NELJAS PÄEV - 31. juuli 2023
Ärkasime hommikul kerges vihmasajus. Õhtul olime samuti väikese vihmasabina ja imelise vikerkaare saatel telki roninud ja magama jäänud. Mulle tohutult meeldib telgis magada kui vihm vaikselt vastu telgikatust rabistab. Mõnikord ärkan öösel vihma peale lihtsalt sellepärast, et nentida kui mõnus on magada! Aga no mõnus on see tõesti ainult sellise kerge vihma puhul. Lõpuks olime kõik siiski üleval ja pidime ikkagi telgist välja ronima. Katariina ja Eliisabet pidid telgi nüüd vihmas ja märjana kokku pakkima ja see polnud enam sugugi mõnus. Hommikusööki pidime meie Karliga tegema samuti vihmas, aga isegi väga see ei häirinud! Oleme ilmselt harjunud. Seni on iga päev natukene vihma sadanud. Õnneks ei ole vihm tõesti meie tegemisi eriti seganud!
Kui olime oma laagri kokku saanud, millele aitas kõvasti kaasa tihenev vihmasadu, otsustasime minna ülespoole siiski eile korraks külastatud linna tagasi. Et vaadata soovitatud imelist vanalinna. Eile sõitsime küll linna juba sisse ööbimiskohta otsides, aga siis mingil hetkel otsustasin, et aitab: peame keskenduma eelkõige siiski ööbimiskoha otsimisele. Aga kui me juba siin nii lähedal olime oleks olnud kahju sellist võimalust käest lasta. Linn nimega Hann. Münden (täispikk nimi Hannoversch Münden) on kõige kuulsam oma 700 ligi 600 aastase poolpuit vahvärk maja poolest, mis on päriselt nii vanad, olemata siis üks neist linnadest, mis on pärast II maailmasõda lihtsalt uuesti üles ehitatud. Valides linnu, mida külastada meie sõidul läbi Saksamaa, oligi mulle üheks kriteeriumiks see, et vanalinn oleks päriselt ka vana ehk pääsenud II maailmasõja suurest hävitustööst.
Saksakeelsest sõnast "fachwerk" tulnud väljend vahvärk on alates keskajast levinud dekoratiivne seinakonstruktsioon, kus vertikaalselt, diagonaalselt ja horisontaalselt asetatud puidust sõrestiku vahel on savi, tellised vmt materjaliga täidetud ja krohvitud pind. Kusjuures sõrestik jäetakse enamasti nähtavale, mis teebki need majad nii imetlusväärseks ning omaseks siinsele piirkonnale. Vahvärkstiil ongi eelkõige kasutusel Saksamaal, Põhja-Prantsusmaal ja Inglismaal keskajast kuni 20. sajandi esimeste kümnenditeni. Just see ehitustiil ongi minu hinnangul see, mis teeb Saksamaa väikelinnad nii imeliselt armsaks ja ilusaks. Jalutasime selles imeilusas, imepuhtas ja viimse detailini korrastatud linnas päris pikalt.
Ühele eriti armsale tänavale jõudes kandus meieni valjuhäälne kisa: mustanahaline nooremapoolne daam avaldas väikese poe ees seistes väga kõva häälega oma rahulolematust millegi üle. Kisa kestis ikka väga pikka aega ja läks järjest kõvemaks. Lõpuks jalutas ka üks politseinik käratseja juurde. Tahtsin küll sealt tänavalt teha paar pilti, aga kuna riid ei näidanud vaibumise märke, siis loobusin ja jalutasime edasi. Lapsed leidsid ühe väga toreda poe, kus müüdi ainult odavaid asju! Igaüks meist tuli sealt vähemalt ühe ostuga ka välja: Katariina sai teed, Eliisabet śampooni, mina musta pesu jaoks pealt suletava koti (reisil hea kasutada) ja Karl ostis endale hunniku mudelautosid (neid Hot Wheels´i omasid!). Hann. Mündenis on kusjuures sündinud ja kasvanud Hitleri isiklik sekretär Christa Schroeder.
Meie sattumine Hann. Mündenisse tõestab jälle ilmekalt asjaolu, et kõige põnevamatesse ja ilusamatesse kohtadesse satutakse ikka juhuslikult. Aga edasi sõitsime nüüd ikka alla lõuna poole. Sõitsime kiirteel ja väiksematel teedel vaheldumisi. Kiirteelt maha juhatas meid Waze kusjuures täiesti omaalgatuslikult eeldades, et soovime vältida eespool ootavaid ummikuid. Eks see oli õige küll: pääsesime seetõttu vähemalt kahest väga suurest ummikust. Mind on siin tõsiselt hämmastanud kiirteedel liiklemise kultuur! Näiteks, kui on ummik, siis ei kihuta keegi kellestki mööda, keegi ei tõmble erinevate ridade vahel, et paar sekundit kiiremini või paarist autost ette poole saada. Isegi mootorratturid, kes iseenesest saaks autode vahelt kenasti mööda, püsivad selles kohas, kus nad ummiku tekkides olid. Kui on ummik, siis on see kõigi jaoks ühesugune ning kõik on selles võrdsed!
Samuti on siin reegliks, et ummiku tekkimisel (õigemini kui paar autot juba pidurdavad), lülitatakse koheselt sisse ohutuled, et taganttulijatele võimalikust ohust võimalikult kiiresti märku anda. Mis on igati mõistlik arvestades siinsete kiirteede olematuid kiiruspiiranguid. Ja kui on juba selge, et ongi ummik, siis liiguvad nt kaherealise tee puhul autod kahte viirgu laiali, esimeses reas sõitjad paremale ja teises reas olijad vasakule, et tee keskel oleks ruumi operatiivsõidukite jaoks nagu kiirabi, pääste, politsei. Ja nagu eespool just mainisin: vaatamata tekkivale keskmisele vabale ja laiale sõidureale, ei kasuta ükski autojuht seda kurjalt oma huvides ära, et kiiremini edasi saada! Ei tea, kas see on sakslaste seadusekuulekus või lihtsalt arvestamine oma ligimesega, aga igal juhul on selline üksmeel ning teineteise austamine muljetavaldav. No või vähemalt mulle avaldas muljet! Järgmine linn, mida külastasime oli aga Alsfeld. Tegemist on samuti pisikese linnaga, kus säilinud imeline päris vanalinn uhkete vahvärk majadega. Enamus II maailmasõja koletust pommitamisest pääsenud linnu olid suhteliselt tähtsusetud. Nende lähedal ei olnud mingeid strateegilisi objekte ning linnad ise enamasti pisikesed. See-eest on nende tähtsus just pärast sõda oluliselt tõusnud armastatud turismiobjektidena.
Alsfeldi on ürikutes mainitud esmakordselt juba 9. sajandil. Tänasel päeval tõmbab linn turiste ligi oma 16.-17. sajandist pärit maalilise vanalinnaga. Kõige kuulsam hoone Alsfeldis on 1512-1516 ehitatud tüüpiline hilisgooti raekoda, mis on kaunimaid vähvärkmaju kogu Saksamaal. Imestasin raekoja väiksuse üle: hoone on üks pisemaid Alsfeldi vanalinnas. Et kuidas need kunagised uhked raehärrad sinna kõik nõu pidama mahtusid? Aga ju siis ikka kuidagi mahtusid! Eriti nägus on ajalooline raesaal, kuid see oli kahjuks tänasel esmaspäeval suletud. Raekoda on ehitatud kõrgetele ja võimsatele kivist sammastele nii, et maja alla moodustab kaetud ruum. Algselt asus seal linna turg. Hiljem laienes turg kogu raekoja väljakule. Jalutasin raekoda ja turuplatsi ümbritsevatel tänavatel ringi.
Raekoja taga on kohe 13.-15. sajandil ehitatud Walpurgiskirche, kus on huvitavaid freskosid. Kiriku seinal oli info kellamängu aegade kohta. Jäin seda uurima, et kas meil oleks lootust seda kuulda, kui see juba algaski. Küsi vaid ja Sulle antakse! Isegi küsida pole. Mõtlemisest piisab... Kiriku ümber oli päris palju ruumi, kus ka mitmeid parkimiskohti. Mind on siin äärmiselt üllatunud asjaolu, et põhiliselt igasse vanalinna võib autoga sisse sõita, parkida seal igal pool, parkimiskohtasid jätkub ning kõigele lisaks on parkimine ka tasuta või siis maksab see väga vähe. Paari euro eest on saanud igas linnas parkida vähemalt pool päeva. Kui see, nagu öeldud, üleüldse tasuta ei ole! Ja need linnad ei ole sugugi autostunud. Pigem on siin äärmiselt vähe autosid näiteks Tallinnaga võrreldes. Väga tore on veel see, et igas linnas on juba linna sisse sõites, näidanud viidad parklate juurde kesklinnas. Oleme järginud neid juhised ning tõesti iga kord vanalinna kõrval leidnud vabad parkimiskohad. Vihma hakkas aga uuesti tibutama. Kuulasime kellamängu ära ja suundusime auto juurde tagasi. Alsfeldist välja sõites käisime tankimas. Tänase lõunasöögi tegime hommikul kaasa tehtud võileibadest ning muust käepärasest, mis meie tagavaradest leida oli.
Ees oli meil täna veel pikk sõit Austriasse, kus ootas meid kolmeks järgmiseks ööks broneeritud korter. Nüüd läksin rooli mina. Ees ootas suhteliselt üksluine sõit kiirteel ja seda kõlbasingi kõige rohkem sõitma mina. Samas, Saksamaa kiirteed ei ole pakitud kolme-nelja meetriste kõrgete müüride vahele nagu näiteks Poolas, mistõttu avanevad Saksamaal neiltki päris kaunid vaated ümbritsevale maastikule. Enne Austriasse jõudmist otsisime Saksamaa ühe odavaima (meie arvates vähemalt) poe Lidl´i. Ostsime kaasa paariks päevaks söögitegemiseks vajalikud asjad. Korteris pidi meil olema täisvarustuses köök. Seega plaanisime hommiku- ja õhtusöögid ise valmistada. Suures osas olid meil muidugi söögid kaasas, aga salatimaterjali, värsket leiba, sinki jne. Mõned veinid. Järjekordse üllatuse osaliseks saingi siin toidupoe hindade osas... ja just see fakt, et 2 euro eest võib saada siit näiteks väga hea kuiva roosa veini!!! Eestis ma ei ole mitte kordagi Lidl´i veel sattunud, aga millegipärast arvan, et Eestis ikkagi ei saa nii odavalt mitte midagi.
Austrias ööbisime pisikeses nelja riigi (Saksamaa, Austria, Liechtenstein ja Śveits) ristumiskohas asuvas Hohenemsi linnakeses. Õige maja juurde jõudes avastasime uudse ja uhke kontaktivaba hotelli registreerimise süsteemi. Masin oli ukse taga ning sellega tuli toimetada kõik toimetused: sisse registreerimise ankeedi täitmine, tasumime, uksekaartide saamine. Lõpuks tuppa jõudes avastasime imearmsa ja mugava hotellitoa. No tegelikult oli tegemist isegi korteriga. Meil oli köök ja kaks magamistuba. Loomulikult vannituba ka. Suur rõdu oli ka, aga samas maja ümber mingit eriti ilusat vaadet ei olnud. Samas märja telgi kuivatamiseks sobis see suurepäraselt! Tegime mõnusa õhtusöögi. Ja kuna menüüs oli pasta, siis oli loomulikult tegijaks Karl, kes on meie pere parim pastameister!
Olime jõudnud Austriasse isegi paar tundi varem plaanitust, mistõttu saimegi mõnusalt süüa teha, õhtust süüa ja natukene niisama vedeleda. Järgmised kolm ööd veedamegi nüüd siin korteris. Nüüd algas see päev, kus enam päevas läbitud kilomeetreid ei osanud ma öelda vaid kõik läksid kokku alates tänasest. Raha kulutasime täna parkimisele Hann. Mündenis 1 euro, poes 15 eurot, bensiinile 73 eurot, toidupoes 41 eurot ja hotell Austrias maksis kolmeks ööks 521 eurot. Kokku 651 eurot.
No comments:
Post a Comment