ETIOOPIA - VIIES PÄEV!

VIIES PÄEV - 28. november 2023

Puhkus hakkab vist oma tavalistesse rööbastesse loksuma: täna ärkasin esimest korda kella helisemise peale! Hommikusöögiks pakutava hulgast oli parim valik praetud muna. Kohv oli siin aga suisa jube! Suutsin vägisi pool tassikest alla suruda. Kohvi kohutavat maitset aitas veidi paremini taluda restorani terrassilt avanev suurepärane vaade. Täna oli ootamas ees päris pikk ja tegus päev! Hakkasime liikuma 7.30, et minna ühele kahest, all orus paiknevast järvest, krokodille otsima. Ja et mitte sattuda ühele ajale kõikide teiste krokodillihuvilistega plaanisime järvele minna juba kella kaheksaks tavapärase üheksa asemel. Mida varem minna seda tõenäolisem pidi olema krokodillide kohtamine. Tee pealt võtsime peale veel kohaliku loodusgiidi ja meie paadijuhi - tal oli läinud nimelt mootorratas katki. Paadikütust olime vedanud bussi katusel lisaks kohvritele kaasa juba Addis Abebast alates.

Koos kapteniga saabus meieni info, et Chamo järv, mille juurde teel olime, on üle kallaste tõusnud ja me ei saa paadi peale minna tavapärases kohas. Sõitsime lihtsalt bussiga nii kaugele kui saime ning paat tuli meile sinna vastu. Natukene kummaline oli tõesti sõitma hakates alles tüki aja pärast sõita läbi sadama väravast, mööda kohvikust ja tualettidest. Nii palju siis lubatud tualetist... veest paistsid ainult katused. Õige varsti olime üleujutatud alalt väljas ja sõitsime juba päris järvel. Meie põhiline eesmärk oli leida mõned Niiluse krokodillid, kes siin järvel elavad. Järv ise oli aga tõeliselt kaunis! Kohtasime päris palju marabusid, kalakotkaid, parte ning kalamehi. Kalamehed pidid käima siin hooajaliselt tööl ja nüüd oligi just see hooaeg. Paadid, mida nad kasutavad, nägid välja küll suhteliselt kahtlased: mina keelduks kohe kindlasti selliste asjadega sõitmast järvel, kus elavad krokodillid.

Giidi sõnul pidigi neid langema krokodillide saagiks ikka igal aastal paar-kolm tükki. Tegigi nalja, et krokodillid söövad siin tavaliselt väiksemaid loomi, kalu ja kalamehi. Nägime ühte kalameeste ajutist laagrit: karmides tingimustes peavad hakkama saama sellegi pisku teenimiseks. Meie paadi kapten oli ilmselt juba kogenud krokodillide otsija või on siin krokodillid kogu aeg ühe koha peal. Igal juhul see koht, kuhu me põhimõtteliselt otse sõitsime, viiski meid sihile. Väikese saare kitsal kaldaribal lebas vähemalt 6 suurt ja paksu krokodilli lõuad pärani. Lõuad on neil pärani selleks, et aeg-ajalt käivad väikesed linnud neil hambaid puhastamas. Kasu saavad mõlemad: lindudel täidavad toidujäätmed kõhtu ja krokodillidel on hambad puhtamad. Kui vaikselt kaldale lähenesime, et paremini näha, kadusid kaks neist tasakesi vette, kuid ülejäänud ei teinud meist väljagi. Ilmselt on nad uudistajatega harjunud! Minu fotod neist muidugi eriti ilusad ei tulnud. Kahjuks!

Tegime mõned tiirud veel paari saare juures. Chamo järv on pikk 32 ja lai 13 kilomeetrit. Järve pindala on 317 ruutkilomeetrit. Järve sügavus on kuni 14 meetrit. Siin on palju saari. Chamo (samuti kõrval asuv Abaya) järv on üks osa rifi oru järvistust. Kui meie olime oma retkelt juba poolel teel tagasi hakkasid meile alles tulema vastu ülejäänud tänased krokodillihuvilised. Ja meie ilmselgelt väga kogenud kapten sai taas nentida, et nemad suhteliselt kindlalt enam krokodille ei näe. Sest selle aja peale, kui need paadid sinna jõuavad, pidid krokodillid olema oma öised kõhutäied ära seedinud. Ja pärast seda poevad nad peitu. Seedima peavad aga nimelt päikese käes.

Niiluse krokodillid on ühed maailma suurimad: nad võivad kasvada kuni 6 meetrit pikaks ning kaaluda 700 kilogrammi ning neil on hirmuäratavalt teravad hambad. Hamba murdudes kasvab asemele uus. Kui näiteks Indias peetakse krokodille inimestele suhteliselt ohutuks, siis Niiluse krokodillid ründavad tihti inimesigi. Arvatakse, et aastas langeb Aafrikas kokku keskmiselt 200 inimest Niiluse krokodillide rünnaku ohvriks. Niiluse krokodilli kõrvad, silmad ja nina asuvad pika ja lameda pea ülemises ääres, mistõttu nad saavadki elada ka vee all jättes välja vaid need organid. Selg on neil tumeroheline mustade laikudega ning kõhualune kollane.

Olles piisavalt mõnulevaid krokusid imetlenud hakkasime tagasi liikuma sadama poole. Sõitsime veel paarist kohast läbi, kus oleks võinud kohata jõehobusid, kuid seda õnne meil täna siiski ei olnud. Kuid neid nägime eile. Paadiretke lõppedes läbisime uuesti üleujutatud ala. Pean ütlema, et see üleujutuse osa tegi järve eriti kauniks! Sõitsime nagu mingis kummalises muinasjutumetsas. Kõik oli äärmiselt vaikne ja salapärane. Aeg-ajalt lendas taevas vaid mõni lind. Kohas, kust olime oma retke alustanud, oli nüüdseks muidugi juba päris suur sagimine. Kui meie järvele läksime oli vaid paar kalameest järvel liikumas. Ronisime paadist välja, ukerdasime üle paarist palgist vältimaks jalanõude märjaks saamist ning sõitsime bussiga Arba Minchi tagasi. Pisikene tualeti- ja hingetõmbepaus.

Järgmisena suundusime 1974. aastal loodud Nechisari rahvusparki väikesele matkale. Giidid rääkisid meile kogu aeg kuidas me läheme džunglisse matkale! No see džungel oli küll pigem park! Ja matk pisikene jalutuskäik. Aga ilus oli seal sellegipoolest! 750 ruutkilomeetri suurune park hõlmab Jumalate silla ehk kaksijärvede Abaya ja Chamo vahelise maakitsuse ning Nechisari (valge rohu) tasandiku. Kaitse all on siin krokodillid, gasellid, sebrad, jõehobud, dik-dik´id, Aafrika leopardid, täpiline hüaan, mõned ahviliigid ning lindudest jäälind, toonekurg (just see meie toonekurg!), pelikan, flamingo ja kalakotkas. Meie nägime siis järvel päris mitmeid krokodille ja kalakotkaid. Metsas kohtasime lubatud kolmest ahviliigist kahte: koolobus- ja vervetahve. Koolobusid on äärmiselt naljakad oma musta kiivri ja valge lehmasabaga. Eriti naljakas on vaatepilt, kui grupp ahve lähestikku puul istub, pikad valged ja kohevad sabad rippumas.

Vaatamata rahvuspargi linnalikkusele pidime parki sisse sõites võtma kaasa püssimehe, kes meiega kogu aeg kaasas käis. Seisis küll vaikselt eemal ja lihtsalt jälgis, aga ikkagi oli kuidagi võõristav. Meie kohalik loodusgiid pakkus meile pargist lahkudes välja veel ühe atraktsiooni: Etioopia kohvitseremoonia tema kodus. Et kas me oleksime huvitatud? Loomulikult olime me huvitatud! Sõitsimegi siis kohe talle külla. Ta elas koos oma kaheksa õe-venna, kellede hulgas oli ise kõige noorem, ning emaga. Kohvitseremoonia on etiooplaste jaoks väga oluline rituaal.  Maha laotatakse meeldiva lõhnaga värskeid heintaimi ning kasutatakse viirukit. Tseremoonia viib läbi alati perenaine ning seda peetakse suureks auasjaks. Meile tegi seda giidi vanim õde. Tseremoonia algas kohviubade pesemise ja pannil lahtisel tulel nende röstimisega, seejärel oad peenestatakse uhmris puunuiaga, saadud puru sõelutakse mitu korda läbi ning siis pannakse kohv keema spetsiaalsesse savist kohvikannu jebeenasse.

Keetmise käigus valatakse mitmeid kordi kannust tassitäis kohvi välja ja siis kannu tagasi - nii tulevat jook eriti hea! Lõpuks, kui kohv on valmis, tuleb seda serveerida, mis on omaette teadus. Kohvi juuakse pisikestest sangata tassikestest, millesse valatakse kannust jooki väikese, kuid kõrge, ühtlase joana tassi täitumiseni. Tassid on asetatud kõik kokku kandikule. Tavaliselt serveerib kohvi peremees, kuid meil viis kogu tseremoonia läbi juba mainitud giidi õde, keda abistas üks noorematest õdedest. Kohvi juurde pakutakse piima, suhkrut või soola ning suupisteid, milleks täna olid puuviljad ja popkorn. Traditsiooniliselt kasutatakse kohvipuru kolm korda. Esimene keetmine on tervitus, teine tervis ning kolmas rahu. Meie saime tervituse osalisteks. Meile osaks saanud tervitus oli kange, aromaatne ning imehea!

Arusaadavalt võtab selline kohvi valmistamise viis aega vähemalt tund-poolteist. Ootamise ajal lubati meil lahkelt pere elamises ringi vaadata. Keset päris suurt hoovi (tegemist Etioopia mõistes väga heal järjel oleva perega!) oli esindusmaja, kus uhkelt remonditud meestetuba ehk siis külaliste vastuvõtmise tuba ning pereema magamistuba. Tagumises hoovi ääres olid ridastikku madalas hoones lahtine köök ning laste magamistoad. Mis natukene mind hämmastas oli see, et sugugi ei sõltu kodude puhtus ning kord selle elanike jõukusest. Pigem mingitest rahvuslikest või piirkondlikest kommetest ning arusaamistest. Antud pere puhul oli tegemist küll rikaste inimestega, kuid elamises oleks mina tahtnud ikkagi võtta kätte lapi ja ämbri ning koristama ja küürima hakata. Hämmastab mind Aafrika puhul veel see, et inimesi ei häiri vana koli! Kõik katkised ja kasutusest väljas asjad võivad vedeleda aastaid seal, kus nad katki läksid ja mitte kellegi silma need ei riiva. Tänasime siira külalislahkuse eest, tänast giidi abi eest ja liikusime edasi.

Järgmisena ootas meid aga ees sõit Gughe mägedesse Chencha asula lähedale ning külaskäik dorzede hõimu juurde. Dorzed on kuulsad oma eriliste majade poolest, mida nad ehitavad bambusritvadest ja banaanilehtedest. Kahekorruselised majad peavad vastu väidetavalt 80 aastat. Kõrged koonusekujulised majad meenutavad eemalt vaadates elevandi pead, kus silmadeks on kaks õhuava ning uks on kui elevandi suu ning paikneb londi algamise kohas. Siinsetel aladel on elanud kunagi palju elevante. Dorzed on neid väga austanud ning selleks ka selle targa looma pead meenutavad majad. Majad ehitatakse algselt 7-12 meetrit kõrged. Aja jooksul jäävad nad järjest madalamaks. Alt hävitavad elamuid kogu aeg termiidid. Kui vaja, siis on neid maju võimalik ka teisaldada  - selleks pidi olema vaja vaid 80 meest! Majas on elamise pool inimestele ning samuti on sama katuse all ka loomad. Teist korrust kasutatakse panipaigana. Samuti kuivatatakse ja suitsutatakse seal erinevaid toiduaineid. Majas on lahtine küttekolle, millest suits lihtsalt katuseavade kaudu välja läheb.

Enamusel Etioopia hõimurahvaste elamutel puuduvad aknad, mistõttu on neis pime. Hoonesse sisenedes kulus mul ikka tükk aega kuni silm üldse midagi seletama hakkas. Õhukese vaheseina tagant oli kuulda lehma ammumist. Seega vähemalt see osa, et majades elavad loomad koos inimestega, vastas tõele. Kuigi mulle tegelikult konkreetselt antud maja puhul jäi mulje, et selles päriselt siiski enam ei elata. Kuidagi liiga puhas, klanitud ja perfektne oli see selleks. Ja mingid asjad, näiteks voodipesu (tõsi, siin majas oli üllatavalt selline asi täiesti olemas!), jälle liiga must ja auklik, et seda võiks keegi kasutada. Aga võib-olla on lihtsalt erinevad standardid. Kohalik noormees, kes meile tiiru külas tegi ning oma rahva elu-olu tutvustas, elas ise siin külas. Tema pere teeniski elatist turistide võõrustajatena ning pere tundus olevat heal järjel. Kui olime majaga tutvunud, vaatasime kuidas tehakse leiba võltsbanaanist. Nimi tuleneb sellest, et taim näeb välja äravahetamiseni sarnane banaanipalmile. Eristada saab neid kahte selle järgi, et võltsbanaanil on leherootsud punased erinevalt banaani rohelistest. Arusaadavalt võltsbanaani otsas ei kasva ka banaane. Kasutatakse hoopis leherootsudest valmistatud massi, mis kraabitakse rootsu küljest lahti, mätsitakse ühtlaseks massiks, pannakse lehe sisse mässituna maa sisse laagerduma ning seejärel küpsetatakse õhukeseks pannkoogitaoliseks leivaks. Vaatasime need erinevad etapid läbi ja pärast saime valmis leiba maitstagi!

Teine asi, mille poolest dorzed kuulsad, on nende käsitööoskused. Põhiliselt valmistatakse naturaalses toonis heledat puuvillast kangast. Puuvill kedratakse ise lõngaks. See osa tööst on naiste teha. Valminud lõngast kootakse telgedel kangas. Ning see on meeste töö. Hiljem küla peal jalutades nägin ühes hoovis ka kanga valmimist. Kui olime ametliku ringkäigu meile demonstreeritava elamise juures lõpetanud ning kõik need erinevad tööd ära näinud, pandi meid pika laua äärde istuma ning pakutigi äsja küpsetatud leiba mee ja tšilliga ning kohalikku puskarit. Leib oli väga hea. Puskar aga kohutav. Naljakas (muidugi ainult eestlaste jaoks) oli see, et nende toost, oli järgmine: joo, joo, joo! Tahes tahtmata ajas see meid naerma. Tähendas see aga lihtsalt tervitust nagu meie tervist! 

Natukene vaatasime ka dorzede esinemist. Lauldi rahvalaule ning paari tantsunumbritki õnnestus näha. Laulsid naised, tantsisid mehed. Väga pikalt me seda küll vaatama ei jäänud, sest tegelikult tahtsime rohkem küla peal niisama ringi uudistada ja natukene jalutada. Külatänavad olid väga ilusad ja maalilised. Aiad olid punutud bambusest. Jalutasime küla kohal kõrguva künka otsa, kus asus kohalik kirik. Kirikud on Etioopias suhteliselt sarnased. Eks nagu mujalgi maailmas. Siin on nad ringikujulised ja tohutult värvikirevad. Sisse ei lubatud meil jällegi minna: saime loa vaadata vaid väljast.

Kogu aeg oli meil sabas erinevas vanuses ja vahelduva kooslusega laste seltskond, kes kõik lunisid meilt raha. Siia sõites olime kogenud erilist liiki laste aktiivsust. Kohe, kui meie buss kuskilt käänaku tagant välja ilmus kargas teeäärsest kraavist või põõsastest teele salk erinevas vanuses lapsi, kes pistsid bussi kõrval sellele järele jooksma, karjudes ilmselt ainukest inglise keelset sõna, mida nad teadsid ehk money. Ma olin täiesti hämmingus nende füüsilise vormi üle! Jah, tõesti tee oli üles mäkke, mistõttu meie buss venis seda suhteliselt aeglaselt, aga ikkagi - mõni põngerjas suutis ikka väga pikka aega bussi kõrval püsida. Polnud neil jalas korralikke jalanõusid. Enamuses lapsi käib siin autorehvidest valmistatud sandaalides, paljud lihtsalt varbavaheplätudes. Siit need Etioopia olümpiavõitjad jooksmises tulevadki! Aga ohtlik on see tegevus ikkagi: kraavi ja bussi vahele ei jäänud mõni hetk poolt meetritki!

Dorzede juurest ära sõites kordus sama asi! Ning kuna nüüd läks tee allamäge, siis püsisid jooksjad eriti pikalt meil kannul. Täna õhtul läksime Arba Minchi tagasi jõudes õhtust sööma kalarestorani. Giid oli vastavalt meie soovidele tellinud meile ette ühiselt jagatavad söögid erinevatest mereandidest. Põhiliselt oli tegemist siiski kalaga. Söök oli päris hea! Kõige maitsvam oli aga eelroog ehk kalasupp. Meenutas natukene Thom Khad. Vürtsikas, kreemine. Imeline! Ma ilmselt võin öelda, et tegemist oli parima söögiga kogu reisi jooksul. Tellisime söögi juurde erinevaid jooke alates veest kuni õlleni. Õlle puhul oli eriti naljaks see, et täpselt sama õlle puhul, öeldi igaühele erinev hind. Söökide eest ei pidanud meie maksma - selle tasus giid.

Küll maksime joogid ise. Ja no see ikka võttis aega. Paaril korral pidi selguse saamiseks sekkuma ka kohalik giid. Selline segadus on siin aga täiesti tavaline ja igapäevane asi. Saime sellega nii mõnedki korrad kokku puutuda! Kui olime oma kõhud kõik täis saanud ja hakkasime hotelli tagasi sõitma, hakkas juba hämarduma. Hotelli jõudes viisime asjad tubadesse ära ning siis kogunes meie tore veiniklubi taas restorani terrassile. Päike loojus. Sellise vapustava vaatega kohas polnud tükk aega klaasikest punast suurepärast veini nautinud. Veinid, mida siin juba kolmandat õhtut järjest oleme proovinud, on kohalikud rifi oru piirkonna veinid. Igal õhtul oleme valinud vaid erinevast viinamarjasordist valmistatud veini.

Oma tuppa jõudes pidin tegema veel tööd. Mis võib-olla iseenesest oligi hea, sest lähedal asuval peoplatsil oli mingi kohutava lärmi saatel käiv üritus ja magamine oleks olnud ette juba võimatu üritus. Peeti mingeid kõnesid, hüüti loosungeid, vahepeal karjuti mulle arusaamatus kohalikus keeles, kohati ka inglise keeles. Aeg-ajalt mingi päris õudne ja kõrvulukustav muusika. Kuna siin on erinevate hõimude vahel väga tihti mingeid lahkhelisid ja sõdu, siis arvasingi, et äkki mingi asjade klaarimis- või kihutuskoosolek. Hommikul selgus muidugi, et hoopis jumalateenistus! See tundus veel imelikum. Aga ju on maailmas väga erinevaid jumalaid. Etiooplaste jumal järelikult armastab meeletult lärmi ja kisa! Et mida suurem lärm, seda õnnelikum jumal.

Kuigi tegelikult on Etioopias enamasti ristiusk. Seega on meil Euroopas nendega üks jumal. Põhilised usundid Etioopias ongi kristlus, islam ja animism. Vähesel määral ka judaism. Etiooplased on äärmiselt usklik rahvas ja usuküsimusi võetakse väga tõsiselt. Siinne kristlus jaguneb omakorda Etioopia õigeusuks ning protestantismiks. Kuid etiooplaste jaoks on tegemist põhimõtteliselt kahe täiesti erineva usundiga. Raha aga kulutasin tänagi ainult 35 birri õhtusöögil poole pudeli õlle peale (jagasime Siretiga ühte pudelit õhtusöögi juurde) ja 200 birri veini peale hotelli restoranis. Kokku 235 birri. Üks euro on 61 birri.