SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

KOLMETEISTKÜMNES JA NELJATEISTKÜMNES PÄEV - 10.-11.11.2017.

Buss jõudis hommikul pool kuus Chiang Mai´sse. Ootasime kella kaheksani õige luugi taga, kuni avati piletikassad. Selgus kurb tõsiasi, et me ei saagi kohe Nan´i edasi sõita. Esimene buss, millele oli pileteid, läks alles 11:30. Seega oli meil veel tunde oodata ja aega parajaks teha. Istusime natukene ühtede pinkide peal. Magasime. Siis jalutasime natukene ringi. Istusime järgmises kohas. Käisime MacDonalds´is söömas. Seal oli wifi ning saime uurida hotellide ja külastamisväärt kohtade kohta Nan´is. Midagi me õhtuks ära ei broneerinud. Vaatasime vaid asukoha järgi, et kohale jõudes teaks, kuhu poole suunduda. Selline passimine tüütas juba natukene ära. Minul polnud kõige parem olla. Ilmselt poolmagamata öö bussis andis tunda.

Kui lõpuks bussi peale saime oli hea jälle edasi magada. Nan´i jõudsime kottpimedas. Täna olime juba targemad ja ostsime kohe ära bussipiletid ülehomseks Bangkok´i. Jalutasime välja valitud hotellini umbes seitsme minutiga. Tube oli ja saime enda omad kätte. Panime seljakotid ära ja siis sööma kohe. Pärast sööki pesema ja siis jälle magama. Nii lühikeseks ja sündmustevaeseks see päev jäigi. Aga pole midagi teha: paratamatu, et taolistel reisidel tuleb ohverdada mõni päev ühes kohast teise liikumiseks. Raha kulus täna: 175 bahti hommikusöök Mac´is, 20 bahti muffinid bussijaamas, Bangkok´i bussipiletid 466 bahti, hotell 250 bahti, õhtusöök 90 bahti, poes 50 bahti ning pannkoogid 25 bahti.

Järgmisel hommikul äratus 7:00. Läksime alla hommikust sööma. Hotelli poolt pakuti saia, kohvi-teed ja putru. Õhtul olime käinud poes ja ostnud juurde sinki, võid ja jogurtit. Võileib kohvi kõrvale tundus üle pika aja tohutult hea! Täna oli meil plaanis võtta kohe rollerid ja sõita ümberkaudsetes külades ringi. Hotelli omanik, kes suutis rääkida isegi inglise keeles, organiseeris meile need sõiduriistad. Rollerite kohale jõudes pidime need küll ringi vahetama, sest meile olid toodud manuaalkäigukastiga sõiduriistad, kuigi olime palunud automaatseid. Aga no, see väga kaua aega ei võtnud. Ja pealegi toodi need meile hotelli kätte. Enne linnast välja sõitmist käisime veel ATM-ist raha välja võtmas.

Siis suund Pua´sse. Kirjelduste järgi oleks pidanud seal olema väga armas väike kohalik küla. Tegelikkuses polnud seal aga väga midagi vaadata. Sõitsime siis niisama mööda ümberkaudseid väikeseid teid ringi. Leidsime ühe ilusa, aga alles ehitatava templi. Saime seal ka selge pildi, kuidas tehakse templitele neid ilmatu uhkeid kaunistusi katustele. Neid vonklevaid lohemadusid ja looklevaid draakoneid ning neid muid müütilisi kujusid. Tegelikult väga lihtne: kõigepealt joonistatakse soovitav kujutis papile, siis tehakse traadist üldkuju selle joonistuse järgi, siis mätsitakse selle ümber savi, tsement või mingi muu taoline möks. Selle sisse pannakse helkivaid pärleid ja klaasikilde. Lõpuks värvitakse või kullatakse (olenevalt templi rikkusest) kõik üle ning kinnitatakse paika. Nii lihtne see ongi. Munkade teraapia.

Tee peale jäid meile mõned väga lahedad vaated ja ilusad kohad. Sõitsime mööda kohalikest pulmadest. Tegime peatuse riisipõllu ääres, kus parasjagu riisi peksti. Täitsa masinaga ja puha. No nagu kunagi olid Eestiski rehepeksumasinad. Lõunat läksime sööma kohta, mis ettekandja sõnul olevat avatud alles teist päeva. Eks sellest oli ka aru saada. Söök polnud eriti hea. Mis Tais on muidugi äärmiselt haruldane. See siis, et halba sööki saad. Kuid: elus peab kõik järgi proovima! Selle eest oli ümberkaudne loodus täiesti super. Restorani seinal oli paar imeilusat fotot. Evelin küsis pildil kujutatud koha kohta ning selgus, et see ei olnud siit sugugi kaugel. Otsustasime sinna sõita.

Tegemist oli väikese vabaõhumuuseumiga, mis kunagi olnud Tai kangakudujate küla. Äärmiselt armas ja tore koht. Kust avanevad vaated olid samuti lummavad. Külas sai käia erinevate majade vahel puidust "tänavatel". Majad olid vaiadel maapinnast mitme meetri kõrgusel ning neid ühendavad teed samuti. Majade all sõid rahulikult lehmad. Jalutasime seal ringi mõne tiiru ja tegime hästi palju pilte. Soovisime sealt osta ka mõne smuuti, mis meile juba nii meeldima olid hakanud siin Tais, aga vot see oli nüüd üle pika aja koht, kus neid ei müüdudki. Kahju! Müüdi küll jääkohvi ja kakaod jääga ja kõiksugu muid imesuguseid jäiseid ja külmasid kohvijooke, kuid seda mida meie hing ihkas, ei olnud.

Järgmise peatuse tegime ühe kose ääres. Koht tundus olevat kohalike seal populaarne ajaveetmise koht. Käidi ujumas ja peeti piknikke. Noored tundsid end vabalt ja mõnusalt. Istusime meiegi jupikese aega jõe kaldal. Kuid kaua me istuda ei saanud, sest mingi aja pärast hakkasid kohalikud äkki kibekiiresti oma asju kokku pakkima ja lasid jalga. Tundus, et hakkab sadama. Panime meiegi oma kaks asja kokku, ületasime jõe uuesti ning jalutasime rollerite juurde tagasi. Ja juba sadaski. Sõitsime siiski edasi. Kui vihm lõpuks väga tugevaks läks tegime ühe poe katusealuse all peatuse. Ootasime natukene aega. Vihm läks aga aina tugevamaks ning tundus, et sealt poolt, kust ta tuli, polnud selgemat taevast oodata tükil ajal.

Mõne aja pärast sõitsid Evelin ja Simmo siiski edasi. Rõhudeski sellele, et eespool on ilm ilus ja tuleb vihma eest ära sõita lihtsalt. Mina ja Kaarel jäime siiski ootama. Kaarel arvas, et sellise vihmaga tema ei sõida. Ootasime umbes pool tundi. Aga oligi näha, ega sellel kohal see vihm järgi ei jää. Samas eespool paistis endiselt selge taevas. Sõitsime edasi. Vihma küll saime. Aga mitte väga hullusti. Varsti läks ilm tõesti selgeks. Kuid vahetult enne Nan´i saime uue vihmahoo! Simmo ja Evelin olid aga saabunud Nan´i tagasi kuivadena. Hotelli jõudes jätsime rollerid hoovile. Hotelli administraator helistas nende omanikule, kes pidi tulema järele neile.

Läksime nüüd Nan´i ööturule. Siingi oli Taile nii iseloomulik ööturg avatud kella viiest alates. Sõime seal head ja paremat. Väga head on sealiha grillvardad. Ühe varda, kus kaks päris korralikku lihatükki, võib saada 10 bahti eest (umbes siis 25 eurosenti). Karbitäie tooreid kevadrulle sain 40 bahtiga. Kusjuures, võib tekitada küll võõristust, aga need on väga head! Kõige fantastilisem elamus minu jaoks oli aga kookosejäätis. Selline soolaka maiguga jäätis. Pooliku kookosekoore sees. Imehea! Kahju, et varem polnud meie teele seda ette sattunud. Ma oleks seda kindlasti rohkemgi söönud. Nan´is oli terve linna keskväljak turu jaoks ette valmistatud. Matid ja väikesed söögilauad maha pandud. Esinejad, kes küll täiesti arusaamatult segasid üksteist. Kaks ansamblit, üks ühes väljaku ääres ja teine teises. Et siis pool väljakust kuulas ühte asja, pool väljakust teist ja keskel olijatel oli lihtsalt õudne kakofoonia. Üks neist kahest bändist oli ilmselt tore väike perekond, kes viljeles traditsioonilist Tai rahvamuusikat vanade pillidega. See oli päris tore. Teises ääres aga selline kehva, kui mitte öelda kohutava kvaliteediga popmuusika. See muidugi mulle ei läinud üldse peale.

Mulle ikka väga meeldib see lõunamaalinnade õhtune melu. Et on aega ja on soe. Et võid istuda ükskõik kui kaua väljas ilma et külm hakkaks. Olles igapäeva elus pigem introvert meeldib mulle aeg-ajalt käia maailmas ringi ning nautida teistsugust keskkonda. Tavaliselt ma hoidun väga mürarikastest ning rahvarohketest kohtadest. Seda rohkem ilmselt naudin oma reisidel linnakära. Üks minu lemmiklinnasid on olnud näiteks Katmandu. Oma meeletu liikluse, lärmi, müra ja tolmuga. Ok, see viimane muidugi päriselt ei meeldinud. Ning turistidele orienteeritud pidutsemise kohad jätavad mind samuti täiesti külmaks. Olles aga küllastumuseni Nan´i ööd nautinud, jalutasime mingil ajal hotelli tagasi ja magama.

Raha kulus täna ööbimisele 250 bahti, rollerirent 175 bahti, lõunasöök 126 bahti, külapoekesest banaanid 5 bahti, õhtusöök 130 bahti (koosnes siis erinevatelt lettidelt ja müüjatelt ostetud hõrgutistest) ja bensiin rollerile 42 bahti. Bensiini liiter maksab umbes 30 bahti. Nii ülespoole ümardatud. 1 euro aga on väärt umbes 38 bahti.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !