ISLANDI RINGREIS!

KOLMAS PÄEV - 14.07.2016.

Islandlased pidavat olema kõik omavahel sugulased. Ega see võimatu tundu: väike rahvas (umbes 300 000), elanud suhteliselt suures isolatsioonis kaua aega. Kui noored tutvuvad, on alati oht, et nad on lähisugulased. Nüüd on aga islandlased (kes on sarnaselt eestlastega IT-rahvas) mõelnud välja äpi selle jaoks. Sellega saad kohe kiiresti ja kergelt välja uurida, kui kaugelt Sa mõne teise kaasmaalasega sugulane oled. Varem pidi selle tarbeks mööda arhiive tuhnima tundide kaupa. Ning kuna perekonnanimesid islandlastel ei eksisteeri, siis ei aita suguluse määramisel ka nimi mitte kuidagi. Kindlasti ei viitis enamus inimesi nii palju vaeva näha ja lööb kõikidele sellistele vidinatele käega!

1925. aastal keelati Islandil perekonnanimed kohe täitsa ära! Ikka selleks, et säiliks vana traditsioon kasutada patronüümi (vahel ka matronüüni). Need on siis isa või vahel harva ka ema nimest tulnud liignimed. Ehk siis minu nimi oleks Islandil Kerti Martinitütar. Minu tütar oleks Katariina Kertitütar  ja minu poeg Karl Andresepoeg. Võõras inimene ei viiks kuidagi kokku, et me võiks moodasutada siiski ühe perekonna. Nii kehtibki Islandil seadus, et lapsele nime panemisel tuleb järgida vana traditsiooni. 1991. aasta seadusega siiski natukene leevendati keeldu perekonnanimede koha pealt. Välismaalastel näiteks lubatakse säilitada perekonnanimi. Samuti võivad need perekonnad, kes on saanud enne 1925.  aasta seadust omale perekonnanime, seda edasi pärandada.

Nii ongi tavaline, et islandlastest perekonnas, kus on ema-isa ning kaks erinevast soost last, on neil kõigil nii öelda erinev perekonnanimi. Reisimisel tekitab see neile tavaliselt palju segadust ja arusaamatusi. Eriti Euroopast kaugemal. Eurooplased on paljuski siiski Islandi tavadega kursis ja teadlikud. Reglementeeritud on isegi eesnimede kasutamine. Näiteks tohib panna lapsele ainult sellist eesnime, mida on alates 18. sajandist Islandil kasutatud vähemalt kümme korda. Nimes tohivad olla ainult islandi tähestikus leiduvad tähed ja nimesid peab saama käänata vastavalt islandi keele reeglitele.  Seega: ei mingeid väljamõeldud moodsaid nimesid!

Täna hommikul oli meil alustuseks tund aega sõitu Husaviki. Seal ootas meid vaalavaatlus. Enamus rahvast läks kohalikku väikesesse vaalamuuseumi vaatama paari vaalaskeletti. Islandi muuseumid väljaspool pealinna on väga väikesed ning tavalisele eurooplasele, kes külastanud palju teiste riikide muuseume, ei pruugi need eriti midagi pakkuda. Nad on tavaliselt keskendunud väga väikesele ning konkreetsele asjale. Borganesi saagakeskus näiteks ainult kahele saagale. Meie Liisiga veetsime selle tund aega hoopis imelise vaatega fjordile päikeselisel kohvikuterrassil kohvi juues. Ning tundsime ennast jumalikult hästi! Üldse on siin Islandil kuidagi asjad paigast ära: mina ootasin lõputut vihmasadu, tuult 50 meetrit sekundis ja peaaegu et rahetorme eelneva uurimistöö põhjal siinse ilma kohta. Ja seda kõike isegi suvel keset juulikuud. Aga koha peal olles on asjad hoopis teistmoodi! Seega me peesitame juba peaaegu kolmandat päeva mõnusas päikesepaistes.

Tunni möödudes saime laevale. Kuna ookeanil ähvardas meid siis lõpuks ometi see meeletu külm, toppisime selga suured ja paksud kombinesoonid. Igavesti soojad. Igal juhul keset ookeani jõudes oli isegi minusugusel külmavaresel palav juba. Tuli lukk lahti koukida. Aga vaalu me nägime tõesti! Umbes kümmet isendit. Ning kahte liiki: alustuseks kääbusvaala ja siis kohe palju küürvaalasid. Pildi peale ma muidugi ei üritanudki neid oma seebikaga saada. Minu fotoaparaat on kunagi ostetud peaaegu kõige odavam mis poes oli. Üldiselt teeb isegi päris häid pilte. Aga mingites piirides. Siinsetes vetes võib kohata  18 liiki vaalasid. Aga aeg-ajalt on nähtud Islandi vetes isegi sinivaala! Ja kas te teadsite ikka, et sinivaala keele peale mahub seisma täiskasvanud elevant? Laevasõit kestis kokku kolm tundi. Lõpuks pakuti veel kuuma kakaod ja kaneelisaia!

Väga palju kogu maailma hukkamõistu on islandlased saanud oma vaalapüügi pärast. Eriti looduskaitsjatelt. Kuid islandlaste toetuseks peab ütlema, et põhjapoolkeral pole vaaladega midagi korrast ära. Neid on arvukalt ja sugugi ei vähene nende populatsioon hetkel. Halvemini on aga asjad lõunapoolkeral elutsevate vaaladega. Vaalateema on olnud aastaid siiski väga poliitiline. Aastal 2003 otsustas Islandi valitsus vaalade küttimist jätkata vaatamata Greenpeace´i meeletutele protestiaktsioonidele. Pärast merelt tulekut ootas meid sadamarestoranis imehea kuum mereandidest supp. Täna sõime meiegi lõunat koos teistega. Supp oli hea! Ning seal restoranis süües avastasime, et seal töötab üks eestlasest tütarlaps. Rääkisime temaga natukene juttu. Ning saime teada, et paar päeva tagasi oli üks vaalavaatlejate grupp kohtunud ookeanil ka sinivaalaga! Väike kadedus puges hinge.

Pärast lõunat suundusime Asbyrgi kanjonisse. See on kolm ja pool kilomeetrit pikk ning üle kilomeetri lai hobuserauakujuline kanjon, mille keskel asub 25 meetri kõrgune kaljupank, mis nimetatud Eyjan´niks. Tõlkes tähendab see saart. Islandi legendi järgi olevat peajumala Odini kaheksajalgne hobune Sleipnir, liikudes nagu ikka õhulaeva kombel, sattunud just siin ühega oma paljudest kapjadest korraks maad puudutama. Jalutasime seal kanjoni põhjas ja imetlesime ilusaid vaateid. Üldse on Islandi folkloor üks kirevamaid kogu maailmas. Islandil elutseb lugematu arv trolle, haldjaid, nõidu, zombisid, kääbuseid, ingleid ja muid tuntud ja tundmatuid elukaid. Islandlased usuvad tõemeeli kõigi nende olemasolusse. 10% islandlastest kinnitab, et on vähemalt trolle oma silmaga näinud. Kui tavaliselt paluvad inimesed abi kõiksugu haldja- ja metsarahvalt, siis Islandil ei pruugi seegi nii olla. On tavaline, et siin paluvad haldjad abi inimestelt. Võib kindel olla, et inimeste tehtud heategude eest nad võlgu ei jää ... haldjad oskavad olla tänulikud. Ilmselt ka vastupidi.

Akuryerisse tagasi sõites tegime tänagi korra peatuse Godafossi juures. Pildistamiseks. Nüüd teisel pool koske ja natukene kaugemal. Koskedest, eriti suurtest, saabki alati parema ülevaate natukene eemalt vaadates. Sama oleks tasunud teha ilmselt Dettifossi juures, kus eile käisime. Aga eks aeg seab omad piirid igale asjale. Või siis õigemini selle puudus. Hotelli tagasi jõudes oli meil kindel plaan minna poodi, et täiendada oma toiduvarusid. Aga kui siis hakkasime vaatama, et mida oleks üldse vaja, selgus, et tegelikult pole mitte midagi vaja. Õhtusöögiks oli kõik olemas. Samas avastasime külmkappi vaadates, et hommikusööki pole meile juurde toodud. Korraks mõtlesime, et kas tõesti see söök, mille täna hommikul kõik nahka pistsime, oli mõeldud meile kaheks päevaks. Helistasime reisijuhile Aleksandrile. Ta lubas asja korda ajada. Ja tõesti umbes tunni aja pärast toodi meile hommikuks söök. Kuna poodi polnud nüüd vajadust minna, ei viitsinudki mina ennast enam õue ajada. Liis läks siiski jalutama. Ta on hirmus tubli!

Mina aga lugesin Haldor Kiljan Laxnessi raamatut "Salka Valka". Laxness (1902-1998) on Islandi kõige tuntum kirjanik. 1955-a aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. Kusjuures Laxness on saanud ka Stalini preemia. Ja oli üks väheseid islandlasi, kellel oli õnne omada perekonnanime. Ta on kirjeldanud Islandi elu-olu väga tõetruult, ausalt ja karmilt. Kohati isegi trööstitult ja julmalt. Aga inimestel tuli ikkagi seal elada. Meie giid soovitas lugeda kindlasti kõigil Islandil käinutel Laxnessi romaani "Islandi kell". Islandi kell asus kunagi ammu Althingi väljakul. Kella täpset asukohta on üritatud tuvastada. Kuid kindel ei olda selles praegugi veel. Ühe variandina usutakse, et islandi kell asus kohal, kus praegusel hetkel seisab Althingil lipuvarras. Ning igal islandlasel, kui tal oli käes mõni suur häda, oli õigus seda helistada. Et kuuldaks, saadaks aru ja aidataks! Selline sümboolne kell, rohkem küll skulptuurina, on pandud uuesti üles kaasajal Akuryerisse.