Saturday, December 23, 2017


SELJAKOTIGA PÕHJA-TAIS!

VIIETEISTKÜMNES PÄEV - 12.11.2017.

Täna oli meil jälle natukene luksust: äratuskella polnud hommikul. Suts enne kella üheksat saatis Simmo sõnumi, et süüa saab kuni üheksani. Eile olimegi varasema söömise aja kokku leppinud. Polnud me siis tähelegi pannud, et kogu see luksus üheksast kinni pannakse. Tuligi nõnda kohe sööma minna. Eilsest oli mul veel järgi sinki ja võid, mida kohaliku saia peale panna. Endiselt maitses võileib imehästi! Kohvgi oli endiselt hea. Proovisime teha oma tagasisõidu lennule check-in´i. Kuid natukene liiga vara veel. Sai teha ainult raha eest. Aga seda me ei tahtnud. Tuleb proovida hiljem! Lükkasime selle toimingu lõunani edasi.

Olime otsustanud tänase päeva veeta ainult Nan´is - tutvuda siinsete templitega, osta linna pealt koju kaasa mõned kingitused, süüa enne bussile minekut. Simmo ja Evelin läksid ees templitesse. Mina vähekese aja pärast. Ja Kaarel jäi hotelli magama. Kui ma olin jupp aega juba jalutanud, meenus mulle, et unustasin oma veepudeli hotelli külmkappi (Nan´is oli meil tõesti selline lausa lukshotell, kus külmkapp, õhukonditsioneer, rõdu jne). Mõtlesin, et tühja kah, küll ma need mõned tunnid ka selle kõrvetava päikese käes veeta üle elan. Pärast mõeldud mõtet sain astuda edasi veel umbes 10 sekundit, kui mu kõrval peatus motoroller ja selle juht ulatas mulle sõbraliku naeratuse saatel pudeli jääkülma vett. Küsi ja Sulle antakse! Tegelikult isegi küsima ei pea. Piisab mõtlemisest.

Natukene ekslesin erinevate tänavanurkade rägastikus, ega Taiski pole tänavasildid väga populaarsed, aga varsti ma templini jõudsin. Vähemalt ühe templini. See polnud küll see, milleni ma teel olin. Aga tegemist oli siiski väikese ja armsa wat´iga, mis vääris külastust. Kõige toredam oli see, et seal ei olnud peale minu mitte ühtegi hingelist. Istusin seal tükk aega ning nautisin vaikust ja rahu. Lõpuks ähvardas oht magama jääda. Jalutades edasi nüüd selle templi poole, mis mulle tegelikult eesmärgiks oli, jäi teele ette veel üks imeilus tempel - Wat Sripanton. Üleni kuldne. Loomulikult pidin ma sealgi veetma tükk aega ja lõpuks juhtuski nii, et sinna mäe otsa templisse mulle polnud määratud jõuda. Nii tuligi välja, et Evelin ja Simmo käisid seal ka teiste eest. 

Kell hakkas saama kaksteist ning olime leppinud kokku selleks ajaks kohtuda hotelli fuajees uuesti, et proovida nüüd teha homsele lennule check-in ära. Ning teisel katsel see õnnestuski. Äratasime üles Kaarli ja suundusime jälle templitesse - nüüd kesklinna. Olime neist juba kordi mööda jalutanud. Kuid alati pimedas. Nüüd saime päevavalges põhjalikumalt tutvuda. Alustasime Wat Ming Muang´ist. Imeilus valge tempel. Valge oli muidugi ainult väljast. Seest oli, nagu ikka budistlikud templid, väga värvikirev. Templi hoovi peale oli rahvale imetlemiseks välja pandud pikk paat, millega osaletakse iga-aastasel paatide võidusõidul oktoobri lõpus Nan´i jõel. Kahjuks meie seda enam ei näinud. Küll olime siiski nüüd paadi ära näinud. Arvatakse, et 19-nda sajandi lõpus alguse saanud paadivõidusõitude traditsioon tähistab Krathini hooaja algust, kui linna mehed kingivad kohalikele munkadele uued rõivad. Paadid on kuni 30-meetri pikkused ja võivad kanda kuni 50 sõudjat. Iga naga ehk draakonmao sarnaseks kujundatud paat on välja tahutud ühestainsast palgist ja selle külgi kaunistavad erksavärvilised rahvuslikud motiivid.

Üks kesklinna templitest, Wat Phumin, on kaheldamatult Nan´i kõige suurem vaatamisväärsus. Üks Põhja-Tai kõige ilusamaid templeid on rajatud 1596-ndal aastal Nan´i valitseja poolt. Ristikujulise disaini, peenelt nikerdatud uste, ehispaneelidega lae ja sammastega wat taastati esmalt 19-nda sajandi keskel ning uuesti 1991-sel aastal. Templi tähtsaimad vaatamisväärsused on kahtlemata seinamaalingud. Esialgu arvati, et need on maalitud tai lue (1836. aastal siiakanti saabunud etniline vähemusrahvus, keda elab ka Lõuna-Hiinas) kunstnike poolt templi esimeste taastamistööde käigus. Kuid Prantsuse vägede kujutamine, kes selles piirkonnas enne Nan´i provintsi Prantsusmaa poolt 1893. aastal osalist annekteerimist olid tundmatud, näitab, et maalingud pärinevad kusagilt 1890-ndate keskpaigast.

Wat Phumin´i seinamaalingutel on kolm põhiteemat: Buddha elu, jataka lugu (jataka lood on Buddha eelneva kümme elu lood enne nirvaanasse jõudmist) tema inkarnatsioonist (jumaliku olendi kehastumine inimeseks või muuks olendiks) Khatta Kumara´na ja Nan´i argielu kujutavad stseenid. Kõige tuntum maal on "Kurameerijad". Maal annab ülevaaate 19. sajandi Nan´i nii meeste kui naiste rõivamoest. Arvatakse, et tätoveeringu ja tai luele iseloomuliku soenguga mees võib olla üks kunstnikest. Kuulus on ka maal "Taevast laskuvad maod", mis kujutab mürkmadusid, kelle Khatta Kumara loos saatsid vihased jumalad sõnakuulmatut kuningat karistama. Imetlesin neid tõesti uskumatult ilusaid maale põhjalikult. Päris näpuga küll katsuma ei läinud. Kuigi oleks tahtnud.

Järgmisena läksime Nan´i Rahvusmuuseumisse, mis olevat Tais harukordne nähtus selle tõttu, et siin olevat paljudel eksponaatidel juures lausa inglise keelsed sildid. Läksime siis seda imet vaatama. Ning tõesti, mõne stendi või eseme juures oligi paar inglise keelset sõna kirja pandud. Aga sellega ka asi piirdus! Muuseumi esimene korrus on pühendatud Nan´i provintsi mägihõimudele ja rahvusrühmadele. Teisel korrusel on valik piirkonna ajaloolisi esemeid, näiteks relvi. Kõige märkimisväärsem eksponaat on 18 kilogrammi kaaluv "must" elevandivõhk, mida toetab savist khut (mütoloogiline kotkas). Originaal on paigutatud korralikult ja turvaliselt klaaskappi. Selle kõrval on aga eksponeeritud väärtuslikust kujust koopia, mida saab siis soovi korral lähemalt uurida. Arvatavasti 17-ndast sajandist pärit võhk on tegelikult tumepruun.

Buddhade kollektsioonis on mõned haruldased Lanna (Põhja-Tai kuningriik, mis rajatud umbes samal ajal Sukhotai riigiga 1250-ndatel ning mis püsis ligi 600 aastat) ja Laose kujud. Samuti on pandud välja kohalike põllumeeste isevalmistatud võimsad raketid iga-aastase maikuus aset leidva Bun Bang Fai (raketifestival) jaoks. Kaks päeva kestvad pidustused lõpetavad teisel päeval tohutud taevasse lastavad isetehtud raketid. Kahepäevane kõrgendatud meeleolus pidutsemine peaks kindlustama eesseisvaks riisikasvatushooajaks piisavalt vihma.

Vaatamisväärsus omaette on muuseumihoone ise. Eksponaate on muuseumis väga hõredalt. Seetõttu on piisavalt võimalust ja ruumi imetleda hoonet ennast. Tagasihoidlikult suursugune. Jättes väga koduse mulje. See oli minu mulje 1903-ndal aastal ehitatud endisest kuningalossist. Lossi kasutati Tai kuningliku perekonna suveresidentsi ning regionaalvalitsuse hoonena. 1974-ndal aastal hoone renoveeriti ning anti muuseumi käsutusse. Muuseumi on suuresti toetanud Tai pikaajaline kuninganna Sirikit (sündinud 1932; kuningannaks sai abielludes 28.04.1950). Eelmisel aastal aga suri 1946-ndast aastast peale Tai Kuningriiki valitsenud kuningas ning Sirikiti abikaasa Bhumibol, ametliku nimega Rama IX. Taide jaoks on tegemist äärmiselt keeruka ja raske sündmusega, kuna enamus neist pole olnud kellegi teise, kui just Rama IX, valitsemise all kogu oma elu. Surnud Tai kuninga puhul on tegemist ka maailmas kõige pikemalt võimul olnud valitsejaga. Kuninga surma järel kuulutati välja aasta kestev leinaperiood, mis meie siin oleku ajal veel kestis. Uueks valitsejaks on nimetatud Rama IX ja Sirikiti vanim poeg 65-aastane kroonprints Maha. Monarhia, mille Maha pärib, on üks maailma rikkamaid.

Pärast muuseumi läksime lõunat sööma. Valisime sama koha, kus üleeile õhtul bussilt tulles õhtust sõime. Minul polnudki kõht väga tühi. Mõtlesin, et tellin sellise väikese ja tagasihoidliku toidu ning rohkem söön siis vahetult enne bussile minekut ööturul. Tellisin kevadrullid, arvates, et tegemist sellise pisema portsu ja kergema einega (tuginedes ilmselt Eesti restoranide kogemusele). Kuid siinsete kevadrullide koguse võis korrutada nelja või viie või lausa kuuega. Võib arvata, et jäin päris jänni nende söömisega. Pakkisin ülejäänud lihtsalt kaasa endale. Bussis hea süüa öösel, kui nälg peaks peale tulema.

Pärast sööki ootasid meid ees mõned poed. Seni polnud me reisi jooksul kulutanud kallist aega poes käimiste peale. Paar korda olime sunnitud käima toidupoes. Ning mõned turud ja müügiletid ikka ette jäid aeg-ajalt. Nan´is leidsime aga väga armsa Tai käsitööpoe. Mis, tõsi küll, mõeldud eelkõige turistidele. Kuid meile see sobis, hinnad oli odavad, nagu kõik Tais. Ostsime sealt ära kingitused kodustele. Kella viieks, kui avati ööturg, läksime sinna. Nüüd oli meil aega kaks tundi süüa kõht täis (mitte, et see eriliselt tühi oleks olnud!), võtta hotellist seljakotid, vahetada riided ning jalutada bussijaama. Kell seitse väljus meie Tai reisi viimane buss - Bangkok´i. Ees ootas veel kahjuks vaid üks päev Tai pealinnas ja siis kojulend.

Kulutasin täna raha muuseumipilet 20 bahti, lõunasöök läks päris kalliks - 150 bahti (kuumas kliimas on aeg-ajalt omal kohal klaas külma õlut) ja kingituste poes 800 bahti ning õhtusöök 120 bahti.

Meie Tai reisist on valminud ka film! Vaata seda: https://www.youtube.com/watch?v=MwiWNdi2PzI !

No comments:

Post a Comment