AUTOREIS BALKANIMAADESSE! VIIETEISTKÜMNES PÄEV!

VIIETEISTKÜMNES PÄEV - 1. august 2021!

Täna pidime ärkama 7.30. Kuid äratust kuulsin hoopis tüdrukute toast. Selgus, et olime unustanud panna meile kella helisema. Aga erk kuulmine kulub ära. Tegime hommikusöögi ja nautisime seda süües aknast avanevat imelist vaadet. Sõitsime kella üheksaks, rongijaama kassa avamise hetkeks, uuesti Mokra Gorasse. Ootamatult selgus, et täiesti vabalt saime koha peal osta piletid esimesele ehk 10.30 väljuvale rongile. Nüüd oli meil lihtsalt natukene aega vaja parajaks teha. Igal juhul meil vedas: ei pea me nüüd sõitma edasi-tagasi, et vaadata üle tänases plaanis olevad vaatamisväärsused. Katariina ja Eliisabet läksid kohvikusse ja meie Eveliniga jalutasime eemal paistva vana kiriku juurde, kust leidsime uuesti need fantastilised hauakivid, mille sarnaseid imetlesime juba Bosnia ja Hertsegoviinas. Ongi väga iseloomulikud siinsele piirkonnale.

Läksime rongi peale. Piletid olid müüdud vagunite järgi. Ronisime oma vagunisse ja valisime istekohad. Raudtee ehitamisega alustati I maailmasõja ajal ning plaanis oli ühendada Serbia Austria-Ungariga, mis oli tol hetkel okupeerinud nii Serbia kui Bosnia ja Hertsegoviina. Ehitamine oli paras väljakutse: raudtee tuli rajada mägedesse, kaevata tunneleid läbi nende, maastik kubises madudest, kohalik elanikkond ei olnud ka vaimustuses ehitusest jne-jne. Suhetele kohalikega ei tulnud loomulikult kasuks ehitajate otsus panna rööpad maha otse läbi Markovo Polje surnuaia. Kuigi tegelikkuses ei hakatud seda raudtee osa kunagi kasutama on surnuaed siiani kaheks jagatud.

Sõja alal lõpuks tööd siiski peatati ning ehitamist alustati piirkonnas taas 1921. aastal. Muudeti marsruuti, mis nüüd muudeti number 8 kujuliseks ning sai omale nimeks Sargan Eight. Trassil on kokku 22 tunnelit. Kogu mägede piirkond on siin äärmiselt veerikas, millest tuleb ka Mokra Gora nimi - märjad mäed. Sargan Eight oli oluline osa kitsarööpmelisest raudteest, mis ühendas omavahel Belgradi ja Sarajevo ja Dubrovniku. Kogupikkust oli raudteel üle 15 000 kilomeetri. Kujutan ette, kui mugav oli tol ajal, nendel kitsastel puupinkidel sõita selliseid vahemaid! Raudtee suleti lõpuks 1974. aastal. 90ndate keskel algatas Mokra Gora Kodukandi selts plaani taastada raudtee kohalik osa, mis riigi abiga ka täide viidi. Turistide hulgas on see atraktsioon igal juhul väga populaarne.

Rongisõit kestis kokku paar tundi. Loodus oli ilus loomulikult. Aga kui nüüd ausalt öelda, siis mina isiklikult olin vist oodanud rohkemat. Ma ei saa öelda, et mulle poleks meeldinud see reis, meeldis väga, aga ootasin vist ise liiga palju. Ja natukene alla nende minu ülikõrgete ootuste jäi küll see sõit. Midagi poleks juhtunud, kui need vaated oleksid nägemata jäänud. Autoga sõites olime näinud isegi ilusaimaid. Kuid rongisõit ise vana, ligi saja aastase rongiga, oli lahe! Ja kui muidu me oma reisi jooksul teisi turiste kohtasime palju vaid Balkanimaade lõunaosa rannikuäärsetes linnades, siis Mokra Goras oli neid samuti suhteliselt palju. Samuti meie järgmise vaatamisväärsuse juures, mis asuski kohe raudteejaama kohal mäe otsas.

Drevngrad on Serbia filmirežissööri Emir Kusturica loodud küla tema filmi "Life is a miracle" võttepaigaks, mille eest pälvis 2005. aastal ka Philippe Rotthieri Euroopa arhitektuuri auhinna. Drevngrad on tuntud ka kui Küstendorf. Nimemäng saksa keelest: "dorf" on küla ja "Küsten" tuletis Emir Kusturica hüüdnimest "Kusta". Külas on raamatukogu, loengusaal, kunstigalerii, kinosaal, restoran, poed jne. Kõik need kohad on Kusturica ristinud inimeste järgi, kes on talle mingil moel tähtsad või keda peab oluliseks. Näiteks on kino Stanley Kubricu nimeline ning külas on Nikola Tesla, Diego Maradona, Ernesto Che Chuevara, Frederico Fellini, Ingmar Bergman´i ja Novak Djokovic´i nimelised tänavad.

Drevngrad on ehitatud küll võttepaigaks, kuid siin on privaatsed ruumid ka Emir Kusturicale ja tema perele. Kusturica on öelnud, et kaotas 90ndate aastate sõjas oma linna Sarajevo ning soovis ehitada seetõttu oma küla. Drevngrad on täpselt selline koht, kus ta sooviks elada. Kõik hooned on ehitatud puidust järgides traditsioonilist Serbia ehitusviisi olles seetõttu justkui vabaõhumuuseum. Filmi "Life is a Miracle" puhul on tegemist komöödia/draamaga (eks igaüks otsustab ise!), mis valmis 2004. aastal ning 2005. aastal pälvis Cannes´is juba parima võõrkeelse filmi auhinna.

Filmi tegevus toimub 90ndate aastate alguses ning on seotud tihedalt siinse raudteega: nimelt on üks filmi peategelane tulnudki ehitama maalilist Bosnia ja Hertsegoviinat ja Serbiat ühendavat raudteeliini. Tulenevalt filmi seotusest raudtee temaatikaga ongi valitud võttepaigaks just Mokra Gora. Insener Luka armastab oma naist Jadrankat ning imetleb jalgpallifännist poega Milost. Kaos saabub aga siis, kui Jadranka põgeneb Ungari muusikuga, puhkeb Balkani sõjaline konflikt ning Milosest saab sõdur ja seejärel pantvang. Pean ausalt nüüd üles tunnistama, et pole seda filmi ise näinud... aga plaanin selle vea lähiajal kindlasti parandada!

Jalutasime küla läbi: mulle meeldis! Kuid rahvast oleks võinud olla muidugi vähem. Me ilmselt pole harjunud enam suurte rahvamassidega. Samas on hetkel kindlasti vähem isegi turiste igal pool maailmas ringi liikumas tulenevalt kogu sellest koroonaviiruse olukorrast. Ja kindlasti oleks soovinud külastada neid ilusaid maju ka seest, kuid sisse ei lastud, sest majad on kasutusel hotellina. Ja arusaadavalt saavad sinna vaid kliendid. Tänane ilm oli kohutavalt kuum: tundus, et ligi 40 kraadi sooja oli kindlasti õues. Seetõttu oli auto juurde tagasi jõudes päris hea, kui sai konditsioneeri sisse lülitada ja hakata sõitma Sirogojno vabaõhumuuseumisse.

Nagu ikka on reisil kõige olulisem ressurss aeg. Seega üritasime ka meie sellega igati säästlikult ümber käia ning valisime seetõttu Sirogojnosse sõitmiseks otsema tee. Paar korda olime sellega küll puusse pannud, kui tee osutus tavalise auto jaoks läbimatuks. Albaanias pidime ühes kohas otsa ringi keerama näiteks. Aga otsustasime ikka proovida. Vähemalt kaardi järgi tundus tee läbitav. Põhimõtteliselt oligi. Kohati poleks olnud võimalik kahel autol lihtsalt üks teisest mööduda. Samas suhteliselt mahajäetud tee ja seda ei olnudki vaja. Päris pika sõidu jooksul, kuskil 20 kilomeetrit, tuli meile vastu ainult üks auto, mille juht uuris meid kui ilmutusi teisest maailmast ja sõitsime mööda ühest metsa vahel seisvast traktorist.

Sirogojno vabaõhumuuseumi puhul on tegemist siia kokku kogutud autentsete 19. sajandist pärit Serbia arhitektuuri parimate näidetega. Kõik hooned on ehitatud päriselt elu-, või abihooneteks ning on täielikult ja ajastutruult sisustatud. Serbia ehitusstiilile on omased kõrgete puidust laudadest või õlgedest katustega palkhooned. Majadel on tavapäraselt kõrged kivist vundamendid, mis moodustavad maja alla omakorda korruse, mida üldiselt kasutatakse laudana. Muuseumi kollektsiooni kuulub 32 erinevat hoonet. Muuseumi kogusse kuulub ka 18. sajandist pärinev Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse kirik ja selle ümber olev pisikene surnuaed. Vabaõhumuuseumid on üldse ühed minu lemmikmuuseumid! Mulle meeldib neis jalutada, nad on alati väga kaunilt korras, natukene nostalgilised ja kenasti haljastatud.

Annan muidugi endale aru, et hetkel ongi nende puhul tegemist muuseumiga ja kunagi 150 aastat tagasi ei pruukinud sugugi kõik majad nii viimase peal üles vuntsitud välja näha. Jalutasime muuseumi läbi. Ühe hoone katusealusesse olid riputatud kuivama lõngavihid. Värvitud looduslike värvidega. Lõngad, eriti nii mahedates ja looduslikult loomulikes toonides, köidavad ka alati mind. Olen mitmeltki reisilt tulnud tagasi mitme kilo lõngaga! Aga nüüd tegin südame kõvaks ja lootsin, et tegemist on siiski vaid muuseumieksponaatidega, mitte käsitööhuvilistele mõeldud väljamüügiga. Sest lõng võib küll kaalult olla kerge, aga mahult suur! Kilo lõnga võtaks suhteliselt suure osa meie auto niigi täistuubitud pakiruumist.

Olles ka selle muusemi läbi jalutanud olime lõpuks näljast nõrkemas. Evelinil oli aga välja vaadatud üks kohaliku serbia köögiga kodurestoran Terzila Avila. Sinna oli küll jupp maad sõita ja tegi väikese ringi sisse meie trajektooril, aga koht oli seda igati väärt! Tegemist oligi omamoodi muuseum-restoraniga. Üks pere oli oma vanast ja arhailisest elamisest teinud restorani. Erinevalt Sirogojnost oli siin aga tegemist täiesti toimiva äärmiselt rõõmsavärvilise elamukompleksiga, mis pererahvale endiselt koduks. Natukene keeruline oli lauda valida - kõik nurgatagused ja kohad oli fantastiliselt huvitavad. Oleks tahtnud igale poole istuda. Lõpuks valisime koha siiski katusega terrassile päikese eest varju.

Toitude valikuga oli lihtne: menüü ei olnud väga pikk ja lasime hoopis perenaisel soovitada meile serbia rahvussööke tema enda maitse järgi. Mina ja Evelin valisime hapukapsa ja suitsuliha hautise ning Katariina ja Eliisabet võtsid endale spinatirullid. Juurde toodi veel kohalikku juustu, leiba ja kastmeid. Ausalt öelda on söök meil siin reisil tõesti fantastiline olnud. Oli nüüdki! Joogiks tellisime jälle perenaise soovitusel kohalike väiketootjate valmistatud mahlasid. Mina tellisin mingitest marjadest mahla, mida ettekandja ei osanud inglise keelde tõlkia, et mis mari see võiks olla. Aga kui mahl kohale jõudis tuvastasime selle kui mustsõstra. Mahl ise viis keele alla! Enamus meist tellis teise veel juurde.

Kõht täis oli tänane kultuuri- ja muu programm meil läbitud. Edasi sõitsime Belgradi, kus ööbisime äärelinnas. Linnaga rohkem tutvuda polnud meil siiski plaanis. Serblased, kellega olime oma plaanidest rääkinud, ei olnud keegi ise oma riigi pealinnast erilises vaimustuses. Seega otsustasime selle vahele jätta ja sõita edasi hommikul vara Novi Sadi. Vaatama sealset kindlust. Belgradi jõudes tuli meil natukene loomulikult otsida oma hotelli. Mis tegelikult polnudki hotell vaid korter. Korter oli igavesti uhke ja kena, aga kohutavalt must! Kuigi just siin maksime lisaks toahinnale veel 10 eurot koristamise raha. Elu paradoks! Evelin käis veel kiiresti poes, et vett osta. Lisaks tõi meile hommikusöögi juurde tomateid.

Käisime kiirkorras kõik pesemas ära, mida pidime jõudma teha enne südaööd, sest siis pidi vesi ära võetama. Vähemalt hea, et meid hoiatati. Tegemist siis mingi Belgradi eripäraga. Hommikul kella viie-kuue ajal pidi tagasi antama. Õhtusööki tehes pidin kõik nõud üle pesema enne kasutamist. Suhteliselt jubedad ja rõvedad nägid need välja. Kui neil siin koristaja ka käib, siis ilmselt on tegemist vaegnägijaga. Aga söök oli hea, jõime veel teed nagu ikka ja sõime küpsiseid. Sõitsime täna  maha 275 kilomeetrit kokku. Raha kulutasime Sargan Eighti rongipiletitele 24 eurot, Dverngradi piletitele 7,50, vabaõhumuuseumi piletid olid 6 eurot, õhtusöök 16 eurot ja ööbimine 38 eurot. Kokku siis 91,5 eurot.