ETIOOPIA - KUUES PÄEV!

KUUES PÄEV - 29. november 2023

Olime ööbinud nüüd kaks ööd imelise vaatega paradiisis. Täna asusime edasi liikuma. Pärast hommikusööki vedasime oma kohvrid bussi juurde, kus meie bussijuht ja giid need katusele vinnasid. Meie rännaku alguses Addis Abebas ehmatasime natukene ära, kui öeldi, et kohvrid lähevad bussi katusele. Aafrika teed on teadagi väga tolmused. Aga kui lubati kinni katta, siis leebusime. Ja tõepoolest - igal hommikul tehti seda äärmiselt hoolikalt ja korralikult. Täna ootas meid ees sõit Konso mägedesse. Külaskäik samanimelise hõimu ehk konsode juurde. Nende põhiline elatusallikas on põllumajandus ning sorgo kasvatamine. Etioopia on maailmas selles viiendal kohal! Sorgo annab siinses kliimas aastas kaks saaki ning on ka hea materjal õlle pruulimiseks. Huvitaval kombel kasvatatakse siin sorgot segamini päevalilledega.

Konsod on suhteliselt väike rahvus Etioopia mõistes - tänasel päeval on neid kokku umbes veerand miljonit. Kõige tuntumad on nad ilmselt oma rahvariiete poolest. Eriti hakkavad silma naiste kirjud kahekihilised seelikud. Juba pikalt enne Konsosse jõudmist hakkasime tee ääres nende värviliste seelikutega naisi kohtama. Eestlaste jaoks on need ootamatult tuttavad meenutades kangesti Kihnu naiste seelikuid! Kui teine kiht neilt maha võtta. Seelikuid on kahte tüüpi: valgeid (neid nägime siiski vaid linnatänavatel), kus vaid mõlema kihi alumises ääres värvilised triibud ning üleni värvikirevate pikitriipudega. Põhilised värvid on kollane ja punane ja roheline. Üks ühine joon on konsodel kihnlastega veel. Või õigemini sõna. Konso tähendab kihnu keeles leiva- või saiakannikat.

Kui pisikesse Konso linnakesse jõudsime külastasime esimese asjana konso muuseumi. Muuseum asus meie tulevase hotelli juurest üle tee mäe otsas. Ka oma külad on konsod läbi aegade rajanud mäe otsa. Meie buss sinna mäe otsa aga sõita ei soovinud, seega jalutasime, mis iseenesest oli väga mõnus vaheldus pikale bussis istumisele. Edaspidi saime siin mägises Lõuna-Etioopias sõites nii mõnigi kord veel jalutada. Muuseumi juurde jõudes pakuti meile lahkelt võimalust tualetis käia. Korraks isegi vaatasin sinna sisse. Kuna hotell oli meid juba ootamas, siis selle külastusest siiski loobusin. Kuid kindlasti ei olnud tegemist nüüd mingi väga õudsa asjaga, hoopis olulisemaks sai asjaolu, et pärast tualeti külastust puudus siin kätepesuvõimalus. Kasvõi 30 aasta taguste Poola piiripunktide peldikute kõrval oli siinne ikka väga korralik!

Muuseumis endas muidugi väga midagi vaadata ei olnud. Kohalik giid; igast piirkonnast kuhu läksime, saime kaasa veel lisaks oma üldisele Etioopia giidile Havierile, mõne päris kohaliku giidi; alustas küll ilmselt väga pikka ja põhjalikku tuuri pisikeses muuseumihoones. Siret võttis sujuvalt ja kiiresti jutujärje üle ning läbisime ruumi ilmselt tunni aja asemel kümne minutiga. Põhiliselt olid eksponeeritud siin konsode esivanemate puust kujud wakad. Waka püstitatakse ajalooliselt vaenlase või mõne ohtliku metslooma tapnud sõdalase hauale. Mis on erinev konsode puhul muude siinsete hõimudega võrreldes, siis wakasid tehakse lisaks tähtsatele meestele ka nende naistest. Viimasel ajal on kujude tegemise komme küll soikunud, kuid samas nägime hiljem konsode juurs käies külaväljakul ka mõnda päris uut.

Kui ringkäigu muuseumis lõpetasime oli buss siiski suutnud mäest üles roomata. Aga kuna tõesti oli tee mäest alla ja üle tee hotellini vaid viis minutit kõndida, otsustasid enamus meie veiniklubi liikmetest jalutada alla, et natukenegi liigutada ennast. Ööbisime Kanta Lodge´is. Väga armsad pisikesed konsode stiilis majakesed. Saime tunnikese aega puhkuseks. Tunni pärast istusime taas bussi ning alustasime teekonda ühte pisikesse konso külla. Erinevalt teistest Etioopia hõimudest elavad konsod ülitihedalt koos. Küngaste tippudel asuvad külad meenutavad kindluseid, mis ümbritsetud kõrge kivimüüriga ning millesse pääseb vaid kolme-nelja värava kaudu. Selline ülesehitus muudab külad kergemini kaitstavaks. Kunagi oli see äärmiselt oluline kuna kariloomade röövimine ja rünnakud olid igapäevased. Täna ei ole küll karta enam naaberhõimude kallaletunge, kuid traditsioone hoitakse elus.

Müüri sees on iga pere eluaseme ümber veel omakorda kaitsvad aiad. Küla sisemus moodustas äärmiselt kitsaste ning järskude tänavate labürindi, kus on võõral pea võimatu orienteeruda. Külad jagunevad veel omakorda kommuunideks. Igal kommuunil on oma keskus seltsimaja ehk mora näol. Moras suheldakse, võetakse vastu tähtsaid otsuseid jne. Poisid alates 12. eluaastast peavad seal ka kuni abiellumiseni magama. Samuti eeldatatakse abielumeestest, et vähemalt osad ööd magavad nad moras. Ning seda jälle puhtpraktilisel põhjusel - nii on lihtsam kallaletungi korral mehi koondada. Just nende vanade ja hästi säilinud traditsioonide tõttu on konsode eluviis ja külad võetud UNESCO kaitse alla.

Konso linna ümbruses on 9 konsode küla. Ühte neist olimegi nüüd teel. Tee viis üles mäkke ning päris mitmel korral pidime tulema bussist maha, et buss saaks olematut teed pidi järsust mäest üles ronida. Kuigi varasemaga võrreldes pidid nüüd olema teed väga head! Lihtsalt aeg-ajalt suurte vihmadega uhutakse mõni minema. Konsode küla ehitamise süsteem on äärmiselt lihtne: kui müüri sees saab vaba pind otsa ehitatakse väljapoole uus müür. Kui vana ja uue müüri vaheline maa-ala saab jällegi täis ehitatud rajatakse jälle uus väline müür jne-jne. Selles külas, kus meie käisime, oli hetkel kolm müüri. Jõudnud külla ümbritses meid koheselt meeletult suur summ lapsi. Jalutasime meie giidi eestvedamisel külla sisse. Nagu juba mainitud, on etiooplased väga usklikud, nii ka siin. Küla peatänaval võttis meid vastu meeletu lärm! Ühel pool teed oli kirik, kus parajasti jumalateenistus, teisel pool teed oli külamaja, kus samuti kogunenud meeletu rahvahulk.

Kohalik giid, kes just siit külast ise pärit, käis uurimas, milles asi. Selgus, et üks noormees oli vabanenud sõjaväeteenistusest. Etioopias on sõjaväeteenistus vabatahtlik ning tasustatud. Seetõttu on see noorte meeste hulgas suhteliselt populaarne ning nii mõnegi jaoks ainukene viis raha teenida. Olime hetkeks seisatanud seal läheduses. Äkki käis kohutavalt kõva pauk, mis ehmatas mitte ainult meid, vaid kõiki inimesi kuuldekauguses. Hetke pärast sain ka aru, millega tegemist: äsja sõjaväest naasnu oli seda teinud nimelt koos oma automaadiga ning nüüd oli ju ometi tore seda proovida. Nii kõlas veel umbes 5-6 kõrvulukustavat lasku. Erilist turvatunnet selline asi muidugi ei sisestanud. Liikusime kiiresti edasi.

Külatänavad olid tõesti ülikitsad. Tavaliselt ühel pool kulgeb tänava ääres kõrge kivimüür ning teisel pool, kus paiknevad majad, roigastest laotud piirdeaed. Väravad on samuti jämedatest roigastest meisterdatud. Suhteliselt madalad ja läbi peab neist pugema sügavalt kummardades. Konsode majadki on laotud kividest. Peal kõrged õlgkatused. Katused jäljendavad konso naiste seelikuid (või siis vastupidi): katuse peale oleks justkui asetatud teine madalam katus. Kõige tipus on suitsuava katteks pandud savipott. Lastesumm meie ümber järjest suurenes. Järsku leidsin maast paberraha. Öeldakse, et raha on kõige mustem asi maailmas, aga võtsin selle siiski üles. See oli saja birrine. Meie mõistes natukene vähem kui kaks eurot. Kohalike jaoks, eriti laste, on tegemist siiski väga suure rahaga. Andsin selle kohaliku giidi kätte, kes andis selle minu heameeleks edasi esimesele tüdrukutirtsule. Mind pani aga imestama, et kõik need suured summad lapsi lunivad iga turisti käest oma kümmet birri, mis on tavaline tasu ühe foto eest näiteks, aga siis ei märka ega vaevu maast üles võtma kümme korda suuremat raha!?

Ühes aiaga piiratud hoovis on katusealused loomade jaoks, kraami hoidmiseks, elamiseks. Siingi on öösel loomad tihtipeale inimestega ühe katuse all. Eelkõige praktiline vajadus ehk sooja hoidmine. Iga hoovi peal oli mõni eriti madal, peaaegu maasse vajunud maja - nendes pidid magama noored emad kuni kolmekuuste lastega ning seda jällegi sooja pärast. Nendes pidi olema nimelt kõige soojem. Mõnesse majja piilusime ka sisse. Elumajade sisustus on askeetlik: mõnes oli tõesti vaid muldpõrandal paar siledaks kulunud loomanahka külje alla võtmiseks! Kõige valdavamaks tundeks või märksõnaks ringi liikudes oli minu jaoks mustus. Külas endas looduslikku veeallikat ei ole ja seega tuleb kogu vesi seljas siia tassida. Pesemiseks seda otse loomulikult ei raatsita kulutada. Laste põhiline mänguplats on mullas ja tolmus. 

Külaväljakutel (siinses külas oli neid kogu küla peale 9) paikneb generatsioonisammas. Iga generatsioon (üks generatsioon 18 aastat) lisab sellele oma püstise palgi. Ja nii see täieneb ning püsib igavesti! Giid rääkis meile pikalt konsode abielukommetest. Ametlikult on Etioopias lubatud abielluda 18 aastaselt. Kuid tavaline on ikkagi see, et tüdrukud abielluvad 15-16 aastaselt, poisid 20 aastaselt. Tüdrukutel ja poistel on otse omavaheline suhtlus keelatud (lubatud vaid õdede-vendade vahel). Kui noormees on näiteks tüdrukust huvitatud, siis peab ta paluma oma sõbral võtta ühendust tüdruku sõbrannaga andes talle edasi mõne kingituse. Tavaliselt on see käevõru. Tüdruk saadab huvi korral sama teed pidi vastu kingituse. Oma küla noored kusjuures ei tohi omavahel abielluda. Kaasa tuleb valida mõnest kaheksast naaberkülast. Kui isegi suhelda ei tohi, siis minul tekkis loomulikult küsimus, et kus neid teise küla tüdrukuid on võimalik siis üldse näha või kohata!? Selle jaoks pidi olema näiteks turg Konso linnas.

Ja kui siis lõpuks on abiellumiseni jõutud, siis noor naine ei pea kolm kuud mitte midagi tegema peale seksimise. Põhimõtteliselt veedab ta kogu selle aja nende onnis ja mees söödab teda piima, mee (mesinädalad!!!) ja pähklitega. Loomulikult läheb selle peale iga inimene natukene paksuks! Kui kolm kuud möödas kutsub mees kõik sõbrad imetlema oma paksu naist, mis on tõend sellest, kui hea ning rikas mees ta on! No peale seda on selline laisklemine muidugi läbi - kõigile on tõestatud, et tegemist on väärt mehega, kõik teavad seda ja rohkem pole vaja selles osas pingutada. Enne, kui noormees muidugi üldse naisevõtmise peale võib hakata mõtlema, peab ta tõestama, et on sellise au vääriline. Konsode juures tuleb selleks suuta heita suur kivi üle pea selja taha. Igal külaplatsil on erinevas suuruses kive, kus poisid saavad juba varakult harjutada seda asja.

Abielueelsed seksuaalsuhted on loomulikult samuti keelatud. Aga siingi ollakse jälle silmakirjalikud, sest paljugi, mis on keelatud tüdrukutele, pole ometi keelatud poistele. Kui vahele jäädakse heidetakse tüdruk külast välja! Seega ka kogukonnast ja perest. Giid vedas meid neid labürinte pidi mööda küla rohkem kui kaks tundi. Ausalt öelda siit omal käel välja jõudmine tundus tõesti päris keeruline! Meil olid võetud kaasa pliiatsid ja vihikud lastele, mille andsime ringkäigu alguses giidi kätte. Loomulikult olime maksnud külaskäigu eest - nii need asjad siin käivad. Kui konkreetselt mõnda inimest pildistada soov, siis selle eest tuli pildistatavale anda 10 birri.  Kuid vihikud ja pliiatsid olid lihtsalt väikeseks kingituseks mõeldud. Ise arvasime, et giid annab need mõne täiskasvanu kätte või viib kooli, kus neid saab vajaduse järgi jagada.

Kuid millegipärast tegi ta teistsuguse otsuse: ta andis need lastele kätte hetkel, kui bussi juurde tagasi jõudsime! See, mis juhtuma hakkas, oli ootamatu isegi Siretile: põhimõtteliselt võtsid suuremad lapsed jõuga väiksemate käest kõik ära tallates kõige pisemad neist lihtsalt jalge alla. Kurb! Meil ei jäänud aga muud üle, kui tõdeda, et sellisel kujul ei ole mõistlik enam asju ajada. Sõitsime hotelli tagasi. Täna olime lõpetanud oma päeva ootamatult varakult. Õues oli veel vähemalt paari tunni jagu valget aega. Seega otsustasid mitmed meie grupist minna tutvuma Konso linnaga natukene omal käel. Meie kõndisime linna keskväljakule ja tagasi. Selliselt väiksema seltskonnaga (olime neljakesi) käies olid kohalikud natukene tagasihoidlikumad. Esimene asi, millega Konso linn meelde jäi, olid siinsed jalatsivabrikud, kus vanadest rehvidest plätusid valmistati. Neid oli ühe tänava peal kümneid!

Aga eks kohalik elanikkond ole ka kirju: üks väga vana naine, kes suure heinakoorma alt eriti väljagi ei paistnud, soovis, et me pildistaks teda. Loomulikult raha eest! Meie aga ei soovinud seda. Mõistnud, et juba loodetud summat ei tulegi, muutus vanainimene äkki väga kurjaks. Karjus ja sajatas ning lõpuks saatis ühe kivigi meie poole teele. Kui hotelli tagasi jõudsime tundus hea mõte istuda korraks hotelli baari ning juua üks õlu. Sellises soojas kliimas kulub aeg-ajalt ikka üks külm õlu ära! Ning enne õhtusööki leidsin veel aega oma maja terrassil pool tunnikest raamatut lugeda mõnusas õhtuses valguses. Täna mõtlesime õhtusöögi juurde võtta tavalise veini asemel džinni kokteili - no see oli kõne- ning etlemise kunsti kõrgeim tase, mida pidime näitama, et teenindajad saaksid aru, mida soovime. Ja lõppsumma kokku arvutamine oli nende jaoks justkui raketiteadus!

Raha kulutasin täna 70 birri õllele ja 260 birri kokteilile. Kokku 330 birri. Natukene imelik hakkas ausalt öelda: raha on kulunud siin reisil vaid alkoholile!!!