Sunday, July 31, 2016

ISLANDI RINGREIS!

VIIES PÄEV - 16.07.2016.

Oma reisi viiendat ja viimast päeva alustasime Islandi suurima loodusliku tekkega järve, Pingvallavatni, juurest. Järve ümbruses asub Pingvelliri rahvuspark, mis asub mandrite vaheliste laamade (Euraasia ja Põhja-Ameerika) ja ka nii nimetatud "kuuma täpi" (seetõtttu ongi Island vulkaaniliselt nii aktiivne!) piiril. Tõsiasi, et Island paikneb Atlandi ookeani keskel kulgeval veealusel mäeahelikul, avaldub selgesti Pingvelliris ehk Koosolekute tasandil, kus maapind on alla vajunud ning moodustab sügava lõhe. See algabki Pingvallavatni järve juurest ning suureneb ikka veel iga aastaga 0,5-2,0 sentimeetrit. Aastal 930 valisid saare 36 vanemat just selle koha iga-aastase üldkoosoleku ehk Althingi toimumispaigaks.

Islandi 60 000 elanikku kogunesid siia igal aastal arutlema seaduste üle ja lahendama aastaga tekkinud tüliküsimusi. Mis mõnikord lahendati võitlusega! Althingi pidamise koha kõrval asusid ka karistuse (kui süütegu oli nii ränk, et vääris surma) täideviimise kohad: mehed hukati pea maharaiumise läbi ja naised uputati. Kummalisel kombel ei olnud aga surmanuhtlus kõrgeim karistusmäär - selleks oli saarelt pagendamine kuni kolmeks aastaks. Samuti on veider see, et taolisel kohtul polnud võimu oma otsuseid jõustada. Süüalused nõustusid karistustega vabatahtlikult, kuna need kajastasid avalikku arvamust. Kuid teoorias (ja nii mõnigi kord ka praktikas!) said mõjuvõimsad inimesed nende kohta tehtud otsuseid siiski eirata. Kuid tihti sellist asja ette ei tulnud, sest au ja perekonna hea nimi olid kõige tähtsamad!

Althingi võim kahanes pärast seda kui Island läks 1262-sel aastal Norra võimu alla. Viimane koosolek peeti aga seal veel 1798-ndal aastal. Althingi puhul on tegemist islandlaste kõige pühama ja tähtsama kohaga. Islandlaste Althing, praegune parlament, töötab tegelikult väikeste vaheaegade siiani. Tegemist on maailma vanima parlamendiga. Pingvellirist sõitsime edasi vast Islandi kõige kuulsamate vaatamisväärsuste ehk geisrite juurde. Geysiri kuumaveeallikate piirkonnas on enam kui tosin kuumaveefontääni. Nendest kõige kuulsam ongi Geysir, mille järgi piirkond (ja kogu maailma geisrid!) on oma nime saanud. Kahjuks see tõeline hiiglane enam ei purska. Kuni 1980-ndate aastateni õnnestus pesupulbri abil teda stimuleerida veel purskama. Kuid sellest ajast alates on valitsenud vaikus. Välja arvatud 2000-ndal aastal 17-ndal juunil (Islandi Vabariigi aastapäev!) üks kord. Viimastel aastatel on Geysir siiski näidanud üles väikest aktiivistumist. Loodetatakse, et varsti võib näha jälle tema 60-70 meetrini kõrguvaid veesambaid.

Meie võisime täna aga imetleda Stokkuri purskeid. Tõsi, mis on küll väga tagasihoidlikud, oma 20 meetrise kõrgusega. Selle eest purskab ta aga tihti. Iga paari minuti järel. Isegi mina oma kärsituses suutsin oodata ära neli purset ning saada need fotole. Geisrid kujutavad endast püstloodis kulgevaid sügavaid veega täidetuid lõhesid. Lõhe põhjas saab vesi kokku kuuma kivimiga, läheb keema ning paisub ülespoole. Geisri pinnal asuv jahedam vesi aga moodustab omamoodi kaane, mis hoiab kerkivat vett kinni, kuni surve kasvab nii suureks, et geiser hakkab purskama. Stokkuri kõrval asub Blesi. See on imeilusa helesinise veega allikas. Järgmine peatus oli meil Gullfoss ehk Kuldne kosk. Kosk on oma nime saanud kose kohal hõljuvate veepritsmete järgi, mis helgivad eriti õhtuses valguses kuldselt. Üldse olen ma täiesti lummatud Islandi valgusest. Ja taevast ja pilvedest. Need on täiesti omaette vaatamisväärsused ja neist ei tüdine iilagi!

Gullfossi kohvikus sõime ka lõunat ning ostsime mõned kingitused lastele ja siis alustasimegi sõitu Reykjaviki poole. Tee peal tegime peatuse veel ühe väikese kose, Faksifossi, juures. Tegemist Islandi mõistes väga madala kosega. Aga selle eest väga ilus! Väikese peatuse tegime ka Keridi vulkaanikraatri juures. Keridi puhul on tegemist kraatriga, mille sügavusse on väike järv moodustunud. Vulkaan hämmastas mind jälle oma värvikirevusega! Kui enamus Islandil nähtud laavast on helehallist kuni musta värvitoonini, siis siin oli tegemist särava punase kivimiga. Ilus särav telliskivipunane! Reykjaviki jõudes käisime kõige pealt Perlani keskuses. Perlan tähendab tõlkes pärli. Keskus on ehitatud kuue suure kuumavee reservuaari kohale. Nende peale on paigaldatud klaaskuppel, millelt avaneb suurepärane vaade kogu pealinnale. Keskuses on poed, restoran, kunstigalerii ja viikingite muuseum, mis asub ühes tsisternis. Meil õnnestus näha kuue Islandi kunstniku koondnäitust. Esindatud olid ehtekunst, maalikunst ja skulptuur. Islandlaste endi seas on keskus väga armastatud ajaveetmise koht: siia tullakse peredega, tuttavate ja kindlasti külalistega väljastpoolt Islandit.

Reykjavikis (suitsude laht) elab ligi 180 000 inimest kui võtta arvesse ka eeslinnades elavad inimesed. Ehk siis üle poole kogu Islandi elanikest (300 000). Reykjavik sai alguse aastal 874 (mõnedel andmetel 870) kui Ingolfur Arnarson rajas siia esimese talu. Kuni 18-nda sajandini oli tegemist siiski ainult mõne taluga piirdunud külaga. 1786 sai linn linnaõigused. Elanikke oli tol hetkel siiski ainult 200 ringis. 19-nda sajandi keskel sai Reykjavikist Islandi iseseisvusliikumise keskus. Linn hakkas kasvama pärast II maailmasõda rajatud NATO baasidega. Hallgrimskirkja on Islandi suurim kirik. Kiriku ehitamiseks kulus 40 aastat. Vulkaanilist moodustist meenutava kuuekandiliste sammastega kiriku kõrgus on 73 meetrit. Interjöör on lihtne. Kuid kiriku 5000 vilega oreli helid on unustamatu kogemus. Kiriku ees seisab Leif Eirikssoni kuju, kes jõudis esimese eurooplasena Põhja-Ameerikasse.

Tegime Reykjaviki vanalinnas veel väikese tiiru koos meie giidiga. Siis suundusime meie Liisiga infopunkti. Kuna meil oli kindel soov ja tahtmine proovida ära Islandi jubedad rahvustoidud, siis tahtsime küsida sealt soovitusi restoranide-söögikohtade kohta, kus oleks seda mõistlik ja mitte liiga kallis teha. Saime info kahe koha kohta. Jalutades esimese poole, sattusime hoopis käsitööpoodi. Mina, kui suur kudumise huviline, ei suutnud lahkuda sealt poest ilma kahe kilo islandi lamba lõngata. Meile olid hakanud tohutult meeldima nn islandi kampsunid. Kuna aga valmis kampsunid olid meeletu hinnaga, siis oli lõnga ostmine mulle taskukohasem. Kampsunid olid olenevalt mudelist 90-200 eurot. Kahe kampsuni lõnga (Endale ja Eliisabetile. Katariinal on juba olemas ehtne islandi kampsun!) eest maksin ainult 73,0 eurot. Ning sellest sain hiljem veel tagasi maksuvabastuse näol 10,0 eurot. Liis ostis endale kingituseks siiski valmis kampsuni. Ning ta oli selles väga armas!

Jõudes lõpuks esimesse soovitatud söögikohta, avastasime, et see ei meeldi meile üldse. Tegemist oli pigem kõrtsi kui restoraniga. Otsisime üles teise. See oli palju meeldivam. Asus kohe Hallkrimskirkja vastas. Samuti oli seal juba söömas ees kaks eestlast meie grupist. Samuti veel üks teine eestlaste seltskond, kes ilmselt tähistasid matka lõpetamist. Aga lauda pidime siiski 20 minutit ootama! Tegemist ilmselgelt populaarse kohaga. Õnneks oli meil aega see ära oodata. Tellimuse üle me väga kaua ei pidanud juurdlema - soovisime proovida islandlaste rahvusroogasid. Nagu kõikide rahvaste rahvusroad, peegeldab ka Islandi köök rahva endisaegset kehva eluolu ja hakkama saamist väga keerulistes tingimustes. Sööma pidi seda, mis võtta oli ja selles osas on Islandi köök maailmas üks parimaid näiteid. Olulisel kohal on erinevate konserveerimismeetodite kasutamine (suitsutamine, kuivatamine, soolamine, fermenteerimine) valmistudes pikaks talveks.

Islandi põhitoiduse moodustavad lambaliha ja kala. Lambast lähevad toiduks kõik osad ning kasutatakse ainult alla 9 kuu vanuseid lambaid. Vanemaid lambaid peetakse siis vaid villalammastena. Ning uttede saamiseks. Huvitav roog on nii nimetatud "vaatav roog" ehk küpsetatud lambapea silmadega. Sina sööd, tema vaatab! Hangikjöt on sõnnikuga suitsutatud lambakints. Suitsutakse umbes viis päeva ning seejärel keedetakse umbes kolm tundi. Svidasulta on lambasült. Seda valmistatakse kahes variandis: hapendatud või värskena. Vorste tehakse lambalihast. Omaette eksootika on jääramunade söömine, mille puhul on tegemist ehtsate valgupommidega. Hrutspungar on jääramunadest pressitud plokid tarrendis. Kergelt hapuka maitsega.

Kalaroogadest on loomulikult kõige kuulsam Hakarl ehk mädandatud haikala. Tegemist on Gröönimaa haiga, kes äsja avaldatud uurimistulemuste põhjal võib elada kuni 400 aasta vanuseks! Hail puuduvad füsioloogiliselt neerud. Kõik elu jooksul tekkinud ainevahetuse jäägid ladestuvad seega lihasesse. Kalaliha peab läbima enne toiduks valmistamist fermentatsiooniprotsessi, et laguneksid lihas olevad uriinhappesoolad. Lõplikult pole aga spetsiifilisest ammoniaagi lõhnast ja maitsest võimalik lahti saada. Hardfiskur on kuivatatud tursk või kilttursk. Seda süüakse Islandil aastaringselt. Kala kuivatakse tuules ja enamasti külmal ajal. Siis ei tule kärbsed kallale. Kala kuivab kivikõvaks ning vanade kommete kohaselt peksti spetsiaalse kalakivi peal enne söömist jälle pehmeks. Traditsiooniliselt süüakse kuivatatud kala võiga. Kaladest on islandlaste toidulaual veel enim lõhe, heeringas ja mõnes kohas ka vaalaliha.

Skyr on Islandi paks jogurt. Väga maitsev! Magustoitudest võiks mainida Pönnukökoreid ehk siis meie mõistes tavalisi pannkooke. Jõulude ajal küpsetatakse Laufabraudi. Taigen rullitakse õhukeseks, lõigatakse sisse noaga erinevaid mustreid ja friteeritakse. Rahvusjooki brennivinni valmistatakse kartulist ja maitsestatakse köömnetega. Kangust on joogil 37,5 kraadi. Brennivin on traditsiooniliseks digestiiviks Hakarli serveerimisel. Turistidele pakutakse ka lunnilihast roogasid. Meie maitsesime ära hakarli, hardfiskuri, brennivinni ja suitsutatud lambaliha. Valmistusime väga õudustäratavaks elamuseks! Ilmselt seetõttu tunduski tegelikkus suhteliselt normaalne. Kuivatud kala oli väga hea! Alguses tundus imelik sellele võid peale määrida. Et peaks ikka leivale ju võid peale määrima. Kuid teravili Islandil ei kasva, seega ei ole leib ega muud teraviljatoidud Islandil olnud läbi aja üldse määrava tähtsusega. Hakarl (mädakala!) ei olnud samuti väga hull. Haises küll vastikult. Aga maitses midagi hullu ei olnud. Pigem selline maitsetu. Kui üks toitaine ikka nii kaua peab seisma, siis ega tast enam midagi alles ei ole pärast.

Aga sellele suutäiele jõime korralikult peale pitsi brennivinni. Vot see oli kange! Ja kõik muud suupisted (lõhe, kartulipüree), mis sinna lisatud, olid väga head! Meie tellitud toitude puhul oli tegemist siis sellise spetsiaalse islandi köögi vaagnaga, mis ilmselt turistele mõeldudki. Islandi köök järele proovitud jalutasime kontserdimaja juurde. Kell üheksa pidime seal jälle kõik kokku saama. Reykjaviki uus kontserdimaja on täiesti ainulaadne ehitis! Mina olin sellest hoonest täiesti vaimustunud. Harpa kontserdimaja puhul on tegemist Islandi kõige tähtsama kontserdisaaliga. Hoone fassaadi on kujundanud tuntud kunstnik Olafur Eliasson. Hoone fassaad on üleni klaasist. Meenutab meekärge. Erinevates toonides klaasides peegeldub veel kogu ümbrus omakorda. Ma ei ole just moodsa arhitektuuri fänn, aga selle hoone puhul on tegemist ühe vaieldamatu pärliga selles vallas.

Natukene aja pärast istusime bussi ning sõitsime Islandi presidendile külla. Kahjuks polnud teda kodus! Saime majast ainult mõned pildid teha. Nüüd suundusime juba lennujaama poole. Sõitsime mööda ka nn "valgest majast", kus kohtusid kunagi Reagan ja Gorbatsov ning lõpetasid külma sõja. Sõitsime läbi Reykjanesi poolsaare. Teel põikasime läbi veel Seltuni geoloogiliselt aktiivsest piirkonnast. Sarnane koht (ehk siis keevad mudaaugud ja kuumaveeallikad) Namaskardiga, kus käisime teisel päeval. Enne lennujaama jõudmist jäi meile tee peale Sinine laguun, mis on siis Islandi peamine geotermiline spaa. Praegune kõige populaarsem spaa Islandil on tegelikult Svartseni geotermaalelektrijaamast väljavoolav üleskuumutatud merevesi. Kohalikud elanikud avastasid, et laavaväljade vahele kogunenud vees kümmeldes paranesid erinevad nahahädad ning 1980-ndatel avati siin üldkasutatav spaa.

Svartsengi elekrtijaama asukoht Islandit läbival murrangujoonel (mandrite vaheline murrangujoon) võimaldab toota odavat ja keskkonnasõbralikku elektrit ning kütta tervet Reykjaviki. Merevesi pumbatakse enam kui kilomeetri sügavusele maa alla, kus kuumus muudab selle auruks, millega aetakse ringi turbiine, mis toodavad 76 megavatist elektrienergiat. Seejärel jahutatakse aur maha ja suunatakse Sinisesse laguuni. 85% kogu Islandi (100% Reykjavikis) majadest köetakse geotermaalenergiaga. Ning kuna soe vesi tuleb loodusest tasuta, siis islandlased selle eest maksma ei pea. Samuti on väga odav elektri tootmine: seda nii hüdroelektri kui tuuleelektrina. Reykjavikis on soojaveevoolikud ka tänavate all, et ei tekiks talvel probleeme lume ja jääga.

Lennujaama jõudes käisime kõigepealt täitmas maksutagastuse dokumente. Islandil on see süsteem, et välismaalased, kes teevad oste üle 4000,0 krooni, võivad taotleda maksutagastust. Kuna minu kotitäis lõnga käis just selle alla ja Liisi kampsun ka, siis täitsime dokumendid ja jäime ootama laekuvat summat oma arveldusarvele. Pean ütlema etteruttavalt, et see tuli üllatavalt kiiresti! Andsime pagasi ära, läbisime turvakontrolli ja jalutasime oma värava poole. Kuna seal oli aga hirmus suur rahvamass jäime natukene eemale istuma. Sõime oma viimastest varudest veel õhtust. Aega lennukiväljumiseni, mis oli 01:25, ju oli kõvasti. Äkki kuulsime, et meie lennule kutsuti viimast korda ja väga kiiresti reisijaid. Korjasime siis välgukiirusel oma kodinad kokku ja panime jooksu. Meie giid ootas värava juures viimaseid kutsutuid. Peale meie oli siiski üks inimene veel, kes joostes tuli. Terve lennukitäis inimesi oli oodanud meid. Kuidagi oli otsustatud, et kui kõik inimesed lennuki peal koos, siis lihtsalt lennuk väljubki tund aega varem. Seetõttu jõudsime ka Tallinnasse tunduvalt varem ja pidime natukene ootama vastutulijaid.

Kogu reis sujus aga väga hästi ja Island on avastamist ning uurimist väärt maa. Looduse poolest ikka täiesti uskumatu! Ja minu järgmine reis viib mind Himalaajasse matkale.

No comments:

Post a Comment