AUTOREIS BALKANIMAADESSE! KUUETEISTKÜMNES PÄEV!

KUUETEISTKÜMNES PÄEV - 2. august 2021!

Täna meil äratust ei olnud - mina ärkasin kõige varem umbes pool üheksa. Tegin köögis söögi ja samal ajal uurisin meie tänast sihtkohta Novi Sadi. Seal asub Euroopa suuruselt teine ning kõige terviklikumalt säilinud kindlus, mida plaanisime vaatama minna ja mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Mingit erilist muljet mulle piltide põhjal sellest ei jäänud ja eks oleme neid kindluseid näinud juba väga palju. Korraks tekkis tunne, et tegelikult tahaks rohkem vaadata sealt järgmist sihtkohta ehk Subotica linna ja veeta seal pikemalt aega. Kui teised ärkasid, siis tutvustasin oma mõtet neilegi! Vastu ei olnud mitte keegi. Jõuda täna varem ööbimise kohta ahvatles kõiki. Mõeldud-tehtud! Pakkisime asjad kokku ja hakkasime liikuma.

Enne Belgradist lahkumist sõitsime siiski veel samasse poodi, kus Evelin oli eelmisel õhtul käinud. Tahtsime sealt osta naturaalseid mahlasid koju kaasa - seal olid need pea olematu hinna eest müügil olnud. Olid nüüdki - näiteks liitrine pudel naturaalset viljalihaga apelsinimahla maksis alla ühe euro! Ma üldiselt olen Eesti patrioot ja ei kujuta ennast ette elamas kuskil mujal, kuid mõnikord olen ma siiski väga kurb, et meie elu Eestis nii kallis on võrreldes enamus riikidega maailmas. Natukene keeruliseks läks kõigi nende mahlapudelite mahutamine auto pagasiruumi. Vahepeal hakkas juba asju vähemaks jääma ära tarbitud söögi arvelt, kuid nüüd oleme vaba ruumi uuesti täitnud!

Belgradist Suboticasse on umbes 200 kilomeetrit. Sõitsime seda kolme tunni jagu. Teetöid oli vahepeal ja valisime ka natukene väiksemaid maanteid. Subotica asub Serbia ja Ungari piiril: linnast piiripunktini on vaid 5 kilomeetrit. Ungari läheduse tõttu on linnas igal sammul näha Ungari mõjusid ning linna ligi 150 000 elanikust on suur osa ungarlased. Üldse on Subotica kogu Serbias kõige rahvusvahelisema elanikkonnaga linn. Subotica linn on kandnud läbi aegade ligi 200 nime. 1740ndatel aastatel sai linn nime Austria ertshertsoginna Maria-Theresia järgi. Nimel oli mitmeid erinevaid kujusid - Maria-Theresiapolis, Sent-Maria, Maria-Theresiopel. Praegune nimi Subotica tuleneb linna algupärasest ungarikeelsest nimest Zabadka ja tähendus olevat "kallis, vaba koht". Kui ungari keeles on linnal selline imeline nimi, siis serbia keeles tähendab Subotica "väike laupäev".

Samaselt kogu riigiga on Suboticagi käinud aastasadade jooksul korduvalt käest kätte erinevate impeeriumide ja riikide vahel. Mind hakkas täitsa huvitama, et kui palju neid siis ikkagi olnud on!? Tegin pisikese uurimustöö ja tulemus on tõesti aukartustäratav: 1391-1526 Ungari kuningriik, 1542-1686 Ottomani impeerium, 1686-1804 Habsburgide monarhia, 1804-1867 Austria impeerium, 1867-1908 Austria-Ungari impeerium, 1918 Serbia kuningriik, 1918-1941 Jugoslaavia kuningriik, 1941-1944 Ungari okupatsioon, 1944-1992 Jugoslaavia sotsialistlik vabariik, 1992-2003 Jugoslaavia vabariik, 2003-2006 Serbia ja Montenegro ning alates 2006. aastast siis Serbia.

Suboticasse jõudes otsisime esimese asjana üles hotelli. Pool tundi pidime ootama kuni toa kätte saime, mis oli arusaadav, sest plaani muutuse tõttu olime jõudnud 4-5 tundi varem kohale. Kui toa kätte saime, lahkusime sealt siiski päris ruttu linnaga tutvuma. Subotica on väärt külastamist: tegemist on täiesti erakordse linnaga! Ainulaadne linn maailmas, kus on kogu kesklinna osa kujundatud art nouveau ehk juugendstiilis. Suur osa sellest hiilgusest on ehitatud 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni. Kesklinna jõudes tekkis tahes-tahtmata tunne, et oled sattunud muinasjutulinna! See värvikirevus ja suursugusus, mis siin avanes, lihtsalt ei saa tähendada tavalist linna. Mina olin vaimustuses ja tänasin ennast hommikuse suurepärase mõtte eest!

Kõige silmapaistvamaks hooneks peetakse Raekoda, mis ehitatud aastatel 1908-1910 ja 1902. aastal ehitatud sünagoogi. Mõlemad hooned on projekteerinud Ungari arhitektid Marcell Komor ja Dezsö Jakab. Sünagoogi tahtsime sisse samuti minna. Siin tabas meid aga ebaõnn - just tänasel päeval oli see suletud! See on see kõikide muuseumikülastajate õudusunenägu ehk esmaspäevane päev. Subotica sünagoog on kogu Euroopas suuruselt teine sünagoog ning on kogu maailmas üks paremini säilinud juugendstiilis religioosseid ehitusi ja ainus säilinud sünagoog. Sünagoogi lasi ehitada Ungari kuningriigi perioodil Subotica suur ja tugev 3000 liikmeline juudi kogukond. 2018. aastal renoveeriti sünagoog täielikult.

Linna peatänavalt leidsime aga kaks looduskosmeetika poodi. Olles need mõlemad peaaegu pooltühjaks ostnud, ega neli naist pole naljaasi, läksime lõpuks kurnatuna sööma. Leidsime pärast pikka otsimist, tahaks ju ikka seda kõige-kõigemat kohta, väga armsa kohviku, kus saime väljas istuda. Tellisime endale kosutuseks kokteilid. Naljakas, et Eliisabeti alkoholivaba kokteil oli tunduvalt kallihinnalisem võrreldes teiste alkoholiga kokteilidega. Ja ometi nad tegid täpselt sama asja - palusime vaid alkoholi välja jätta! Söögid olid selle eest jumalikud! Subotica linn oma ainulaadsusega meelitab väga palju rahvast ligi - linnas oli palju meiesuguseid välismaalasi ringi liikumas.

Olles kõhud täis saanud ja natukene puhanud, pidime minema ühte kosmeetikapoodi ikka tagasi, sest kõigil meil jäi mingi toode kripeldama, mida kohe ära ei ostnud, aga olles natukene järgi mõelnud mõistsime, et meil ikka on väga vaja just neid asju. Hedera Vita on Serbia enda looduskosmeetika firma, mis tegelikult müüb oma tooteid peaaegu kõikides Balkaniriikides, Austrias ja Saksamaal ja veel mõnes riigis. Suboticas on neil väga ilus esinduspood. Üle Serbia on poode kokku 4-5. Kamba peale kokku oma kahe külastusega tegime ilmselt poele mitme nädala käibe. Aga selle eest olid neli naist õnnelikud!

Kuid mulle meeldib reisidelt tuua kaasa kohalikku kosmeetikat. Ka käsitööd, kui sellel on mingi praktiline kasutusviis. Igal juhul olen hoidunud alati lihtsalt suveniiride ja muu taolise turistinänni ostmisest, mille ainus otstarve hiljem on selles, et tolmulapp ikka piisavalt tööd saaks. Kosmeetika aga kasutatakse ära (nagu veingi, mille ostsime Montenegrost!), kas lühema või pikema aja jooksul, aga otsa ta lõpuks saab ja tolmu koguma ei jää. Sama asi on üldjuhul riietega. Nende puhul on paar korda muidugi juhtunud, et kodus tagasi olles, ei tundu reisilt ostetud riided enam sugugi nii lahedad ja vajalikud. Õnneks seda siiski harva!

Jalutasime veel mitmedki tänavad selles armsas ja fantastilises linnas läbi. Ilm oli nii mõnusalt soe ja tegemist on vaatamata paljudele külalistele äärmiselt vaikse ja mõnusa linnaga. Südalinnast kaugemal sattusime veel suuremasse vaimustusse nendest nostalgiliselt romantilistest tänavatest. Võin kindlalt väita, et Dubrovniku järel minu teine lemmiklinn sellel reisil! Aga kui erinevad!!! Ja otse loomulikult soovitan kõigil sinna kanti sattudes Suboticat külastada. Veel üks meeldiv tähelepanek, mis kõige rohkem hakkas tegelikult hiljem fotosid sirvides silma: ma ei ole vist mitte kunagi sattunud nii puhaste tänavatega linna! Lõpuks pidime ikkagi hotelli tagasi minema. Asjad tuli kokku pakkida. Lisaks veel täna kokku ostetud kosmeetika. Pakkisime auto õhtul ära nii palju kui võimalik, sest homme ootab meid ees pikk sõit Auschwitzi ja läksime magama.

Sõitsime täna 210 kilomeetrit. Raha kulutasime hommikul poes 15 eurot, kosmeetikale kulunud summat ei hakka igaks juhuks kirja panema, linnamaks oli 3 eurot, õhtusöök 21 ja ööbimine 16 eurot. Kokku 55 eurot.