KÜPROST AVASTAMAS!

NELJAS PÄEV - 18.10.2015.

Mina olin hommikul enda arvates poolest ööst üleval. Olin juba täitsa mures, et miks mul und ei ole. Natukene liiga noor veel unehäirete jaoks. Õues veel kottpime, aga mina ei maga. Vanusega kaasnevaid ealisi iseärasusi kahtlustasin. Pean nüüd tunnistama, et kogu see asi tundus mulle natukene hirmutav. Kuni hetkeni, mil vaatasin kella. Kell oli 9:37. Ehk siis oligi peaaegu lõuna käes! Ma olin natukene segaduses. Aga toas oli ikka veel kottpime. Selle hetkeni kuni tõmbasin akende eest pimendavad kardinad! No vot sellist asja ei osanud küll kahtlustada. Aga vähemalt ei olnud viga minus! Ning tegelikult olidki selleks ajaks kõik üleval. Enamus meist imestas samuti, miks nad on ärganud keset ööd. Hommikust sõime rõdul.

Seda, mida Mare ja Paavo olid õhtul poest kaasa ostnud. Ja isetehtud kohv on ikka üle kõige! Hotellis oli meil küll uhke hommikusöök, kuid kohv ei kõlvanud juua. Täna keetis Paavo meile kohvi. Pärast hommikusööki läksime Limassol´iga tutvuma. Seal on väga lahe promenaad mere ääres. Jalutasime meiegi pikalt seda mööda. Käisime vanasadamas. Esimesest turistipoekesest vanalinnas ostsid meie naisterahvad, ehk siis mina, Mare ja Katariina, endale kotid. Kaasa olime vedanud kogu oma tarviliku vara ju kilekottides. Nüüd saime natukene korralikumad kotid. Mugavam ja ilusam vaadata kah. Vanalinn on Limassol´is väike. Aga nagu igas linnas siin, on kindlalt olemas kindlus. Väike, aga olemas. Sisse me ei saanud. Tegemist täna ju pühapäevaga. Eks sellest tulenevalt suletigi see lõunast. Just meie nina ees! Pärast väikest jalutuskäiku istusime tunnikese veel armsas kreeka trahteris. Katariina soovis jäätist. Aga jäätist ei olnud. Lahke peremees näitas kätte jäätiseputka suuna ja ütles, et sealt võib osta jäätist ja tulla tema juurde sööma. Priit ja Katariina siis käisid meile jäätist valimas! Nagu ikka igas linnas siin saarel, olid vaatamist väärt veel mošee ja kirik. Mošee oli väike. Kirik aga suur ja uhke ja ilus! Lausa katedraal kohe.

Linnas jalutades jõudsime välja väikesele turule. Ostsime sealt edasisele teele kaasa puuvilju. Priit leidis meile veel ühe geniaalse lahenduse. Reisiks ettevalmistusi tehes (või tegelikult siis mitte tehes võiks öelda), ei tulnud ma selle pealegi, et Küprosel ei ole europistikud. Vaid on sama imelikud nagu Aafrikas näiteks. Mis ei sobi meie laadijatega kohe üldse mitte. Natukene olingi hädas seetõttu, sest täna oleks pidanud fotoaparaati laadima juba. Nüüd oli meil olemas aga selline väike plastmassist jubin. See siis käib laadija otsa ja pistiku vahele. Ning kõik töötab suurepäraselt ja edaspidi saan laadida kõike, mida vaja.

Limassol´ist välja sõites otsisime muinas Amathoust. Ehk siis vana linna varemeid. See vaatamisväärsus on lausa Küprose esikümne hulka koha saanud endale. Natukene otsimist ja leidsime meiegi ta üles. Mina, kui korralik inimene, üritasin piletit osta. Aga ilmselgelt oli mul vale raha selle jaoks. Viiekümne eurosest ei olnud piletimüüjal küll tagasi anda. Lõpuks leidsin rahakoti sügavusest siiski poole nõutavast piletirahast ehk ühe euro ja kakskümmend viis senti. Selle eest müüdi mulle lapsepilet. Kuna Priit ja Paavo käisid vaatamas neid varemetehunnikuid (ausalt öelda eks need vanad välja kaevatud linnad tihti näevadki välja nagu suvalised kivihunnikud), mis ei olnud piiratud aiaga, siis nemad ei pidanud piletit ostmagi. Mina ikka ostsin. Pärast ronisin ka tasuta vaadatava mäe otsa. Parim osa sellest oligi ümbruskonnale ja merele avanev vaade. Fantastiline oli muidugi ka meeletult suur amfora, mis seal mäe otsas vedeles. Üritasime küll välja mõelda milleks võidi seda kasutada kunagi. Kuid asjatult! Ei suutnud me leida ühtegi põhjendust vajadusele nii suure nõu järele! Mare ja Katariina aga peesitasid oliivipuu all pingil hoopis sellel ajal kui meie mäkke ronisime.

Kuna kultuuri ja ajalooga olime tänaseks nüüd juba tegelenud igal juhul piisavalt, oli meil veel ainukene soov leida üks mõnus rand ja minna ujuma. Sisestasime meie navigaatorisse kaardilt leitud koha, kus oleks pidanud olema peaaegu, et paradiisirand. Meie tark aparaat juhatas meid tsemenditehasesse. Paradiisi ei paistnud kuskilt! No aga päris alla me ei andnud. Sõitsime ikka edasi. Lõpuks muutus ümbrus veidi lootustandvamaks. ja lõuks leidsime siiski tõesti ühe ranna, mis lähemal vaatlusel osutus tasuliseks. Me ei lasknud ennast aga sellest segada. Lamamistoole polnud meil plaanis kasutada, riideid saime vahetatud ilma kabiinita. Tahtsime ainult meres ujuda. Seda me saime. Vesi oli soe, mõnus ja soolane.

Liiv rannas, kus ujumas olime just käinud, oli aga peaaegu musta värvi. Õnneks see siisk ära meid ei määrinud. Ikkagi vulkaanilise tekkega saar. Kuid must on saare kivine pind ainult mõnes kohas. Kohati on see helevalge. Ning sellest heledast kivist ehitavadki nad tavaliselt kogu saarel maju. Vaadates kõiki neid varemeid, siis nii mõnegi hoone puhul tekkis küsimus, et kui kaua need veel püsti püsivad? See kivim on üsnagi poorne ja kohati olid seinad juba nagu hiirte näritud juust. Ilmastik teeb isegi siinses ideaalsena tunduvas kliimas siiski oma tööd hästi. Küll väga aeglaselt. Aga seda kindlamalt.

Veest välja tulles tundis meie vastu suurt huvi väike valge koerake. Saime aru, et tema ainukene huvi meie vastu, seisnes äärmiselt tühjas kõhus. Meil muidugi ei olnud kutsule mitte midagi anda. Kotis olid ainult banaanid ja natukene šokolaadi. Seda viimast ei tohi aga teadupärast koertele anda. Kuid tema oli suures näljas nõus sööma isegi banaane. Lõpuks äksid ka banaanikoored. Nii nälginud looma pole õnneks mina vähemalt varem kohanud. Autost suutsime leida ühe müslibatooni veel. Ja natukene vett. Enne meid olid toredad daamid Sveitsist ostnud koerakesele võileiba. Selle peale tulid mulle silme ette Kyrenias olnud koerte-kasside söögikohad. Vot, siin oleks olnud vaja sellist nälginud loomale. Hulkuvaid koeri ja kasse on Küprosel tõesti väga palju. Keegi neist välja ei tee. Igaüks elab oma elu. Kuid ma pean ütlema, et nad on tagasihoidlikud ja viisakad. Hästi kasvatatud!

Kuid meie pidime paraku edasi sõitma. Nüüd oli meilgi soov süüa saada. Otsisime mõnda ilusat väikest restorani kus õhtustada. Pidime jääma kuskile Larnaka lähedale ööbima. Kuid kindlat ööbimiskohta meil ei olnud välja valitud. Selge oli ainult see, et täna õhtuks me Kyreniasse teisele poole piiri ei jõua. See läheks liigseks rabistamiseks ning seega ööbime tänase öö veel eemal oma põhihotellist. Enne Larnakat keerasime ühele väiksemale teele, mis läks mere poole. Jõudsimegi ilusasse väikesesse Küprose külasse. Või oli see siiski linn. Ega väga vahet ei oska mina neil teha. Suhteliselt ühesugused. Kaardil vaadates jäi mereni kolm külakest: Kiti, Kitio ja Kition.

Nendele kohtadele nimepanijaid üleliigses fantaasias küll süüdistada ei saa. Esimesena jäi silma suur kirik. Natukene oli hämar juba, aga kõik oli veel näha. Sõitsime tiiru selles linnakeses või külakeses ringi. Leidsime keskväljakult väikese kiriku. Selle kõrval oli restoran. Nii imearmas! Sättisime ennast keset väljakut istuma. Sõime, jõime, nautisime. Restorani, inimesi selles, kohalikku rahvast. Kohalikud olid tulnud vaatamata jalgpalli. Televiisorist kanti üle mingit matši. Nad isegi mainisid kes mängivad. Aga ega mulle siis meelde jää sellised asjad! Mõtlesime siiski ka selle peale, et me ei tea veel sedagi, kus ööbida saame. Küsisime teenindaja (väga armas kreeka tüdruk!) käest ümberkaudsete hotellide kohta. Ta väga ei teadnud. Küsisime naaberlauast. Sealt soovitati sõita järgmisesse külla ehk siis Kitio´sse. Seal pidime küsima Mariust. Kõik kogu külas pidid teadma teda. No vot ja tema juures saabki ööbida. Ega meil muud üle ei jäänud. Sõitsime Kitio´sse.

Mariust teadsid kõik. Leidsime ilusasti koha üles. Mariuse tütar näitas meile korterit. Leppisime kokku hinnas. Ainult 45 eurot suure korteri eest. Kõik meie viiekesi kokku. Tundus uskumatult soodne. Kuna perenaisel oli vaja natukene ette valmistada meile elamist, läksime tutvuma kohaliku eluga. Nagu igas linnas, oli siingi kirik keset küla, ridamisi baarikesi, armsad sillutatud tänavad, mis lähevad terrassiks ja siis juba ruumiks üle. Ja turiste jätkus siia samuti. Kuid need, kes nii kaugele ahvatlevatest turistilõksudest välja rabelenud, olid nii toredad, vaiksed ja sulandusid kohalikkudega. Ühe restorani terrassil nägime rannas kohatud šveitslasi. Ühe baari ukse ees olid inglise härrasmehed, kes soovisid mängida lauajalgpalli. Meie seltskonnast oskas seda mängu hästi ainult Priit. Mina olin varasemalt korra näinud sellist "kasti". Aga isegi mitte näpuga puutunud. Algul üritasime Katariinat mängima saata Priiduga koos (seda mängitakse paaris tavaliselt), aga see ei õnnestunud kuidagi. Punnis vastu. Et mäng ära ei jääks, otsustasin ise mängida. Kusjuures väga hull ei olnudki. Umbes poole matši peal hakkasin isegi aru saama, mida ma tegema pean. Ausas ja visas võitluses jäime härradele lõpuks alla ühe punktiga. Jalutasime edasi järgmise avatud kohani.

Seal müüdi jäätist ja õlut. Kes sai jäätist, kes õlut. Kui hakkasin arvet maksma, ütlesin kogemata vale lause. Kuna seal oli leti kohal suhteliselt hämar, siis sobrasin oma rahakotis ja mainisin rohkem iseendale, et ma nüüd türgi liiridega neid eurosid segamini ei ajaks. Selle peale muutus müüja väga närviliseks. Otsis sahtlist luubi ja uuris kõik minu euromündid üle. Nii lollisti pole ma ennast tükk aega tundnud. Ööbimiskohta tagasi jõudes maksime ka ööbimise eest ära, Siis oli pererahval süda rahul, et me kuskile vaikselt ära ei kaoks. Kohale jõudes tuli Marele meelde, et tema kott oli ununenud kohta, kus jalgpalli mängisime. Priit siis käis järel! Kõik oli puutumatult alles samal kohal. Veetsime vesteldes rõdul veel tunnikese enne magamaminekut.