Hommikust sõime jälle kell kaheksa. Siis võtsime oma rollerid ja sõitsime Sidemen´i. Meie hotell asus paar kilomeetrit linnast väljas ning päris linna me polnudki veel jõudnud. Jalutasime seal paar tunnikest ringi. Tegemist on tõesti väga väikese linnakesega. Üks peatänav, sellest hargnevad veel mõned väiksemad tänavad. Ja ega palju rohkem polegi! Mõnus rahulik koht! Turiste siin polnud näha mitte ühtegi peale meie. Kohalikud olid aga äärmiselt sõbralikud - kõik naeratavad vastu tulles ning suur osa neist teeb juttugi meiega. Ja seda tegelikult kõigis meie seni külastatud kohtades mitte ainult Sidemen´is. Ainukesed ebameeldivad erandid on olnud meid petnud autojuht Nusa Penidal (kuigi - tegi ta seda põhimõtteliselt äärmiselt viisakalt!) ja üle-eilne närvihaige autojuht.
Sidemen´i linnakese servalt leidsime taas ühe lagunenud ja mahajäetud templi. Sellel korral oli tegu tõesti juba lagunema hakanud hoonetega. Kuid seda armsamad nad meile tundusid. Kõik Bali templid on rajatud eriliselt õnnestunud kohtadesse. Ilmselt Bali saarel teistsuguseid kohtasid lihtsalt ei olegi. Ega asjata balilaste seas ei liigu ringi legend, et Bali saar on loodud jumalate endi poolt! Tempel oli ehitatud punastest tellistest, mis näitab, et tegemist on suhteliselt ammu ehitatud kompleksiga. Tänapäeval kasutatakse templite ehitamisel põhiliselt halli betooni, mis niiskes kliimas ja ajaga värvub ilusaks tumedaks. Kivitöökodades tehakse valmisdetaile, millest saab igaüks kujundada vastavalt enda või kogukonna soovidele/vajadustele sobivaima pühamu. Pannakse siis kokku nagu lego. Imelist roostepunast tooni tellistest laotud templid näitavad pühendumust ja aega, mis nende ehitamiseks kulunud. Istusime veidikeseks templiõuele. Vaatamata natukene nukrale tühjusele ning ilmselt väga pikale ajale, mil keegi pole oma jalga siia tõstnud, oli templi sisemisse pühamusse viiv uks korralikult suletud tabalukuga. Mis sest, et lukk roostetanud ja uks juba peaaegu kõdunenud. Tegime mõned fotod templist ja jalutasime Sidemen´i keskuse poole tagasi.
Teele jäävas väikeses kohvikus tegime peatuse. Tellisime värskelt pressitud mahla. Neid oleme siin joonud päris palju - on tavaliselt imehead ja odava hinnaga. Siin oli peale meie isegi veel üks turist! Koos kohaliku tütarlapsega. Indoneesias on väga levinud valgete meesterahvaste püüdmine. Kohalikele naisterahvastele pakutakse lausa tasulise teenusena "valge mehe leidmist" ehk siis kindlat suunda helgesse tulevikku! Et äri oleks aus, öeldakse tihti meesterahvalegi, kuidas asjad hakkavad olema. Ei ole väga haruldane, et pärast põgusat tutvust mõne kohaliku naisterahvaga, alustab viimane juttu abiellumisest. Naine lubab sünnitada mehele lapse ning vastutasuks peab mees pidama üleval nii lapse kui naise ja tihti veel pool naise suguvõsa.
Kohalikud indoneeslannad (samuti tailannad jne) ilmutavad üllatavat visadust olles valinud sellise tuleviku kindlustamise viisi. Mulle tundub see lausa hämmastav arvestades nende loomupärast tagasihoidlikkust ja häbelikkust. Neid ei heiduta isegi see, et Aasias reisil olevad mehed ei pruugi sattuda siia tihtipeale tagasi. Neidudele piisab mõnikord regulaarsetest rahasaadetistest ning kord aastas neid külastavast mehest. Kas tõesti armastavad, alandlikud ning leplikud naisterahvad või hoolimatud, sinisilmseid turiste, kes tõsimeeli usuvad, et mõnda imekaunist aasialannat on äkki ja üleöö tabanud kõikehõlmav ja palav armastus nende vastu, julmalt ja etteplaanitult ära kasutavad õnnekütid? Kes seda täpselt teab! Nii palju nagu on erinevaid inimesi, on erinevaid käitumisi ja tõekspidamisi!
Meie kõrval istuv paar jättis kahjuks pigem mulje võhivõõrastest ning üksteise suhtes hoolimatutest inimestest, kui siiralt teineteisesse armunutest. Levinud teenus on siin ka rentidagi endale puhkusereisi ajaks kaaslanna. Nädalaks-paariks-kolmeks. Meie aga jalutasime tagasi rollerite juurde ja sõitsime hotelli. Soovisime natukene nautida siinset paradiisi. Istusin terrassil ja lugesin paar tunnikest. Siis oli aeg minna lõunat sööma. Olime valinud välja mõned kohad teisel pool Sidemen´i keskust, kus asusid mitmed ilusad ja võib-olla natukene isegi euroopalikud söögikohad. Sõitsime sinna. Tõsi, turiste siin leidus teisigi peale meie. Peamegi hakkama vaikselt harjutama - homme ootab meid ees Ubud, mis on üks turistiderohkemaid paikasid Balil. Välja arvatud siis rannapiirkonnad. Õnneks ei asu Ubud mere ääres ja seal pole randa (enamus Balit külastavaid turiste veedavad kogu reisi aja Kuta rannas)!
Söögid olid head ja koht väga mõnus. Istusime kenas varjulises aias. Sidemen´i org on üks ilusamaid kohtasid Balil oma imeliste riisipõldude ja vaadetega. Aga neid kõige ilusamaid kohtasid näeb ainult sellisel juhul kui seikledki omapead ringi. Siis alles märkad minu arvates selle saare kogu ainulaadset ilu ja võlu. Bali ajalugu pole eriti pikk - ligi 4000 aastat tagasi asustasid saare Taiwanilt saabunud austroneeslased. 1293. aastal Jaaval tekkinud hinduistlik Majapahiti riik koloniseeris Bali 1343. aastal. Järgneva sajandi jooksul käis see riik aga alla ja kadus ning riigi intelligents - näitlejad, muusikud ja preestrid - rändasid Balile. Sellest ajast peale ongi Balil säilinud hinduism erinevalt ülejäänud Indoneesiast. Ligi 90 % Indoneesia elanikest on moslemid. Võrdluseks: 93 % Bali elanikest on hinduistid.
Bali sai pikalt nautida üksindust kuni 1585. aastal hakkasid saare vastu huvi tundma eurooplased. Kontrolli saare üle hakkas 1840. aastatel kehtestama Holland, kellel oli juba mõjuvõim suure osa Indoneesia üle. 1949. aastal Indoneesia iseseisvus ning sellest ajast alates ongi tegemist Indoneesia Vabariigiga. Meie saime aga kõhu täis ja sõitsime hotelli juurde tagasi. Ning täis kõhuga on kõige mõistlikum minna jalutama. Nüüd suundusime hotellist natukene kaugemale riisipõldude vahele. Balil pakutakse ka giidiga tuure, kus saad jalutada nende põldude vahel, kuid meil polnud mingit põhjust kellegi sabas jõlkumiseks. Jalutatud saime suurepäraselt iseseisvaltki!
Õhtust sõime kell kaheksa. Juba traditsiooniliselt tellisin endale kevadrullid, et veel viimast korda maitsta siinset hõrgutist. Täna oli teine jõulupüha. Siin ei tuleta aga jõule mitte miski meelde! Kogu sellest saginast, paanikast ja ärevusest oled eemal. Enamus aega ei tulnud meile isegi meelde, et tegelikult on jõuluaeg. Eestlaste jaoks on jõulud ikka seotud külma, lume ja talvega. Siin aga 40 kraadi sooja. Kaunist vaatepilti äikese näol me täna ei saanudki. Selle eest üllatas meid veelgi fantastilisem kogemus lähedal asuvast templist kostuva gongi- või kausimuusika näol. Pimedas ja soojas troopikaöös tundus see täiesti müstiline! 
Balil ja mõnes paigas veel Indoneesias on säilinud iidne muusikastiil gamelaanimuusika. Ilmselt oli ka täna õhtul meieni kandunud kontserdi puhul just sellega tegemist. Gamelaan viitab algselt pigem muusikariistade komplektile kui žanrile. Paljud gamelaanipere liikmed on löökpillid - erinevad metallofonid, trummid, helinad, ksülofonid ja meloodilised instrumendid, nagu flöödid, keelpillid ja mõnikord isegi vokalist. On palju erinevaid variatsioone. Jaaval saare mütoloogias on erak San Hyang Guru loonud jumalatele sõnumite saatmiseks gongi, mille täiustudes saadigi komplekt muusikariistasid. Nagu paljude ajalooliste objektide, on ka gamelaani muusika puhul keeruline kindlaks teha täpset päritolu, olgu see siis aeg või koht, kust nähtus alguse sai.
Teadlaste väitel aitasid sellele müstilisele orkestrile kaasa kombinatsioon hinduismist ja budismist, Jaava kohalikest tavadest ja Kagu-Aasia pronksikultuurist. Hiljem lisandus Lähis-Ida mõjul uusi instrumente ja Euroopa sõjaline stiil lisas rütmidele mitmekesisust. Lai valik instrumente, stiile ja isegi häälestusi pärineb saarestiku enda pikast ajaloost ja mitmekesisusest. Balil mängitav gamelaanimuusika kõlab dramaatilisemalt ja valjemini võrreldes Jaava saare omaga. Tänapäeval võib gamelaani köitvaid helisid leida paljudes kohtades alates tseremooniatest ja traditsioonilistest tantsu- või teatrietendustest kuni taustamuusikani spaaprotseduuride ajal.
Uhke tantsuetenduse osana õnnestus meil gamelaani hiljem kuulda veel Ubudis. Tõsi, siis küll juba teistsugustel pillidel. Kuid algselt töötati gamelaanimuusika välja pidulike usuliste eesmärkide teenimiseks, näiteks kurjade vaimude eemalepeletamiseks või jumalateenistustel transiseisundi ettevalmistamiseks ning sellesse jõudmiseks. Gamelaani lööke saab väga edukalt kasutada ka sisse- ja väljahingamise toetamiseks meditatiivse seisundi esile kutsumiseks. Näiteks jooga praktiseerijatel.
Meeleoluka õhtuse kontserdi lõppedes olime söönud kõhud täis ja saime tuppa magama minna. Enne une tulekut jõudsin veel kirjutada tänasest päevast ja lugeda natukene. Oleme päeval ikkagi nii aktiivsed, et õhtul on kella kümnest juba uni käes ja rohkem üleval olla ei jaksa. Täna muidugi logelesime suure osa päevast, kuid ilmselt on harjumus juba sees. Raha kulus täna rollerirendile 60 000, mahlale kohvikus 20 000, lõunasöögile 90 000 ja õhtusöögile 38 000 ruupiat. Kokku 208 000 ruupiat.Meie Indoneesia reisist valmis ka film: https://www.youtube.com/watch?v=fdVHRA4CIsg&t=1s !
No comments:
Post a Comment