KOOLIVAHEAEG ELIISABETIGA - OSLOS JA IIRIMAAL!

SEITSMES PÄEV - 19.03.2015.

Täna oli meil plaanis minna Eliisabetiga Bray´sse. See on Dublinist allpool väike maaliline linnake mere ääres. Sellest veel allpool, üks rongipeatus vahet, on Greystone. Järgmine maaliline linnake ookeani ääres. Ning nende kahe linna vahel on ilus kaljurada, millelt saab imetleda iiri ranniku imelisi vaateid. Vot, neid vaateid oligi meil plaanis minna nautima. Ning jalutada siis ühtlasi läbi ka nimetatud kaljurada just. Hommikuks sõime natukene jogurtit. Pakkisime kaasa võileivad ja veel natukene jogurtit endale lõunasöögiks. Siis jalutasime rongijaama. Sinna oli päris pikk tee. Irena oli meile eelmisel õhtul õige teeotsa kätte näidanud. Seega vähemalt teadsime kuhu minna ja umbes aega, mis selleks kulub.

Irena ja Michelangelo ise olid täna tööl. Aega oli meil piisavalt. Jõudsimegi hulk aega varem kohale. Samas võttis piletite ostmine jälle suhteliselt pikalt aega. Iirimaal on ju enam-vähem igal pool automaadid, kust tuleb pilet osta. Aga automaadist piletit ostes peab suutma valida õige tsooni, milles sa liikuda tahad. Ja see on kogu süsteemi tundmata juba keeruline. Mina seda valida ei osanud. Mul oli küll kaasas Irena antud roheline kaart, millega oleks pilet olnud 15% soodsam. Aga kaardi peale raha laadima ma sealt automaadist isegi ei hakanud, kuna piletit sealt osta ei oleks ma osanud ikkagi. Õnneks oli seinas üks luuk, mille taga just sel hetkel kui mina suhteliselt nõutu näoga piletiautomaadi kõrval seisin, liikus üks meesterahvas. Nõudsin temalt selgitust nende erinevate tsoonide kohta, et äkki ta oskab meid aidata õige valimisel. Selle peale arvas tema, et ta müüb mulle kassast ise pileti hoopis. Ilmselt tundus see talle lihtsam! Tuleb välja, et on ikkagi olemas selline asi veel, et saab rongijaamas kassast pileti osta! Edasi-tagasi pilet olemas, saime lõpuks läbi ka turvaväravatest. Sest niisama ei lasta sind kuhugi sisse.

Irena oli soovitanud sõita rongiga Bray´sse, sealt jalutada Greystone´ni ja siis sealt juba rongiga tagasi jälle. Või siis vastupidi, et kõigepealt rongiga Greystone`i ja siis jalutada Bray´sse, kus uuesti rongile. Rongiga sõita pidi olema samuti väga ilus. Rong sõidab sama teed pidi üldiselt, kus kulgeb kaljuradagi. Ehk siis samad vaated. Mina olin aga ostnud juba ära edasi-tagasi piletid Bray´sse. Rohkem ei tahtnud täna pileti ostmisega vaeva näha. Seega otsustasin, et jalutame lihtsalt poole raja peale ja siis pöörame tagasi. Raja alguse leidsime eksimatult üles. Hakkasime lihtsalt rongijaamast jalutama suunas, kus arvasin mere olevat. Ning see suund osutus õigeks. Jõudsime ookeani äärde välja umbes kümne minutiga. Seal oli väga ilus rand väga ilusate kividega. Jalutasime pikka aega ranna äärt pidi.

Mingi aja pärast algas siis ametlik Cliff Road ka. Pikkus Greystone´ini kuus kilomeetrit. Tundus päris pikk. Aga mõtlesimegi, et jalutame umbes poole peale ja siis tagasi. Väga uhkeid vaateid polnud meil ilmselt küll loota, kuna ilm oli suhteliselt pilves. Irena saatis samas sõnumi:"Ilmaga on teil roppumoodi vedanud!" Kas seda just vedamiseks saab nimetada ... Tõsi, kui Dublinist läbi sõitsime, oli väga ilus ilm. Aga paarkümmend kilomeetrit lõuna poole ja on juba täiesti teine olukord. Meie ei lasknud ennast aga sellest segada ja sammusime vapralt kaljurada mööda. Rada oli tõesti ilus, vaatamata sellele, et all pool, ookeani ääres, kus peaksid olema vapustavad vaated, oli ainult tihe ja paks udu. Ning tõesti mitte midagi ei ole näha. Jääb ainult lootus, et ilm selgineb. Vähemalt vihma ei saja. Jalutamine on ka ilma vaateta mõnus üldiselt.

Kilomeetrid läksid päris kiiresti. Raja ääres on sellised väikesed tahvlikesed, kus kirjas, et Bray´sse nii palju ja Greystone´i nii palju kilomeetreid. Kõik selge ja lihtne. Samas olin äärmiselt hämmeldunud raja kaardist. Kaart oli raja alguses ja mõnes kohas vahe peal täitsa olemas. Peal rada, siis tähistatud mingid vaatamisväärsused raja kõrval, mida võib vaadata. Puudus, aga selline asi, nagu viide sellele, kus sina parasjagu selle kaardi peal asetsed. Ehk siis punane täpp:"Asud siin!" See turistidele eksisteerimiseks ja enda asukoha määramiseks väga vajalik asi. Aga võta näpust! Mõtle ise välja, kus sa võiksid asuda, ja kus võiksid olla need uhked, vaatamist väärt asjad. Mingi aimduse saab küll neist kilomeetripostidest, mis raja ääres. Jagad oma peas kaardi peal oleva raja kilomeetriteks, siis mõtled, millisel sa oled parasjagu.

No ja siis saad teha mingid järeldused selle kohta, kust võiks tee keerata näiteks reklaamitud keskaegse kiriku juurde. Aga ega loomulikult ühegi teeotsa juures ei ole ka silti, et siit saab kiriku juurde. Alguse entusiasmist käid küll paar hargnevat teed läbi. Paratamatult kõiki ei jõua. Ja vaatamata see kirik jääbki ... ! Meie olime aga äkki ja ootamatult jõudnud Greystone´i. Pidime küll käima läbi ainult pool rajast. Viimane osa sellest oli suhteliselt igav kulgemine kahe traataia vahel, mõlemad pool äsja küntud põld. Kui me aga juba nii kiiresti ja palju olime liikunud, siis olime ühe lõunapausi ära teeninud. Keerasime ühte väikest jalgrada pidi ookeani poole. Ning jõudsimegi imeilusa kohani, kus oli isegi selge ja ookean näha. Sõime ära oma kaasavõetud võileivad ja jogurti. Mõnulesime päikese käes. Juua ei olnud me taibanud muidugi kaasa võtta. Õnneks ei surnud me janusse!

Lõuna peetud, hakkasime tagasi liikuma. Tagasi tee läks nagu arvatagi kiiremini. Meie liikumise rada oli ilusasti päikese käes, aga alla poole vaadates ei näinud ikka mitte midagi. Sealt maalt läks tiheda udu piir. Kohati võis aimata mingeid piirjooni. Ja aeg-ajalt oli kuulda, et kuskil sõitis rong. Bray´sse tagasi jõudes oli rannas väike ja armas kohvik. Ostsime sealt kaasa (kaasa esiteks seetõttu, et ei teadnud, millal läheb rong, et mitte aega raisata; ja teiseks seetõttu, et lihtsalt oli odavam) endale chai latte´d ja jalutasime raudteejaama poole tagasi.
Rongi peale minek ei läinud nüüdki väga ladusalt. Meil ei olnud rongiliinide kaarti või plaani kuskilt võtta. Seega me täpselt ei teadnud, millise rongi peale ja kuhu peame minema, sest otse rongi Lusk´i ei lähe Bray´st. Õnneks ei läinud me veel nendest juba nimetatud väravatest läbi.

Seisime mingi hetke nende taga ja vaatasime mingit rongi. Selle ees oli mulle aga täiesti arusaamatu sihtkoht. Lõpuks suutsin nii palju aru saada ja mõelda välja, et see on ju iiri keeles. Pagan, nad isegi ei räägi omavahel seda keelt, aga rongi ette on tõesti vaja ainult iiri keeles sihtkoha nimi panna!!! Mõne nime puhul annab aimata, mis see inglise keeles olla võiks. Mõne puhul ei teki aga õrna aimdust ka mitte. See konkreetne nimi rongi ees ei meenutanud mulle mitte ühtegi Dublin ümbruses olevat kohanime. Nagu hiina keel! Pean ära mainima, et pisikene Eliisabet on äärmiselt tubli ja hea reisikaaslane. Ta on nutikas, mõtleb kaasa, leides tihti peale väga hea lahenduse. Eliisabeti soovitusi tasub alati kuulata. Kahe peale oleme seni ikka kõik asjad välja mõelnud ja kõikidele küsimustele leidnud vastused. Ja ega ei saanud minna teisiti ka sellel korral. Siis tuli mulle meelde, et siin linnas ma olen kuskil näinud rongiliinide kaarti! Siis kui me saabusime siia. Jalutasime jaamast välja uuesti, sellest tükk maad eemale, kus oli peaaegu naabermaja juba. Ja sealt prügikasti tagant seinalt, Eliisabet selle tõesti üles leidiski. Pole midagi paremat kui panna kokku hea mälu ja äärmine tähelepanelikkus. Kaart aga, oli kusjuures ainult inglise keeles!

Kuidas see vaene iiri keelt mitte kõnelev turist peaks suutma viia kokku need erinevates keeltes asjad? Mõnel hetkel tundub mulle, et ma olen sattunud Kilplalasse. Ma ei ole kuskil mujal reisil olles enne sellist tunnet tundnud. Vastupidi, olen alati imetlenud enamuse riikide transpordisüsteemi lihtsust, loogilisust ja tõhusust võrreldes Eestiga. Ilmselgelt ma Iirimaa kohta seda öelda ei saa. Aga targemaks me seal prügikasti taga siiski natukene aega veetes saime. Saime teada, kuhu peame sõitma, ja kus ümber istuma. Nüüd julgesime ka nendest väravatest sisse minna. Aga seda me ikka ei teadnud, kuhu ees olev rong sõidab. Küsisin seda samuti perroonil seisvalt meesterahvalt, kellel veel jaama töötaja vest seljas, et tema ilmselgelt peab teadma. Teadis küll. Jah, see rong sobis meile. Aga millegipärast pidas ta vajalikuks meile veel mainida, et see rong kohe ei lähe välja. Et rongijuhti ei ole. Too olevat läinud tualetti. Ja rong väljub 12 minuti pärast. Ega ma ei teagi, kas see oli meile vajalik info. Siis see, et rongijuht olevat tualetti läinud. Aga tänasime teda siiski viisakalt, sest tegelikult ta teadis ju kõike ja jagas lahkelt oma teadmisi meiega. Aga rohkem meil tänases päevas rongidega sekeldusi ei olnud. Ümber saime istuda ilma nendeta. Kui Lusk´i jõudsime, otsustasime käia enne koju minekut vaatamas kohalikku vaatamisväärsust. Selleks oli jälle üks Round Tower.

Väga vana, peaaegu iidne. Hilisematel aegadel on ehitatud sinna juurde veel kolm torni, mis on omavahel ühendatud kõik. Tekkis juba väike kindluse moodi asi. Natukene veel hiljem tuli kirik ja surnuaed. Nüüdseks on tõeliselt mõnus koht sellest saanud. Kui surnuaeda saab mõnusaks pidada. Pildistasime seda ja imetlesime niisama. Siis hakkasime kodu poole orienteeruma. Teadsime, et kuskilt majade vahelt on õige kohani väga lühike tee. Leidsime ka selle õige tee üles. Kui me aga majade vahele jõudsime, avastasime tõsiasja, et need majad, tänavad ja murulapid, on kõik täpselt ühesugused. Kuna me aadressi ei teadnud, siis tundus õige maja üles leidmine paraja pähklina. Ekslesime seal natukene ringi. Ei midagi, segi hakkas minema juba ka meie tuldud tee. Otsustasime, et läheme siiski ringiga. See tee oli selge. Aga ringiga minek tähendas umbes 2 kilomeetri pikkust ringi. Kui mitte rohkem. Olime juba tagasi keeramas, kui Eliisabet ütles äkki mulle, et oota. Talle tundus, üks maja tuttav. Läks jooksis, piilus aknast sisse ja oligi õige maja! Vedas ikka. Eliisabet päästis meid täna suurest ringist. Irena oli juba kodus. Sõime ja otsustasime siis, et läheme vaatame neid torne ka pimedas. Pimedas olid nad samuti väga lahedad. Tundusid isegi võimsamad. Siis koju tagasi ja magama. Raha läks meil täna transpordi peale 15 eurot ja kohvikus 5 eurot ehk kokku siis 20 eurot.