SEITSMES PÄEV - 3. august 2023
Algas meie viimane hommik ja päev Austrias. Pidime kõik asjad uuesti kokku pakkima ja kaasa võtma. Või vähemalt lootma, et sai kõik kaasa. Kuna siin kohapeal ühtegi inimest ei olnud, siis enne võtmekaardi vastavasse kasti laskmist pidime üritama läbi mõelda mitmeid kordi ega kuskile midagi ei ununenud ja kas kõik sai kaasa? No täitsa vabalt olekski võinud unustada näiteks telgi rõdule kuivama! Meie õnneks suutsime telgi siiski kaasa pakkida ja võtsime edasi suuna Rappenlochschluchti. Seal asub väga ilus matkarada, mis kulgeb paralleelselt kärestike ja koskedega orus suundudes kogu aeg järsult mäest üles Staufensee järve/veehoidla juurde. Tegelikult on siin mitmeid erinevaid matkaradu, aga sellisel esmasel uurimisel tundus järve juurde matkamine kõige huvitavam.
Rada oli tõesti ilus kulgedes läbi sügava jõekanjoni kohati kõrgel kaljuseinal. Mingi osa rajast oli aga suletud selle kehva seisundi tõttu. Selle osa pidime käima lihtsalt mööda teed. Autosid siin küll eriti ei sõitnud - selle paari kilomeetri peal sõitis meist mööda vist ainult üks auto. Mingil ajal leidsime teelt süsimusta sisaliku. Täiesti liikumatu! Ei saanud aru, kas ta on elus või surnud. Ausalt öelda tekkis kahtlus, et kas ta üldse päris on!? Kahtlaselt läikiv ja plastmassi moodi nägi välja. Võtsin teepeenralt ühe rohukõrre abiks proovides aru saada, kas on tegemist päris loomaga. Natukene ikka liigutas... aga siis teeskles edasi surnut. Üritasin teda küll veidi ergutada ja teelt ära nügida, aga tema soovi teeselda surnut ei suutnud ületada minu soov teda ohutumasse kohta saada.
Matkasime umbes kaks tundi. Siis jõudsime matka alguspunki tagasi. Seal olime alguses juba hämmastunud selle üle, et leidsime siit eest Rolls-Royse´i muuseumi. Poleks osanud kuskil keset metsa matkaradade alguspunktis oodata automuuseumi. Enne oli see olnud suletud. Nüüd oli küll avatud, aga Karl enam eriti ei tahtnudki sinna minna. Ootas ja panustas homsele päevale: plaanis Porsche muuseumi külastus siis. Aga siin oli üks muuseum veel - Krippenmuseum saksa keeles. Üritasime seda tõlkida: vasteks saime hällimuuseum! Eriti see midagi ei öelnud meile. Eliisabet arvas, et tegemist on vanade beebihällide muuseumiga. Mina igal juhul soovisin seda külastada. Lapsed sellest eriti midagi ei pidanud, mistõttu läksingi üksi.
Tegelikult on Krippenmuseumi puhul tegemist jõulusõimede muuseumiga! Jõulusõimeks nimetatakse siis sõime, millesse vastsündinud Jeesus asetati millegi parema puudumise tõttu. Teadupärast sündis ta laudas. Aga muuseum ise jättis mulle vapustava mulje: olin täiesti rabatud sellest filigraansest tööst, vaevast ja ajakulust, mida inimesed on jaksanud ja viitsinud nende minimaailmade kallal näha. Kõige uhkem väljapanek on 23 meetrit pikk ning jutustab terve Jeesuse eluloo sünnist ristilöömiseni läbi 14 erineva täiuseni viimistletud stseeni. Kahetuhande aasta tagune olustik, maastikud, linnamiljööd jne, olid nii hästi ja põhjalikult kujutatud, et olin täiesti lummatud. Tänavad liikusid nurgataguseid mööda edasi, kõik oli ruumiline, absoluutselt igale detailile oli tähelepanu pööratud!!!
Olin lastele küll öelnud, et ega mul ilmselt üle 15 minuti ei lähe. Aga no läks ikka pikalt aega kuni sain kõik selle imetletud. Hiljem juba kodus tagasi olles ja muuseumi kohta rohkem uurides, olin veel rohkem hämmeldunud: nimelt on Dornbirnis (see on siis linn, mille ääres Rappenlochschlucht asub) olemas jõulusõimede ühing!!! Ja üle maailma pidavat olema sellised ühinguid veel palju. Ning see kohalik ühing külastas 1982. aastal Itaalias ühte jõulusõimede muuseumi ja hakkaski pärast mõtlema, aga äkki võiks neilgi oma jõulusõimede muuseum olla. Ja juba 1995. aastal hakatigi tegutsema! 2002. aastal alustati vana aida renoveerimist ning 2003 muuseum avati. Tavapäraselt võib muuseumis näha 100-120 jõulusõime. Igal aastal jõulude eel üllatatakse külastajaid millegi uuega.
Edasi sõitsime Ammeneggi teed mööda Bodeni (saksa keeles Bodensee) järve poole. Nimetatud teelt pidid avanema imelised vaated sellele Kesk-Euroopa suuruselt kolmandale järvele, mis kuulub kolmele riigile - Austria, Śveits, Saksamaa. Midagi sealt tõesti nägi, aga ei miskit erilist. Kui lõpuks päris kohale järve äärde jõudsime, olid muljed hoopis võimsamad. Koht, kus täna Austrias ringi sõidame, on Bregenzer Wald ehk siis Bregenzeri mets. Põliselanikud peavad kalliks vanu tavasid ja arhitektuuri ning on sellest ainulaadsusest paljugi säilitanud. Näiteks erinevad siinne murre ja rahvariided kõvasti ülejäänud Austrias leiduvast. Pigem ongi minul jäänud siin ringi uudistades mulje, et ühtsema ning terviklikuma (kuigi ka neis leidub märkimisväärseid erinevusi) piirkonna moodustavad Śveitsi kirdeosa, Saksamaa edelaosa, Austria loodeosa ning Liechtenstein ehk siis just nimelt Bodensee piirkond.
Bodensee pindala on 538 ruutkilomeetrit. Meie läksimegi järve äärde Bregenzi linnas. Kunagine Rooma riigi poolt rajatud Brigantiumi asula on muutunud väga populaarseks suvituskohaks just tänu järvele. Aga vaatamist väärt on ka vanalinn. Meie küll keskendusime järvele. Võtsime autost kaasa väikeseks järveäärseks piknikuks plaanitud söögid-joogid ja jalutasime järve äärde. Ilm oli täna pilvine ja tuuline, mitte üleliia soe, mistõttu ujumise peale me ei mõelnud. Aga mõned lapsed nautisid siiski veemõnusid ilmale vaatamata. Tulenevalt tuulisest ilmast oli hoopis mitmeid tuulelohe lennutajaid ja surfareid näha ranna ääres toimetamas. Aga piknik siin oli tore ja vaated tõesti ilusad.
Ja nii möödusidki meie selle reisi viimased hetked Austrias! Õige pea olime Saksamaal tagasi, kus võtsime suuna Lichtensteini lossi juurde. Kui juba Liechtensteini riigis käisime, siis tuli ju külastada loomulikult ka Lichtensteini lossi! Seda enam, et viimane jäi meile peaaegu ette teel Stuttgarti. Loss on äärmiselt pisikene. Asub kõrgel mäe otsas, kust avaneb suurepärane vaade all laiuvale linnale. Hetkel eraomandis olev loss ehitati vanast, esialgsest lossist, millest hetkel säilinud vaid varemed, 500 meetri kaugusele, 1840.-1842. aastal ühe vahepealsema 14. sajandil ehitatud lossi müüridele. Nagu ikka keskaegseid losse, on praeguse lossi eelkäijaidki, vallutatud, põletatud, maatasa lammutatud ja jälle üles ehitatud. Hilisemal ajal oli Lichtensteini loss kasutusel vaid jahilossina. Gooti stiilis loss on sarnane Saksamaa uhkeima ja suursuguseima Neuschwansteini lossiga, mis ei asu siinsest piirkonnast sugugi kaugel. Isegi mõtlesime seda külastada kuni uurisin pileti hinda, mis praegusel tippperioodil oli 68 eurot inimese kohta giidiga tuuril. Lictensteini lossi pääsesime 12 euro eest, mis kõneles igal juhul just selle külastuse poolt. Pileteid ostes ütles piletimüüja meile, et ekskursioon on saksa keeles ja andis kaasa inglise keelse brožüüri, kus pidi olema kogu räägitav jutt kirjas. Natukene pidime ootama järgmise ekskursiooni alguseni.
Lossi hoovi ja territooriumile iseenesest pääseb vaid 4 eurose piletiga. Sellega aga lossi siseruumidesse ei pääse. Meie tuuri alguseks oli giidini jõudnud juba info neljast saksa keelest mitte aru saavast huvilisest. Ja kuna giid rääkis ise väga head inglise keelt, siis rääkis ta spetsiaalselt meie jaoks siiski ka inglise keeles teist korda sama jutu. Õnneks ükski teine turist ei pahandanud pikemaks veninud ringkäigu pärast. Lossis sees pildistada ei tohtinud. Kuid lossi interjöör oli väga kaunis - maalitud seinad, laemaalid, vitraažid, vaibad jne. Lossis oli väike, aga suursugune, relvakogu. Kusjuures täiskomplektis samurai riietus koos relvastusega 16. sajandist. Üks lossi omanikest oli olnud reisimise ja relvahuviline. Oli ka mitu kunagistele lossiomanikele valmistatud raudrüüd. Lossi nimi ei ole aga tulnud sugugi mitte seosest lähedal asuva riigiga vaid hoopis lossi torni ehitusmaterjalist. Valge kivi lihtsalt särab päikese käes heledalt!
Päev hakkas läbi saama ja meil aeg suunduda Stuttgarti, kus tänase öö plaanisime veeta, et olla homme kohe juba suhteliselt lähedal Porsche muuseumile. See oli nüüd siis see osa reisist, mis Karli kõige rohkem kõnetas. Hotell oli meil selline tagasihoidlik. Kaks tuba: üks mulle ja Katariinale ja teine Karlile ja Eliisabetile. Kummaliselt pidin vastuvõtus maksma kaks korda. Administraator väitis, et pole võimalik tasuda kahe toa eest kokku 100 eurot. Pidin tegema kaks makset. Kõigepealt ühe toa eest 50 eurot ja siis teise toa eest 50 eurot. Arvan, et pigem oli asi siiski administraatori oskustes, kui pangaterminaali võimalustes. Aga makstud saime lõpuks, toad kätte ka. Meie ja Katariina tuba oli suhteliselt hea. Karli ja Eliisabeti oma sugugi mitte. Panime asjad tuppa ära ja läksime õhtusöögi kohta otsima. Valikus jäi sõelale kaks kohta, mille vahel valik suhtelistelt keerukaks osutuks. Üks oli kallim ja selline mõnus koht. Teine oli odavam ja väga lihtne kebabirestoran.
Valiku tegime viimase kasuks. Aga pean ütlema, et söök oli suurepärane. Liiga palju oli seda ainult! Poest ostsime hommikusöögiks mahla. Eliisabet tuli meie tuppa enne magamaminekut veel duśśi alla. Raha kulutasime täna järgmiselt: minu pilet Krippenmuseumis 4 eurot, parkimine Bodensee ääres 2 eurot, Lichtensteini loss külastus 12 eurot inimese kohta, hotell kaks tuba kokku 100 eurot, õhtusöök 44 eurot ja poes 7 eurot. Kokku 205 eurot.
No comments:
Post a Comment