KUUES PÄEV - 2. august 2023
Täna plaanisime avastada osakest Śveitsist! Eliisabeti soov sellel reisil oli matkata mägedes nii Austrias kui Śveitsis. Meie eelmisel autoreisil Balkani maadesse meeldisidki talle kõige rohkem need päevad, kus me Montenegros ja Serbias mägedes matkasime. Meie eilsel matkal Liechtensteinis ilmutas muidugi temagi kõikehõlmavat laiskust. Tänane hommik tervitas meid aga kõikehõlmava vihmasajuga. Taevas oli hall ja vihm tundus lõputu! Kuigi usaldades ilmateadet, pidi meid täna ees ootama reisi ilusaim ilm!? Aga nagu klassikud on öelnud: on nagu on ja tuleb, mis tuleb! Meil polnud paremat ilma hetkel kuskilt võtta ning pidime oma plaanid teoks tegema sellega mis antud. Tegime kaasa taas mõned võileivad ning hallis vihmasajus asusime Śveitsi poole teele. Täna kolmekesi, sest Katariina jäi õppima. Mõni eriti laisk üliõpilane peab kahjuks keset suvegi koolitöid tegema. Tegelikkuses asi siiski nii hull pole - tal vaja oma bakalaureuse töö jaoks kirjutada luuletused, aga inspiratsiooni leidmine ühel luuletajal ei pruugi olla sugugi lihtne.
Mägedes oli vihmaga päris kehv sõita, aga kui juba otsapidi Śveitsis olime, hakkas sadu järele andma ja jõudes esimesse sihtkohta ehk pisikesse Appenzelli linna, tuli päikegi lõpuks välja. Appenzellis (tegelikult kogu siinses piirkonnas) on väga tugevad rahvuslikud traditsioonid ja äärmiselt puhas looduskeskkond. Ilmselt on need ka põhjused, miks tulevad siia turistid. Ja siis need alpilinnakeste maalitud majad! Meie sattusime siia siiski kõige enam asukoha tõttu: see Śveitsi kirdenurk jäi meie asukohale kõige lähemale. Appezellis on siiani säilinud linna keskväljak
Landsgemeindeplatz, kus toimub regulaarselt igal aprilli viimasel pühapäeval kantonite (regionaalne üksus) rahvahääletus. Hääletus toimub lihtsa käetõstmise meetodil ning hääletamisele pannakse rahvast puudutavad regionaalsed küsimused. Appenzellis loeb tõesti rahva hääl! Traditsioon on säilinud 14. sajandist peale, kus mõõkadega ehitud mehed kogunesid oma arvamuse avaldamiseks. Ja just nimelt mehed: naistel ei olnud kuni 1990ndate aastateni õigust kantonivalimistel hääletada.
Jalutasime selles maalitud fassaadidega majadega linnas ringi - olid tõesti kaunid majad. Eriti ilusa ja uhke maalinguga oli Raekoda, mille kõrval pisikeses puumajas asub Appenzelli muuseum ja infopunkt. Meie läksime infopunkti, et uurida täpsemalt võimalusi minemaks Śveitsi selle piirkonna kõrgeima mäe Säntise otsa. Minu mõte oli sõita köisraudteega üles ja matkata siis alla tagasi. Aga tahtsingi üle küsida, et kas see ka reaalne on elementaarsema varustuseta nagu matkasaapad? Infopunkti töötaja oli igal juhul veendunud, et mitte mingil juhul!!! Et sinna mäkke ikka korralike matkasaabasteta ei lähe. No ma olin ikkagi natukene skeptiline alguses. Vähemalt selles osas, mis isiklikult minusse puutus.
Saime juhised kuhu peame täpselt sõitma, et jõuda Säntise jalamile tõstuki juurde ning asusime teele. Säntise tipp asub Alpsteini massiivis ning on oma 2502 meetriga mäestiku kõrgeim. Teele jäi meile maaliline Urnäschi küla, mida meil samuti plaanis külastada. Aga jätsime selle siiski tagasituleku ajaks. Kõigepealt mägi! Teel ülespoole avanesid nüüd meile tõesti need kõige tüüpilisemad ning maalilisemad alpimaastikud. Minul on olnud õnn neid imetleda palju Alpides ronides. Karl on käinud korduvalt Alpides nii Śveitsis kui Prantsusmaal lauatamas. Seda siis talvel. Suvised vaated olid tal nägemata. Eliisabet polnud varem aga nii kõrges mäestikus üldse käinud. Muidugi väga kõrgele minnes kaovad sellised maalilised rohelised vaated ära asendudes lume ja jääga, aga needki on nauditavad. Üks kaunimad päikesetõuse on jäänud mulle meelde näiteks Mont Blanc´il ühel hommikul kella viie ajal. Samas muidugi üks külmemaid!
Tõstukid lähevad üles mäkke iga poole tunni tagant. Ostsime piletid ära ja pidime umbes 15 minutit ootama. Piletihinnad on muidugi üüratud! Ja ootamatult selgus, et mina kui üliõpilane, sain kõige odavama pileti 34 euro eest. Karli ja Eliisabeti piletid maksid kumbki 58 eurot! Eliisabet ei võtnud oma õpilaspiletit lihtsalt kaasa!!!? Aga no kui me muidugi sinna tõstuki peale saime ja üles hakkasime sõitma, siis need vaated olid loomulikult võrratud. Ilm oli läinud väga ilusaks, mistõttu saime segamatult nautida ning pildistada. Üllatavalt oli enne päris üles jõudmist peatus: mõned, välimuselt eluaegsed ning sitked matkajad korralikus varustuses, läksid seal maha. Ilmselt oli seal mingi matkaraja algus. Meie sõitsime aga päris üles välja. Gondlist väljusime uhkesse hoonesse, mistõttu kohe ei saanudki aru, milline meeletu tuul siin mäe otsas oli!
Kui siis päris õue astusime pidi tuul minema viima esimese hooga! See oli tõesti nii tugev, et isegi kohal seismisega oli raskusi. Rääkimata käimisest. Kohe kui ühe jala astumiseks üles tõstsid, oli selline tunne, et tuul viib minema. Kõikide inimeste liikumine nägi kõrvalt vaadates äärmiselt kummaline ja naljakas välja. Kõik üritasid ennast väga raskeks teha ja hästi maad ligi hoida. Samas pidi treppidest üles ronima. Sest see päris tipp oli natukene veel edasi. Kuidagi jõudsime sinna. Osad inimesed siiski loobusid: see meeletu tuul ikka ehmatas ära ja kiiresti suunduti tagasi maja kaitsvasse varju. Aga vaated siin olid imelised! Säntise tipust avanevad vaated põhja pool Bodeni järve ja Schwarzwaldini ning Glaruse Alpideni lõunas. All turnivat matkarada vaadates ja mõeldes tänasele meeletule tuulele, ei tundunud enam tõesti hea mõte lühikeste pükste ja tossudega alla minemine.
Karl turnis muidugi mõnuga vinges tuules mööda kaljusid! Poseeris siin ja seal. Fotod saime ägedad. Aga mingi aja pärast hakkas see tuul liiga tegema - nii kõva tuul pani minul igal juhul pea huugama. Ega me hästi valmistunud selliseks kohaks ei olnud. Tegimegi veel viimased poseerimised ja läksime meiegi sisse tagasi. Sees selgus, et hoones on ka päris suured näituseruumid. Käisime needki läbi. Siis leidsime mõnusalt paar lauda ja istusime oma lõunasööki nautima. Kaasa võetud võileivad tundusid täna eriti head millegipärast. Saime oma lõuna söödud ja käia korraks ka kõrval asuvas turistipoekeses. Uuesti tõstuki peale ja taas mäest alla. Alla sõites olid kohati need vaated veelgi ilusamad võrreldes üles minekuga. Valisingi teadlikult meile kohad teisele poole alla sõites.
Sõitsime tagasi Urnäschi. Pisikene alpikülakene muljetavaldavate lillepottidega akendel. Nagu piltpostkaart alpimaastikelt. Meie läksime Brauchtummuseumi. Muuseumis on vanade piirkondlike talumajade taastatud interjöörid, rõivad ja käsitöö. Samuti suur Alpi kellade kogu. Need on siis need kellad, mida kariloomad siin kaelas kannavad. Nendel kelladel on aga peale looma asukohast märku andmise väga suur vanadesse rahvatraditsioonidesse kuuluv tähendus ning nad on seotud paljude just siinse piirkonna iidsete kommetega. Muuseumis oli väga tore piletimüüja! Vanem proua, kes rääkis ainult saksa keeles, kuid kõik jutud saime räägitud. Minu ammu unustatud saksa keel on hakanud siin oldud aja jooksul vähehaaval meelde tulema. Põhiliselt soovitas ta meil vaadata dokumentaalfilmi Alpenzelli piirkonna vanadest rahvakommetest. Leppisime kokku, et ta paneb meile 30 minuti pärast valmis inglise keelse filmi.
Aga juba 10 minuti pärast tuli käbe vanaproua joostes üles ja teatas meile, et tal on kõik nüüd filmi vaatamiseks valmis. Kiirustasime siis alla tagasi. Film rääkis Alpenzelli vanadest traditsioonidest, mida siiani vapralt ja suure uhkusega au sees hoitakse ning järgitakse. Śveitslastele meeldivad väga suured ja lärmakad festivalid ning pidustused uhkete kostüümidega. Just nende juurde kuuluvadki need lehmakellad. Ja kellasid kannavad endiselt osad siinsed lehmad. Paljudel rahvafestivalidel on paganlikud juured. Eriti neil, mis kuulutavad kevade tulekut. Samas lugesin ühte arvamust, mis selle ümber lükkas ning seostas nimetatud vanu kombeid hoopis Rooma impeeriumi ja tolle vanade rahvakarnevalide (vastlapäeva) traditsiooniga. Selle poolt räägib fakt, et vastlakarneval elab Itaalias väga jõuliselt tänaselgi päeval. Kogesime seda Katariinaga eelmisel kevadel Napolis. Võta siis kinni, mis see päriselt õige on!? Mägikülades peetakse rahvapidustusi spetsiaalselt lehmadegi auks, tähistamaks kevadist ja sügisest karja ajamist - karja ajamist üles mägedesse või sealt tagasi külasse. Maikuus on ka näiteks lehmavõitluse meistrivõistlused!
Mitmeid tavasid peetakse tänapäeval siiski kergelt öeldes natukene kummaliseks nagu näiteks laste suitsetamist, juba mainitud vabas õhus hääletamist ja lehmadele pühendatud tseremooniaid ning enamus pidustustega kaasnevat lärmi, milles kõige olulisemal kohal taas need lehmakellad.
Funkensonntag´i ehk sädemepühapäeva tähistatakse tuhkapäevale järgneval pühapäeval ning sellega aeti minema talv. Peo tipphetk on
Funkebaabe - ilutulestikuga täidetud nukk asetatakse traditsioonilisele jaanitule kohale, et sellega talv minema hirmutada. Kui nukk plahvatab ongi talv väidetavalt oma otsa leidnud! Külad võistlesid omavahel selles, kes suudab suurema ja uhkema lõkke teha (tänasel päeval on loomulikult kehtestanud sellele piirangud). Lõkke jaoks kasutatava puidu pidid korjama kohalikud poisikesed. Ning päeva tegevuste seotus tule ja sädemetega on andnud ilmselt ka aluse poiste suitsetamise julgustamiseks sellel päeval, mida aktsepteeritakse kusjuures tänase päevani.
Funkensonntag hõlmab endas lisaks
Funkebaabele tõrvikuparaadi, ilutulestikku ning spetsiaalse küpsetise
"Küechle" jagamist kostümeeritud naiste poolt.
Funkensonntagi tähistatakse ka Liechtensteinis.
Järgmine natukene veider ja jube traditsioon on uusaasta tähistamine, mis samuti pärineb paganlikest aegadest. 31. detsembril ja uuesti 14. jaanuaril (vana kalendri järgi uusaasta) peidavad kohalikud põllumehed end jubedate ja veidrate maskide taha ja riietuvad paganliku välimusega okstest, lehtedest, samblast ja muudest looduslikest materjalidest valmistatud kostüümidesse kandes kaelas hiiglaslikke lehmakellasid. Et siis meenutada vaime... nimetatakse neid mummeriteks. Kellad helisevad (loe: teevad kohutavat lärmi), kui mehed oma külas ukselt ukseni käivad, aeglasel ja kummituslikul moel joodeldades, soovides naabritele head uut aastat. Samas peab märkima, et osad mummerid ei riietu mitte koledatesse kostüümidesse, vaid vastupidi väga kaunitesse rahvarõivaste sugemetega värvilistesse sametrõivastesse, millede põlvpükste juurde käivad lumivalged põlvikud. Mõned mehed riietuvad ka naisteriietesse. Aga nendegi kostüümide juurde käivad jubedat häält ja kära tegevad lehmakellad. Maailma eri paigus on võimalik leida mitut eri tüüpi joodeldamist, kuid see, mida tehakse Appenzelli piirkonnas uuel aastal on eriti jube ja külmavärinaid tekitav. Kellel nüüd huvi tekkis, siis külastage vana-aasta öösel Urnäschi ning seal võib kindlasti nii mõndagi huvitavat ja põnevat kohata! Kuna praegu siiski suvi, siis õnnestus kõik neid pidustusi vaid filmilindilt näha: sellele vaatamata olid need äärmiselt muljetavaldavad ning võimsad. Foto pidin laenama olude sunnil internetiavarustest.
Pärast sellist toredat muuseumi- ja filmielamust sõitsime Herisausse, mille puhul on tegemist juba väikese mägilinnakesega. Siingi olid mõned vanad ja huvitavad maalitud majad. Aga linn ise suurem ja avaram näiteks Appenzelliga võrrreldes. Otsisime siit mõnd toredat ja mõnusat kohvikut, kus saaks üht head kohvi nautida. Otsida me ju võisime, aga ei leidnud me mitte midagi! Isegi tark mees taskus Google ei aidanud hädast välja. Hakkasime siis lõpuks Austria poole tagasi sõitma, lootes, et jääb tee peale mõni imelise vaatega kohvik. Olles mõnda aega sõitnud, saime aru, et nii me vist jäämegi ilma tänasest kohvikust. Karl pani nüüd ikkagi Googli kohvikut otsima ning seekord leidiski ta neid kohe päris palju. Kuigi kahjuks enamus neist osutus suletuks!? Siin on vist tõesti selliselt, et põhihooaeg on tegelikult talvel. Või oli see seotud hoopis eilsete suurte pidustusega riigi sünnipäeva puhul.
Lõpuks siiski leidsime ühes imepisikeses külakeses või linnas, mine nüüd võta kinni, mis see täpselt oli, pisikese kohaliku pagaritöökoja. Küla või linn koosnes kirikust, paarist poest, imepisikesest purskkaevuga keskväljakust ja elumajadest nende ümber. Müüja inglise keelt ei rääkinud ja kuni mina oma unustatud saksa keeles sõnu ritta seadsin, jõudis tulla üks väärikas vanaproua, kes kõneles väga head inglise keelt. Edastas kõik meie soovid ja küsimused, meie põhiline soov oli võimalus istuda väljas, millele müüja vastas väga rõõmsalt "jaa", aga kuna me väljas laudu ei näinud, siis arvasime, et ta ei mõistnud meid, müüjale. Selgus, et müüja mõistis meid küll ja laud, kus võisime istuda, oli nurga taga purskkaevu kõrval. Me lihtsalt ei näinud seda!
Kohalik proua soovitas meil veel proovida siinse piirkonna traditsioonilist alpi juustu pirukat, mis pidavat viima keele alla! Loomulikult ei saanud me sellist soovitust eirata. Ja juustu valmistamine on üks selle piirkonna väga vanu traditsioone, millega jällegi seotud mitmeid kombetalitusi, aga las need olla... Tellisime pirukad, Karlile ja Eliisabetile kohvid ja mulle ühe kohaliku külma õlle. Istusime kui paradiisis! Ilm oli pöördunud 180 kraadi - hommikusest lausvihmast oli saanud kõikehõlmav päikesepaiste ja tegemist oligi meie reisi kõige ilusama ilmaga päevaga! Nautisime kõike seda ikka täiega. Kui tagasi hakkasime sõitma sai rooli istuda Karl. Olime leppinud kokku, et täna siis võtan mina selle ühe õlle kohvikus ja Karl teeb sama järgmisel korral. Ette ruttavalt võin öelda, et sellise nauditava võimaluseni me kahjuks rohkem ei jõudnudki.
Raha kulutasime täna tõstukile Säntise otsa 150 eurot, kohvikus 22 eurot ja bensiini ostsime 81 eurot eest. Kokku 263 eurot.
No comments:
Post a Comment