BRÜGGE, LUKSEMBURG, BÜSSEL - 5. PÄEV

VIIES PÄEV - 3. märts 2023

Nüüd ärkasime taas Brüsselis! Ja kuna meil tänu imelisele ideele veeta üks päev Brügges, jäi nüüd Brüsseliga tutvumiseks üks päev vähemaks, tuligi kohe hooga peale hakata. Kaheksast olime üleval ja alustada olime otsustanud Europarlamendist. Hommikust sõime taas oma rongijaamas, sest pidime sõitma nagunii mõned peatused metrooga. Sõitsime Brüssel-Luksemburgi peatusesse, mis põhimõtteliselt asus parlamendi hoone all. Ilm oli vastikult tuuline, kõle ja külm! Ning Europarlamendi hoonete vahel olid veel eriti uhked tuulekoridorid. Hoone ise on täiesti normaalne, tavaline hiigelehitis. Ei oska midagi kiita ega laita. Silma ei riivanud. Vaimustust ei tekitanud.

Arhitekt on planeerinud siia imelised trepid, mis suudavad inimese visuaalselt sellisesse segadusse ajada, et treppidel liikumine võib päris ohtlikuks osutuda. Peale meie kahe kobakäpa, koperdasid treppidel kõik inimesed, kes ilmselt astusid neile esimest korda elus. Tihedama kasutamise puhul tõenäoliselt harjutakse ära ja saavutatakse teatav vilumus. Aga turistidel jääb tavaliselt esimene kord viimaseks. Tõeline turistilõks! Üks kummaline park oli ka parlamendihoone kõrval - imepisikene, selline laste mänguväljaku suurune. Aga korralikult aiaga ümbritsetud, lukku isegi vist käis. Eksponeeriti seal jaanalindude tagumikke! Kui kujutada jaanalindu, kes on pistnud pea maa sisse, siis üldiselt maa peale jääv osa ongi üks suur linnu tagumik. Aga kunst on kunst!

Meie aga otsisime nüüd parlamendihoone kõrvalt üles päris kunstimuuseumi! Antoine Joseph Wiertz (1806-1865) oli Belgia maalikunstnik, skulptor, litograaf ja kunsti kirjanik. Wiertz on tuntud oma religioossete, ajalooliste ja allegooriliste teoste poolest. Tema maalid on tõeliselt monumentaalsed! Et maalida selliste hiiglaslike mõõtmetega maale, tuli kunstnikul ehitada omale isiklik koduateljee. Nautides parasjagu riigi poolehoidu ehitas ta selle sobivalt muidugi riigi raha eest. Wiertzi on mõjutanud Rubensi ja Michelangelo teosed. Paljud tema maalid on õudsed ja erootilised. Wiertz töötas oma koduses ateljees, praeguses muuseumis, erakuna kuni surmani. Seal samas ateljees kunstnik surigi. Oma ateljee koos töödega pärandas ta riigile. Muuseumihoone ümber on väike armas skulptuuridega kaunistatud park. Mõtlesin, et huvitav mitu protsenti eurosaadikutest teab, milline pärl nende töökoha kõrval paikneb ja mitu protsenti neist on seda külastanud? Muuseumi sai külastada kusjuures täiesti tasuta!

Kesklinna poole tagasi jalutasime. Tee peal imetlesime Belgia kuninga paleed. Talviti on see külastajatele suletud, kuid suvisel ajal, väga lühikesel perioodil, saab seda täiesti külastada. Tegemist on kuninga ametliku paleega, kus kuningapaar siiski ei ela, kuid kasutab seda nö töökohana. Kuningapalee ees asub Brüsseli park. Ja sealt kohe ümber palee nurga oligi meie järgmine sihtpunkt: Kuninga väljak! Kuninga väljakul asub ridamisi erinevaid muuseume: Old England Building, mis sisaldab endas muusikariistade muuseumi, Magritte´i muuseum ja Royal Museum of Fine Arts. Meid huvitas kõige enam Magritte´i muuseum. Kahel viimasel on piletimüük ühine. Meie olime aga alustuseks veendunud, et külastame vaid Magritte´i oma.

Ostsime piletid. Müüja, kes meile need müüs, oli kuidagi tujutu ja nägi õnnetu välja. Katariina arvas, et äkki oli haige - jõi termosest teed vahepeal. Äkki tõesti... Aga saime piletid ja jalutasime maa-alust tunnelit pidi kõrvalmajas asuvasse muuseumi. Siin asub maailma suurim kollektsioon (230 tööd) Belgia sürrealisti René Magritte´i (1898-1967) töid. Fantastiline muuseum! Ning isegi Katariina jaoks oli mõni tuttav maal. Pärast ringkäiku läksime muuseumipoodi! Katariinale meeldivadki muuseumide juures kõige rohkem  poed. Sellel korral saime siit suhteliselt väikese vaevaga ka kingitused kodustele - Magritte´i maalidelt pärit motiividega sokid! Õues oli ilma aga endiselt kohutavalt ebameeldiv - külm, lõikav tuul ja mitte grammigi päikest. Kohvikus käik tundus väga hea mõttena! Enne, kui leidsime ühe imelise kohviku, jäi meile teele ette Èglise Notre-Dame du Sablon´i katedraal, millega pidime ka loomulikult põgusalt tutvuma. Katariina sai kirikus näitliku õppetunni sellest, milline on siis kolmelööviline kirik. Kahjuks olid siingi need plastümbrisega küünlad, mida nüüd enam ei ostnud.

Katedraali taguses pisikeses põiktänavas leidsime väga armsa pannkoogi kohviku. Ilmselgelt oli tegemist kohalike seas äärmiselt populaarse kohaga - saime pisikese, viimase vaba, nurgalaua. Ja uued inimesed said tulla alles siis, kui keegi lahkus. Tellisin pannkoogid lõhega. Mis oleksid olnud suurepärased, kui pannkoogid poleks olnud magusad! Ega ma ei mõistnudki, miks nad pidid magusad olema!? Neid süües oli aga kogu aeg peas vasardamas mõte, et kui suurepärased oleksid need koogid, kui nad ei oleks magusad! Lõhe ei sobi minu hinnangul kokku magusaga. Aga kokkuvõttes oli tegemist väga armsa söögikohaga. Ja seal kohvitassi taga istudes, jäin mõtlema, et tegelikult tahaks väga näha ikka kogu Royal Museum of Fine Arts´i muuseumi. Et mulle ju tegelikult kõige rohkem meeldib ikkagi natukene vanem kunst.

Otsustasime minna tagasi sinna! Ostes mõlema osa (Magritte´i muuseum + ajaloolise kunsti osa) piletid koos, oleks saanud muidugi odavamalt, aga ega rumalus või otsustamatus pole kunagi ega kellelegi kasuks tulnud. Pileteid müüs ikka veel sama müüja, kes oli ennegi meile piletid müünud ja nägi välja sama väsinud ja õnnetu. Vaadanud meile otsa küsis ta aga kohe, et te ostsite enne ju Magritte´i muuseumisse piletid? Jaa, ostsime küll! Ta palus neid, sest siis saab meile ikkagi soodustuse teha. Katariina teadis kohe, et viskas ära enda oma juba. Mina olin küll kindel, et see on mul kuskil alles, aga ka pika otsimise peale ei leidnud ma seda üles. Pidin kahetsusega tunnistama, et meil ei ole neid... (hiljem tuli minu pilet muidugi kaamera kotist välja). Aga müüja soovis meile ilmselt heameelt teha ja otsustas ikkagi müüa sooduspiletid meile! 

Kui ta pileteid vormistas, sõnasin talle, et olen väga hämmeldunud, et kuidas ta mäletas meid nende tuhandete inimeste hulgas, kes iga päev siit läbi käivad!? Naisterahvas oli silmnähtavalt õnnelik ja meelitatud minu imestuse peale ning sõnas, et tal on lihtsalt väga hea mälu nägude peale. Tänasin teda. Ja kogu meie pika piletimüümise tehingu peale saime me senise kurva naisterahva südamlikult ja õnnelikult naeratama - loodetavasti jätkus seda naeratust tal pika tööpäeva lõpuni ja kauemgi veel. Meie panime oma seljakotid aga taas kappi (saime kasutada kusjuures Luksemburgist saadud žetooni). Belgia kaunite kunstide muuseum seob endas tegelikult kuute erinevat muuseumi. Juba külastatud Antoine Wiertzi ja Magritte´i muuseumi ning meid hetkel ootavat The Oldmasters´i muuseumi ja lisaks sellele moodsa kunsti muuseumi ja Constantin Meunieri muuseumi.

The Oldmasters´i osas on ulatuslik Euroopa maalide, skulptuuride ja joonistuste kogu alates 15. kuni 18. sajandini. Suurem osa kollektsioonist on moodustatud kronoloogilises järjestuses esitatud flaami maalikunsti ümber - Brueghel (nii vanem kui noorem), Weyden, Hieronymus Bosch, Anthony van Dyck jne. Samuti on siin eraldi saal pühendatud Rubensile, kus on üle 20 tema maali. Minu jaoks oli äärmiselt üllatav kohata siin Jacques-Louis David´i "Marat surma". Jalutasin lummatult sealt erinevates saalides, imestades ainult selle üle, kui õnnelik võib inimene olla võimaluse üle külastada kunstisaali. Katariinast suutsin vist küll juba esimeses saalis maha jääda. Olin jõudnud oma ringkäiguga natukene rohkem kui poole peale, kui minu suureks üllatuseks selgus, et muuseum suletakse 15 minuti pärast. No vot, seda ebaõnne küll! Teha polnud loomulikult midagi ja pidime meiegi lahkuma. Aga see tähendas seda, et peame (vähemalt mina) tulema siia veel kolmandatki korda tagasi, sest minu ringkäik sai ootamatu lõpu vahetult enne seda, kui pidin jõudma Brueghelite saali, mis minu silmis vaieldamatult kogu muuseumi pärl!

Nüüd mõtlesime otsida üles vaat et kõige kuulsama Brüsseli vaatamisväärsuse ehk Pissiva poisi. Purskkaevuks olev 61 sentimeetri kõrgune pronkskuju kujutab alasti poissi pissimas basseini. Kuju valmistati 1619. aastal. Seda on korduvalt varastatud ning praegu nähtav kuju on 1965. aastal valmistatud koopia. Originaali hoitakse Maison du Roi hoones keskväljakul, kus on ka Pissiva poisi kostüümide muuseum. 1975. aastast alates on kuju kultuurimälestisena kaitse all. Skulptuuri riietatakse mitu korda nädalas erinevatesse kostüümidesse vastavalt ettevalmistatud kavale, mis on skulptuuri kõrvale ka välja pandud. Kuju garderoob koosneb mitmesajast kostüümist. Vanim kostüüm pärineb juba 17. sajandist. Riietamist korraldab The Friends of Manneken-Pis ühing, mis võtab igal aastal vastu ettepanekuid uuteks rõivasteks. Riietamistseremoonia viiakse alati läbi pidulikus meeleolus. Paljud kostüümid kujutavad Brüsselit külastavate erinevast rahvusest turistide rahvarõivaid, kuid on ka näiteks erinevate ametite tööriietusi.

2006. aastal riietati Pissiv poiss esmakordselt eesti rahvariietesse Eesti Vabariigi 88. sünnipäeva auks. 2010. aasta veebruaris sai kuju seto rahvarõivad. Nüüd sellelgi aastal oli kuju meie vabariigi sünnipäeva auks eesti rahvariietes, kuid kahjuks enne meie siia jõudmist. Aga no tegelikult peab ikka tõele au andma ja ütlema, et vaadata siin küll mitte midagi ei ole! Kui neid kostüüme Pissival poisil seljas poleks, saaks võib-olla skulptuurigi imetleda... aga no nende kostüümide alt ei paista seegi välja. See oli muidugi ette teada ning ega ma ei oodanudki midagi erilist. Õues hakkas aga juba hämarduma ning oligi paras aeg hotelli tagasi jalutada.

Ühel hetkel takistasid meie kodutee aga sajad traktorid. Belgia põllumehed protestisid ilmselt jälle mingite eurotoetuste vähendamise vastu või siis nõudsid väga valjuhäälselt (traktori signaalide tekitatud lärm oli kurdistav!)  hoopis nende tõstmist Euroopa Liidu poolt. Pääsenud traktorikolonnist lõpuks liiklusreguleerija abiga läbi ja teisele poole teed, käisime veel poes. Poes on aga siin mõnes mõttes keeruline käia: ei pruugi leida poes kaupadelt meile mõistetavas keeles infot. Belgias on kolm ametlikku riigikeelt - hollandi, prantsuse ja saksa keel. Mina mõistan mingil algsel tasemel saksa keelt, aga ülejäänutest pole mul aimugi. Aga info poes kippus olema nagu meie kiuste just neis kahes teises keeles. Õhtusöök lõpuks ikkagi käes jalutasime hotelli, kus sõime õhtust, kirjutasime veel ja lugesime.

Raha kulutasin täna 2,50 rongipiletile, hommikusöök maksis 13 eurot, Magritte´i muuseum 15 eurot, lõunasöök 22 eurot, The Oldmasters´i muuseum 5 eurot, kingitused 56 eurot ja poes kulus 2,5 eurot. Kokku kulutasin siis 136 eurot täna!