Saturday, November 14, 2015

KÜPROST AVASTAMAS!


VIIES PÄEV - 19.10.2015.

Täna öösel me ei maganud keegi! Akna all karjus, ulgus ja väljendas oma erinevaid hääli kogu öö neli koera. Kuni uni oli kõigil läinud. Paar viimast tundi enne voodist välja ronimist üritasime kõik meeleheitlikult veel magada. Aga ei õnnestunud! Siis oligi mõistlikum üles ärgata, hambad ära pesta ja minna otsima kohta, kust saaks hommikust süüa. Aga seda me ei leidnudki. Selles külas, kus meie ööbisime, olid kõik kohad hommikul suletud. Jalutasime tiiru küla peal ja käisime kirikuaias. Öösel olime seal käinud korraks. Kuid siis oli pime. Pidime sõitma edasi ilma söömata. See edasi sõitmine osutus hommikul muidugi keerulisemaks kui õhtune saabumine. Sest keegi oli öösel viinud tee ära! Tee oli lihtsalt vahe peal üles kaevatud. Õnneks sai sõita teist teed pidi. Tabasin ennast korra mõttelt, et kui ei oleks olnud võimalust ringi sõita, kas siis oleks keegi tulnud mõttele meid näiteks teavitada sellest väikesest ebameeldivusest, mis võiks meid hommikul tabada? Tegelikult sõitsime siis tuldud teed tagasi. Suure tee poole. Hetke pärast olime jälle Kitios - samas toredas restoranis, kus armusime õhtul sellesse piirkonda.

Restoran oli avatud, saime kõhud täis. Nii mõnus oli istuda siin pisikesel küla väljakul! Sikutasime oma laua päikese käest varju. Siis avastasime äkki, et me istume hoopis koos lauaga kohalikus bussipeatuses. Restoranist oli saanud paarimeetrise liikumise järel bussijaam. Väike koht, kõik asjad käe-jala juures. Nii armas ja tore, kui seal ka istuda oli, tuli meil hakata edasi sõitma, et näha veel väga armsaid, toredaid ja inspireerivaid kohtasid oma teekonnal. Larnakast sõitsime mööda. Ees ootas huvitavamaid paiku. Ja tõesti, nii kahju kui sellest ka on: igale poole ei jõua! Esimene peatus oli Famagusta. Esialgu oli mul veidi keeruline kaardil seda kohta leida ja jälgida. Sest sellelgi kohal on kolm nime. Siis kolmes erinevas keeles. Enne Famagustat tuli meil uuesti ületada piir. Nüüd esimest korda autoga. Uurisin välja ühe koha antud piirkonnas, kus saab autoga piiri ületada. See jäi aga kõrvale meie soovitud suunast. Loogiliselt võttes arvasime, et kui tee läheb kaardi järgi üle riigipiiri, siis ilmselt peab seal olema ka piiripunkt. Seega sõitsimegi natukene ehku peale edasi. Et mitte ringi sisse teha. Aga samas oleks olnud täiesti võimalik, et piiripunkti ei ole ja meil oleks tulnud ots ringi keerata.

Viimased kümmekond kilomeetrit enne piiri (jah, seal oli piiripunkt, meie loogika ei vedanud meid alt!) kulges tee kahe riigi vahelises piiritsoonis. Ehk siis eikellegimaal. Masendav oli vaadata ümbritsevat tühermaad. Mõni üksik põllulapp, paar looma, mõni üksik karjus. See oli kogu elu, mis silma hakkas. Vasakul pool teed (Türgi poolel) lookles paarisaja meetri kaugusel paralleelselt teega kõrge okastraataed. Kindlate vahemaade tagant valvetornid. Kas neis ka hambuni relvastatud piirivalvurid tööpostil olid, ei oska öelda, kuna sellisesse kaugusse silm ei seletanud. Väljasurnud ja unustatud oli see koht aga igal juhul!

Piirilt ostsime lisakindlustuse autole kahekümne euro eest. Piirivalvur hoiatas meid teisel pool kiiruskaamerate eest. Kõik (nii Kreeka kui Türgi poolel) on tegelikult vaatamata keerulisele poliitisele olukorrale väga sõbralikud ja abivalmid. Igapäevaselt kõik nagu toimib. Lihtsalt mõningatest teemadest hoidutakse rääkimast ja mõnest asjast vaikitakse. Turistidelgi soovitatakse 1974. aasta sündmustest mitte juttu teha. Esimene peatus, olles taas Türgi poolel, oli Famagusta. Tegemist on iidse linnaga, mille vanalinna osa hästi säilinud. Veneetsia-aegsete linnamüüride vahel on palju gooti ja islami arhitektuuri. Igal tänavanurgal on mõni arhitektuuriline-ajalooline-kultuuriline pärl. Kõige väärtuslikum neist pärlitest on Lala Mustafa Paša mošee. Algselt oli graatsiline gooti stiilis portikuse ja kuueosalise roosaknaga kirik Püha Nikolause katedraal.

Muutus riigikord, muutus usk. Linna tänavad on täis erinevas suuruses kivist kahurikuule, mis on siin alates 8-kuulisest linna piiramisest 1570-ndal aastal. Linnamüüri sadamapoolses ääres on Othello torn. Shakespeare´i samanimelise näidendi tegevuspaik. Keset kõiki neid ilusaid, aga natukene väsitavaid varemeid, müüdi värskelt pressitud granaatõuna mahla. See tundus hetkel olevat just see, mis meil vaja. Oma värskenduse kätte saanud, jalutasime tagasi auto juurde. Püha Barnabase klooster oli meie järgmine sihtkoht. Esialgu kihutasime küll õigest teeotsast jälle mööda. Tuli siis tagasi sõita. Katariina arvas alguses, et tema enam ei viitsi ühtegi kloostrisse minna. Aga sai aru, et siis tuleb tal koos kümne suure näljase koera ja kloostri ees kaubitseva suhteliselt tumeda meesterahvaga, meid oodata. 

Laiskus läks seepeale üle! Ning see pisikene ja väike klooster oli jälle meie külastatud paikade hulgas üks särav pärl! Püha Barnabas oli see mees, kes tõi Küprosele ristiusu. Loomulikult oli seegi algus raske ning ta tapeti vastaste poolt aastal 45. Tema laip visati merre. Tema järgijad, kes olid aga salaja olnud kogu sündmuse tunnistajateks, tõid laiba merest välja ja matsid koos Saint Mathew´si piibliga. Järgijad olid sunnitud Küproselt põgenema Egiptusesse. Püha Barnabase haud seisis tundmatuna aastani 432. Kuni piiskop Anthemios nägi unes hauakambri asukohta. Ta käskis lõpuks leitud hauakoopa avada. Tõestuseks, et tegemist oli Püha Barnabase hauaga, oli St. Mathew´si piibel. Leidudest teatati Istanbuli ja esitleti keiser Zenole. Pärast seda sai Küprose kirik iseseisvuse. Keiser annetas ka raha avastatud hauakoopa kohale kabeli ehitamiseks. Ma pean küll ütlema, et enamus kloostri külastajatest ei käinud üldse selle hoone ehk siis Püha Barnabase haua juures. Milles ju tegelikult selle koha väärtus seisnebki.

Klooster ehitati 477. aastal. Pärast 1974. aasta piirkonna annekteerimist Türgi poolt, teenisid kloostris veel kolm preestrit. Kuid kaks aastat hiljem kolisid nemadki lõunasse. Halva tervise ja vanuse tõttu. Klooster avati seejärel külalistele. Kusjuures, kurb on fakt, et Türgi nimetab 1974. aasta sündmusi "rahu operatsiooniks".
Külalistel oli siin vaadata küll. Väga ilus väike kirik. Kirikus väga ilusad pühakute maalid. Katariinal nagu kohe religiooni eksam: kui palju pühakuid ära tunneb! Kloostrihoonetes on tänasel päeval Arheoloogia muuseum ja Ikoonimuuseum. Mina ei suutnud ära imestada aga seda, kuidas siin hoitakse tohutut varandust lihtsalt klaaskappides. Ei mingit valvet (isegi mitte muuseumionu-tädi nurgas toolil tukkumas!!!), ei mingit signalisatsiooni. Rääkimata kaameratest jne. Ja ometi oli siin riiulite viisi seitsme-kaheksa tuhande aasta vanust keraamikat. Mitte ainult kilde. Täiesti tervetena säilinud esemeid. Hämmastav!

Tänaseks päevaks ajaloost ja kultuurist piisas täielikult. Asusime taas randa otsima. Kaardi järgi pidid meid eespool, Küprose idarannikut pidi üles sõites, ootama imelised paradiisirannad uuesti ... Meie leidsime oma väikese paradiisi Bogaz´is. Siin ringi vaadates sai eriti hästi aru, kuidas Türgi "rahu operatsioon" on mõjunud kohalikule elanikkonnale. Eriti turismile. Ka Famagustast rannikut pidi üles sõites, näiteks Salamises, on mere ääres terve rida mahajäetud hotelle. Seisavad seal saare annekteerimisest saadik nüüd ilmastiku räsida. Kummituslinn. Ning nii seda kutsutaksegi ja ka näidatakse turistidele. Rida kõrgeid hotelle. Kõik on tühjad ja mahajäetud. Rannad on täis veel lamamistoole ja päikesevarjusid. Ühe sellise koha leidsime ka Bogaz´is. Restoranid olid avatud nii üle ühe. Kahe restorani vahel oli üks hüljatud. Rannas veel samuti alles lamamistoolid, päikesevarjud. WC oli isegi olemas. Kõrvalasuva baari töötaja arvas, et võime vabalt seal ujuma minna. Juhatas meid sõbralikult oma baarist läbi. Käisime ujumas, päevitasime natukene aega. Pärast läksime kõrval asuvasse restorani sööma. Istusime mere ääres. Päike loojus. Söök oli jumalik. Mida veel elult tahta?

Edasi sõitsime nüüd otse üles põhjarannikule. Karpazi poolsaare tipu lõikasime ära. Hakkas juba hämarduma ja Kyrenia´ni oli meil umbes poolteist tundi sõita. Karpazi poolsaart peetakse üheks ilusamaks kohaks Põhja-Küprosel. Ilmselt on see õige. Ja ilu peitub minu arvates selles, et siin on vähe inimesi. Kui on vähe inimesi, on vähe elamuid. Ja siis ongi ilus. Ainult loodus. Kuna Küpros on elamiseks aga nii mõnus koht, siis on arusaadav, et puutumatut loodust ei ole siin palju säilinud. Videvikus ei saanud kahjuks sellest kaunist ümbrusest pilte teha. Varsti oli ka juba täiesti pime. Eesti kliimaga harjunutele läheb lõunamaades ikka liiga kiiresti pimedaks. Oma päris hotelli jõudsime tagasi kella üheksa ajal. Istusime natukene hotelli basseini äärses baaris enne magamaminekut.

Mõnepäevase puhkuse jooksul on minul päevad juba täiesti segi läinud. Suure kahjutundega pidin nentima, et täna on esmaspäeva öö juba peaaegu. Aeg on läinud kohutava kiirusega ja meie reisi veel ainult mõned päevad ees ootamas.

No comments:

Post a Comment