KÜPROST AVASTAMAS!

KUUES PÄEV - 20.10.2015.

Ärkasin hommikul mošeest kostva laulu peale. Mulle on reisidel käies hakanud see hääl väga meeldima. Meloodiline. Ilus. Tuletab meeldivalt meelde alati, et viibid reisil. Tavaliselt mõnel lõunamaisel maal. Seega on soe. Täna saime nautida jälle hotelli hommikusööki. Katariina veetis tunnikese söögilauas. Natukene jäi aega veel basseini ääres mõnulemiseks. 10:30 saime auto juures kokku Mare, Paavo ja Priiduga. Sõitsime Nicosiasse ehk siis Küprose pealinna uuesti. Eelmisel korral kihutasime sinna bussiga. Nüüd saime mõnusalt autoga minna. Oli aeg auto ära anda. Priit pidi minema Larnaka bussi peale. Ja Küprose pealinnaga polnudki me veel tutvunud. Esimese külastuse kiiret läbijooksmist jalakäijate tänavast ei saa külastamiseks nimetada ka kõige parema fantaasia puhul. Tankisime Nicosiasse jõudes, ületasime piiri järjekordselt. Ja andsimegi ära oma auto.

Arve kolme päevase autorendi eest koos kindlustuse, lisajuhtide ja muude kuludega oli 139 eurot. Minu arust üldse mitte üleliia palju. Bensiini peale kulus samuti vähe - suutsime kulutada ainult ühe paagitäie. Sõidetud vahemaad olid väikesed. Ning auto muidugi pisikene! Auto ära antud, suundusime bussijaama. Priidul oli Larnaka bussi väljumiseni veel aega. Jalutasime vanalinna ja istusime väikeses restoranis. Jätsime Priiduga hüvasti. Mare ja Paavo läksid Priitu bussi peale saatma. Meie Katariinaga tahtsime esimese kohana külastada Küprose muuseumi. Õigemini, kui nüüd väga aus olla, mina tahtsin. Natukene otsimist ja kohal me olimegi. Muuseum oli minu jaoks jälle üks suur elamus. Küprose muuseum kuulub oma Bütsantsi impeeriumi aegsete muististe ja tuhandete aastate vanuste leidudega kivi- ja pronksiajast maailmaklassi. Uskumatult kaunis oli Mükeene keraamika. Mingil hetkel avastasin, et olengi jäänud seda imetlema, jalutades juba mitmendat tiiru Mükeene saalis.

Keraamikat olen ma pidanud siiani muuseumides täiesti mitte vaatamist väärivaks. Küprosel olles sattusin aga juba teist korda selle lummusesse (esimene kord oli siis eile Püha Barnabase kloostris). Küproselt Agia Irini kloostrist on leitud uskumatult kaunid 7 ja 6 sajandist eKr pärinev terrakotasõdalaste armee, kuhu kuulub enam kui 2000 kuju. Muidugi ei ole Küprose omad nii uhked kui maailmakuulus Hiina terrakotasõdalaste armee. Aga võimsa mulje jätab seegi. Muuseum oli suhteliselt väike. Vaatamata sellele, et unustasin ennast mõnda saali, sai kõik ruttu läbi vaadatud. Ei leidnud ma aga selle muuseumi kõige suuremat ehet - mosaiiki Leda ja luik! Minu otsinguid ei pärjanud mingi edu. Lõpuks läksin abi küsima. Siis selgus kurb tõsiasi, et Leda on Nicosiast hoopis ära viidud. Ja luik ka muidugi! Agia Napasse. Olin selle pärast küll natukene pettunud. Samas olin saanud külastatud muuseumist juba selletagi fantastilise elamuse.

Jalutasime mööda Pafose väravast. Käisime selle läheduses olevas Püha Risti kirikus. Piir kahe riigi vahel jookseb risti läbi kiriku. Kuna uks jäi Kreeka poolele saavad kirikut kasutada kreeklased. Kurb oli vaadata üle kiriku katuse risti-rästi jooksvaid okastraatõkkeid. Kohalikud on ilmselt harjunud. Meie veel mitte. Kirikus askeldas peale meie veel hallipäine kreeklasest vanahärra, kes kutsus meid lahkelt sisse. Lõunamaades on aeg-ajalt kirikusse sisse astuda äärmiselt meeldiv. Seal valitseva suhteliselt jaheda temperatuuri tõttu. Istusime hetkeks. Mulle meeldib kirikus korraks istuda. Tavaliselt satud erinevatesse kirikutesse ikka turistina mööda maailma ringi rännates. Siis kulub paar minutit puhkust ära.

Järgmise tunni otsisime Ledra vaateplatvormi, millelt pidi avanema imeilus vaade Nicosia vanalinnale. Kaardi järgi pidi see asuma Ledra piiripunkti vahetus läheduses. Ilmselt oleksimegi jäänud otsima. Leidsime küll ühe sildi, mis juhatas täpselt järgmise ristmikuni. Sealt edasi puudusid igasugused juhised. Sama kogesime Eliisabetiga Iirimaal. Segased ja kohati vastukäivad juhised. Mitte kuhugi juhatavad sildid. Loobusime. Mingist hetkest ei tundunud see enam mõistliku ajakasutusena. Hiljem hotellis Mare ja Paavoga vesteldes selgus, et nemadki ei suutnud vaateplatvormi leida! Sõime siis hoopis jäätist ja jõime granaatõunamahla. Jalutasime natukene veel vanalinnas. Keset linna jookseb piir.

Tavaliselt on ehitatud kahe poole vahele okastraataiaga müür. Mõnikord kulgeb piir paralleelselt majaga. Siis on maja esikülg ühel pool piiri ja tagumine teisel pool. Aknad trellitatud. Paljud keset piiri ja ka lihtsalt piirile väga lähedal asuvad majad seisavad tühjalt ja lagunevad. Otse piiripunkti kõrval oli okastraataia kõrval välikohvik. Aia äärde oli laotud liivakottidest müür. Meenutas pilte kunagisest populaarsest telesarjast "Allo!Allo!". Selline natukene sürrealistlik, naljakas, tragikoomiline. Kuigi tegelikult kurb ja ebaõiglane. Ületasime taas piiri. Kirikud muutusid nagu võluväel mošeedeks. Ilusate korras hoitud majade asemele ilmusid lagunevad ja mahajäetud kivihooned. Suur rahvahulk oli äkki kadunud. Nicosia Türgi pool oli rahulikum, koledam, mustem, mahajäetum. Kuid samas tundus kuidagi romantiliselt armsam ja kodusem. Ilmselt mingi jäänuk meie sovjetlikust minevikust, et nii kodusena tundus see koht.

Otsisime üles bussipeatuse Kyrenia väravate juures. Kohale jõudes väljuski kohe meie buss. Üks meesterahvas kisas kõlava häälega:"Kohe väljub buss Kyrenia´sse! Kiirustage!" Väga vajalik info. Ma arvan, et meiegi oleks erinevate busside vahel tiirutanud tükk aega ringi, enne õige sõiduriista leidmist. Bussipilet Kyreniasse oli ainult 5 liiri. Küpros on väga ilus maa. Saime bussisõidu ajal selles jälle veenduda. Kuid türklased (Kreeka poolel ei märganud ma sellist asja!) vist nii ei arva. Nemad üritavad neid ilusaid mägesid veel kaunistada. Päris tihti kohtasime mägede jalamitel eri värvi kividest laotud hiiglaslikke mosaiike. Tavaliselt ikka midagi patriootilist: Türgi lipp, lipuvärvides motiivid, vapp. Pool tunnikest sõitu ja olimegi oma Küprose kodulinnas. Bussilt maha tulles jalutasime tagasi hotelli poole. Peaaegu meie hotelli vastas oli inglise surnuaed. Jalutasime seal natukene. Siia maetakse ilmselt Kyrenias elavaid inglasi. Nimede järgi puhkasid enamuses haudades tõesti inglased.

Käisime Katariina tungival palvel veel poes. Jäätist oli vaja! Õhtusöögi otsustasime võtta hotelli kaasa. Parim, mis leidsime, oli hamburger. Maitselt oli täitsa normaalne! Võiks öelda, et isegi parem kui Eestis. Sõime oma hamburgereid rõdul. Õues oli soe, pime ja mõnus. Ja tsikaadid! Mõnus õhtu hotellitoas. Kuskile ei läinud, midagi ei pidanud tegema. Lugesime. Kirjutasime ära päeval ostetud kaardid. Siis hakkasin marke kleepima. Vaatasin neid marke ja imestasin, et kuidas sellist pilti sinna peale lubatakse. Okastraataed. Ja selle ees pisarais laps. Juurdlesin selle üle pikalt. Aga lõpuks ikka taipasin. Ma olin ju ostnud ka margid teiselt poolt piiri. Kreeka poolelt. Seepärast ei sobitunudki see pilt siia keskkonda. Midagi polnud teha. Neid marke ei saanud kasutada. Sest siin on teine riik. Tuleb kuidagi üritada meeles pidada ja homme osta uued margid. Kahju küll!

Kulutasime täna pealinnas 18,0 eurot. Ja Kyrenias 56,0 liiri. Need erinevad rahad ja riigid hakkavad juba segi minema. Kyrenias hamburgeri hindasid vaadates pidin pikali kukkuma ja teatasin alguses Katariinale, et ma sellise hinna eest ei ole küll nõus hamburgerit sööma! No hetke pärast tuli siiski meelde, et need hinnad tuleb jagada kolmega. Läks kohe paremaks ja hambrugerid said söödud. Pean ütlema, et need olid iseenesest päris maitsvad.