Tuesday, November 29, 2016

ANNAPURNA MATK NEPAALIS!

KÜMNES PÄEV - 14.10.2016.a.

Kuna edasi meie grupp täna ei plaaninud edasi liikuda polnud väga varast äratust vaja. Täna hommikul ei läinud puder jälle üldse alla. Käis suus ringi ja alla neelamine tundus võimatu. Jätsin esmakordselt kogu kausitäie söömata. Närisin paar tükki saia, mis mulle muidu üldse ei maitse, aga midagi pidin ikkagi sööma. Täna ei maksnud ka söögiraha Tiidule. Oleme kaks ööd samas kohas, siis ta arveldab kohalikega lahkumise eel. Pulss 53. Hapnik 93. Tablett. Esimese võtsin eile õhtul. Nüüd siis tulebki võtta kuni kuruületuseni ehk meie kõrgeima punkti läbimiseni Himaalajas üks tablett hommikul ja teine õhtul. Hetkel on enesetunne super hea! Õhtune peavalu kui peoga pühitud.

Kõht täis söödud, pakkisime kaasa väikese seljakoti ja asusime mäkke ronima. Aklimatiseerumise päev ehk siis tänane plaan nägi ette, et ronime 300 meetrit veel kõrgemale, veedame seal natukene aega ja tuleme jälle alla tagasi. Ilm oli ilus! Alustasime ronimist kell üheksa. Ilma kotita, ilusa ilma ja rõõmsa meelega oli mäkke ronimine lausa lust ja lillepidu. Seda enam, et need vaated, mis järjest kõrgemale jõudes avanesid, olid lausa võrratud. Iga paari sammu järel pidi korraks seisatama ja ümbrust imetlema. Manangi ümbruse puhul on tegemist tõesti maalilise kohaga. Seda kinnitab ka fakt, et kui otsida näiteks internetist Nepaali kohta pilte, siis on suures osas pakutavatest Manangi vaated. Everesti järel loomulikult!

Õhtul oli meil olnud pikk arutelu selle üle, et kuhu me siis täna matkame. Ratna poolt pakutud variantideks oli marsruut, mida mööda hetkel astusime ning retk Manangi oru teisele nõlvale liustiku juurde. Liustik oli muidugi selline mudane ja porine. Üldse mitte ilus ja valge nagu võiks oodata. Liustiku alguseni mineku poolt rääkis muidugi fakt, et seal oli järv. Järved ei ole Nepaalis väga tavalised. Seetõttu tundus ahvatlev minna liustiku juurde ja näha ka järve seejuures. Kuid meie praeguse retke poolt rääkis väga tugevalt asjaolu, et just siit pididki avanema need kõige kaunimad vaated. Teiselt mäeküljelt ei pidanud olema kuigi ilus vaade. Ja ka pooleldi varjus oli teine oru külg. Seega saidki valimisel otsustavaks ilusamad vaated ja päikesepaiste.

Arutelu ja otsustamise hetkel kõlasid küll mõningad hääled tugevalt liustiku kasuks, aga usun, et nautides vastas mäeküljel vaateid samale liustikule ja järvele, olid kõik tegelikult tehtud valikuga lõpuks rahul. Korraks mõtlesime ka variandile teha läbi mõlemad matkarajad, aga selle mõtte laitis Tiit kiiresti ja kindlalt maha. Põhjendusega seda sellega, et peame vahepeal natukene puhkama ka. Kuigi minu arvates me oma suhteliselt kiire tempo tõttu oleme pooled päevad lihtsalt puhanud. Igal juhul veetsime üleval väga toreda tunnikese päikesepaistel peesitades. Olime tõusnud 3860 meetri kõrgusele. Paljudele meie grupist oli see isiklik kõrguse rekord! Renel oli kaasas tükk jakijuustu. Soovijad said proovida kõik killukese. Nagu preemiaks või nii. Ma pean ütlema, et see oli tunduvalt maitsvam võrreldes selle juustuga, mis meie Marikaga Katmandust bussisõidule kaasa ostsime. No Rene oli ostnud siit samast Manangi poest kaaluga müüdavat pakendamata juustu. Tulebki ikka eelistada võimalikult kohalikku. Kindlasti värskem, puhtam ning vähem töödeldud.

Alla tulek võttis meil aega ainult pool tunnikest. Laskumine on jälle teise mäe külje jälgimiseks ja imetlemiseks parem. Üles minnes oled kogu aeg seljaga sinna poole. Näed ainult oma poolset külge mäest. Ja seegi on liiga lähedal, et mingist ilusast vaatest ei saa juttugi olla. Kell 11.00 hotelli jõudes suutsin ma isegi suure kiiruga käia jääkülma dušši all. Kiirus on selle puhul kõige olulisem faktor. Tuleb hotelli jõudes kohe riidest lahti võtta ja siis joosta mäest alla tulemise soojaga pesema. Aga ikkagi on see väga suur eneseületamise protsess minu jaoks. Ja naljakas, tuleb välja, et kõige rohkem kardab külma selg. Kõik muud kohad taluvad külma vett tunduvalt vapramalt! Pesemise koha pealt tuli selline varane hotellis viibimine kasuks, sest ilmselt vastu õhtut, kui päike juba loojumas poleks mina suutnud täiesti külma dušši alla minna.

Pestud sai ka pesu. Tänase tuulise ilmaga oli sellel hea kuivada. Kuigi ilma Marika pesulõksudeta, oleksin ma võinud oma riideid (kuigi täiuslikult kuivadena), otsida pärast jumal teab kust Himaalaja otsast. Ise puhas, riided puhtad ja kuivamas, läksime Marikaga lõunat sööma. Hommiku- ja õhtusöögi sõime alati oma hotellis. Nüüd mõtlesime, et lõunasöögi võime küll kuskil mujal süüa. Manang on väga väike linn. Või siis pigem selline suurem küla. Siin on üks peatänav. Mille ääres kõik kohvikud, restoranid, hotellid ja poed. Keset tänavat jalutavad lehmad, kitsed, kanad-kuked ja koerad. Imelik on ainult see, et kasse on siin haruharva näha. Kogu siin oldud aja jooksul olen vist kohanud ainult ühte kassi. Jalutasime hotellist natukene eemale. Viitmata valimise peale väga palju aega, astusime päris juhuslikult esimesse ette juhtuvasse söögikohta sisse. Kõht oli päris tühi. Menüüd polnud vaja meil vaadatagi. Ega me lõunaks polegi seni muud söönud kui nuudlisuppi.

Täna tellisime selle jälle tomati ja küüslauguga. Siin maksis supp ainult 120,0 ruupiat. See on umbes kaks korda odavam, kui turistidele pakutav tavalistes teemajades. Ning sinna juurde chapati. Nepaali leib. Sööki oodates jalutasin natukene ringi. Avatud köögiukse vahelt sisse piiludes nägin söögikoha peremeest hoogsalt chapati tainast rullimas. Seda küpsetati meile seal lausa värskelt! Ma pean ütlema, et see supp ületas meie kõikide eelmiste päevade supid. Täiesti uskumatult hea! Mina muidugi panin kõvasti ka tsillit veel peale. Ma ikka imestan, mis fenomen see siin selle nuudlisupiga on. Nagu mingi narkootikum, millest võib sõltuvusse jääda. Ma loodan, et ma terve ülejäänud elu nüüd lõunaks ainult nuudlisuppi ei söö. Kuigi see oleks võib-olla just väga kasulik. Rahaliselt siis. Palju need kiirmakaronid ikka maksavad. Ja natukene küüslauku ja tomatit.

Natukese aja pärast jalutasid Andres ja Priit meie söögikohast mööda. Astusid sisse. Ning jäid ka sööma. Nemad küll suutsid ennast nuudlisupinõidusest lahti rebida ja tellida endale jakiburgerid. Veel natukese aja pärast liitus meiega ka Rene. Temagi jäi supile truuks. Jätsime siis mehed sööma ja liikusime ise edasi Marikaga. Manang oli fantastiline paik! Terve linn on tihedalt täis ehitatud Nepaali tumedast kivist laotud maju. Ikka neid kolmekordseid. Sama põhimõtte järgi, mida olen kirjeldanud juba. Kui ma eile õhtul üksi ringi kolades väga palju peatänavalt kõrvale ei pööranud, siis nüüd kondasime just mööda kohalikke hoove ja treppe ja kitsaid tänavajuppe. Kõik need olid väga armsad!

Talvel muidugi võib neil siin ikka äärmiselt külm olla. Isegi praegu tahtis tuul riided seljast rebida. Olles kõik need pisikesed tänavad ja käigud läbi uurinud plaanisime minna kohvikusse kohvi jooma ja saiakesi sööma. Manangis on nimelt üks päris itaalia kohviku moodi söögikoht! Saab kohe päris kohvi! Lattet. Tehtud küll piimapulbriga. Kuid päris kohvi kõrval on see täiesti mitte mainimist väärt pisiasi. Mina ei ole siin kohvi joonudki eriti. Sest see, mida nad siin kohvi pähe müüvad, mulle hästi ei sobi. Lahustuv kohv siis. Ning seda enam nautisime me oma saiakesi ja päris kohvi. Ostsin ühe sokolaadisaiakese ka õhtusöögi juurde magustoiduks kaasa. Veepuhastusjaamas täitsime 50,0 ruupia eest veepudelid ära.

Õhtusöögi võtsime täna Marikaga kahe peale. Enne jõime väikese termosetäie kuuma vett uuesti ära. Ratna üritas meile õpetada õhtul nepaali keelt natukene. Aga hääldus on väga keeruline. Just kõige andekamad õpilased me ilmselt ei olnud. Aga pusisime vapralt! Meelde ei jäänud küll väga midagi. Söögile kulus täna ainult 700,0 ruupiat. Samas ainuüksi kohv ja saiakesed, millest me Marikaga ei suutnud ka loobuda põhjendusega, et kogu matka vältel pole meil sellist võimalust avanenud, läksid maksma juba 600,0 ruupiat. Pluss vesi 50,0 ruupiat. Ja paiknesime endiselt Manangis 3540 meetri kõrgusel.

No comments:

Post a Comment