SUVINE SOFIA - ESIMENE PÄEV!

ESIMENE PÄEV - 2. august 2025

Mõtet minna mõneks päevaks Sofiasse olen mõlgutanud juba päris pikka aega. Aastal 2017 käisin lastega pikal ja ägedal autoreisil Musta mere ääres. Selle käigus sõitsime läbi ka Bulgaaria. Oli plaan külastada Sofiatki, aga siis tekkis meil väike probleem autoga ja jätsime igaks juhuks pealinna vahele. Et ei hakka suurlinna oma poolpiduse autoga trügima või nii...  Nüüd teeb aga Airbaltic sinna suhteliselt soodsaid reise ja seda võimalust soovisingi kasutada. Eliisabet oli lahkelt nõus kaasa tulema. Seda enam, et tänu Airbalticu suurele liinide sulgemisele kevadel, tühistati meie lennud Jerevani, kus plaanisime rendiautoga ägeda ringsõidu teha. Sofia oli siis väike asendus sellele.

Ja nagu ikka kipuvad erinevad toredad sündmused kuhjuma üksteise otsa: alustasime hommikul Riiga sõitmist kell 5.30 olles öösel maganud vaid kaks ja pool tundi! Aeg möödus eelmisel õhtul pulmas. Eliisabet magas juba kolme kilomeetri pärast. Sellisel kellaajal oli tegelikult väga hea sõita - teel olid vaid mõned kaubaautod ja hilised või siis hoopis varased liiklejad. Enne Pärnut avanesid suurepärased vaated imelisele päikesetõusule! Mulle on alati meeldinud augustiöödel autoga sõita - eriti nt läbi uduvaalude. Eliisabet magas selle kõik aga maha: tema ärkas alles natukene enne Riiat ja imestas siis, et kuidas me ometi nii kiiresti sinnamaani jõudnud olime. Lennujaama parklas parkisime auto, saime transfeeriga lennujaama, viperusteta lennuki peale ning paari tunni pärast maandusimegi juba Bulgaaria pealinnas Sofias. Parklasse koha sain broneeritud alles eelmisel päeval - nimelt läks see mul üle-üldse meelest!

Nii odavalt ja ilmselt ka mugavalt, kui saime Sofia lennujaamast metrooga kesklinna, ei ole ma vist veel kuskil riigis saanud - sõit maksis 83 senti, telefoniga sai osta pileti otse metroosse sisenemise väravast. Ei mingit võõrkeelsest automaati vmt. Pilet kusjuures kehtis vähemalt tund aega. Päris täpselt me kindlaks ei teinudki seda. Nii olimegi umbes tunnikene pärast maandumist juba hotellis. Värskendasime endid natukene ja siis läksime kohe linnaga tutvuma. Täna oli meil plaanis käia läbi huvipakkuvad kirikud. Alustasime muidugi kõige uhkemast ja suuremast ehk Aleksander Nevski memoriaalkirikust. Kirik ehitati etappide kaupa 1882-1924 mälestamaks Venemaa sõjalist panust 1877-1878 toimunud Bulgaaria Vabadussõjas Osmanite ehk Türgi impeeriumi vastu. Nime sai kirik ühe Venemaa kuulsaima keskaegse valitseja Novgorodi vürst Aleksander Nevski järgi. Vene uusbütantsi stiilis ehitatud kirik on tehtud heledast Bulgaaria liivakivist. Pühalik interjöör on täiuslik akendest sisse paistvas soojas valguses ja sadade põlevate küünalde säras. Kiriku kuplitest on keskmine kõige suurem kuppel ja kellatorn kaetud kullatud plaatidega. Kuld saadi kusjuures 1960. aastal kingituseks Nõukogude Liidult! Ülejäänud kuplid on kaetud vaskplaatidega, mis ajaga tavapäraselt roheliseks tõmbunud. Nevski kirik on sarnaselt õigeusu kirikutele ümmargusema põhiplaaniga võrreldes nt katoliku või luteri usu kirikute piklikule mitmelöövilistele kirikutele. Kirik mahutab 5-7 tuhat inimest.

Aleksander Nevski kiriku all krüptis on avatud ikoonigalerii. Sinna me siiski ei jõudnud, sest sellel hetkel, kui sinna läksime, oleks see olnud avatud veel vaid 10 minutit ja ma ei tahtnud lihtsalt sellest läbi joosta. Seega läksime edasi järgmisesse ehk Sveta Sofia kirikusse. Selle kiriku puhul on tegemist Sofia vanima säilinud ristiusu kirikuga, mille algus ulatub tagasi 6. sajandisse. Kirik ehitati kahe 4. sajandi kiriku asukohale otse toonase linnamüüri taha ja asub peaaegu Aleksander Nevski kiriku kõrval. Seal asus ka Serdika surnuaed ja kuni keskajani oli see linna peamine kalmistukirik. Serdika (bulgaarlaste seas tuntud kui Sredetsina) on kusjuures Sofia kunagine nimi, mis tähendab "püha tarkust". Ajapikku laienes nimi kogu linnale. Kirik on ehitatud Bütsantsi stiilis. Interjöör on väärikas, rahulik ja lihtne. Seinte ja võlvide avatud müürsepatöös puuduvad igasugused ornamendid või kaunistused. Sisse me ei hakanud aga trügima, sest parasjagu käis seal pisikese beebi ristimistseremoonia.

Kolmas kirik, mida täna külastada jõudsime oli Vene kirik ehk Püha Nikolai Imetegija Kirik, suure liiklusega Tsaar Osvoboditeli tänava ääres. Kirik ehitati Sofia vene kogukonna jaoks 1914. aastal ja on kujundatud täielikult 16. sajandi Moskva kirikuarhitektuuri vaimus. Hoone on küll pisikene ning võib esmapilgul suurte puude varjus ja tiheda liiklusega magistraali ääres koguni märkamatagi jääda. Kuid ometi peetakse just seda kirikut Sofia kõige muljetavaldavamaks ehitiseks! Ehitis uhkeldab läikivate kuldsete kuplite kobaratega. Järsu kaldega portikus aga muinasjutuliste helerohelistest kividest kaunistustega. Minule isiklikult avaldas küll palju suuremat muljet Aleksander Nevski kirik. Suhteliselt uue kiriku sisemus on kaetud 17. sajandist päris Moskva ja Jaroslavi maalidega. 

Sofia ei ole väga suur linn. Enamus vaatamisväärsusi on suhteliselt väikesele alale tihedalt kokku surutud. Aleksander Nevski kiriku kõrval asuvad nt kohe Rahvusgalerii väliskunsti muuseum, parlamendihoone, Aleksander II monument, Teaduste Akadeemia ja juba mainitud Püha Sofia kirik. Jalutasime natukene edasi ja kohe olimegi Parteimaja ja Presidendipalee juures. Presidendipalee ette sattusime täpselt vahtkonnavahetuse ajal. 1954. aastal ehitatud stalinlik Bulgaaria Kommunistliku Partei keskuseks ehitatud Parteimaja asub diagonaalis presidendipalee vastas. Poliitilise jõu sümbolina domineerib see hoone kogu Nezavisimosti väljaku üle ning hakkab silma kõikjal kesklinnas. Hoone monumentaalne fassaad koosneb graniidist alumises osas, kreemjast neoklassikalisest kolonnaadist ja kõrgele ulatuvast teravnevast tornist, mille tipus algselt oli hiigelsuur punatäht.

Pärast 1989. aasta poliitilist pööret soovitati kommunistidel punatäht kommunismivastaste avalduste vältimiseks hoonelt maha võtta. Seda ei tehtud ning augustis 1990 ründaski hoonet märatsev rahvahulk ja süütas esimese korruse. Pärast seda hoone renoveeriti. Nüüd asub seal Bulgaaria parlament, saadikute kontorid ja komiteede ruumid. Meie sarnane hoone Tallinnas Stockmanni vastas "uhkeldab" tänase päevani kommunismi sümbolitega. Jalutasime ümbruskonnas veel pikalt ringi imetledes Ivan Vazovi rahvusteatrit. Vot, see teater oli väga uhke ja ilus maja! 1904. aastal ehitatud uhkel hoonel on sammastega fassaad, mille kohal asuval reljeefil on Apollo lebavate muusade keskel.

Teater on saanud nime ühe Bulgaaria armastatuima romaanikirjaniku, luuletaja ja näitekirjaniku Ivan Vazovi järgi. Teatrimaja ees ja ümber on imeilus purskkaevuga park, mis on Sofia vanim park. Kuna kõht hakkas tühjaks minema otsisime ühe mõnusa väliterrassiga restorani. Istusime maha. Tellisime oma söögid ja joogid ära. Natukese aja pärast tuli kelner ja küsis mu käest, et kust riigist me oleme? Kui ütlesin, et Eestist, siis ta nägu selgines ilmselgelt rõõmsamaks ning kiiresti tuli küsimus, et kas ma siis vene keelt räägin? Saanud jaatava vastuse andis ta teada, et meie söök väga kiiresti ei tule: vähemalt 20 minutit tuleb oodata, et kas meil on aega? Aega meil oli ja see polnud üldse probleem! Istusime ja ootasime. Õues oli mõnusalt soe. Meie kõrval oli kohe park, kus väga palju inimesi ringi liikumas.

Sofia on väga roheline linn! Siin on väga palju parke ning parkides meeletult palju pinke! Siin on täiesti tavaline, et inimesed tulevad hulgakesi õhtul õue, jalutavad  parkides, istuvad pinkidel juttu ajades või piknikku pidades. Siin on tõesti tunne, et linn on rajatud kõigi Sofia 1,4 miljoni inimese jaoks ning arvestab nende soovide ja vajadustega. Ostsime jäätist ja istusime samuti natukene aega inimesi jälgides pargipingil. Siin on meeletult rahulik - elu kulgeb justkui hoopis teises rütmis. Võib-olla on see tingitud sellest, et on suvi. Ja ka koeri on siin palju! Kasse ka, kuid need on sellised omanikuta kiisukesed. Samas on neile peaaegu igas hoovis pandud vett juua ja ka süüa. Kõikjal on näha, et nende eest siiski hoolitsetakse. Ja need kassikesed on siin tegelikult äärmiselt armsad. 

Hotelli poole tagasi jalutades vaatasime veel Sofia mošeed, Sveta Nedelja kirikut ja Sveti Sofia monumenti. Sveti Sofia ehk Püha Sofia sümboliseerib Püha Tarkust (tarkust Sofia ju tähendabki) ning asub kohal, kus varem paiknes Lenini kuju. Kõrval asuvad Rooma aegseid varemed. Sofia aladel on inimasustus saanud alguse vähemalt aastal 7000 eKr. Otse Rooma müüride kõrval asub pisikene Püha Petka Samardžiiska kirik. Tänasel päeval asub kirik pooleldi maa all, olles ilmekas näide sellest, kuidas linnas kultuurkiht kasvab. Sofia on rajatud looduslike kuumade mineraalveeallikate leidumise kohale. Vanad roomlased oskasid neid hästi ära kasutada ja ehitasid nende lähedusse oma kuulsad termid. Tänapäevased termid ehitati 1913. aastal. Variseva katuse tõttu saunad suleti 1986. aastal päris pikaks ajaks. Paarkümnend aastat hiljem hoone renoveeriti ning sinna rajati Sofia linnamuuseum.

Kuumade mineraalvee allikate juurest jalutasime ka läbi ning minu suureks üllatuseks oli seal meeletult inimesi, kes tohutus koguses suuri veekanistreid täitsid, et endale sealt vett võtta. Pesin ka käsi, kui pika aja peale, üks kraan lõpuks vabanes. Vesi oli tõesti päris kuum! Maitsema siiski ei kippunud. Tuline ja soolane vesi ei tundunud just eriti ahvatlev. Käisime läbi poest, ostsime natukene puuvilja õhtuks ja apelsinimahla. Oma kodutänavale jõudes küütles kogu meie tänav päikeseloojangu eel imelises roosakasoranžis valguses. Imetlesime tänavat, valgust ja pisikesi kirjuid kasse! Lõpuks hotelli jõudes käisin dušši all ja kirjutasin. Aga uni oli nii suur, et isegi kirjutada ei saanud: kirjutasin mingit jama kokku, sest jäin lihtsalt selle käigus korduvalt magama. Ega selles polnud midagi imelikku, sest eelmine öö oli ju peaaegu vahele jäänud ja päev olnud erakordselt pikk ja sisukas.

Eliisabet sai igal juhul kõvasti naerda mu kirjutatu üle järgmisel päeval ja ma isegi ei saanud poolest kirja pandust enam hiljem mitte midagi aru. Kohati oli täiesti seosetu jutt. Raha kulutasime täna metroole 1,66 eurot, jäätisele 5 eurot, joogiveele 1 euro, õhtusöögile 30 eurot ja poes 7 eurot. Kokku 44,66 eurot. Bulgaaria on küll Euroopa Liidu liige, kuid neil ei ole veel lubatud liituda eurotsooniga - üritatakse neid tingimusi küll täita, aga kogu aeg on olnud ikkagi mingid puudujäägid. Seega ongi Bulgaarias käibel veel nende oma pikaaegne valuuta lev. Kurss on umbes selline, et kõik hinnad tuleb jagada kahega ja siis saadki hinna eurodes.