Sõime kell kaheksa hommikust. Maksime. Sain kaubale ka väikese hinnaalanduse suhtes - nurin mustade rätikute üle aitas. Kõht täis, pakkisime viimased asjad. Täna liikusime jälle edasi - nüüd Ubudi kesklinna hotellidesse. Sellel korral ei õnnestunud meil saada sobiva hinnaga tube ühte ja samasse hotelli: seega olime esimest korda erinevates hotellides, millede vahe oli küll siiski ainult 500 meetrit. Jalutasime suure tee otsa, et sealt tellida takso. Meie hotelli juurde poleks auto saanud tulla. Takso saime läbi Grab´i. Indoneesia pisematel saartel eriti ei töötanud need takso tellimise viisid, aga Balil on kõik teisiti. Siin on nii palju turiste ja igasugused tänapäeva moodsa maailma pisividinad on siingi olemas.
Takso peatus kõigepealt minu hotellis ja sõitis siis edasi. Leppisime kokku, et proovime hotellidest saada rollerid ning kohtume minu hotelli ees umbes poole tunni pärast, et sõita koskesid avastama. Rollerid saime ja suundusime kesklinnast välja. Hetkel oli liiklus küll väga tihe, kuid õnneks ei olnud ummikuid veel. Esimene kosk nimega Tukad Cepung lõi meid muidugi pahviks juba! Kuid mitte oma ilu vaid meeletu rahvahulgaga. Keerasime otsa ringi ja tulime ruttu tagasi vaatamata lunastatud piletitele! Loobusime üksmeelselt varem välja valitud vaatamisväärsustena reklaamitud koskede külastamisest, sest võis arvata, et kõigi nende juures leiame eest massiliselt inimesi.
Nüüd otsisime kaardi pealt kõige üksildasemas kohas oleva kose ja keerasime otsa sinna poole. Kui jõudsime peaaegu kose juurde ehk siis kohta, kus tuli maksta külastustasu, seda nad loomulikult oskavad siin küsida ka kõikides nurgatagustes kohtades, uurisime igaks juhuks kohe, et kui palju rahvast võib seal hetkel olla? Kenalt tütarlapselt saime vastuse, et ainult mõni inimene on. Jalutasime kose juurde. Jalutuskäik oli täitsa pikk. Kuid väga mõnus! Inimesi oli tõesti siin vähe. Enne meid oli üks kohalike seltskond ja üks turistidest perekond. Ja kosk ise oli imeilus! Ja ega siia poleks eriti suurt rahvamassi mahtunudki! Kose all olev bassein oli ümbritsetud suurte kivirahnudega. Turnisimegi seal kivide otsas. Siledat maad siin ei leidunud. Olime muidugi arvanud, et kose juures läheme kohe suure hurraaga ujuma. Alguses nagu olingi valmis selleks, aga hakates vette minema selgus, et vesi oli suhteliselt külm. Ei tekkinud üldse mingit tahtmist rohkem ja kaugemale minna. Istusin siis niisama natukene jalad vees kose mühinat kuulates. Kui kose juurest lõpuks lahkusime sõime lõunat kohvikus, kust olime varem lunastanud pileti kose juurde minekuks. Tegemist oli väikese armsa söögikohaga, kust avanes suurepärane vaade põldudele. Ei olnud riisipõllud. Mingid muud.
Ning siin restoranis saime kogu Indoneesias oleku aja jooksul ilmselt parimad värskelt pressitud mangomahlad. Need oli nii head, et Evelin tellis endale lausa kaks tükki! Loomulikult oli ka söök väga hea. Oh, juba ainuüksi kohaliku söögi pärast tasub tulla kord aastas siia kaugesse ja eksootilisse Aasiasse. Kui kõhud täis saime, hakkasime tagasi Ubudi sõitma. Meile jäi teele üks Bali uhkemaid vabaõhumuuseume. Sõitsime sisse ja küsisime hinda. Nagu olime varasemalt isegi internetist juba uurinud oli tegemist üüratult kalli kohaga. Pileti hind oli üle 35 euro natukene. Kohalikes oludes on selline hind ikka hullumeelne! Sellepärast ei olnudki siin ühtegi inimest. Parklas oli ainult paar sõidukit ning needki ilmselt töötajate omad. Meie igal juhul loobusime ja sõitsime edasi.
Nüüd olid alles ummikud linnas! Kesklinna hotelli jõudmiseks kulus meil ikka päris kõvasti aega. Rolleritega on õnneks lihtsam liigelda võrreldes autoga. Kui autoga istudki ummikus ja ei saa ei edasi ega tagasi, siis rolleriga saad ikka autode vahelt läbi trügida. Rolleriga sõitmises sain täna korraliku kooli: sõitsime lisaks tavalistele maanteedele ja külavaheteedele kiirteel ning nüüd trügisime meeter-meetri haaval ummikus edasi. Lõpuks jõudsime siiski hotellidesse. Nüüd oli meil tund aega pesemas käimiseks ja siis oli meil plaanis minna vaatama tantsuetendust. Eile linna peal jalutades oli meile jäänud tee peale Agung Rai kunstimuuseum, kus reklaamiti traditsioonilisi tantsuetendusi. Astusime sisse. Uurisime tulevaste etenduste kohta. Täna õhtul pidigi toimuma üks etendus. Balil on tants väga populaarne ja neid on palju erinevaid liike. Tantsivad nii mehed kui naised. Üks tuntumaid on näiteks kecak. Seda tantsivad 51 meest (traditsiooniliselt, samas on asutatud aastal 2006 esimene naiste kecak tantsurühm) ning algselt on tegemist rituaalse tantsuga. On olemas veel barong, konnatants, jegog, legong, topeng jne. Ning neid on veelgi! Enamus neist tantsudest räägivad mingi loo. Näiteks konnatants jäljendab konna liikumist ja on inspireeritud Bali muinasjutust konnast ja printsessist.
Olles ennast valmis saanud jalutasin Evelini ja Simmo hotelli kohvi jooma. Seekord oli nende toas kohv, mis maitses suurepäraselt! Kohv joodud, jalutasime Agung Rai muuseumisse, kus ilusas pargis vabas õhus etendused toimuvad. Meil oli jalutada pikk maa, seega ei osanud aega väga täpselt arvestada ning kohal olime 45 minutit enne etenduse algust. Kuid isegi meie varasele saabumisele vaatamata tundus meile koht kuidagi liiga vaikne ja välja surnud. Lõpuks leidsime ühe vanamehe, pimedas ei näinud hästi, kas oli sama, kellega eile rääkisime, aga teadis ta öelda, et täna toimub etendus küll, aga mitte avalik. Olime suhteliselt hämmeldunud! Uurisime ikka veel, et kuidas siis nii, me eile ju käisime ja uurisime ja öeldi, et tulge lihtsalt kohale, pole vaja piletitki ette ära osta? Nenditi rõõmsalt, et eile see oligi nii jah, aga näe, täna on hoopis teisiti. Lihtsalt grupp jaapanlasi oli ostnud teatri ära täna õhtuks! Ja etendati neile hoopis teist etendust, kui eile veel plaaniti. Seisime seal natukene nõutult. Ega me sugugi ei tahtnud ära minna. Lõpuks uurisime, kas võime ka vaadata? Me ei sega, lavale valmis pandud erksinistele plasttoolidele ei trügi. Lahkelt jäädi nõusse. Pidime ainult ootama. 
No ja see ootamine kestis ja kestis. Tantsijad olid kostümeeritud ja valmis ja samuti ootasid järjest enam tülpinud nägudega. Muusikud, sest tänases etenduses pidi olema ühendatud traditsiooniline bali tants ja muusika, jalutasid järjest suuremaid tiire pimedas pargi all. Meiegi olime, vaatamata väga suurele soovile seda etendust ilm-tingimata näha, juba kärsitud. Kõht oli tühi ja korises. Nõrkemisest päästsid meid minu kotis olevad pähklid. No need jaapanlased lasid ennast aga oodata! Kokkulepitud kellaajast oli möödas tund aega, aga jaapanlasi ei paistnud kuskilt. Saime imetleda vaid valmis pandud pille. Need olid maalitud erksates värvitoonides ning kaunistatud kaunite mustritega.
Meiega oli liitunud salakuulajatena veel perekond Soomest. Lõpuks suutsime need jaapanlased ikkagi ära oodata. Kui see kogu sahkerdav, seletav, lobisev ja oma nina sõna osteses mõttes igale poole toppiv seltskond suutis lõpuks rahuneda ja istet võtta, sai etendus, mida meie olime pea kaks tundi oodanud, alata. Muusikud said mängida ühe loo. Selle aja peale olid jaapanlased juba viimase piiri peal - nad olid pidanud kümme minutit paigal püsima. Tohutu kaootiline segadus hakkas jälle peale: giid hakkas kõnet pidama, roniti lavale, räägiti muusikutega, roomati pillide vahele, kõige agaramad ja paremas vormis ronisid isegi pillide peale (kõige suuremaid pille mängitakse nende peal istudes!) ja no otse loomulikult pildistati ja filmiti ja siis uuesti pildistati ja filmiti!!! Ma mõnikord imestan, et kas need Hiina ja Jaapani turistid ka päriselt sealt oma seadmete tagant midagi aduvad ja näevad!? Või nad lähevad pärast reisi koju ja vaatavad, et oo, mis tore ja huvitav koht seekord siis ka oli? Ilmselt ma siiski teen hetkel natukene liiga kõigile hiinlastele ja jaapanlastele.
Meie aga aina imestasime suu lahti! Tsirkust saime ikka täiega. Pärast veel mitut kõnet, suutsid jaapanlased uuesti rahuneda ja muusikud said mängida veel ühe loo. Uued kõned, uued fotosessioonid, tantsijad juba nõrkesid lava kõrval. Meie ootasime aga ainult neid tantsijaid! Ohates laususime mitmeid kordi üksteisele, et kui need tantsijad kogu selle piina peale ära näeks, siis läheks kohe minema! Kui meie kannatus oli ikka juba täiesti viimasele piirile viidud, kamandati jaapanlased lõpuks ometi uuesti istuma ja lavale lubati need kauaoodatud tantsijad. Bali tantsijannad on muidugi vaatamisväärsus omaette. Rääkimata nende ilust, nõtkusest ja graatsiast, mõjub lummavalt kogu nende olek. Tegemist ei ole pelgalt tantsuga! See, mida nad laval teevad, on jutustus, pikk lugu, muinasjutt, milles on seotud ajalugu, traditsioonid, müstika, mütoloogia ja usk. See on elustiil! Ei ole võimalik panna ka andekaimat eurooplasest tantsijat esitama lavale balilast. See ei tuleks välja. Bali tantsude esitaja peab olema sündinud nende sees ja üdini läbi imbunud nendest.
Vaatasime ära kaks pikka tantsu. Õnneks ei antud jaapanlastele nende vahel enam sõnaõigust. Pärast kahte tantsu lasime jalga. Kõhud korisesid, olime sääskedest ära puretud ja meie arvamus jaapanlastest, kui intelligentsetest ja ülimalt viisakatest inimestest oli saanud väga tugeva tagasilöögi! Ilmselt ongi taoline käitumine nende kultuuris täiesti aktsepteeritav. Aga ikkagi: nii suur ja kõikehõlmav ignorantsus ümbritseva maailma suhtes, paneb mõtlema. Sa tellid endale kogu etenduse, vilistad muusikute ja tantsijate ajale, lased ennast tunde oodata, siis käitud nagu väike laps, kes on esimest korda elus sattunud mänguasjapoodi. Segad, lobised, ei vaatagi laval toimuvat, jalutad keset etendust ringi, kargad suvalisel hetkel püsti pildistamiseks või filmimiseks, segades sellega ka kaasvaatajaid, kes on su oma grupi liikmed. See on ikka tase!
Kõigile eeskujuks oli nende oma giid. Esiteks ei sobinud temal istuda teistega koos valmispandud toolidel - tema tõstis enda tooli peaaegu lavale esinejate kõrvale, võttes sellega ära osa tantsijatele mõeldud ruumist. Täiesti ettearvamatult ja suvalistes kohtades kargas ta püsti joostes lava teise otsa pildistama. No jah, olime saanud lisaks imelisele balilannade tantsule ja indoneesia traditsioonilisele (gamelani muusika) muusikaetendusele veel peale kauba tsirkuseetenduse. Samas polnud meil midagi kurta: olime saanud kõik selle tasuta! Nüüd suundusime kiiresti sööma. Kuna aeg oli juba üsna hiline pidime leppima väga tagasihoidliku mehhiko söögiga. Peaasi, et kõhud täis saime.
Teel hotelli käisime läbi Circel K poest vett ostmas ning koogipoest võtsime veel neid imehäid śokolaadikooke. Üks naljakas fakt Indoneesia kohta: üle maailma kuulus tanklakett on siin leidnud turuosa vaid ööpäev läbi avatud kauplustena. Hotelli jõudes sain siis maiustada ning kirjutada kokkuvõtte tänasest päevast. Raha kulutasin täna 330 000 ruupiat eelmise kahe öö hotellile ja rollerile, 17 000 taksosõidule uude hotelli, parkimine 2000, kosed 40 000, bensiin 8500, lõunasöök 45 000, õhtusöök 28 000, 60 000 tänane rollerirent ja 22 000 ruupiat vesi ja kook. Kokku kulus täna siis 552 500 ruupiat.Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !
No comments:
Post a Comment