ANDORRA: CORONALLACS`I MATKARADA - NELJAS PÄEV!

NELJAS PÄEV - 23. juuli 2024

Äratus jälle kell 7.00. Magada sain umbes kaks tundi. Õhtul sain Kristina käest kodeiiniga ibuprofeeni tableti, mille enne voodisse minekut sisse võtsin. Võib-olla isegi aitas natukene. Meie selle ööbimiskoha luksus jätkus: ka hommikusöök oli kuninglik! Pakuti sooja saia ja mitut sorti sinki. Päris apelsinimahla. Liikuma hakkamiseks olime valmis 7.35. See oli täitsa hea saavutus! Alustasime täna uuesti laskumisega. Pidime läbima päris mitu küla. Kõige suuremas, el Serratis, tegime väikese peatuse: tänagi oli meie hulgast lahkujaid! Meeleolu, vähemalt minul, oli küll natukene morbiidne ja rusuv. Et kuidas me siis põhimõtteliselt ainult neljakesi edasi läheme!? Nii paljukest meid siis algsest kümnest matkajast oligi järele jäänud. Matka alguses tehtud nali kümne matkaja kohta tuntud krimiloo valguses, kus lõpuks mitte kedagi alles ei jäänud, hakkas vaikselt tõeks saama. Must huumor!

Aga ega meil midagi üle ei jäänud. Kaupost oli natukene kahju, et meid nii vähe talle juhendada jäi! Sain ühelt lahkujalt täna õhtuks tal endal üle jäänud unerohutableti. Pakkisin selle hoole ja armastusega ära, et selline väärtuslik asjake veel enne õhtut kuskile ära ei kaoks. Saatsin alla tagasi ka oma raamatu: lugemiseks siin küll aega üle ei jää! Jätkasimegi teekonda edasi nüüd vaid neljakesi - Kaupo, mina, Kristina ja Marju. Varsti pärast külast lahkumist algas meie tänane tõus. Tõus oli väga raske. Vahetasime poole mäe peal Kaupoga koti ära: mina sain tema kõvasti kergema ja tema minu palju raskema seljakoti. Kui Kaupo oli üles jõudnud tuli ta uuesti tagasi ning viis ka oma koti üles. Kotita oli loomulikult palju lihtsam üles rühkida!

Tänase päeva puhul oli tegemist matka kõige raskema ning pikema matkapäevaga! Olime selleks valmistunud, kartnud ning lootnud, et äkki osutub siiski oodatust kergemaks. Seda ei olnud muidugi oodata, aga nüüd oli kõige raskem osa ehk päeva suurim ning järseim tõus tehtud. Edasi oli veel pikk tee, aga maastiku reljeef kergem. Pärast tõusu tegime lõunasöögi peatuse. Söögiisu mul väga ei olnud, aga tänases lõunasöögi pakis olnud õun päästis päeva. Ühe võileiva sõin ka. Puhanud ja kõhud täis hakkasime laskuma. Minu jaoks algas päeva kõige kergem osa, kuid Marjule oli keeruline just laskumine. Mitu päeva olid meiega suhteliselt samas tempos liikunud kaks belglast, kes läbisid samuti Coronallacs´i rada. Sattusime nendega ikka aeg-ajalt kokku. Pärast tõusu laskuma hakates suundusid nemad aga teises suunas.

See pani meid kahtlema meie raja valikus, et kas olime ikka õigel teel!? Kaupo jooksis tükk maad edasi, et selgust saada. Olime ikka õigel rajal! Lihtsalt ees oli ootamas väga raske teelõik, kus kohati pidime ronima mööda väga järsku siledat ja libedat kaljunõlva pidi. Belglased oli ilmselgelt vältinud seda osa rajast. Päike paistis halastamatult: täna oli ka matka kõige kuumem päev. Määrisime aga päevituskreemi peale. Aga ega väga pikalt seegi ei aita. Lõpuks tahaks ikka lihtsalt varjulisse kohta saada. Ka joogiveega muutus täna mingil hetkel keeruliseks. Olime nagu ikka mäest alla voolavate ojade ja jõgede juures täitnud oma joogipudeleid. Täna oli aga isegi ojadega kehvasti. Refugi de les Fonts´i juures oli küll voolik, millest nirises natukene vett. Kuid vooliku all olnud veekogumise nõu oli täis mingeid kummalisi ussikesi. Igaks juhuks võtsin sealt natukene ühte pudelisse. Et parem juba siis mingid kõhuhädad, kui surm janusse!

Õnneks ei läinud seda vett siiski vaja. Järgmises kohas, kus leidsime puhta allika, valasin selle lihtsalt minema. Tänastel laskumistel olid fantastilised vaated. Ilmselt ühed ilusaimad üldse kogu Coronallacs´i rajal. Üks seljakottidega jahmerdamine käis meil kogu aeg: tõusudel vahetasin mina Kaupoga kotid, laskumistel võttis Kaupo Marju koti. Eks tal tegemist meie allesjäänutega oli. Kristina olid vaid tugev ja vapper, kes püsis oma jõududega vajalikus tempos. Laskumist oli täna nii palju, et isegi see hakkas lõpuks keeruliseks muutuma. Kui üles ronimine on raske ja võtab võhmale, siis alla tulemine võtab jalad, eriti põlved, läbi. Lõpuks on jalad nii väsinud, valusad ja läbi, et üks hooletu samm võib saada äärmiselt ohtlikuks. Igale sammule tuleb järjest enam keskenduda ja lõpuks oled olukorras, kus allatulek ei pruugi sugugi kiiremini minna tõusuga võrreldes.

Aga nagu iga asi saab ükskord otsa nii sai ka meie tänane laskumine! Ja loomulikult ei tähendanud see, et meie päev oli õhtule jõudnud vaid seda, et ees ootas uus tõus. Üks järsemaid kogu matka jooksul. Lohutas vaid teadmine, et selle lõpus ootas meid päästev öömaja! Mina tulin rahulikult omas tempos. Meie tuttavaid belglasi polnud pärast lõunat enam näha olnud. Nüüd üles rühkides ühe hingetõmbepausi ajal alla vaadates ilmusid meie sõbrad taas nähtavale. Tõus oli järsk ning neilgi oli hing paelaga kaelas. Natukene enne meie hütti jooksis Kaupo jälle mulle vastu ning võttis koti. Sain viimase osa üles ronida kotita. Lõpp läks õnneks kiiresti. Kui teiste juurde hüti ette jõudsin oodati mind juba jääkülma coca-colaga! Ma pole elu sees joonud nii palju coca-colat kui nüüd viimastel päevadel! Siin tundub see tõelise jumalate joogina.

Istusime päris pikalt õues - ilm oli mõnusalt soe ja vaade imeline. Meie tänase hüti juurest alustatakse tõuse Andorra kõige kõrgemale tipule Coma Pedrosale (2946 meetrit). Sellest tuli ka hüti nimi: Refugi de Comapedrosa. Loomulikult avanes siit ka imeilus vaade tipule. Kuna täna õhtuks oli meid jäänud alles tõesti vaid neli, siis polnud enam lootust saada privaattuba. Saime kohad 12-kohalises toas. Rahvast oli õnneks vähe: peale meie olid samas toas vaid meie sõbrad belglased. Õhtusöök oli super hea! Ainult suppi ei pakutud. Millest oli isegi kahju, sest olin nii harjunud selle õhtuse kuuma supiga. Selle asemel oli pasta. Ning veini pakuti siin kohe eriti lahkelt! Mitu kordi käidi ütlemas, et kui soovime juurde, siis ainult küsige. Kui olime kõhu pastast täis söönud toodi lauale ootamatult uus roog - pajaroog kanaga. Selgus, et pasta oli olnud siin vaid supi asemel eelroog. No minul oli küll kõht juba täis. Moe pärast siiski natukene maitsesin. Roog oli suurepärane!

Magustoiduks toodi veel kooki, aga sellest küll loobusin. Tänane teekond oli ettenähtult 11 tundi ja 13 minutit. Jäime kenasti selle aja sisse. Tõusime kokku 1904 meetrit ja laskusime 1608 meetrit ning raja pikkus oli täna 21,9 kilomeetrit. Kõikide nende näitajatega oligi siis tegemist tänase päeval puhul kogu matka kõige pikema ja raskema päevaga. Käisin dušši all ära ja sättisin magama minema. Täna oli mul siis unetuse vastu varuks imerohi: võtsin selle voodisse minnes sisse koos ühe tableti kodeiiniga ibuprofeeniga. Huviga jäin ootama tulemust. Enne tuli aga üks belglastest meie juurde ning uuris ettevaatlikult, et kas meil on kõrvatropid? Tema sõber nimelt norskavat väga kõvasti. Teistel kahjuks ei olnud, aga mina otsisin küll enda omad uuesti välja. Olin enne mõelnud, et kõik eelnevad ööd on vaiksed olnud ning ma ei pane neid kõrva. Potensiaalse norskamise fakt muidugi muutis mu arvamust. Raha ei kulunud täna üldse. Tänases öömajas oli samuti dušš tasuta. Nii, et ka selle eest ei pidanud maksma.