BRÜGGE, LUKSEMBURG, BRÜSSEL - 6. PÄEV

KUUES PÄEV - 4. märts 2023

Meie viimane päev Brüsselit avastada! Tõotas tulla tihe päev. Täna ei söönudki me enne linna peale minekut. Suundusime kohe Brüsseli vanalinna kõige ilusamasse ja võib-olla ka tähtsamasse kohta: Grand Place´i väljakule. Meie hotellist oli sinna vaid 15 minutit jalutada! Tegemist on Brüsseli keskväljakuga, algselt linna keskturuga ning ühe maailma imelisema linnaväljakuga, mis on ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Selle ääres paiknevad endiste Brüsseli gildide barokkstiilis gildihooned, toretsev raekoda ja neogooti stiilis Kuningamaja (Maison du Roi). Grand Place´i ehitus algas 11. sajandil ning oli suures osas valmis 17. sajandiks. 1695. aastal hävis Üheksaaastase sõja käigus prantslaste pommide läbi küll suur osa suurejoonelisest väljakust. Süütekuulidele pidasid vastu vaid Raekoja fassaad ja torn, mis oli suurtükitule sihtmärgiks ja mida ei saanud seetõttu hävitada.

Väljakut ümbritsevad hooned ehitati järgnevate aastate jooksul uuesti üles, mille käigus sai väljak oma praeguse ilme. No mina olin igal juhul vaimustuses! Kui keegi tänapäeval ka veel nii ilusaid maju ehitaks. Endises Raekoja hoones paikneb hetkel Hotelll du Ville (jaa, sama nimega hotell oli ka Luksemburgi vanalinnas). Maison du Roi on ilmselt üks maailma ilusamaid, suurejoonelisemaid ja imposantsemaid ehitisi! Hetkel asub hoones Brüsseli linnamuuseum. Meil vedas, et olime olnud hommikul suhteliselt varased ja Grand Place meie hotellile nii lähedal: meie siia jõudes olid siin peale meie vaid mõned üksikud inimesed. Saime häirimatus rahus umbes pool tunnikest väljakut imetleda. Väljaku kõrvaltänavas asub St Huberti galerii: pikk kaubandustänav, mis kaetud suure klaasist katusega. Enamus poode siin Belgiale omaselt loomulikult śokolaadipoekesed. Aga leidus ka piisavalt kohvikuid. Peaaegu kõik  hetkel küll veel suletud. Mille üle natukene imestasime, sest nii vähe kell nüüd ka ei olnud. Aga Maison du Roi hoone taga asus imetore ja armas Lloyd´i kohvik, kus saime suurepärase hommikusöögi. Kohvikus oli väga palju rahvast täiesti arusaadavatel põhjustel - see oli avatud, õdus ja armas koht ning pakuti suurepäraseid kergeid sööke mõistliku hinna eest.

Kõht täis ootas meid ees Moe- ja Pitsimuuseum. Aga sellelt kohalt ootasin ausalt öelda kordades rohkem internetist saadud info põhjal. Natukene nägi tõesti suurepärast ning kogu maailmas tuntud belglastest pitsikudujate meistriteoseid. Kuid kujutasin endale ette juba harjumuspärast kaasaegset fantastiliselt huvitavat interaktiivset muuseumi. Püsikollektsiooni kõrval oli praegu muuseumis ajutine näitus lastemoest läbi sajandite. Ka seda oleks andnud kordades huvitavamalt üles ehitada. Siin olid aga poolpimedad sünged ruumid, vanad krigisevad ja logisevad sahtlid ning kurja silma ja pilguga turvamees. Belgia pits on muidugi läbi aegade olnud lausa hindamatu väärtus. Belgia parimad, osavamad ja kiiremad pitsikudujad on olnud läbi sajandite pea iga kuningakoja uhkus ja auasi. Kõik kõrgest soost aadlikud, nii mehed kui naised, on ihaldanud belgia pitsi!

Pärast pitsimuuseumi jagunesime Katariinaga: mina läksin taas kord (nüüd kolmandat korda!) Royal Museum of Fine Arts´i kohtuma madalmaade maalikunsti pärlitega ja Katariina läks kohvikusse. Lähenesin Kuninga väljakule nüüd hoopis teisest suunast eilsega võrreldes. Natukene teisest küljest sain imetleda ka Old Englandi hoonet. Märkimisväärne juugendstiilis hoone on ehitatud 1899. aastal uhkeks kaubamajaks. Tänasel päeval on see üks osa muusikariistade muuseumist. Ehitis meenutab natukene Eiffeli torni oma terasest konstruktsioonivöö tõttu.

Oma eesmärgile jõudes sain vaid kergendustundega tõdeda, et meile juba tuttavat piletimüüjat õnneks täna tööl ei olnud. Ei oleks osanud seletada ilmselt, miks ma kahe päeva jooksul juba kolmandat korda ühte ja samasse muuseumi tahan minna. Sain aga lõpuks oma eesmärgi täidetud: olles uuesti imetlenud Rubensi maale jõudsin lõpuks ka Brueghelite saali. Fantastiline! Kuigi mul oli suur enamus muuseumist juba vaadatud kulus mul ikkagi kaks tundi. Kogu muuseumi peale peaks korralik kunstihuviline varuma ikka terve päeva, kui soovib külastada ka Magritte´i muuseumi. Katariina sai aga rahulikud ja täiesti kunsti- ning kirikuvabad kaks tunnikest.

Edasi oli meil plaan minna Horta muuseumisse. Sinna poole teel olles jäi meile aga enne ette ilmatu suur vaateratas. Ja loomulikult tuli meil selle peale minna kohe! Ilm muidugi üldse ei soosinud sellist atraktsiooni olles endiselt tuuline, kõle ja igasuguse päikeseta. Õnneks istusime vaateratta peal suletud klaasgondlites, mis olid tuule eest kaitstud. Vaade linnale oli muidugi uhke! Kuid ilmselt oleks pidanud päris vanalinna südamele see ratas lähemal asuma, siis oleks vaade olnud veel kordades uhkem. 

Lõpuks jõudsime siiski ka Horta muuseumi juurde. Victor Horta oli Belgia arhitekt, kelle uhkest juugendstiilis elumajast ja ateljeest on saanud tänaseks päevaks tema majamuuseum. Sinna kohale jõudes selgus aga, et muuseumi saab külastada vaid eelneva broneeringu alusel. Kodulehte põgusalt sirvides mulle küll selline informatsioon silma ei jäänud, aga no kogenud turistina oleks võinud tulla ka ise selle peale, et vähemalt kontrollida! Jama oli vaid see, et olime kesklinnast ilmatu pika maa jalutanud Horta majani! Minu targa raamatu järgi pidi siin lähedal olema aga veel rida imeliste fassaadidega maju, mis väärt vaatamist - Ducpetiaux avenüü majad 18 kuni 24. Otsisime siis needki üles... aga neis jälle nagu polnud mitte midagi vaadata.

Kesklinna poole tagasi jalutades käisime mõnes poes. Ei ostnud aga midagi. Päris tükk aega veetsime ühes pisikeses ja armsas postkaartide poes, et valida ka Brüsselist kaart koju saatmiseks. Kui olime pärast pikka mõtlemist, valimist ja arutlemist suutnud lõpuks kaardi välja valida läksin seda maksma. Nagu tavaliselt küsisin sinna juurde ka marki. Täiesti ootamatult sain aga vastuse, et marke neil pole. Postkaardipood, kus ei müüda marke!? Jõllitasingi vist täiesti juhmi näoga müüjale otsa sellise vastuse peale. Seletas siis, et siit sama tänavat pidi alla minnes kohe järgmisel tänavanurgal on pood, kus müüakse ka marke. Sinna tänavanurgale jõudes oli meil muidugi meelest läinud, et marke vaja... Kaardi Eestisse pidime saatma tuvipostiga!

Olime siin olles kõik eelnevad päevad mõelnud kuuma śokolaadi peale, mida soovisime maitsta. Kõik minu eelnevad kogemused selles vallas on olnud aga äärmiselt ebameeldivad selle magususe poole pealt: kõik varem proovitud joogid on olnud tulimagusad. Seega polnud siiani julgenud siiski proovida. Nüüd jäi meile ette aga imearmas väike kohvik, kus otsustasime selle sammu lõpuks ära teha. Ja see jook oli täiesti suurepärane! Üldse mitte eriti magus, pigem mõnusalt vürtsine ja natukene isegi mõru. Tume śokolaad... ja  võib vist öelda isegi nii, et sellest päevast peale joon nimetatud jooki ka kodus ise tehtud kujul päris tihti. Pole vaja muud teha, kui tassitäis piima kuumutada ning sellesse sulatada sobiv ja meelepärases koguses śokolaad. Mina kasutan ikka päris tumedat. Vähemalt 70% kakaosisaldusega.

Nautisime oma jooke päris tükk aega. Õues oli juba pime kui lõpuks tänavale astusime. Käisime toidupoest läbi. Lidl jäi ette. Ja jälle imestasime kui paljud toidukaubad olid Eestiga võrreldes ikka väga odavad. Eks loomulikult on kokkuvõttes elu Belgias siiski kõvasti kallim ikka Eestiga võrreldes. Kalliks teevad selle Brüsselis just see tohutu hord Europarlamendi liikmeid, kes kõik peavad kuskil elama ning erinevaid teenuseid tarbima jne-jne. Aga aeg-ajalt tekitavad ka täiesti arusaadavad ning enesestmõistetavad faktid pahameelt ja tuska! Hotelli jõudmiseks pidime tegema aga suure ringi, sest sinna viiv tee oli lihtsalt üles kaevatud.

Raha kulutasin mina täna hommikusöögile 12 eurot, taas 10 eurot kunstimuuseumis, pitsimuuseumis 4 eurot, vaaterattaga sõit läks mulle maksma 10 eurot, postkaart 1,1 eurot, kuum śokolaad 4 eurot ja poes kulus 10 eurot. Kokku siis 51 eurot ja 10 senti. Kui nüüd arvestada kogu reis kokku ühe inimese peale siis on kulutusi olnud järgmiselt: 18 eurot maksin reisiraamatu eest, 93 eurot olid lennukipiletid edasi-tagasi ning reisil olles olen kulutanud 293,4 eurot. Lisaks veel juurde parkimine Riia lennuväljal 8 päeva eest 15 eurot, bensiinikulu Riiga ja tagasi sõitmiseks umbes 30 eurot, hotellid Luksemburgis ja Brüsselis kokku 262 eurot ja ette ostetud rongipiletid Luksemburgi ja tagasi 35 eurot. Ehk siis kõik kokku 746,4 eurot. Võib küll öelda, et reisimine on viimaste aastatega kõvasti kallimaks läinud. Veel paar aastat tagasi oleks sellise reisi kulu jäänud kuskil 500 euro ringi.