ANDORRA: CORONALLALCS´I MATKARADA - VIIES PÄEV!

VIIES PÄEV - 24. juuli 2024

Ja eile õhtusest imerohust oli abi!!! Magasin sügavalt nagu lubatud 5-6 tundi. Ei kuulnud ma belglaste norskamist, mis oli grupikaaslaste kirjelduste järgi olnud tõesti võimas, ega muidki hääli. Tundsin ennast hommikul täiesti väljapuhanu ja värskena. Imestasin vaid iseenda üle, et kuidas oli üldse võimalik magamata nii pikalt vastu pidada?! Ka mädanev vill jalal oli veidike parem: eile õhtul olin saanud Kaupo käest desinfitseerimisvahendit. Ilmselt see ka aitas. Plaasterdasin jala ära ja läksin hommikust sööma. Täna hommikul aeti midagi segamini meie söökidega. Meid oli küll tõesti kohutavalt vähe alles jäänud, kõigest neli, kuid köök vähendas meid veel kahe võrra. Samas oldi lahked meile kõike puuduvat juurde andma.

Tänast viimast matkapäeva alustasime kohe hommikul ränga tõusuga. Kaupoga vahetasime selle viimases osas jälle seljakotid, mistõttu sain natukene kergemalt ronida mäest üles. Aga no eile õhtuse ronimisega ei andnud see muidugi võrrelda. Üles jõudes avanes fantastiline vaade! Siis laskusime natukene ja siis ronisime jälle mäest üles. Aga mingil hetkel kaotasime õige raja käest. Ega meie Kristina ja Marjuga ise sellest võib-olla polekski aru saanud: ronisime lihtsalt peaaegu püstloodis seina üles. Ausalt öelda ega liialt ei mõelnud ka: läksime lihtsalt sinna kuhu rada suundus. Kaupo kamandas meid siiski tagasi, olles kindel, et nii ohtlikku rada pidi me kohe kindlasti minna ei saa. Aga sealt alla ronida oli palju hullem! Hakkama me siiski saime ja selle aja peale oli Kaupo ka õige teeotsa üles leidnud. 

Natukene veel allapoole liikudes jõudsime suusakeskusesse. Hetkel oli see muidugi suletud. Üks meesterahvas oli seal siiski olemas. Teostas mingeid hooldustöid. Ja kuna olime õige teeotsa jällegi kaotanud saime kohe nõu küsida. Juhataski meile õige teeotsa mäest alla kätte. Siit edasi läks küll imehea rada, mida mööda laskusime orgu. Olime Kristinaga lõpuks ometi head teed nautides teistest jupp maad ette jõudnud. Maanteeni jõudes tegime väikese peatuse ja ootasime Kaupot ja Marjut. Täna laskumist alustades oli Kaupo lubanud meile toredat kohvikut. Olime lootnud, et autoteeni jõudes me selle juures kohe olemegi. Kahjuks siiski mitte! Aga kui grupp jälle koos oli ja nüüd mingi maa teed mööda laskusime see kauaoodatud kohvik meid õige varsti siiski ootas!

Mina tellisin värskelt pressitud apelsinimahla. Sinna juurde sõin ära oma lõunase võileiva. Õigemini vaid osa sellest, sest saiaga armastavad nad siin liialdada. Enamuse sellest jätsin järele. Siit nüüd edasi ootas meid ees ainult laskumine. Tähistatud matkarada kulges kohati läbi metsa, päris pika lõigu läbisime rattateed mööda,  kohati maanteel, kohati külavaheteid mööda. Üks imeline vana külakene jäi ka meile teele.  Kohati muutus ühetooniline marssimine isegi natukene tüütuks. Ilm oli palav. Päike kõrvetas päris kõvasti. Mingitel hetkedel, kui siledalt asfaltteelt taas metsa pöörasime, oli küll tahtmine kergema vastupanu teed minna ja jäädagi maanteele. Kuid Kaido oli vankumatu ja vapper ning juhatas meid kindlakäeliselt täpselt ette nähtud matkarada pidi. Hiljem olime muidugi väga tänulikud talle selle eest: saime öelda, et oleme tõesti kogu raja algusest lõpuni läbi teinud! Kui pealinna lähedale juba jõudsime tuli meil minna läbi betoonitehase. Alguses tundus kuidagi imelik, aga samas raja tähised otse läbi selle just näitasid. Pikka aega kulges rada jõe kallast mööda - seal oli hea varjuline ning saime suhteliselt jahedas liikuda. Mida lähemale linnale seda kuumemaks ilm muutus. Mägedes olime harjunud väga meeldiva kliimaga. Kõik päevad peale teise matkapäeva olid meil päikesepaistelised, kuid temperatuur oli üleval pool ikkagi natukene jahedam. Ja me ei pidanud liigse kuumuse käes kannatama.

Kui lõpuks pärast viit rasket matkapäeva jõudsime kauaoodatud Andorra pealinna Andorra la Vellasse tagasi, tundus see ootamatult lärmakas, vastikult umbne ja palav ning äärmiselt tüütu kohana! Esimese asjana käisime läbi toidupoest, kust ostsime kaasa natukene puuvilja ning  näksimist ees ootavaks pikaks bussisõiduks. Järgmise sammuma käisime läbi meie matka alguspunktist ehk turismiinfopunktist, et saada kätte kingitused raja läbimise eest: kaelasallid! Seal viskasin prügikasti ära oma pooliku matkakepi, mida olin kohusetundlikult siiski mitu päeva kaasas kandnud. Natukene oli sellest siiski laskumistel ka abi. Edasi ootas meid hotell ning soe dušš. Hotelli uksel tervitasid meid kaks matkakaaslast võttes meid vastu külmade coca-coladega - see oli küll väga armas üllatus! Saime Kristinaga kahe peale toa, et kordamööda pesus käia. Kahe peale anti meile aega napilt pool tundi. 

Tänases matkaosas läbisime 21,4 kilomeetrit, tõusime 716 meetrit, laskusime 1922 meetrit. Aega oli ette nähtud 9 tundi ja 17 minutit. Läbisime tänase päeva natukene kiiremini. Nii jäigi meil aega ka poes käia ja ennast puhtaks pesta. Võisin rahulolevalt tõdeda: ma sain sellega hakkama! Kuigi rada oli tõesti päris raske: igas kirjelduses, mis Coronallacs´raja kohta leidsin, oli hinnang sellele "väga raske". Keeruliseks tegi selle meie kiire tempo ning suur kõrguste vahe. Igal päeval nii laskusime kui tõusime vähemalt 1500 meetrit. Aga oli ka päevi, kus tõusime näiteks 2000 meetrit. Mis teeb siis ühes päevas kokku erinevaid kõrgusi kuni 3 kilomeetri ulatuses. Mingi info kohaselt tõusime kogu raja peale kokku 6449 meetrit ning ka laskusime täpselt 6449 meetrit. Ei oska seda kinnitada ega ümber lükata! Kuid ilusad numbrid. Samas oleks olnud kindlasti keeruline rada nii täpselt teha.

Kuid nüüd ootas meid ees pikk bussisõit Hispaaniasse, villasse, kus pidime veetma järgmised kaks ööd. Bussis oli peale meie matkagrupi veel Sportmatkade perereisi grupp. Meie villa asus keset viinamarjaistandusi pisikese mereäärse kuurordi Sitgesi lähedal. Suure bussiga oli kitsastel viinamarjaistanduste vahelistel teedel päris keeruline manööverdada. Mingi hetkel jäigi bussijuht hätta, ise seda küll tunnistamata, olles aga hooga vastu kiviaeda tagurdanud, ega see õnneks aiale küll midagi ei teinud, sai temagi aru, et meil on vist mõistlikum minna igal ühel oma jalgadel edasi. Õnneks oli minna vaid mõnisada meetrit. Kohale jõudes oli kõvasti sebimist ja sehkendamist, et meid tubadesse jagada. Meie olime jälle ühes toas Kristinaga. Saime oma toa võtme ja läksime otsima seda. Tuba oli meil küll tagasihoidlik, kuid villa ise äärmiselt armas ja mõnus!

Panime asjad tuppa ära ja läksime villat avastama. Tegemist oli kui pisikese linnakesega, kus valgeks värvitud majad ja telliskividest sillutisega tänavad. Linnaväljakul asus baar. Istusime sinna ja uurisime pererahva käest kas oleks võimalik paar klaasi veini osta? Loomulikult oli võimalik! Asusime ju keset viinamarjaistandusi ja veinitehaste piirkonda. Vein, mis meile toodi, oli imehea! Hinda peremees ei osanud küll täpselt öelda, kuid pudel pidi maksma umbes 10 eurot. No see polnud mingi hind sellise koha ja sellise veini eest! Võtsime meie matkagrupi peal mõned pudelid veini. Õhtusöök sai ka päris ruttu valmis. Selle tegime täna õhtul ise. Kuid peab ütlema, et meie matkagrupist keegi eriti kööki ei jõudnudki. Kõhu sõime siiski täis: nii head kanapastat polnud ma tükk aega saanud! Rahvast oli seal meietagi liiga palju ja meil jätkus juttu ning erinevate kogemuste vahetamist matkade teemal kella üheni öösel. Kuni meile tuldi viisakalt näitama, kust saab tule ära kustutada, kui tahame magama minna.

Raha kulutasin täna apelsinimahlale kohvikus 4 eurot, poes 3,5 eurot ja veinile 5 eurot. Kokku 12,5 eurot.