OMAAN - KUUES PÄEV!

KUUES PÄEV - 1. märts 2025

Täna hommikul magasime natukene pikemalt! Kuskile kiiret meil ei olnud - ees oli ootamas vaba päev Muscatis. Aga palju seda pikemalt magamist ei olnudki - kella üheksa ajal läksime juba hommikust sööma. Saime seda teha mõnusalt varjulisel terrassil. Päikese käes oleks isegi kell üheksa hommikul juba liiga kuum olnud. Söök oli ülimaitsev! Korralikku kohvigi pakuti. Nautisime oma sööki päris pikalt. Kui tõesti enam mitte midagi kõhtu ei mahtunud ning ka kohvi enam juua ei tahtnud, läksime tuppa tagasi. Tänaseks meil mingit planeeritud tegevust ette nähtud ei olnud. Peale selle, et öösel läks meie tagasilend koju. Selle ajani saime aga olla hotellis ja sisustada oma aega vastavalt igaühe soovile. Meie Heleniga otsustasime minna siiski linna peale uudistama. Kuigi täna enamus poed, eriti kõik kohvikud ja söögikohad suletud eile alanud ramadaani tõttu, otsustasime siiski minna ise vaatama seda asja.

Ooperiteatri juures oli meie mäletamist mööda kena kaubanduskeskus ka. Jalutasime sinna poole. Seda jalutamist oli umbes mõni kilomeeter, aga vaatamata sellele pisikesele vahemaale, pidas mitu taksot järjest kinni sooviga meid ära viia. Meie aga pidasime vapralt vastu ja jalutasime. Muscatis on kõik valge: majad, tänavad, autod... Kuigi nägime ka ühte punast autot! Eks kliima soodustab seda heledust kõikides objektides! Ooperimaja juurde jõudes heitsime sellele veel korraks pilgu peale. Tõeliselt ilus ehitis ikka! Kuigi välimus ei ole minu hinnangul isegi võrreldav selle hoone sisemise iluga. Natukene kaunist ehitist veel imetlenud suundusime lõpuks kaubanduskeskusesse, mis oli isegi meie mõningaks üllatuseks avatud. Ja mõnusalt jahe! Kinni olid tõesti aga kõik söögikohad ja kohvikud. Jalutasime läbi päris hulga poode. Sealhulgas mitmeid ehtekauplusi. Nende hinnad olid aga ikka tõeliselt kallid! Kaugelt üle minu taseme...

Ei imestanud enam meie autojuhi jutu üle, et siinsed justkui abiellumiseas noormehed on tihtipeale kurva tõdemuse ees, et neil pole võimalik naist võtta kuna nad ei ole majanduslikult piisavalt heal järjel. Põhimõtteliselt tuleb naine osta! Seda nimetatakse küll siin tänasel päeval natukene viisakamalt, aga põhimõtteliselt on tegemist ikka vana kombekohase pruudilunaga. Hetkel on selle suurus eurodes umbes 20-30 000. Linnades siis summa suurem, nendest kaugemal maapiirkondades väiksem. Laias laastus kulub see raha pruudil kuldehete ostmiseks. Kuld on siin äärmiselt kõrgelt hinnatud ning iga mees loomulikult tahaks, et just tema naine oleks võimalikult rikkalikult ja kõige uhkemalt ehitud! Aga selle rahata ei pidanud kuidagimoodi saama.

Mingi osa omaanlasi elab aga väga hästi. Näiteks õpetajad! Õpetaja miinimumpalk, mis ta kätte saab, on 4000 eurot. Ja see on nö kõige alama astme õpetaja. Meie õpetajad ilmselt minestavad seda kuuldes. Ka makse Omaanis peaaegu ei ole. Erinevalt Eestist tuleb riigi tuludest suur osa maavaradest, mistõttu polegi vaja elanikkonda maksudega koormata. Meie riiki peame aga üleval just meie, kodanikud, riigile makstavate maksude abil. Kuigi nüüd on ka Omaanis arutlused selle üle, et kui maavarad ennast ammendavad, tuleb hakata riigis kehtestama ka makse. Omaanlastele on see hetkel siiski veel äärmiselt võõras ja vastuvõetamatu teema. Kuid ilmselt tuleb neil kunagi tulevikus sellega siiski harjuda. Ning veel üks hüve, millest Euroopas inimesed vaid unistada võivad: Omaan kingib igale 18 aastaseks saanule maatüki! See ei pruugi olla muidugi alati parimas piirkonnas. Tihtipeale on see hoopis kuskil kaugel kuhu riik alles plaanib asustuse tekkimist. Ja kui siis kaks noort inimest abielluvad võib juhtuda, et nende maatükid on üks ühes ja teine teises riigi otsas. Ollaksegi siis dilemma ees, et kuhu siis maja ehitada ja elama asuda?! Võib muidugi proovida ka mõlemad maha müüa ja osta krunt soovitud piirkonda. Olemasolevale maale maja ehitamine on siis noorte enda teha. Riigilt saab selleks nt laenu võtta, kui endal sellist raha ei ole.

Peale ehtepoodide käisime läbi vaibapoed. Ja vot need olid täiesti imelised! Aina vaatasime ja imestasime. Et kui kauneid värvitoone ja mustreid saab kokku sobitada ja välja mõelda. Helen igal juhul lahkus ühest neist koos imeilusa vaibaga. Ooperimaja lähedalt avastasime veel ühe kaubanduskeskuse. Selleski olid osad poed ja kõik kohvikud suletud. Aga olid avatud suuremas jaos riidepoed, kus müüdi Omaani stiilis riideid naistele. Omaani naiste põhiline rõivas on maani ulatuv pikk tuunika, nimega abaya, mida kantakse nii kleidi kui pikkade pükste peal. Ja just neid me nüüd ühes poes proovisimegi! Olles veetnud poes rohkem kui tund aega tulime mõlemad sealt välja ühe abayaga. Ja kui ma alguses mõtlesingi, et kannan seda nagu Omaani naised, teiste riiete peal, siis reaalsuses kujunes olukord välja hoopis teisiti. Nimelt olin ühel ilusal õhtul pärast reisi unustanud kuidagi ära ostetud teatripiletid. Kui selle avastasin, oli mul aega riietumiseks täpselt 5 minutit. Minu imeilus tumesinine pärltikandiga abaya seisis ikka veel riidepuu peal kapiukse küljes. Nii ma selle sealt traditsioonilise kleidi asemel selga haarasingi, tõmbasin komplekti kuuluva salli vööks peale ning "kleit" oli imeline ja uhke! Ning sellisel viisil ma seda nüüd enamus aega kannangi.

Jalutasime hotelli tagasi. Plaanis oli minna ujuma. Panime ujumisriided selga ning läksime mere äärde. Lisaks ujumisele jalutasime veel päris pikalt mere ääres. Vesi ei olnud aga sugugi üleliia soe - pigem selline suhteliselt karastav. Kui keset päeva oli linna peal valitsenud täielik tühjus, me olime Heleniga ainukesed inimesed, kes ringi liikusid, siis nüüd hakkas ka mere äärde inimesi tulema. Päeval valitsenud kuumusega liiguvadki ringi ilmselt vaid hullud turistid. Kuigi täna laupäev ja lastel kooli ei olnud, polnud päeval isegi ühtegi last näha. Mõtlesime pärast ujumist hotelli aias lamamistoolidel mõnusalt lugeda ja peesitada, kuid eriti kaua me seda teha ei saanud: suhteliselt ootamatult hakkas meil külm! Märgi riideid ei viitsinud ka tuppa vahetama minna. Nii ei jäänudki meil muud üle, kui lihtsalt tuppa sooja minna. Asjad pidid meil olema koos kella üheksaks. Siis pidime hotelli fuajees kokku saama ja minema õhtust sööma. Põhimõtteliselt olid meil kohvrid juba pakitud. Jäi parasjagu aega väikeseks uinakuks enne ees ootavat kojulendu ja vahele jäävat ööd.

Tagant järele veel meie autojuhi jutust üks teema: Omaanis on meie jaoks kummaline ja harjumatu abielu liik: tähtajaline abielu. Selle võib sõlmida kasvõi tunniks ajaks. Meie jaoks tundub kummaline, kuid omaanlastele, kes on islamiusku ning kelle jaoks on äärmiselt oluline järgida Koraani ettekirjutusi on see viis, kuidas tegutseda oma tahtmise järgi ja samas mitte eksida pühakirja vastu. Kriitikud on muidugi toonud välja, et selline asi soodustab ja legaliseerib Koraani järgi keelatud abieluväliseid suhteid ning otseselt prostitutsiooni (olgem ausat, eks see selle eesmärk ju ongi). Tuleb vaid lihtne leping sõlmida ja kõik on justkui ok. Meie eelnevate päevade autojuhtki on hetkel just sellises tähtajalises abielus. Küll siiski pikemat aega. Kui nüüd õigesti mäletan, siis oli tema puhul tegemist poole aastase lepinguga.

Tema sõnul on see kõige muu kõrval aga ka imehea võimalus nt kahel noorel inimesel, kes plaanivad abiellumist, teineteist rohkem tundma õppida. Et vältida täiesti vale inimese valimist enda kõrvale. Mis iseenesest on ju tegelikult igati mõistlik. Kella üheksa ajal vedasime oma kohvrid aga hotelli fuajeesse - oli aeg Omaaniga hüvasti jätta! Buss juba ootas meid. Alustuseks viis see meid väga armsasse kodusesse restorani õhtust sööma ja pärast seda lennujaama. Esimese lennuga saime Istanbuli ja teisega sealt juba kodusesse Tallinna. Viimasel päeval kulutasin raha ostetud pidulikule abayale 70 eurot. Kogu reisi jooksul kulutasin kokku 270 eurot. Reis ise maksis 2100 eurot. Kõik kokku 2370.