist, mistõttu majade eluiga ei ole just üleliia pikk. Eriti kui nad tühjalt seisma jäävad nagu juhtus siinse linnaga. Õnneks on tõesti viimasel ajal hakatud ka siin vanu maju restaureerima. Seal lagunenud majade vahel ringi jalutades oli iga vareme juures aru saada, kui uhked ja ilusad need majad kunagi olid olnud! Araabialikult teravatipuliste kaartega akna- ja ukseavad. Peenelt voolitud sambad jne-jne. Temperatuur oli õues läinud aga päris kõrgeks - kuumus oli eriti tunda just linnamüüride vahel. Seetõttu isegi rõõmustasin uuesti autosse istudes.

Edasi sõitsime Jabreeni kindlusesse. Jabreen ongi eelkõige tuntud oma muljetavaldava kindluslossi poolest, mille ehitas 1670 aastal Jaruba dünastia imaam Bil´arab bin Sultan veel oma isa valitsemisajal. Ise valitses ta aastatel 1679-1692 ning on siia ka maetud. Sama dünastia ehitatud on ka Nizwa kindlus, mille külastus meil samamoodi plaanis edaspidi. Jabreeni loss asub väikeses palmioaasis, kust asub suurepärane vaade ümbritsevale laiale tasandikule. Loss on ehitatud tumehallist liivakivist ja kaetud paksu liiva- ja kipsikihiga. Algselt imaami paleeks kavandatud kindlus oli hiljem asukohaks valitsusasutustele. Hoonel on 5 korrust ja 55 tuba ja 2 kaevu. Viimased muutusid eriti oluliseks võimalike vaenlaste piiramise ajal andes eelise kaitsjatele. 

Lisaks kahele kaevule projekteeriti spetsiaalselt kindluse jaoks kanal, mis kulgeb läbi selle sisemuse ning hargneb siis ümbritsevate palmisalude ja põllumaade niisutamiseks. Kuulsad on Jabreeni lossi päikese- ja kuutuba. Suurejoonelise ruumi ülemised seitse akent on paigutatud nii, et kuuvalgus sisse paistaks, samas kui alumist seitset akent saab reguleerida päikesevalguse piiramiseks päevasel ajal. Ruumi eripärane paigutus, kus aknad asuvad kahel tasandil - nii kõrgel kui ka madalal, hõlbustab õhu liikumist. Jahe õhk siseneb alumistest akendest ja samal ajal kuum õhk väljub ülemistest akendest. Ja tõesti - lossi siseruumides oli mõnusalt jahe vaatamata meeletule kuumusele õues.

Jabreeni loss on alles äsja renoveeritud. Nii mõneski ruumis ehitustööd veel kestsid. Jalutasime läbi kõik ruumid kuhu vähegi sisse saime. Päris uhke kaitsesüsteem oli lossil! Mitmekordsed uksed, kitsad kõrgete treppidega koridorid, mille kohalt sai sissetungivat vaenlast erinevatel viisidel elimineerida: liikuva põranda jalge alt ära tõmmata või näiteks kuuma datlisiirupit kaela valada. Kõik need asjad kokku tegid Jabreeni kindluse peaaegu vallutamatuks. Kõige tuntumad aga on ilmselt siiski lossi laemaalingud. Suurem osa on neist säilinud ning tänaseks päevaks on nad kenasti restaureeritud. Mulle meeldisid kindluse heledad toonid ning kogu selle hoone tagasihoidlikkus, võiks isegi öelda askeetlikkus ja maitsekus. Mitte ühtegi detaili polnud üleliia! Omaanis on tõesti ehituskunst kõrgel tasemel.

Ees ootas meid aga Nizwa! Nizwa on üks Omaani vanimaid linnu ning oli kunagi kaubanduse, religiooni, hariduse ja kunsti keskus. Linna suur mošee oli varem islami õpetuse keskus. Oma tähtsuse on linn saavutanud tänu sellele, et on olnud oluliseks ühenduslüliks kogu Omaanile paiknedes tähtsaimate teede ristumiskohas. Täna on Nizwa suhteliselt jõukas paik, kus on arvukalt põllumajanduslikke ettevõtteid, ajaloolisi paiku ja erinevaid võimalusi puhkamiseks. Nizwa piirkond on datlikasvatuse keskus ja piirkonna turukeskus. 6.-7. sajandil oli Nizwa lausa Omaani pealinn. 14. sajandil üks linna külastanud maadeuurija on kirjeldanud Nizwat kui "mäe jalamil asuvat linna, mida ümbritsevad viljapuuaiad ja ojad ning kus on ilusad basaarid ja toredaid puhtaid mošeesid".

Tänasel päeval naudivad linna külalised kõige rohkem siiski imeliselt armast vanalinna. Ning meeletult häid datleid, mida just siit piirkonnast kõige rohkem kaasa ostetakse. Meiegi hotell asus täiesti vanalinna südames - kitsukeselt tänavalt viis värav imeliselt rohelisse hoovi. Saime toad kätte ja tulime suhteliselt kohe uuesti õhtust sööma. Pärast sööki läksime Heleniga vanalinna jalutama. Õige pea sattusime toredasse datlipoodi. Ostsime sealt mõlemad üht-teist koju kaasa. Datlitele lisaks veel mingeid datli maiustusi, mis hiljem kodus osutusid tõelisteks maiuspaladeks. Enamus poode olid nagu idamaade soojades kliimades ikka veel õhtul hiljagi lahti. Käisime mitmes ehtepoes. Kuskilt sain postkaardi ja margigi! Lõpuks jõudsime potituruni välja, kus saime ootamatult Hillega kokku. Hille viis meid veel maitseainetepoodi: sealt tulime juba päris suurte kottidega välja. Aga jõudsime veel ka linna parimasse datlipoodi - jällegi Hille juhatusel. Sealt väljudes oli meil küll selge siht silme ees: võimalikult kiiresti hotelli tagasi minna! Kell oli ka juba kümme läbi ning homme ootas ees varajane äratus. Hotellis dušši alla ja siis voodisse. Kirjutasin. Lugeda eriti ei jõudnudki enne une tulekut. Raha kulutasin täna poes 1,5 kohalikku raha, datlite peale kokku 6,5, lõunasöögile 3,5 ja vürtspoes kokku 15 kohalikku raha. Kõik kokku siis 26,5 kohalikku raha.